Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Tuntud muusikakriitik ja kultuuriajakirjanik Artemi Troitski, rahvusvaheliselt tuntud keskkonnaaktivist Jevgenija Tširikova ning endine Tomski oblasti valitsuse staažikas töötaja Andrei Kuzitškin on kolm vene inimest, keda kodumaal FSB ning võim taga kiusama hakkasid ning kes endale uue kodu Tallinnasse rajasid.
Kanal 2 telesaates «Radar» rääkisid nad sellest, kuidas FSB neil Venemaal enam töötada ei lubanud ning kuidas ühel, keskkonnaaktivistil Tširikoval, lausa tütreid ära prooviti võtta.
«Jah, oli küll üks väga ebameeldiv lugu,» rääkis Tširikova, kes kogus ülemaailmset tuntust, kui hakkas võitlema kümme aastat tagasi Moskva oblasti otsuse vastu rajada Himkisse 2500-hektarilise metsa asemel tasuline raudtee.
«Ühel päeval lasti uksekella. Vaatasin, et ukse taga seisavad kaks suurt meest ja üks kurja näoga naine. Sain kohe aru, et midagi on siin mäda ja ei avanud neile ust. Õhtul tulid minu juurde mu naabrid. Ja rääkisid, et nende juurde tuli FSB ja hakkas rääkima sellest, kuidas nende naabrinaine piinab oma lapsi, ei anna neile süüa ning käskisid allkirjastada sellekohase kaebuse. Naabrid ei soovinud midagi allkirjastada. Aga nad ikka üritasid neid veenda, rääkides, et nad on FSBst. Kui oleks see õnnestunud, siis oleks neil olnud hea šanss minu käest lapsed ära võtta ning algatada kriminaalasi. Naabrid päästsid mu.»
Tširikova otsustas pärast juhtunut kolida koos perega Tallinnasse ning jätkata oma tööd siit. Tänaseks elab ta Kadriorus koos mõlema tütre ning abikaasaga, õppides üheskoos igal õhtul eesti keelt.
Artemi Troitski, kes 70ndatel ja 80ndatel palju tööasjus Eestis käis ning neil aegadel näiteks Peeter Volkonski, Gunnar Grapsi ja Erkki-Sven Tüüriga sõbraks sai, avaldas võimu tegutsemise vastu tihti avalikult meelt.
Vladimir Putini riigipeaks saamise järel aga sattus ta võimu poolt tagakiusatuks. «Jeltsini ajal oli reaalne vabadus, sõnavabadus, arvamusvabadus. Putini ajal läks kõik teisiti. Võim hakkas kätte maksma. Ja neid inimesi, eriti avaliku elu tegelasi, kes seda võimu avalikult kritiseerisid, hakati taga kiusama,» rääkis Troitski, kes samuti perega 2014. aastal Tallinnas uue kodu omale rajas.
«Mina olen selles mõttes elav näide. 2011. aastal alustati minu vastu seitset kohtuasja, nende seas kolm kriminaalasja. Aga ma võitsin kohtus peaaegu need kõik. Kuid siis hakati mind vaikselt välja lülitama - sattusin musta nimekirja televisioonis, raadios. Ülikoolis, kus olin edukalt töötanud 13 aastat, öeldi mulle ühel päeval, et nad otsustasid minu palka kärpida täpselt 20 korra võrra.»
Lõplikult viskas Troitskil üle just 2014. Aastal, mil Venemaa Krimmi annekteeris ning sõjategevust Ukrainas alustas: «Siis hakkas kogu see šovinistlik-militaristlik propaganda, mis oli mulle äärmiselt ebameeldiv. See hakkas mõjuma isegi mu lastele, kes tulid koolist, isegi lasteaiast ja hakkasid rääkima mingeid asju fašistidest ja sellest, et Venemaad rünnatakse ning tuleb vastu panna. Ma mõtlesin, et jumal küll, väiksed lapsed, milleks neile kogu see propaganda! Ja just siis tegi mulle ettepaneku Helsingi ülikool, rääkisin samal ajal ka Tallinna ülikooliga läbi ning nemadki olid huvitatud minu loengutest. Siis mõtlesimegi, et see on hea võimalus hakata elama ja töötama uues kohas.»
Vene propaganda mõju Venemaa propaganda mõjust oma inimestele toob hea näite 57-aastane Andrei Kuzitškin, kes jõudis Eestisse 2015. aasta 31. jaanuaril ning kuna tema Eesti viisa oli kehtivust kaotamas, palus Eestist asüüli. Esimesed kuus kuud veetiski ta koos teiste asüülitaotlejatega Vaos.
«Mul oli onul sünnipäev. Ma polegi temaga pärast kolimist rääkinud, kallis on helistada, aga nüüd oli tal 85. juubelisünnipäev ning helistasin. Tal oli väga hea meel. Ja siis ta küsis, et millega ma Eestis tegelen. Ütlesin, et õpetan vene keelt. «Kuidas nii? See ju keelati seal!» päris ta. No kuidas keelati, mina olen ju õpetaja. «Venelastele õpetad?» Ei, ikka eesti koolis. «Aga Putin ju ütles, et vene keel keelati?»,» rääkis Kuzitškin.
Propaganda kavalusest toob hea näite ka Troitski: «Nad teevad seda üsna meisterlikult ja saavutavad ka tulemusi. Näidatakse mingeid show'sid, mingeid talkshow'sid, vanu armastatud Nõukogude filme, Alla Pugatšova kontserte ja inimesed vaatavad neid. Nad tulevad töölt ja tahavad oma hea tuju annust saada, aga muidugi tulevad nende show'de vahel need mürgitilgad, uudisteblokid, poliitilised programmid ja see kõik mürgitab inimeste ajusid.»
Tširikova sõnul tuleks Eestis sellised kanalid keelata: «Ausalt öeldes see, et siin Eestis kõiki neid Vene propagandakanaleid näidatakse, pole demokraatia. See on kohaliku venekeelse elanikkonna mürgitamine propagandamürgiga. Ma arvan, et see tuleks siin keelata, sest see on ohtlik.»
http://kanal2.postimees.ee/pluss/video/?id=69328
Kolumnist Ivan Makarov: ,,Kui Tallinna abilinnapea Arvo Sarapuu ja tähetark Igor Mang panid «energeetiliselt väestatud» nurgakivid Tuukri tänava pikendusele ja Rannapargi elamukvartalile, oli see rituaal oma intellektuaalsuse poolest võrreldav stseeniga filmist «Ali G Indahouse», kus parlamenti pürginud arengupeetusega räpparile Sacha Baron Coheni esituses tehti ettepanek panna pidulikult maha linnahalli nurgakivi, kirjutab kolumnist Ivan Makarov.
Kangelane häbenes pealtvaatajaid, kuid mida küll ei tehta võimu saamise nimel – punnitaski ja «pani kivi maha». Kivi oli niivõrd väe(s)tatud, et teistel tseremoonias osalenutel hakkas halb... Kuna meie silmad on juba näinud ka Ülemiste vanakese hirmsat iidolit, siis on ainult aja küsimus, mil pealinnaisad hakkavad lindikeste läbilõikamiseks mõeldud kääridega veel ka elusohvreid pussitama.
Äkki taheti ebausu abil korvata meie naispresidendi diplomaatilist suhtumist religiooni? Hea eestimeelne teadlane Urmas Sutrop näiteks nimetas presidenti võitlevaks ateistiks, kes jumalat ei kummarda ja kirikusse ei lähe.
Seega on meil Eestis lisaks inkvisiitorlikule sildikleepimisele juurdunud veel ka täiesti müstiline loogika. Kui Sutrop ei lähe pensionäride klubisse «Nooruse kaja», kas ta on sellepärast võitlev gerontofoob? See oli hoopis NSV Liidus, kui iga tähtsal kohal töötav inimene pidi olema kommunismiusku ja käima paraadidel ning mausoleumis, nagu Arnold Rüütel oli sunnitud aastaid tegema, ise seda hinges jälestades. Vabas Eestis on aga kombeks, et mida sõltumatum on president igasugusest (erakonna)usust, seda usaldusväärsem.
Üks Venemaa kurikuulsamaid seadusandjaid, riigiduuma saadik Vitali Milonov esines järjekordse avaldusega: ta algatab föderaalseaduse, mis keelaks «selgeltnägijate» tegevuse.
Viimane tilk tema karikasse oli äsjane tragöödia Leningradi oblasti Kommunari linnas, kus läks kaduma 6-aastane laps. Otsingutes osales üle 400 vabatahtliku, politsei ja sõjavägi. «Selgeltnägija» Ella, kelle poole meeleheitel vanemad pöördusid kohaliku TV3 telesaate «Ekstrasensi päevik» kaudu, sobras lapse asjades ja suunas päästjad tööstustsooni. Sõjaväelased keeldusid ja jätkasid otsinguid jõel, kuid vabatahtlikud murdsidki võõrastesse ladudesse sisse. Hukkunud poisikese keha leiti lõpuks Ižora jõest.
«Nii kui juhtub õnnetus, siis kohe on platsis need kuradid ja pakuvad oma «abi» meeleheitel inimestele, kes on sellises seisundis, et on nõus maksma ükskõik mis raha, et leida oma lähedasi,» pahandas Milonov ja lubas saata kõik need sulid kaugele-kaugele, et nad ennustaksid Siberi karudele. Küüditaja maitse, kuid probleem on ju tegelikult olemas.
Meil Eestis näidatakse palju «selgeltnägijatega» saateid, nii kohalikke kui ka Venemaalt imporditud sarju. See on meelelahutuse liik, mis ei ole pahelisem kui näiteks mustkunstnike etendused või tsirkus, kus ei piinata loomi ega naerda kääbuste üle. Igor Mang, kes on vististi linnaisade jaoks nendelt äravõetud ebajumala aseaine, loitsis, kullisilm taburetil, ja väitis, et tulevastes majades võib sündida järgmine Marilyn Kerro. Lahe! Kasvõi ka järgmine Mang, sest iivet tuleb tõsta.
Kerro ise üritas hiljuti ennustada, kes saab Eesti presidendiks. Pani kõvasti mööda, nagu me kõik, aga vahva ikkagi. Ennustagu ilma või otsigu kadunud asju, ajagu kodukäijaid majadest minema, pangu nahad selga või elusloomad õlale, kuid nii kui «selgeltnägija» hakkab jälle paha häälega pajatama oma «avastustest» inimestele, kelle laps on kadunud või elajalikult tapetud, muutub asi inetuks. Leinavad omaksed ei unusta samas vahetada kaamera ees püüdlikult etteloetud repliike à la «ah, kust ta seda teab?!» ja «uskumatu, kõik klapib, kuidas ta küll pani nii täppi... ». See hukkunud inimeste asjade käperdamine ja kalmistutel taidlemine on võigas.
Usutavasti on põnev jälgida üksikuid värvikaid midagi-kindlasti-selgelt-nägevaid isiksusi. Siiski ei tohiks selgeltnägijate tuleproovid ja sensitiivide juurdlused pakkuda huvi inimestele, kes õppisid koolis füüsikat ja bioloogiat. Üllatabki, et meie haritud e-riigis on sellel meelelahutusel nii palju tarbijaid. Oma uskumatu vaadatavuse eest Guinnessi rekordite raamatusse kantud uudiste telesaate «600 sekundit» loojal ja teadlasel Aleksandr Nevzorovil (täielik Milonovi vastand) on üks kurvastav selgitus: «Kui me ütleme sõna «rahvas», siis peame aru saama, et tegemist on olevusega, kes joob aastas ära mitu miljonit liitrit viina; see on olevus, kes kindlustab «Selgeltnägijate tuleproovi» ja «Dom-2» reitinguid, see on kohutav antiintellektuaalne nähtus.»
Meie käsutuses on maailma tipptehnoloogiad ja tarkuse varamud, me vajutamegi nupule... ja suundume, pendel peos ja sooda kõhus, rumaluse ja pimeduse kopitanud maailma. Mida küll arvaksid sellest hämarate aegade suured mõtlejad ja teerajajad, kes läksid tuleriidale selleks, et meie saaksime täna elada valguses?"
http://arvamus.postimees.ee/3998213/iva ... frankofoob
Kanal 2 telesaates «Radar» rääkisid nad sellest, kuidas FSB neil Venemaal enam töötada ei lubanud ning kuidas ühel, keskkonnaaktivistil Tširikoval, lausa tütreid ära prooviti võtta.
«Jah, oli küll üks väga ebameeldiv lugu,» rääkis Tširikova, kes kogus ülemaailmset tuntust, kui hakkas võitlema kümme aastat tagasi Moskva oblasti otsuse vastu rajada Himkisse 2500-hektarilise metsa asemel tasuline raudtee.
«Ühel päeval lasti uksekella. Vaatasin, et ukse taga seisavad kaks suurt meest ja üks kurja näoga naine. Sain kohe aru, et midagi on siin mäda ja ei avanud neile ust. Õhtul tulid minu juurde mu naabrid. Ja rääkisid, et nende juurde tuli FSB ja hakkas rääkima sellest, kuidas nende naabrinaine piinab oma lapsi, ei anna neile süüa ning käskisid allkirjastada sellekohase kaebuse. Naabrid ei soovinud midagi allkirjastada. Aga nad ikka üritasid neid veenda, rääkides, et nad on FSBst. Kui oleks see õnnestunud, siis oleks neil olnud hea šanss minu käest lapsed ära võtta ning algatada kriminaalasi. Naabrid päästsid mu.»
Tširikova otsustas pärast juhtunut kolida koos perega Tallinnasse ning jätkata oma tööd siit. Tänaseks elab ta Kadriorus koos mõlema tütre ning abikaasaga, õppides üheskoos igal õhtul eesti keelt.
Artemi Troitski, kes 70ndatel ja 80ndatel palju tööasjus Eestis käis ning neil aegadel näiteks Peeter Volkonski, Gunnar Grapsi ja Erkki-Sven Tüüriga sõbraks sai, avaldas võimu tegutsemise vastu tihti avalikult meelt.
Vladimir Putini riigipeaks saamise järel aga sattus ta võimu poolt tagakiusatuks. «Jeltsini ajal oli reaalne vabadus, sõnavabadus, arvamusvabadus. Putini ajal läks kõik teisiti. Võim hakkas kätte maksma. Ja neid inimesi, eriti avaliku elu tegelasi, kes seda võimu avalikult kritiseerisid, hakati taga kiusama,» rääkis Troitski, kes samuti perega 2014. aastal Tallinnas uue kodu omale rajas.
«Mina olen selles mõttes elav näide. 2011. aastal alustati minu vastu seitset kohtuasja, nende seas kolm kriminaalasja. Aga ma võitsin kohtus peaaegu need kõik. Kuid siis hakati mind vaikselt välja lülitama - sattusin musta nimekirja televisioonis, raadios. Ülikoolis, kus olin edukalt töötanud 13 aastat, öeldi mulle ühel päeval, et nad otsustasid minu palka kärpida täpselt 20 korra võrra.»
Lõplikult viskas Troitskil üle just 2014. Aastal, mil Venemaa Krimmi annekteeris ning sõjategevust Ukrainas alustas: «Siis hakkas kogu see šovinistlik-militaristlik propaganda, mis oli mulle äärmiselt ebameeldiv. See hakkas mõjuma isegi mu lastele, kes tulid koolist, isegi lasteaiast ja hakkasid rääkima mingeid asju fašistidest ja sellest, et Venemaad rünnatakse ning tuleb vastu panna. Ma mõtlesin, et jumal küll, väiksed lapsed, milleks neile kogu see propaganda! Ja just siis tegi mulle ettepaneku Helsingi ülikool, rääkisin samal ajal ka Tallinna ülikooliga läbi ning nemadki olid huvitatud minu loengutest. Siis mõtlesimegi, et see on hea võimalus hakata elama ja töötama uues kohas.»
Vene propaganda mõju Venemaa propaganda mõjust oma inimestele toob hea näite 57-aastane Andrei Kuzitškin, kes jõudis Eestisse 2015. aasta 31. jaanuaril ning kuna tema Eesti viisa oli kehtivust kaotamas, palus Eestist asüüli. Esimesed kuus kuud veetiski ta koos teiste asüülitaotlejatega Vaos.
«Mul oli onul sünnipäev. Ma polegi temaga pärast kolimist rääkinud, kallis on helistada, aga nüüd oli tal 85. juubelisünnipäev ning helistasin. Tal oli väga hea meel. Ja siis ta küsis, et millega ma Eestis tegelen. Ütlesin, et õpetan vene keelt. «Kuidas nii? See ju keelati seal!» päris ta. No kuidas keelati, mina olen ju õpetaja. «Venelastele õpetad?» Ei, ikka eesti koolis. «Aga Putin ju ütles, et vene keel keelati?»,» rääkis Kuzitškin.
Propaganda kavalusest toob hea näite ka Troitski: «Nad teevad seda üsna meisterlikult ja saavutavad ka tulemusi. Näidatakse mingeid show'sid, mingeid talkshow'sid, vanu armastatud Nõukogude filme, Alla Pugatšova kontserte ja inimesed vaatavad neid. Nad tulevad töölt ja tahavad oma hea tuju annust saada, aga muidugi tulevad nende show'de vahel need mürgitilgad, uudisteblokid, poliitilised programmid ja see kõik mürgitab inimeste ajusid.»
Tširikova sõnul tuleks Eestis sellised kanalid keelata: «Ausalt öeldes see, et siin Eestis kõiki neid Vene propagandakanaleid näidatakse, pole demokraatia. See on kohaliku venekeelse elanikkonna mürgitamine propagandamürgiga. Ma arvan, et see tuleks siin keelata, sest see on ohtlik.»
http://kanal2.postimees.ee/pluss/video/?id=69328
Kolumnist Ivan Makarov: ,,Kui Tallinna abilinnapea Arvo Sarapuu ja tähetark Igor Mang panid «energeetiliselt väestatud» nurgakivid Tuukri tänava pikendusele ja Rannapargi elamukvartalile, oli see rituaal oma intellektuaalsuse poolest võrreldav stseeniga filmist «Ali G Indahouse», kus parlamenti pürginud arengupeetusega räpparile Sacha Baron Coheni esituses tehti ettepanek panna pidulikult maha linnahalli nurgakivi, kirjutab kolumnist Ivan Makarov.
Kangelane häbenes pealtvaatajaid, kuid mida küll ei tehta võimu saamise nimel – punnitaski ja «pani kivi maha». Kivi oli niivõrd väe(s)tatud, et teistel tseremoonias osalenutel hakkas halb... Kuna meie silmad on juba näinud ka Ülemiste vanakese hirmsat iidolit, siis on ainult aja küsimus, mil pealinnaisad hakkavad lindikeste läbilõikamiseks mõeldud kääridega veel ka elusohvreid pussitama.
Äkki taheti ebausu abil korvata meie naispresidendi diplomaatilist suhtumist religiooni? Hea eestimeelne teadlane Urmas Sutrop näiteks nimetas presidenti võitlevaks ateistiks, kes jumalat ei kummarda ja kirikusse ei lähe.
Seega on meil Eestis lisaks inkvisiitorlikule sildikleepimisele juurdunud veel ka täiesti müstiline loogika. Kui Sutrop ei lähe pensionäride klubisse «Nooruse kaja», kas ta on sellepärast võitlev gerontofoob? See oli hoopis NSV Liidus, kui iga tähtsal kohal töötav inimene pidi olema kommunismiusku ja käima paraadidel ning mausoleumis, nagu Arnold Rüütel oli sunnitud aastaid tegema, ise seda hinges jälestades. Vabas Eestis on aga kombeks, et mida sõltumatum on president igasugusest (erakonna)usust, seda usaldusväärsem.
Üks Venemaa kurikuulsamaid seadusandjaid, riigiduuma saadik Vitali Milonov esines järjekordse avaldusega: ta algatab föderaalseaduse, mis keelaks «selgeltnägijate» tegevuse.
Viimane tilk tema karikasse oli äsjane tragöödia Leningradi oblasti Kommunari linnas, kus läks kaduma 6-aastane laps. Otsingutes osales üle 400 vabatahtliku, politsei ja sõjavägi. «Selgeltnägija» Ella, kelle poole meeleheitel vanemad pöördusid kohaliku TV3 telesaate «Ekstrasensi päevik» kaudu, sobras lapse asjades ja suunas päästjad tööstustsooni. Sõjaväelased keeldusid ja jätkasid otsinguid jõel, kuid vabatahtlikud murdsidki võõrastesse ladudesse sisse. Hukkunud poisikese keha leiti lõpuks Ižora jõest.
«Nii kui juhtub õnnetus, siis kohe on platsis need kuradid ja pakuvad oma «abi» meeleheitel inimestele, kes on sellises seisundis, et on nõus maksma ükskõik mis raha, et leida oma lähedasi,» pahandas Milonov ja lubas saata kõik need sulid kaugele-kaugele, et nad ennustaksid Siberi karudele. Küüditaja maitse, kuid probleem on ju tegelikult olemas.
Meil Eestis näidatakse palju «selgeltnägijatega» saateid, nii kohalikke kui ka Venemaalt imporditud sarju. See on meelelahutuse liik, mis ei ole pahelisem kui näiteks mustkunstnike etendused või tsirkus, kus ei piinata loomi ega naerda kääbuste üle. Igor Mang, kes on vististi linnaisade jaoks nendelt äravõetud ebajumala aseaine, loitsis, kullisilm taburetil, ja väitis, et tulevastes majades võib sündida järgmine Marilyn Kerro. Lahe! Kasvõi ka järgmine Mang, sest iivet tuleb tõsta.
Kerro ise üritas hiljuti ennustada, kes saab Eesti presidendiks. Pani kõvasti mööda, nagu me kõik, aga vahva ikkagi. Ennustagu ilma või otsigu kadunud asju, ajagu kodukäijaid majadest minema, pangu nahad selga või elusloomad õlale, kuid nii kui «selgeltnägija» hakkab jälle paha häälega pajatama oma «avastustest» inimestele, kelle laps on kadunud või elajalikult tapetud, muutub asi inetuks. Leinavad omaksed ei unusta samas vahetada kaamera ees püüdlikult etteloetud repliike à la «ah, kust ta seda teab?!» ja «uskumatu, kõik klapib, kuidas ta küll pani nii täppi... ». See hukkunud inimeste asjade käperdamine ja kalmistutel taidlemine on võigas.
Usutavasti on põnev jälgida üksikuid värvikaid midagi-kindlasti-selgelt-nägevaid isiksusi. Siiski ei tohiks selgeltnägijate tuleproovid ja sensitiivide juurdlused pakkuda huvi inimestele, kes õppisid koolis füüsikat ja bioloogiat. Üllatabki, et meie haritud e-riigis on sellel meelelahutusel nii palju tarbijaid. Oma uskumatu vaadatavuse eest Guinnessi rekordite raamatusse kantud uudiste telesaate «600 sekundit» loojal ja teadlasel Aleksandr Nevzorovil (täielik Milonovi vastand) on üks kurvastav selgitus: «Kui me ütleme sõna «rahvas», siis peame aru saama, et tegemist on olevusega, kes joob aastas ära mitu miljonit liitrit viina; see on olevus, kes kindlustab «Selgeltnägijate tuleproovi» ja «Dom-2» reitinguid, see on kohutav antiintellektuaalne nähtus.»
Meie käsutuses on maailma tipptehnoloogiad ja tarkuse varamud, me vajutamegi nupule... ja suundume, pendel peos ja sooda kõhus, rumaluse ja pimeduse kopitanud maailma. Mida küll arvaksid sellest hämarate aegade suured mõtlejad ja teerajajad, kes läksid tuleriidale selleks, et meie saaksime täna elada valguses?"
http://arvamus.postimees.ee/3998213/iva ... frankofoob
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Ma oma kesise vene keelega ei oska artikli sisu paikapidavust hinnata, aga lingilt võib lugeda, et VF plaanib sisse seada "rohelise kaardi", mis annab Nõukogude Liidus sündinud ja nüüd väljapoole VF piire jäänud vene keele oskajatele suuri privileege viisade, töölubade jms asjus.
http://m.vecherka.ee/784844/rossiya-pre ... sya-v-sssr
Ühest küljest võib see halli passi atraktiivsust vähendada, sest annab samad või suuremadki privileegid ka näiteks EV passiga.
http://m.vecherka.ee/784844/rossiya-pre ... sya-v-sssr
Ühest küljest võib see halli passi atraktiivsust vähendada, sest annab samad või suuremadki privileegid ka näiteks EV passiga.
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
ÜKS LUGU: Jüri Kotšinev
https://www.youtube.com/watch?v=__gZ9adCL50
https://www.youtube.com/watch?v=__gZ9adCL50
"Vaated ja veendumused pärinevad tunnetemaailma sügavikest ja loogika on enamasti vaid kuuleka intellekti abivalmis instrument põhjendamiseks ja õigustamiseks"
"Maul halten und warten diner!" (lõuad pidada ja lõunat oodata!)
"Maul halten und warten diner!" (lõuad pidada ja lõunat oodata!)
- Tundmatu sõdur nr. 4
- Liige
- Postitusi: 10495
- Liitunud: 16 Okt, 2005 18:42
- Asukoht: Siilis
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Parema puududes postitan siia - lähtub ju suurem osa meie muulaskonnast nagunii just sellistest vasakpoolsete mõtteklišeedest

Lääne vasakpoolsed on paanikas, sest nende retseptid ei toimi enam, ja mõtlesid välja paremäärmuslaste vandenõu
01. veebruar 2017
Heiki Suurkask, toimetaja
Eesti Päevaleht
Üleilmset paremäärmuslikku vandenõu, mis on veel pealegi Putini lõa otsas, pole lihtsalt olemas.
Euroopa on juba aastaid paremnihkes. Sotsiaaldemokraatia toetajaskond on paljudes Lääne-Euroopa riikides Teisest maailmasõjast alates madalaimal tasemel, aga samal ajal on jäänud katmata oluline lõik valijaid. Proletaarne, vaesem ja vähem haritud valija ei vali enam vasakpoolseid, sest need on liiga noobliks muutunud.
Just selles osas on populism võinud pealetungi alustada. Taustaks pole see, et kogu maailm on äkki hulluks läinud, vaid see, et võlakriisis riikides vasakpoolsed retseptid enam ei toimi. Ja keegi peab ju ka pööbli hääled kokku korjama. Marine Le Pen on üritanud Prantsuse Rahvusrinnet juba pikemat aega töölisklassile lähendada, ka Donald Trump panustas just vähem haritud valijale.
Populismile on avanenud suur võimalus ja ühtlasi läks vasakpoolne meediaruum pöördesse – parempoolset populismi (paremäärmuslus) võrdsustatakse ju lausa fašismiga. Ja paremäärmuslus on Hitleri kadumisest alates alati olnud oht, mille vastu koonduda.
Proletaarne, vaesem ja vähem haritud valija ei vali enam vasakpoolseid, sest need on liiga noobliks muutunud.
Rohtu otsitakse järjest radikaalsemates liidrites (Jeremy Corbynist Alexis Tsiprase ja kasvõi Bernie Sandersini) ja veel vihasemas klassivõitluses, nagu Kreeka ja Prantsusmaa on viimastel aastatel tunda saanud. Mida äärmuslikumast vasakpoolsusest vaadata, seda äärmuslikum ju tundub igasugune parempoolsus.
On tõesti hulk märke, mis on ajanud Euroopa vasakpoolsed paanikasse. Üha rohkem on Euroopas võimalik luua puhtalt parempoolseid valitsusi. Kuid kuskil, kus nn paremäärmuslased on valitsusse võetud (Soomes, Norras, Šveitsis, varem ka Lätis, Itaalias, Austrias), pole demokraatlik kord kõikuma löönud. Ilmneb, et paremäärmuslus polegi tegelikult nii äärmuslik. Kuid piisas vasakäärmusel korra valitsusse saada ja Kreeka riik läks kohe pankrotti.
Kõige selle keskel avastas Euroopa vasakpoolsus 2014. aastal ootamatult, et Ukraina-vastase agressiooni vallandanud Venemaa president Vladimir Putin polegi heategija. (Gruusia sõjast vasakpoolsus tervikuna seda järeldust veel ei teinud, Eestis sõimati pigem hoopis Gruusia toetajat Mart Laari.) Sinnamaani oli maailma vasakpoolsus harjunud imetlevate silmadega Moskva poole vaatama, aga ühtäkki ilmnes seal juba peaaegu Hitleri mõõtu liider.
Ehmatus oli suur, kuid peagi hakkasid kaks vaenlase kuvandit ühilduma. Nii sündis 21. sajandi seni suuremaid vandenõuteooriaid kõikjal võimu haaravatest paremäärmuslastest, kelle vandenõu pidavat kogu maailmas ülal „nüüdne Hitler” Putin ja kes toovat Vanas Maailmas pimedat keskaega tagasi.
Esimeseks kiviks sai Ungari konservatiiv Viktor Orbán, kes populistlikus meeltesegaduses läks tõesti majanduskriisi ajal Kreekast ja Moskvast eeskujusid otsima. Siis tundus, et midagi toimub Prantsusmaal Le Peniga, kes sai ühest Vene pangast laenu. Trumpi valimiskampaaniast sai lausa selle vandenõuteooria nurgakivi – Putin olevat kasutanud häkkereid ja libameediat, et Trumpist president teha.
Pahade samastamine on viinud juba nii kaugele, et kui kedagi kuskil populistiks peetakse, hakkab pealiskaudses ajakirjanduses talle tekkima masinlik epiteet „venemeelne”. Beppe Grillo puhul on see juba koomiline. Putinil on ju Itaalias palju suuremaid sõpru.
Kuid siis, kui lihtsalt pahade samastamise tõttu hakati brittide Brexitis Putini karvast kätt otsima, läks asi vinti. Suurbritannia kui kõige russofoobsem Euroopa riik oli seni ju mõjutatav Venemaa lobiga Brüsselis, enam aga ei ole. Briti leiboristide jutt Brexiti ja Putini seosest ei vasta tegelikkusele, sest Putini jaoks on Brexit pigem halva unenäo tegelikkuseks saamine.
Iseenesest on meile isegi kasulik, et USA ühiskonnas tekkis president Trumpi vastu Venemaa-teemaline hüsteeria. Trump on Venemaa asjus ilmutanud lihtsameelsust ja põhimõttelagedust, aga see ei tee temast tingimata Venemaa mõjuagenti. Nüüd teame, et just venemeelne pööre on miski, mida Trump endale lubada ei saa. Le Pen on aga Prantsusmaal selline liider, keda jälle Putin endale lubada ei saa. Just Venemaa on ju järjekindlalt kogu Euroopat kohustanud paremäärmuslasi vihkama.
Mingit üleilmset paremäärmuslikku vandenõu, mis on peale kõige muu tugevalt Putini lõa otsas, pole lihtsalt olemas. See on pigem Venemaa unistus ja lääne vasakpoolsuse õudusunenägu, ent faktidest jääb napiks.
Küll on aga fakt, et Putin tahab Venemaad maailmas kehtestada ja on vana KGB-lasena algusest peale võrke pununud. Esialgu püüdis ta kõiki maailma despoote ühise lipu alla koondada, müües neile relvi. Putini-Gaddafi-Assadi-Chávezi telg aga murdus. Seejärel kutsus ta kokku vanad kommunistid Brasiiliast, Lõuna-Aafrikast ja Hiinast, sekka ka üks konservatiiv Indiast, et luua viie riigi allianss BRICS.
Võimupartei Ühtne Venemaa üritas luua juba suuremat allianssi endise NSV Liidu aladel nõukanostalgilistest parteidest, kellega liidulepinguid sõlmida ja kellesse raha pumbata. Kuid see läks lõhki nii Ukrainas kui ka Eestis. Siis punuti veel gaasijuhtmete võrku, millega sai ka lääne sotse – Gerhard Schröderit ja Paavo Lipponeni – oma võrku tõmmata.
Moskva üritab oma isolatsioonis leida igat kivi, mida enda kasuks pöörata, ja Euroopa poliitikas on ainus märgatavalt kõikuv element tõesti populism, mida üritatakse Euroopas vägisi demokraatiast välja suruda. Aga tegelikult, kui lääne parempoolsust üldse miski ühendab, on see just sügav umbusk Putini vastu.
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Martinson taas venestamislainel. Vene keel lasteaedades kohustuslikuks, kuid ei sõnakestki eesti keele samaväärse staatuse kohta.
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/replii ... d=77133546
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/replii ... d=77133546
-
- Liige
- Postitusi: 7854
- Liitunud: 13 Sept, 2011 17:35
- Kontakt:
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Mida kuradit,mis teil seal toimub,et juba presidendi ja ajakirjanike tasemel räägitakse nagu kunagi tegi seltsimees Elsa Gretškina,aastal 1983,kui oli see kurikuulus ENSV Keskomitee pleenum rahvussuhetest.MIKS RAHVAS EI LÄHE SELLISE ASJA PEALE TÄNAVALE.Aixc kirjutas:Martinson taas venestamislainel. Vene keel lasteaedades kohustuslikuks, kuid ei sõnakestki eesti keele samaväärse staatuse kohta.
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/replii ... d=77133546
-
- Liige
- Postitusi: 2323
- Liitunud: 24 Okt, 2014 20:33
- Asukoht: Pärnu
- Kontakt:
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
No aga meil on ju veel korralik häma selle gümnaasiumiõppe üle http://tallinncity.postimees.ee/4006229 ... 1480998646. IRL üritab kangesti musta valgeks rääkida , aga mulje kipub kangesti jääma nagu selle astmelise tulumaksuga, mis nagu ei olegi astmeline. Ühesõnaga üritatakse kuidagi läbi lillede see 60% eestikeelse õppe nõue ära kaotada.
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Ajakirjanik Ene Pajula: ,,Praeguseks on eesti- ja venekeelne kogukond kulgenud laulvast revolutsioonist saadik, seega umbes veerandsada aastat, paralleelselt ja suhteliselt rahumeelselt – kui pronksiöö välja arvata. Mis seal siis ikka, las nad, see venekeelne kogukond, siis olla siin, kui nad teisiti ei saa ja rahu ei riku, on mõelnud ka mammi. Aga nüüd on peaminister Jüri Ratas üle pika aja uuesti päevakorda tõstnud kodakondsuse nullvariandi. Mammi saab aru küll, et see oli poliitiline lüke, mida Keskerakond ellujäämiseks vajab. Aga kui uskuda Mart Rannutit, siis kahaneb hallipassimeeste arv vääramatult ja kindlalt niikuinii, tehku Keskerakond mida tahab või jätku tegemata. Paraku kisub tema avaldus lahti vanad haavad. Mammi oli nende olemasolu juba peaaegu unustanud, aga need on sellegipoolest alles. See probleem on erakordselt keeruline, seda enam, et praeguses keerulises ajas pole kindlasti mõistlik arveid klaarima hakata, aga millal siis oleks õige aeg? Võib-olla oleksime pidanud läbi rääkima ja oma positsioone selgitama kohe pärast iseseisvumist? Seda vist mingil määral püütigi teha, aga kuna mõlemad osapooled teise seisukohad sisuliselt välistavad, siis see ei õnnestunud. Ja kellega meil üldse oleks läbi rääkida? Kes on see legitiimne venekeelse kogukonna esindaja, keda nad kuulaksid ja keda eestlased usaldaksid? Kas sellist üldse ongi olemas? Siinkohal tuleb mammile meelde üks aastatagune artikkel Sirbis, kus TÜ Narva kolledži direktriss Kristina Kallas püüdis olukorda lahti seletada, väites, et 1990ndatel, eriti esimesel poolel, ootasid eestlased, et venelased vabandust paluksid. Ja nüüd ootavat venelased, et eestlased paluksid vabandust selle eest, mida eestlased neile 1990ndatel tegid. Nii valitseb selles küsimuses ikka sama punnseis. Jah, kui Venemaa Föderatsioon oleks võtnud ametlikult vabandust paluda kõige selle eest, mis nad meie territooriumil toime on pannud, siis oleks sellest võinud saada nii Vene riigi enda kui ka meievaheliste suhete uuestisünd. Saaksid nemadki ometi kord hakata oma lastel’ õnne tooma, Vene põlve uueks looma…, mitte ainult teisi rahvaid õnnelikuks teha. Aga seda ei juhtunud ega paista ka, et mammivanuste eluajal juhtuda võiks. Abi olnuks ka sellest, kui kohalik venekeelne kogukond oleks, kasvõi mokaotsast, möönnud, et see, mida nemad Eestis esindavad ehk siis Nõukogude okupatsioon, oli kuritegelik. Mammi mõistab väga hästi, et enese tunnistamine kuritegeliku organisatsiooni esindajana on psühholoogiliselt enam-vähem võimatu, pealegi need inimesed isiklikult polegi ju midagi kurja teinud. Meile tundus küll, et idapiiri tagant tuleb siia, Lasnamäele, Annelinna ja ka väiksemate linnade Mustamäedele rahvast piiramatute hordide kaupa, samas on mammi kuulnud ühe vene inimese kurtmist, et polnud see nii lihtne midagi, ta pidi seitse aastat järjekorras olema, enne kui Eestisse töökoha ja korteri sai. See selleks. Vene inimene teadis siis ja arvab vist tänini, et oli meie vabastaja ja tõi meile kultuuri. Meie seisukoht selles asjas on paraku olnud kardinaalselt vastupidine. Mammi varane lapsepõlv möödus Koplis, Kopli vana surnuaia vastas asunud aiandis, mida ümbritsenud stalinlikku uusrajooni nimetati tema peres Röövlirabaks. Mammi ei käinud veel koolis, võis olla nii viie-kuueaastane, aga mäletab täpselt, kuidas ta ühel hetkel tänas jumalat selle eest, et on eestlaseks sündinud. Sest need venelased, kes olid just-just kuskilt Venemaa küladest sinna numbritehastesse tööle tulnud, olid meist nii kohutavalt erinevad. Nende riided ja kombed olid imelikud ja nad olid vaenulikud. Mammi käis juba siis vahel üksinda poes, ja ta kartis, et jääb lõksu vene poiste kätte, kes karjusid kaugelt «Fašistka, estonka!» – ja veel kellele – väiksele viieaastasele. Meie olime ju lisaks veel neetud buržuaad, kellesarnased Venemaal rahvast kurnasid ja kes sellepärast õigusega ära hävitati."
http://arvamus.postimees.ee/4016087/ene ... sed-tegema
http://arvamus.postimees.ee/4016087/ene ... sed-tegema
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Millalgi tekkis mõte, et hallide passide väljastamine tuleks lõpetada. Et kui ühel vanemaist on kodakondsus, siis laps arvatakse ka vastava kodakondsusega olema ning kui kummalgi vanemal kodakondsust pole, siis saaks Eesti kodakondsuse. Sai vaadatud 2011 rahvaloenduse tulemusi ja tehtud omapärane tähelepanek - pärast Eesti taasiseseisvumist siin sündunud kodakondsuseta isikutest vaid napilt 40% on naissoost. Ometi peaks populatsioonis naised mehed olema enam-vähem võrdselt. Venelastel ju mingit erilist poeglaste eelistamist ei ole. Loogika ütleb, et isegi kui kõigil kodakondsuseta jäänud naistel on selleks ainult objektiivsed põhjused ja ka objektiivsetel põhjustel kodakondsuseta jäänud mehi on umbes sama palju, siis vähemalt kolmandik mehi on kodakondsuseta neist endist lähtuvatel subjektiivsetel põhjustel. On siis selleks "solvumine", oportunism või midagi muud sellist, teenitult kahtlustäratava seltskonnaga on tegemist igal juhul.
The laws of physics is more what you'd call 'guidelines' than actual rules.
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Kas vene keel peaks olema teine riigikeel?
Iluuisutreener Anna Levandi: ,,Vene keel on küll eestlastele väga vajalik, aga ma ei ole selle poolt, et teha sellest riigikeel. Eesti keel on siin ikkagi põhirahvuse keel. Kui vene keel oleks riigikeel, kaoks kohustus ja motivatsioon eesti keelt õppida. Ida-Virumaal muidugi on päris keeruline selle kohustuse nimel tegutseda, sest pole eestlasi, kellega eesti keelt rääkida. Narvas võistlemas käies kuuleb ka kaubanduskeskustes liikudes väga vähe eesti keelt. Samas suhtuvad inimesed eesti keele õppimisse üsna hästi. Ma arvan, et muidugi tuleks koolis eestlastele vene keelt õpetada, seda läheb vaja väga mitmel põhjusel. Eesti on niivõrd väike ja tal on piirid Venemaaga. Eestlaste vanemal generatsioonil, kes oskab vene keelt vabalt, on praegu kahtlemata eelis noorte ees, kes seda ei oska. Ja samamoodi on siinsetel vene noortel, kes on läinud eestikeelsesse kooli, eelis eestlastest noorte ees, kes vene keelt ei valda. Minu arvates oleme selle lõimumisega valest otsast alustanud. Alustada tuleb algusest. Kui on üks riik, siis peaksid inimesed kasvama koos. Ja kui vene noored käiksid eesti lastega koos lasteaias ja koolis, kaoksid meil need probleemid üldse. Kui praegu alustame, siis läheb lahenduseni jõudmiseks 15 aastat. Mu lapsed said Norras kahe kuuga keele selgeks ilma pingutamata ega juhtunud midagi ka nende koduse keelega. Keegi ei teinud neile sinna eestikeelset kooli."
Eestimaa Rahvaste Partei loomisgrupi liige ja jurist Sergei Seredenko: ,,Ma arvan, et me peaksime loobuma eesti keele kui riigikeele sakraliseerimisest. Mis on üldse riigikeel? Koolides on õppekeel ehk keel, milles õpetatakse. Kohtutes on menetluskeel. Mitte riigikeel. Erasektoris ei saa me üldse rääkida riigikeelest. Praegu on eesti keel põhiseaduses kõrvuti Eesti Vabariigi sümbolitega. Riigikeelele tuleb anda see staatus, mis riigikeelel on: see on keel, milles valitsusasutused toimivad. Aga omavalitsuste asjaajamiskeel on põhiseaduse kohaselt omavalitsuste endi valida. Kuid omavalitsustel seda valikut tegelikult pole. Tõsi, Maardus oleme asjaajamiskeelena kasutanud eesti ja vene keelt ning kõik järelevalveasutused, kes on tulnud kontrollima, on pidanud sellega leppima ning tunnistama, et see on täiesti seaduslik. Aga see kõik ei tähenda, et Maardu linnavalitsus oleks kuulutanud vene keele riigikeeleks. Mina olen täiesti rahul siis, kui seadused tõlgitakse eesti keelest vene keelde, on kättesaadavad, ja omavalitsustele antakse võimalus valida oma asjaajamiskeel, milles nad toimivad, nii nagu põhiseadus lubab. Kui mõni läheb tulevikus riigikokku ja üritab seal vene keeles kõnet pidada, siis ma arvan, et ta ei saa vilekoori tõttu lõpetada ja nii ei kuuldagi tema kõnet, vaid ainult vilekoori. Ja ma tegelikult ka ei usu, et praegusel ajal valitaks riigikokku keegi, kes eesti keelt ei oska."
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/kas-ve ... d=77263908
Iluuisutreener Anna Levandi: ,,Vene keel on küll eestlastele väga vajalik, aga ma ei ole selle poolt, et teha sellest riigikeel. Eesti keel on siin ikkagi põhirahvuse keel. Kui vene keel oleks riigikeel, kaoks kohustus ja motivatsioon eesti keelt õppida. Ida-Virumaal muidugi on päris keeruline selle kohustuse nimel tegutseda, sest pole eestlasi, kellega eesti keelt rääkida. Narvas võistlemas käies kuuleb ka kaubanduskeskustes liikudes väga vähe eesti keelt. Samas suhtuvad inimesed eesti keele õppimisse üsna hästi. Ma arvan, et muidugi tuleks koolis eestlastele vene keelt õpetada, seda läheb vaja väga mitmel põhjusel. Eesti on niivõrd väike ja tal on piirid Venemaaga. Eestlaste vanemal generatsioonil, kes oskab vene keelt vabalt, on praegu kahtlemata eelis noorte ees, kes seda ei oska. Ja samamoodi on siinsetel vene noortel, kes on läinud eestikeelsesse kooli, eelis eestlastest noorte ees, kes vene keelt ei valda. Minu arvates oleme selle lõimumisega valest otsast alustanud. Alustada tuleb algusest. Kui on üks riik, siis peaksid inimesed kasvama koos. Ja kui vene noored käiksid eesti lastega koos lasteaias ja koolis, kaoksid meil need probleemid üldse. Kui praegu alustame, siis läheb lahenduseni jõudmiseks 15 aastat. Mu lapsed said Norras kahe kuuga keele selgeks ilma pingutamata ega juhtunud midagi ka nende koduse keelega. Keegi ei teinud neile sinna eestikeelset kooli."
Eestimaa Rahvaste Partei loomisgrupi liige ja jurist Sergei Seredenko: ,,Ma arvan, et me peaksime loobuma eesti keele kui riigikeele sakraliseerimisest. Mis on üldse riigikeel? Koolides on õppekeel ehk keel, milles õpetatakse. Kohtutes on menetluskeel. Mitte riigikeel. Erasektoris ei saa me üldse rääkida riigikeelest. Praegu on eesti keel põhiseaduses kõrvuti Eesti Vabariigi sümbolitega. Riigikeelele tuleb anda see staatus, mis riigikeelel on: see on keel, milles valitsusasutused toimivad. Aga omavalitsuste asjaajamiskeel on põhiseaduse kohaselt omavalitsuste endi valida. Kuid omavalitsustel seda valikut tegelikult pole. Tõsi, Maardus oleme asjaajamiskeelena kasutanud eesti ja vene keelt ning kõik järelevalveasutused, kes on tulnud kontrollima, on pidanud sellega leppima ning tunnistama, et see on täiesti seaduslik. Aga see kõik ei tähenda, et Maardu linnavalitsus oleks kuulutanud vene keele riigikeeleks. Mina olen täiesti rahul siis, kui seadused tõlgitakse eesti keelest vene keelde, on kättesaadavad, ja omavalitsustele antakse võimalus valida oma asjaajamiskeel, milles nad toimivad, nii nagu põhiseadus lubab. Kui mõni läheb tulevikus riigikokku ja üritab seal vene keeles kõnet pidada, siis ma arvan, et ta ei saa vilekoori tõttu lõpetada ja nii ei kuuldagi tema kõnet, vaid ainult vilekoori. Ja ma tegelikult ka ei usu, et praegusel ajal valitaks riigikokku keegi, kes eesti keelt ei oska."
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/kas-ve ... d=77263908
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
c'mon, see on ju nii ilmne - sõjaväekohustus?! ei?Madis22 kirjutas:... Sai vaadatud 2011 rahvaloenduse tulemusi ja tehtud omapärane tähelepanek - pärast Eesti taasiseseisvumist siin sündunud kodakondsuseta isikutest vaid napilt 40% on naissoost.
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
See trend ulatub 50-tesse eluaastatesse välja, nii et ajateenistuskohustus vaevalt see olulisim põhjus on.chac kirjutas:c'mon, see on ju nii ilmne - sõjaväekohustus?! ei?Madis22 kirjutas:... Sai vaadatud 2011 rahvaloenduse tulemusi ja tehtud omapärane tähelepanek - pärast Eesti taasiseseisvumist siin sündunud kodakondsuseta isikutest vaid napilt 40% on naissoost.
The laws of physics is more what you'd call 'guidelines' than actual rules.
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Siiski- algne põhjus võib see tõepoolest olla, edasi läheb mugavus ja lihtsalt huvipuudus. Viimases Kirillitsas Eesti saates lahkasid asjaosalised seda teemat. Ega leidnud erilist põhjust, miks hallist passist loobuda.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
- Tundmatu sõdur nr. 4
- Liige
- Postitusi: 10495
- Liitunud: 16 Okt, 2005 18:42
- Asukoht: Siilis
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Kinnitan.Lemet kirjutas:Viimases Kirillitsas Eesti saates lahkasid asjaosalised seda teemat. Ega leidnud erilist põhjust, miks hallist passist loobuda.
KIRILLITSA-saate muidu suht Eesti-kriitilised osalised on varjamatult välla öelnud, et EV passi in corpore pakkumine on mõttetu juba seepärast, et absoluutne enamus hallipassiraffast naudibki oma ilma kohustusteta // ainult õigustest koosnevat hallipassi-staatust

Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Pakkumine, millest ei saa ära öelda..
Россиян зовут из-за рубежа за «дальневосточным гектаром».
Юрий Трутнев, призвал сограждан имеющих российские паспорта и проживающих заграницей вернуться на родину и вступить в программу «дальневосточный гектар». Как отмечает сам полномочный представитель президента по делам на Дальнем Востоке, сейчас наблюдаются массовые переходы на интернет портал с иностранных IP-адресов, посвящённый федеральной программе. Эти граждане заходят в сеть с компьютеров, расположенных в Казахстане, Украине, Белоруссии и даже США. Возможно, они хотели бы тоже получить свою участок земли на Дальнем Востоке.
http://online24news.ru/obschestvo/3271- ... tarom.html
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist