Ma jätka veel 70-te keskpaiga teemaga
Sel ajal sai jõesadam vist endale uue ülema- endise kommunaalametniku, kes alustas (osalt õigustatult) parajat platsipuhastuskampaaniat. Reisilaevadest lõpetas lisaks „Lermontovile“ väike jõetramm „Narva“ (lk 35 temast lugu). Ja veeteedelt kadusid karavanid. Nimelt võis 70-te I poolel Emajõel ja Peipsil näha tihti pilti, kus puksiir rühib ees ja tema sabas hanereas köitega kinnitatult mitu praami. 70-te alguses oli lisaks suht uutele platvormpraamidele kasutusel ka vähemalt 6-7 50-tel ehitatud 100-tonnist trümmiga järelveetavat praami + Saksamaalt pätsatud suur iseliikuv (lk 31 tema pilt). Vanad praamid viidi nüüd Kabinasse seisma, kust neid riburada lammutusse hakati tooma. Seega kaubalaevastiku kandevõime vähenes u kolmandiku võrra.
Paistab, et sadam keskendus kaubavedudel nüüd peamiselt kolmele artiklile- Tamme, hiljem taas Kabina ja lõpuks Aardlapalu karjäärist tuli kruus, Piirissaarelt täitepinnaseks kasutatav liiv ja Pihkva kandist kvaliteetne ehitusliiv. 60-tel olid liivavõtukohtadena olemas kindlasti Alajõe, Kodavere ja Mehikoorma vastas asuv Pnevo. Miski neist (või mõni muu) oli ka 70-te algul kasutusel, aga kümnendi teisel poolel enam mitte.
------------
Aspelund kirjutas:Raamatust "Lühike ülevaade Tartu linnaomavalitsuse tegevusest 1919-1933."
Siia ma lisaks juurde, et Petseri raudtee ehitusega oli tegelikult paras kamm, mis pisut meenutab praegust „Rail Balticu“ saagalt. Nimelt oli pikka aega kaalumisel alternatiivne trassivariant, mis pidi kulgema üle Räpina, seega päris Peipsi lähedalt ja järveäärsed vallad tahtsid sellist trassi väga...Kes aga käte -jalgadega lisaks sisemaapoolsetele valdadele selle vastu sõdisid, olid laevanduse inimesed, kartes põhjusega, et sellisel juhul kuivavad selle kandi reisi- ja kaubaveod päris kokku. Nii otsustatigi lõpuks üle Põlva mineva variandi kasuks, põhjendusega, et Peipsi ääres on veetee näol toimiv liiklusalternatiiv täiesti olemas.
Mis puudutab veel EW aegset siseveelaevandust, siis selle üheks põhiprobleemiks oli nagunii nö ületonnaž. Juhtus, et pärast Vabadussõda jäi pea kogu arvestatav reisi(ühtlasi kohakaasluse alusel kauba-) laevastik Eesti poolele ja peagi selgus, et riigisiseste vedude jaoks on seda ikkagi liiga palju, enamjaolt liikusid laevad pooltühjalt. Eks see vast ole osalt põhjuseks, miks sõja ajal kahuripaatideks ümber profileeritud suured tsiviilalused jäetigi sõjateenistusse, mitte ei viidud oma algsete funktsioonide juurde tagasi.
Nagu näitas nende hilisem lühike lahingutee, olid sellised "lahingulaevad" Teise maailmasõja alguseks muutunud sõjalises mõttes mitte „eilseks päevaks“ vaid „ülemöödunud kuuks“
-------
Taas tänapäevale lähemale
Lõpuks pilt ühest vähemtuntud hiljutisest uurimislaevast.
Peamiselt Võrtsjärvel töötav Maaülikooli „Bioloog“ (ikka „Kostromitš“ tüüp ehitusaastaga 1962) on vaatamata juba mitu aastat tagasi antud lubadusele ta pensionile lasta vist ikka veel rivis. Kuidagi on aga märkamata jäänud, et 80-te keskel sai ta endale võrtsule paarilise, samatüübilise, kuid pisut uuendatud projekti järgi ehitatud aluse nimega „Ökoloog“. Ma ei oskagi öelda, miks jäeti möödunud kümnendi keskel seisma üle 20 aasta noorem laev? Äkki asi selles, et sovetiaegne ehituskvaliteet oli 60-tel tunduvalt kõrgem kui 80-tel?
Laev oli veel mõni aasta tagasi Limnoloogia juures kaldal seismas. Ehk on praegugi, ma pole sinnakanti aastaid juhtunud.