www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 19 Jaan, 2021 12:38

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 2 postitust ] 
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Weimari vabariigi vabakorpused (referaat)
PostitusPostitatud: 07 Mai, 2005 22:36 
Sai selline kunagi tehtud. Eks ta pealiskaudne ole, aga ehk pakub mõnele inimesele huvi, mis temast ikka vaka all hoida...


------------
Sissejuhatus

Vabakorpuste (saksa k. Freikorps) näol oli sisuliselt tegemist Weimari vabariigi sõjaväe lahingujõududega aastatel 1919 – 1920. Referaadis võetakse põgusa vaatluse alla vabakorpuste loomine, tegevus, olemus ja eripärad, aga ka nende liikmete edasine saatus pärast vabakorpuste laialisaatmist.


Olukord Saksamaal 1918. aasta lõpus ja vabakorpuste moodustamine

1918. a. novembris sattus ka Saksamaa revolutsioonikeerisesse. Novembri alguses algas Saksa laevastiku mäss Kielis, misjärel seal loodi tööliste ja madruste nõukogu. Kielist liikusid madruste salgad edasi teistesse linnadesse, kus puhkesid samuti soldatite ja tööliste väljaastumised. Novembri keskpaigaks oli terve Saksamaa haaratud rahutustest, kõikjal linnades moodustusid nõukogud. Olukord oli keskvalitsuse kontrolli alt väljas. 9. novembril algas Berliinis tööliste üldstreik, millega liitusid ka garnisoni sõdurid. Max von Badeni valitsus astus samal päeval tagasi ning ametisse astus uus parem- ja vasaksotsialistidest koosnev valitsus Friedrich Eberti juhatusel. Kuulutati välja vabariik. F. Eberti valitsus seadis eesmärgiks lähitulevikus toimuma pidanud konstitutsioonilise kogu valimised. End valitsusega opositsiooni seadnud spartakistid Karl Liebknechti juhtimisel nõudsid samal ajal kogu võimu andmist nõukogudele ning ülesaksamaalise nõukogu moodustamist. Vasakradikaalide sooviks oli loomulikult “proletariaadi diktatuur.” Valitsuse sotsiaalpoliitiliste sammude ning Compiegne vaherahu sõlmimise tagajärjel olukord riigis siiski esialgu mõnevõrra rahunes. Sotsiaaldemokraadid pakkusid kommunistidele rahvamasside mõjutamisel tugevat konkurentsi – enamikus nõukogudes domineerisidki sotsialistide pooldajad. (Драбкин, Я. Ноябрская революция в Германии. Москва, 1967. Lk. 68 – 150, 170 – 177.)

Kohe pärast ametisseastumist kindlustas F. Ebert endale ka Saksa armee ülemjuhatuse toetuse. 10. novembril leppis ta ülemjuhatuse esindaja kindral Wilhelm Groeneriga kokku, et valitsus astub välja kommunistide vastu ning aitab säilitada sõjaväes distsipliini. Vastutasuks lubas ülemjuhatus spartakistide mahasurumiseks ning korra taastamiseks anda valitsusele appi sõjaväeüksused. (Schulze, H. Freikorps und Republik 1918 – 1920. Boppard am Rhein, 1969. Lk. 5 – 7.) Ameerika ajaloolase R. Waite’i sõnul tegi valitsus selle sammuga end sõltuvaks ülemjuhatusest – kui mõni valitsuse samm ei olnud kindralitele meelt mööda, siis oli võimalik ähvardada oma toetuse äravõtmisega. (Waite, R. Vanguard of Nazism. The Free Corps Movement in Postwar Germany 1918 – 1923. Cambridge, Massachusets, 1952. Lk. 7.) Saksa armee jagunes sel hetkel suures plaanis kaheks: nõukogusid toetavad ja väejuhatuse kontrolli alt ära libisenud peamiselt tagavaraüksused sisemaal ning veel distsipliini säilitanud rindeväed. Sealhulgas loodeti korra taastamisel riigis kasutada just läänerinde vägesid, samas kui idarinde üksuseid loeti oma koosseisu ja meeleolu tõttu selleks mitte sobivaks. (Schulze, lk. 8 – 9.) Novembris-detsembris asusid nii sotsialistid kui kommunistid Berliinis vabatahtlikkuse alusel oma relvastatud jõude looma, kuid kõik need moodustised eelistasid meelsamini poliitikaga tegeleda kui näiteks linnas korda hoida. Peale selle asus Berliinis peamiselt Põhja-Saksamaalt saabunud madrustest moodustatud Rahvamereväediviis (Volksmarine-division), mis paistis silma oma distsiplineerimatusega. (Schulze, lk. 13 – 21; Waite, lk. 3 – 4.)

Ülemjuhatuse kavad rindevägedega Saksamaa maha rahustada kukkusid aga läbi. Sõduritemassi meeles mõlkus pärast sõja lõppu vaid soov koju pääseda. Detsembris läänerindelt kodumaale jõudnud väeosad läksid seejärel suuresti omavoliliselt laiali, millele aitas kaasa ka revolutsioonilisse atmosfääri sattumine. Lõplikult kinnitasid armee võimetust midagi ette võtta sündmused Berliinis 24. detsembril kui Ratsakaardiväe diviisi osad üritasid vallutada Rahvamereväediviisi valduses olnud keisripaleed ja talle. Madruste vastupanu oli juba raugemas kui kohale tormas kommunistide ja vasaksotsialistide (viimased olid jõudnud paremsotsialistidega tülli minna) poolt üles õhutatud ligi 100 000-pealine rahvahulk, mis kaardiväelastega segunes. Viimased visaksid püssid käest ja põgenesid. Detsembri lõpus andis valitsus käsu armee ja laevastiku üldiseks demobilisatsiooniks. (Schulze, lk. 11 – 12; Waite, lk. 9 – 12.)

Sellises olukorras otsustas Saksa väejuhatus panuse teha vaid vabatahtlikest koosnevatele väeosadele, milliseid hakati nimetama vabakorpusteks. Tegelikult asuti neid moodustama juba novembris – seoses idarinde vägede kiire lagunemisega pärast vaherahu sõlmimist pidi seal vabatahtlikest sõjaväelastest loodud üksuste ülesanne olema vägede taandumise katmine ja enamlaste edasitungi takistamine Saksamaa suunas. Samas formeeris Kieli kuberner Gustav Noske juba novembris ühte vabakorpust – 1. mereväebrigaadi – võitluseks sisemaal. Detsembris loodi lisaks olemasolevale kuuele vabatahtlike väeosale veel 12. Vabatahtlikud pidid nüüd minema sõdima ka poolakate vastu Posenisse. (Schulze, lk. 22 – 29.) Samal ajal pingestus detsembri lõpus olukord Berliinis. Vasaksotsialistid lahkusid valitsusest ja sisuliselt asusid kommunistidega koostööle. Valitsuse katsele tagandada vasaksotsialistist Berliini politseipresident Emil Eichhorn vastasid vasakradikaalid kuni 150 000-pealise meeleavalduse kokkukutsumisega 5. jaanuaril. Õhtul võeti üle Berliini tähtsamad ajalehetoimetused. 6. jaanuaril kuulutati Berliinis välja üldstreik. Töölised relvastusid. (Waite, lk. 59 – 60; Драбкин, lk. 336 – 340.) Paremsotsialistid asusid samal ajal oma pooldajatest väeosi moodustama (Republikanische Schutztruppe) – kokku kogunes neisse umbes 4 000 inimest. Detsembri lõpus sõjaministri ametikohale astunud G. Noske nimetati Berliinis ja ümbruses olevate vägede ülemjuhatajaks. (Schulze, lk. 19, 30). Linnas puhkesid relvastatud kokkupõrked, kui kommunistid ründasid üht Berliinis formeeritavat vabakorpust – Reinhardi vabatahtlike rügementi. Samas mitmed Berliini garnisoni osad ning ka Rahvamere-väediviis kõhklesid ega läinudki vasakradikaalidega kaasa. Valdav osa ülesõhutatud rahvamassist jäi samuti passiivseks, kuna ei saanud mässu juhtidelt tegelikult mingeid juhiseid – viimastel puudus kindel tegevusplaan võimu ülevõtmiseks, ehkki seda teha tõepoolest sooviti. (Драбкин, lk. 342 – 349.) Noske korraldusel sisenes 11. jaanuaril Berliini Potsdami vabakorpus, mis koos Reinhardi rügemendi ja mõnede väiksemate osadega (kokku kuni 6 000 meest) vallutas 12. jaanuariks küllaltki vihase võitluse järel kõik vastase tähtsamad kindlustatud punktid, ning kui seejärel jõudsid eesotsas G. Noskega Berliini ülejäänud linna ümbrusse koondatud vabatahtlike üksused, siis ei kohanud need enam erilist vastupanu. 15. jaanuariks oli Berliin täielikult valitsusvägede käes. Mõlema poole kaotused ei olnud tegelikult kuigi suured ja ka “valge” terror jäi küllaltki tagasihoidlikuks. Küll lasti 15. jaanuaril vabakorpuslaste poolt maha kommunistide juhid Rosa Luxemburg ja K. Liebknecht. 19. jaanuaril võidi suhteliselt rahulikult läbi viia konstitutsioonilise kogu valimised. Kuu lõpus tõmmati vabakorpused Berliinist välja. (Schulze, lk. 71 – 76; Waite, lk. 60 – 63.) Seega oli keskvalitsus vabakorpuste abiga suutnud likvideerida oma poliitiliste vastaste tõsise võimuhaaramis-katse. Enne kui jätkame vabakorpuste tegemistega, vaatame, mida need endast täpsemalt kujutasid.


Vabakorpuste olemus

Kui palju vabatahtlike üksusi 1918 – 1920 aastal üle terve Saksamaa kokku moodustati, selle kohta ilmselt täpsed andmed puuduvad. Nii mõnigi kord loodi vabakorpus vaid lühikeseks ajaks, mingi kindla ülesande täitmiseks, misjärel laiali saadeti. Saksa ajaloolane H. Schulze räägib 103 tähtsamast vabakorpusest. (Schulze, lk. 26, 35.) Samuti ei ole selgust kui palju mehi vabakorpustes kokku teenis, on arvatud, et umbes 200 000 – 400 000. (Schulze, lk. 36; Waite, lk. 40.) Vabatahtlike üksused said sageli oma nime kas loomiskoha või komandöri järgi või siis näiteks selle endise keiserliku armee väeosa järgi, mille põhjal vabakorpus moodustatud oli, aga mitte ainult – toome siin näiteks kasvõi Rauddiviisi. Olgu märgitud, et tihti ei pruukinud iseenesest sõna “vabakorpus” väeosa nimetuses figureeridagi. Ülemjuhatus oli vabakorpuse moodustajale, kelleks sagedamini oli endine rindeohvitser, oma väeosa organiseerimisel ja juhtimisel suure tegevusvabaduse andnud. Seega mingit kindlat ühtset sisemist organisatsiooni neil ka ei kujunenud. Vabakorpustes olid esindatud reeglina ühtlasi suurtükivägi, ratsaüksused, miinipildujad; vajadusel liideti nendega ka lennuväge, tanke inseneriväeosi. Olgu näiteks toodud, et arvuliselt ühes kõige suuremas vabakorpuses – admiral von Loewenfeldi poolt Kielis moodustatud 3. mereväebrigaadis – loeti umbes 8000 meest koos suurtükiväe, lennukite, tankidega, leegiheitjatega, transpordiüksustega jne. (Schulze, lk. 38 – 41; Waite, lk. 36 – 49.)

Kes siis astusid vabakorpustesse ja millistel motiividel? Suurema osa vabatahtlikest moodustasid endised sõdurid ja ohvitserid, sealjuures paistis silma allohvitseride ja nooremohvitseride kõrge protsent, mõnikord koosnesid neist terved allüksused. (Schulze, lk. 48 – 49.) Palju oli vabakorpustes ka õppivat noorsugu. Sotsiaalselt päritolult oli enamik vabatahtlikke alamkeskklassist ja talupoegade hulgast. Vähem oli aadlikke ning veelgi vähem töölisklassi. (Waite, lk. 53.) Vabatahtlikke kannustasid erinevad motiivid. Vabakorpustes maksti head palka ning toit oli tasuta, aga majanduslik olukord Saksamaal ei olnud tollal kiita. Rohkesti liitus vabakorpustega ka kriminaalset elementi. Kuid loomulikult astus neisse palju patriotismist ajendatud inimesi, kes soovisid kaitsta isamaad enamliku hädaohu või poolakate sissetungi eest. Patriotismivaimus kasvatatud õppiv noorsugu oli ihanud sõtta minna, kuid oma nooruse tõttu ei olnud paljudel neist selleks võimalust. Vabakorpustes oli nüüd võimalus elada idealiseeritud sõdurielu. (Schulze, lk. 42 – 43, 50 – 51; Waite, lk. 39 – 42.) Vabatahtlike mentaliteedist rääkides tuleb arvestada, et need mehed, kes astusid vabakorpustesse, olid valdavalt pärit 1890-te aastate põlvkonnast. Seda põlvkonda olid aga tugevasti mõjutanud eriti kaks tegurit. Esiteks enne I maailmasõda Saksamaal laialt levinud noorteliikumised, milledest enamikule oli ühine rahulolematus liberaalse kodanliku ühiskonna kõigi valdkondadega (poliitika, kultuur, pereelu jne.), millist suhtumist võiks nimetada nihilismiks, kuna liikumistel enestel puudus samas mingi programm. Küll oli neile omane juhikultus ning kollektiivi (Volk) vastandamine üksikisikule. Elati üks päev korraga, ihati seiklusi. Tegutseti tegutsemise enese pärast. Teiseks mõjutas nimetatud põlvkonda muidugi I maailmasõda, mille puhkedes oldi vaimustusega mindud isamaad kaitsma. Sõja kulgedes vaimustus küll kadus, ent samas muutusid paljud – kuid tuleb rõhutada, et siiski vaid väike vähemus üldisest sõduritemassist – kalkideks meesteks, kes instinktiivselt sõda ihkasid ja nautisid ning hiljem tsiviilellu pöördudes ei osanud seal midagi peale hakata. Naastes koju, uskudes samal ajal, et tagala andis armeele “noahoobi selga,” ning leides eest majandusraskused ja radikaalse vasakpoolse elemendi mõnitava vastuvõtu, kasvas nende põlastus ühiskonna vastu veelgi. Olles harjunud sõdurieluga, astutigi vaba-korpustesse. Maailmasõjaga seoses olgu märgitud, et mingil määral on vabakorpuste eellasteks peetud Saksa löögiväeosi (Stosstruppen). Neis armee eliitüksustes teenisid just kõige vastupidavamad, aga ka kõige karmimad, noored mehed. Löögiväeosades kujunesid ka hiljem vabakorpustele omased lähedased suhted sõdurite ja ohvitseride vahel. Nagu hilisemad vabakorpused olid ka löögiüksused suhteliselt väikesed mitmeid relvaliike sisaldavad mobiilsed üksused. Vabakorpustes laialt kasutatud surnupealuu embleem oli samuti kasutusel olnud juba Stosstruppe’des. (Waite, lk. 17 – 31.)

Võib öelda, et paljud vabakorpuslased tegelikult vihkas liberaalset, kodanlikku, lääne demokraatia üle võtnud Weimari vabariiki, mida nad oli kutsutud kaitsma. Aga hetkel näis ainuke teine variant “punane” anarhia, mis tundus neile veelgi halvem. Samas puudus paljudel vabatahtlikel mingi kindlapiiriline ideoloogia. Üldiselt oodati suurt juhti – Saksamaa vaimse ja füüsilise hiilguse taastajat. Samas oli vabakorpustes enestes laialt levinud juhikultus ka oma väeosa ülema suhtes, kelle igat käsku oldi valmis täitma. (Schulze, lk. 68 – 69; Waite, lk. 34, 50 – 51, 54 – 57.) Kui vabakorpuse mehed üldse poliitikast rääkisid, siis oligi nende peamiseks kirumisobjektiks Weimari vabariik, mitte bolševikud. Punane oht oli paljudele lihtsalt ettekääne võitlemiseks, sest tegelikult neile meeldis lihtsalt võidelda. (Waite, lk. 271 – 272.) Pealegi oli vabatahtlike seas kandepinda leidnud “natsionaalbolševism” – soov liidus Nõukogude Venemaaga hävitada Versailles rahuga tehtud ülekohus. (Schulze, lk. 62 – 64.) Versailles’ rahulepingu allakirjutamine tekitaski vabatahtlike seas erilist viha vabariigi valitsuse vastu – paljud vabakorpuslased oleksid sellele “häbi lepingule” eelistanud pigem uut sõda liitlastega. (Waite, lk. 142 – 143.) Vabatahtlike meelsust näitab ka asjaolu, et kui augustis kinnitati uued Saksamaa lipuvärvid, siis vabakorpused jätkasid sageli vanade lipuvärvide kasutamist. (Schulze, lk. 216 – 217.) Weimari vabariigi valitsus, kartes, et tema armee on liiga paremradikaalne, asus 1919. a. jooksul looma vabariigitruumat Einwohnerwehri, ent sellel ettevõtmisel ei olnud suuremat edu. (Waite, lk. 53.) 1919. a. märtsis vastu võetud seadusega ajutise Reichswehri kohta liideti vabakorpused Reichswehriga, kuid mingeid olulisi muudatusi see nende olemuses kaasa ei toonud. Vabakorpustele anti küll uus designatsioon (Reichswehri rügement, pataljon jne.), aga nende kõrval kasutasid üksuste juhid tihti edasi vana nimetust. (Schulze, lk. 46 – 47.)


Vabakorpused Reichis 1919. aastal

Pärast Berliini maharahustamist seisid vabakorpustel ees uued ülesanded – allutada valitsusele tähtsad Põhja-Saksamaa sadamalinnad, samuti kaitsta asutavat kogu Weimaris. Asutav kogu viidi Weimari peamiselt kuna kardeti, et vasakradikaalide keskus Berliin ei ole sellele piisavalt turvaline asupaik. Veebruari alul puhastasid vabatahtlikud Weimari sealsetest kommunistidest, misjärel võtsid sisse positsioonid linna ümbruses. (Waite, lk. 65; Драбкин, Я. Становление Веймарской республики. Москва, 1978. Lk. 7 – 9.) Samal ajal saatis G. Noske, hoolimata üle Saksamaa saabuvatest nõukogude protestidest ja streigiähvardustest, vabakorpused likvideerima Bremeni nõukogude vabariiki, mille sealsed kommunistid ja vasaksotsialistid 1919. a. 10. jaanuaril välja olid kuulutanud. 4. veebruaril hõivas erinevatest vabatahtlike üksustest moodustatud Gerstenbergi vabakorpus (3 500 meest, 24 suurtükki) lahinguga Bremeni. Vastaseid võis siin olla vaid umbes 500 – 1 000 meest. Ülejäänud rannikulinnad langesid valitsusvägede kätte juba praktiliselt ilma vastupanuta. (Schulze, lk. 84 – 86; Драбкин, Я. Становление, lk. 15 – 17.) Samas puhkesid mitmel pool Kesk- ja Lääne-Saksamaal tööliste streigid ja rahutused, kuid mai keskpaigaks suruti need vabakorpuste poolt maha, kohates sealjuures relvastatud tööliste poolt mõnikord tõsisemat, tihti aga vähest vastupanu. Hõivatud linnades asuti vabakorpuste ohvitseride juhtimisel valitsusmeelsetest elanikest moodustama mitmesuguseid omakaitseüksusi. Juunikuuks sõjaseisukord linnades kaotati. (Schulze, lk. 86 – 89; Waite, lk. 67 – 68.)

Vahepeal, märtsis, oli olukord aga taas pingestunud pealinnas Berliinis. Siin oli kommunistide õhutusel 3. märtsil alanud tööliste üldstreik. Valitsus kuulutas Berliinis välja sõjaseisukorra, keelates ära kõik demonstratsioonid. Linnas puhkesid spontaanselt relvastatud kokkupõrked, ehkki kommunistide juhtkond, mõistes, et lahingus valitsusvägedega jäävad nad kindlasti alla, ei olevat seda tegelikult soovinud. (Waite, lk. 69 – 70; Драбкин, Я. Становление, lk. 102 – 104.) 4. märstil toodi linna vabakorpused. Vasakradikaalidega liitus Rahvamereväediviis, millele jaanuaris olid relvad kätte jäetud. Puhkesid ägedad võitlused, vabakorpuste käsutuses olid lisaks suurtükiväele ka lennukid, tankid, leegiheitjad. 8. märtsiks olid “punased” sunnitud taganema Lichtenbergi äärelinna. Kommunistid lubasid streigi lõpetada. 9. märtsil vallutasid vabakorpused Lichtenbergi. G. Noske andis loa maha lasta iga valitsusvägede vastu relva kandev isik. Mõned vabakorpuste juhid aga tõlgendasid seda kui võimalust maha lasta iga relva omav isik. Järgnes valitusvägede poolne ulatuslik terror Berliinis, millele lisasid hoogu juurde ilmselt tegelikult alusetud kuulujutud kommunistide hirmutegudest vangistatud politseinike kallal. 13. märtsiks oli Berliin täielikult vabakorpuste kontrolli all. On arvatud, et surma sai 1200 – 1500 “punast.” Valitsusväed kaotasid 113 meest surnutena ja kadunutena, 150 haavatutena. (Schulze, lk. 79 – 81; Waite, lk. 71 – 76.)

Aprilli lõpus saadeti vabakorpused likvideerima ka Baieri Nõukogude Vabariiki, mille Müncheni Kesknõukogu 7. aprillil, tiivustatuna Ungari Nõukogude Vabariigi tekkimisest, välja oli kuulutanud. Kui alguses domineerisid Baieri Nõukogude Vabariigi eesotsas anarhistid, siis 13. aprillil läks võim üle kommunistide kätte. Baieri Sotsialistliku Vabariigi sotsiaaldemokraatlik valitsus eesotsas J. Hoffmaniga oli põgenenud Bambergi. (Драбкин, Я. Становление, lk. 160 – 169.) 16. aprillil tegid J. Hoffmani valitsuse poolt kogutud väesalgad katset Münchenit tagasi vallutada, ent kohtunud Dachau juures vastase jõududega, vahetasid need poolt või jooksid laiali. J. Hoffman oli veel enne seda abipalvega Berliini pöördunud. Baierimaa enda pinnal ei olnud vabakorpusi Baieri sotsialistliku valitsuse otsusel eelnevalt moodustatud. Küll formeeriti Tüüringis osaliselt baierlastest vabatahtlikest von Eppi vabakorpust. Pärast täiendavate vabatahtlike üksuste koondamist Tüüringisse, ületasid kindral von Möhli üldjuhtimisele allutatud väed ööl vastu 29. aprilli Baieri piiri. Tungides Müncheni suunas liitus nendega terve hulk kohalikke, baierlaste enda initsiatiivil äsjaformeeritud vabakorpuseid. 2. maiks vallutasid vabatahtlikud, keda oli siin umbes 20000 meest, Müncheni. Kohati olid võitlused üsna ägedad, ent umbes 38000-meheline Baieri Punaarmee oli siiski suuremalt jaolt laiali jooksnud. (Schulze, lk. 93 – 98.) Võrreldes eelneva “punase” terroriga oli järgnev “valge” terror ulatuslikum – ilmselt tapeti sadu inimesi, sealhulgas ka kommunistidega mitte kuidagi seotud olnud isikuid. J. Hoffmani valitsus võis Münchenisse tagasi tulla. (Waite, lk. 88 – 93.) 1919. aasta teisel poolel vabakorpustel enam suuremaid lahinguid siseriigis ette ei tulnud.


Vabakorpused idas

Nagu juba mainitud, alustas Saksa väejuhatus idas juba 1919. aasta novembris moodustama vabatahtlike üksusi. Nende ülesandeks siin oli võidelda Nõukogude Vene Punaarmee ja Poola Sõjaväelise Organisatsiooni vastu. Poolakad olid detsembris võtnud enda alla suure osa Poseni provintsist ning selle tagasivõtmiseks asus Saksa väejuhatus formeerima vabatahtlike üksi, mida nimetati “piirikaitsepataljonideks”. Jaanuaris puhkesidki Posenis ägedad lahingud, poolakad suruti järk-järgult tagasi. Liitlaste tugeval survel oli Saksa valitsus veebruari keskel aga sunnitud andma käsu võitluse lõpetamiseks, mida vabatahtlikud pidasid valitsuse-poolseks altvedamiseks. Olukord jäi endiselt pingeliseks – kokkupõrked liitlaste poolt tõmmatud demarkatsioonijoonel jätkusid. Saksa väejuhatus hellitas lootusi pealetungi jätkamiseks ning koondas Poola vastu täiendavaid jõude. Kui Saksa valitsus kirjutas juunis alla Versailles’ rahuelpingule, millega Posen loovutati Poolale, siis tundsid vabatahtlikud end taas reedetuna ja nende viha “novembrireeturite” vastu üha tõusis. (Schulze, lk. 102 – 124.) 1919. aasta augustis alustasid poolakad ülestõusu ka Ülem-Sileesias, ent vabakorpused likvideerisid siin selle kiiresti. (Горлов, С. Совершенно секретно: Альянс Москва – Берлин, 1920 – 1933 гг. Москва, 2001. Lk. 31.)

Omaette peatüki moodustab Saksa vabakorpuste tegevus Baltimaades. Vastavalt Compiegne vaherahule pidid Saksa väed itta jääma niikaukas kui liitlased seda heaks arvavad. Ent tegelikkuses hakkasid saksa sõdurid pärast vaherahu omavoliliselt kodu poole voorima. Takistamaks enamlaste tungimist Saksa piiridele asuti Baltikumis looma vabatahtlike üksusi, milledel oli 1918. aasta lõpus – 1919. aasta alguses tähtis roll Punaarmee pealetungi peatamisel Leedus ja Lätis, aga ka Valgevenes. Teine oluline sõjaline jõud sel hetkel regioonis oli Eesti armee. Olgu võrdluseks märgitud, et kui jaanuari alguseks oli Lätis võitlusvõimelisi Saksa vabatahtlike väeosi (sealhulgas Balti Landeswehr) kokku 2 000 – 3 000 meest (Schulze, lk. 133 – 134), siis eestlastel oli samas rindel juba 4 800 tääki ja mõõka. (Eesti Vabadussõda. 1. köide. Tallinn, 1996. Lk. 327.) Leedu ja Läti valitsuste sõjajõud olid samas väga väikesed. Läti valitsus oligi seetõttu olnud detsembris sunnitud oma sõjaväeks tunnistama baltisakslastest formeeritud Balti Landeswehri. Samuti kirjutasid Läti ja Saksa valitsuse esindajad 29. detsembril alla lepingule, millega iga saksa vabatahtlik, kes oli 4 nädalat Läti pinnal enamlaste vastu võidelnud, pidi saama Läti kodakondsuse. See aga tähendas ka võimalust pärast Lätis maad saada, millisele asjaolule eriti rõhusidki vabakorpustesse värbajad Saksamaal. (Schulze, lk. 125 – 134.)

Lätis Kuramaa rindel tegutsenud vabakorpused ühendati VI reservkorpuse staabi alla, eesotsas kindralmajor Rüdiger von der Goltziga. Viimasel olid kaugeleulatuvad plaanid – ta unistas Baltikumis luua baasi, mille abil ükskord kukutada Berliinis pesitsev “reeturite” valitsus. Samas tuli enamlastele Venemaal anda surmahoop ning koos seal võimulesaanud saksasõbralike jõududega tulnuks vastu astuda liitlastele ja Versailles’ rahu tagajärgedele. Tõrjunud märtsis punaarmeed Riia suunal mõnevõrra tagasi, pani von der Goltz aprillis Lätis võimule Niedra nukuvalitsuse (on siiski jäänud selgusetuks, kas riigipöördeni viinud von Pfefferi vabakorpuse ja Landeswehri löögigrupi tegevus toimus otseselt von der Goltzi käsul, või kasutas ta juhtunut lihtsalt ära) ning 22. mail vallutas ta ka Riia. (Waite, lk. 106 – 119.) Seejärel kavatses von der Goltz hõivata ühtlasi Põhja-Läti, ehkki liitlaste survel oli Saksa ülemjuhatus talle andnud käsu Riiast itta mitte liikuda. Kuid see ettevõtmine ebaõnnestus kui vormiliselt Niedra Läti valitsuse vägedena tegutsenud Landeswehr ja Rauddiviis said juuni lõpus Võnnu rajoonis lüüa Eesti-Läti vägedelt, mis toetasid sakslaste poolt kukutatud Läti valitsust. Kindral von der Goltz siiski oma plaanidest loobuda ei soovinud. Hoolimata liitlaste nõudmisest Saksa väed Kuramaalt evakueerida, venitas ta seda protsessi igati ja aitas seal samal ajal organiseerida saksasõbraliku vene valgekaartlase polkovnik Pavel Bermondt-Avalovi armeed. Samal ajal tundsid saksa vabatahtlikud end petetuna, sest nende poolt kukutatud ja nüüd taas võimule saanud Läti valitsus loomulikult keeldus neile Läti kodakondsust andmast. Kui Rauddiviis sai 1919. a. augusti lõpus käsu Saksamaale evakueeruda, siis hakkas selle isikkoosseis mässama ja keeldus lahkumast. Septembri lõpus von der Goltz küll tagandati VI reservkorpuse kohalt, kuid enne Saksamaale lahkumist jõudis ta asjad korraldada nii, et tema väed astusid Bermondt-Avalovi teenistusse. Viimase Läänearmee sisaldas nüüd eri andmeil kokku umbes 40 000 – 50 000 meest, neist ligi 80 protsenti sakslased. Alustades 8. oktoobril sõda Lätiga, sai Bermondt-Avalov aga lüüa ning 15. novembril andis ta oma väed taas Saksa ülemjuhatuse alla. Viimane evakuueris vabakorpused detsembri keskpaigaks lõplikult Saksamaale, kus need pidid laiali saadetama. (Schulze, lk. 154 – 197) Kuid tegelikult seda ei tehtud – ehkki paljud mehed läksid tõepoolest laiali, asusid vabakorpuste juhid ülejäänutega moodustama tööühinguid (Arbeitsgemainschaft), ettevõtteid, spordiseltse jne., millede raames tegutsemist jätkati. Kõik need organisatsioonid olid vabariigi valitsuse vastu eriti vaenulikult meelestatud ja haudusid putšiplaane. (Waite, lk. 137 – 139.)


Kappi putš ja Ruhri ülestõusu mahasurumine

1920. aasta märtsis üritas grupp paremradikaalseid tegelasi Saksamaal diktatuuri kehtestada, milline sündmus on ajalukku läinud Kappi putšina. Selles ettevõtmises mängis silmapaistvat rolli ka vabakorpus 2. mereväebrigaad (Erhardti brigaad). Vabakorpuslaste üldisest vabariigi-vastasusest on juba räägitud, aga korvetikapten H. Erhardti üksus oli tuntud kui eriti “nihilistlik.” Pealegi pidi brigaad varsti laiali saadetama, kuna Saksamaal tuli vastavalt Versailles’ lepingule oma armeed vähendada 100 000 meheni. Ühel vandenõulastest – kindral von Lüttwitzil – ei olnud raske Erhardti oma nõusse meelitada. 13. novembril sisenes viimase väeosa Berliini, mille ilma vastupanu leidmata enda alla võttis – Berliini garnison suuresti ühines putšiga. Valitsus oli mässuplaanidest küll eelnevalt teada saanud, kuid võimalused seda relva jõul maha suruda praktiliselt puudusid, sest sõjaväe juhtkond vastas abipalvele, et Reichswehr ei tulista Reichswehri. Putš kukkus siiski läbi ja 17. märtsil lahkusid mässulised Berliinist. Ebaõnnestumise põhjusi oli mitu: kogu ettevõtmine oli halvasti ette valmistatud ja asjaosaliste vahel tegelikult koordineerimata – näiteks valitsusjuhiks saama pidanud W. Kappi tabas von Lüttwitzi ja Erhardti ettevõtmine 13. märtsil üllatusena. Vandenõulased ei olnud suutnud enda poole meelitada ei tähtsamaid parempoolseid poliitikuid ega Reichswehri juhtkonda. Suur osa riigibürokraatiast ei löönud nendega kaasa. Samuti puhkes sotsiaaldemokraatide üleskutsel tööliste üldstreik. (Waite, lk. 140 – 163.) Olgu lisatud, et kui mõnedes allikates märgitakse streiki putši ebaõnnestumise peapõhjusena, siis H. Schulze väitel see nõnda polnud. Nimelt streik algas esmaspäeval, 15. märtsil, aga siis olid putšistid juba jõudnud arusaamisele, et ollakse ebaõnnestunud. H. Schulze hinnangul oli otsustav hoopis bürokraatia ja Reichswehri juhtkonna mässust kõrvalejäämine. (Schulze, lk. 298 – 300.) Vabakorpustele üle Saksamaa tuli putš samuti ootamatusena. Enamus neist kuulutasid end järgnevalt Kappi pooldajaiks, kuid nende väeosade keskne juhtimine puudus. Pealegi puhkesid reaktsioonina putšile vasakpoolsete rahutused ning mitmel pool tuli Kappi-vabakorpustel hoopis tõrjuda tööliste rünnakuid. (Schulze, lk. 273, 278 – 279, 282 – 283.)

Ehkki Kapp’i mäss oli selgelt näidanud, et vabakorpused võivad Weimari vabariigile saatuslikuks osutuda, tuli valitsusel kohe pärast putši jällegi nende teeneid kasutada. Nagu juba, märgitud, olid putši ajal üle kogu Saksamaa puhkenud tööliste rahutused. Samas kasutasid vasakradikaalid oma eesmärkide saavutamiseks ära väjakuulutatud üldstreiki. Eriti pingeliseks muutus olukord Ruhri piirkonnas, kus vasakradikaalid olid varakult mässuks valmistunud. Töölised siin relvastusid ning mõne päeva jooksul oli Ruhri Punaarmees juba 50 000 – 80 000 meest, mis piirkonnas asuvate valitsusvägedega lahinguid lüües võttis enda alla mitmed linnad. Saksa väejuhatus koondas samal ajal Ruhri ümbrusesse lisavägesid, kusjuures nende hulgas ka vabakorpuseid, mis putši ajal end Kappi pooldajateks kuulutasid. Kriitilise olukorra tõttu riigis ei saadetud laiali isegi Erhardti brigaadi. Pärast tulutuid katseid verevalamist läbirääkimiste teel ära hoida, anti sõjaväele luba Ruhri ründamiseks. Selle aja jooksul olid punaväed oma positsioone kindlustanud ning vabatahtlikud pidasid valitsuse läbirääkimiskatseid järjekordseks reetmiseks. 3. – 8. aprillini kestnud ägedates lahingutes vallutasid vabakorpused Ruhri linnad. Vastaspooled üksteisele armu ei heitnud. Valitsusvägede kogukaotused olid 1 077 meest, vastasel ilmselt veelgi suuremad. (Schulze, lk. 304 – 318.)


Vabakorpuste laialisaatmine ja vabatahtlike edasine saatus

Pärast vasakpoolsete ülestõusude mahasurumist saadeti vabakorpused 1920. a. mais laiali. Uues, vaid 100 000-mehelises Reichswehris, ei olnud poliitiliselt ebastabiilsetele ja riigipöördeplaane pidavatele vabakorpustele kohta, pealegi ei vastanud vabatahtlike üksuste sisemine organisatsioon tihti uue armee nõudmistele. Reichswehri juhatajale kindral Hans von Seecktile vabariik küll ei meeldinud, aga ometi toetas ta seda, loomaks poliitilist stabiilsust, mille varjus saanuks armee ümberkorraldada. Paljud vabatahtlikud astusid pärast laialisaatmist Reichswehri, kuid suurem osa siiski mitte. Viimastest leidis terve hulk aga tegevust igasugustes tööühingutes ja -laagrites, äriettevõtetes ning seltsides, milliseid paljud vabakorpuste juhid olid asutanud oma meeskonna kooshoidmiseks. Niiviisi taheti olla valmis järgmiseks putšiks. Organisatsioone abistasid materiaalselt parempoolsed ringkonnad, näiteks suurmaaomanikud, kes lubasid neil tegutseda oma maal. Aga toetas ka Reichswehr, nimelt “tööühingud” tugevdasid idapiiri kaitset, samuti valvasid salajasi relvaladusid, mida varjati liitlaste eest. Kui 1921. aasta lõpul kuulutati tööühingud illegaalseks, siis jätkati tegevust mingi teise organisatsioonina. Paljud endised vabakorpuslased liitusid samas mitmesuguste paremradikaalsete ja paramilitaarsete organisatsioonidega, milliseid tollal Saksamaal eksisteeris suurem hulk. Vabakorpuste juhid asutasid ka hulganisti populaarseid noortelaagreid, kus peale töö ja sõjalise drilli propageeriti noortele oma vaateid. Oma poliitiliste mõrvadega sai kurikuulsaks juba seoses Kappi putšiga mainitud H. Erhardti poolt loodud Organisatsioon Konsul, kuhu kuulusid just endised vabakorpuslased. Konsuli ohvriks langesid muuhulgas ka M. Erzberger kui ka W. Rathenau. Viimane oli omal ajal vabakorpusi tegelikult finantseerinud. Olgu veel öelud, et erinevate paremradikaalsete organisatsioonide vahel valitsesid tihti vastuolud – nende juhid olid auahned ja võideldi liikmeskonna pärast. Kõiki neid ühendas siiski viha Weimari vabariigi vastu ning soov seda kukutada. (Schulze, lk. 320 – 323; Waite, lk. 183 – 226.)

Siiski veel korra said vabakorpuste mehed vabakorpustena lahinguid lüüa. Nimelt kui 1921. aasta mais tungisid Ülem-Sileesiasse poolakad W. Korfanty juhtimisel, eesmärgiga sealsed alad Poolaga liita, siis koheselt ruttasid omal algatusel Ülem-Sileesiasse ka endised vabakorpuslased. Samamoodi tõttas poolakate vastu võitlema massiliselt õppivat noorsugu üle terve Saksamaa. Reichswehri ei olnud võimalik Ülem-Sileesiasse saata, sest Poola sõber Prantsusmaa ähvardas sellisel juhul okupeerida Ruhri. Saksa valitsus ja väejuhatus asusid nüüd vabatahtlikke toetama, kes nüüd juba taas vabakorpuste nime all poolakate vastu lahingutesse asusid. Kuid 23. mail, päeval, mil vabatahtlikud olid saavutanud suurema võidu, vallutades Annabergi, andis Saksa valitsus liitlaste survel käsu lahingud peatada, kusjuures vabakorpused tuli taas laiali saata – järjekordne “reetmine.” Ilmselt siiski aitas vabatahtlike võitlus Saksamaale säilitada vähemalt ühe osa vaidlusalasest territooriumist. Vabakorpused aga jätkasid taas tegevust ühingutena, seltsidena jne. Neis olnud meeste arv kahanes siiski aja jooksul pidevalt lahkujate arvel. (Waite, lk. 227 – 232; Горлов, lk. 50.)

Vabakorpuslastega on seotud ka “Must Reichswehr.” Nimelt muutus välispoliitiline olukord 1923. aasta alguses Saksamaa jaoks pingeliseks. Prantsuse ja Belgia väed olid okupeerinud Ruhri (kuhu vabakorpuslased saatsid järgnevalt võitlusgruppe, samal ajal kui valitsuse poliitikaks oli passiivne vastupanu); Leedu hõivas Memeli; nõudmisi esitas Poola. Taolises olukorras, kartes sõja puhkemist, sõlmis valitsus 7. veebruaril Reichswehiga kokkuleppe, et luuakse salajane reservarmee. Reservarmee aluseks pididki olema just vabakorpuste baasil loodud paramilitaarsed formeeringud. Ametlikult hakati tagavaraväge nimetama Töövägedeks (Arbeitstruppen), mitteametlikult aga “Mustaks Reichswehriks.” 1923. a. septembriks oli selles juba üle 50 000 mehe, peamiselt endised vabakorpuste mehed, aga liitus ka palju õppureid. Treeniti ja varustati seda armeed Reichswehri poolt, finantseerisid ka ettevõtjad ja maavaldajad. Ametlikult oli “Töökomandode” ülesandeks vastavalt Versailles’ rahule relvade kokkukogumine ja hävitamine, tegelikult lootis väejuhatus nendega korraldada idapiiri kaitset. Ent “Musta Reichswehri” mehed ise mõtlesid vaid riigipöördest. Loodeti, et infaltsioonist ja Ruhri okupeerimisest ärritatud rahvamassid soovivad radikaalseid muutusi. Üks major Buchrucker, kes käsutas “Musta Reichswehri” üksusi Küstrinis, kavatseski oma väeosad Berliini peale suunata. Kuid see riigipöördekatse kukkus oktoobri alguses läbi, enne kui tegelikult alatagi jõudis, kuna sõjaväejuhtkond ei läinud sellega kaasa. Pärast “Küstrini putši” teatati küll “Musta Reichswehri” laialisaatmisest, ent tegelikult jätkas see suures osas eksisteerimist. Vabakorpuslased, kes olid juba Kappi putši läbikukkumise järel veendunud, et endised konservatiivsed poliitikud ja vanad kindralid ei suuda midagi korda saata, pettusid nüüd ka Reichswehris. Üha enam vabakorpuslasi liitusid järgnevalt natsionaalsotsialistidega, kelledes nähti uuelaadseid revolutsionääre. 1924. aastaks majanduslik ja poliitiline olukord Saksamaal siiski stabiliseerus. Pinnas riigipööreteks ei olnud enam soodne. (Waite, lk. 235 – 254.)

Eriti suur endiste vabakorpuslaste organisatsioonide kontsentratsioon oli Baierimaal, mille valitsusjuhiks oli Kappi putši ajal saanud Baieri separatist ja monarhist G. von Kahr. Viimane konkureeris samal ajal Hitleri organisatsiooniga, mõlemad mehed üritasid enda poole meelitada ka võimalikult palju endiseid vabakorpuste mehi. Kui 1923. aastal tulid Tüüringis ja Saksimaal võimule vasakradikaalsed valitsused, siis koondas von Kahr Baieri piirile umbes 15 000 vabakorpuste meest, et “punane hädaoht” likvideerida, tegelikult olevat ta kavatsetud hoopis Berliini välja marssida. Enne kui see plaan siiski teoks sai, likvideeris keskvalitsus ise Reichswehri abiga Tüüringi ja Saksi valitsused. (Waite, lk. 255 – 257.)

Tähelepanuväärse osa Hitleri pruunsärklastest moodustasid vabakorpuslased ning paljud neist liitusid SA-ga juba pärast Hitleri võimuletulekut. Mitmed endised vabakorpuste ülemad nimetati SA-piirkonnajuhtideks, kus nad aga tihti kippusid keskvõimu eirama ning soovisid omapäi tegutseda, nagu kunagi oma vabatahtlikke juhtides. Paljuski pidid nad aga Führeris pettuma – Hitler ei kavatsenud SA-le kuigi suurt võimu anda, mille tõestuseks oli “pikkade nugade öö,” kus leidsid oma lõpu ka paljud vabakorpuste mehed nende seas näiteks ka Ernst Röhm. (Waite, lk. 278 – 279.)

Kokkuvõtteks võib öelda, et stabiliseerinud 1919 – 1920 siseriikliku olukorra Saksamaal, muutusid vabakorpuslased pärast seda ise ebastabiilsuse allikaiks.


Üles
  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 03 Sept, 2005 21:00 
Eemal
Liige

Liitunud: 26 Aug, 2005 20:51
Postitusi: 400
Asukoht: Tallinn
Küsimus - kui suured olid vabakorpuse meeste kogukaotused surmasaanutena?


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 2 postitust ] 

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt