Kolumnist ja vene keele õpetaja Andrei Kuzitškin: „Ma usun, et üks põhimõttelisi eestlaste ja venelaste erinevusi on ühiskondliku arvamuse liidrite institutsioon. Eestlastel pole arvamusliidritega mingeid probleeme: ühe ruutkilomeetri peale tuleb minimaalselt kaks arvamusliidrit. Jajah, see on loomulikult nali. Tegelikult ei näe Eesti poliitiline süsteem ette ainujuhti. Tänases Eestis on terve rühm arvamusliidreid, kes esindavad väga erinevaid poliitilisi jõude. Hinnangu usaldusväärsuse tagamiseks võtsin kasutusele nende tsiteeritavuse ajakirjanduses ja Facebookis ning arvasin sisse need poliitikud, kelle postitused oma leheküljel said 200-300 «meeldimist». Liberaalide seas olid neiks Andrus Ansip, Jürgen Ligi, Marko Mihkelson, Siim Kallas, Taavi Rõivas, Hanno Pevkur, Kaja Kallas, Keit Pentus-Rosimannus ja Urmas Reinsalu. Konservatiivide seas juhib vaieldamatu suureduga Martin Helme. Sotsialistide ja keskerakondlaste hulgas on autoriteedid Marju Lauristin, Yana Toom, Mihhail Kõlvart, Raimond Kaljulaid, ehkki nende Facebooki indeks jääb alla 200. Jevgeni Ossinovski ja Jüri Ratas aga suudavad suisa vastu ootusi koguda Facebooki postitusele alla 100 «meeldimise». Venelaste seas aga selgeid autoriteete pole. Võib paista, nagu sobiks liidriks Mihhail Kõlvart või Yana Toom, kes valimistel on kogunud absoluutse enamuse hääli just venekeelsete valijate seas, aga nii see ei ole. Ma olen palju vestelnud Lasnamäe ja Narva elanikega ja jõudnud järeldusele, et nende poolt hääletavad venekeelsed inimesed valimistel seepärast, et muid valikuid neil pole. Peamine motiiv on niisiis meeleheide. Nagu teada, on vene valijate usaldus Keskerakonna vastu iga valimisega kahanenud, mida näitavad Keskerakonna püsivalt langenud tulemused ning kahanev valimisosalus just Lasnamäel ja Ida-Virumaal. Eesti vene valijaid nörritab Keskerakonna lakkamatu valimislubaduste täitmata jätmine, olgu tegemist venekeelse hariduse säilitamise, kodakondsuse andmine «hallipassimeestele» või keeleinspektsiooni nõuete leevendamisega. Lisandunud on nördimus Jüri Ratase avalduste pärast, mis on nõudnud uusi sanktsioone Venemaa suhtes, samuti kontrollimatu hinnatõusu pärast, mis, tõsi, puudutab ühtmoodi nii venelasi kui ka eestlasi. Seepärast ei ole Mihhail Kõlvart ja Yana Toom mitte venelaste arvamusliidrid, vaid ainult protestimärk, justkui taskusse surutud trääs. Venekeelsete väljaannete ajakirjanikud ei saa samuti taotleda venekeelse kogukonna liidri staatust, sest töötavad Eesti riigi huvides. Isegi nii tasakaalukat väljaannet nagu venekeelne Postimees on kohalikud vene aktivistid austanud «russofoobse väljaande» nimetusega. Portaali peatoimetaja Olesja Lagašina kaotas telekanalil ETV+ peetud diskussioonis Venemaa-meelse Sputnik-Estonija peatoimetajale Jelena Tšerõševale televaatajate häälte arvestuses lausa 35:65. Mõnevõrra menukam on kohalike venelaste seas portaali ja ajalehe Stolitsa peatoimetaja Aleksandr Tšaplõgin. Ta tsiteerib lakkamata Sputnik-Estonija tekste ega varjagi sõbralikkust Venemaa ja ebasõbralikkust Ukraina suhtes, mis iseenesest üsnagi vastab venekeelse auditooriumi arusaamale selle kohta, mis on hea ja mis halb. Kuid Facebookiski peab Tšaplõgin rahulduma sadakonna «meeldimisega» ning väljaspool ekspertide ringkonda teda peaaegu ei teata. Eriliselt torkab eestlaste ja venelaste erinevus silma nende poliitiliste aktivistide puhul, kes on päritolult venelased, kuid suhtuvad kriitiliselt Putinisse ja Venemaasse. Eestlased võtavad nende arvamuse teatavaks – ehkki ei ole alati kõigega nõus –, venelased lükkavad aga tingimusteta tagasi. Näiteks ajakirjanik Ivan Makarov, ühiskondlik aktivist Jevgeni Krištafovitš ja Mälu Instituudi töötaja Sergei Metlev on pälvinud Eesti vene aktiivi seas totaalse hukkamõistu. Ka Eestis elavad Venemaa migrandid on nende silmis muutumatult «rahvavaenlased» ja «kodumaa reeturid». Nende sekka kuuluvad Artemi Troitski, Jevgenia Tširikova ja eks minagi. Sellise negatiivse suhtumise motiivid on venelastel erinevad. Esiteks on olemas tavalised trollid, kes ühismeedias avaldatavates kommentaarides lihtsalt täidavad Venemaa julgeolekuteenistuse FSB ülesannet diskrediteerida kõiki, kes julgevad kritiseerida Putinit ja Venemaad. Teiseks on olemas täiesti veendunud Venemaa poliitilise süsteemi poolehoidjad, kes elavad Eestis tundega, et viibivad ajutiselt okupeeritud territooriumil, ja peavad ennast seepärast vaat et vastupanu kangelasteks. Nende meelest on kõik, kes on valinud Venemaa asemel Eesti, ehtsad «ususalgajad». Nii röögataski ühe Tallinna vene kooli õppealajuhataja mulle otse näkku, et mul ei ole mingit õigust Putinit mitte armastada, sest minu kui vene inimese kohustus on armastada Venemaa presidenti kogu hingest. On kolmaski liik kohalikke venelasi, kes näevad Venemaalt saabunud sisserändajates loomupäraseid konkurente. Eks taotlevad ju Eesti elamisluba üldjuhul enam-vähem heal järjel inimesed, suure elukogemusega kvalifitseeritud spetsialistid. Kui ma sain juba Venemaal tuntuks režiimikriitikuna, on loomulik, et kriitiline vaade elule püsis mul ka Eestisse jõudes. Olen pidanud selle pärast kannatama, ent teisiti ma ka ei saa. Algul öeldi mulle, et mul pole õigust Eestit arvustada, sest ma ei ole siin elanud. Seejärel heideti mulle ette, et kahtlustan venekeelseid ajakirjanikke koostöös Venemaa saatkonnaga. Kui saadi teada, et hakkan Tallinna Ülikoolis ajakirjandust õpetama, korraldati minu vastu lausa kampaania. Seejärel lakati mind kutsumast venekeelsetesse jutusaadetesse. Infoblokaad kestis ligemale neli aastat ja alles möödunud aastal tulin meelde Roman Staropopovile venekeelsest Delfist, kes tegi filmi «ebaõigetest venelastest». Viimaks jõudsin siiski ära oodata kutse telekanalisse ETV+. Kuid kõik minu katsed leida oma annetele rakendust Eesti kultuuri või ajakirjanduse venekeelses sektoris ei andnud vähimatki tulemust. Mind ei võetud tööle Vene teatrisse, kuigi pakkusin neile välja parima arengukontseptsiooni. Ei võetud ka ERRi venekeelse portaali toimetajaks. Ma saaksin aru, kui minu asemele oleks võetud professionaalsem ja asjalikum inimene, ma ainult rõõmustaksin selle üle. Aga möödas on aasta ja Vene teater käib endiselt alla, suure saali täituvus on mõne etenduse ajal vaevu 5-10 protsenti ning teater ise pankroti veerel. Samuti olen juba tüdinud aina fikseerimast venekeelse ERRi uudistes leiduvaid vigu. Pärast seda, kui jaanuaris vahetus vastutav toimetaja, on portaali infosisu kvaliteet silmaga nähtavalt halvenenud. Ma ei ole mingi vene keele oskaja etalon (kuigi sain 2015. aastal, juba Tallinnas, «Totaalse etteütluse» hindeks viie), aga sellises koguses kirjavigu ja totrusi ei ole ma kohanud isegi mitte üliõpilaste töödes. Suhtumine Artemi Troitskisse pole sugugi parem. Ta on keerulise iseloomuga inimene, aga mõistuse ja teadmiste poolest leidub vähe temaga võrdseid. Ometi ei ole ta suutnud Tallinnas vähegi väärikat tööd leida, sest see, kes on liider eestlastele, on venelastele sageli lihtsalt vaenlane – Ansipist Troitskini. Niisiis pole eestivenelastel oma juhti, miks? Aga sellepärast, et see juht asub Venemaal ja kannab nime Vladimir Vladimirovitš Putin. Venemaa telekanalid pajatavad sellest ööpäev läbi vahet pidamata, Eesti venekeelne elanikkond aga elab selles infovoos ja järgib sealt tulvavaid väärtushinnanguid. Minu silmis ei näita venelaste lõimumise tõelist edukust Eestis mitte eesti keele oskajate osakaal, vaid nende venekeelsete elanike arv, kes on langetanud otsuse Venemaa ja lääne vahel. Nii anti 13. veebruaril telekanalil ETV+ poliitiliste debattide ajal vaatajatele võimalus vastata küsimusele, millise riigiga on Eestil tähtsaim suhteid hoida ja edendada: USA või Venemaaga? 90 protsenti vaatajatest eelistas Venemaad. See inimene, kes pakub välja, kuidas seda lõhet ületada, väärib kahtlemata Eesti rahvuskangelase nimetust.“
https://arvamus.postimees.ee/6527350/an ... musliidrid