Keeleinspektsioon: ,,Sel nädalal kontrolliti avalikku teavet Tallinnas, Tartus, Valgas, Põltsamaal, Jõgeval, Narvas Jõhvis ja Kohtla-Järvel. 29-le äriühingule on saadetud märgukiri seoses võõrkeelse avaliku teabega või eestikeelse teenindamise puudumisega. Kaheksa äriühingut on keeleinspektsiooni ettekirjutuse täitnud ning eemaldanud võõrkeelse teabe või lisanud eestikeelse teabe. Seitsme firma ettekirjutuse tähtaega pikendati. Kaebuse lahendamiseks kontrolliti Olerexi Õismäe teenindusjaama töötajate eesti keele oskust ja kolmele teenindajale tehti ettekirjutus sooritada eesti keele eksam. Samuti kaebusest tingituna saatis keeleinspektsioon kirja andmete täpsustamiseks neljale bussifirmale. Vastust ootame 23. oktoobriks. Töötukassa Ida-Virumaa osakonna Narva büroos tehti ettekirjutus sooritada eesti keele eksam ning ühtlasi sunniraha hoiatus viiele töötajale, üks töötaja on ettekirjutuse täitnud. Ida-Viru Keskhaigla SA-s kontrolliti 8 töötaja keeleoskust, neist kuuele tehti ettekirjutus sooritada eesti keele eksam ning ühtlasi teavitati töötajaid, et ettekirjutuse mittetäitmise korral on keeleametnikul õigus rakendada sunniraha. Üks meditsiinitöötaja peab oma eesti keele oskust täiendama. Keelekontroll meditsiiniasutuses jätkub. Tallinnas Virbi Maximas kontrolliti 10 töötaja keeleoskust, seitse uut töötajat peavad sooritama eesti keele eksami ja kolme varasema ettekirjutuse tähtaega pikendati. Valga Maxima XX esitas andmed töötajate keeleoskuse kohta, 69-st töötajast kutsutakse vestlusele kolm. Kohalike omavalitsuste valimiskampaaniates on keeleseaduse nõuete vastu eksimusi olnud vähe. Sel nädalal juhtis keeleinspektsioon ühe partei tähelepanu Mustamäel postkastidesse pandud venekeelsete reklaamlehtede osas, millel puudus tõlge eesti keelde. Sakala Eragümnaasiumis pikendati neljal töötajal varasema ettekirjutuse tähtaega, ühtlasi tehti neile sunniraha hoiatus, ühe töötaja puhul rakendati sunniraha. Keeleinspektsioon kontrollib keeleseaduse § 30 lg 2 alusel tasemeeksamiks ettevalmistamisele suunatud eesti keele täienduskoolitust läbiviiva täienduskoolitusasutuse pidaja tegevuse vastavust õigusaktides kehtestatud nõuetele. Sel nädalal alustati ühe keelefirma tegevuse kontrolliga, mis jätkub järgmisel nädalal. Keeleinspektsiooni esindaja külastas Eesti Töötukassaga koostöös kahte Narvas tegutsevat keelefirmat."
http://www.keeleinsp.ee/?menu=31
Kaitsepolitsei pidas täna hommikul kinni Tartu abilinnapead Valvo Semilarski ja Artjom Suvorovi ning kaks kahtlustatavat altkäemaksu andjat.
Lõuna ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Margus Gross: ,,Kahtlustuse kohaselt otsustas Valvo Semilarski abilinnapeana selliste otsuste tegemisel, kus tal olid endal ärihuvid. Ta oleks pidanud end otsustustest taandama, aga ei teinud seda. Sellega ta pani toime toimingupiirangu rikkumise eriti suures ulatuses ehk summad, millest jutt käib, ületavad 400 000 eurot. Lisaks kahtlustatakse teda ka altkäemaksu võtmises ühelt ärimehelt. Ka kõnealusele ärimehele on esitatud kahtlustus. Teine kinni peetud abilinnapea, keskerakondlane Artjom Suvorov võttis kahtlustuse kohaselt pikema aja jooksul korduvalt altkäemaksu mitmele organisatsioonile toetussummade eraldamise eest. Ühte isikut kahtlustatakse Suvorovile altkäemaksu andmises. Suvorov võttis pikema aja jooksul mitu korda altkäemaksu selle eest, et ta suunas ja toetas toetuste eraldamist organisatsioonidele ning lubas selliste toetuste eraldamist ka hiljem. Uurimine ise on kestnud pikemat aega. Kogutud on piisavalt kaalukaid tõendeid, et kahtlustus esitada. Abilinnapeadele esitatud kahtlustused ei ole omavahel seotud. Lihtsalt tõendite kogumise protsess oli selline, et need tuli kinni pidada koos. Vastasel juhul oleks ühe kahtlustuse esitamine ja avalike toimingutega alustamine kahjustanud teist kriminaalasja. Abilinnapead, kelle suhtes on inimestel eriline usaldus, peavad ennekõike juhinduma avalikust huvist. Seetõttu on äärmiselt kahetsusväärne, et Eesti ühe mõjukama omavalitsuse juhtivaid ametiisikuid on alust kahtlustada korruptsioonikuritegudes. Põhirõhk ei ole abilinnapeadele pakutud summadel, vaid probleem on põhimõtteline, mistõttu kontrollitakse põhjalikult kõiki korruptsioonikahtlusi mõlema ametniku suhtes. Kahtlustus on esitatud konkreetsetele ametnikele ja ei ole seni kogutud tõendite põhjal seotud ühegi erakonnaga."
Tartu linnapea Urmas Klaas: ,,Tõesti otsis kapo täna Tartu raekoja läbi ning esitas kahele abilinnapeale kahtlustuse, mille sisu pole linnavalitsusele teada. Teeme igakülgset koostööd uurimisorganitega, et tõde välja selgitada. Kuigi hetkel on esitatud vaid kahtlustus ja uurimistoimingud alles käivad, ei pea ma võimalikuks nende jätkamist abilinnapeadena ning nõuan nende tagasi astumist. Paralleelselt uurimisega viib linnavalitsus läbi ka enda sisekontrolli. Ma ei näe endal mingit süüd ja vastutust. Praeguses faasis on tegu kahtlustusega ja kedagi kolmest pole süüdi mõistetud. Kahtlustused ei puuduta linnavalitsuse tööd tervikuna, vaid konkreetsete ametnike vastutusvaldkondi. Linnavalitsust juhin ma edasi, et Tartu linnas oleksid asjad hästi."
Keskerakonna peasekretär Mihhail Korb: ,,Korruptsioonil ei ole Keskerakonnas kohta. Esitatud korruptsioonikahtlustust Tartu abilinnapea Artjom Suvorovile võetakse väga tõsiselt. Ootame Suvorovilt kiiremas korras selgitusi. Esitatud kahtlustuste tõttu ei saa Suvorov abilinnapea kohustusi kindlasti edasi täita. Samuti koguneb Keskerakonna Tartu piirkonna juhatus, et arutada Suvorovi volituste peatamist piirkonna juhatuses."
Kaitsepolitsei Lõuna osakonna direktor Jaanus Kann: ,,Uurimine on kestnud juba mõnda aega ning kogutud tõendid on piisavalt kaalukad, et täna mõlemale abilinnapeale kahtlustus esitada. Korruptiivsed skeemid lähevad kohati keerulisemaks ning varjatumaks, seda enam õiguskaitseasutused pingutavad, et need siiski paljastada. Eesti suurimate kohalike omavalitsuste juhtimistasandilt korruptsiooni välja juurimine aitab kahtlemata ennetada riski, et poliitiline korruptsioon hakkaks ohustama Eesti riigi julgeolekut."
Keskerakonna Tartu piirkonna juht Aadu Must: ,,Uudis on tõepoolest ootamatu ja vapustav. Mul ei ole rohkem andmeid, kui see, mis ma uudistest kuulsin. Olen endast väljas, sest mingeid märke, et meie noor abilinnapea võiks millegi keelatuga või intetuga tegeleda, tõepoolest ei olnud. Ma ei ole Artjom Suvoroviga kohtunud ja ma ei tea, kas see on üldse võimalik, et kuulata, mis tal endal on öelda. Tean küll, mis asi on süütuse presumptsioon, aga ometi olen mina küll seda meelt, et tema tegevus vähemalt juhtorganites nii kauaks peatada, kui on olemas väga selge informatsioon asja tegeliku sisu kohta."
Artjom Suvorov Tegi 2017. aasta kohalikel valimistel keskerakondlastest 633 häälega paremuselt teise tulemuse Tartus ning pääses kindlalt volikokku.
http://www.err.ee/637266/kapo-pidas-kor ... ilinnapead
Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Stseenike õhtusest rongist, kus läksin piletikontrolörile appi (kahjuks natuke hilja, kui juhtum oli juba lahenenud). Olukord järgmine: mingi vene plika sõitis kuskilt kaugemalt Tallinnasse, oli end WC-sse pikemaks ajaks kinni pannud ja tuli sealt välja alles rongi jõudmisel Tallinna piiridesse, et siis omale tasuta tallinlase piletit saada. Konflikt tekkis sellest, et kontrolör tahtis temalt eelneva sõidu eest raha saada.
Plika kukkus kõva häälega üle rongi roppustega räuskama ning lõpuks lõi kontrolöriks olnud vanemat eesti naist vastu kätt, kellel kukkus plika ID-kaart ja roheline kaart maha (ja ta laskus veel põlvili, et neid kuskilt pingi alt üles tõsta). Mis minu „käima tõmbas” oli löömise juurde käinud näkku röökides esitatud nõudmine GOVORI SO MNOI NA RUSSKOM JAZÕKE!!! Läksin juurde aga kontrolör abi enam ei vajanud (ju jättis niisama), plika midagi sisises ja et tuli minu peatus, siis meie (venekeelne ja mõistetavalt roppustega) mõttevahetus oli lühike.
Mis mind "kõnetas" oli see, et sellest ca 1,20 m teismeliselt vene plikanatist hoovas ikka päris tuntavat eestivaenulikkust. Riides üsna kallilt ja ka telefon polnud mitte odav, seega mitte kuskilt „kopli liinidelt” vaid pärit rahakast keskkonnast. See oli küll üksik näide ja loodetavasti ei peegeldanud enamikku kohalikke venekeelseid, kuid pani mõtlema et millisest keskkonnast sellised väikesed vastikud eestivaenulikud üliülbed tegelased üldse välja ilmuvad. Ta pole ju selliseks sündinud vaid selliseks on teinud tema nii vanemad kui ka muu ümbritsev keskkond. Ja nagu saatuse irooniana sattusin mõni aeg hiljem meedias uuele ninnu-nännutamisele, kuidas me peaks venekeelseid ikka rohkem integreerima ja rohkem paindlikumad olema. Kahju, et ei taibanud seda mobalaga filmida: paneks netti ja saadaks hurraaga integreerijatele koos küsimusega, kuidas SELLIST tegelast integreerida.
(Täiendus: otsustasin kirjutada mitte nii väga selle matsiplika käitumise pärast -matse leiab iga rahva seast- kui just selle nii noore "räägi minuga vene keeles" nõudva inimese eestivaenulikkuse pärast)
Plika kukkus kõva häälega üle rongi roppustega räuskama ning lõpuks lõi kontrolöriks olnud vanemat eesti naist vastu kätt, kellel kukkus plika ID-kaart ja roheline kaart maha (ja ta laskus veel põlvili, et neid kuskilt pingi alt üles tõsta). Mis minu „käima tõmbas” oli löömise juurde käinud näkku röökides esitatud nõudmine GOVORI SO MNOI NA RUSSKOM JAZÕKE!!! Läksin juurde aga kontrolör abi enam ei vajanud (ju jättis niisama), plika midagi sisises ja et tuli minu peatus, siis meie (venekeelne ja mõistetavalt roppustega) mõttevahetus oli lühike.
Mis mind "kõnetas" oli see, et sellest ca 1,20 m teismeliselt vene plikanatist hoovas ikka päris tuntavat eestivaenulikkust. Riides üsna kallilt ja ka telefon polnud mitte odav, seega mitte kuskilt „kopli liinidelt” vaid pärit rahakast keskkonnast. See oli küll üksik näide ja loodetavasti ei peegeldanud enamikku kohalikke venekeelseid, kuid pani mõtlema et millisest keskkonnast sellised väikesed vastikud eestivaenulikud üliülbed tegelased üldse välja ilmuvad. Ta pole ju selliseks sündinud vaid selliseks on teinud tema nii vanemad kui ka muu ümbritsev keskkond. Ja nagu saatuse irooniana sattusin mõni aeg hiljem meedias uuele ninnu-nännutamisele, kuidas me peaks venekeelseid ikka rohkem integreerima ja rohkem paindlikumad olema. Kahju, et ei taibanud seda mobalaga filmida: paneks netti ja saadaks hurraaga integreerijatele koos küsimusega, kuidas SELLIST tegelast integreerida.
(Täiendus: otsustasin kirjutada mitte nii väga selle matsiplika käitumise pärast -matse leiab iga rahva seast- kui just selle nii noore "räägi minuga vene keeles" nõudva inimese eestivaenulikkuse pärast)
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Narva abilinnapea Vladimir Izotov: ,,Eesti uudised ei peegelda tihti valitsuse ega kohalike inimeste seisukohtasid. Uudised pannakse paika Eesti rahvuslaste poolt, kellel on vaid 10 protsenti parlamendikohtadest, aga kes provotseerivad oma avaldustega mingitest teemadest kirjutama. Ma võin kindlalt öelda, et 99 protsenti Narva elanikkonnast ei soovi Eestist lahkuda. Neil on niigi palju probleeme."
Eesti Iseseisvuspartei liige Martin Kummets: ,,Me usume, et Vene invastioon võib juhtuda ükskõik kus piiril, kuid Ida-Virumaa elanikud ei toetaks seda. Paljudel neist on pered teisel pool piiri ja nad teavad väga hästi, et elu on siin parem. Ja pealegi ei tunnusta keegi Krimmi ja Donbassi referendumite tulemust."
Vene kogukonna häälekandja Projekt Baltija juht Aleksander Kornilov: ,,Eesti valitsus hoiab vene elanikkonna tõttu meelega Ida-Virumaad alarahastatuna ja teeb sellega oma suurima vea. Narva võib ühel hetkel Eestist eralduda. Tänapäeva maailmas on kõik võimalik. Tuleb vaadata vaid Suurbritannia ja Hispaania poole. Ja arvestades keskvalitsuse negatiivset suhtumist meie piirkonda ei oska keegi öelda, mis võib juhtuda."
17 aasta vanune narvalane Aleksei: ,,Tegu (esmakordselt said hääletada ka 16-aastased kodanikud) on olulise sammuga, kuna õpetab noortele vastutust. Mul on kavas minna õppima Tallinnasse, kuid vähemalt esialgu kavatsen ma ka kodukanti naasta."
Kas te tunnete etnilise venelasena Euroopa Liidus elades Venemaaga sidet?
Aleksei: ,,Vene kultuuriga küll. Aga mitte riigiga. See kõlab ilmselt ebaviisakalt, aga seal on kõik teistmoodi. Kõik reklaamitahvlid teede ääres ja majadel. Kui saabuda Venemaale ja vaadata neid käestlastud külasid. Inimesed on teistsugused: kurvad ja pahurad."
Öösiti on Narvas avatud vaid valuutavahetuspunktid, lillekioskid ja kasiinod, mille ees taksojuhtid vintis kundesid ootavad.
Teiselt poolt piiri Ivangorodist pärit florist Zlata: ,,Meil oli enne palju parem elujärg. Näiteks oli kalatöötlustsehh väga prestiižne koht, kus töötada. Kuid kõik see kadus üleöö ja nüüd on alles vaid toidupoed ja apteegid."
Toidukauplused ja apteegid on suunatud suuresti jõukamatele Eesti elanikele, kes käivad üle piiri odavaid ravimeid, alkoholi ja tubakat ostmas. Siiapoole tullakse ostma kallist juustu, mis on sanktsioonide tõttu Venemaal keelatud, lõhet ja teise ringi riideid.
Ivangorodlane Sergei: ,,Olen terve elu ausat tööd teinud. Saan aru ka päevavarastest. Nagu Ivangorodis, on ka Narvas kõik suuremad tehased suletud, ükski firma neid aga asendama ei ole tulnud. Ma arvan, et Eesti võimud rikuvad Narva ära. Tead, mis ma arvan? Tulevikus on siin ainult NATO baas, ei midagi muud. Ainult selle jaoks neil seda linna vaja ongi."
Nii Vene kui Eesti poolel algas tolliputkade ehitus samal ajal, kuid sel ajal kui Eesti ametnikud on oma uutes tööruumides juba kaks aastat sees viibinud, ootavad venelased endiselt maja avamist.
Piirihooldusega tegelev Rosgranstroi 2017. aasta augustis: ,,Kuu aja pärast on kaks Ivangorodi tolliputkat töövalmis."
Inimesed jalutavad endiselt põõsaste vahelt vanade tolliputkade juurde.
https://maailm.postimees.ee/4284365/nar ... -siin-soda
Eesti Iseseisvuspartei liige Martin Kummets: ,,Me usume, et Vene invastioon võib juhtuda ükskõik kus piiril, kuid Ida-Virumaa elanikud ei toetaks seda. Paljudel neist on pered teisel pool piiri ja nad teavad väga hästi, et elu on siin parem. Ja pealegi ei tunnusta keegi Krimmi ja Donbassi referendumite tulemust."
Vene kogukonna häälekandja Projekt Baltija juht Aleksander Kornilov: ,,Eesti valitsus hoiab vene elanikkonna tõttu meelega Ida-Virumaad alarahastatuna ja teeb sellega oma suurima vea. Narva võib ühel hetkel Eestist eralduda. Tänapäeva maailmas on kõik võimalik. Tuleb vaadata vaid Suurbritannia ja Hispaania poole. Ja arvestades keskvalitsuse negatiivset suhtumist meie piirkonda ei oska keegi öelda, mis võib juhtuda."
17 aasta vanune narvalane Aleksei: ,,Tegu (esmakordselt said hääletada ka 16-aastased kodanikud) on olulise sammuga, kuna õpetab noortele vastutust. Mul on kavas minna õppima Tallinnasse, kuid vähemalt esialgu kavatsen ma ka kodukanti naasta."
Kas te tunnete etnilise venelasena Euroopa Liidus elades Venemaaga sidet?
Aleksei: ,,Vene kultuuriga küll. Aga mitte riigiga. See kõlab ilmselt ebaviisakalt, aga seal on kõik teistmoodi. Kõik reklaamitahvlid teede ääres ja majadel. Kui saabuda Venemaale ja vaadata neid käestlastud külasid. Inimesed on teistsugused: kurvad ja pahurad."
Öösiti on Narvas avatud vaid valuutavahetuspunktid, lillekioskid ja kasiinod, mille ees taksojuhtid vintis kundesid ootavad.
Teiselt poolt piiri Ivangorodist pärit florist Zlata: ,,Meil oli enne palju parem elujärg. Näiteks oli kalatöötlustsehh väga prestiižne koht, kus töötada. Kuid kõik see kadus üleöö ja nüüd on alles vaid toidupoed ja apteegid."
Toidukauplused ja apteegid on suunatud suuresti jõukamatele Eesti elanikele, kes käivad üle piiri odavaid ravimeid, alkoholi ja tubakat ostmas. Siiapoole tullakse ostma kallist juustu, mis on sanktsioonide tõttu Venemaal keelatud, lõhet ja teise ringi riideid.
Ivangorodlane Sergei: ,,Olen terve elu ausat tööd teinud. Saan aru ka päevavarastest. Nagu Ivangorodis, on ka Narvas kõik suuremad tehased suletud, ükski firma neid aga asendama ei ole tulnud. Ma arvan, et Eesti võimud rikuvad Narva ära. Tead, mis ma arvan? Tulevikus on siin ainult NATO baas, ei midagi muud. Ainult selle jaoks neil seda linna vaja ongi."
Nii Vene kui Eesti poolel algas tolliputkade ehitus samal ajal, kuid sel ajal kui Eesti ametnikud on oma uutes tööruumides juba kaks aastat sees viibinud, ootavad venelased endiselt maja avamist.
Piirihooldusega tegelev Rosgranstroi 2017. aasta augustis: ,,Kuu aja pärast on kaks Ivangorodi tolliputkat töövalmis."
Inimesed jalutavad endiselt põõsaste vahelt vanade tolliputkade juurde.
https://maailm.postimees.ee/4284365/nar ... -siin-soda
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Keskerakonna Narva piirkonna juht Yana Toom: ,,Keskerakonna juhatus soovitab need inimesed (Jelena Valme, Natalja Umarova ja Niina Getts) erakonnast välja arvata, sest nad osalesid valimistel Edgar Savisaare valimisliidu nimekirjas. Natalja Umarova tahtis osaleda valimistel Keskerakonna nimekirjas, kuid teda ei pandud sinna ning selle tõttu otsustas ta kandideerida valimisliidus. Erakonnast väljaheitmise otsuse langetab Keskerakonna juhatus."
Savisaare valimisliitu Narvas juhtinud Jelena Valme: ,,Kui me lõime valimisliidu, siis mõistsime, mille peale läheme ja millised võivad olla tagajärjed."
http://rus.err.ee/638202/iz-centristsko ... -ninu-getc
Riigikogu liige Oudekki Loone: ,,Kui Eesti iseseisvus, liikusid piirid üle inimeste. Eestisse jäi suur hulk inimesi, kes oli siia tulnud Nõukogude Liidu tööpoliitika tagajärjel. Nemad ei vastuta Nõukogude Liidu tööpoliitika eest. Nad lõid siin perekonna, ehitasid kodu ja hakkasid seda armastama, Eesti iseseisvudes polnud neil mingit põhjust siit lahkuda. Täna on need inimesed oma valikut kinnitanud korduvalt: vaatamata Venemaa ja teise riikide lihtsale kodakondsuse pakkumisele, on Eesti halli passiga inimesed otsustanud jääda Eestisse. Valinud Eesti, ehkki tänased seadused on neist teinud «teise järgu» kodanikud ilma kindlate poliitiliste õigusteta. Olukord, kus ligi 10 protsenti inimesi, kes on Eestis elanud kogu iseseisvuse aja, ei saa väljendada oma eelistusi parlamendivalimistel, on oht demokraatiale. Eesti riik on kindlam, turvalisem ja rahulikum, kui näitame ühiskonnana üles head tahet ja anname kodakondsuse kõigile halli passi omanikele, kes aasta jooksul selleks soovi avaldavad. Eesti on nende inimeste ainus kodu. Vene inimesed ei teadnud, et see on teine riik. Nendele ja nende vanematele öeldi, et eestlased ühinesid Nõukogude Liiduga vabatahtlikult ja et eestlased armastavad suurt vene rahvast. Üldiselt eestlased ei riskinud arusaadavatel põhjustel minna seletama, kuidas asi tõeliselt oli. See pole võrreldav teadliku immigratsiooniga teise riiki. Mina toetasin ühekordse võimaluse andmist inimestele, kes sattusid ajaloo hammasrataste vahele, mitte keelenõude loobumisest üldse immigratsioonipoliitikas."
https://arvamus.postimees.ee/4286499/ko ... ekki-loone
Savisaare valimisliitu Narvas juhtinud Jelena Valme: ,,Kui me lõime valimisliidu, siis mõistsime, mille peale läheme ja millised võivad olla tagajärjed."
http://rus.err.ee/638202/iz-centristsko ... -ninu-getc
Riigikogu liige Oudekki Loone: ,,Kui Eesti iseseisvus, liikusid piirid üle inimeste. Eestisse jäi suur hulk inimesi, kes oli siia tulnud Nõukogude Liidu tööpoliitika tagajärjel. Nemad ei vastuta Nõukogude Liidu tööpoliitika eest. Nad lõid siin perekonna, ehitasid kodu ja hakkasid seda armastama, Eesti iseseisvudes polnud neil mingit põhjust siit lahkuda. Täna on need inimesed oma valikut kinnitanud korduvalt: vaatamata Venemaa ja teise riikide lihtsale kodakondsuse pakkumisele, on Eesti halli passiga inimesed otsustanud jääda Eestisse. Valinud Eesti, ehkki tänased seadused on neist teinud «teise järgu» kodanikud ilma kindlate poliitiliste õigusteta. Olukord, kus ligi 10 protsenti inimesi, kes on Eestis elanud kogu iseseisvuse aja, ei saa väljendada oma eelistusi parlamendivalimistel, on oht demokraatiale. Eesti riik on kindlam, turvalisem ja rahulikum, kui näitame ühiskonnana üles head tahet ja anname kodakondsuse kõigile halli passi omanikele, kes aasta jooksul selleks soovi avaldavad. Eesti on nende inimeste ainus kodu. Vene inimesed ei teadnud, et see on teine riik. Nendele ja nende vanematele öeldi, et eestlased ühinesid Nõukogude Liiduga vabatahtlikult ja et eestlased armastavad suurt vene rahvast. Üldiselt eestlased ei riskinud arusaadavatel põhjustel minna seletama, kuidas asi tõeliselt oli. See pole võrreldav teadliku immigratsiooniga teise riiki. Mina toetasin ühekordse võimaluse andmist inimestele, kes sattusid ajaloo hammasrataste vahele, mitte keelenõude loobumisest üldse immigratsioonipoliitikas."
https://arvamus.postimees.ee/4286499/ko ... ekki-loone
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Aga see on ju ammu. Pärast Eesti iseseisvumist on neil on olnud aeg 25 aasta saada aru et see on Eesti, taotleda Eesti kodakonstust ja õppida korralikult eesti keelt.Nendele ja nende vanematele öeldi, et eestlased ühinesid Nõukogude Liiduga vabatahtlikult ja et eestlased armastavad suurt vene rahvast. Üldiselt eestlased ei riskinud arusaadavatel põhjustel minna seletama, kuidas asi tõeliselt oli.
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Ukraina saatkond: ,,Meie teada osaleb (novembri alguses Krimmi poolsaarel Jaltas Livadia palees toimuva Rahvusvaheline Krimmi Sõprade Klubi loomisürituse) kokkusaamisel ka Eesti europarlamendi liige Yana Toom."
Toom: ,,Mind on kutsutud küll, aga ma lähen 5. novembril Hiinasse, nii et mul ei ole siin mingit alternatiivi. Ma saan väga selgelt aru, et kui 7. novembril ehk oktoobrirevolutsiooni aastapäeval Krimmis üritus korraldatakse, siis see ei ole konstruktiivne koht. Mul oleks huvi minna Krimmi küll – mul on seal sugulased –, aga ma üritan leida poliitiliselt korrektse tee, et sinna pääseda. Olen Ukraina saatkonna kaudu korra juba üritanud Krimmi jõuda, ent sain eitava vastuse."
2017. aasta suvel kirjutas Toom Euroopa diplomaatia juhile Federica Mogherinile arupärimise küsimusega, kas (Schengeni) viisakeeld (Krimmi poolsaare elanikele) on ikka mõistlik.
Toom: ,,Mind ajendas kahe Krimmis elava eesti perekonna mure. Vene riik andis neile Vene passid, ent Euroopa Liit perekondi nendega Eestisse ei luba. Küsimus oligi selles, et kas on läbi mõeldud, et humanitaarsetel kaalutlustel ikkagi tehtaks mingit erandit. Kui ma läheksin praegu Venemaa kaudu Krimmi, see oleks nagu selge käitumine. Kui ma saadan Mogherinile arupärimise, siis ma ei näe, et ma sellega kuidagi legitimeeriks Krimmi referendumi tulemusi."
https://pluss.postimees.ee/4286493/toom ... ud-liimile
Teie kampaania oli kui üles soojendatud eilne supp. Otsisite abi vastandumisest, mida Reformierakond on aastaid Keskerakonnaga teinud, kaldusite populismi. Vastandusite rahvuse pinnal.
Reformierakonna esimees Hanno Pevkur: ,,Olen nõus, et see kampaania andis ühe hea vastuse, et selline rahvustepõhine vastandumiste aeg Eesti poliitikas on läbi. Millele saab vastanduda, on ideoloogia. Poliitiline vastandumine ideoloogia pinnalt on igati adekvaatne, aga selline rahvuste pinnalt vastandumine on Eestis ajaloo prügikastis."
Kuidas see vastandumise idee tekkis? Tegite küsitluse ja nägite, et venelastega vastandumine võiks tuua kasu, või lootsite IRLi ja EKRE tagant saada valijaid endale?
Pevkur: ,,ERR avalikustas Turu-uuringute uuringu, mis ütles, et eestlased eelistavad Reformierakonda ja muukeelsed Keskerakonda. Selle uudise pealkiri andis tooni, et kogu kampaania on eestlased versus venelased, mida meie kampaania tegelikult ei olnud."
Kui teie enesekriitika kokku võtan, siis lõppenud valimiste mõjul soovib Reformierakond tulevikus muuta ära praeguse tasuta kõrghariduse ja järgmistele riigikogu valimistele vastu minnes loobute rahvuste pinnal vastandumisest?
Pevkur: ,,Jah, need muutused on vaja teha. Ja olen ka pärast valimisi korduvalt öelnud, et rahvuste pinnalt vastandumine ei ole see, mida Eesti vajab."
Michalil ei olnud ka oma ringkonnas väga tugevat konkurenti peale Viktor Vassiljevi, kellele ta alla jäi.
Pevkur: ,,See on tõsi, aga no Jüri Mõis oli ka ja nemad jooksid ikka lati alt täiesti läbi. Tagantjärele spekuleerimine on alati põnev, aga edasi see meid ei aita. Me ei saa muuta minevikku, küll aga tulevikku."
https://soundcloud.com/aripaev-eetris/k ... nno-pevkur
Mihhail Kõlvart lubas «Radari» kaamera oma koju.
https://www.postimees.ee/4287695/radar- ... koos-isaga
Vene keele õpetaja ja kolumnist Andrei Kuzitškin: ,,Kõige enam on Eesti päritolu inimesed sealjuures mõjutanud oma naabermaad Venemaad. Eesti pinnal on alguse saanud paljude Venemaa ajaloos olulist osa etendanud inimeste elukäik. Seda näitab juba põgus loetelu: meresõitjad Johann von Krusenstern, Fabian von Bellingshausen, Ferdinand Wrangell, terve kindralite Rosenite dünastia, embrüoloogia rajaja Karl Ernst von Baer, Tartus sündinud füüsik ja Peterburi ülikooli rektor Emil Lenz, Eestis Võrus õppinud luuletaja Wilhelm Küchelbecker, Haapsalus sündinud slavofiil Orest Miller.
Tänapäevastest Eestiga seotud isikutest tuleb kahtlemata kohe meenutada patriarh Aleksius II. Tulevane Moskva ja kogu Venemaa patriarh sündis 1929. aastal Tallinnas vaimuliku Mihhail Ridigeri pojana. Nooruses teenis Aleksei Ridiger vaimulikuna kaevurite linnas Jõhvis, seejärel viidi ta üle Tartusse. 1961. aastal sai temast Tallinna ja Eesti piiskop. Selles ametis võitles Aleksius võimude katse vastu sulgeda Pühtitsa ehk Kuremäe klooster ja lammutada Tallinna vanim puitkirik, Kaasani kirik. Tallinna ametiaja vältel pööras Aleksius erilist tähelepanu vaimuliku kirjanduse väljaandmisele eesti keeles. 1986. aastal määrati Aleksius Leningradi ja Novgorodi metropoliidiks. 1989. aastal valiti ta Nõukogude Liidu rahvasaadikuks. Saadikuna osales Aleksius Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide avaldamise komisjoni töös ja toetas võitlust Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise eest. 1990. aastal pühitseti Aleksius Moskvas patriarhiks. Mõni ajaloolane on arvanud, et noorena tegi Aleksius koostööd riikliku julgeoleku komiteega (KGB), mis sel ajal oli Nõukogude Liidus kõigi usutunnistuste vaimulike seas üsna levinud. Kas see tõesti nii oli, saame teada kunagi kauges tulevikus, kui mainitud julgeolekuasutuse arhiivid peaksid kunagi avanema. Igatahes ei määrinud patriarh Aleksius II oma nime vene õigeusu kiriku eesotsas seismise ajal korterite või kallite käekelladega seotud skandaalidega ega üritanud võimude ees lipitseda. Teda mäletatakse hea sõnaga, nagu ongi kohane Eestist pärit inimesele, euroopaliku kultuuri ja inimliku aususe kandjale.
Teisel pool barrikaadi asub terve Porkide, Tverist pärit eestlaste dünastia, kes teenisid ustavalt Nõukogude võimu riikliku julgeolekuteenistuse ridades. Dünastia rajaja August Pork sündis 1917. aastal Tveris. 1941. aastal, kui puhkes sõda, teenis ta Punaarmee Eesti laskurkorpuse ajalehe instruktor-literaatorina. 1944. aastal võttis ta osa Eesti territooriumi, kaasa arvatud Saaremaa vabastamisest fašistlike vägede käest. Sõja lõpetas ta Eesti kaardiväe laskurkorpuse ridades. 1950. aastal lõpetas August Pork Moskvas Nõukogude Liidu riikliku julgeoleku ministeeriumi kõrgkooli. Talle anti kindrali, täpsemalt miilitsakomissari auaste. 1959. aastal sai August Porgist Eesti NSV siseminister. 1961 nimetati August Pork aga Eesti NSV ministrite nõukogu juures asuva KGB esimeheks. Selles ametis püsis ta üle kahekümne aasta. 1982. aastal läks ta erru kindralmajori auastmes. Eesti julgeolekuorganites töötamise aastatel osales August Pork aktiivselt vaenuliku agentuuri paljastamises ja likvideerimises Eesti NSV territooriumil ning mitmesuguste erioperatsioonide korraldamises välisriikide luureteenistuste siinsete kaastöötajate väljaselgitamiseks. Alates 1963. aastast valiti ta mitu korda Eesti NSV ülemnõukogu saadikuks, 1979. aastal juba Nõukogude Liidu ülemnõukogu saadikuks. August Porgi poeg Valeri sündis 1941. aastal. Temast sai vastuluuretöötaja. Valeri Pork tegeles luuramisega Moskvas asuva Saksamaa Liitvabariigi saatkonna töötajate järele, jälgis Nõukogude Liitu akrediteeritud välismaiste ajakirjanike tegevust. Praegu ajab ta äri, on Venemaa äri-ümarlaua liige, fondi Rahvusvaheline Ökoloogiline Ohutus president. Valeri Pork on pälvinud Juri Andropovi preemia (ühes kuldmedaliga) väljapaistva panuse eest Venemaa julgeoleku kindlustamisse. Valeri Porgil on kaksikvend Arnold, nüüdseks KGB erukindral, rahvusvahelise Läänemere keskkonnaohutuse fondi Puhas Baltika asutaja. 1999. aastal kandideeris Arnold Pork Tveri oblasti kuberneriks, aga kaotas valimised. Kohalik ajakirjandus heitis tema üle nalja: «Arnoldil on kaksikvend Valeri. Ametiisikule on see hea, sest nii ei pea hakkama teisikut kuskilt kaugelt otsima.»
https://youtu.be/H2BOKuZz-wA
Veel üks tuntud Eesti päritolu luuraja Peeter Lillenurm sündis 1946. aastal. Ta teenis pikka aega KGB välisluurevalitsuses ja kasutas diplomaadi kattevarju. Lillenurm kuulub välisministeeriumi legendaarsete illegaalide hulka. Huvitav on ehk seegi, et pikka aega töötas Venemaa Tallinna saatkonnas tema poeg.
Iseäralikult tihti on Eesti päritolu inimesed teinud karjääri just sõjaväes. Näiteks Aleksei Zavizjon sündis 1965. aastal Narvas. Nüüdseks on temast saanud kõrge Venemaa sõjaväelane kindralmajori auastmes. Zavizjon sai tuntuks osalemisega Teises Tšetšeenia sõjas ja oli seejärel Venemaa 201. sõjaväebaasi ülem Tadžikistanis. Seal paistis ta silma skandaali korraldamisega kohtumisel ameeriklastega. Kohkumatu kõrge sõjaväelane hakkas ameeriklasi valimatult sõimama katse eest Venemaa sõjaväebaas Tadžikistanis sulgeda. Siis asus ta kui ehe rassist aga lisaks sõimama ametlikul lõunal viibivaid afroameeriklasi. Kohtumine ja lõuna katkestati. Mõne aja eest täheldati kuuma Narva poissi Donbassis. 2015. aasta augusti lõpul teatas Ukraina julgeolekuteenistus, et Zavizjon juhtis 2015. aasta kevadel Ida-Ukrainas tegutsevate Venemaa vägede 1. korpust.
Ent tähtsat osa etendavad eestlased ka tänase Venemaa elu rahumeelsemal poolel. Venemaa presidendi administratsiooni juhtivast Anton Vainost olen ma juba varasemalt kirjutanud.
Hoopis vähem on teada Juri Reiljan, ehkki ta kureeris presidendi üht tähtsaimat projekti, nimelt Sotši ettevalmistamist 2014. aasta olümpiamängudeks. Juri Reiljan sündis 1964. aastal miilitsapolkovniku Ugo Reiljani pojana. Isa oli pärit Krasnaja Poljana eestlaste seast. 2013. aastal määrati Juri Reiljan Venemaa ehituse ja kommunaalmajanduse ministri asetäitjaks, kellena ta andiski oma panuse Venemaa spordi edusse ja Venemaa presidendi triumfi.
Tänagi leiab Eesti päritolu inimesi kõrgetelt kohtadelt Venemaa võimuaparaadis. Näiteks 1968. aastal Tallinnas sündinud Igor Karavajev on Venemaa tööstus- ja kaubandusministeeriumi riigisekretär ja ministri asetäitja. Sama tuntud on 1976. aastal Loksal sündinud Maksim Liksutov, Moskva linnapea asetäitja transpordi alal, kes kontrollib offshore-firmade ja eksabikaasa kaudu Eestis logistikaäri ning Tallinnas restoranide ja hotellide ketti.
Eesti on sattunud tumeda varju alla, mida Venemaa heidab Euroopa Liidu kohale. Just seepärast on Eesti jäänud Venemaa ärimeestele otsekui kaitsealaks. Siinses vaikuses kasvab ja paljuneb mugavalt Venemaa ärimeeste kapital. Venemaa valitseva eliidi poliitiliste ja ärihuvide tihe võrgustik on Eesti sisse mässinud, sõlmpunktiks mõistagi Tallinn, millele langeb ju osaks üle poole sisemajanduse kogutoodangust. Seepärast tunnebki Kreml huvi Tallinna võimu stabiilsuse vastu, mis Venemaa ekspertide kindlat veendumust mööda tähendab ühtlasi selle võimu muutumatust. Nii et seni, kuni Venemaal on võimutüüride juures Eesti päritolu isikud, võivad keskerakondlased Tallinnas muret tundmata magada. Nii ma arvan ja teisiti ma ei saa.
https://arvamus.postimees.ee/4288089/an ... l-ruulimas
Postimehe arvamusportaali kolumnist ja vene keele õpetaja Andrei Kuzitškin: ,,Seoses tormilise olukorraga Kataloonias hakati Eesti blogides arutama, millised võiksid olla väljavaated korraldada iseseisvusreferendum Narvas ja mõnes Ida-Virumaa venekeelses linnas. Teatavasti korraldati esimene referendum plebistsiidi kujul Narvas 1917. aasta detsembris, mil enamik linlasi pooldas pöördumist Petrogradi võimude poole palvega viia Narva Petrogradi kubermangu Jamburgi maakonnast Eestimaa kubermangu koosseisu. Enamlaste valitsuse juht Vladimir Lenin rahuldas palve, sest eeldas, et Tallinnas on tööliste ja talupoegade nõukogu suutnud teha lõpu Eesti kodanluse võimule. Järgmine referendum Ida-Virumaa venekeelsete linnade iseseisvuse küsimuses korraldati Venemaa saatkonna ja eriteenistuste aktiivsel osavõtul 1993. aastal. Kuid too farss kukkus läbi. Sellest pajatab üksikasjalikult Narva 1993. aasta referendumile pühendatud näitus Tallinna okupatsioonide muuseumis. Ometi on mõni ekspert esitanud küsimuse, kas pole mitte võimalik Narva venekeelsete elanike rahvusliku eneseteadvuse uus tõus eesmärgiga saavutada iseseisvus kas või ainult linna piires, kusjuures hiljem liitutaks autonoomsena Venemaaga? Mina olen siiski arvamusel, et ajalugu on juba näidanud referendumi perspektiivitust selles piirkonnas. Ida-Virumaa on otsekui vastandmärgiga Kataloonia. Ida-Virumaa tervikuna ja eriti Narva elavad puhtalt toetuste peal ega ole kunagi olnud riiklikult iseseisvad. Kui Kataloonia on üks Hispaania rikkamaid piirkondi, siis Ida-Virumaa on Eesti kõige vaesem regioon. Tasub näiteks märkida, et eelarvest langeb Narva elanikele osaks kaks korda vähem kui tallinlastele. Kümne aastaga on Narva elanikkond kahanenud 69 000 elaniku pealt 59 000 peale, kusjuures tegelikult elab linnas maksimaalselt 55 000 inimest – ülejäänud on asunud elama ja töötama Tallinna või Soome. Ida-Virumaa ei saa hoobelda korralikult välja ehitatud puhkerandade ega meelelahutustööstusega. Narvas surevad kärbsedki igavuse kätte ära, noored aga lahkuvad massiliselt linnast otsima tööd ja paremaid meelelahutusviise, sest juba pelk lagunenud Geraska (kohalik suur kultuurimaja) võrdlus Tallinna klubide, kinode ja teatritega hävitab noorte narvalaste hinges viimsegi patriotismiraasu. 2014. aastal jäi Narva ööbima 60 000 turisti. Kuid 2015. aastal, seoses Venemaa-Ukraina relvakonflikti ning kriisiga Euroopa Liidu ja Venemaa suhetes, kahanes ööbimiste hulk 40 000 peale ja kriisieelse tasemeni ei ole see tänini jõudnud. Narva elanikkond vananeb kiiresti, suremus ületab peaaegu kaks korda sündimust, lasteaias käivate laste arv kahaneb iga aastaga. Kuhu siis sellise pagasiga minna? Venemaa rüppe? Ent seal jagub vaeseid endalgi: 2017. aastal langes Venemaa elanike elatustase jätkuvalt, reaaltulu ja ostuvõime kahanes tuntavalt. Nii et tundub, et mingit ohtu, nagu võiks Ida-Virumaa olukord destabiliseeruda separatismi tõttu, ei ole. Teiselt poolt on siiski 36 protsenti Narva elanikest Venemaa kodanikud. See aga sünnitab teatavaid illusioone inimestel, kes elavad küll Eestis, aga kelle pilk on ainiti pööratud Venemaa poole. See tõsiasi tekitab mõningat ärevust isegi neis Eesti elanikes, kes muretsevad riigi suveräänsuse kaitsmise pärast. Siinkohal on väga oluline mõista seda, et praegu ei ole Narval Kremli strateegide silmis vähimatki tähtsust. Esiteks ei saa siin, erinevalt näiteks 2008. aastal Gruusia küljest rebitud Lõuna-Osseetiast, tugineda mingitele looduslikele tõketele, näiteks mägedele. Lõunast ja põhjast piirab Ida-Virumaad Läänemere ja Peipsi järve vesi, lääne pool on aga tasandik. Kui Venemaa ka plaanib Eesti ründamist, siis Narva on selles strateegias pelgalt vahepunkt. Kui aga peaksid lendama hakkama raketid ja pommid, siis oleks Ida-Virumaa just esimene piirkond, mis kannaks korvamatut kahju. Teiseks pole Narvas võimalusi koondada inimesi Eesti-vastaste või Venemaa-meelsete meeleolude alusel, sest siin ei ole karismaatilist liidrit, kes suudaks organiseerida ja juhtida separatistlikku liikumist. Valimiste järel säilitas Keskerakond Narva linnavolikogus oma senised positsioonid, kuid valijate aktiivsus piirkonnas, nagu selgus, oli järsult langenud. Lisaks nõrgestas Mihhail Stalnuhhini ja Yana Toomi vastasseis Keskerakonna positsioone Narvas, alternatiivsete poliitikute, näiteks Katri Raigi mõju seevastu kasvas. Kolmandaks on Venemaa suutnud oma mõjusfääri tõmmata sellised territooriumid nagu Abhaasia, Lõuna-Osseetia, Krimm, kus tsiviilühiskond on olnud päris arenemata ning põhilisedki kodanikuõigused ja -vabadused tõsiselt piiratud. Selles mõttes on Narva juba täiesti euroopalik linn. Jah, see linn on pidanud ägama pikaajalise Keskerakonna valitsemise all, noored ei taha siin elada ega investorid oma raha tuulde heita, siin on kehvad tänavad ja vähe kvaliteetset elamispinda. Kuid Narva on Eesti 25-aastase iseseisvusaja jooksul paljuski ette läinud naaberlinnast Ivangorodist, mis ongi jäänud ripakile kahe maailma – Euroopa ja Aasia – ning kahe aja – mineviku ja tuleviku – vahel. Parim vahend võitluseks separatismiga ongi kogu Eesti, sealhulgas Narva, Sillamäe ja Kohtla-Järve elanike elatustaseme tõstmine. Veerand sajandit vaba õhku hinganud Narva elanikud vaevalt suudaksid rahulduda enam sellega, et võimude kritiseerimise eest ajaveebis või piketi eest tänaval pistetakse nad kohe pokri, jäetakse varast ja ärist ilma ning tembeldatakse pealekauba ekstremistiks. Just nii käivad aga asjad tänapäeva Venemaal. Seepärast Venemaa võimud õigupoolest pelgavadki Ida-Virumaad. Praegusele Venemaa süsteemile on Narva viirus, mis võib kiiresti rivist välja lüüa kõik Kremli propagandaserverid. Mida kõrgem on Narva elatustase, seda ohtlikum on see linn Venemaale. Ega siis asjata ei elanud Nõukogude Liit aastaid raudse eesriide taga, mis oli tõmmatud Lääne- ja Ida-Euroopa riikide vahele: kommunistlikud võimud ei saanud lubada, et nõukogude rahvas ja teised sotsialismileeri elanikud võrdluses valiku kapitalismi poolt langetaksid. Seepärast Venemaa pigem kaitseb ennast Narva kui eestiliku eduka demokraatia- ja turumajandusmudeli näite halvava mõju eest. Seda on vaja, et ei Toompeal ega Ida-Virumaal peaks kartma Katalooniat ja Venemaad ning võiks rahumeeli magada. Nii ma arvan ja teisiti ma ei saa."
https://arvamus.postimees.ee/4295873/an ... atalooniat
28- aastane Haljala kooli vene ja inglise keele õpetaja Aleksei Kotšubej: ,,Esiteks pole see (Haljala) minu meelest nii väike koht. Olen Eestis elanud kaks aastat, enne siiatulekut elasin Valgas. Haljalasse sattusin esimest korda aprillis ning jäämise põhjus oli lihtne – sain tööd. Minu meelest pole Eesti puhul suuremat vahet külal ja linnal, vaadake kasvõi Valgat ja Haljalat. Tallinna või Tartuga on ehk pisut teine lugu. Ei (oleks tööle läinud Tallinnasse või Tartusse). Peterburis läheb nii palju energiat raisku. Seal kulub iga päev 40 minutit või rohkemgi lihtsalt ühistranspordis sõitmisele, siin kulub selleks viis minutit. Peterburi on minu jaoks liiga suur, ma pole üldse eriti suurlinnade inimene. Pealegi on asi elukvaliteedis – siin on mul rohkem vaba aega. Haljalas on tööd rahulikum teha kui Venemaal. Algul oli mul kolmekuuline turistiviisa, selle lõppedes pidin mõistagi tööd otsima. Valgasse läksin sellepärast, et – nagu öeldud – seal oli müügil odav korter. Õpetasin inglise keelt, mul oli kaksteist tundi nädalas. Tööd saada polnud kuigi raske, sain küsimise peale. Ma kuulen sageli, kuidas inimesed räägivad, et Eestis on raske saada tööd, aga Venemaal on see märksa keerulisem. Siin on kasvõi töötukassa. Aga ma ei usu, et Venemaal keegi sind nõnda aidata saaks. Mulle ei meeldinud elada Venemaal. Esimene soov oli minna Kanadasse, aga selleks polnud raha (naerab). Samas olin õppinud juba algtasemel soome keelt ning oli võimalik õppida eesti keelt. Siis avanes võimalus osta Valgas soodne korter ja sestpeale olen korteriomanik. Mul on raske kujutleda, et elaksin terve elu ühes kohas. Mul on seda raske kirjeldada, kuid uude kohta tulles tunnen, nagu oleksin sündinud uuesti. On küll oma vana nimi ja elukäik ja kõik muu, aga mõtlemine töötab pisut teisiti. Venemaal on raske tööd saada, väga palju on paberimajandust. Tundub uskumatu, aga mul on Eestis tööle saamiseks tarvis vähem dokumente korda ajada kui Venemaal, kuigi olen venelane ja Venemaa kodanik. Ma tean, et paljud inimesed ka Venemaal armastavad rääkida, et Venemaa on totalitaarne põrgu, ja see on stereotüüpne formaat, mida meedias kajastada, kuna see on huvitav. Minu hinnangul on selles tõde ehk umbes 50 protsendi jagu, aga see on keeruline küsimus. Praegu ma ei saa aru, mida tähendab olla venelane. Jah, mul on Vene kodakondsus ja mulle meeldib Venemaa ajalugu, aga see on asja üks pool. Tunnen, et minu isiklikul elul ja Venemaa elul pole erilist seost. Tunnen, et ei kuulu venelaste hulka. Kui jälgisin hiljuti siinseid valimisi, siis nägin, et venekeelse reklaami all kommentaarides oli küsitud eesti keeles, miks pole reklaam riigikeeles. Ja vastuseks tuli vaid suur hulk venekeelset sõimu stiilis “fašistid!”. Aga see on täielik jama. Pole vaja (teha valimisreklaami ka venelastele mõistetavas keeles). Piisaks ka eesti keelest. Minu arvates ei muuda see suurt midagi, kui neid ka vene keeles kõnetada, edasi elatakse ikkagi oma ammu välja kujunenud rahvuslikus narratiivis. Samas on kasvamas eestimeelsete venelaste hulk. Mulle ei meeldi Venemaa valitsus, mulle ei meeldi see, mida seal tehakse. Ma näen ainult nõukogudeaegset KGB-taolist koletist, mafioososid. Mind häirib, et naaberriikides elavad venelased ei usu numbreid, vaid üksnes televiisorist näidatavat propagandat. Lisaks peavad nad Venemaaks ainult neidsamu Moskvat ja Peterburi, unustades ära, kui tohutult palju eri piirkondi ja rahvuseid seal on. (Rääkides “vene narratiivist” ehk venelase minatunnetuse kirjeldusest, siis teie hinnangul sisaldaks see …) Esiteks ja ennekõike, et venelane – see on suur ja vana, rikka ajalooga tuhandeaastane rahvas. (Venemaa on pindalalt maailma suurim riik ning seal elab üle 140 miljoni inimese.) Jah, aga see ei ole põhjus, et olla uhke enda üle. Vähemalt minu jaoks. Kuid paljud inimesed minu kodumaal mõtlevad, et paljalt tänu sellele, et oleme suuremad, oleme ka paremad. See meenutab mingit väga primitiivset freudistlikku mõtlemist. Samas teame, et inimesed Šveitsis või Islandil elavad paremini ja nad ei tahagi olla arvult suur rahvas. Teine asi: nad usuvad, et neil on rahvana missioon maailmas. Paljude maailmapilt on äärmiselt bipolaarne: on valgus ja headus ning vastukaaluks on kurjus, samas esindab Venemaa alati esimest varianti. See on väga sarnane ühe vana usuvoolu, manikeismiga. Kui me koolis ajalugu õppisime, siis räägiti meile iga tsaari ja iga perioodi juures – nad olid suurimad, nad olid parimad. Niimoodi on kirjutatud ka õpikutes. Aga minu hinnangul ei ole Venemaa roll maailmas suur ja pole ka kunagi väga olnud. Mul on raske keset sellist meelelaadi elada. Paar aastat tagasi arvasin, et see (kõige tervemõistuslikum) on Island – neil on oma keel, oma kultuur ja vaid 300 000 inimest. Nad peavad olema väga tugevaloomulised, iseseisvad inimesed. Praegu ma ei teagi, kuna me elame ühes suures püsiühendusega digitaalses asulas ja geograafial pole enam nii suurt tähtsust. (valdan) Vene, prantsuse, saksa, inglise, soome ja eesti. Sageli arvan, et peaksin õppima ka hiina keelt. Mulle meeldib rääkida võõrkeeltes. Iga keel avardab sisemaailma, seal on eri struktuurid ja mõisted, mida teistes keeltes ei pruugi olla. Ei saa öelda kõiki asju eesti keeles, mida saab öelda kas vene või inglise keeles, ja vastupidi. Loomulikult on see raske, kuna ma räägin endiselt aktsendiga ning suhtluspartner vaatab pisut imelikult. Aga see on uus kogemus ja see meeldib mulle. Ülikoolipäevil Peterburis õppisin dramaturgiat, sest tahtsin alustada karjääri kirjanikuna. Aga nüüdseks on see soov muutunud, sest ma ei taha teha enda hobist elukutset. Tahaksin hoida need kaks asja pigem lahus. Kui mu hobi ja töö oleks üks ja seesama asi, siis muutuksin ma ilmselt zombiks. Samas tunnen ma ka kunstiajalugu ning vabal ajal joonistan. Mulle meeldivad lapsed, mulle meeldib meie kollektiiv ja ka palk, küll aga on mind mõned korrad nörritanud see, kui lapsed on mossitanud ja käitunud ebaviisakalt lihtsalt kapriiside tõttu. Aga ma saan ka aru, nad on ju lapsed. Nad on sõbralikud ja aitavad üksteist, kuid on tagasihoidlikud. Võimalik, et see on hea, ma ei oska öelda. Olen mõnikord kuulnud, kuidas lapsed räägivad, et “inglise keel – see on minu lemmiktund!” ja loomulikult on seda meeldiv kuulda, kuid arvan, et siin ei ole asi niivõrd minus, vaid pigem selles, et inglise keel ongi huvitav ja oluline õppeaine. Ja muidugi tunnen ma rõõmu, kui näen, et nad töötavad, ja veel enam, kui nad tahavad töötada. (Kus olete 10 või 15 aasta pärast?) Surnud? (Naerab.) Ma ei oska sellele vastata. Kui olin ülikoolis, siis töötasin ühes Peterburi hotellis. Mäletan, et seal ööbis üks mees Texasest, kes lõpetas minuga jutuajamise sõnadega “… kuniks me kohtume taas”. Need sõnad jäid mulle meelde ja see tundub mulle naljakas – me usume, et oleme päevast päeva samad inimesed, kuid mina nii ei arva."
https://virumaateataja.postimees.ee/429 ... aste-hulka
Svetlana: ,,Sõiduautod ootavad Ivangorodis kuni 7 tundi, et üle piiri Eestisse pääseda."
Saha: ,,Probleem pole ju Eesti piiril – see läbitakse kiiresti. Probleem on meie piirikates! Meil kontrollitakse üht autot 15 minutiga, eestlastel viiega. Kuidas nii? Aga anekdootides naerame nende (eestlaste - toim.) aegluse üle."
http://spbvoditel.ru/2017/11/04/016/
Toom: ,,Mind on kutsutud küll, aga ma lähen 5. novembril Hiinasse, nii et mul ei ole siin mingit alternatiivi. Ma saan väga selgelt aru, et kui 7. novembril ehk oktoobrirevolutsiooni aastapäeval Krimmis üritus korraldatakse, siis see ei ole konstruktiivne koht. Mul oleks huvi minna Krimmi küll – mul on seal sugulased –, aga ma üritan leida poliitiliselt korrektse tee, et sinna pääseda. Olen Ukraina saatkonna kaudu korra juba üritanud Krimmi jõuda, ent sain eitava vastuse."
2017. aasta suvel kirjutas Toom Euroopa diplomaatia juhile Federica Mogherinile arupärimise küsimusega, kas (Schengeni) viisakeeld (Krimmi poolsaare elanikele) on ikka mõistlik.
Toom: ,,Mind ajendas kahe Krimmis elava eesti perekonna mure. Vene riik andis neile Vene passid, ent Euroopa Liit perekondi nendega Eestisse ei luba. Küsimus oligi selles, et kas on läbi mõeldud, et humanitaarsetel kaalutlustel ikkagi tehtaks mingit erandit. Kui ma läheksin praegu Venemaa kaudu Krimmi, see oleks nagu selge käitumine. Kui ma saadan Mogherinile arupärimise, siis ma ei näe, et ma sellega kuidagi legitimeeriks Krimmi referendumi tulemusi."
https://pluss.postimees.ee/4286493/toom ... ud-liimile
Teie kampaania oli kui üles soojendatud eilne supp. Otsisite abi vastandumisest, mida Reformierakond on aastaid Keskerakonnaga teinud, kaldusite populismi. Vastandusite rahvuse pinnal.
Reformierakonna esimees Hanno Pevkur: ,,Olen nõus, et see kampaania andis ühe hea vastuse, et selline rahvustepõhine vastandumiste aeg Eesti poliitikas on läbi. Millele saab vastanduda, on ideoloogia. Poliitiline vastandumine ideoloogia pinnalt on igati adekvaatne, aga selline rahvuste pinnalt vastandumine on Eestis ajaloo prügikastis."
Kuidas see vastandumise idee tekkis? Tegite küsitluse ja nägite, et venelastega vastandumine võiks tuua kasu, või lootsite IRLi ja EKRE tagant saada valijaid endale?
Pevkur: ,,ERR avalikustas Turu-uuringute uuringu, mis ütles, et eestlased eelistavad Reformierakonda ja muukeelsed Keskerakonda. Selle uudise pealkiri andis tooni, et kogu kampaania on eestlased versus venelased, mida meie kampaania tegelikult ei olnud."
Kui teie enesekriitika kokku võtan, siis lõppenud valimiste mõjul soovib Reformierakond tulevikus muuta ära praeguse tasuta kõrghariduse ja järgmistele riigikogu valimistele vastu minnes loobute rahvuste pinnal vastandumisest?
Pevkur: ,,Jah, need muutused on vaja teha. Ja olen ka pärast valimisi korduvalt öelnud, et rahvuste pinnalt vastandumine ei ole see, mida Eesti vajab."
Michalil ei olnud ka oma ringkonnas väga tugevat konkurenti peale Viktor Vassiljevi, kellele ta alla jäi.
Pevkur: ,,See on tõsi, aga no Jüri Mõis oli ka ja nemad jooksid ikka lati alt täiesti läbi. Tagantjärele spekuleerimine on alati põnev, aga edasi see meid ei aita. Me ei saa muuta minevikku, küll aga tulevikku."
https://soundcloud.com/aripaev-eetris/k ... nno-pevkur
Mihhail Kõlvart lubas «Radari» kaamera oma koju.
https://www.postimees.ee/4287695/radar- ... koos-isaga
Vene keele õpetaja ja kolumnist Andrei Kuzitškin: ,,Kõige enam on Eesti päritolu inimesed sealjuures mõjutanud oma naabermaad Venemaad. Eesti pinnal on alguse saanud paljude Venemaa ajaloos olulist osa etendanud inimeste elukäik. Seda näitab juba põgus loetelu: meresõitjad Johann von Krusenstern, Fabian von Bellingshausen, Ferdinand Wrangell, terve kindralite Rosenite dünastia, embrüoloogia rajaja Karl Ernst von Baer, Tartus sündinud füüsik ja Peterburi ülikooli rektor Emil Lenz, Eestis Võrus õppinud luuletaja Wilhelm Küchelbecker, Haapsalus sündinud slavofiil Orest Miller.
Tänapäevastest Eestiga seotud isikutest tuleb kahtlemata kohe meenutada patriarh Aleksius II. Tulevane Moskva ja kogu Venemaa patriarh sündis 1929. aastal Tallinnas vaimuliku Mihhail Ridigeri pojana. Nooruses teenis Aleksei Ridiger vaimulikuna kaevurite linnas Jõhvis, seejärel viidi ta üle Tartusse. 1961. aastal sai temast Tallinna ja Eesti piiskop. Selles ametis võitles Aleksius võimude katse vastu sulgeda Pühtitsa ehk Kuremäe klooster ja lammutada Tallinna vanim puitkirik, Kaasani kirik. Tallinna ametiaja vältel pööras Aleksius erilist tähelepanu vaimuliku kirjanduse väljaandmisele eesti keeles. 1986. aastal määrati Aleksius Leningradi ja Novgorodi metropoliidiks. 1989. aastal valiti ta Nõukogude Liidu rahvasaadikuks. Saadikuna osales Aleksius Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide avaldamise komisjoni töös ja toetas võitlust Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise eest. 1990. aastal pühitseti Aleksius Moskvas patriarhiks. Mõni ajaloolane on arvanud, et noorena tegi Aleksius koostööd riikliku julgeoleku komiteega (KGB), mis sel ajal oli Nõukogude Liidus kõigi usutunnistuste vaimulike seas üsna levinud. Kas see tõesti nii oli, saame teada kunagi kauges tulevikus, kui mainitud julgeolekuasutuse arhiivid peaksid kunagi avanema. Igatahes ei määrinud patriarh Aleksius II oma nime vene õigeusu kiriku eesotsas seismise ajal korterite või kallite käekelladega seotud skandaalidega ega üritanud võimude ees lipitseda. Teda mäletatakse hea sõnaga, nagu ongi kohane Eestist pärit inimesele, euroopaliku kultuuri ja inimliku aususe kandjale.
- 7247995t1h4901.jpg (62.69 KiB) Vaadatud 4440 korda
https://youtu.be/H2BOKuZz-wA
Veel üks tuntud Eesti päritolu luuraja Peeter Lillenurm sündis 1946. aastal. Ta teenis pikka aega KGB välisluurevalitsuses ja kasutas diplomaadi kattevarju. Lillenurm kuulub välisministeeriumi legendaarsete illegaalide hulka. Huvitav on ehk seegi, et pikka aega töötas Venemaa Tallinna saatkonnas tema poeg.
Iseäralikult tihti on Eesti päritolu inimesed teinud karjääri just sõjaväes. Näiteks Aleksei Zavizjon sündis 1965. aastal Narvas. Nüüdseks on temast saanud kõrge Venemaa sõjaväelane kindralmajori auastmes. Zavizjon sai tuntuks osalemisega Teises Tšetšeenia sõjas ja oli seejärel Venemaa 201. sõjaväebaasi ülem Tadžikistanis. Seal paistis ta silma skandaali korraldamisega kohtumisel ameeriklastega. Kohkumatu kõrge sõjaväelane hakkas ameeriklasi valimatult sõimama katse eest Venemaa sõjaväebaas Tadžikistanis sulgeda. Siis asus ta kui ehe rassist aga lisaks sõimama ametlikul lõunal viibivaid afroameeriklasi. Kohtumine ja lõuna katkestati. Mõne aja eest täheldati kuuma Narva poissi Donbassis. 2015. aasta augusti lõpul teatas Ukraina julgeolekuteenistus, et Zavizjon juhtis 2015. aasta kevadel Ida-Ukrainas tegutsevate Venemaa vägede 1. korpust.
Ent tähtsat osa etendavad eestlased ka tänase Venemaa elu rahumeelsemal poolel. Venemaa presidendi administratsiooni juhtivast Anton Vainost olen ma juba varasemalt kirjutanud.
Hoopis vähem on teada Juri Reiljan, ehkki ta kureeris presidendi üht tähtsaimat projekti, nimelt Sotši ettevalmistamist 2014. aasta olümpiamängudeks. Juri Reiljan sündis 1964. aastal miilitsapolkovniku Ugo Reiljani pojana. Isa oli pärit Krasnaja Poljana eestlaste seast. 2013. aastal määrati Juri Reiljan Venemaa ehituse ja kommunaalmajanduse ministri asetäitjaks, kellena ta andiski oma panuse Venemaa spordi edusse ja Venemaa presidendi triumfi.
Tänagi leiab Eesti päritolu inimesi kõrgetelt kohtadelt Venemaa võimuaparaadis. Näiteks 1968. aastal Tallinnas sündinud Igor Karavajev on Venemaa tööstus- ja kaubandusministeeriumi riigisekretär ja ministri asetäitja. Sama tuntud on 1976. aastal Loksal sündinud Maksim Liksutov, Moskva linnapea asetäitja transpordi alal, kes kontrollib offshore-firmade ja eksabikaasa kaudu Eestis logistikaäri ning Tallinnas restoranide ja hotellide ketti.
Eesti on sattunud tumeda varju alla, mida Venemaa heidab Euroopa Liidu kohale. Just seepärast on Eesti jäänud Venemaa ärimeestele otsekui kaitsealaks. Siinses vaikuses kasvab ja paljuneb mugavalt Venemaa ärimeeste kapital. Venemaa valitseva eliidi poliitiliste ja ärihuvide tihe võrgustik on Eesti sisse mässinud, sõlmpunktiks mõistagi Tallinn, millele langeb ju osaks üle poole sisemajanduse kogutoodangust. Seepärast tunnebki Kreml huvi Tallinna võimu stabiilsuse vastu, mis Venemaa ekspertide kindlat veendumust mööda tähendab ühtlasi selle võimu muutumatust. Nii et seni, kuni Venemaal on võimutüüride juures Eesti päritolu isikud, võivad keskerakondlased Tallinnas muret tundmata magada. Nii ma arvan ja teisiti ma ei saa.
https://arvamus.postimees.ee/4288089/an ... l-ruulimas
Postimehe arvamusportaali kolumnist ja vene keele õpetaja Andrei Kuzitškin: ,,Seoses tormilise olukorraga Kataloonias hakati Eesti blogides arutama, millised võiksid olla väljavaated korraldada iseseisvusreferendum Narvas ja mõnes Ida-Virumaa venekeelses linnas. Teatavasti korraldati esimene referendum plebistsiidi kujul Narvas 1917. aasta detsembris, mil enamik linlasi pooldas pöördumist Petrogradi võimude poole palvega viia Narva Petrogradi kubermangu Jamburgi maakonnast Eestimaa kubermangu koosseisu. Enamlaste valitsuse juht Vladimir Lenin rahuldas palve, sest eeldas, et Tallinnas on tööliste ja talupoegade nõukogu suutnud teha lõpu Eesti kodanluse võimule. Järgmine referendum Ida-Virumaa venekeelsete linnade iseseisvuse küsimuses korraldati Venemaa saatkonna ja eriteenistuste aktiivsel osavõtul 1993. aastal. Kuid too farss kukkus läbi. Sellest pajatab üksikasjalikult Narva 1993. aasta referendumile pühendatud näitus Tallinna okupatsioonide muuseumis. Ometi on mõni ekspert esitanud küsimuse, kas pole mitte võimalik Narva venekeelsete elanike rahvusliku eneseteadvuse uus tõus eesmärgiga saavutada iseseisvus kas või ainult linna piires, kusjuures hiljem liitutaks autonoomsena Venemaaga? Mina olen siiski arvamusel, et ajalugu on juba näidanud referendumi perspektiivitust selles piirkonnas. Ida-Virumaa on otsekui vastandmärgiga Kataloonia. Ida-Virumaa tervikuna ja eriti Narva elavad puhtalt toetuste peal ega ole kunagi olnud riiklikult iseseisvad. Kui Kataloonia on üks Hispaania rikkamaid piirkondi, siis Ida-Virumaa on Eesti kõige vaesem regioon. Tasub näiteks märkida, et eelarvest langeb Narva elanikele osaks kaks korda vähem kui tallinlastele. Kümne aastaga on Narva elanikkond kahanenud 69 000 elaniku pealt 59 000 peale, kusjuures tegelikult elab linnas maksimaalselt 55 000 inimest – ülejäänud on asunud elama ja töötama Tallinna või Soome. Ida-Virumaa ei saa hoobelda korralikult välja ehitatud puhkerandade ega meelelahutustööstusega. Narvas surevad kärbsedki igavuse kätte ära, noored aga lahkuvad massiliselt linnast otsima tööd ja paremaid meelelahutusviise, sest juba pelk lagunenud Geraska (kohalik suur kultuurimaja) võrdlus Tallinna klubide, kinode ja teatritega hävitab noorte narvalaste hinges viimsegi patriotismiraasu. 2014. aastal jäi Narva ööbima 60 000 turisti. Kuid 2015. aastal, seoses Venemaa-Ukraina relvakonflikti ning kriisiga Euroopa Liidu ja Venemaa suhetes, kahanes ööbimiste hulk 40 000 peale ja kriisieelse tasemeni ei ole see tänini jõudnud. Narva elanikkond vananeb kiiresti, suremus ületab peaaegu kaks korda sündimust, lasteaias käivate laste arv kahaneb iga aastaga. Kuhu siis sellise pagasiga minna? Venemaa rüppe? Ent seal jagub vaeseid endalgi: 2017. aastal langes Venemaa elanike elatustase jätkuvalt, reaaltulu ja ostuvõime kahanes tuntavalt. Nii et tundub, et mingit ohtu, nagu võiks Ida-Virumaa olukord destabiliseeruda separatismi tõttu, ei ole. Teiselt poolt on siiski 36 protsenti Narva elanikest Venemaa kodanikud. See aga sünnitab teatavaid illusioone inimestel, kes elavad küll Eestis, aga kelle pilk on ainiti pööratud Venemaa poole. See tõsiasi tekitab mõningat ärevust isegi neis Eesti elanikes, kes muretsevad riigi suveräänsuse kaitsmise pärast. Siinkohal on väga oluline mõista seda, et praegu ei ole Narval Kremli strateegide silmis vähimatki tähtsust. Esiteks ei saa siin, erinevalt näiteks 2008. aastal Gruusia küljest rebitud Lõuna-Osseetiast, tugineda mingitele looduslikele tõketele, näiteks mägedele. Lõunast ja põhjast piirab Ida-Virumaad Läänemere ja Peipsi järve vesi, lääne pool on aga tasandik. Kui Venemaa ka plaanib Eesti ründamist, siis Narva on selles strateegias pelgalt vahepunkt. Kui aga peaksid lendama hakkama raketid ja pommid, siis oleks Ida-Virumaa just esimene piirkond, mis kannaks korvamatut kahju. Teiseks pole Narvas võimalusi koondada inimesi Eesti-vastaste või Venemaa-meelsete meeleolude alusel, sest siin ei ole karismaatilist liidrit, kes suudaks organiseerida ja juhtida separatistlikku liikumist. Valimiste järel säilitas Keskerakond Narva linnavolikogus oma senised positsioonid, kuid valijate aktiivsus piirkonnas, nagu selgus, oli järsult langenud. Lisaks nõrgestas Mihhail Stalnuhhini ja Yana Toomi vastasseis Keskerakonna positsioone Narvas, alternatiivsete poliitikute, näiteks Katri Raigi mõju seevastu kasvas. Kolmandaks on Venemaa suutnud oma mõjusfääri tõmmata sellised territooriumid nagu Abhaasia, Lõuna-Osseetia, Krimm, kus tsiviilühiskond on olnud päris arenemata ning põhilisedki kodanikuõigused ja -vabadused tõsiselt piiratud. Selles mõttes on Narva juba täiesti euroopalik linn. Jah, see linn on pidanud ägama pikaajalise Keskerakonna valitsemise all, noored ei taha siin elada ega investorid oma raha tuulde heita, siin on kehvad tänavad ja vähe kvaliteetset elamispinda. Kuid Narva on Eesti 25-aastase iseseisvusaja jooksul paljuski ette läinud naaberlinnast Ivangorodist, mis ongi jäänud ripakile kahe maailma – Euroopa ja Aasia – ning kahe aja – mineviku ja tuleviku – vahel. Parim vahend võitluseks separatismiga ongi kogu Eesti, sealhulgas Narva, Sillamäe ja Kohtla-Järve elanike elatustaseme tõstmine. Veerand sajandit vaba õhku hinganud Narva elanikud vaevalt suudaksid rahulduda enam sellega, et võimude kritiseerimise eest ajaveebis või piketi eest tänaval pistetakse nad kohe pokri, jäetakse varast ja ärist ilma ning tembeldatakse pealekauba ekstremistiks. Just nii käivad aga asjad tänapäeva Venemaal. Seepärast Venemaa võimud õigupoolest pelgavadki Ida-Virumaad. Praegusele Venemaa süsteemile on Narva viirus, mis võib kiiresti rivist välja lüüa kõik Kremli propagandaserverid. Mida kõrgem on Narva elatustase, seda ohtlikum on see linn Venemaale. Ega siis asjata ei elanud Nõukogude Liit aastaid raudse eesriide taga, mis oli tõmmatud Lääne- ja Ida-Euroopa riikide vahele: kommunistlikud võimud ei saanud lubada, et nõukogude rahvas ja teised sotsialismileeri elanikud võrdluses valiku kapitalismi poolt langetaksid. Seepärast Venemaa pigem kaitseb ennast Narva kui eestiliku eduka demokraatia- ja turumajandusmudeli näite halvava mõju eest. Seda on vaja, et ei Toompeal ega Ida-Virumaal peaks kartma Katalooniat ja Venemaad ning võiks rahumeeli magada. Nii ma arvan ja teisiti ma ei saa."
https://arvamus.postimees.ee/4295873/an ... atalooniat
28- aastane Haljala kooli vene ja inglise keele õpetaja Aleksei Kotšubej: ,,Esiteks pole see (Haljala) minu meelest nii väike koht. Olen Eestis elanud kaks aastat, enne siiatulekut elasin Valgas. Haljalasse sattusin esimest korda aprillis ning jäämise põhjus oli lihtne – sain tööd. Minu meelest pole Eesti puhul suuremat vahet külal ja linnal, vaadake kasvõi Valgat ja Haljalat. Tallinna või Tartuga on ehk pisut teine lugu. Ei (oleks tööle läinud Tallinnasse või Tartusse). Peterburis läheb nii palju energiat raisku. Seal kulub iga päev 40 minutit või rohkemgi lihtsalt ühistranspordis sõitmisele, siin kulub selleks viis minutit. Peterburi on minu jaoks liiga suur, ma pole üldse eriti suurlinnade inimene. Pealegi on asi elukvaliteedis – siin on mul rohkem vaba aega. Haljalas on tööd rahulikum teha kui Venemaal. Algul oli mul kolmekuuline turistiviisa, selle lõppedes pidin mõistagi tööd otsima. Valgasse läksin sellepärast, et – nagu öeldud – seal oli müügil odav korter. Õpetasin inglise keelt, mul oli kaksteist tundi nädalas. Tööd saada polnud kuigi raske, sain küsimise peale. Ma kuulen sageli, kuidas inimesed räägivad, et Eestis on raske saada tööd, aga Venemaal on see märksa keerulisem. Siin on kasvõi töötukassa. Aga ma ei usu, et Venemaal keegi sind nõnda aidata saaks. Mulle ei meeldinud elada Venemaal. Esimene soov oli minna Kanadasse, aga selleks polnud raha (naerab). Samas olin õppinud juba algtasemel soome keelt ning oli võimalik õppida eesti keelt. Siis avanes võimalus osta Valgas soodne korter ja sestpeale olen korteriomanik. Mul on raske kujutleda, et elaksin terve elu ühes kohas. Mul on seda raske kirjeldada, kuid uude kohta tulles tunnen, nagu oleksin sündinud uuesti. On küll oma vana nimi ja elukäik ja kõik muu, aga mõtlemine töötab pisut teisiti. Venemaal on raske tööd saada, väga palju on paberimajandust. Tundub uskumatu, aga mul on Eestis tööle saamiseks tarvis vähem dokumente korda ajada kui Venemaal, kuigi olen venelane ja Venemaa kodanik. Ma tean, et paljud inimesed ka Venemaal armastavad rääkida, et Venemaa on totalitaarne põrgu, ja see on stereotüüpne formaat, mida meedias kajastada, kuna see on huvitav. Minu hinnangul on selles tõde ehk umbes 50 protsendi jagu, aga see on keeruline küsimus. Praegu ma ei saa aru, mida tähendab olla venelane. Jah, mul on Vene kodakondsus ja mulle meeldib Venemaa ajalugu, aga see on asja üks pool. Tunnen, et minu isiklikul elul ja Venemaa elul pole erilist seost. Tunnen, et ei kuulu venelaste hulka. Kui jälgisin hiljuti siinseid valimisi, siis nägin, et venekeelse reklaami all kommentaarides oli küsitud eesti keeles, miks pole reklaam riigikeeles. Ja vastuseks tuli vaid suur hulk venekeelset sõimu stiilis “fašistid!”. Aga see on täielik jama. Pole vaja (teha valimisreklaami ka venelastele mõistetavas keeles). Piisaks ka eesti keelest. Minu arvates ei muuda see suurt midagi, kui neid ka vene keeles kõnetada, edasi elatakse ikkagi oma ammu välja kujunenud rahvuslikus narratiivis. Samas on kasvamas eestimeelsete venelaste hulk. Mulle ei meeldi Venemaa valitsus, mulle ei meeldi see, mida seal tehakse. Ma näen ainult nõukogudeaegset KGB-taolist koletist, mafioososid. Mind häirib, et naaberriikides elavad venelased ei usu numbreid, vaid üksnes televiisorist näidatavat propagandat. Lisaks peavad nad Venemaaks ainult neidsamu Moskvat ja Peterburi, unustades ära, kui tohutult palju eri piirkondi ja rahvuseid seal on. (Rääkides “vene narratiivist” ehk venelase minatunnetuse kirjeldusest, siis teie hinnangul sisaldaks see …) Esiteks ja ennekõike, et venelane – see on suur ja vana, rikka ajalooga tuhandeaastane rahvas. (Venemaa on pindalalt maailma suurim riik ning seal elab üle 140 miljoni inimese.) Jah, aga see ei ole põhjus, et olla uhke enda üle. Vähemalt minu jaoks. Kuid paljud inimesed minu kodumaal mõtlevad, et paljalt tänu sellele, et oleme suuremad, oleme ka paremad. See meenutab mingit väga primitiivset freudistlikku mõtlemist. Samas teame, et inimesed Šveitsis või Islandil elavad paremini ja nad ei tahagi olla arvult suur rahvas. Teine asi: nad usuvad, et neil on rahvana missioon maailmas. Paljude maailmapilt on äärmiselt bipolaarne: on valgus ja headus ning vastukaaluks on kurjus, samas esindab Venemaa alati esimest varianti. See on väga sarnane ühe vana usuvoolu, manikeismiga. Kui me koolis ajalugu õppisime, siis räägiti meile iga tsaari ja iga perioodi juures – nad olid suurimad, nad olid parimad. Niimoodi on kirjutatud ka õpikutes. Aga minu hinnangul ei ole Venemaa roll maailmas suur ja pole ka kunagi väga olnud. Mul on raske keset sellist meelelaadi elada. Paar aastat tagasi arvasin, et see (kõige tervemõistuslikum) on Island – neil on oma keel, oma kultuur ja vaid 300 000 inimest. Nad peavad olema väga tugevaloomulised, iseseisvad inimesed. Praegu ma ei teagi, kuna me elame ühes suures püsiühendusega digitaalses asulas ja geograafial pole enam nii suurt tähtsust. (valdan) Vene, prantsuse, saksa, inglise, soome ja eesti. Sageli arvan, et peaksin õppima ka hiina keelt. Mulle meeldib rääkida võõrkeeltes. Iga keel avardab sisemaailma, seal on eri struktuurid ja mõisted, mida teistes keeltes ei pruugi olla. Ei saa öelda kõiki asju eesti keeles, mida saab öelda kas vene või inglise keeles, ja vastupidi. Loomulikult on see raske, kuna ma räägin endiselt aktsendiga ning suhtluspartner vaatab pisut imelikult. Aga see on uus kogemus ja see meeldib mulle. Ülikoolipäevil Peterburis õppisin dramaturgiat, sest tahtsin alustada karjääri kirjanikuna. Aga nüüdseks on see soov muutunud, sest ma ei taha teha enda hobist elukutset. Tahaksin hoida need kaks asja pigem lahus. Kui mu hobi ja töö oleks üks ja seesama asi, siis muutuksin ma ilmselt zombiks. Samas tunnen ma ka kunstiajalugu ning vabal ajal joonistan. Mulle meeldivad lapsed, mulle meeldib meie kollektiiv ja ka palk, küll aga on mind mõned korrad nörritanud see, kui lapsed on mossitanud ja käitunud ebaviisakalt lihtsalt kapriiside tõttu. Aga ma saan ka aru, nad on ju lapsed. Nad on sõbralikud ja aitavad üksteist, kuid on tagasihoidlikud. Võimalik, et see on hea, ma ei oska öelda. Olen mõnikord kuulnud, kuidas lapsed räägivad, et “inglise keel – see on minu lemmiktund!” ja loomulikult on seda meeldiv kuulda, kuid arvan, et siin ei ole asi niivõrd minus, vaid pigem selles, et inglise keel ongi huvitav ja oluline õppeaine. Ja muidugi tunnen ma rõõmu, kui näen, et nad töötavad, ja veel enam, kui nad tahavad töötada. (Kus olete 10 või 15 aasta pärast?) Surnud? (Naerab.) Ma ei oska sellele vastata. Kui olin ülikoolis, siis töötasin ühes Peterburi hotellis. Mäletan, et seal ööbis üks mees Texasest, kes lõpetas minuga jutuajamise sõnadega “… kuniks me kohtume taas”. Need sõnad jäid mulle meelde ja see tundub mulle naljakas – me usume, et oleme päevast päeva samad inimesed, kuid mina nii ei arva."
https://virumaateataja.postimees.ee/429 ... aste-hulka
Svetlana: ,,Sõiduautod ootavad Ivangorodis kuni 7 tundi, et üle piiri Eestisse pääseda."
Saha: ,,Probleem pole ju Eesti piiril – see läbitakse kiiresti. Probleem on meie piirikates! Meil kontrollitakse üht autot 15 minutiga, eestlastel viiega. Kuidas nii? Aga anekdootides naerame nende (eestlaste - toim.) aegluse üle."
http://spbvoditel.ru/2017/11/04/016/
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Mul jookseb telekas praegu taustaks Al Jazeera ning äsja oli seal saade kodumaata inimestest kogu maailmas. Väga "tore" oli see, et seal pandi rahumeeli ühte patta vägivalla eest Birmast Bangladešši põgenenud rohinjad ning meie integreeruda mittesoovivad venekeelsed. Öeldi, et Eestis on 82 000 venelast, kellel on raskusi kodakondsuse saamisega. Milles need raskused tegelikult seisnevad, jäi mainimata. Jutu taustaks näidati vaheldumisi kaadreid põgenikelaagrite nälginud poolpaljastest lastest ning meie Vabaduse väljakust ja EKV talvisest õppusest.
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Al Jazeera peaks olema Qatar'i riiklikult rahastatus jaam.sadist kirjutas:Mul jookseb telekas praegu taustaks Al Jazeera ning äsja oli seal saade kodumaata inimestest kogu maailmas. Väga "tore" oli see, et seal pandi rahumeeli ühte patta vägivalla eest Birmast Bangladešši põgenenud rohinjad ning meie integreeruda mittesoovivad venekeelsed. Öeldi, et Eestis on 82 000 venelast, kellel on raskusi kodakondsuse saamisega. Milles need raskused tegelikult seisnevad, jäi mainimata. Jutu taustaks näidati vaheldumisi kaadreid põgenikelaagrite nälginud poolpaljastest lastest ning meie Vabaduse väljakust ja EKV talvisest õppusest.
Qatar aga oli riik kes dets 2016 ostis Rosnefti ca 20% osaluse
https://www.bloomberg.com/news/articles ... neft-stake
... ja sept 2017 müüs suurema osa oma pakist hiinlastele
https://www.bloomberg.com/news/articles ... -and-qatar
https://www.reuters.com/article/us-rosn ... SKCN1BJ1HT
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Miks Venemaa Ukrainas sõdib?
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Presidendi kantselei direktor Tiit Riisalo läbis puhkusel olles 5. novembril Venemaal Sotšis maratoni ja saavutas üldarvestuses 238. koha ning 50+ vanuseklassis 23. koha läbides distantsi kolme tunni ja 59 minutiga.
Riisalo: ,,Täna Sotši maratoni keskusesse numbri järele minnes selgus, et vajalik on ka tervisetõend. Läbi udu meenus, et registreerimisvormis sellest tõesti juttu oli, aga kes see selliseid asju tõsiselt võtab. Ehmatus läks aga kiiresti üle, sest korraldajad pakkusid lahkelt võimalust tõend koha pealt 600 rubla eest hankida. Suur oli aga minu üllatus improviseeritud medpunkti astudes, kui tõsiselt seda protseduuri võeti. Arstlik kontroll päädis kardiogrami põhjaliku analüüsiga kardiloogide meeskonna poolt. Kolleegiumi diagnoos oli: "Nash estonets dopushen na 42 km". Pühapäeval tuleb uudiseid juba rajalt."
https://www.facebook.com/tiit.riisalo/p ... 7611294684
Erootikaajakirja Playboy ajakirjanik: ,,Tallinnas on tehtud eestlaste ja venelaste pingete leevendamiseks mõningasi pealiskaudseid pingutusi - osalt seetõttu, et Tallinn lõikab kruiisilaevadega saabuvatest Vene turistidest kõvasti kasu. Uus poliitiline korrektsus võtab maad kohtades, kus sa seda kõige vähem ootaksid. Näiteks Tondi lasketiir. Läksin sinna, kuna veebikülg reklaamis võimalust tulistada Vene päritolu relvadest Punase väljaku pildi pihta. Mu suureks pettumuseks seletas omanik, et oli pildi suve hakul eemaldanud, sest ei tahtnud solvata siia tulevaid Vene inimesi. Seevastu võivad külastajad tulistada kohe-kohe püstolit välja tõmbava Ameerika kauboi kujutise pihta."
http://www.ohtuleht.ee/838416/varske-pl ... -taanlanna
Oktoobrirevolutsiooni 100. aastapäeval tulid Narva elanikud lilledega Lenini skulptuuri juurde.
Narvalannad Lenini kuju ees: ,,Tere, vanaisa, häid pühi, vanaisa!".
76-aastane lapsena Buchenwaldi üle elanud ja Narva endiste alaealiste fašismivangide liidu liige Nikolai Aleksejev: ,,Mõtlen väga palju tänasest pühast, valmistusin selleks ning isegi magasin nende mõtete pärast öösel halvasti. See on suur tähtpäev – sada aastat suurest sotsialistlikust revolutsioonist – see päev muutis kogu maailma! Ma arvan, et Lenin on nii Euroopa kui ka kogu maailma suurim inimene. Tema õpetusega muutus kogu maailm ja andku jumal, et me pöörduksime taas selle juurde tagasi. Ma ei ole Lenini ja revolutsiooni tähendust kunagi ümber mõtestanud."
Aina Semjonova: ,,Me juba pisut tähistasime. Sõime torti, vaidlesime pisut. On eri arvamusi, eri vaateid, kuid iga inimene on vaba mõtlema omamoodi. Poleks Leninit, siis ei tea, kuhu maailm oleks pöördunud, aga nii oli meil vabadus ja me tundsime ennast kuidagi hästi."
Elatanud narvalanna: ,,Me elasime nõukogude ajal hästi – teadsime, et tuleb avanss ja palgapäev, aga praegu on ainult pension. Nüüd hakatakse sellelt pensionilt ka tulumaksu võtma."
https://rus.postimees.ee/4302147/narvit ... is-k-etomu
Kanadas elav, 69-aastane, epidemioloogia doktorikraadiga eesti teadlane Martin Tammemäe: ,,Oskan eesti keeles rääkida, aga oma vanemate keeles kirjutamine võtaks mul liiga kaua aega. Hoian siiani Eestis elavate sugulastega sidet ning olen viimase 40 aasta jooksul mitu korda Eestis käinud ja laulupidudestki osa saanud. Mul on isegi Eesti pass, veidi aegunud, kuid ma kavatsen seda uuendada. Ma tunnen Eestiga väga tugevat sidet. Kanada St. Catharinesi asus eesti kool, kus käidi laupäeviti. Kokkuhoidvas kogukonnas räägiti omavahel eesti keeles ja tänu sellele keeleoskus püsiski. Praegused noored pole siiski eesti keele õppimises nii usinad, kui meie omal ajal olime. Esimest korda käisin Eestis sugulasi külastamas 1979. aastal. Sügaval nõukogude ajal ei tohtinud sugulaste juures ööbida ja seetõttu pidin abikaasaga Viru hotellis peatuma. Seal saime teada, kuidas tollal Eestis asju aeti. Minu abikaasa kurtis mulle, et kardinad ei tööta ja ta ei saa liigse valguse tõttu magada. Natuke hiljem läksime linna peale ja kui tagasi tulime, askeldasid töömehed kardinate kallal, et need tööle saada. Aga me ei rääkinud seda kellelegi. Nad kuulasid meid pealt. Sadamas tavaliste turistifotode tegemisel hoiatasid sugulased mind, et meid jälgib üks mees ja ma ei tohi sadamat jäädvustada. Aga tahtsin proovida, kas asi on tõesti nii hull. Nii kui ma jõudsin fotoaparaadi välja võtta, hüppaski tundmatu mees mulle kaamera ette ja fotode tegemisest ei tulnud midagi välja. Tartusse tahetud mind algul üldse lasta, kuid giidi ja autojuhiga siiski sai. Tartuga lähemalt tutvumiseks tuli reisisaatjad üle kavaldada, sest ülikoolilinna külastus käis nende, mitte minu valitud rada pidi. Meie sugulased teadsid, mida teha. Nad tegid restorani broneeringu, aga piduliku õhtusöögi asemel kasutati restorani selleks, et tagaukse kaudu omapäi edasi minna. Nõnda sain sugulastega vabamalt aega veeta ja ka ülikooli veterinaariateaduskonda külastada. Ülikoolis tunti minu vastu suurt uudishimu. Pidulikul kohtumisel pandi pudel konjakit lauale ja hakati laua ümber ringis istudes uurima, kuidas Kanadas elu käib. Nende esimene küsimus oli, kui palju ja mis marki autosid mul on. Ent küsiti ka riiete ja muude veterinaariakaugete asjade kohta. Järgmisel korral tulin Eestisse 2004. aastal. Tookord nägn esimest korda tantsu- ja laulupidu. See oli väga võimas ja liigutav. Seal oli nii palju inimesi, pool Eestit tuli kokku! 2009. ja 2014. aastal käisin vanemate kodumaal just laulupidude aegu. Ma ei kavatse ka ülejärgmise suve pidu vahele jätta."
http://digileht.epl.delfi.ee/uudised/ee ... d=80084028
Narva Energia spordikooli džuudo vanempedagoog-treener Ivan Novitski: ,,Käisin koolis Bakuus, kus kehalise kasvatuse õpetaja tutvustas meile väga paljusid spordialasid. Tema tunnid olid huvitavad ja mängulised, õpitu kinnistamiseks viis ta tihti läbi kombineeritud teatevõistlusi, põimides sekka nii palli- kui ka võimlemisharjutusi. Huvitaval kombel armastas kehalist kasvatust enamik meie kooli õpilastest. Lapsest peale on mind huvitanud maadlus. Selles eas poistele meeldib võistelda ja end proovile panna. Kuna läheduses polnud ühtki spordiringi, kus kahevõitlust harrastada, tegelesin kergejõustikuga: pikamaajooksu ja sportliku käimisega. Vanemad on minu sporditegemist alati toetanud. Arvutit meil kodus ei olnud ja me ei vaadanud kuigi tihti ka televiisorit. Mäletan, et olime sõpradega sageli õues, mängisime ja tegime sporti. Hea sportlik vorm aitas mul õppimise ja muude kohustustega ilma suurte jõupingutusteta hakkama saada. Džuudoga hakkasin tegelema kümnendas klassis. Džuudoringi läksime koos sõbraga, meelde on jäänud suur saal ja umbes 50 valges kimonos sportlast, kes kõik sooritasid üheaegselt ilusaid heiteid. Tundsin, et tahan saada nende sarnaseks. Treener oli napisõnaline: et heaks sportlaseks saada, on vaja töökust ja tahet. Neid sõnu kordan ka oma õpilastele. Jah, džuudo on eelkõige filosoofia ja alles seejärel sportlik kahevõitlus, mis arendab oskust kasutada paindlikult nii oma keha kui ka vaimu. Džuudo sünniaastaks loetakse aastat 1882, kui Jiogoro Kano asutas Jaapanis kooli nimega Kodokan. Džuudo baseerub samuraide iidsel võitluskunstil jūjutsu, mis omakorda on kasvanud välja rahvuslikust sumost. Sõna-sõnalt tõlgituna tähendab džuudo tõlkes „pehmet paindlikku teed”. Džuudo aitab arendada füüsist ja täiustada teadvust, õpetades distsipliini, püsivust, austust, enesekontrolli, eetilistest normidest ja reeglitest kinnipidamist ja palju muud. Džuudos kehtib standardiseeritud järkude süsteem, mis koosneb algajatele mõeldud kuuest järgust ehk kyu’st: (valge, kollane, oranž, roheline, sinine ja pruun vöö) ning kümnest dan’ist, mis on musta ja punase vöö järgud. Näiteks selleks, et saada kuuendat kyu’d, tuleb osata õigesti kukkuda, vastast tasakaalust välja viia, teada õigeid kimonost haaramise võtteid, suuta eri suunas liikuda ning olla tugev üldkehalises ettevalmistuses (kätekõverdused, lõuatõmbamine, jooks). 25-aastaselt läksin elama Narva. Olin meistersportlase kandidaat džuudos ja mul oli omapärane võitlusviis, mis noori köitis. 1983. aastal alustasingi tööd treeneri-sportlasena ja praeguseks olen seda teinud 34 aastat. Viimati võistlesin 16 aastat tagasi, võitsin veteranide võistluse Peterburis. Varsti pärast seda sain Narva linna jalgpalli esindusmeeskonnas mängides kaks põlvetraumat ja arsti soovitusel loobusin võistlemisest, kuid treenin pidevalt kolm korda nädalas. Asjatundlikkust, psühholoogiateadmisi, suhtlemisoskust, kannatlikkust, sallivust, stressitaluvust. Treener on oma ala entusiast, kes pühendab ka vaba aja armastatud alale. Mul on kolm gruppi õpilasi vanuses 6–23 aastat, aga on ka vanemaid, kõige vanem on 48-aastane. Grupis on keskmiselt 15 inimest, enamik poisid, tüdrukuid on 15. Treenime viis korda nädalas, treeningute hulgas on ka jõusaaliharjutused, ujumine ja pallimängud. Iga vanusegrupiga töötamisel on oma eripära, kõigile tuleb läheneda individuaalselt. Soovitan alustada nelja-viieselt. Selles vanuses on kõige tähtsam panna rõhku lapse üldfüüsilisele arengule ja temas spordihuvi tekitada. Kuna mul ei ole aega rohkem gruppe juurde võtta, treenin lapsi alates esimesest klassist. Jah, olen veendunud, et džuudoga võivad tegeleda eri vanuses, erinevast soost ja erineva füüsilise ettevalmistusega inimesed. Džuudo arendab kontrolli keha üle, reaktsioonikiirust, osavust, paindlikkust, vastupidavust, samuti õpetab enesekaitseoskusi. Treening kestab keskeltläbi poolteist tundi. Alustame rivistusega ja treeningülesannete selgitamisega. Järgneb soojendus, mis koosneb üldfüüsilistest ja võimlemisharjutustest. Soojenduse lõpetame lihaste venitusharjutustega. Seejärel kordame ja kinnistame varem õpitud võtteid. Pärast seda hakkame õppima uusi võtteid, kusjuures kõige tähtsam on pöörata tähelepanu õigele tehnikale. Et tehnikat lihvida, tuleb iga võtet harjutada palju kordi. Edasi proovime kasutada õpitud võtteid kahevõitluses. Sedalaadi treening arendab ka omavahelist suhtlemist ja vastastikust abistamist, mis on džuudo puhul ülioluline. Kogu treening möödub mängulises vormis. Treeningu lõpetame üldfüüsiliste harjutuste ja venitustega. Iga vanusegrupp osaleb võistlustel keskmiselt viis korda aastas. Viimase viie aasta jooksul olen valmistanud ette ligi 70 medalisti ja auhinnasaajat nii Eestis kui ka rahvusvahelistel võistlustel. Võin välja tuua sellised nimed nagu Leonid Patlatenko, kes on 1999. aasta Euroopa noorte olümpiapäevade hõbemedali omanik; Viktoria Kuznetsova – mitmekordne maailma ja Euroopa meistrivõistluste medalist sambos ja sumos aastatel 1995–2002; Mihhail Goidov – mitmekordne Euroopa meistrivõistluste medalist sumos 2008–2009; Vlada Stepanova – Eesti meister džuudos, sambos, vabamaadluses ja sumos, samuti Euroopa meistrivõistluste medalist sambos ja sumos. Aastate jooksul olen ette valmistanud ka kolm treenerit, kellest kaks töötavad Narvas ja üks USA-s. Jah, selliseid (keerulisest perest pärit) lapsi on, kusjuures oma endiste kasvandikega oleme sõbrad siiani. Kui kohtume, on nad mind tänanud mõistmise ja usalduse, aga samuti selle eest, et tänu džuudoga tegelemisele pöördus nende elu normaalsele rajale. Mõned neist elavad praegu välismaal, kus neil on oma pere ja ettevõte. Mitmel viisil. Kõige tähtsam on, et spordiga tegelejatel on tugevam tervis kui nendel, kes sporti ei tee. Spordi üks eripära on, et see annab võimaluse suhelda, teistega koostööd teha ja uusi sõpru leida. Spordi juurde kuuluvad reeglid ja eetikanormid kasvatavad noores sportlases vastutustunnet ülejäänud grupi ees. Sportimisega kaasneb hea meeleolu – pärast treeningut tunneb inimene peaaegu alati jõu juurdevoolu, isegi kui ta keha on väsinud. Tema vaimujõud on kõrgpunktis, psüühiline seisund hea, elujõud ja toonus maksimaalne, mistõttu sport võib muutuda ka omalaadseks teraapiaks. Sport suurendab usku endasse ja oma võimetesse, tõstab enesehinnangut, arendab tahet ja muudab meid isiksustena tugevamaks. Selle kohta, kuidas sport on aidanud kahjulikest harjumustest vabaneda ning iseennast ja oma eluviisi kardinaalselt muuta, võib tuua palju näiteid. Narvas on kaks spordikooli – Energia ja Paemurru –, kus käib kokku üle 2000 lapse ning saab harrastada 18 spordiala. Idamaade võitluskunsti kahevõitluse alad on Narvas väga heal tasemel, igaüks saab valida endale meelepärase. Džuudo, mis on ka olümpiaala, on alati olnud Narvas populaarne, lisaks nimetaksin jalgpalli ja korvpalli. Spordiringi minekuks ei ole vaja muud kui tahet, ainus takistus on laiskus. Ringis osalemine maksab seitse eurot kuus. Saali rendikulud ja treenerite töötasud katab linnavalitsus. Minu hinnangul on laste huvi spordi vastu kasvanud. Seda näitab seegi, et spordigrupid on täis ja meedias tehakse üha rohkem juttu spordist. Eestis on palju spordihooneid ja saale, spordialasid ja treenereid – igaüks saab valida endale sobiva ala ja treeneri. Sporditegemise tingimused paranevad iga aastaga. Paljud teismelised on haaratud arvutimängudest ja internetisuhtlusest ning veedavad suure osa ajast ekraanide taga. Nende toomine spordi juurde sõltub paljuski õpetaja isikust ja tema kontaktist lastega. Tähtis on õpilasele näidata, et sporditegemise siht ei ole rekordid, vaid tema kehaline areng ning hea vormi saavutamine ja hoidmine. Tuleb selgitada, et spordiharrastus tagab tugeva tervise ning on õnneliku, eduka, pikaajalise elu garantii. Kõige lihtsam ja tulemuslikum on veenda noori enda eeskujuga – käia koos spordivõistlusi vaatamas, korraldada kehakultuuriüritusi, matku, rännakuid, väljasõite. Kuna jaapanlased on maailma liidrid džuudos, on minu unistus sinna sõita, et näha kuulsate sportlaste treeninguid ja saada uusi kogemusi. Sellist suurt unistust teoks teha on kahtlemata keeruline, aga olen optimist ja loodan, et kui mitte mina, siis vähemalt minu õpilased saavad kunagi võimaluse treenida kuulsas Kodokani koolis."
http://opleht.ee/2017/10/narva-dzuudotr ... u-endasse/
Riisalo: ,,Täna Sotši maratoni keskusesse numbri järele minnes selgus, et vajalik on ka tervisetõend. Läbi udu meenus, et registreerimisvormis sellest tõesti juttu oli, aga kes see selliseid asju tõsiselt võtab. Ehmatus läks aga kiiresti üle, sest korraldajad pakkusid lahkelt võimalust tõend koha pealt 600 rubla eest hankida. Suur oli aga minu üllatus improviseeritud medpunkti astudes, kui tõsiselt seda protseduuri võeti. Arstlik kontroll päädis kardiogrami põhjaliku analüüsiga kardiloogide meeskonna poolt. Kolleegiumi diagnoos oli: "Nash estonets dopushen na 42 km". Pühapäeval tuleb uudiseid juba rajalt."
https://www.facebook.com/tiit.riisalo/p ... 7611294684
Erootikaajakirja Playboy ajakirjanik: ,,Tallinnas on tehtud eestlaste ja venelaste pingete leevendamiseks mõningasi pealiskaudseid pingutusi - osalt seetõttu, et Tallinn lõikab kruiisilaevadega saabuvatest Vene turistidest kõvasti kasu. Uus poliitiline korrektsus võtab maad kohtades, kus sa seda kõige vähem ootaksid. Näiteks Tondi lasketiir. Läksin sinna, kuna veebikülg reklaamis võimalust tulistada Vene päritolu relvadest Punase väljaku pildi pihta. Mu suureks pettumuseks seletas omanik, et oli pildi suve hakul eemaldanud, sest ei tahtnud solvata siia tulevaid Vene inimesi. Seevastu võivad külastajad tulistada kohe-kohe püstolit välja tõmbava Ameerika kauboi kujutise pihta."
http://www.ohtuleht.ee/838416/varske-pl ... -taanlanna
Oktoobrirevolutsiooni 100. aastapäeval tulid Narva elanikud lilledega Lenini skulptuuri juurde.
Narvalannad Lenini kuju ees: ,,Tere, vanaisa, häid pühi, vanaisa!".
76-aastane lapsena Buchenwaldi üle elanud ja Narva endiste alaealiste fašismivangide liidu liige Nikolai Aleksejev: ,,Mõtlen väga palju tänasest pühast, valmistusin selleks ning isegi magasin nende mõtete pärast öösel halvasti. See on suur tähtpäev – sada aastat suurest sotsialistlikust revolutsioonist – see päev muutis kogu maailma! Ma arvan, et Lenin on nii Euroopa kui ka kogu maailma suurim inimene. Tema õpetusega muutus kogu maailm ja andku jumal, et me pöörduksime taas selle juurde tagasi. Ma ei ole Lenini ja revolutsiooni tähendust kunagi ümber mõtestanud."
Aina Semjonova: ,,Me juba pisut tähistasime. Sõime torti, vaidlesime pisut. On eri arvamusi, eri vaateid, kuid iga inimene on vaba mõtlema omamoodi. Poleks Leninit, siis ei tea, kuhu maailm oleks pöördunud, aga nii oli meil vabadus ja me tundsime ennast kuidagi hästi."
Elatanud narvalanna: ,,Me elasime nõukogude ajal hästi – teadsime, et tuleb avanss ja palgapäev, aga praegu on ainult pension. Nüüd hakatakse sellelt pensionilt ka tulumaksu võtma."
https://rus.postimees.ee/4302147/narvit ... is-k-etomu
Kanadas elav, 69-aastane, epidemioloogia doktorikraadiga eesti teadlane Martin Tammemäe: ,,Oskan eesti keeles rääkida, aga oma vanemate keeles kirjutamine võtaks mul liiga kaua aega. Hoian siiani Eestis elavate sugulastega sidet ning olen viimase 40 aasta jooksul mitu korda Eestis käinud ja laulupidudestki osa saanud. Mul on isegi Eesti pass, veidi aegunud, kuid ma kavatsen seda uuendada. Ma tunnen Eestiga väga tugevat sidet. Kanada St. Catharinesi asus eesti kool, kus käidi laupäeviti. Kokkuhoidvas kogukonnas räägiti omavahel eesti keeles ja tänu sellele keeleoskus püsiski. Praegused noored pole siiski eesti keele õppimises nii usinad, kui meie omal ajal olime. Esimest korda käisin Eestis sugulasi külastamas 1979. aastal. Sügaval nõukogude ajal ei tohtinud sugulaste juures ööbida ja seetõttu pidin abikaasaga Viru hotellis peatuma. Seal saime teada, kuidas tollal Eestis asju aeti. Minu abikaasa kurtis mulle, et kardinad ei tööta ja ta ei saa liigse valguse tõttu magada. Natuke hiljem läksime linna peale ja kui tagasi tulime, askeldasid töömehed kardinate kallal, et need tööle saada. Aga me ei rääkinud seda kellelegi. Nad kuulasid meid pealt. Sadamas tavaliste turistifotode tegemisel hoiatasid sugulased mind, et meid jälgib üks mees ja ma ei tohi sadamat jäädvustada. Aga tahtsin proovida, kas asi on tõesti nii hull. Nii kui ma jõudsin fotoaparaadi välja võtta, hüppaski tundmatu mees mulle kaamera ette ja fotode tegemisest ei tulnud midagi välja. Tartusse tahetud mind algul üldse lasta, kuid giidi ja autojuhiga siiski sai. Tartuga lähemalt tutvumiseks tuli reisisaatjad üle kavaldada, sest ülikoolilinna külastus käis nende, mitte minu valitud rada pidi. Meie sugulased teadsid, mida teha. Nad tegid restorani broneeringu, aga piduliku õhtusöögi asemel kasutati restorani selleks, et tagaukse kaudu omapäi edasi minna. Nõnda sain sugulastega vabamalt aega veeta ja ka ülikooli veterinaariateaduskonda külastada. Ülikoolis tunti minu vastu suurt uudishimu. Pidulikul kohtumisel pandi pudel konjakit lauale ja hakati laua ümber ringis istudes uurima, kuidas Kanadas elu käib. Nende esimene küsimus oli, kui palju ja mis marki autosid mul on. Ent küsiti ka riiete ja muude veterinaariakaugete asjade kohta. Järgmisel korral tulin Eestisse 2004. aastal. Tookord nägn esimest korda tantsu- ja laulupidu. See oli väga võimas ja liigutav. Seal oli nii palju inimesi, pool Eestit tuli kokku! 2009. ja 2014. aastal käisin vanemate kodumaal just laulupidude aegu. Ma ei kavatse ka ülejärgmise suve pidu vahele jätta."
http://digileht.epl.delfi.ee/uudised/ee ... d=80084028
Narva Energia spordikooli džuudo vanempedagoog-treener Ivan Novitski: ,,Käisin koolis Bakuus, kus kehalise kasvatuse õpetaja tutvustas meile väga paljusid spordialasid. Tema tunnid olid huvitavad ja mängulised, õpitu kinnistamiseks viis ta tihti läbi kombineeritud teatevõistlusi, põimides sekka nii palli- kui ka võimlemisharjutusi. Huvitaval kombel armastas kehalist kasvatust enamik meie kooli õpilastest. Lapsest peale on mind huvitanud maadlus. Selles eas poistele meeldib võistelda ja end proovile panna. Kuna läheduses polnud ühtki spordiringi, kus kahevõitlust harrastada, tegelesin kergejõustikuga: pikamaajooksu ja sportliku käimisega. Vanemad on minu sporditegemist alati toetanud. Arvutit meil kodus ei olnud ja me ei vaadanud kuigi tihti ka televiisorit. Mäletan, et olime sõpradega sageli õues, mängisime ja tegime sporti. Hea sportlik vorm aitas mul õppimise ja muude kohustustega ilma suurte jõupingutusteta hakkama saada. Džuudoga hakkasin tegelema kümnendas klassis. Džuudoringi läksime koos sõbraga, meelde on jäänud suur saal ja umbes 50 valges kimonos sportlast, kes kõik sooritasid üheaegselt ilusaid heiteid. Tundsin, et tahan saada nende sarnaseks. Treener oli napisõnaline: et heaks sportlaseks saada, on vaja töökust ja tahet. Neid sõnu kordan ka oma õpilastele. Jah, džuudo on eelkõige filosoofia ja alles seejärel sportlik kahevõitlus, mis arendab oskust kasutada paindlikult nii oma keha kui ka vaimu. Džuudo sünniaastaks loetakse aastat 1882, kui Jiogoro Kano asutas Jaapanis kooli nimega Kodokan. Džuudo baseerub samuraide iidsel võitluskunstil jūjutsu, mis omakorda on kasvanud välja rahvuslikust sumost. Sõna-sõnalt tõlgituna tähendab džuudo tõlkes „pehmet paindlikku teed”. Džuudo aitab arendada füüsist ja täiustada teadvust, õpetades distsipliini, püsivust, austust, enesekontrolli, eetilistest normidest ja reeglitest kinnipidamist ja palju muud. Džuudos kehtib standardiseeritud järkude süsteem, mis koosneb algajatele mõeldud kuuest järgust ehk kyu’st: (valge, kollane, oranž, roheline, sinine ja pruun vöö) ning kümnest dan’ist, mis on musta ja punase vöö järgud. Näiteks selleks, et saada kuuendat kyu’d, tuleb osata õigesti kukkuda, vastast tasakaalust välja viia, teada õigeid kimonost haaramise võtteid, suuta eri suunas liikuda ning olla tugev üldkehalises ettevalmistuses (kätekõverdused, lõuatõmbamine, jooks). 25-aastaselt läksin elama Narva. Olin meistersportlase kandidaat džuudos ja mul oli omapärane võitlusviis, mis noori köitis. 1983. aastal alustasingi tööd treeneri-sportlasena ja praeguseks olen seda teinud 34 aastat. Viimati võistlesin 16 aastat tagasi, võitsin veteranide võistluse Peterburis. Varsti pärast seda sain Narva linna jalgpalli esindusmeeskonnas mängides kaks põlvetraumat ja arsti soovitusel loobusin võistlemisest, kuid treenin pidevalt kolm korda nädalas. Asjatundlikkust, psühholoogiateadmisi, suhtlemisoskust, kannatlikkust, sallivust, stressitaluvust. Treener on oma ala entusiast, kes pühendab ka vaba aja armastatud alale. Mul on kolm gruppi õpilasi vanuses 6–23 aastat, aga on ka vanemaid, kõige vanem on 48-aastane. Grupis on keskmiselt 15 inimest, enamik poisid, tüdrukuid on 15. Treenime viis korda nädalas, treeningute hulgas on ka jõusaaliharjutused, ujumine ja pallimängud. Iga vanusegrupiga töötamisel on oma eripära, kõigile tuleb läheneda individuaalselt. Soovitan alustada nelja-viieselt. Selles vanuses on kõige tähtsam panna rõhku lapse üldfüüsilisele arengule ja temas spordihuvi tekitada. Kuna mul ei ole aega rohkem gruppe juurde võtta, treenin lapsi alates esimesest klassist. Jah, olen veendunud, et džuudoga võivad tegeleda eri vanuses, erinevast soost ja erineva füüsilise ettevalmistusega inimesed. Džuudo arendab kontrolli keha üle, reaktsioonikiirust, osavust, paindlikkust, vastupidavust, samuti õpetab enesekaitseoskusi. Treening kestab keskeltläbi poolteist tundi. Alustame rivistusega ja treeningülesannete selgitamisega. Järgneb soojendus, mis koosneb üldfüüsilistest ja võimlemisharjutustest. Soojenduse lõpetame lihaste venitusharjutustega. Seejärel kordame ja kinnistame varem õpitud võtteid. Pärast seda hakkame õppima uusi võtteid, kusjuures kõige tähtsam on pöörata tähelepanu õigele tehnikale. Et tehnikat lihvida, tuleb iga võtet harjutada palju kordi. Edasi proovime kasutada õpitud võtteid kahevõitluses. Sedalaadi treening arendab ka omavahelist suhtlemist ja vastastikust abistamist, mis on džuudo puhul ülioluline. Kogu treening möödub mängulises vormis. Treeningu lõpetame üldfüüsiliste harjutuste ja venitustega. Iga vanusegrupp osaleb võistlustel keskmiselt viis korda aastas. Viimase viie aasta jooksul olen valmistanud ette ligi 70 medalisti ja auhinnasaajat nii Eestis kui ka rahvusvahelistel võistlustel. Võin välja tuua sellised nimed nagu Leonid Patlatenko, kes on 1999. aasta Euroopa noorte olümpiapäevade hõbemedali omanik; Viktoria Kuznetsova – mitmekordne maailma ja Euroopa meistrivõistluste medalist sambos ja sumos aastatel 1995–2002; Mihhail Goidov – mitmekordne Euroopa meistrivõistluste medalist sumos 2008–2009; Vlada Stepanova – Eesti meister džuudos, sambos, vabamaadluses ja sumos, samuti Euroopa meistrivõistluste medalist sambos ja sumos. Aastate jooksul olen ette valmistanud ka kolm treenerit, kellest kaks töötavad Narvas ja üks USA-s. Jah, selliseid (keerulisest perest pärit) lapsi on, kusjuures oma endiste kasvandikega oleme sõbrad siiani. Kui kohtume, on nad mind tänanud mõistmise ja usalduse, aga samuti selle eest, et tänu džuudoga tegelemisele pöördus nende elu normaalsele rajale. Mõned neist elavad praegu välismaal, kus neil on oma pere ja ettevõte. Mitmel viisil. Kõige tähtsam on, et spordiga tegelejatel on tugevam tervis kui nendel, kes sporti ei tee. Spordi üks eripära on, et see annab võimaluse suhelda, teistega koostööd teha ja uusi sõpru leida. Spordi juurde kuuluvad reeglid ja eetikanormid kasvatavad noores sportlases vastutustunnet ülejäänud grupi ees. Sportimisega kaasneb hea meeleolu – pärast treeningut tunneb inimene peaaegu alati jõu juurdevoolu, isegi kui ta keha on väsinud. Tema vaimujõud on kõrgpunktis, psüühiline seisund hea, elujõud ja toonus maksimaalne, mistõttu sport võib muutuda ka omalaadseks teraapiaks. Sport suurendab usku endasse ja oma võimetesse, tõstab enesehinnangut, arendab tahet ja muudab meid isiksustena tugevamaks. Selle kohta, kuidas sport on aidanud kahjulikest harjumustest vabaneda ning iseennast ja oma eluviisi kardinaalselt muuta, võib tuua palju näiteid. Narvas on kaks spordikooli – Energia ja Paemurru –, kus käib kokku üle 2000 lapse ning saab harrastada 18 spordiala. Idamaade võitluskunsti kahevõitluse alad on Narvas väga heal tasemel, igaüks saab valida endale meelepärase. Džuudo, mis on ka olümpiaala, on alati olnud Narvas populaarne, lisaks nimetaksin jalgpalli ja korvpalli. Spordiringi minekuks ei ole vaja muud kui tahet, ainus takistus on laiskus. Ringis osalemine maksab seitse eurot kuus. Saali rendikulud ja treenerite töötasud katab linnavalitsus. Minu hinnangul on laste huvi spordi vastu kasvanud. Seda näitab seegi, et spordigrupid on täis ja meedias tehakse üha rohkem juttu spordist. Eestis on palju spordihooneid ja saale, spordialasid ja treenereid – igaüks saab valida endale sobiva ala ja treeneri. Sporditegemise tingimused paranevad iga aastaga. Paljud teismelised on haaratud arvutimängudest ja internetisuhtlusest ning veedavad suure osa ajast ekraanide taga. Nende toomine spordi juurde sõltub paljuski õpetaja isikust ja tema kontaktist lastega. Tähtis on õpilasele näidata, et sporditegemise siht ei ole rekordid, vaid tema kehaline areng ning hea vormi saavutamine ja hoidmine. Tuleb selgitada, et spordiharrastus tagab tugeva tervise ning on õnneliku, eduka, pikaajalise elu garantii. Kõige lihtsam ja tulemuslikum on veenda noori enda eeskujuga – käia koos spordivõistlusi vaatamas, korraldada kehakultuuriüritusi, matku, rännakuid, väljasõite. Kuna jaapanlased on maailma liidrid džuudos, on minu unistus sinna sõita, et näha kuulsate sportlaste treeninguid ja saada uusi kogemusi. Sellist suurt unistust teoks teha on kahtlemata keeruline, aga olen optimist ja loodan, et kui mitte mina, siis vähemalt minu õpilased saavad kunagi võimaluse treenida kuulsas Kodokani koolis."
http://opleht.ee/2017/10/narva-dzuudotr ... u-endasse/
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Teadlased on jälle raske raha eest uurinud, miks sitikal kuus jalga on ehk miks venelased Norras integreeruvad aga meil mitte. Meil kardavad assimileeruda, Norras ei karda, seal on kolmandas põlves ikka venelased ja Norra riik annab neile venekeelset haridust (iroonia).
https://www.postimees.ee/4305479/uhispr ... ste-hirmud
https://www.postimees.ee/4305479/uhispr ... ste-hirmud
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Algus on igatahes paljutõotav:
Nagu juba korduvalt tähele pandud - ca. pool siinsetest venelastest on omandanud mingi seose maaga, kus elavad.
Muidugi eestlased süüdi, kes siis veelEestis elavat vene kogukonda polegi ilmselt võimalik läänes juurdunud arusaamade järgi integreerida ning suurt rolli mängib selles ka eestlaste endi suhtumine, leiavad Bergeni ja Tallinna Ülikooli teadlased.
Nagu juba korduvalt tähele pandud - ca. pool siinsetest venelastest on omandanud mingi seose maaga, kus elavad.
Miks Venemaa Ukrainas sõdib?
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Lauri Vahtre samast asjast:Kriku kirjutas:Muidugi eestlased süüdi, kes siis veel
https://arvamus.postimees.ee/4306741/la ... 1507109631Tänan, seltsimehed merevahu teadusliku koordineerimise spetsialistid. Seda loba eestlaste suurest süüst oleme kuulnud juba aastakümneid ja poleks olnud tarvis selle juurdetootmiseks tuhandeid inimesi oma küsimustega tülitada. Nagu öeldud, võrreldakse võrreldamatut – Norra venelasi ja Eesti venelasi, keda ühendab väga vähe peale emakeele. Uuringu korraldajate ilmset eeldust ja/või järeldust, et kui integratsioon ühel pool toimib hästi ja teisel pool mitte nii hästi, siis tuleb põhjust otsida põhirahvuse suhtumise erinevuses, võib pidada lausa metodoloogiliseks totruseks.
Erinevuse põhjuste otsimisel tuleks alustada hoopis, mis asjaolude ja milliste eelteadmiste ning -arvamustega on immigrandid riiki sisenenud. Seejärel küsida, kui kaua keegi on vastavas riigis elanud. Ning lõpuks uurida, millises inforuumis elavad nad praegu. Ja alles seejärel võiks püstitada küsimuse, kas, miks või mille poolest erineb vastuvõtjamaa ja vastuvõtjarahva suhtumine ning kas seda on mõtet kuidagi kommenteerida.
Miks Venemaa Ukrainas sõdib?
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.
-
Tundmatu sõdur nr. 4
- Liige
- Postitusi: 10495
- Liitunud: 16 Okt, 2005 18:42
- Asukoht: Siilis
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Ma esitaks sellise lollaka "uurimistöö" kohta ühe oma viimase aja lemmikküsimustest - et mis ülikoolide millistes NEOMARKSISTLIKES ÕPPETOOLIDES (ja kelle juhtimisel) selliseid juhmakaid "ühiskonnateadlasi" ka toodetakse 
See ideetult mõttetu Tallinna Ülikool(-peda jäänuk) on just oma uusmarksistliku konteksti tõttu selle foorumi teemades ka varem äramärkimist leidnud.....
See ideetult mõttetu Tallinna Ülikool(-peda jäänuk) on just oma uusmarksistliku konteksti tõttu selle foorumi teemades ka varem äramärkimist leidnud.....
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Raivo Vetiku nime nimetamisega peaks kõik selge olema...
Miks Venemaa Ukrainas sõdib?
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Bing [Bot] ja 9 külalist