Surm

[USP]

Hillart, asi pole suurte sõnade tegemises vaid selles, et anda endale aru, kes ma inimesena olen ja kuidas ma surra "tahaksin". Iseasi, kas nö eeskujulik käitumine ka õnnestub. Et inimene kardab surra on igati loomulik ja midagi naeruväärset selles pole. Seda teemat pole mõtet ka vältida, sest mahavaikitud teemad muutuvad alateadlikult hirmu allikaks.

Ma arvan, et hoolimata sellest, et me ei tea kuidas me surres tegelikult käitume, on võimalik endale teatud piirid seada. Solženitsõn kirjeldab näiteks dilemmat, kus inimesel tuleb valida, kui kaugele ta on ellujäämise pärast valmis minema. Kas ta on valmis elama iga hinna eest? Või on kusagil (eetiline?) piir millest edasi pole elul enam mõtet? Mis see piir on?
Sellised asjad võib enda jaoks läbi mõelda. Et hiljem mitte paanikasse sattuda.

Mis puudutab veel suremiseks valmistumist, siis on ju olnud kultuure (sparta/kreeka, jaapani/hiina, skandinaavia/germaani jne), mis on suremisele väga suurt tähelepanu omistanud. Sõjamees pidi lahkuma elust teatud "õigel" moel. Argpükslik surm tõi häbi kogu suguvõsale ja hõimule. Ja ma ei tee seda öeldes "suuri sõnu" vaid nendin ajaloolist tõsiasja (ilmselt sureksin ma ise just tõelise argpüksina).

Näitena tooksin veel juhtumid Piiblist, kus väejuht käskis enne lahingut minna koju meestel, kes on alles abiellunud, põllu ostnud, -või kes kardavad. Juutidel oli Vanas Testamendis lausa seadus, mis vabastas sõjaväeteenistusest vastabiellunud, aasta vanuse lapse isad ja põlluomanikud, kes polnud oma maalt veel saaki koristanud. Selle seaduse mõte on ilmselge -vältida olukorda, et lahingust võtavad osa mehed, kes pole tegelikult valmis kogu veendumusega võitlema -ja vajadusel surema. Et vältida asjatuid kaotusi. Asjatut surma.

Igatahes tundub, et "Sollmanni punktid" võiks olla just see vajalik mõtteaines, mis enne sõttaminekut selgeks tuleks mõelda (Kas ma sõdin õige asja eest? Kas mu südametunnistus on puhas? Mis suhe on mul Jumalaga/teispoolsusega? Milleks ma võimeline olen? Kuidas ma surres käituda tahaksin?).

Ei pea tegema suuri sõnu vaid asjadest endale lihtsalt aru andma.

[Lennart]

kui kangelane laseb ennast granaadiga õhku ning tappab ka mõningad sakslased.

Nagu on veteranid rääkinud,et nn pohhuisimi tunne tuleb,miski ei koti enam,sellise vaimse ja füüslise surve all pole imestada selliseid kangelastegusid.

[Sollmann]

Nagu on veteranid rääkinud,et nn pohhuisimi tunne tuleb,miski ei koti enam,sellise vaimse ja füüslise surve all pole imestada selliseid kangelastegusid.

Üsna olulist rolli sellise minnalaskmise juures mängib ilmselt ka väsimus.
Lahingolukordadele tavapärane magamatus + pesematus + füüsiline koormus teeb varem v hiljem tuimaks ja tundetuks.
Lihtsalt ei jaksa/ei taha/ei viitsi enam elu eest võidelda ning ühel heal hetkel leiadki et lihtsaim lahendus kõigile su probleemidele oleks kiirkorras mängust välja astuda....

[snaiper]

Manurhin, saan aru et su vanaisa lasi läbi lepa sellepärast, et vältida püssirohu jälgi haava ümbruses ja sellega seoses lahingust pääsemise motiivil enesevigastamise süüdistust - mis oleks ilmselt kurvalt lõppenud. Saan aru ka sellest et riideesemeid puu ja peopesa vahele toppis (et vältida puupilpaid, mis oleksid ehk liiga suure haava tekitanud). Aga miks pagana pärast ta need riided enne "likõss kussi" seda ma välja ei mõtlend... Mis kasuliku effekti see anda võis, ehk valgustad?

[Manurhin]

Eks ehk selleks, et haav pisut steriilsem saaks, samuti ehk selleks, et läbi märja riide peaks veidi vähem igasugust sodi haava sisse lendama. Kuigi jah, nagu ta rääkis, lepa tükid olid ikkagi nagu siilid haavas sees olnud ja neid ta seal pärast pintsettidega välja sikutas... Aga mingit hullu haavamädanikku ei tulnud, käsi paranes ära ja toimis kenasti elu lõpuni.

[Lemet]

See ju üks rahvameditsiini tarkus, see haava peale soristamine. Nagu ka koera keel. Ja teeleht. Samuti õpetati, et gaasirünnaku puhul ilma gaasimaskita olles tuleb võtta taskurätt, see märjaks lasta ja siis läbi selle hingates saastatud alast väljuda. Seda siis juhul kui mingit vedelikku ligiduses ei ole.

[wudu]

Lihtsalt ei jaksa/ei taha/ei viitsi enam elu eest võidelda ning ühel heal hetkel leiadki et lihtsaim lahendus kõigile su probleemidele oleks kiirkorras mängust välja astuda....

No aga siis oleks ju palju lihtsam endale kuul pähe lasta.
Aga nendes näidetes kus tüübid on otsustanud endaga võimalikult palju kaasa võtta ei ole midagi tegemist, et ei viitsi enam.

[USP]

Arvatavasti on enamik kangelastegusid juhtunud kogemata . Ja kõige vapramad mehed ei saa tavaliselt arugi, et nad midagi väga teistmoodi tegid kui tavaliselt...
Küllap on surmgi nende jaoks vaid ebamugav kuid ärategemist nõudev tõsiasi -kui teisiti enam ei saa. Meenub see viimane pilt turmvüürer Maitlast (leiti hiljuti kusagilt Tšehhi arhiivist), kus ta enne mahalaskmist väikest sigaretti teeb ja isegi pisut uudishimulikult kaamerasse vaatab.

[Sollmann]

Lihtsalt ei jaksa/ei taha/ei viitsi enam elu eest võidelda ning ühel heal hetkel leiadki et lihtsaim lahendus kõigile su probleemidele oleks kiirkorras mängust välja astuda....

No aga siis oleks ju palju lihtsam endale kuul pähe lasta.
Aga nendes näidetes kus tüübid on otsustanud endaga võimalikult palju kaasa võtta ei ole midagi tegemist, et ei viitsi enam.

Rohkem sai silmas peetud olukorda a la:
'prse, ei jaksa enam, aga enne kui lahkun võtan kaasa nii mõnegi vaenlasenäraka'.
Umbes nii, et 'kauakestnud väsimus närib hinge, väljapääsu olukorrast ei näe, ei jaksa enam lõputult põgeneda-taganeda jne, aga ennast odavalt ka ei müü'.
Sedalaadi minnalaskmisest (mitte ei tahaks siinkohal kalli idanaabri väljendit 'po...ism' kasutada) sai ennist kirjutatud

[hugo1]

Tsiteerin::
kui kangelane laseb ennast granaadiga õhku ning tappab ka mõningad sakslased.


Nagu on veteranid rääkinud,et nn pohhuisimi tunne tuleb,miski ei koti enam,sellise vaimse ja füüslise surve all pole imestada selliseid kangelastegusid.

Rohkem sai silmas peetud olukorda a la:
'prse, ei jaksa enam, aga enne kui lahkun võtan kaasa nii mõnegi vaenlasenäraka'.
Umbes nii, et 'kauakestnud väsimus närib hinge, väljapääsu olukorrast ei näe, ei jaksa enam lõputult põgeneda-taganeda jne, aga ennast odavalt ka ei müü'.
Sedalaadi minnalaskmisest (mitte ei tahaks siinkohal kalli idanaabri väljendit 'po...ism' kasutada) sai ennist kirjutatud

Raamatus "Ivani sõda" on seda teemat käsitletud.
Vastus on väga lihtne, sellised enesetapjalikud sündmused toimusid sellepärast, et oli meeletu hirm vangilangemise ees.
On üldteada fakt, et sakslased kohtlesid nõukogude sõjavange hullemini kui loomi.
Seda käitumist ei õigusta ka see, et peale 1941a. oli vange miljoneid.
See seletaks seda, et olid halvad toitumis ja elamistingimused, kuid vange piinati ja mõrvati süstemaatiliselt.
Kuna laagrid asusid vahel rindejoonele suhteliselt lähedal oli punaarmeele varsti üsna hästi teada, mis juhtub nõukogude sõduriga kui ta vangi langeb.
Niisiis, mõelge ise mis valikud olid punaarmeelasel lahingus, kui kaotus oli silme ees.
Taganeda ei saanud, seal ootas NKVD kuulipilduja.
Alla anda ei saanud, sest siis oleks sakslased surnuks piinanud.
Ainus võimalus...
Vanad veteranid on rääkinud, et kui sakslane oleks ennast Venemaal ilusti üleval pidanud oleks punaarmeest lõviosa ennast vangi andnud.
Rahva poolehoid Stalinile tegelikult puudus.
Eriti kehtib see Valgevene ja Ukraina kohta.
Nähes, et sakslased kohtlevad slaavlasi veel hullemini, kui Stalin sai sellest sõjast neile Suur Isamaasõda.
Meil eestlastel keda tegelikult sakslased Stalini käest päästsid ja tänu meie rassilisele sobilikusele inimväärselt koheldi on seda muidugi äärmiselt raske mõista.

[Kruuda]

Sa võid õppida tapmist (see ju üks osa sõduri tööst) ja sellega harjuda, suremist ei saa õppida, veel vähem sellega harjuda.

Saab küll harjuda, inimene harjub ikka täiesti uskumatute asjadega.
Esimesel korral kardad aga kui avastad, et see pauk läks mööda ja mõni teine ka jne. tekkibki harjumus enam mitte sellele võimalusele mõelda või vähemalt mitte pidada tähtsamaks sellest kas toit on soe. Et asi oleks piisavalt primitiivselt seletatud, kas sa mõtled võimalusele, et saad surma liiklusõnnetuses? Tõenäosusega 1% peaks see sinu elu jooksul juhtuma. Sõjas on see tõenäosus pisut suurem aga muidu täpselt samasugune võimalus mida õpitakse samamoodi eirama.

Lp. Hillart oled kohanud sõjaväes terminit „laenatud elu“? Oli kasutusel juba enne „hingi“.

Rohkem sai silmas peetud olukorda a la:
'prse, ei jaksa enam, aga enne kui lahkun võtan kaasa nii mõnegi vaenlasenäraka'.
Umbes nii, et 'kauakestnud väsimus närib hinge, väljapääsu olukorrast ei näe, ei jaksa enam lõputult põgeneda-taganeda jne, aga ennast odavalt ka ei müü'.
Sedalaadi minnalaskmisest (mitte ei tahaks siinkohal kalli idanaabri väljendit 'po...ism' kasutada) sai ennist kirjutatud

Meil öeldi, et „valu on see kui väsimus kehast lahkub“ aga reaalselt kahtlen kas keegi hakkab füüsilise väsimuse pärast suitsiidile minema. Ehki magamine siis kui saab on üks esimesi asju mille sõdur ära õpib, siis magamatus suurendab oluliselt vigade hulka ja sellega ka võimalust hukkuda. Ise arvaks selle minnalaskmise rohkem vaimse kurnatuse arvele, sul tundub, et oled kaotanud põhjuse miks elada ja siis ongi ükskõik kas hukkud või mitte ja vastasega tegeled mitte selle pärast, et igavestele jahimaadele kaaslasi saada vaid selleks, et sellises seisus on see ainus asi mida sa veel teha oskad... nagu rutiin.
Sõjast tagasi tulnutel ei ole mingeid füüsiliselt kurnavaid jamasi samas on kohanemine tsiviil eluga ehk isegi enamatele raske/võimatu kui lahinguväljal hakkamasaamine.

[kulda18]

[richard]

Ma usun, et sellised inimesed kes ei karda surma on erakordselt tugeva psüühikaga. Reeglina sellises olukorras hakkavad toimima varjatud kaasasündinud instinktid mis üritavad inimesel ennast elusana säilitada mistahes meetoditel. Eks lahinguväljalgi mõni mees üritas endale vigastuste tekitamise jms viisil ennast elusana päästa. Sageli oldi ja ollakse ka tänasel päeval valmis isegi enesesäilitamise nimel oma kaaslased ohverdama. Me ei erine mingil moel loomadest. Ka loomad tahavad elada, kas olete näinud siga kes jääb tapalaval rahulikuks? Meil maal pistis siga karjuma ja hüsteeritsema juba siis kui nägi ainuüksi tapmisnuga. Kuidas ta seda ette arvas? Kas inimese silmadest või noast? Seda ei tea. Samamoodi on 90% inimestega. Sellel hetkel müüks enamus maha kõik on parimad sõbrad, annaks ära kõik, et ainult saaks säästa ennast. Samas on üksikuid inimolendeid kes ei karda või mõistus on loomsetest instinktidest üle. See ongi sea ja kõrgelt arenenud mõtlemisvõimega inimese vahe, kui siga võitleb isegi lootusetus olukorras meeleheitlikult vastu siis on inimesi kes suudavad asja endale teadvustada ja võtavad asja rahulikult.

Me iga päev võime enda ümber näha selliseid asju. Kindlasti paljud on olnud olukorras kus parim sõber võib unustada su nagu ei tunneks sind ja mõelda ainult enda peale. Näiteks see kuulus Jõgeva maanteel juhtunud avarii näitlejatega. Kuidas üks inimene raske ja eluohtliku vigastusega ootab rahulikult ära kuna arstid temaga tegelevad ja teine kellel on murdunud ainult sõrmeluu kisab nagu siga tapalaval. Arstid tegelevad muidugi ennem sellega kes kisab. Tema ellujäämisinstinkt on oma ülesande täitnud - tuleb leppida, et ellujäämisinstinkt on egoistlik. Ühel organismil on väga tugevad kaasasündinud instinktid ja kriitilisel hetkel ülejäänud aju töö on lihtsalt häiritud, teine suudab aga isegi sellises olukorras säilitada mõistust ja mõtlemisvõimet!

Ma usun, et mida rohkem arenenud mõtlemisvõimega inimene seda suurema tõenäosusega suudab ta sellised instinkid alla suruda. Sageli on enesetappe teinud inimesed paistnud silma mingil alal suurepäraste teadmiste ja andekusega. Adolf Hitler suutis endale selgeks teha mis teda ees on ootamas ja suutis elusorganismile omased ellujäämisinstinkid maha suruda hävitades enda ja enda armastatud inimese. Kui kõik inimesed suudaksid oma ekistentsi mõistusega võtta siis maailm oleks hoopis teine. Siiski tänasel päeval ei ole veel inimesed nii kõrgeltarenenud mõtlevad elusorganismid vaid on rohkem kaasasündinud reflekside küüsis nagu iga teine elusolend siin maamunal. Ainult üksikud isendid suudavad eirata neid igale elusorganismile omaseid reflekse.

[Error404]

Kui sul lahingumoon otsa saab ja oled ümberpiiratud, kui oled terve, siis mõistlik oleks:

1. sa annad alla ja veedad sõja teise poole laagris.
2. sa annad küll alla aga esimesel võimalusel üritad põgeneda ja taasliituda oma väeosaga.

Kui sul lahingumoon saab otsa ja oled ümberpiiratud, kui oled haavatud-raskelt haavatud, siis mõistlik oleks:

1. sa annad küll alla aga lased granaadiga enda ja oma vahistajad õhku.
2. jätad viimase kuuli endale.


Ma leian, et sõduril on sellised 4 valikut sõjas Tiblastaniga. Haavatuna ma eriti ei kujuta ette vangipõlve, sest millegi poärast ma usun, et kui ma sure haavadesse-verejooksu siis laseb mõni politruk mulle kuuli silamde vahale - noh nii minu säästmiseks ja asjatust tülist vabanemiseks - hakkavad nad ja mind tohterdama ja kokku lappima seal...

Viimane kuul ja granaat - jutt et lahingus selliseid asju teha ei julgeks vms on minu meelest vale. Kui ümberringi näed oma kaaslasi langemas ja tulemöll on piisavalt metsik ning näed kui persses on su olukord siis on inimenme kõiksugusteks tegeduks võimaleine. Mingil hetkel kaob sul hirm ja hirm ka surma ees, elu tähendus muutub või kaugeneb ja kogu su elu koondub ainult sellesse momenti. Samuti võib mõnel lihtsalt katus ära sõita ja oma viha rahuldamiseks võib just mõelda, et noh "kui lähen mina siis sina-teie sitt tuled ka kaasa"


Pealegi surm selliselt, et veel viimase hingetõmbeni osutasid vastiupanu nign surmasid veel mitu vastase võitlejat oleks just sõdurile kohane surm - kangelassurm. Vähemalt võib-olla aitab selline teadmine sõdurit, et teda ja tema tegu jäädakse mäletama aastatakse. Juhul muidugi kui jääb järgi rahvast, kes saaks mälestada langenuid...

Just sellistele sõduritele tulebki sambaid ja memoriaali püstitada...

[grisefiord]

Eks inimesel ole raske käituda tingimustes kus ta pole varem olnud.Muidugi sõltub käitumine ka hingejõust,vaprusest ja meelekindlusest.Selleks et paanikasse minna pole sõda vajagi:inimesed sattuvad paanikasse tulekahju,looduskatastroofi või suurema (rongi)avarii tõttu ja võivad minna pööraseks(omal nähtud).Kuid need kes on korra juba Peetruse ukse tagant tagasi tulnud ei ole surm midagi erilist. Siin lugu VR kavaleri Kasepalu surmast peale II ms.Ränk mees oli ta juba elu ajal ja seepärast kujunes tast keerukatel aegadel metsavendade vaieldamatu liider,sest tema võitleja hing oli ümbruskonnas kuulus.Ka ei tapnud ta pimeda viha,poliitiliste erimeelsuste või isiklike vaenude tõttu ja keelas kindlalt selle ka omadel(eestlasi peale sõda niigi vähe)Tapeti ainult neid kellel oli otsene veresüü või kelle ellujätmine oleks ohustanud ümruskonda.Peale järjekordset rünnakut taganedes piirati nad punkris ümber.Võitluse käigus said teised viimseni otsa ja lõppes ka laskemoon. Kasepalu hüüdnud venelastele(ta oli teeninud tsaariarmees ja rääkis vabalt vene keelt)et ta annab alla ja et laskemoon otsas.Et sellist meest oli vaja elusana,kogunesid ettevaatlikud venelased punkri ligi.Siis hüpanud Kasepalu välja ja lasknud ennast koos venelastega õhku.Hiljem rääkis sellest vene ohvitser(purjus peaga) ja imestas et nemad ei saanud mitme roodu jagu meestega tema meestest mitme aasta jooksul jagu.