Teenisin kunagi aega 61. üksikus õhukaise hävituslennukite polgus Valgevenes. Meil seisis ka üks An-14 ühes eskadrillis, ühte kaugemasse nurka lükatuna. Kaaslaseks oli tal ka helikopter Mi-2. Minu 2 aastase teenistuse jooksul ei liigutatud neid sealt kordagi. Kuna teenisin lennuväljal bussijuhina - viisin lendureid lennukite juurde ja vastupidi - oli mul küllalt aega nendega vestelda ja küsimusi küsida. An-14 kohta öeldi, et selle riistapuuga küll ei riskiks lennata. Pidi üks häbemata ebaõnnestunud ja otlik lennumasin olema. Millegipärast ei leidnud heakskiitu ka Mi-2.berens kirjutas:An-14 oli tavaliselt staabi lennuk. Tont seda teab kas ta Haapsalus ka baseerus aga ülemusi sellega igatahes veeti. Ega sellest ajast pilte ei ole? Või meenutusi mis värvi see An-14 oli ja mis numbrit ta kandis?indrek1 kirjutas:Haapsalus võis vanasti aeg-ajalt näha lendamas mingit An-14 taolist lennukit. Mis väeosale see võis kuuluda?
Enamus vajalikke reise tegid ülemused An-24-ga. Kui oli midagi vaja vedada või rohkem rahvast, siis oli An-12 ka tavaline. Need masinad leidsid üldist heakskiitu. Lenduritele olid ette nähtud langevarjuhüpped. Mind võeti mõnikord kaasa niisama õhusõidule. Ilma langevarjuta muidugi. Tulin ainsa reisijana lennuväljale tagasi. Selleks otstarbeks oli meil An-2. Lendurite meelest väga lollikindel riist. Kui vaja, siis maandu kuhu tahad. Tavaliselt tuli langevarjuhüpete tarvis kusagilt helikopter Mi-6. Oli küll igavene kolakas, aga palju rahvast sai korraga peale. Püsis hüppeplatsi kohal ilusti paigal ja osa sellid tahtsid hüpata väga kõrgelt, siis nende jaoks suutis see riist aukartustäratavalt suurele kõrgusele tõusta.
Täpselt selline roheline An-14 seisis ka meie lennuväljal.
... Seejuures radioaktiivse saaste ulatus olnuks palju väiksem kui maapealse tuumaplahvatuse puhul, mis paiskab õhku tohutu tolmupilve. Tolm aga on põhiline radioaktiivse saaste kandja.