Integratsioon ja Eesti venekeelsed

[Crispy]

Olin eile lapsega mänguväljakul ja oli huvitav kuulata kuidas üks isa (rääkisid vene keeles) oma poegi Martiniks ja Erikuks kutsus. Ei teagi kas äkki ema on eestlane või taheti lihtsalt panna "mitte-slaavipärane" nimi.

[Kriku]

Vene/slaavi nimi Martõn on muidu täiesti olemas.

[Kriku]

Kuzitškini viimane artikkel kõlbaks mitmesse teemasse, mina vedasin selle praegu üldise ajateenistuskohustuse omasse: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 80#p630380

[Tundmatu sõdur nr. 4]

https://www.stena.ee/blog/v-narve-vyves ... erh-nogami

NARVA t_blad tõmbasid siis taasiseseisvumispäeva puhul Eesti lipu ASTRI kaubanduskeskuse tornis masti tagurpidi..

Kohalik venekeelne pööbel avaldab artikli kommentites toimunule marulist heakskiitu...

[nimetu]

Kohalik venekeelne pööbel avaldab artikli kommentites toimunule marulist heameelt...

Jajah. Riiki ei salli, kuid minema ka ei taha kolida millegipärast.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

..lihtsalt üks järjekordne tibloidne süljelärakas meile kõigile meie omariikluse taassünnipäevaks...

Lauri Vahtre Grigorjevale: rahvuspõhiste etteheidete tegemine eestlastele, eriti veel 20. augustil, on ikka päris ülbe samm

Sveta Grigorjeva kõne Roosiaias oli nagu Juliana Telmani suust kukkunud, kui viimane 6. augustil 1940. aastal Kremlis Stalini heakskiitva pilgu all Eesti riiki manas.

LAURI VAHTRE
ajaloolane


Muuhulgas teatas teenekas kommunist, et seal ei olnud kakskümmend aastat vägivallal mingeid piire, iseäranis naisterahvaste suhtes. Grigorjeva jällegi leidis ennast riigist, „kus tänane koalitsioon tegeleb päevast päeva naiste, noorte, vähemuste, võõrtööliste ja tööandjate alandamisega". Lisaks kuulutas Roosiaia oraator dramaatiliselt: „Olen siin, teadmisega, et mind võib oodata poliitiline tagakiusamine, tööde ülesütlemine, isegi kohtukutse. See on tänapäeva reaalsus."

Vabandust, tulgem ikka maa peale. See pole tänapäevane reaalsus, see on üksnes Grigorjeva unistus. Unistus helepunasest märtrikroonist. Paraku ärgu lootkugi, keegi ei hakka teda puuri pistma. Eesti on ikkagi vaba maa. Eesti on ka just see koht, kus poemüüjast võib lihtsamalt kui kuskil mujal maailmas saada peaminister. Kui inimene väidab vastupidist, siis pole ta lihtsalt adekvaatne või provotseerib. Kui elu ei edene, siis on võrdlemisi kerge selle põhjuseks tuua, et olen lihtsast perest või et venelane. Hoopis valulisem on peeglisse vaadata ja endalt küsida, ega põhjuseks pole hoopis vastik iseloom.

Esimesed sada aastat on rasked

Eestlaste ja eestivenelaste leppimine on veel poolel teel. See võtab aega. Nagu olen öelnud: „Kannatage ära. Esimesed sada aastat on rasked, pärast läheb kergemaks." Kuid leppimine on ikkagi teel ja liigub edasi. Grigorjeva stiilis karjatused ei kiirenda seda edasiliikumist põrmugi, hoopis kisuvad tagasi. Tahaks inimesele lausa öelda: kui on nii kange valu kedagi põlvitama sundida, võib sõita Ameerikasse mustanahaliste õigusi kaitsma. Rahvuspõhiste etteheidete tegemine eestlastele, eriti veel 20. augustil, on ikka päris ülbe samm.

Lõpuks oli see ju otseöeldult „Vene võim", millest me 29 aasta eest rõõmujoovastuse saatel vabanesime. Mõeldagu välja milliseid eufemisme tahes, peidetagu seda tõsiasja poliitkorrektsuse vaiba alla, palju tahes, nii see oli, mäletan ja tean seda hästi.

Pidukõne võinuks olla ühendav, südantsoojendav, motiveeriv. Põhjust oli ja on kuhjaga. Meil ei ole halvasti läinud, üldsegi mitte. Kui aga isegi pidupäeval ei osata sellest rõõmu tunda, siis on kuskil otsustajaks saanud vale inimene.

Nagu öeldud, Eesti on vaba maa - või vähemalt veel on. Vahel tundub, et üsna napilt. Ja kui kauaks, selle üle olen nõus muretsema koos president Kaljulaiuga. Ainult et nähes ohtu hoopis mujal kui arvab president, kellele kangastub oht Eesti Vabariigi valitsuse ja otse loomulikult ühe koalitsioonierakonna poolt, mille liidrid oma õudsete mõtete varjamiseks kannavad kaabut. Ma ei või kinnitada, et nende kaabude all iial mingeid silmapaistvaid rumalusi ei hõlju, kuid üldiselt pole üksikisikul vähemalt praegusajal Eestis riigi poolt küll midagi karta.

Karta tuleb pigem teist üksikisikut või õieti üksikisikute gruppe, sest vägivalda hauduvad ja/või praktiseerivad inimesed kipuvad alati ning kõikjal kampu moodustama. Kambad teevad kambakat ja korraldavad nõidade põletamisi. Tänapäeval enamasti mõistvuse, avatuse ja sallivuse sildi all.

Kaitse omakohtu eest

Riigi ülesanne on üksikisikut kampade ja kambakate eest kaitsta. Valvata korra ja seaduslikkuse järele. Kui riik seda ei tee, läheb omakohtuks, nagu tegelikult juba ongi läinud. Juba see, kuidas president Marti Kuusiku ametissevannutamise ajal riigikogu saalist välja jalutas, oli omakohus. Ning muidugi ka eeskuju väiksematele lintšijatele nagu Katrina Raiend. Kõike seda arvesse võttes tundub presidendi mure riigi poolt ähvarda ohu üle lausa kohatu. Oht on mujal.

Kui soovitakse õigusriiki, siis kehtigu õigus kõigile, mitte üksnes neile, keda selleks valimata ja kutsumata inimesed heaks arvavad välja noppida ja püünele seada. Muidu satume tagasi just sinna, kust 1991. aastal pääsesime: vatist ühiskonda, kus kõik on ette ära otsustatud, ainult et pole teada, kus või kelle poolt. Kui ühele verbaalsele ahistajale ahistamisvastase võitluse auhind anti, siis oli vaja juba pisut vaeva näha, et kindlaks teha, kellest koosnes sellekohase arulageda ettepaneku teinud komisjon. Jah, salastatud see veel ei olnud.

Veel.

Aitäh Borja. Viide kah: https://epl.delfi.ee/arvamus/lauri-vaht ... d=90804907
E.T.

[Z03]

Oh jah, kus ikka eile käis andmine Roosiaia kõnepuldist, telekastki oli raske kogu seda tulevärki kuulata-vaadata. Kõigepealt presidendi kõne ja siis Grigorjeva takkapihta, tuld ja tõrva jagus kõigile.

Hea meelega oleks kuulanud paari toetavat sõna ja pidupäevaõnnitlusi kõigile Eestimaa rahvastele vms, aga eeldus on kõigi pettumuste ema, nii et ju siis pidi nii olema nagu oli.

[Kriku]

Lauri Vahtre tsiteerib SG kõnest kohti, mida võiks vabalt ka mõni eesti aktivist kuuldavale tuua, mitte "rahvuspõhiseid etteheiteid". Ning suur osa SG kõnest ei puutu rahvusküsimusse mitte kuidagi. Mulle tundub üldsegi, et LV kirjutas oma kommentaari pigem keel põses, sest tavaliselt on argumendid "kuidas sa julged õiendada, ise veel sakslane" vasakpoolsete mängumaa.

Akf Z03-l on õigus, kuidagi on tekkinud niisugune arusaam, et mida kõvemini vinguda, seda sügavmõttelisem sõnavõtt.

[Dr.Sci]

SG kõne oli iseenesest huvitav - ei saa öelda ka et täis valesid, pigem siis pooltõdesid - nagu:

Üks päev ärkasin riiki, kus sõna oli antud minust paarkümmend aastat vanemate majanduslikult kindlustatud ja end puhastverd eestlasteks pidavatele meesterahvastele. Ja üks hetk ma leidsin ennast riigist, mille tänane koalitsioon tegeleb päevast-päeva muuhulgas naiste, noorte, vähemuste, välistudengite, võõrtööliste ja kohalike tööandjate alandamisega. Ma leidsin end riigist, mille tänane koalitsioon juurutab jõuliselt arvamust, et vaba riik ja vabaks inimeseks olemine on võimalik vaid teatud mõtlemise, rahvuse, rassi, usutunnistuse ja seksuaalse sättumuse arvelt.

No ei ole päris nii - aga samasugust kirjeldatud pilti serveerib ka meie ajakirjandus. Ja muide, kas vanematelt meessoost inimestelt tuleks sõnaõigus ära võtta kui nad end puhastverd eestlasteks peavad? Või ainult nendelt kes on majanduslikult kindlustatud?Puhastverd eestlane on juba iseenesest mõiste või kategooria mis ei pruugi üldse eksisteerida - ikka tuleb kuskilt mingi venelane, soomlane, lätlane, rootslane, sakslane või muu rahvus esivanemate hulgast välja ja selle üle ollakse isegi uhked. Pole ka mina puhastverd eestlane - üks vanaisadest saabus 1940 ja kandis leitnandi paguneid aastani 1941 kui teadmata kadunuks jäi...

Ma olen eestlane, kes ei valiks endiselt erakonda, mis oma 17-aastase valitsustegevuse – või õiglasem oleks öelda, tegemata jätmistega – on omajagu sillutanud teed tänastele populistidele.

Ma olen venelane, kes ei hakka kunagi valima erakonda, mis kaasas valitsusse inimesed, kellest nii mõnigi teab muide väga täpselt, kui palju lapsi peab minuvanusel naisel olema. Kellesse ma võin armuda. Ja kellega tohin abielluda.

No tere taevas...

Aga lisaks sellele olen ma ka kõigest üks lihtne inimene, kes saab teatud osa populiste valivast rahvast mingis mõttes aru. Töötud. Vaesed. Palgavaesed. Maal elavad inimesed. Eestivenelased. Lihttöölised. Niinimetatud Kalevipojad. Nemad seisavad paradoksaalsel kombel mulle palju lähemal kui teie, kes te siin praegu roosiaias olete ja tähistate minuga koos Eesti Vabariiki.

Aga miks ma saan aru inimestest, kes usuvad näiteks hoopis süvariiki? Aga kas need inimesed mitte ei otsi lihtsalt põhjuseid oma tunnetamata või tunnetatud ilmajäetusele – nii sümboolsele kui materiaalsele. Kas need inimesed mitte lihtsalt ei otsi põhjuseid oma kohati väga vähe rõõmu pakkuvale igapäevaeksistentsile. Jah, nad otsivad seda valest kohast. Aga kes ja kas on neile paremat alternatiivi välja pakkunud?

Need on ilmselt teemad mida meedia ja poliitika hakkavad lahkama kohe kui pidupäevapohmell välja magatud.
Aga, kokkuvõtes, kõne oli muidu sisult sotsialistlik ja vormilt rahvusetu.

[krijgsvolk]

Härrased, aga kui võrrelda Kersti Kaljulaiu ja selle "kirjaneitsi" kõnesid, kipub jääma mulje, et kui nad just ühe ja sama autori(grupi, kantselei vms) koostatud ei olnud, siis vähemalt teesid olid enne ideoloogiliselt kooskõlastatud. Või on mul juba sellistes asjades paras paranoia tekkinud!?

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Või on mul juba sellistes asjades paras paranoia tekkinud!?

Ei ole.

Nägin ka ise näoraamatus pikemat kirjutist, mille autor võrdles neid kahte kõnet (lauseehitus, lauseliigitus, komade panek jamaitea mis krt kõik veel ) ning jõudis samuti järeldusele, et ühejasama "kontoora" kirjatööd" on

Et keda huvitab, otsib ise näoraamatust üles.

[Svejk]

Kui jutt juba FB peale läks, siis tegu pole küll AKF Borja mainitet kontoga, aga samadel "vene muinasjuttude ainetel" käib rets.. :

Eesti sai vabaks, laskem venelastel meid selle eest sõimata
https://www.facebook.com/permalink.php? ... 0571800603


Sama tegija jätkab samal teemal:

Eestis on venelane surutud neegrist madalamaks
https://www.facebook.com/permalink.php? ... 0571800603

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Peeter Espak: rahvusvaenu ja klassiviha õhutamine ei saa olla uus normaalsus

Augustis juhtus Eestis midagi enneolematut. Retoorika, seisukohad ja kõned, mida viimati avalikkuses kuulsime sellise jõulisusega Interrinde esindajate poolt veel kolmkümmend aastat tagasi – olgu Jevgeni Mihhailovitš Kogani või Mihhail Ivanovitš Lõssenko suust – on tagasi saabunud Eesti ametlike ürituste kavadesse koos kõrgeima riikliku tunnustusega.

PEETER ESPAK
usundiloolane


Detsembrikommunistide, juunikommunistide, Kaarel Irdi, Elsa Gretškina, Karl Vaino ja Gustav Naani vaim ei ole meie seast mitte kuhugi kadunud, vaid õitseb uhkelt ja raevukalt edasi progressiivse intelligentsi ja ka vasakpoliitikute toetuse taustal.

Elame uues reaalsuses, kus peame tõdema, et aastal 1991 Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega saabunud võit ei olnud lõplik. Inimesed, kes vabaduse ja demokraatiaga ehk seadusliku Eesti Vabariigiga nõus ei olnud ja soovisid vana korra maksvusele tagasitulekut, ei kadunud kuhugi, vaid ettevaatusest uue seadusliku riigikorra ees otsustasid isiklike hüvede nimel kas veidi vaiki olla või vahel isegi kaasa mängida. Sealjuures saavutades uues vabas maailmas tihtipeale ka mõjukaid avalikke ameteid.

Nagu ka eelpool tsiteeritud nimedest näha, ei tundnud ja ei tunne klassiviha, rahvusliku vaenu ega ka revolutsiooni õhutamine ei rahvust ega sugu. Küüditajaid, revolutsionääre, vasakintelligentidest hävituspataljonlasi ning meie kultuuri lammutajaid leidus nii eestlaste kui venelaste, meeste kui naiste seas. Ning leiduks ka täna, uinuv tont on üles ärganud.

Võitlus kodanlik-natsionalistlike elementide vastu on muutunud pidevaks protsessiks ning leiab omale alati vanade rünnakuobjektide ammendudes üha uusi sihtmärke.

Lauri Vahtre, Varro Vooglaid ja teised „vana kooli“ konservatiivid on ennast juba sõimatavate ja alandatavatena ammendanud, sest nende rahvavaenlase ja kulaku olemus on liialt ilmne. Seega ongi asutud otsima ja konstrueerima vaenlast ikka üha laialdasemate ühiskonna kihtide seast.

Kui kunagi oli vasakintelligentsi raev suunatud esmalt Reformierakonna vastu, siis uute erakondade teke andis juurde ka rohkelt uusi sihtmärke. Kuid enam pole kurjuse kõige puhtamaks kehastuseks mitte ainult isegi EKRE ja tema käsilased, vaid juba ka Isamaa ja isegi Keskerakond. Garanteerivat ju ka Ratas peaministrina natsionalistide valitsuse püsimist.

Edasi ei piisa enam aga ka nendest konkreetsetest nimelistest vaenlastest, vaid võitlema peab asuma ettekujuteldavate rahvuslike ja sooliste vaenlastega. Kodanlasest degenerant, kes ei mõista progressiivse maailmanägemuse ülimuslikkust, võib tihti peituda ka sellistes kohtades, kust tavainimene tema kontrevolutsioonilist mõju ei märkagi.

Appi peabki tulema tubli enamlane, kes rahvale säärase kuritegeliku indiviidi olemuse ja asupaiga kätte näitab. Tänaseks ei tuksu kodanlasest fašisti süda enam mitte mingite konkreetsete inimeste põues, vaid kogu rahvas ja kogu kultuur on nakatunud.

Valge-eesti maokärss tuhnib töötava rahva ja intelligentsi künnivagudes segamatult. Ta soovib seal tärganud ja õitsele puhkenud sotsiaalse õigluse sõdaluse idude lämmatamiseks mürki pritsida, hävitada meie kõikide ühist tulevikku ja lagundada meie moraalset puhtust.

Enam ei ole süüdi mitte mõni konkreetne üksikindiviid, vaid kogu rahvas, muhu seeliku krüptofašistlik olemus, laulupidu, vanaema ja vanaisa (natsid!). Kokkuvõtlikult on süüdi lihtsalt see, et eestlane julgeb hoolimata kõikidest manitsustest ja ähvardustest endiselt kultuuri ja rahvusena elus püsida ja ei ole siiani võtnud vastu otsust kollektiivseks enesetapuks.

Peame küll tunnistama, et pole võimalik öelda, et ei leiduks ühtegi kõrgemal ametikohal tegutsevat inimest, kes toimuva vastu selgelt ja üheselt oma pahameelt poleks väljendanud. Kuid oma kodanikukohuse täitmine ja Eesti Vabariigile truuks jäämine võib omakorda kaasa tuua üleskutseid ajakirjanduses selle inimese tagandamiseks nagu ka pahaseid sõnavõtte parlamendisaadikutelt.

Sõna tohib siiski vaba olla ainult juhul, kui see sõna on selgelt ühele poole kaldu. Vaba Sõna on privileeg, mille omamine peab olema kinnitatud ja legitimiseeritud progressiivsete hoiakute ja suhtumistega.

Paljud inimesed aga leiavad, et ka Pärnitsa ja paljude teiste sama mõttekoolkonna autorite artikleid ei tohiks avaldada ning neid peaks niiöelda tsenseerima. Vältimaks kahju meie rahva mõttemaailmale või lihtsalt keelates otseseid solvanguid ja mõnitusi.

Olen selles osas – ja eriti Mikk Pärnitsaga seonduvalt – viimasel ajal tugevasti suhtumist muutnud. See tuleneb eelkõige asjaolust, et Pärnits ütleb otse välja need seisukohad, mida suur osa meie vasakintelligentsist ja ka -poliitikutest veendunult usuvad, toetavad ja soovivad. Ning näiteks avalikes toitlustusasutustes või eraviisiliselt täpselt sama juttu ajavad, aga kartuses kodanliku riigi pakutavaid hüvesid kaotada, seda kunagi otse välja ei ülte.

Näeme ammu olukorda, kus meie progressiivne intelligents mõistab sotsiaalmeedia aruteludes raevukalt hukka ükskõik millise väite mõnelt konservatiivselt või lihtsalt traditsionalistlikult autorilt – kasutades ähvardusi, roppusi, labast sõimu, hurjutamist. Samal ajal aga, kui ilmub taaskord mõni mõnitav ja solvav tekst Pärnitsalt või teistelt sama mõttevoolu autoritelt, ollakse kas meeldivalt vait või siis lihtsalt mainitakse, et „see on ju Pärnits“ – ja ka tal on õigus sõna saada. Sõna olla vaba!

Pärnitsa vooruseks aga justnimelt ongi see, et ta on aus. Ning oma aususes ütleb ta otse välja, mis on selle mentaliteedi sisu, mille vastu ka ise juba mitu aastat olen sõna võtnud. Samal ajal, kui tema mõttekaaslastest progressiivne kultuuriline intelligents varjatult mõtleb ja soovib sama, aga avalikkusele esitleb end kui „maailmavaateliselt neutraalseid või distantseerunud mõtiskleijaid“.

Leian hoopiski, et Pärnitsa kirjatöödest peaks koostama eraldi voldiku või brošüüri ja saatma selle tasuta kogu Eesti Vabariigi elanikkonnale tutvumiseks. Suur osa meie rahvast ei ole Pärnitsat lugenud ega tuttav ka Grigorjeva tegemistega. Ning selle asemel, et miskit ära keelata, tulekski rahvas vastava loomega kurssi viia. Sellele võib küll järgneda vihaste inimeste marss vikatite ja hangudega Toompeale, nõudmaks aru, et mis meil toimub. Kuid vähemalt olekski rahvas informeeritud ja teakski, mis meil toimub.

Mis puutub aga meie presidendi avalikel üritustel kõnelejate valikusse nagu tema pärjatud auhindade kavaleridesse, siis leian, et just täpselt sellist suhtumist, mida oma tekstides või ülesastumises väljendavad nii Grigorjeva kui Pärnits, just meie president toetabki.

Pärnits ja Grigorjeva ongi ideaal, mida meie pimeduses elavale rahvale näidata ja eeskujuks tuua soovitakse. Seeläbi aga ka manifesteerida just nimelt iseenda ilmajäetuse tunnet. Teisalt aga suruda ka meie ühiskonnale peale julma identiteedipoliitikat, mis nõuabki kõikide ühiskonnarühmade vastavalt võimalikele ja valdavalt ettekujuteldavate vähemusrühmade teineteisele vastandamist ja tülli ajamist.

Ajada tülli eestlane ja venelane, mees ja naine, süvendada vastandumist ja vaenulikku retoorikat meie niigi ülemäära tülis erakondade vahel, vastanda rõhutatult töölisklassi „teistsugusele“ elanikkonnale – tekitada meile klassiviha ja rahvuslikku vaenu – ongi aga see, mille vastu iga vastutustundlik poliitik nagu ka kultuuritegelane peaks tekkinud olukorras esmajoones nii sõnades kui tegudes olema.


Tekkinud lõhestamise ja vastandamise ületamine peabki aga saama järgmise, aastal 2021 valitava presidendi viie aasta töö peamiseks eesmärgiks ja sisuks. Oma presidenti ei vaja mitte ainult opositsioon ja progressivistlik eliit, vaid kogu riik ja rahvas.

[Z03]

Sveta Grigorjevale on taas sõna antud ja kus mujal kui Eesti Päevalehes. Mul oli kõhe seda teksti lugeda, ausalt. Olen kindel, et peale Sveta sõnavõttu armastavad eestlased venelasi veelgi rohkem kui seni. Ma ei pea vandenõuteooriate heietamist kuigi hea vaimse tervise näitajaks, aga vägisi tükib pähe mõte, et ehk oligi see eesmärgiks - tüli tekitamine kahe rahvusgrupi vahel. Miks ja kellele see kasulik oleks? Ma ei taha tüli, soovin rahulikult olla ilusasse varasügisesse jõudvas Eestis, käia tööl, elada oma igapäevast ja tavalist elu. Nagu koroonast veel vähe oleks, viimane, mida Eesti vajab praegu, on pingelised suhted erinevate rahvusgruppide vahel. Miks te seda siis teete?

https://epl.delfi.ee/lp/sveta-grigorjev ... d=90859679

Kadriorg andis rohelise tule

Ka Sveta kõne rõhuasetus, mis oli klammerdatud suuresti eesti-vene rahvusküsimuse külge, sai alguse sellest, kui erandlikuks ta end sellisel üritusel kõnelejana peab. Nii erandlikuks, et oli viimase hetkeni kindel: iga hetk võib tulla presidendi kantseleilt teade, et tema roosiaeda kutsumine oli eksitus ja ta ei olegi määratud seal kõnelema. Seda ei tulnud. Kantselei silm ei pilkunud ka sõnavõtu teksti peale, mille Sveta neile kaks päeva enne vastuvõttu vene keelde tõlkimiseks saatis.

Sveta oli arvestanud, et peab presidendi vastuvõtu järgsetel päevadel olema valmis igasuguseks tagasisideks, aga üllatajaid on olnud sellest hoolimata. Kuigi valdav osa vastukaja on olnud positiivne, leidub palju neidki, kes ei olnud kõnega rahul.

„Mind paneb imestama, mille peale inimesed nii šokeeritud või solvunud on. Kas teemade peale? Või kas ei tule põhiline solvumine hoopis sellest, et noor naisterahvas julges rääkida teatud teemadel?” küsib Sveta. „Olen eestlane. Olen Eesti kodanik. See oli ka minu pidupäev. Mul oli õigus öelda asju, mille pärast päriselt muret tunnen. Loomulikult kujutan ette, et võib tõesti olla raske püsida paigal ja kuulata ära ühe naise mõtted, agoonia, mida ma ise ei jaga või millele ma isegi oma tegemistega kaasa pole aidanud. Saan aru, see pole lihtne.”

Negatiivse tagasiside peale saab tema sõnul omakorda solvuda ainult siis, kui seda väljendanud inimeste hulka satub keegi, keda ta austab. Kõige enam on temas pettumust tekitanud Tõnis Lukase reaktsioon: kultuuriminister väitis, et luuletaja ei saa aru, mida iseseisvus eestlastele ja Eesti ühiskonnale tähendab.

„Mind kurvastas väga see, et ta luges minu kõnest kuidagimoodi välja, et ma ei saa aru Eesti iseseisvusest. Sellega välistab ta minu ju põhimõtteliselt eestlaseks olemisest ja eestluse paradigmast. Vahet pole, kas ma räägin riigikeelt või mitte, kas olen olnud kümme aastat Eesti kultuuris väga aktiivne osaline või mitte. Ta põhimõtteliselt ütles mulle, et ma ei ole eestlane ja ei tohi neid asju öelda. Eestlaseks saamise tingimus on 29 aastat pärast taasiseseisvumist ikka veel taltsas venelane olemine. Sorry, Tõnis Lukas, aga minust ei saa ei teie ega Eesti vabariigi taltsast venelast. Kui te kutsute mind laua äärde kaasa rääkima ainult teatud tingimustel, siis ma ei tahagi seal olla.”

Kuigi ühiskondlikele protsessidele mõtlemine hõivab suure osa Sveta ärkveloleku ajast, ei ole ta poliitikasse minekule mõelnud. „Mul on mu tants ja luule. Kunstis saab ka väga jõuliselt poliitikaga tegeleda – see tähendab ju ka sümboolseid mehhanisme. Poliitik olemine tähendaks, et ma ei saaks enam öelda asju, mida tahan, ega olla nii järsk, kui tahan. Mulle tundub, et praegu saan kirjutada nii, nagu tahan, ja olla oma tekstides poliitiliselt mittekorrektne,” ütleb ta.

„Kuigi kui asi läheb nii hulluks, et ma ei saa enam kunsti teha ja mul ei lasta enam elada, siis on järgmine tee küll poliitika – mul ei jää muud võimalust. Seni meeldib mulle aga olla selline kahtlane element,” muigab Sveta.

[Kriku]

Mina isiklikult pole ei solvunud ega šokeeritud. Mind lihtsalt häirib demagoogia ning ussitamine.