www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 06 Juun, 2020 7:07

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 8 postitust ] 
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Partissanid Saaremaal 1918
PostitusPostitatud: 15 Jaan, 2005 19:55 
Eemal
Uudistaja

Liitunud: 27 Dets, 2004 23:29
Postitusi: 23
Asukoht: TLN-SAARE
Kas keegi teab midagi partissanide tegevusest Saaremaal 1918 -1919.. ?

Küsimust esitama sundis esivanemate taluraamatust loetu (talu asub Saaremaa põhjarannikul)... 20.03.1918 - 01.04.1918 antud partissani salgale heinu,liha,leiba,võid,jahu,piima,rukist,kaera (märgitud ka
täpsed kogused).

_________________
Kes ajalugu ei mäleta-elab tulevikuta!


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 15 Jaan, 2005 20:34 
Mingist partisaniliikumisest küll kuulnud pole. Äkki olid vene sõjaväelased, kes olid eneste vangistamist suutnud vältida? Ent see tundub väga vähetõenäoline: saar ei olnud ju kuigi suur ega metsane ning oli samas Saksa vägesid täis.

Äkki mõeldakse partisanisalga all mingit Saksa üksust? Heinu ja kaera oleks neil olnud vaja näiteks hobuste jaoks (mida partisanidel vaevalt oli).


Üles
  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 16 Jaan, 2005 12:42 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 01 Dets, 2004 18:53
Postitusi: 2009
Asukoht: Saarel
Nn. Saaremaa mäss?


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 16 Jaan, 2005 17:13 
Saaremaa mäss oli 1919, aga talu andis toitu 1918.


Üles
  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 04 Veebr, 2005 1:51 
Eemal
Liige

Liitunud: 13 Jaan, 2005 17:47
Postitusi: 54
Asukoht: Tartu
Ommik.Hästi ei usu et saksmannid külas käisid,need jagasid kviitungeid.Venelased olid ka kaabet pannud.Kui tegu oli jõukama perega,võib arvata et tegu oli soomusetegijatega,sest sakslased ajasid Muhu ja Saare mehi abitöödele.Keisrimehed ei tahtnud ju eriti oma varudest söömapoolist jagada,ning arvata on et äkilisemad vanad läksid isemajandamisele,sest seda on ju hiljem nii kena reaki(kut selle vanale sai külma teha).

_________________
Sõbrad elu on hunnitu,kuid tripper on jälk.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 04 Veebr, 2005 22:11 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 25 Veebr, 2004 20:41
Postitusi: 596
Ütlen ausalt, et mingitest partisaniüksustest sel ajal ei ole midagi kuulnud ja ei usu, et neid ka Saaremaal oli. Kui, siis ehk ennast varjavad venelased, aga sorry, kus võisid sellised, ennast varjavad venelased, tookordse väga krõbeda talve mööda saata.
Toon siin ära osa oma sugulaste poolt kirja pandud mälestusi, mis peaks iseloomustama kõnesolevat ajaperjoodi Saaremaal ja ehk aitab see luua pilti tolleaegsetest oludest Saaremaal.


MINU VANAONU OSKAR VILHELM PAAS-I MÄLESTUSED

……Jäin veel paariks nädalaks ja pidin siiski lõpuks tagasi Peterburgi kooli sõitma, kuid just enne ärasõitu ühel septembrihommikul kostsid tugevad kahurimürtsud Kihelkonna poolt. See oli umbes 4 – 5 vahel hommikul. Mõned lasud kostsid veel vahetevahel, kuid kell 6 oli kõik jälle vaikne.

Sakslaste okupatsioon 1917 ja 1918
Korraga kella 8 paiku algas äge kahurituli Leisi pool, mis kestis mõne aja. Kella 12 paiku samal päeval jooksis keegi meile ja teatas, et saksa jalgratturid umbes ühe kompanii suuruses olnud Valjala kirikumõisas ja einestanud seal. Peatselt sõitnud nad aga edasi Masa poole. Oli selge, et sakslased on maabunud Leisis ja püüavad nüüd ära lõigata vene vägede taganemisteed suurel Kuressaare – Kuivastu maanteel. Kella 2 paiku lõunal läks alles päris lahinguks lahti. Tuli selge õhtu. Kuulsime korraga kuulipildujate raginat Masa poolt. Nüüd see enam ei lakanud. Seal haugatasid ka välikahurid. Et sakslastel kahureid ei olnud, siis võis see olla vaid vene patarei, mis püüdis toetada vene vägede läbimurret. Hiljem kuulsime, et vene patarei asunud Reo kiriku juures ja tulistanud sealt sakslasi. Sakslased olles kiviaedade taga sulgesid oma kuulipildujate tulega venelaste taganemistee. Samas kostis kahurite müra ka Pöide poolt. Seega oli selge, et sakslaste eesmärgiks on kogu Saaremaa vallutamine. Kella 8 aegu õhtul hakkas kõik vaikseks jääma. Arvasime, et teisel päeval puhkeb veel tugevam sõjategevus, kuid teine päev tõi vaikuse. Selgus, et saksa kuulipildurite kompanii pidas Masas vastu ja venelased, jättes maha patarei, põgenesid läbi suure Masa metsa Pöide poole, et pääseda mannermaale. See neil aga ei õnnestunud, sest sakslased olid juba vallutanud Muhu tammi sillapea Pöidel ja olid juba selle päeva õhtuks Kuivastus. Kogu venelaste saarte garnison 30000-40000 meest langes vangi. Sakslastel olid sealjuures väikesed kaotused. See näitas, et vene sõjavägi oli lagunemisel. Puudus distsipliin ja tahe sõdida.
Järgmisel päeval tulid Valjalga saksa jalaväe üksused. Üksikud sõdurid käisid külas ja otsisid toiduaineid. See oli ülemuse poolt keelatud, kuid et Saksamaa ise ägas toiduainete puuduse all, siis tehti seda omal käel. Ka meile ilmus üks saksa sõdur ja läks kohe mesilasse. Isa ruttas talle järele ja küsis: „Haben Sie was verloren?“ „Nein, nichts“, vastas see ja kadus. Meid rohkem ei tülitatud.
Märkuseks siia juurde, et samal päeval, kui pommitamine Leisis algas, lendas meist üle saksa lennuk, mis sädeles kui hõbe päikese käes. See oli valmistatud alumiiniumist. Seega, see pidi olema üks esimesi selle sõja ajal. Kah ajalooline sündmus.
Sellega olime saksa sõjaväe valitsemise all ja minul ei olnud enam kuhugile sõita. Saksalased vallutasid ka Hiiumaa, Muhumaa ja kogu Eesti saarestiku.
Vend Karlil oli õnne, sest samal ajal kui vallutati Eesti saarestik, vallutasid sakslased ka Riia sillapea ja Riia linna. Ühtlasi moodustasid nad Liivimaa poole oma sillapea, mis ulatus kuni Seegevoldini. Vene vägedes tekkinud segaduses keegi Karlat enam taga ei otsinud ja seega ta pääses niihästi lahingutest kui ka saksa sõjavangist. Ta lihtsalt tuli vaikselt koju.
Mina olin saanud vene sõjaväehaiglast mingi naha haiguse, mida ükski Kuressaare arst ei tundnud, ega osanud arstida. Olin üsna meeleheites, kuid lõpuks kadus see pikkamööda iseenesest poole aasta jooksul. (…..Augustis tekkis mul mingi mädapaise kubeme kohta, sügavale reie lihaste vahele. Tegime kompresse ja katsusime muid rohte, ükski ei aidanud. Parajasti seisis sel ajal vene sõjaväehaigla Kõljala mõisas. Olli võttis mind kaasa ja viis sinna arsti juurde. Arst ütles, et tuleb lõikus ette võtta. Selles haiglas teenis veel üks eestlasest velsker nimega Lüdig. Ka tema soovitas seda. Niisiis pandi mind lauale ja Lüdig lõikas arsti poolt näidatud kohast. Vaatasin ise pealt ja pidasin hambaid tangis. Kahe lõike järel purskas kohutavalt mäda välja. Oli see tehtud, algas see kõige valusam osa. Nimelt haava täis toppimine rohtudega immutatud marlega. Siis käis küll silmist tuli välja. Pärast olin seal Kõljala mõisas Olli juures ligi nädala. …)
Kuu aega pärast sakslaste saabumist, vist oktoobri lõpul, asetati üks eskadron „Toten Husaren“ Valjalga Kiriku külasse talvekorterisse. Kirikumõisa jäi komandör ja meile asus eskadroni vahtmeister ühes oma tentsikuga, kelle nimeks oli Musiool. See nimi jäi sellepärast eriliselt meelde, et, vahtmeister oli väga kange mees. Kui tal tentsikut vaja oli, siis karjus ta kõigest kõrist „Musiool“. Musiool oli poola päritoluga saksa husaar. Ta oli tore mees. Vahtmeister okupeeris meie esitoa. Tavaliselt oli tentsik köögis. Seal ajas ta muudkui juttu minu emaga, kes saksa keeles vabalt rääkis. Kui vahtmeister jälle karjus rängalt, siis ütles musiool minu emale: „Mutti, immer mit der Ruhe, die Ruhe muss sein“. Tõusis siis aeglaselt üles, sammus meie eestuppa. Kui uks kinni oli, kuuldus toast tugevat kandade kokku löömist ja „Ja wohl, Herr Wachtmeister“.
Musiool oli minu ema vastu väga aupaklik ja sõbralik, sest oli vähemalt inimene, kellega sai saksa keeles kõnelda ja kõik hinge pealt ära rääkida. Juba oli november, kuid toitlustus oli saksa sõjaväe ikka väga kehv sel ajal. Musiool käis söögikraami toomas kirikumõisast, kus oli sel ajal toiduladu. Tuli siis tagasi ja ja ladus oma asjad kööki laua peale, ise emale öeldes: „Mutti, hier ist Torf, hier Marmelade, hier Mocca Cafee“. Siis oli tal kaasas veel mingisugust kala, kuid need olid traanised. Neid ta lauale ei pannud, vaid õue keldri äärele ja ise ütles: „Las die da fett werden“.
Sama novembri lõpul käis vahtmeister ühes komandöri ja Lööne mõisa sakstega (baron von Buxhoeveden) jahil. Terve päeva oli siis kuulda jahisarve puhumist ja koerte haukumist Metskoplis ja Koplimetsas. Tuli siis õhtupoolikul võidurõõmsalt tagasi, kaasas jänes. Seda nad ise ei oskavat küpsetada ja emal tuli see neile valmis teha. Kutsuti veel teisigi sakslasi ja peeti väike „pitsball“ meie eestoas.
Peale meeste, olid meie tallis ka nende hobused. Vahtmeistril oli suurepärane must mära. Kui selga läks, siis tantsis ta hobune tükk aega. Oli nii kartlik ja kibe, et ei saadud kuidagi ta tagumisi kapju rautada. Ka tentsiku oma oli ilus hobune, kuid muidu tasane. Kord talvel läks siiski kargama. Proviandi toomiseks pani Musiool oma hobuse meie ree ette. Kord tulles tagasi kirikumõisast kasutas Musiool talveteed üle jäätunud külakopli. Seal kopli peal oli teel järsk pööre ümber Valtina juurviljaaia. Regi algas pöörlemist ja aisad hakkasid peksma hobusel „konti“. Seda hobune ei kannatanud ja lõi kogu ree ühes Musiooliga ümber. Kuid ta ei lasknud ohje lahti ja lõpuks sai hobuse pidama. Padajann oli aga kõik segamini, marmelaad ühes mokkakohvi ja kaladega kõik ühes puntras. Ta oli seejuures üsna õnnetu.
Ärevate aegade tõttu meie majas asuv kihelkonna kool sel aastal ei töötanud. Meie pere kasutas siis neid ruume. Meie poisid, mina, Erni ja Karl kasutasime peamiselt õpetaja tuba magamiseks. Helmi, Elli, isa ja ema kasutasid meie endisi ruume. Teenijaid sel aastal ei olnud, kuna tulime ise toime oma suure perega. …….
Nii möödusid talvepäevad. Elu läks oma tavalist rada. Veebruari keskel oli märgata teatud elevust husaaride hulgas. Nüüd tuli Musool ema juurde üllatava teatega, et homme sõidavad nad ära. Kuhu, seda tema ei tea. Saabuski 18. veebruar 1918. See päev on mul selgelt meelde jäänud. Oli väga külm hommik. Kraadiklaasi ei mäleta, kuid see pidi kindlasti olema üle 20 kraadi külma, sest inimeste ja hobuste hingeõhk auras ja lumi krudises nende jalgade all. Päike käis küll madalalt, kuid paistis sel päeval selgelt. Peale kella 8 toodi hobused välja ja hakati neid korraldama. Sadulad seoti selga, valjad korda ja umbes kella 9 ajal astus vahtmeister välja õuele. Ka see moment, kui nad sadulasse istusid on selgelt meeles. Musiool oli juba sadulas ja ootas, kuni vahtmeister oma Lotta selga hüppas. Nii oli ta musta mära nimi. Lotta hüppas üles kahe jala peale ja püüdis seljas olijat maha visata, kuid vahtmeistri raskus surus ta maha. Veel teisi husaare jõudis külast pärale ja eskadron suundus mööda maanteed Tantse poole. Maantee oli väga paha. Tuiskudest lund täis aetud ja regedega läbi sõidetud. Siis kadus pikkamööda odaderida Tantse poe taha. Husaarid kandsid sel ajal veel pikki odasid, mis olid kinnitatud sadula jalatsite külge. Olime õnnelikud. Esiteks, et sakslased meie majast lahkusid ja teiseks teadmine, et sõda läheb Saaremaalt edasi. Kuuldused liikusid hiljem, et Tallinnas olla Eesti Vabariik välja kuulutatud, kuid keegi midagi kindlat ei teadnud.
1917.a. oktoobri lõpul avati Kuressaares Saksa Gümnaasium. Mina sinna kohe ei läinud. Jaanuaris siiski arvasin, et vast on õigem ikka oma haridust jätkata ja läksin. Vene Gümnaasiumi evakueerimisel 1915.a. võttis gümnaasiumi hoone oma kätte vene sõjaväe hospidal. Sakslaste tulekul jäi see saksa sõjaväe valdusesse ja sinna paigutati samuti sõjaväehaigla. Gümnaasium algas oma tööd endises Kuressaare linnakooli hoones Suur-Põllu tänaval (ühekordne väiksevõitu hoone) ja töötas peaaegu täielikult saksa kavade kohaselt. Õppekeeleks oli kõigis aineis saksa keel. Meile, eestlastele, tekitas see raskusi. Ehkki oskasime juba vene õppekavade kohaselt päris hästi saksa keelt, kuid ühekorraga üle minna hoopis teisele õppekeelele oli ikkagi raske. Asusin õppima VI klassi, kuna mul oli V klassi lõputunnistus Peterburi XII Gümnaasiumist. Teised olid seal õppinud juba oktoobrist alates. Siiski ma tulin toime teistes ainetes, aga saksa keel oli teistest kehvem. Sain selles kevadel järeleksami. Kuid mulle selle kooli vaim sugugi ei meeldinud. Sääl olid õpetajateks osalt Kuressaare enda sakslased, osalt saksa sõjaväelased. Hästi mäletan kaht neist. Üks andis maateadust ja teine matemaatikat. Maateaduse õpetaja nõudis äärmist distsipliini ja tarvitas selleks ohtralt oma kaardikeppi. Matemaatika õpetaja oli enne olnud Saksamaal Kieli linnas gümnaasiumi matemaatika õpetaja. Tema nimi oli Homut. Teenistuskraad mereväes aga lihtmadrus. Mul ei olnud raskusi kummagagi, kuna valdasin hästi neid aineid. Kuid meie vaesed sakslased olid hädas. Nii karvustas (tukustas) Homut sagedasti vaest Maywaldi, ise öeldes: „Ach du Frosh solchene“. Samuti said igasuguseid sõimusõnu, kõrvadest tõmbamist või näppude pihta löömist paljud, kes matemaatikat ei osanud. Tema ütles, et õpilased peavad samahästi matemaatikat valdama kui saksamaal, aga ei osanud selleks paremat meetodit kui karvustada või sõimata. Ehkki ma kordagi sõimata ei saanud, sest kõik oli alati tipptopp valmis ja õieti, ei meeldinud mulle see koolikord sugugi. Muidugi Kuressaare sakslastest õpetajad olid viisakad, nagu Gerchen ja teised.
Esialgu oldi Valjalas sakslastest lahti, kuid mitte kauaks. Aprillis kolisid meile sisse nn. Passkomando mehed. See võttis kogu koolipoolse otsa majast oma kätte. Kooliklass jäi pildistamisruumiks, kuna teised kasutati komando liikmete poolt elamiseks. Komandos oli kaks saksa allohvitseri ja kummalgi kaasas üks läti tüdruk, kellega elati nõnda öelda „popolam“, ehk elasid kui mees ja naine ainult ametlikult ei olnud abielus. Nendega sai teinekord isegi nalja. Ülesandeks oli neil kogu Valjala valla inimeste pildistamine ja neile vastavate passide välja andmine. Passid olid varustatud mitte üksi pildiga, vaid ka näpujäljega. Pildid üldiselt tulid kehvapoolsed välja.
Suvel võis juba arvata ajalehtede teadete põhjal, et sakslased sõda ei võida. Kuna mulle saksa gümnaasium sugugi ei meeldinud, otsustasin sügisel mitte kooli minna. Et Karl ja Helmi olid kodus, jooksis kodune töö hästi. Suvel tuli vallasekretär Raun meile ja küsis, et kas mina ei saaks tulla temale abiks. Kõigepealt oli temal raske vastata saksakeelsetele kirjadele ja maksude pärast oleks vaja arveametnikku. Kuna Erni ka kodus oli, siis isa soovitas mulle seda kohta vastu võtta. Niisiis sai minust 1918.a. suvel Kogula (Valjala) valla arveametnik. Minu esimene teenistuskoht. Raha ei olnud sääl suurt oluline, sest Ober-Osti rahadega niikuinii palju osta ei saanud. Olin sel ajal 17 aastane. Minu ülesanne ei olnud raske. Kõige pealt tulid maksud ära jaotada. See ei tekitanud mulle raskusi. Ma ei arvutanud neid ühele perele eraldi, vaid tegin maksustamise tabeli „puhtkasu rublade“ peale. Puhtkasu rublades olid talud oma sissetuleku ja maa paremuse järele juba varem hinnatud. Vahepealsed summad, mida tabelis ei olnud, võtsin interpoleerimise teel. Raun oli üllatunud, kui oma töö valmisolekust teatasin. Muidugi tuli ka saksakeelset kirjavahetust Raunale ja vallavanemale tõlkida ning vastused valmis kirjutada. Töö ei olnud üldse raske ja koormav ja mõnikord sai isegi nalja.
Vahepeal oli Passkomando oma töö lõpetanud ja ja meile ilmus korterisse üks saksa sõjaväe politseinik. Liignime ei mäleta enam, kuid kutsuti Pauliks. Ta sai ka meie emaga suureks sõbraks. Oli väga heatahtlik mees ja võttis oma ametit väga pealiskaudselt. Ka Erniga olid nad suured sõbrad. Erni pani hobuse ette ja siis: „Wir fahren nach Sakla Dorf, nich, da gibst Bier“. Mõnikord jällegi, kui Erni kodus millegi peale vihastas, siis Paul ütles: „Ernst ganz nervös, immer kurat und kurat“. Temaga sai meie pere väga hästi läbi. Ta oli nagu oma inimene. Kui midagi teha polnud, siis tuli ema juurde kööki lihtsalt juttu ajama. Isa rääkis ju ka saksa keelt, kuid tal oli kuidagi „külm“ jume ja paistis neile liiga auväärsena, et lihtsalt muidujuttu lobiseda.
Sama aasta suvel hakkasid sakslased maad toiduainetest tühjendama. Meie vald allus Uue-Lõve Ortskomandantuurile, kuhu Ortskomandandiks määrati endine Uue-Lõve mõisa omanik von Dittmar. Ilmusid normid. Nimelt, kui palju peab ükski pere vilja riigile andma. Muidugi madalama normi hinnaga ja raha oli sel ajal ju lihtsalt paber, mis ei maksnud midagi. Samuti esitati normid või ja munadele, s.o. kui palju võid tuli anda riigile iga lehma pealt kuus ning kui palju mune kana pealt. Neid norme täideti väga vähe. Näiteks meie pere ei andnud ühtegi naela võid, ega ühtegi muna. Ka tulid normid lihale, mida pidi andma sügisel, kuid sakslaste kehv sõjaline olukord päästis meid sellest. Oli näha, et sakslaste sõjaline lüüasaamine on kindel ja siis lihtsalt ei täidetud nende eeskirju. Suvel mäletan üht juhust, kus Raun kutsuti Ortskomandandi juurde. Kui ta säält tagasi tuli, siis vandus ta kohutavalt. Et, „kurivaim“ tema kärgib minuga nagu eht parun. Ega ole enam see orjaaeg. Et ei täidetavat norme ja ei toodavat küllaldaselt võid ja mune. Raun öelnud, et kust tema selle võtab, kui rahvas ei too. Temal ei ole sõjaväe ega politsei õigusi, et rahvalt see väevõimuga kokku korjata. Ning kolmandaks, rahval ei olegi seda. Hobused ja lehmad võeti juba kaks aastat tagasi vene sõjaväe poolt ära. Üks normi taga ajamine on käinud ühtejärge. Vana Dittmar lonkas ja käis alati kepiga. Ta ähvardanud Rauna ka kepiga ja lubanud vangi panna kui vaja. Norme siiski kõikidele hoiatustele vaatamata paremini ei täidetud ja keegi sellepärast karistada ka ei saanud.
Ülejäänud aeg sel suvel läks võrdlemisi ladusalt, kuna sakslased vallavalitsust eriti ei tülitanud. Nähtavasti oli see tingitud sakslaste halvast sõjalisest olukorrast. Juba augusti lõpul ja septembri algul paistis isegi ajalehtede teadetest läbi, et sakslased ei suuda Prantsusmaal hoida oma positsioone. Septembris tekkis aga juba liikuv rinne, mida sakslased püüdsid küll meeleheitlikult hoida. Siis tekkis oktoobri lõpul Saksamaal mäss ja revolutsioon. Saksamaa kuulutas enese vabariigiks ja vägede ülemjuhatus palus sõjariistade rahu, milline sõlmiti Gompieng-i metsas 11.11.1918. Sellega pidi Saksamaa oma väed ka Eestist välja viima.
Vallamajas käisid niihästi eesti kui ka saksa ajalehed. Nende järele võisime enamvähem aimata sündmuste käiku. Iga päevaga muutusid minu ja Rauna näod rõõmsamaks. Naeratasime üle laua teineteisele heatujuliselt.
Nüüd aga kerkis uus küsimus. Nimelt, mis saab edasi? Ajalehtede kaudu teadsime kommunistide revolutsioonist 1917.a. Petrogradis ning Kerenski valitsuse kukutamisest. Teadsime, et seal valitseb nüüd Lenin oma kambaga ja et Kingissepp, kes on Saaremaa mees ja Kuressaare Gümnaasiumist minu venna Reinu klassivend, teinud sedasama Tallinnas möödunud novembris. Kas Kingissepp oma salkadega ei tungi Eestisse, kui saksa sõjaväed Narvast lahkuvad? Kui ta tuleb, paneb ta arvatavasti oma terrori ja vägivalla maksma? Keegi midagi ei teadnud, ainult oldi õnnelik, et sakslastest lahti saadakse.
Nüüd olid üldiselt ärevad päevad. Juba enne sakslaste lahkumist tuli kapten Poopuu meile ja tõi kaasa mõned eksemplarid Eesti iseseisvaks kuulutamise manifesti. Ta tuli Tallinnast ja ütles, et peame valmis olema. Niipea kui sakslased lahkuvad võtab Eesti Ajutine Valitsus võimu üle ja palus meid ning ühtlasi kõiki tõsieestlasi seda valitsust toetada. Meie pidime selleks rahvast ette valmistama ja neile iseseisvuse tähtsust selgitama. ……
….Enne jõule teatati, et Kuressaare Gümnaasium alustab uuesti tööd ja kohe oli mul otsus kindel, lähen uuesti oma haridusteed jätkama. Nüüd oli see Eesti Gümnaasium ja eesti õppekeelega. Ilma vanematelt nõu küsimata ütlesin sekretär Raunale, et lahkun ja palusin teda leida omale uus abiline. Niivõrd spontaanne oli see otsus, et ei olnud vaja mingit nõu. ….
….Jaanuari esimestel päevadel sai minu vanim vend Arnold kutse tulla Kuressaarde ja võtta omale Saaremaa komissari kantselei juhataja ülesanded. Eesti Ajutine Valitsus oli nimetanud Saaremaa komissariks Viktor Neggo, kes oli minu õe Olli mehe vend ja olid Arnoldiga koos õppinud Kuressaares Gümnaasiumis ühes klassis. Loomulikult valis ta siis Arnoldi omale lähemaks abiliseks, kuna pealegi oli Arnold hiljuti saabunud Saksamaalt, kus ta vabanes sõjavangist ning ta ei olnud sel momendil kusagil teenistuses. Viktor ise oli sel ajal ühes Tallinna gümnaasiumis matemaatikaõpetajaks.
15. jaanuaril 1919.a. kolis Kuressaare Gümnaasium tagasi oma ruumidesse, mis olid vabanenud saksa sõjaväehaigla alt ja olid seks puhuks uuesti korda tehtud. Küll oli tore astuda samasse hoonesse, kuhu kartlikult olin kunagi astunud väikese 11 aastase poisina. Kõik oli nii kodune ja tuntud. Pealegi oli see nüüd eesti kool ja oma eesti õppekeelega……..


OSKAR NEGGO MÄLESTUSED 1917.a.

Oskar Neggo oli minu vanatädi Olga Marie Neggo (Paas), hüüdnimega Olli, mees. Alates aprillist 1911.a. sai Oskar parun Buxhoevedenile kuuluva Kõljala mõisa mõisavalitsejaks. Seda tööd tegi ta koos naise Olliga, kusjuures Olli oli spetsialiseerunud tegelema kariloomadega.

Toon ära lõigu Oskari mälestustest, mis iseloomustavad kohtumisi vene soldatitega, kes enam oma ülemustele alluda ei tahtnud.
…..Vaatamata sellele, et tööjõust oli üle poole puudu, tuli põllutöö ikka ära teha ja peale selle veel nõudis sõjavägi alaliselt küüthobuseid varustuse veoks. Siis veel need alatised heina, põhu ja loomade rekvisitsioonid, liikuva sõjaväe osade öömajale paigutamised, nende varustamine kuuma vee (kipitok) ja leivaga jne. jne. Ning siis kõige lõpuks 1917.a. tuli salk vene soldateid mõisa röövima. Härrastemaja lukustatud uksed lõhuti kõik kirvega puruks, otsides väärtasju kaasa võtmiseks ja kui nad midagi ei leidnud, jätsid oma visiitkaardi keset söögilauda, umbes keskmise kübara suuruses. Üks soldat (Tallinna eestlane) tuli meie eluruumidesse ja pani revolvri toru Ollile vastu rindu. Mahalaskmisega ähvardades nõudis temalt mõisa kuld- ja hõbeasjade välja andmist. Viimasel hetkel tuli revolvrimehe juurde üks teine soldat (grusiinlane), kiskus revolvri tema käest ära, ise noomides, et mis sa mängid. Ta viis selle mehe minema, päästes sellega Olli elu. …..


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 08 Veebr, 2005 12:36 
Eemal
Liige

Liitunud: 13 Jaan, 2005 17:47
Postitusi: 54
Asukoht: Tartu
Venelastel oli Muhu rannik päris korralikult kindlustatud.Väina Tammist Aljava poole,jooksevad korralikud täisprofiilis kaevikud mis on kuhjatud maapinnale(kaevumiseks oli pinnas suht raske).Tammist Rootsivere poole pole kaevikuid millegipärast märganud,muidugi on seal üsna vesine
ala ja siis Koguva kandis on kaevikuliin.Kui venelastel oleks vähegi tahtmist olnud vastu hakata poleks sakslased Tammist nii lihtsalt üle jalutanud.Vanaema jutu järgi putkasid vene soldatid Tammi otsast ja Linnuse külast mööda põlde Vanamõisa küla poole ja sealt edasi Viirakülla suure tee peale,kust oli mõnus Kuivastusse plagada.Linnuselt Vanamõisani maapind tõuseb ja sakslased olid Saaremaalt kõva tule peale tõmmanud.Põldudel ja metsa ääres oli ikka laipu vedelenud mida peale riietest ja saabastest vabastamist metsa alla maha maeti.

_________________
Sõbrad elu on hunnitu,kuid tripper on jälk.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 23 Mai, 2005 6:57 
Eemal
Liige

Liitunud: 18 Apr, 2005 17:58
Postitusi: 234
Reigo kirjutas:
Mingist partisaniliikumisest küll kuulnud pole.


Minu isaema isa oli Muhust pärit. Ja sakste pihta ta metsast tollal ka tulistas, viha pärast saksa parunite vastu ja siis aeti teda taga. Iseasi kas seda saab partisaniliikumiseks pidada. Aga võibolla oli selliseid mehi veel, arvestades seda, et vaesemad saarlased ja sealsed koolmeistrid olid juba viiendamal aastal sakste pihta koos kõmmutanud, ilma mingiteks bolshevikeks olemata. Nendes oli lihtsalt see viha, mis pärit muinasajast ja mis kasvanud aastasadadega.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 8 postitust ] 

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt