Integratsioon ja Eesti venekeelsed
-
maksipoiss
- Liige
- Postitusi: 1763
- Liitunud: 24 Okt, 2014 20:33
- Asukoht: Pärnu
- Kontakt:
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
"Punaproffessorid" oli vist käibeväljend vahepeal tolle kamba kohta. Ise olid tüübid kohutavalt solvunud selle tõttu.
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Moskvast pärit Maša õpib praegu Tartu kõrgemas kunstikoolis meedia- ja reklaamidisaini. Tartu ülikooli semiootikadoktorandi Saša kodulinn Noginsk asub Moskva oblastis, kuid siiski pealinna külje all: neiu hinnangul on tema kodulinna Punaselt väljakult vaid 65 kilomeetrit.
Saša: „Noginsk on väikelinn, seal on 150 000 elanikku. Säilinud on palju vanu poode, aga nende asemele on astumas supermarketid. Tartus on mitmeid kohti, mis mulle meenutavad mu kodulinna. Ja tundub, et mitte ainult minul ei tekita need nostalgiat. Tartu on väike rahulik linn, mitte nagu Moskva. Siin on palju häid inimesi. Siin võib ajada oma asja nii, et kui rakendad väheke jõudu ja oskusi, on mõju peagi näha.“
Saša kasutas Emajõelinna vanade poodide joonistamiseks akvarellpliiatseid. Ta ei ole kunsti õppinud, küll on aga joonistanud maast madalast. Kalligraafilise töö on teinud tema õde Liza, kes õpib Peterburi riiklikus ülikoolis filmindust. Küljendanud on kalendri Maša. Neidude ühise töö vastu on tärganud huvi nendel tartlastel, kes nägid seda suhtlusvõrgustikus. Üks neist, kes tahtis endale üht kalendri eksemplari, on Tartu Tamme gümnaasiumi bioloogiaõpetaja Ott Maidre. Ta imetleb tegijate oskust kinni püüda ja väärtustada neid elemente tänavapildis, mis teevad Tartust Tartu. Maidre tuli Emajõelinna kümme aastat tagasi õppima ja jäi hiljem töölegi. Sama soov on Saša Miljakinal, kes tuli siia esimest korda viis aastat tagasi, ja Maša Kanatoval, kes on tartlane seitsmendat aastat ning lõpetas enne kunstiõpingutele asumist Tartu ülikooli vene filoloogia erialal bakalaureusena. Tartu poodide kalender peaks alanud nädalal minema müüki.
Saša: „Neid tasub esialgu küsida Veski tänava koogipoest Mandel ning Rüütli ja Munga nurgal tegutsevast käsitöösalongist Roosiait.“
https://tartu.postimees.ee/4309203/mosk ... -poodidega
G4S-i juht Priit Sarapuu: „Turvasektoris töötamiseks peab olema alaline elamisluba ja B2-keeletase. Seetõttu ei saa me tihti palgata ka koduseid venelasi Ida-Virumaalt. Kaubandussektor toob neid bussidega pealinna. Kunagi nägin kurbnaljakat seika, kus suure panga turvajuht sundis tellerit ja meie turvatöötajat eesti keeles suhtlema. Mõlemad olid puruvenelased. Purssisid siis seal eesti keelt. Oli naljakas, aga eelkõige kurb. Miks seda vaja on? B-tase on karm. Baasteadmised peaksid kindlasti olema. Sa pead oskama end väljendada.“
http://arileht.delfi.ee/news/uudised/g4 ... d=80123078
Kolumnist ja vene keele õpetaja Andrei Kuzitškin: „Kui Kremli tentsikud raevutsevad ja üritavad iga hinna eest kedagi teist patuoinaks teha, on järelikult Ameerika kongresmenid õige otsuse vastu võtnud. Venemaa detektiivisarja «Sild» Venemaa variandis peaosa mängiv Mihhail Porotšenkov õppis 1980. aastatel Tallinna poliitilises sõjakoolis, kuid ei lõpetanud seda korduvate distsipliinirikkumiste tõttu. Sarja tegevus toimub Ivangorodi ja Narva vahel sillal, kust kulgeb Venemaa ja Eesti piir. Põhielemendiks ongi sild, millel leitakse naise surnukeha. Laip lebab täpselt silla keskel. Tallinnast saabub sündmuskohale keskkriminaalpolitsei vaneminspektor Inga Veerma (Ingeborga Dapkunaite), Venemaalt aga juurdluskomitee uurija Maksim Kazantsev (Mihhail Porotšenkov). Teine peaosatäitja Ingeborga Dapkunaite pidi rolli jaoks ära õppima uue, eesti Kõigi kümne käände [sic!] korrektse kasutamise eest vastutas spetsiaalne konsultant. Samuti aitasid näitlejannat kolleegid: tuntud Eesti näitleja Guido Kongur [sic!] õpetas, kuidas öelda aktsendivabalt välja kõige keerulisemaid lauseid. Rahvusvahelise projekti võtteid korraldati Tallinnas, Narvas, Ivangorodis, Peterburis ja Sotšis. Põnevat detektiivisarja «Sild» hakkab telekanal NTV näitama 2017. aasta lõpul. Kui virtuaalsed kuriteod riigipiiril ajendavad õppima eesti keelt, võib Sisekaitseakadeemia üleviimine Narva küllap järsult suurendada kohalike elanike eesti keele oskust
“
https://arvamus.postimees.ee/4311665/an ... joe-sillal
Kolumnist Daniel James Coll: „Eesti ja vene mehed tõmbavad selga talvevormi: eestlased sügisvärvides villased mantlid, lendlevad villased sallid ja peenutsevad erksavärvilised püksid, mis ühtekokku täidavad tühiku, mille on jätnud nende süütud alla surutud isiksused; eestivenelased mustad villased mütsid, mustad tepitud joped, sinised teksad ja mustad saapad, mis sobivad ilmekalt kokku nende praktilise meelelaadiga. Jah, mõlemal juhul on kahtlemata tegemist ettenähtud standardiga. Ja siis leidub selliseid välismaalasi nagu mina. Üleni sisse mässitud nagu eespool mainitud lapsed, aga ikka värisemas, poetades pisaraid Brexiti pärast neljaeurose käsitöö-cappuccino tassi juures, samal ajal selle hinna üle kurtes ja isegi imestades, miks ma ometi kannatan aastast aastasse seda maad ja seda ilma ega istu hoopis mõnusalt praksuva kamina ees, käes pint Butty Bachi õlut, mõnes Cotswoldi vaikses maakõrtsis oma kodumaal. Nukrutsedes Marks & Spenceri kadumise pärast, muretsedes, kust küll ometi hankida tänavu puuviljasegu jõulukoogikeste tarbeks (jah, jõulupudingust olen ma ausalt öeldes loobunud), ja ikka nuttes taga salatikastet ja korralikku odavat punast veini. Minusuguste õrnahingeliste brittide suureks õnneks on selgunud, et meil aitab talve üle elada kuuekuuline Netflixi tellimus ja sagedased toidupakid kaugelt kodumaalt – ning ma olen asunud varakult talveks valmistuma. Mõnetise irooniana kirjutan ma neid ridu täpselt 100 päeva enne Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva, millele järgneb veel terve aasta pidustusi ja kõige olnu ja oleva üle mõtisklemist. Karmimgi talv kahvatab kõige selle ees, mida Eesti rahvas on suutnud saavutada viimase 100 aastaga ja mis kõik teda veel ees ootab, vaigistades minusugused vinguvad välismaalased juba ammu enne seda, kui mõne Eesti loo sissejuhatuski läbi saab. Kui jutt läheb ajaloole, nagu see tutvuse käigus mingil hetkel peaaegu alati ja paratamatult läheb, siis on need eestlased, keda mina tunnen, hakanud tasapisi avanema. Mina mäletan lugusid Teisest maailmasõjast, mida pajatas mu vanaisa: need olid traagilised, aga sageli kauged, kellegi teise lood. Kui kohutav too sõda ka meile ei olnud, leidus omajagu neidki, keda see tragöödia isiklikult ei puudutanud, ehkki vaevalt said nad rahvuse esindajatena sellest täiesti puutumata jääda. See kõik on teravas kontrastis nende Teise maailmasõja lugudega, milles minu Eesti sõbrad räägivad tragöödiast, mis puudutas tõepoolest kõiki kõige sügavamal ja intiimsemal tasandil, puudutas nende veresugulasi ja sageli vaid üks või kaks põlvkonda tagasi. Läheme pisut kaugemale tagasi kui Saksa vägede lahkumine ja Ühendatud Balti hertsogiriigi kokkukukkumine 1918. aasta novembris – läheme aega, mil näljahäda pühkis 1695.–1697. aastani minema viiendiku Eesti- ja Liivimaa elanikkonnast, millele järgnes Põhjasõja ajal katk, mis saavutas suurima ulatuse 1708.–1712. aastal. Tänapäeva Eesti alal jäi alles jäi umbkaudu 150 000 inimest (kirjeldused ja arvud erinevad päris suures ulatuses). Kohati kuni 80 protsenti elanikest kaotanud maa liideti Venemaa keisririigiga. Praeguseks 1,3 miljonini jõudnud elanikkond ilmestab seda, et isegi nii lühikese ajaga, kui seda on 300 aastat, on võimalik väga tõhusalt rahvaarvu tõsta. Nii et kõigile neile, kes lugesid läbi teise lõigu ja esitasid küsimuse, mida paganat ma siin ometi teen, kui ma muudkui hädaldan, et siin pole kodumaa mugavusi, siis vastus kõlab: ma olen siin austusest. Puhtast ja siirast austusest. Austusest maa vastu, kus usutakse endasse ka siis, kui teised ei usu, kus on suudetud arusaama, mida tähendab olla eestlane, alal hoida terve piinarohke ajaloo jooksul, kõik need viimased 100 aastat ja palju, väga palju enamgi. Maa vastu, kus astutakse vapralt vastu järgmisele hooajale, mehistunud lahingutes ja ülbitsemistes, midagi pelgamata, küll kurnatud, aga aina edasi liikudes, aetuna mõttest mitte peatuda, vaid püsida ja ellu jääda. Kui Eesti lugu saaks vaadata Netflixist, oleks see sama pinev ja põnev kui ehedad Ameerika mäed – ja veel millised karakterid, mida iganes nad siis ka ei otsustaks talvel selga tõmmata. Neli köitvat hooaega, iga oma spetsiifilise teemaga vastavalt ajalooperioodile, vürtsitatud tragöödia, üksmeele, rõõmu ja pisaratega. See tõmbaks vaatajaid ligi kui kärbsepaber ja nakataks kõiki, hariks inimesi ja oleks kui rännak läbi moodsa õitsva maa ajaloo. Ja nagu iga hea draama, muudaks see midagi vaataja sees. Siis, alles siis võib-olla suudavad minusugused inimesed tõeliselt mõista teiesuguseid inimesi. Praegu pean aga leppima sellega, et olen nüüd ja edaspidigi siiralt kaasaelav pealtvaataja, jah, parimal juhul külaline, ei midagi enamat.“
https://arvamus.postimees.ee/4319119/da ... -siin-olen
Eestlane Arnold Rutto: „Olen sündinud ja elanud poole oma elust Abhaasias, olin lapsena seal, kui käis Abhaasia-Gruusia kodusõda. Seega, kogesin kõike seda, mida üks sõda kaasa toob – hirmu oma lähedaste ja enda elu pärast. Eestis elan alates 2005. aastast, kuid minu ema, isa ja vanaema elavad tänaseni Abhaasias. Külastan neid puhkuste ajal, seega olen hästi kursis Abhaasia eestlaste eluoluga. Sageli kohtan inimesi, kes mäletavad, et kunagi ammu toodi sealt lennukitega eestlased Eestisse. Nad on veendunud, et kõik eestlased toodigi Abhaasiast ära. Kuna peale seda ilmusid ajakirjanduses Abhaasiasse elama jäänud eestlastest harva mõned üksikud artiklid, siis ongi üldlevinud arusaam, et probleem sai lahendatud. Küllap need üksikud, kes sinna jäid, on ise teinud sellise otsuse ja ju siis saavad endaga hakkama või polegi nad enam eestlased. Paljudel Abhaasia eestlastel on lähedased Eestis või Venemaal, kes enamasti elavad linnades ja korterites. Vanemad inimesed, kes on kogu oma elu elanud oma puuviljaaiaga kodus ja kasvatanud loomi, tunnevad end linnakorteris täiesti kasutuna. Nad tahavad surra oma kodus ja puhata kalmistul oma esivanemate juures. Seepärast tuleb nende sooviga leppida nende lastel või teistel lähedastel, kes seetõttu ei saa lahkuda ega jätta vanad inimesed abita. Abhaasia eestlaste esivanemad lahkusid Kaukaasiasse, et saada maad ja olla ise enda peremees, paljud saidki maa ja rajasid kodu, harisid maad, kasvatasid üles puuviljaaiad (ka siis, kui see kolhoosi võeti) ja pärandasid selle kodu lastele. Nüüd tuleb nende järeltulijatel vastu võtta raske otsus: kas jätta see esivanemate ülesharitud maa ja kodu, pakkida kohvrid ja kolida linnakorterisse või jääda oma koju – tulgu mis tuleb. Need, kes tulid sõjajalust lennukitega Eestisse, tegid selle raske otsuse ja jätsid kõik sinnapaika, kuid teised, teades nende kogemust, ei ole valmis seda veel tegema. Abhaasia eestlastel valikuid tegelikult ei ole. Kõige tihedamalt on nad vaatamata kõikidele takistustele siiani seotud ikka Eestiga. Paljudel on siin sugulased, tavaliselt noorema põlvkonna esindajad, kes on eri aegadel Eestisse tulnud ja kes soovivad, et sugulased Abhaasiast Eestisse jõuaksid. Kuid Eestisse tulemiseks, kui on soov siia elama või ka õppima tulla, on vaja reisidokumente. Eesti riik ei tunnista ühtegi Abhaasias välja antud dokumenti, s.h sünnitunnistust. Gruusiast pole Abhaasia eestlastel dokumente saada samuti reaalne, sest ka nemad ei tunnista Abhaasias välja antud dokumente. Lisaks teeb olukorra keeruliseks see, et ületades Abhaasia-Venemaa piiri, on nad rikkunud Gruusia seadusi, mille eest on ette nähtaud üsna rängad karistused. Seega jääb Abhaasia eestlaste ainukeseks võimaluseks kasutada ära võimalus saada Eesti riigi jaoks legaalne dokument Venemaalt, kõigepealt sisepass ja siis välispass, mille alusel saab viisa Eestisse. Eesti riik lihtsalt ei jäta Abhaasia eestlastele muud võimalust, kui tegelikult võtta Venemaa kodakondsus. See tähendab, et need, kes soovivad Eestisse elama tulla, peavad kõigepealt elama Eestis Venemaa kodanikuna enne Eesti kodakondsuse saamise sooviavalduse esitamist elamisloa või elamisõiguse alusel vähemalt kaheksa aastat, millest viis viimast aastat püsivalt. Lisaks tuleb sooritada kodakondsuse saamiseks vajalikud eksamid. Abhaasia eestlased on uhked selle üle, et nad on eestlased ja nende jaoks on arusaamatu ja alandav, kui nad peavad selleks elama Eestis, enne kui Eesti riik neid oma kodanikuks tunnistab, vähemalt kaheksa aastat Venemaa kodanikena, täpselt nagu iga teine Venemaa kodanik. Jääb veel võimalus minna Venemaale, aga kui seal pole lähisugulasi ja sidemeid ka mitte, nii et peab alustama tühjalt kohalt – siis tulebki jääda Abhaasiasse. Abhaasia eestlased Abhaasias ei tunneta, et Eesti tunnistab neid eestlastena, tunneb huvi selle vastu, kuidas nad saaks eestlust seal kaugel säilitada ja on huvitatud sellest, et mingi osa nendest, nende lastest või lastelastest jõuaks Eestisse eestlastena. Abhaasiast Eestisse jõudnud eestlased, kes elavad siin halli passiga ja püüavad ära elada rahvapensioniga, ei tunne samuti, et riik neid eestlasteks tunnistab. egelikult on enamik nendest optantide järeltulijad, nende esivanemad on 1920. aastal taotlenud Eesti kodakondsust ja selle ka saanud. Seda vaatamata asjaolule, et ka siis asusid need asulad väljaspool Venemaa territooriumi, rakendati seda kokkulepet ka Abhaasias elavatele eestlastele. Eesti riik ei taha praegu tunnistada nende sünnijärgset kodakondsust, kuigi on tehtud ka üksikuid erandeid. Kuigi nende kodanikeks tunnistamisega jääksid riigil paljud probleemid kohe ära. Selge on see, et vanem põlvkond ei tule sealt ära, kuid Eesti riik võiks aidata keskealisi ja noori säilitada seal eesti keele oskus. Selleks peab olema loodud võimalus reisida Eestisse, kas siis sugulastele külla või keelte laagrisse, jättes Venemaa sellest reisidokumentidega sekeldusest välja. Noori Abhaasia eestlasi, kes soovivad tulla Eestisse õppima, võiks riik toetada kas või nii, nagu seda on tehtud aastaid Venemaalt soome-ugri rahvaste aitamisega. Iga eestlane võiks olla Eesti riigi jaoks väärtuslik ja riik peaks sellest ka Abhaasia eestlastele märku andma. Sest kui nad tulevad Eestisse, siis tulevikus tekib siin üks eesti perekond juurde, aga kui ta läheb õppima Venemaale või jääb sinna, siis tema järeltulijatest saavad mõne teise rahvuse esindajad, mitte eestlased. Nii, ükshaaval, me kaotamegi osa ma rahvast ja eestlasi jääb aina vähemaks.“
https://arvamus.postimees.ee/4324959/ar ... kodanikeks
Häkker Ralph Echemendia: „Tulin ühel päeval siia lihtsalt vanalinna vaatama. Olen suur keskaegse ja renessansiarhitektuuri fänn. Armusin sellesse paika jäägitult. Naudin kõike, sealhulgas inimesi, IT arengutaset, maksundust. Siin on mu firma Seguru peakontor. Sinu telefon ongi sinu maailm. Kui selle sinult ära võtaksin, oleksid abitu ega mäletaks enam midagi. Mine ükskõik kuhu – panka, politseisse, allkirjasta lepinguid –, kõik on digitaalne! Eriti Eestis. Siin naerdakse, kui nähakse, kuidas ameeriklased – nii kõrgelt arenenud kui see riik ka poleks – kirjutavad endiselt üksteisele tšekke ehk „ma olen sulle võlgu“-pabereid. Ja kuidas seal võib lihtne internetiülekanne maksta 30–45 dollarit. Eesti on nii digitaalne, et on pigem vähem haavatav kui enamik teisi maailma riike. Erinevalt näiteks USAst on Eesti loonud vajalikud dubleerivad IT-süsteemid (andmesaatkonnad) väljapoole riiki, juhuks kui siin peaks midagi juhtuma. Suurim risk on ikka ja alati inimene. Ehita kui tahes keeruline ja turvatud IT-süsteem, alati saab ära lollitada inimese. Me lihtsalt toetume niivõrd tugevalt tehnikale ning usume, mida ekraan meile ütleb. Näiteks kunagi kasutasin ma stripparit, et pääseda väga hästi turvatud andmekeskusesse. Seal olid biomeetrilised läbipääsud, relvastatud valve ja kõik muu. Ma teesklesin, et olen saatjaks stripparile, kes on tellitud üllatusena majja ühele inimesele tema abikaasa poolt. Ja kujuta ette, läbi läks! Turvamehed mitte lihtsalt lasksid meid sisse, vaid vaatasid veel sõud ka pealt. Mina aga täitsin vaikselt oma eesmärgid. Eestlastega on natuke lihtsam: teil on juba Nõukogude ajast insenerlik mõtteviis ning skepsis. Enamikus teistes riikides kasutavad inimesed tehnikat täiesti hooletult. Reaktsioon oli adekvaatne ja näitas, et Eesti hoolib oma e-riigist. Ka minu ID-kaart suleti. Alati on parem karta kui kahetseda. Tähtis on see, et risk jäigi teoreetiliseks ja see ei realiseerunud. Eesti näitas erilist paindlikkust. Lihtsalt uudishimust keegi ID-kaarti häkkima ei hakka. Küll võib olla tõenäoline poliitiliselt motiveeritud rünnak näiteks Venemaa suunalt. Varem olid sealt tulevad rünnakud puhtalt kriminaalsed. Aga tegelikult oleks Eesti puhul märksa lihtsam osta ära näiteks mõni kaitsepolitsei ametnik, kui hakata ID-kaarti muukima. Need (Eesti e-valimised) on ühed maailma kõige turvalisemad. Üleüldse on Eesti IT-süsteemide usaldusväärsus väga suur.“
http://ekspress.delfi.ee/intervjuu/maai ... d=80309352
Riigikogu liige Viktoria Ladõnskaja ning suhtekorraldusguru Meelis Kubits on eilsest alates abielus.
Ladõnskaja: „Да. Päris pere loomine on ägedamast ägedam!“
https://www.facebook.com/photo.php?fbid ... 315&type=3
Saša: „Noginsk on väikelinn, seal on 150 000 elanikku. Säilinud on palju vanu poode, aga nende asemele on astumas supermarketid. Tartus on mitmeid kohti, mis mulle meenutavad mu kodulinna. Ja tundub, et mitte ainult minul ei tekita need nostalgiat. Tartu on väike rahulik linn, mitte nagu Moskva. Siin on palju häid inimesi. Siin võib ajada oma asja nii, et kui rakendad väheke jõudu ja oskusi, on mõju peagi näha.“
Saša kasutas Emajõelinna vanade poodide joonistamiseks akvarellpliiatseid. Ta ei ole kunsti õppinud, küll on aga joonistanud maast madalast. Kalligraafilise töö on teinud tema õde Liza, kes õpib Peterburi riiklikus ülikoolis filmindust. Küljendanud on kalendri Maša. Neidude ühise töö vastu on tärganud huvi nendel tartlastel, kes nägid seda suhtlusvõrgustikus. Üks neist, kes tahtis endale üht kalendri eksemplari, on Tartu Tamme gümnaasiumi bioloogiaõpetaja Ott Maidre. Ta imetleb tegijate oskust kinni püüda ja väärtustada neid elemente tänavapildis, mis teevad Tartust Tartu. Maidre tuli Emajõelinna kümme aastat tagasi õppima ja jäi hiljem töölegi. Sama soov on Saša Miljakinal, kes tuli siia esimest korda viis aastat tagasi, ja Maša Kanatoval, kes on tartlane seitsmendat aastat ning lõpetas enne kunstiõpingutele asumist Tartu ülikooli vene filoloogia erialal bakalaureusena. Tartu poodide kalender peaks alanud nädalal minema müüki.
Saša: „Neid tasub esialgu küsida Veski tänava koogipoest Mandel ning Rüütli ja Munga nurgal tegutsevast käsitöösalongist Roosiait.“
https://tartu.postimees.ee/4309203/mosk ... -poodidega
G4S-i juht Priit Sarapuu: „Turvasektoris töötamiseks peab olema alaline elamisluba ja B2-keeletase. Seetõttu ei saa me tihti palgata ka koduseid venelasi Ida-Virumaalt. Kaubandussektor toob neid bussidega pealinna. Kunagi nägin kurbnaljakat seika, kus suure panga turvajuht sundis tellerit ja meie turvatöötajat eesti keeles suhtlema. Mõlemad olid puruvenelased. Purssisid siis seal eesti keelt. Oli naljakas, aga eelkõige kurb. Miks seda vaja on? B-tase on karm. Baasteadmised peaksid kindlasti olema. Sa pead oskama end väljendada.“
http://arileht.delfi.ee/news/uudised/g4 ... d=80123078
Kolumnist ja vene keele õpetaja Andrei Kuzitškin: „Kui Kremli tentsikud raevutsevad ja üritavad iga hinna eest kedagi teist patuoinaks teha, on järelikult Ameerika kongresmenid õige otsuse vastu võtnud. Venemaa detektiivisarja «Sild» Venemaa variandis peaosa mängiv Mihhail Porotšenkov õppis 1980. aastatel Tallinna poliitilises sõjakoolis, kuid ei lõpetanud seda korduvate distsipliinirikkumiste tõttu. Sarja tegevus toimub Ivangorodi ja Narva vahel sillal, kust kulgeb Venemaa ja Eesti piir. Põhielemendiks ongi sild, millel leitakse naise surnukeha. Laip lebab täpselt silla keskel. Tallinnast saabub sündmuskohale keskkriminaalpolitsei vaneminspektor Inga Veerma (Ingeborga Dapkunaite), Venemaalt aga juurdluskomitee uurija Maksim Kazantsev (Mihhail Porotšenkov). Teine peaosatäitja Ingeborga Dapkunaite pidi rolli jaoks ära õppima uue, eesti Kõigi kümne käände [sic!] korrektse kasutamise eest vastutas spetsiaalne konsultant. Samuti aitasid näitlejannat kolleegid: tuntud Eesti näitleja Guido Kongur [sic!] õpetas, kuidas öelda aktsendivabalt välja kõige keerulisemaid lauseid. Rahvusvahelise projekti võtteid korraldati Tallinnas, Narvas, Ivangorodis, Peterburis ja Sotšis. Põnevat detektiivisarja «Sild» hakkab telekanal NTV näitama 2017. aasta lõpul. Kui virtuaalsed kuriteod riigipiiril ajendavad õppima eesti keelt, võib Sisekaitseakadeemia üleviimine Narva küllap järsult suurendada kohalike elanike eesti keele oskust
“https://arvamus.postimees.ee/4311665/an ... joe-sillal
Kolumnist Daniel James Coll: „Eesti ja vene mehed tõmbavad selga talvevormi: eestlased sügisvärvides villased mantlid, lendlevad villased sallid ja peenutsevad erksavärvilised püksid, mis ühtekokku täidavad tühiku, mille on jätnud nende süütud alla surutud isiksused; eestivenelased mustad villased mütsid, mustad tepitud joped, sinised teksad ja mustad saapad, mis sobivad ilmekalt kokku nende praktilise meelelaadiga. Jah, mõlemal juhul on kahtlemata tegemist ettenähtud standardiga. Ja siis leidub selliseid välismaalasi nagu mina. Üleni sisse mässitud nagu eespool mainitud lapsed, aga ikka värisemas, poetades pisaraid Brexiti pärast neljaeurose käsitöö-cappuccino tassi juures, samal ajal selle hinna üle kurtes ja isegi imestades, miks ma ometi kannatan aastast aastasse seda maad ja seda ilma ega istu hoopis mõnusalt praksuva kamina ees, käes pint Butty Bachi õlut, mõnes Cotswoldi vaikses maakõrtsis oma kodumaal. Nukrutsedes Marks & Spenceri kadumise pärast, muretsedes, kust küll ometi hankida tänavu puuviljasegu jõulukoogikeste tarbeks (jah, jõulupudingust olen ma ausalt öeldes loobunud), ja ikka nuttes taga salatikastet ja korralikku odavat punast veini. Minusuguste õrnahingeliste brittide suureks õnneks on selgunud, et meil aitab talve üle elada kuuekuuline Netflixi tellimus ja sagedased toidupakid kaugelt kodumaalt – ning ma olen asunud varakult talveks valmistuma. Mõnetise irooniana kirjutan ma neid ridu täpselt 100 päeva enne Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva, millele järgneb veel terve aasta pidustusi ja kõige olnu ja oleva üle mõtisklemist. Karmimgi talv kahvatab kõige selle ees, mida Eesti rahvas on suutnud saavutada viimase 100 aastaga ja mis kõik teda veel ees ootab, vaigistades minusugused vinguvad välismaalased juba ammu enne seda, kui mõne Eesti loo sissejuhatuski läbi saab. Kui jutt läheb ajaloole, nagu see tutvuse käigus mingil hetkel peaaegu alati ja paratamatult läheb, siis on need eestlased, keda mina tunnen, hakanud tasapisi avanema. Mina mäletan lugusid Teisest maailmasõjast, mida pajatas mu vanaisa: need olid traagilised, aga sageli kauged, kellegi teise lood. Kui kohutav too sõda ka meile ei olnud, leidus omajagu neidki, keda see tragöödia isiklikult ei puudutanud, ehkki vaevalt said nad rahvuse esindajatena sellest täiesti puutumata jääda. See kõik on teravas kontrastis nende Teise maailmasõja lugudega, milles minu Eesti sõbrad räägivad tragöödiast, mis puudutas tõepoolest kõiki kõige sügavamal ja intiimsemal tasandil, puudutas nende veresugulasi ja sageli vaid üks või kaks põlvkonda tagasi. Läheme pisut kaugemale tagasi kui Saksa vägede lahkumine ja Ühendatud Balti hertsogiriigi kokkukukkumine 1918. aasta novembris – läheme aega, mil näljahäda pühkis 1695.–1697. aastani minema viiendiku Eesti- ja Liivimaa elanikkonnast, millele järgnes Põhjasõja ajal katk, mis saavutas suurima ulatuse 1708.–1712. aastal. Tänapäeva Eesti alal jäi alles jäi umbkaudu 150 000 inimest (kirjeldused ja arvud erinevad päris suures ulatuses). Kohati kuni 80 protsenti elanikest kaotanud maa liideti Venemaa keisririigiga. Praeguseks 1,3 miljonini jõudnud elanikkond ilmestab seda, et isegi nii lühikese ajaga, kui seda on 300 aastat, on võimalik väga tõhusalt rahvaarvu tõsta. Nii et kõigile neile, kes lugesid läbi teise lõigu ja esitasid küsimuse, mida paganat ma siin ometi teen, kui ma muudkui hädaldan, et siin pole kodumaa mugavusi, siis vastus kõlab: ma olen siin austusest. Puhtast ja siirast austusest. Austusest maa vastu, kus usutakse endasse ka siis, kui teised ei usu, kus on suudetud arusaama, mida tähendab olla eestlane, alal hoida terve piinarohke ajaloo jooksul, kõik need viimased 100 aastat ja palju, väga palju enamgi. Maa vastu, kus astutakse vapralt vastu järgmisele hooajale, mehistunud lahingutes ja ülbitsemistes, midagi pelgamata, küll kurnatud, aga aina edasi liikudes, aetuna mõttest mitte peatuda, vaid püsida ja ellu jääda. Kui Eesti lugu saaks vaadata Netflixist, oleks see sama pinev ja põnev kui ehedad Ameerika mäed – ja veel millised karakterid, mida iganes nad siis ka ei otsustaks talvel selga tõmmata. Neli köitvat hooaega, iga oma spetsiifilise teemaga vastavalt ajalooperioodile, vürtsitatud tragöödia, üksmeele, rõõmu ja pisaratega. See tõmbaks vaatajaid ligi kui kärbsepaber ja nakataks kõiki, hariks inimesi ja oleks kui rännak läbi moodsa õitsva maa ajaloo. Ja nagu iga hea draama, muudaks see midagi vaataja sees. Siis, alles siis võib-olla suudavad minusugused inimesed tõeliselt mõista teiesuguseid inimesi. Praegu pean aga leppima sellega, et olen nüüd ja edaspidigi siiralt kaasaelav pealtvaataja, jah, parimal juhul külaline, ei midagi enamat.“
https://arvamus.postimees.ee/4319119/da ... -siin-olen
Eestlane Arnold Rutto: „Olen sündinud ja elanud poole oma elust Abhaasias, olin lapsena seal, kui käis Abhaasia-Gruusia kodusõda. Seega, kogesin kõike seda, mida üks sõda kaasa toob – hirmu oma lähedaste ja enda elu pärast. Eestis elan alates 2005. aastast, kuid minu ema, isa ja vanaema elavad tänaseni Abhaasias. Külastan neid puhkuste ajal, seega olen hästi kursis Abhaasia eestlaste eluoluga. Sageli kohtan inimesi, kes mäletavad, et kunagi ammu toodi sealt lennukitega eestlased Eestisse. Nad on veendunud, et kõik eestlased toodigi Abhaasiast ära. Kuna peale seda ilmusid ajakirjanduses Abhaasiasse elama jäänud eestlastest harva mõned üksikud artiklid, siis ongi üldlevinud arusaam, et probleem sai lahendatud. Küllap need üksikud, kes sinna jäid, on ise teinud sellise otsuse ja ju siis saavad endaga hakkama või polegi nad enam eestlased. Paljudel Abhaasia eestlastel on lähedased Eestis või Venemaal, kes enamasti elavad linnades ja korterites. Vanemad inimesed, kes on kogu oma elu elanud oma puuviljaaiaga kodus ja kasvatanud loomi, tunnevad end linnakorteris täiesti kasutuna. Nad tahavad surra oma kodus ja puhata kalmistul oma esivanemate juures. Seepärast tuleb nende sooviga leppida nende lastel või teistel lähedastel, kes seetõttu ei saa lahkuda ega jätta vanad inimesed abita. Abhaasia eestlaste esivanemad lahkusid Kaukaasiasse, et saada maad ja olla ise enda peremees, paljud saidki maa ja rajasid kodu, harisid maad, kasvatasid üles puuviljaaiad (ka siis, kui see kolhoosi võeti) ja pärandasid selle kodu lastele. Nüüd tuleb nende järeltulijatel vastu võtta raske otsus: kas jätta see esivanemate ülesharitud maa ja kodu, pakkida kohvrid ja kolida linnakorterisse või jääda oma koju – tulgu mis tuleb. Need, kes tulid sõjajalust lennukitega Eestisse, tegid selle raske otsuse ja jätsid kõik sinnapaika, kuid teised, teades nende kogemust, ei ole valmis seda veel tegema. Abhaasia eestlastel valikuid tegelikult ei ole. Kõige tihedamalt on nad vaatamata kõikidele takistustele siiani seotud ikka Eestiga. Paljudel on siin sugulased, tavaliselt noorema põlvkonna esindajad, kes on eri aegadel Eestisse tulnud ja kes soovivad, et sugulased Abhaasiast Eestisse jõuaksid. Kuid Eestisse tulemiseks, kui on soov siia elama või ka õppima tulla, on vaja reisidokumente. Eesti riik ei tunnista ühtegi Abhaasias välja antud dokumenti, s.h sünnitunnistust. Gruusiast pole Abhaasia eestlastel dokumente saada samuti reaalne, sest ka nemad ei tunnista Abhaasias välja antud dokumente. Lisaks teeb olukorra keeruliseks see, et ületades Abhaasia-Venemaa piiri, on nad rikkunud Gruusia seadusi, mille eest on ette nähtaud üsna rängad karistused. Seega jääb Abhaasia eestlaste ainukeseks võimaluseks kasutada ära võimalus saada Eesti riigi jaoks legaalne dokument Venemaalt, kõigepealt sisepass ja siis välispass, mille alusel saab viisa Eestisse. Eesti riik lihtsalt ei jäta Abhaasia eestlastele muud võimalust, kui tegelikult võtta Venemaa kodakondsus. See tähendab, et need, kes soovivad Eestisse elama tulla, peavad kõigepealt elama Eestis Venemaa kodanikuna enne Eesti kodakondsuse saamise sooviavalduse esitamist elamisloa või elamisõiguse alusel vähemalt kaheksa aastat, millest viis viimast aastat püsivalt. Lisaks tuleb sooritada kodakondsuse saamiseks vajalikud eksamid. Abhaasia eestlased on uhked selle üle, et nad on eestlased ja nende jaoks on arusaamatu ja alandav, kui nad peavad selleks elama Eestis, enne kui Eesti riik neid oma kodanikuks tunnistab, vähemalt kaheksa aastat Venemaa kodanikena, täpselt nagu iga teine Venemaa kodanik. Jääb veel võimalus minna Venemaale, aga kui seal pole lähisugulasi ja sidemeid ka mitte, nii et peab alustama tühjalt kohalt – siis tulebki jääda Abhaasiasse. Abhaasia eestlased Abhaasias ei tunneta, et Eesti tunnistab neid eestlastena, tunneb huvi selle vastu, kuidas nad saaks eestlust seal kaugel säilitada ja on huvitatud sellest, et mingi osa nendest, nende lastest või lastelastest jõuaks Eestisse eestlastena. Abhaasiast Eestisse jõudnud eestlased, kes elavad siin halli passiga ja püüavad ära elada rahvapensioniga, ei tunne samuti, et riik neid eestlasteks tunnistab. egelikult on enamik nendest optantide järeltulijad, nende esivanemad on 1920. aastal taotlenud Eesti kodakondsust ja selle ka saanud. Seda vaatamata asjaolule, et ka siis asusid need asulad väljaspool Venemaa territooriumi, rakendati seda kokkulepet ka Abhaasias elavatele eestlastele. Eesti riik ei taha praegu tunnistada nende sünnijärgset kodakondsust, kuigi on tehtud ka üksikuid erandeid. Kuigi nende kodanikeks tunnistamisega jääksid riigil paljud probleemid kohe ära. Selge on see, et vanem põlvkond ei tule sealt ära, kuid Eesti riik võiks aidata keskealisi ja noori säilitada seal eesti keele oskus. Selleks peab olema loodud võimalus reisida Eestisse, kas siis sugulastele külla või keelte laagrisse, jättes Venemaa sellest reisidokumentidega sekeldusest välja. Noori Abhaasia eestlasi, kes soovivad tulla Eestisse õppima, võiks riik toetada kas või nii, nagu seda on tehtud aastaid Venemaalt soome-ugri rahvaste aitamisega. Iga eestlane võiks olla Eesti riigi jaoks väärtuslik ja riik peaks sellest ka Abhaasia eestlastele märku andma. Sest kui nad tulevad Eestisse, siis tulevikus tekib siin üks eesti perekond juurde, aga kui ta läheb õppima Venemaale või jääb sinna, siis tema järeltulijatest saavad mõne teise rahvuse esindajad, mitte eestlased. Nii, ükshaaval, me kaotamegi osa ma rahvast ja eestlasi jääb aina vähemaks.“
https://arvamus.postimees.ee/4324959/ar ... kodanikeks
Häkker Ralph Echemendia: „Tulin ühel päeval siia lihtsalt vanalinna vaatama. Olen suur keskaegse ja renessansiarhitektuuri fänn. Armusin sellesse paika jäägitult. Naudin kõike, sealhulgas inimesi, IT arengutaset, maksundust. Siin on mu firma Seguru peakontor. Sinu telefon ongi sinu maailm. Kui selle sinult ära võtaksin, oleksid abitu ega mäletaks enam midagi. Mine ükskõik kuhu – panka, politseisse, allkirjasta lepinguid –, kõik on digitaalne! Eriti Eestis. Siin naerdakse, kui nähakse, kuidas ameeriklased – nii kõrgelt arenenud kui see riik ka poleks – kirjutavad endiselt üksteisele tšekke ehk „ma olen sulle võlgu“-pabereid. Ja kuidas seal võib lihtne internetiülekanne maksta 30–45 dollarit. Eesti on nii digitaalne, et on pigem vähem haavatav kui enamik teisi maailma riike. Erinevalt näiteks USAst on Eesti loonud vajalikud dubleerivad IT-süsteemid (andmesaatkonnad) väljapoole riiki, juhuks kui siin peaks midagi juhtuma. Suurim risk on ikka ja alati inimene. Ehita kui tahes keeruline ja turvatud IT-süsteem, alati saab ära lollitada inimese. Me lihtsalt toetume niivõrd tugevalt tehnikale ning usume, mida ekraan meile ütleb. Näiteks kunagi kasutasin ma stripparit, et pääseda väga hästi turvatud andmekeskusesse. Seal olid biomeetrilised läbipääsud, relvastatud valve ja kõik muu. Ma teesklesin, et olen saatjaks stripparile, kes on tellitud üllatusena majja ühele inimesele tema abikaasa poolt. Ja kujuta ette, läbi läks! Turvamehed mitte lihtsalt lasksid meid sisse, vaid vaatasid veel sõud ka pealt. Mina aga täitsin vaikselt oma eesmärgid. Eestlastega on natuke lihtsam: teil on juba Nõukogude ajast insenerlik mõtteviis ning skepsis. Enamikus teistes riikides kasutavad inimesed tehnikat täiesti hooletult. Reaktsioon oli adekvaatne ja näitas, et Eesti hoolib oma e-riigist. Ka minu ID-kaart suleti. Alati on parem karta kui kahetseda. Tähtis on see, et risk jäigi teoreetiliseks ja see ei realiseerunud. Eesti näitas erilist paindlikkust. Lihtsalt uudishimust keegi ID-kaarti häkkima ei hakka. Küll võib olla tõenäoline poliitiliselt motiveeritud rünnak näiteks Venemaa suunalt. Varem olid sealt tulevad rünnakud puhtalt kriminaalsed. Aga tegelikult oleks Eesti puhul märksa lihtsam osta ära näiteks mõni kaitsepolitsei ametnik, kui hakata ID-kaarti muukima. Need (Eesti e-valimised) on ühed maailma kõige turvalisemad. Üleüldse on Eesti IT-süsteemide usaldusväärsus väga suur.“
http://ekspress.delfi.ee/intervjuu/maai ... d=80309352
Riigikogu liige Viktoria Ladõnskaja ning suhtekorraldusguru Meelis Kubits on eilsest alates abielus.
Ladõnskaja: „Да. Päris pere loomine on ägedamast ägedam!“
https://www.facebook.com/photo.php?fbid ... 315&type=3
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Täiesti masendav - riigiasutused tellisid Vene propakanalilt ID-kaardi reklaami, et "kunstlikel kaasmaalastel" elamisload uuendamata ei jääks. Äkki teeks midagi muud nendega, kellel jäävad sellepärast elamisload uuendamata, et Vene kanalis sellest ei räägita? Saksamaa tellib ka Türgi kanalitest reklaami, et türklased ikka elamislubasid pikendaksid.... Tubli, ENSV!
http://www.err.ee/646763/riik-ostis-kre ... i-reklaami
http://www.err.ee/646763/riik-ostis-kre ... i-reklaami
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Narva arvamusfestivali Bazaari korraldaja Valeria Lavrova: „Kultuuriministeerium tegi ettepaneku arutada Narva Aleksandri kiriku tulevikku. Ekstreemspordikeskuse rajamine kirikusse on hüpoteetiline võimalus, see ei tähenda, et juba oleks olemas mingi konkreetne plaan. Ma lihtsalt tegin ettepaneku arutada, kas jätta kirikuhoone pühakojaks või kaaluda ka muid variante. Ma isiklikult ei poolda kirikusse ekstreemspordikeskuse rajamist. Maailm muutub meie ümber väga kiiresti ja me ei tea, mis juhtub kümne aasta pärast. Kirikuhoone on unikaalne ja seal saaks teha palju asju. Võib arutada, kas teha seal midagi, mis tundub praegu täiesti ebareaalne või lasta seista hoonel tühjana edasi.“
Narva luterlik preester Oleg Sevastjanov: „Ekstreemsus ja kirik ei sobi kokku. Jumal ei armasta asjatut riski. See ei tähenda, et kirikuhoone tuleviku üle ei võiks arutleda. Kirikuhoones saaks korraldada näiteks kontserte, pidada loenguid või korraldada kohtumisi huvitavate inimestega.“
https://www.postimees.ee/4334445/narvas ... -kirikusse
Ameeriklane Zach Baird kirjutab, mida välismaalased näevad Eestis ja eestlastes.
https://arvamus.postimees.ee/4330563/am ... augel-maal
Nike-s töötav eesltane Kristjan Luha: „Aga ühes on Venemaa nõrk – sportimisvõimalustes, kui sa soovid mängida muud peale hoki ja jalgpalli. Rattasõit Moskva kesklinnas oli lausa eluohtlik!„
http://ekspress.delfi.ee/kuum/vana-kuld ... d=65676698
Kolm paremäärmuslast ründas 9. detsembril Tehnologitšeski Instituti metroojaamas mitteslaavi välimusega meest, lükkasid ta vagunist välja ning karjusid: „Vagun valgete jaoks!“. Kui kähmlusse sekkusid läheduses viibijad, võtsid ründajad taskutest karatepulgad ja noa ning tekitasid neile vigastusi. Politseinikel õnnestus kaks alaealist ründajat hiljem kinni pidada.
Uurijad: „Kolmanda plehku pannud mehega on tegemist 21-aastase Nikita Gerassimoviga, kes on Venemaa siseministeeriumi ekstremismi vastase võitluse peavalitsusele hästi teada.“
Venemaa siseministeerium: „Eestisse paremäärmuslane, kes oli koos kaaslastega rünnanud Peterburi metroos mitteslaavi välimusega meest.“
PPA pressiesindaja Kerttu Krall: „Vastavalt isikuandmete kaitse seadusele ei saa PPA inimeste piiriületamise/mitteületamise kohta infot jagada. Küll aga saame kinnitada, et Vene Föderatsiooni politsei pole ka tagaotsimispalvega Eesti ametivõimude poole pöördunud.“
https://youtu.be/Jcy-p1c0RRg
http://www.fontanka.ru/2017/12/11/063/
https://maailm.postimees.ee/4340995/vid ... e-eestisse
Kaitsepolitsei ametnikud pidasid reedel 15. detsembril kinni Eesti Raudtee juhatuse liikme Sergei Fedorenko. Samuti on kinni peetud altkäemaksu andmises kahtlustatav ettevõtja ning kaks altkäemaksu andmisele kaasa aidanud isikut. Kuriteokahtlustused on seotud Eesti Raudtee juhatuse liikme tööülesannetega. Kriminaalmenetlus on alustatud karistusseadustiku paragrahvide alusel, mis käsitlevad altkäemaksu andmist ja võtmist, vastavalt karistusseadustiku sätetele 298 ja 294. Kriminaalmenetlust toimetab kaitsepolitseiamet ning juhib riigiprokuratuur.
https://www.postimees.ee/4346443/kapo-p ... use-liikme
Katerina: „Soovin uuel aastal Venemaale ülikooli minna. Proovisin sel aastal ka Eesti ülikooli sisse saada, ent ei õnnestunud: öeldi, et riigikeele oskus pole piisav ning eksimusi keelekasutuses palju. Kasvasin üles Kohtla-Järvel: seal on vene keel laialdaselt kasutusel ning vajadus eesti keele oskuse järele väiksem. Alustasin eesti keele õpinguid alles seitsmendas klassis – lasteaias polnud see kohustuslik. Mul on ka väike õde, kes hetkel viiendas klassis eesti keelt õpib: koos õpime. Arvan, et tähtis on eesti keeles rääkimist mitte karta, isegi kui vigu teed. Huvitav on see, et kui tulin Tallinnasse elama, siis nõudmised keeleoskusele kasvasid. Kui Kohtla-Järvel sai ka vähese eesti keele ja hea vene keelega hakkama, siis pealinnas nõutakse eesti keele oskust palju paremal tasemel. Loodan väga, et järgmisel aastal mul siiski õnnestub õpinguid alustada, sest muidu on juba halvasti... See aasta oli punase tulekuke aasta, aga 2018 on kollase koera aasta. Koer on inimesele truu sõber, nii et ehk on ka tulev aasta sellevõrra parem. Elus tervikuna ei karda ma midagi. Arvan, et alati võib veel halvemini minna. Näiteks käisin sel aastal Venemaal, Iževski linnas ja sealset eluolu nähes sai kohe selgeks, et Eestis on täitsa hea elada. Polnud seal ei internetti ega maitsvat toitu... Mul on üks suur kirg: Jaapani keel ja kultuur. Tahtsin ülikooli sama eriala õppima minna, aga seni pole õnnestunud. Kaugeim ootus ja eesmärk ongi, et tulevikus elan Jaapanis, sest mulle väga meeldib sealne kultuur. Vaatasin lapsena multikaid, lugesin raamatuid Jaapanist ja nii hakkaski meeldima. Eks selleski kultuuris on nii halbu kui häid külgi, aga tunnen selle riigi vastu suurt tõmmet ja pingutan, et minu ootus täituks.“
https://arvamus.postimees.ee/4346701/ee ... eta-lihtne
Narva luterlik preester Oleg Sevastjanov: „Ekstreemsus ja kirik ei sobi kokku. Jumal ei armasta asjatut riski. See ei tähenda, et kirikuhoone tuleviku üle ei võiks arutleda. Kirikuhoones saaks korraldada näiteks kontserte, pidada loenguid või korraldada kohtumisi huvitavate inimestega.“
https://www.postimees.ee/4334445/narvas ... -kirikusse
Ameeriklane Zach Baird kirjutab, mida välismaalased näevad Eestis ja eestlastes.
https://arvamus.postimees.ee/4330563/am ... augel-maal
Nike-s töötav eesltane Kristjan Luha: „Aga ühes on Venemaa nõrk – sportimisvõimalustes, kui sa soovid mängida muud peale hoki ja jalgpalli. Rattasõit Moskva kesklinnas oli lausa eluohtlik!„
http://ekspress.delfi.ee/kuum/vana-kuld ... d=65676698
Kolm paremäärmuslast ründas 9. detsembril Tehnologitšeski Instituti metroojaamas mitteslaavi välimusega meest, lükkasid ta vagunist välja ning karjusid: „Vagun valgete jaoks!“. Kui kähmlusse sekkusid läheduses viibijad, võtsid ründajad taskutest karatepulgad ja noa ning tekitasid neile vigastusi. Politseinikel õnnestus kaks alaealist ründajat hiljem kinni pidada.
Uurijad: „Kolmanda plehku pannud mehega on tegemist 21-aastase Nikita Gerassimoviga, kes on Venemaa siseministeeriumi ekstremismi vastase võitluse peavalitsusele hästi teada.“
Venemaa siseministeerium: „Eestisse paremäärmuslane, kes oli koos kaaslastega rünnanud Peterburi metroos mitteslaavi välimusega meest.“
PPA pressiesindaja Kerttu Krall: „Vastavalt isikuandmete kaitse seadusele ei saa PPA inimeste piiriületamise/mitteületamise kohta infot jagada. Küll aga saame kinnitada, et Vene Föderatsiooni politsei pole ka tagaotsimispalvega Eesti ametivõimude poole pöördunud.“
https://youtu.be/Jcy-p1c0RRg
http://www.fontanka.ru/2017/12/11/063/
https://maailm.postimees.ee/4340995/vid ... e-eestisse
Kaitsepolitsei ametnikud pidasid reedel 15. detsembril kinni Eesti Raudtee juhatuse liikme Sergei Fedorenko. Samuti on kinni peetud altkäemaksu andmises kahtlustatav ettevõtja ning kaks altkäemaksu andmisele kaasa aidanud isikut. Kuriteokahtlustused on seotud Eesti Raudtee juhatuse liikme tööülesannetega. Kriminaalmenetlus on alustatud karistusseadustiku paragrahvide alusel, mis käsitlevad altkäemaksu andmist ja võtmist, vastavalt karistusseadustiku sätetele 298 ja 294. Kriminaalmenetlust toimetab kaitsepolitseiamet ning juhib riigiprokuratuur.
https://www.postimees.ee/4346443/kapo-p ... use-liikme
Katerina: „Soovin uuel aastal Venemaale ülikooli minna. Proovisin sel aastal ka Eesti ülikooli sisse saada, ent ei õnnestunud: öeldi, et riigikeele oskus pole piisav ning eksimusi keelekasutuses palju. Kasvasin üles Kohtla-Järvel: seal on vene keel laialdaselt kasutusel ning vajadus eesti keele oskuse järele väiksem. Alustasin eesti keele õpinguid alles seitsmendas klassis – lasteaias polnud see kohustuslik. Mul on ka väike õde, kes hetkel viiendas klassis eesti keelt õpib: koos õpime. Arvan, et tähtis on eesti keeles rääkimist mitte karta, isegi kui vigu teed. Huvitav on see, et kui tulin Tallinnasse elama, siis nõudmised keeleoskusele kasvasid. Kui Kohtla-Järvel sai ka vähese eesti keele ja hea vene keelega hakkama, siis pealinnas nõutakse eesti keele oskust palju paremal tasemel. Loodan väga, et järgmisel aastal mul siiski õnnestub õpinguid alustada, sest muidu on juba halvasti... See aasta oli punase tulekuke aasta, aga 2018 on kollase koera aasta. Koer on inimesele truu sõber, nii et ehk on ka tulev aasta sellevõrra parem. Elus tervikuna ei karda ma midagi. Arvan, et alati võib veel halvemini minna. Näiteks käisin sel aastal Venemaal, Iževski linnas ja sealset eluolu nähes sai kohe selgeks, et Eestis on täitsa hea elada. Polnud seal ei internetti ega maitsvat toitu... Mul on üks suur kirg: Jaapani keel ja kultuur. Tahtsin ülikooli sama eriala õppima minna, aga seni pole õnnestunud. Kaugeim ootus ja eesmärk ongi, et tulevikus elan Jaapanis, sest mulle väga meeldib sealne kultuur. Vaatasin lapsena multikaid, lugesin raamatuid Jaapanist ja nii hakkaski meeldima. Eks selleski kultuuris on nii halbu kui häid külgi, aga tunnen selle riigi vastu suurt tõmmet ja pingutan, et minu ootus täituks.“
https://arvamus.postimees.ee/4346701/ee ... eta-lihtne
-
Tundmatu sõdur nr. 4
- Liige
- Postitusi: 10495
- Liitunud: 16 Okt, 2005 18:42
- Asukoht: Siilis
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
http://www.stena.ee/blog/%C2%ABgosudars ... lemy%C2%BB
..otse üllatavalt hea intervjuu vene vähemuse integratsiooniteemadel
Elutark juudist ühiskonnateadlane lammutab lõdvalt (ilmselt)eestivaenuliku intervjueerija eestivaenulikult lolle klišeeküsimusi - soovitan soojalt kõigile vene keelt lugijatele
Üks hea stiilinäide:
..otse üllatavalt hea intervjuu vene vähemuse integratsiooniteemadel
Elutark juudist ühiskonnateadlane lammutab lõdvalt (ilmselt)eestivaenuliku intervjueerija eestivaenulikult lolle klišeeküsimusi - soovitan soojalt kõigile vene keelt lugijatele
Üks hea stiilinäide:
Veel:- Вы, Владимир Леонтьевич, сказали, что в стране нет социальной напряженности. А серые паспорта? Разве это нормально?
- Ну и что? Попробуйте-ка их у этих людей отнять!
- Вы хотите сказать, что такой документ их устраивает?
- Конечно. Если не всех, то многих, которым он позволяет безвизово ездить и в ту, и в другую сторону. Как в Россию и далее по СНГ, так и в Евросоюз.
Вы поймите, языковые проблемы, которым уделяется так много внимания, на деле не имеют остроты. Мы не можем говорить о языковой дискриминации - эстонское государство как может, так и старается. Другой вопрос - мы на его старания хотели чихать... Но это наш, а не государства выбор.
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
-
Sam Beaver
- Liige
- Postitusi: 828
- Liitunud: 09 Aug, 2017 19:54
- Asukoht: Siin & seal, põhiliselt tööl
- Kontakt:
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Oleks selliseid rohkem.Borja kirjutas:http://www.stena.ee/blog/%C2%ABgosudars ... lemy%C2%BB
..otse üllatavalt hea intervjuu vene vähemuse integratsiooniteemadel
Putin destroyed the pro-Russian lobby in the world with his own hands. Now acting in Putin's interests would mean admitting that you fucked a goat
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Pikem artikkel, mida soovitan kindlasti läbi lugeda.
Siit selgub ka tõsiasi, et miks integratsiooni viimasel 20nel aastal ei ole toimunud - venelasi hoitakse teises keeleruumis ja hoopis teistsuguses infoväljas. Ning miks on see kasulik meie peaministriparteile oma ainuvõimu kindlustamiseks Tallinnas.
Allikas: Postimees.ee 17.12.2017
----------------------
Eerik-Niiles Kross: väide, et PBKsse ostetavate saadete sisu pole Eestile ohtlik, on vale
Peaminister Ratas ja linnapea Aas vassivad, kaitstes Tallinna maksumaksja raha eest PBKs eetriaja ostmist, kirjutab riigikogu liige Eerik-Niiles Kross (Reformierakond).
Raul Rebane tegi oma Postimehe artiklis («Uuring, mis aitab lõpetada rumalusi», PM 12.12) asjaliku ettepaneku lõpetada maksumaksja raha eest eetriaja ostmine Vene telekanalitest. Täpsemalt pidas Rebane silmas asjaolu, et Tallinna linnavalitsus on alates 2011. aastast ostnud Pervõi Pribaltiski Kanali ehk PBK käest aastas umbes poole miljoni euro eest saateid. Umbes samas mahus kavatseb Tallinn PBKst eetriaega osta ka aastal 2018.
Linnavalitsuse seesugust praktikat tõttasid kaitsma nii linnapea Taavi Aas, peaminister Jüri Ratas kui endine PBK ajakirjanik ja praegune keskerakondlik abilinnapea Vadim Belobrovtsev.
Üsna hämmastaval moel väitsid Aas ja Belobrovtsev algatuseks, et PBK «ei ole Vene riigi telekanal, vaid Riias tegutsev eraettevõte, kellega linn sõlmibki lepinguid». Mõlemad süüdistasid Raivo Aegi koguni valeinformatsiooni levitamises, sest PBK-l puuduvat Venemaaga igasugune seos. Umbes sama sisukas oleks väide, et Riias registreeritud Hiina restoranil pole Hiina köögiga mingit seost.
PBK omanik on tõepoolest Riias peakorterit omav eraettevõte, Baltic Media Alliance (BMA). BMA on üks suuremaid meediavaldusühinguid Balti riikides, kus töötab üle 200 inimese. Lisaks peakorterile Riias on tal filiaalid Tallinnas ja Vilniuses. BMA suuromanik on Vadim Solodov. Registreeritud on BMA hoopis Suurbritannias. Kahtlen, kas see tuleneb omanike anglofiilsusest. Pigem ehk siiski soovist vältida Balti riikide jurisdiktsiooni, kuigi seni ei ole keskerakondlased miskipärast veel väitnud, et tegemist on Inglise ettevõttega.
Formaalsest omandisuhtest sõltumata on pea kõigi mittevene analüütikute ühesel hinnangul BMA väljaanded Kremli propaganda levitamise peamisteks kanaliteks Balti riikides. Näiteks analüüsis «Vene infosõda Balti riikides, ressursid ja eesmärgid» kirjutab Vladislav Krol: «Venemaa rünnak informatsiooni sfääris [...] on desinformatsiooni ja propaganda strateegiliselt planeeritud pealetung, mis on kujundatud avaliku arvamuse manipuleerimiseks.» Ja edasi: «Vene infosõja peamine platvorm on Balti inforuumis tegutsev Kremli poolt kontrollitud meedia. Propaganda tööriistadena kasutatakse populaarseid, formaalselt kohalikke või ELis registreeritud telekanaleid, veebilehti ja ajakirju. Nii suurima mõjutaja kui suurim oht on televisioon.»
PBK, mida infosõja asjatundjad nimetavad ka Vene propaganda lipulaevaks Baltikumis, ongi BMA peamine toode. See kujutab endast Venemaa Esimese Kanali Balti versiooni. Neile, kes vanu aegu mäletavad – PBK toimib umbes nagu omal ajal kesktelevisioon, edastades muuhulgas ka Moskva õhtust uudistesaadet «Vremja». KAPO on PBKd oma aastaraamatus nimetanud Venemaale vajalikuks telekanaliks. Peale PBK kuuluvad meediavaldusühingusse teised telekanalid, internetiportaalid, nädalalehed MK-Latvija ja MK-Estonija (ajalehe Moskovskij komsomolets Balti kloonid), aga ka reklaamifirma Baltijas Mediju Reklāma. Samuti on neil ainuõigus näidata Balti riikides Gazprom-Mediale kuuluvat kanalit NTV-Mir ja veel mitmeid Vene kanaleid.
On ebaselge, kuidas Soldov kõik need õigused BMA-le sai. 1990ndatel tegutses mees Riias investeerimispankurina, kuid kaotas 1995. aastal dokumentide võltsimise tõttu litsentsi. Kadus mõneks ajaks Lätist Venemaale, kuniks tema vastu algatatud kriminaalasi hääbus, ning Lätti naastes oli tal taskus Vene riikliku telekanali ORT edastamisõigus Baltikumis.
Sealt edasi on Solodovi äri läinud ülesmäge. 1998 asutas ta PBK, seejärel mitmesuguseid ajalehti ja telekanaleid, mille koondas 2007. aastal BMAsse. BMA eesmärk on Solodovi sõnul «ühendada Balti venekeelne meedia võimsasse struktuuri, millel on ühtne arengustrateegia ja -taktika».
PBK poliitiliste hoiakute kohta on Solodov väitnud, et PBK-l ei ole Kremli ees mingeid kohustusi. Samas on ta aga öelnud: «PBK on uudisteteenistus, millel on peatoimetaja, ja peatoimetajal kui inimesel võivad olla poliitilised eelistused. Need võivad olla ka kanali juhtkonnal.» Intervjuus MK-Estonijale on Solodov öelnud nõnda: «Minu meelest ei ole midagi laiduväärset propagandas, mida Venemaa televisioonis teeb. See on riigi, perekonna ja tervete eluviiside tugevdamise propaganda.»
Raul Rebane heidab Tallinna linnavalitsusele ette eetriaja ostmist PBK-lt, kuna PBK on Venemaa riikliku propaganda vahend. Seda etteheidet saab pareerida ja on juba pareeritud jutuga, et kuna PBK on eestivenelaste seas kõige vaadatum kanal, pole seal oma info edastamine ju Eestile kahjulik. Lõppeks ostab ka riik PBK-lt eetriaega – näiteks suitsuandurite reklaamiks. Tallinna või pigem Keskerakonna puhul on põhiküsimus tegelikult mujal. Küsimus seisab selles, millise sisuga sõnumeid linna raha eest venekeelsele elanikule näidatakse ja miks.
Maria Jufereva, samuti muide endine PBK ajakirjanik ja praegune Lasnamäe linnaosavanem, on linna finantseeritud saadete kohta öelnud: «Saadete eesmärk on vene keelt kõnelevate inimeste informeerimine linna sündmustest, sest kõigi kodanike hea informeerimine on demokraatliku ühiskonna tähtis ülesanne.»
Seega, tegu peaks olema linnaelanikele vajaliku linnaelu puudutava apoliitilise infoga. Oleg Samorodni on oma 2015. aastal avaldatud raamatus «Propaganda hääletoru. Balti Esimese Kanali poliitiliste illusioonide maailm» teinud PBK uudisesaadete põhjaliku kontentanalüüsi. Ilmselt ei ole eriline üllatus, et analüüs näitab, kuidas PBK edastab uudistesaadetes järjekindlalt Kremli narratiivi põhipunkte. NATO on provokatiivne, Ukraina sanktsioonid on Eesti majandusele kahjulikud, eelmine valitsus oli russofoobne ja halb, Keskerakond on ainus venelasi armastav partei. Samorodni järeldus on üsna karm: «PBK eesmärgiks on Venemaa informatsioonilise, järelikult ka poliitilise mõju tugevdamine Lätis, Eestis ja Leedus. Venemaa informatsioonivälja laiendamine Balti riikides on Kremli välispoliitiline otsus, mis püüab (nn postsovetlikes) piiririikides, aga ka kogu maailmas üldiselt, kujundada venemeelseid seisukohti, lisaks veel virgutada nostalgiliste meeleolude levikut, kalduvust igatseda taga NSV Liidu aegu.»
Kontentanalüüs näitab, et 70 protsenti PBKs näidatust on Vene Esimese Kanali toodang, puhas Putini TV. 30 protsenti koosneb nn omatoodangust, millest suure osa maksavad kinni Tallinna ja Riia linnavalitsus. Muide, Riia linnapea Nils Ušakovs on endine PBK ajakirjanik, kelle Koosmeele erakonnal on sarnaselt Keskerakonnaga leping Ühtse Venemaaga ja erisuhted PBKga. Ušakovsi hiljuti lekkinud meilides leidus näiteks ka memo «Koosmeele Keskuse ja PBK vastastikustest suhetest», mis näitas koordineeritud sõnumite ja sünkroonse tegevuse olemasolu. Lähemal vaatusel saab selgeks, et sarnane koostöö on toiminud ja toimib ka PBK ja Keskerakonna vahel.
Esimene järeldus kontentanalüüsist on, et PBK uudised töötavad süsteemselt Keskerakonna kasuks ja kõigi teiste erakondade kahjuks. Samorodni tegi analüüsi nii uudistesaadete kui linna ostetud saadete kohta. Kõik uudistesaated, nii PBK enda omad kui maksumaksja raha eest tellitud, pühendasid riigikogu ja europarlamendi valimiste eel Keskerakonnale absoluutse enamuse eetriajast. Keskerkonna kandidaadid andsid vastavalt 77,4 ja 71 protsenti kõigist poliitilistest intervjuudest. Tähelepanuväärne on, et need protsendid langevad üsna täpselt kokku keskerakonna toetusprotsendiga Eesti venelaste hulgas. Europarlamendi valimiste eel oli absoluutne eetriaja liider Toom, riigikogu valimiste eel Kõlvart, kes andis 2015. aasta jaanuaris ja veebruaris PBK-le üksi 50 intervjuud. Teisisõnu pea iga päev. Seda ajal, mil normaalsed telekanalid üritavad hoida kandidaatide teleaegu enam-vähem tasakaalus ning Eesti Televisioon hoiab nad üldse eetrist eemal.
Tallinn ostab PBK-lt kolme saadet: «Tere hommikust, Tallinn», «Meie pealinn» ja «Vene küsimus». Tuleb välja, et Eesti ametlike välis- ja julgeolekupoliitiliste seisukohtadega vastuolus sõnumite ja nii avaliku kui varjatud Kremli narratiivi edastamissageduse osas ei ole PBK uudistesaadetel ja nn Tallinna saadetel suurt vahet. Ja kui ka on, siis on Tallinna saated poliitiliselt rohkem kaldu kui PBK enda omad. Lisaks on Tallinna linna poolt makstud saadetes näidatud materjalist umbes 60 protsenti PBK uudistesaadete materjal. Seega maksab linn kinni PBK kohalikke uudiseid ja vaataja jaoks ei ole õhtustel uudistesaatel ja mõnel nn Tallinna elanikku informeerima pidaval saatel sõnumite mõttes mingit vahet. Pigem on linna saated poliitiliselt laetumad kui PBK enda uudised.
Samorodni analüüs näitab näiteks, et koguni 73% saate «Meie Tallinn» sisust ja 92% saate «Tere hommikust, Tallinn» sisust oli valimiseelsel perioodil segu Keskerakonna poliitilisest propagandast ja Kremli jutupunktidest.
2015. aasta jaanuaris-veebruaris oli saates «Meie pealinn» neutraalseid süžeid 8% (31% vähem kui 2014. aasta kevadel), varjatult angažeerituid 19% (17% vähem) ja angažeerituid 73% (48% rohkem). Linnauudiseid oli 48% (10% vähem kui 2014. aasta kevadel) ja muid uudiseid 52% (10% rohkem). «Meie pealinna» sisust moodustasid Eesti uudiste ehk PBK enda uudistesaate süžeed 73% (19% rohkem kui 2014. aasta kevadel), aga originaalsed süžeed 27% (19% vähem). Samorodni ütleb selle kohta: «See tõestab veel kord, et Tallinna linnavalitsus faktiliselt finantseerib osaliselt Balti Esimese Kanali Eesti uudiste saadete tootmist.» Protsendid on arvestatud «Meie pealinna» kõigi saadete üldise puhta eetriaja kestusest.
Saade «Tere hommikust, Tallinn», millest on sisuliselt kujunenud eestivenelaste «Terevisioon» ja mida näeb linna raha eest PBKs iga päev kaks korda, kasutas märtsist maini 2015 umbes 30% poliitilisest ajast eurosaadik Yana Toomi valimiskampaania sõnumitele ja 11% Mihhail Kõlvarti omadele. Samal perioodil sai Kõlvart umbes kolmandiku.
Kontentanalüüsist selgub, et riigikogu ja europarlamendi valimistele eelnenud kuudel 2014 ja 2015 ei edastanud PBK ja Tallinna linna uudistesaated ühtegi positiivset sõnumit ühegi teise erakonna kohta, aga ainult positiivseid sõnumeid Keskerakonna kohta. Keskerakonna nn vene kandidaatide valimisedu on aga hämmastavas korrelatsioonis neile antud eetriajaga, suures osas maksumaksja raha ja ülejäänud osas PBK antud tasuta eetriajaga.
PBK ja Keskerakond koos Tallinna linnavalitsusega moodustab Eesti venekeelses meedias sisuliselt ühtse tiimi. Koos valitakse välja poliitikud, keda varustatakse Eesti mõttes kolossaalses mahus tasuta eetriajaga ja poliitiliselt toetava meediaga. Ei ole liialdus väita, et selle koostöö tulemusel tõstab Kremli-meelne televisioon eestivenelaste seas esile teatud Keskerakonna poliitikuid ning Keskerakond omakorda Kremli sõnumeid. Kas mitte siin ei peitu Ühtse Venemaa lepingu tegelik tähendus?
Selles peitub PBK-lt saadete ostmise tõeline probleem. Mitte saadete ostmise faktis, vaid nende sisus ja eesmärgis. Kas ja mida soovib selle koostööga ette võtta uuenenud Keskerakonna juhtkond, tuleks neilt küsida. Seni on peaminister Jüri Ratas pidanud olukorda täiesti normaalseks.
*Valik Tallinna raha eest ostetud saadetes kõlanud teateid 2014. ja 2015. aasta valimiskampaaniate ajal:
«Kapo esindaja nimetamine venekeelse meediavälja kujundamise erikomisjoni» on «väga ebasõbralik samm», «suur rumalus» ja «usaldamatuse avaldus», «komisjonis hakatakse arutama, millist teavet ja mil kombel venelastele anda» ja «seda kõike kapo kontrolli all».
«Meie (venelaste) probleemidest ei teata Euroopas midagi, rahvusvähemuste probleemidest, ja kõigepealt tuleb neid teavitada, vene koolist, keelest jne.»; «Eestivenelased – need oleme meie siin, kild impeeriumist, kõigi oma probleemidega.»
«Valitsus formeeriti ebademokraatlikult ja salamisi läbirääkimistel kuluaarides, mis põhjustas usalduskriisi, kogu Eesti demokraatia kriisi.»
«Seoses Ukraina sündmustega on Eestit haaranud hüsteeria.»; «Selle kuuenda palati foonil ainukesena kaine pea säilitanud mees on Savisaar, kes ütles, kas Ukraina demokraatia või hoopiski mittedemokraatia, mida te sebite Krimmi pärast, kus inimesed käisid referendumil ja hääletasid, nagu vaja, mis okupatsioonist te üldse räägite.»; «Krimmi referendum oli seaduslik.»
«Tuletame meelde habrast ühiskondlikku tasakaalu Eestis, kus venelased toetavad Venemaad, aga eestlased lääneriike ja USAd.»
«Hirm, et Narva elanikud tulevad tänavale ja paluvad Venemaad sõjavägi sisse tuua, ja kui palju on see hirm õigustatud, on juba omaette küsimus, aga seda, mida kahekümne aasta jooksul on Narva vaeste elanikega tehtud, nii et siiani kardetakse, et venelastel on Eestis nii halb elada, nii et nad tahavad endistviisi tagasi Venemaa rüppe. Mida pidi tehtama kahekümne aasta jooksul nende inimestega, et nad tahavad sellest riigist põgeneda.»
Ettepanekut sulgeda Venemaa telekanalid kommenteeriti: «Niisugune on Eesti riigi seisukoht, sest nad sülitavad sõnavabadusele»; «Meie riik aina mõtleb, kuidas uuselanike ajusid töödelda»; «Püütakse nähtavasti luua mingid uued teabekanalid, mis hakkavad Eesti riigi nimel kõnelema vene keeles»; «Ma ei usu, et see neil õnnestub, sest nad küll kõnelevad meie keeles, kuid vastu võtta nende teavet on lihtsalt võimatu. [...] Inimestega tuleb rääkida nii, et see oleks neile vastuvõetav.»
«Kõik, kes kahtlevad Venemaa telekanalite poliitiliste saadete sisus, on degenerandid.»
«Lääne poliitikud on kängu jäänud, nad on kontoriametnikud, mida nad ka mõistavad.»; «Seesamune, nimetame neid tsiviliseerituiks, kooslus kargas Venemaale kallale seoses sündmustega Krimmis ja Ukrainas»; «Kõik korraldatakse ümber vastavalt ajaloolisele traditsioonile»; «Hruštšov kinkis purjus peaga Krimmi ukrainlastele.»
«Me tahame näidata, et oleme väike edukas riik nagu Šveits, aga see ei ole tõsi. [...] Me sõltume energiajulgeoleku demagoogiast. [...] Ei ole mõtet raha raisata väljamõeldud energiajulgeolekule. [...] Sõda Venemaaga ei ole ega tule. [...] Seoses Ukrainaga valitseb sõjahüsteeria. [...] Meie vaesuse juures kulutatakse raha tühiasjadele, rauatükkidele [relvastusele]. [...] Nad [valitsus] istuvad ja nämmutavad, kuidas Euroopa raha varastada.»
«Peale pronksiöö ja euro on meil täiesti pöörane migratsioon. [...] Meilt on minema sõitnud iga 15–18-aastane tütarlaps. [...] Inimesed, kes Soomest naasevad, tulevad tagasi seetõttu, et enam ei ole neil seal tööd, ja naasevad nad sama puupaljastena, nagu läksidki. [...] Meil on kõik seatud inimese kahjuks.»
«Me oleme eurotsooni kõige vaesem riik. [...] Eestist sõidavad minema 15-aastased. [...] President meil on, kes midagi räägib, nii õigel kui ka ebaõigel ajal. [...] Yana [Toom] esindab terve mõistusega poliitilist jõudu.»
«Praegusele valitsusele on niisugune olukord mugav, et Venemaa Krimmi endaga ühendas, seetõttu on Eestis välja kuulutatud moraalne mobilisatsioon, nii et valimiste eel lähevad inimesed sinna, kuhu kästakse, et poisid, meie ja NATO kaitseme teid Venemaa eest.»
«Meie pensionäridele ei ole ette nähtud väärikat elu. [...] Pensionäridel ei ole raha, et investeerida hambaravisse. [...] Uue valitsuse ülesandeks on üheteistkümne kuuga kindlustada meile väärikas elujärg – isegi Hruštšovile ei viirastunud niisugused ülesanded, nagu härra Rõivas on endale sihiks seadnud. [...] Kompromissi nimel ohverdatakse mitte-eestlaste huvid, sedaviisi on Eesti poliitikas alati olnud. [...] Valitsuse lubadusi pigem tõenäoliselt ei täideta. [...] Eelmine koalitsioonileping on kaheksakümne protsendi osas täitmata. [...] Praegust koalitsioonilepingut ei ole võimalik mõista ülepea, see on lubaduste kogum. [...] Koalitsioonileping on manifest, kus on kirjas, kuhu tahetakse jõuda. [...] Ma olen Venemaa telekanalite sulgemise vastu, sest seal olevat palju propagandat, aga meilgi ei ole propagandast puudus. [...] Täiesti tõemeeli köetakse üles õudset hüsteeriat, et Venemaa tungib kohe-kohe kallale ja vallutab Baltikumi tagasi. [...] Valitseval parteil ei ole teist porgandit valijate meelitamiseks kui veneviha, kõik ülejäänud lubadused ei ole realiseeritavad. [...] Esimene asi, mida ütles ministri toolile maandunud sotsiaaldemokraat Sven Mikser, et meie julgeoleku tagatiseks on NATO liikmelisus.»
«Eesti elanikkond kannab elajalikku koormat. [...] Valitsuse poliitilised huvid on elanikkonna tegelikest huvidest kõrgemal. [...] Valitsuse ülesanne on võita järgmised parlamendivalimised. [...] Selle koalitsiooni nad moodustasid ilusate pealkirjade jaoks ajakirjanduses. [...] Meie ajakirjanikel ei ole tahtmist tegelda analüüsiga. [...] Eesti ühiskondlik teadvus on propagandast läbi pestud. [...] Väga lihtne on luua ohu illusioon ja siis kaitsele asuda. [...] Ohu ja võitluse illusiooni loomine on väga ohtlik valimiseelne kampaania. [...] Kui tekib reaalne oht, et vaja oleks automaat kätte võtta ja kaitsma minna, siis paljusid nendest, kes valjul häälel kuulutavad oma patriotismi ja kodumaa kaitsmist, võib leida Rootsi poole seilavalt praamilt.»
«Ei ole vahet, kas Reformierakond või Isamaaliit – neil ei ole ju mingit programmi peale veneviha õhutamise Eestis ja Venemaa-viha välismaal. [...] See on moodus, kuidas kõigepealt oma valijaid hirmutada, aga seejärel neid mobiliseerida.»
«Ma arvan, et meil on tõepoolest probleeme, mille lahendamine meie praeguse poliitilise riigiaparaadi juures on võimalik ainult surve abil väljast. Ja meie kohus on niisugune surve tekitada. [...] Me elame koloonias. Me oleme sõna otseses mõttes koloonia.»
«Eestis on moodne sõimata Venemaad, sest peab olema, nagu varem öeldi, potentsiaalne vaenlane. Selle potentsiaalse vaenlase peabki täis sülitama, kuigi see on rumal. [...] Euroopa Liit on turu ümberjaotamise mehhanism, et võtta tootmine suurte kompaniide kätte, aga ülejäänud las ostavad, meiesugused. [...] Varem olid Eestis tehased ja põllumajandus, mis töötasid Venemaa suure turu jaoks, praegu ei ole mingisugust turgu. [...] Euroopa Liit muudab Eesti sihikindlalt Euroopa tagahooviks.»
«Keskerakondlaste ja venelaste mentaalsed väärtused kattuvad. [...] Meid usaldatakse ja teatakse, et me täidame oma lubadused, seetõttu tuleb ka võit võidu järel. [...] Kõige edukamad valitsused olid need, kuhu kuulusid ka keskerakondlased. [...] Ansip on meie riigile väga palju häda põhjustanud. (...) Jäägu ta meie mälestusse kui kloun, mitte kui türann.»
«Euroopa Liitu astumine tähendab meie riigi paljaks röövimist.»
«Keskerakondlasi survestatakse kogu aeg, sest teiste valitsuses osalevate erakondade programmid on väga udused, need on keskendunud ainult sellele, et esitleda valijatele sisevaenlasena Edgar Savisaart ja Keskerakonda.»
«Kriisi ajal esines Tallinn ülepea kogu Eesti päästjana, takistades halvima täitumist.»
«Venekeelse elanikkonna ja Eesti erakondade huvid ei lange alati kokku, aga mis puutub Keskerakonda, siis olgu kas vene kooli, kodakondsuse, minimaalpalga või maksusüsteemi küsimused, siin on kõik võrdsed, sõltumata mis tahes rahvusgruppi kuulumisest.»
«Valitsuse poliitika ei põhine euroopalikule, vaid sihukesele ladinaameerikalikule arengumudelile, mida rahvakeeles kutsutakse banaanivabariigiks, kus suur osa rahast jõuab väikese grupi inimeste taskusse ja veetakse Eestist välja, mis on kasulik välismaistele pankadele, mis Eestist kapitali välja pumpavad.»
«Keeleinspektsiooni otsus, et Keskerakonna plakatid rikuvad mingil moel keeleseadust, ongi kõnealune räpane poliittehnoloogia, kus kasutatakse administratiivseid vahendeid. (...) Tegelikult allub keeleinspektsioon Jevgeni Ossinovskile, kes on end valimistel positsiooninud kui vene valija parim sõber. (...) Nüüd kardab Ossinovski midagi lubada vene gümnaasiumidele, sest ei suuda ka seda täita.»
«Rõivas kutsus meid «rohelisteks mehikesteks», keda valitsusse lasta ei tohi. (...) Keskerakond ütleb otsesõnu, mida tuleks teha, et säilitada venekeelne gümnaasiumiharidus, vastavalt sellele tehke ise järeldused.»
«Keeleinspektsioon mängis väravaaluse tänavapoisi rolli, kes end mõnele tõsisele möödujale [Keskerakonnale] külge kleebib, et tüli alustada. (...) Keeleinspektsioon on inkvisitsioon.»
«Eestis ei ole demokraatiat ega sõnavabadust, kuid kunagi me saame sõnavabaduse.»
«Keeleinspektsioon on parasiitorganisatsioon, mida absoluutselt kellelegi vaja ei ole.»
«Selle sotsiaal-mjandusliku süsteemi raamides, kus me juba üle 23 aasta elame, ma räägin loomulikult kapitalismist, ei ole sellel probleemil [vaesusel] põhimõtteliselt lahendust. (...) Eelseisvatel valimistel tuleb teha katse muuta poliitilist trendi (...). Šanss oleks olemas siis, kui keskerakondlased ja sotsiaaldemokraadid koguksid koos üle 50% häältest, suudaksid kokku leppida, kui neil jätkuks poliitilist mehisust ja mõistust selle trendi korrigeerimiseks.»
«Mis kõige peamine – kodakondsus. (...) See, mis toimub vene kooliga, on mõttetu, ebainimlik eksperiment, mis midagi head kaasa ei too. Lapsed [Eestis] käivad naabri botikutega. (...) Ja kord aastas viiakse neid kuidagi ooperisse, kui laps on piisavas koguses tühje pudeleid ära andnud.»
«Narval oli eriline roll mitte ainult Eesti majanduses, vaid kogu loodeosa [NSVL] majanduses. (...) Säilinud on suhted Venemaa energiasüsteemiga, tõsi küll, ainult üldise regulatsiooni tasemel. (...) Narva sai esimesena tunda lööki, mis tabas transiiti. (...) Kui me räägime sanktsioonidest ja kogu sellest jampsist Venemaa ja Euroopa Liidu vahel. (...) Kogu ühiskondlik elu vajub täiesti kiiva.»
«Meil on piisavalt vastik olukord, meil on õudne valimiste süsteem... Faktiliselt ei vali me parlamenti, faktiliselt valime me valitsust. (...) Võimust kinni hoidvate parem-liberaalsete erakondade huvides diskrediteerivad massiteabevahendid parlamenti.»
«Kohe, kui meile [Eestisse] tuleb soomustehnika, tekivad ka objektid raketi- ja pommilöökidele [Venemaa poolt], kohe, kui tekib NATO baas, saate te taktikalise tuumarelva [Venemaa] tõenäoliseks sihtmärgiks. Kui ma kuulen, et nad [reformierakondlased ja sotsiaaldemokraadid] neljakümne soomuki ostuga suurendavad riigi julgeolekut, meil ei piisaks isegi 50 protsendist SKTst, et tõepoolest vastu seista tõenäolisele vastasele, keda nad sellisena näevad, kindlustades endale julgeolek, see on raha asjatu raiskamine, mida kellelegi ei ole vaja, see vähendab, ei suurenda meie julgeolekut.»
«Kogu see välispoliitiline retoorika on põhimõtteliselt mõeldud siseriiklikuks kasutamiseks, see on valimiseelse kampaania osa, ja teiseks, meid hirmutatakse idanaabriga, põhimõtteliselt ei olegi seda vaja varjata, kõik saavad niigi aru, et jutt on Venemaast, Venemaa meid ei ründa, me oleme NATO liikmesriik, siis see tähendaks, nagu peaksime me võimalikuks, et suur riik soovib kolmanda maailmasõja alustamist, sest nagu teada, peavad kõik NATO liikmesriigid Eestile kohe appi tulema, või me ei usu, et NATO meid kaitseb, ja siis kerkib küsimus, miks me ülepea oleme selle organisatsiooni liikmed. Me kas usume kolmandat maailmasõda või me ei usu NATO tegusust, mõlemal juhul ei ole üldse loogiline arutleda mingi Venemaa-poolse agressiooni üle.»
«Hädavajalik on mõista, et hääletades sotsiaaldemokraatide poolt, valite te Reformierakonna ja praeguse kursi jätkamise.»
«Need inimesed (sotsiaaldemokraadid) viivad meid finants- ja majanduskatastroofi, kõigis valdkondades.»
«Meil on viimane võimalus muuta elu selles riigis [Eestis]. (...) Teist võimalust ei tule, sest nelja aasta pärast lõpeb Euroopa-poolne rahastamine, meile jääb eelarve, kuhu ei laeku, lõhutud majandus, hävitatud põllumajandus ja laiali jooksev elanikkond, seejuures järsult vananev, kui me ei lähe valima ega vaheta välja seda rahvavaenulikku valitsust.»
Siit selgub ka tõsiasi, et miks integratsiooni viimasel 20nel aastal ei ole toimunud - venelasi hoitakse teises keeleruumis ja hoopis teistsuguses infoväljas. Ning miks on see kasulik meie peaministriparteile oma ainuvõimu kindlustamiseks Tallinnas.
Allikas: Postimees.ee 17.12.2017
----------------------
Eerik-Niiles Kross: väide, et PBKsse ostetavate saadete sisu pole Eestile ohtlik, on vale
Peaminister Ratas ja linnapea Aas vassivad, kaitstes Tallinna maksumaksja raha eest PBKs eetriaja ostmist, kirjutab riigikogu liige Eerik-Niiles Kross (Reformierakond).
Raul Rebane tegi oma Postimehe artiklis («Uuring, mis aitab lõpetada rumalusi», PM 12.12) asjaliku ettepaneku lõpetada maksumaksja raha eest eetriaja ostmine Vene telekanalitest. Täpsemalt pidas Rebane silmas asjaolu, et Tallinna linnavalitsus on alates 2011. aastast ostnud Pervõi Pribaltiski Kanali ehk PBK käest aastas umbes poole miljoni euro eest saateid. Umbes samas mahus kavatseb Tallinn PBKst eetriaega osta ka aastal 2018.
Linnavalitsuse seesugust praktikat tõttasid kaitsma nii linnapea Taavi Aas, peaminister Jüri Ratas kui endine PBK ajakirjanik ja praegune keskerakondlik abilinnapea Vadim Belobrovtsev.
Üsna hämmastaval moel väitsid Aas ja Belobrovtsev algatuseks, et PBK «ei ole Vene riigi telekanal, vaid Riias tegutsev eraettevõte, kellega linn sõlmibki lepinguid». Mõlemad süüdistasid Raivo Aegi koguni valeinformatsiooni levitamises, sest PBK-l puuduvat Venemaaga igasugune seos. Umbes sama sisukas oleks väide, et Riias registreeritud Hiina restoranil pole Hiina köögiga mingit seost.
PBK omanik on tõepoolest Riias peakorterit omav eraettevõte, Baltic Media Alliance (BMA). BMA on üks suuremaid meediavaldusühinguid Balti riikides, kus töötab üle 200 inimese. Lisaks peakorterile Riias on tal filiaalid Tallinnas ja Vilniuses. BMA suuromanik on Vadim Solodov. Registreeritud on BMA hoopis Suurbritannias. Kahtlen, kas see tuleneb omanike anglofiilsusest. Pigem ehk siiski soovist vältida Balti riikide jurisdiktsiooni, kuigi seni ei ole keskerakondlased miskipärast veel väitnud, et tegemist on Inglise ettevõttega.
Formaalsest omandisuhtest sõltumata on pea kõigi mittevene analüütikute ühesel hinnangul BMA väljaanded Kremli propaganda levitamise peamisteks kanaliteks Balti riikides. Näiteks analüüsis «Vene infosõda Balti riikides, ressursid ja eesmärgid» kirjutab Vladislav Krol: «Venemaa rünnak informatsiooni sfääris [...] on desinformatsiooni ja propaganda strateegiliselt planeeritud pealetung, mis on kujundatud avaliku arvamuse manipuleerimiseks.» Ja edasi: «Vene infosõja peamine platvorm on Balti inforuumis tegutsev Kremli poolt kontrollitud meedia. Propaganda tööriistadena kasutatakse populaarseid, formaalselt kohalikke või ELis registreeritud telekanaleid, veebilehti ja ajakirju. Nii suurima mõjutaja kui suurim oht on televisioon.»
PBK, mida infosõja asjatundjad nimetavad ka Vene propaganda lipulaevaks Baltikumis, ongi BMA peamine toode. See kujutab endast Venemaa Esimese Kanali Balti versiooni. Neile, kes vanu aegu mäletavad – PBK toimib umbes nagu omal ajal kesktelevisioon, edastades muuhulgas ka Moskva õhtust uudistesaadet «Vremja». KAPO on PBKd oma aastaraamatus nimetanud Venemaale vajalikuks telekanaliks. Peale PBK kuuluvad meediavaldusühingusse teised telekanalid, internetiportaalid, nädalalehed MK-Latvija ja MK-Estonija (ajalehe Moskovskij komsomolets Balti kloonid), aga ka reklaamifirma Baltijas Mediju Reklāma. Samuti on neil ainuõigus näidata Balti riikides Gazprom-Mediale kuuluvat kanalit NTV-Mir ja veel mitmeid Vene kanaleid.
On ebaselge, kuidas Soldov kõik need õigused BMA-le sai. 1990ndatel tegutses mees Riias investeerimispankurina, kuid kaotas 1995. aastal dokumentide võltsimise tõttu litsentsi. Kadus mõneks ajaks Lätist Venemaale, kuniks tema vastu algatatud kriminaalasi hääbus, ning Lätti naastes oli tal taskus Vene riikliku telekanali ORT edastamisõigus Baltikumis.
Sealt edasi on Solodovi äri läinud ülesmäge. 1998 asutas ta PBK, seejärel mitmesuguseid ajalehti ja telekanaleid, mille koondas 2007. aastal BMAsse. BMA eesmärk on Solodovi sõnul «ühendada Balti venekeelne meedia võimsasse struktuuri, millel on ühtne arengustrateegia ja -taktika».
PBK poliitiliste hoiakute kohta on Solodov väitnud, et PBK-l ei ole Kremli ees mingeid kohustusi. Samas on ta aga öelnud: «PBK on uudisteteenistus, millel on peatoimetaja, ja peatoimetajal kui inimesel võivad olla poliitilised eelistused. Need võivad olla ka kanali juhtkonnal.» Intervjuus MK-Estonijale on Solodov öelnud nõnda: «Minu meelest ei ole midagi laiduväärset propagandas, mida Venemaa televisioonis teeb. See on riigi, perekonna ja tervete eluviiside tugevdamise propaganda.»
Raul Rebane heidab Tallinna linnavalitsusele ette eetriaja ostmist PBK-lt, kuna PBK on Venemaa riikliku propaganda vahend. Seda etteheidet saab pareerida ja on juba pareeritud jutuga, et kuna PBK on eestivenelaste seas kõige vaadatum kanal, pole seal oma info edastamine ju Eestile kahjulik. Lõppeks ostab ka riik PBK-lt eetriaega – näiteks suitsuandurite reklaamiks. Tallinna või pigem Keskerakonna puhul on põhiküsimus tegelikult mujal. Küsimus seisab selles, millise sisuga sõnumeid linna raha eest venekeelsele elanikule näidatakse ja miks.
Maria Jufereva, samuti muide endine PBK ajakirjanik ja praegune Lasnamäe linnaosavanem, on linna finantseeritud saadete kohta öelnud: «Saadete eesmärk on vene keelt kõnelevate inimeste informeerimine linna sündmustest, sest kõigi kodanike hea informeerimine on demokraatliku ühiskonna tähtis ülesanne.»
Seega, tegu peaks olema linnaelanikele vajaliku linnaelu puudutava apoliitilise infoga. Oleg Samorodni on oma 2015. aastal avaldatud raamatus «Propaganda hääletoru. Balti Esimese Kanali poliitiliste illusioonide maailm» teinud PBK uudisesaadete põhjaliku kontentanalüüsi. Ilmselt ei ole eriline üllatus, et analüüs näitab, kuidas PBK edastab uudistesaadetes järjekindlalt Kremli narratiivi põhipunkte. NATO on provokatiivne, Ukraina sanktsioonid on Eesti majandusele kahjulikud, eelmine valitsus oli russofoobne ja halb, Keskerakond on ainus venelasi armastav partei. Samorodni järeldus on üsna karm: «PBK eesmärgiks on Venemaa informatsioonilise, järelikult ka poliitilise mõju tugevdamine Lätis, Eestis ja Leedus. Venemaa informatsioonivälja laiendamine Balti riikides on Kremli välispoliitiline otsus, mis püüab (nn postsovetlikes) piiririikides, aga ka kogu maailmas üldiselt, kujundada venemeelseid seisukohti, lisaks veel virgutada nostalgiliste meeleolude levikut, kalduvust igatseda taga NSV Liidu aegu.»
Kontentanalüüs näitab, et 70 protsenti PBKs näidatust on Vene Esimese Kanali toodang, puhas Putini TV. 30 protsenti koosneb nn omatoodangust, millest suure osa maksavad kinni Tallinna ja Riia linnavalitsus. Muide, Riia linnapea Nils Ušakovs on endine PBK ajakirjanik, kelle Koosmeele erakonnal on sarnaselt Keskerakonnaga leping Ühtse Venemaaga ja erisuhted PBKga. Ušakovsi hiljuti lekkinud meilides leidus näiteks ka memo «Koosmeele Keskuse ja PBK vastastikustest suhetest», mis näitas koordineeritud sõnumite ja sünkroonse tegevuse olemasolu. Lähemal vaatusel saab selgeks, et sarnane koostöö on toiminud ja toimib ka PBK ja Keskerakonna vahel.
Esimene järeldus kontentanalüüsist on, et PBK uudised töötavad süsteemselt Keskerakonna kasuks ja kõigi teiste erakondade kahjuks. Samorodni tegi analüüsi nii uudistesaadete kui linna ostetud saadete kohta. Kõik uudistesaated, nii PBK enda omad kui maksumaksja raha eest tellitud, pühendasid riigikogu ja europarlamendi valimiste eel Keskerakonnale absoluutse enamuse eetriajast. Keskerkonna kandidaadid andsid vastavalt 77,4 ja 71 protsenti kõigist poliitilistest intervjuudest. Tähelepanuväärne on, et need protsendid langevad üsna täpselt kokku keskerakonna toetusprotsendiga Eesti venelaste hulgas. Europarlamendi valimiste eel oli absoluutne eetriaja liider Toom, riigikogu valimiste eel Kõlvart, kes andis 2015. aasta jaanuaris ja veebruaris PBK-le üksi 50 intervjuud. Teisisõnu pea iga päev. Seda ajal, mil normaalsed telekanalid üritavad hoida kandidaatide teleaegu enam-vähem tasakaalus ning Eesti Televisioon hoiab nad üldse eetrist eemal.
Tallinn ostab PBK-lt kolme saadet: «Tere hommikust, Tallinn», «Meie pealinn» ja «Vene küsimus». Tuleb välja, et Eesti ametlike välis- ja julgeolekupoliitiliste seisukohtadega vastuolus sõnumite ja nii avaliku kui varjatud Kremli narratiivi edastamissageduse osas ei ole PBK uudistesaadetel ja nn Tallinna saadetel suurt vahet. Ja kui ka on, siis on Tallinna saated poliitiliselt rohkem kaldu kui PBK enda omad. Lisaks on Tallinna linna poolt makstud saadetes näidatud materjalist umbes 60 protsenti PBK uudistesaadete materjal. Seega maksab linn kinni PBK kohalikke uudiseid ja vaataja jaoks ei ole õhtustel uudistesaatel ja mõnel nn Tallinna elanikku informeerima pidaval saatel sõnumite mõttes mingit vahet. Pigem on linna saated poliitiliselt laetumad kui PBK enda uudised.
Samorodni analüüs näitab näiteks, et koguni 73% saate «Meie Tallinn» sisust ja 92% saate «Tere hommikust, Tallinn» sisust oli valimiseelsel perioodil segu Keskerakonna poliitilisest propagandast ja Kremli jutupunktidest.
2015. aasta jaanuaris-veebruaris oli saates «Meie pealinn» neutraalseid süžeid 8% (31% vähem kui 2014. aasta kevadel), varjatult angažeerituid 19% (17% vähem) ja angažeerituid 73% (48% rohkem). Linnauudiseid oli 48% (10% vähem kui 2014. aasta kevadel) ja muid uudiseid 52% (10% rohkem). «Meie pealinna» sisust moodustasid Eesti uudiste ehk PBK enda uudistesaate süžeed 73% (19% rohkem kui 2014. aasta kevadel), aga originaalsed süžeed 27% (19% vähem). Samorodni ütleb selle kohta: «See tõestab veel kord, et Tallinna linnavalitsus faktiliselt finantseerib osaliselt Balti Esimese Kanali Eesti uudiste saadete tootmist.» Protsendid on arvestatud «Meie pealinna» kõigi saadete üldise puhta eetriaja kestusest.
Saade «Tere hommikust, Tallinn», millest on sisuliselt kujunenud eestivenelaste «Terevisioon» ja mida näeb linna raha eest PBKs iga päev kaks korda, kasutas märtsist maini 2015 umbes 30% poliitilisest ajast eurosaadik Yana Toomi valimiskampaania sõnumitele ja 11% Mihhail Kõlvarti omadele. Samal perioodil sai Kõlvart umbes kolmandiku.
Kontentanalüüsist selgub, et riigikogu ja europarlamendi valimistele eelnenud kuudel 2014 ja 2015 ei edastanud PBK ja Tallinna linna uudistesaated ühtegi positiivset sõnumit ühegi teise erakonna kohta, aga ainult positiivseid sõnumeid Keskerakonna kohta. Keskerakonna nn vene kandidaatide valimisedu on aga hämmastavas korrelatsioonis neile antud eetriajaga, suures osas maksumaksja raha ja ülejäänud osas PBK antud tasuta eetriajaga.
PBK ja Keskerakond koos Tallinna linnavalitsusega moodustab Eesti venekeelses meedias sisuliselt ühtse tiimi. Koos valitakse välja poliitikud, keda varustatakse Eesti mõttes kolossaalses mahus tasuta eetriajaga ja poliitiliselt toetava meediaga. Ei ole liialdus väita, et selle koostöö tulemusel tõstab Kremli-meelne televisioon eestivenelaste seas esile teatud Keskerakonna poliitikuid ning Keskerakond omakorda Kremli sõnumeid. Kas mitte siin ei peitu Ühtse Venemaa lepingu tegelik tähendus?
Selles peitub PBK-lt saadete ostmise tõeline probleem. Mitte saadete ostmise faktis, vaid nende sisus ja eesmärgis. Kas ja mida soovib selle koostööga ette võtta uuenenud Keskerakonna juhtkond, tuleks neilt küsida. Seni on peaminister Jüri Ratas pidanud olukorda täiesti normaalseks.
*Valik Tallinna raha eest ostetud saadetes kõlanud teateid 2014. ja 2015. aasta valimiskampaaniate ajal:
«Kapo esindaja nimetamine venekeelse meediavälja kujundamise erikomisjoni» on «väga ebasõbralik samm», «suur rumalus» ja «usaldamatuse avaldus», «komisjonis hakatakse arutama, millist teavet ja mil kombel venelastele anda» ja «seda kõike kapo kontrolli all».
«Meie (venelaste) probleemidest ei teata Euroopas midagi, rahvusvähemuste probleemidest, ja kõigepealt tuleb neid teavitada, vene koolist, keelest jne.»; «Eestivenelased – need oleme meie siin, kild impeeriumist, kõigi oma probleemidega.»
«Valitsus formeeriti ebademokraatlikult ja salamisi läbirääkimistel kuluaarides, mis põhjustas usalduskriisi, kogu Eesti demokraatia kriisi.»
«Seoses Ukraina sündmustega on Eestit haaranud hüsteeria.»; «Selle kuuenda palati foonil ainukesena kaine pea säilitanud mees on Savisaar, kes ütles, kas Ukraina demokraatia või hoopiski mittedemokraatia, mida te sebite Krimmi pärast, kus inimesed käisid referendumil ja hääletasid, nagu vaja, mis okupatsioonist te üldse räägite.»; «Krimmi referendum oli seaduslik.»
«Tuletame meelde habrast ühiskondlikku tasakaalu Eestis, kus venelased toetavad Venemaad, aga eestlased lääneriike ja USAd.»
«Hirm, et Narva elanikud tulevad tänavale ja paluvad Venemaad sõjavägi sisse tuua, ja kui palju on see hirm õigustatud, on juba omaette küsimus, aga seda, mida kahekümne aasta jooksul on Narva vaeste elanikega tehtud, nii et siiani kardetakse, et venelastel on Eestis nii halb elada, nii et nad tahavad endistviisi tagasi Venemaa rüppe. Mida pidi tehtama kahekümne aasta jooksul nende inimestega, et nad tahavad sellest riigist põgeneda.»
Ettepanekut sulgeda Venemaa telekanalid kommenteeriti: «Niisugune on Eesti riigi seisukoht, sest nad sülitavad sõnavabadusele»; «Meie riik aina mõtleb, kuidas uuselanike ajusid töödelda»; «Püütakse nähtavasti luua mingid uued teabekanalid, mis hakkavad Eesti riigi nimel kõnelema vene keeles»; «Ma ei usu, et see neil õnnestub, sest nad küll kõnelevad meie keeles, kuid vastu võtta nende teavet on lihtsalt võimatu. [...] Inimestega tuleb rääkida nii, et see oleks neile vastuvõetav.»
«Kõik, kes kahtlevad Venemaa telekanalite poliitiliste saadete sisus, on degenerandid.»
«Lääne poliitikud on kängu jäänud, nad on kontoriametnikud, mida nad ka mõistavad.»; «Seesamune, nimetame neid tsiviliseerituiks, kooslus kargas Venemaale kallale seoses sündmustega Krimmis ja Ukrainas»; «Kõik korraldatakse ümber vastavalt ajaloolisele traditsioonile»; «Hruštšov kinkis purjus peaga Krimmi ukrainlastele.»
«Me tahame näidata, et oleme väike edukas riik nagu Šveits, aga see ei ole tõsi. [...] Me sõltume energiajulgeoleku demagoogiast. [...] Ei ole mõtet raha raisata väljamõeldud energiajulgeolekule. [...] Sõda Venemaaga ei ole ega tule. [...] Seoses Ukrainaga valitseb sõjahüsteeria. [...] Meie vaesuse juures kulutatakse raha tühiasjadele, rauatükkidele [relvastusele]. [...] Nad [valitsus] istuvad ja nämmutavad, kuidas Euroopa raha varastada.»
«Peale pronksiöö ja euro on meil täiesti pöörane migratsioon. [...] Meilt on minema sõitnud iga 15–18-aastane tütarlaps. [...] Inimesed, kes Soomest naasevad, tulevad tagasi seetõttu, et enam ei ole neil seal tööd, ja naasevad nad sama puupaljastena, nagu läksidki. [...] Meil on kõik seatud inimese kahjuks.»
«Me oleme eurotsooni kõige vaesem riik. [...] Eestist sõidavad minema 15-aastased. [...] President meil on, kes midagi räägib, nii õigel kui ka ebaõigel ajal. [...] Yana [Toom] esindab terve mõistusega poliitilist jõudu.»
«Praegusele valitsusele on niisugune olukord mugav, et Venemaa Krimmi endaga ühendas, seetõttu on Eestis välja kuulutatud moraalne mobilisatsioon, nii et valimiste eel lähevad inimesed sinna, kuhu kästakse, et poisid, meie ja NATO kaitseme teid Venemaa eest.»
«Meie pensionäridele ei ole ette nähtud väärikat elu. [...] Pensionäridel ei ole raha, et investeerida hambaravisse. [...] Uue valitsuse ülesandeks on üheteistkümne kuuga kindlustada meile väärikas elujärg – isegi Hruštšovile ei viirastunud niisugused ülesanded, nagu härra Rõivas on endale sihiks seadnud. [...] Kompromissi nimel ohverdatakse mitte-eestlaste huvid, sedaviisi on Eesti poliitikas alati olnud. [...] Valitsuse lubadusi pigem tõenäoliselt ei täideta. [...] Eelmine koalitsioonileping on kaheksakümne protsendi osas täitmata. [...] Praegust koalitsioonilepingut ei ole võimalik mõista ülepea, see on lubaduste kogum. [...] Koalitsioonileping on manifest, kus on kirjas, kuhu tahetakse jõuda. [...] Ma olen Venemaa telekanalite sulgemise vastu, sest seal olevat palju propagandat, aga meilgi ei ole propagandast puudus. [...] Täiesti tõemeeli köetakse üles õudset hüsteeriat, et Venemaa tungib kohe-kohe kallale ja vallutab Baltikumi tagasi. [...] Valitseval parteil ei ole teist porgandit valijate meelitamiseks kui veneviha, kõik ülejäänud lubadused ei ole realiseeritavad. [...] Esimene asi, mida ütles ministri toolile maandunud sotsiaaldemokraat Sven Mikser, et meie julgeoleku tagatiseks on NATO liikmelisus.»
«Eesti elanikkond kannab elajalikku koormat. [...] Valitsuse poliitilised huvid on elanikkonna tegelikest huvidest kõrgemal. [...] Valitsuse ülesanne on võita järgmised parlamendivalimised. [...] Selle koalitsiooni nad moodustasid ilusate pealkirjade jaoks ajakirjanduses. [...] Meie ajakirjanikel ei ole tahtmist tegelda analüüsiga. [...] Eesti ühiskondlik teadvus on propagandast läbi pestud. [...] Väga lihtne on luua ohu illusioon ja siis kaitsele asuda. [...] Ohu ja võitluse illusiooni loomine on väga ohtlik valimiseelne kampaania. [...] Kui tekib reaalne oht, et vaja oleks automaat kätte võtta ja kaitsma minna, siis paljusid nendest, kes valjul häälel kuulutavad oma patriotismi ja kodumaa kaitsmist, võib leida Rootsi poole seilavalt praamilt.»
«Ei ole vahet, kas Reformierakond või Isamaaliit – neil ei ole ju mingit programmi peale veneviha õhutamise Eestis ja Venemaa-viha välismaal. [...] See on moodus, kuidas kõigepealt oma valijaid hirmutada, aga seejärel neid mobiliseerida.»
«Ma arvan, et meil on tõepoolest probleeme, mille lahendamine meie praeguse poliitilise riigiaparaadi juures on võimalik ainult surve abil väljast. Ja meie kohus on niisugune surve tekitada. [...] Me elame koloonias. Me oleme sõna otseses mõttes koloonia.»
«Eestis on moodne sõimata Venemaad, sest peab olema, nagu varem öeldi, potentsiaalne vaenlane. Selle potentsiaalse vaenlase peabki täis sülitama, kuigi see on rumal. [...] Euroopa Liit on turu ümberjaotamise mehhanism, et võtta tootmine suurte kompaniide kätte, aga ülejäänud las ostavad, meiesugused. [...] Varem olid Eestis tehased ja põllumajandus, mis töötasid Venemaa suure turu jaoks, praegu ei ole mingisugust turgu. [...] Euroopa Liit muudab Eesti sihikindlalt Euroopa tagahooviks.»
«Keskerakondlaste ja venelaste mentaalsed väärtused kattuvad. [...] Meid usaldatakse ja teatakse, et me täidame oma lubadused, seetõttu tuleb ka võit võidu järel. [...] Kõige edukamad valitsused olid need, kuhu kuulusid ka keskerakondlased. [...] Ansip on meie riigile väga palju häda põhjustanud. (...) Jäägu ta meie mälestusse kui kloun, mitte kui türann.»
«Euroopa Liitu astumine tähendab meie riigi paljaks röövimist.»
«Keskerakondlasi survestatakse kogu aeg, sest teiste valitsuses osalevate erakondade programmid on väga udused, need on keskendunud ainult sellele, et esitleda valijatele sisevaenlasena Edgar Savisaart ja Keskerakonda.»
«Kriisi ajal esines Tallinn ülepea kogu Eesti päästjana, takistades halvima täitumist.»
«Venekeelse elanikkonna ja Eesti erakondade huvid ei lange alati kokku, aga mis puutub Keskerakonda, siis olgu kas vene kooli, kodakondsuse, minimaalpalga või maksusüsteemi küsimused, siin on kõik võrdsed, sõltumata mis tahes rahvusgruppi kuulumisest.»
«Valitsuse poliitika ei põhine euroopalikule, vaid sihukesele ladinaameerikalikule arengumudelile, mida rahvakeeles kutsutakse banaanivabariigiks, kus suur osa rahast jõuab väikese grupi inimeste taskusse ja veetakse Eestist välja, mis on kasulik välismaistele pankadele, mis Eestist kapitali välja pumpavad.»
«Keeleinspektsiooni otsus, et Keskerakonna plakatid rikuvad mingil moel keeleseadust, ongi kõnealune räpane poliittehnoloogia, kus kasutatakse administratiivseid vahendeid. (...) Tegelikult allub keeleinspektsioon Jevgeni Ossinovskile, kes on end valimistel positsiooninud kui vene valija parim sõber. (...) Nüüd kardab Ossinovski midagi lubada vene gümnaasiumidele, sest ei suuda ka seda täita.»
«Rõivas kutsus meid «rohelisteks mehikesteks», keda valitsusse lasta ei tohi. (...) Keskerakond ütleb otsesõnu, mida tuleks teha, et säilitada venekeelne gümnaasiumiharidus, vastavalt sellele tehke ise järeldused.»
«Keeleinspektsioon mängis väravaaluse tänavapoisi rolli, kes end mõnele tõsisele möödujale [Keskerakonnale] külge kleebib, et tüli alustada. (...) Keeleinspektsioon on inkvisitsioon.»
«Eestis ei ole demokraatiat ega sõnavabadust, kuid kunagi me saame sõnavabaduse.»
«Keeleinspektsioon on parasiitorganisatsioon, mida absoluutselt kellelegi vaja ei ole.»
«Selle sotsiaal-mjandusliku süsteemi raamides, kus me juba üle 23 aasta elame, ma räägin loomulikult kapitalismist, ei ole sellel probleemil [vaesusel] põhimõtteliselt lahendust. (...) Eelseisvatel valimistel tuleb teha katse muuta poliitilist trendi (...). Šanss oleks olemas siis, kui keskerakondlased ja sotsiaaldemokraadid koguksid koos üle 50% häältest, suudaksid kokku leppida, kui neil jätkuks poliitilist mehisust ja mõistust selle trendi korrigeerimiseks.»
«Mis kõige peamine – kodakondsus. (...) See, mis toimub vene kooliga, on mõttetu, ebainimlik eksperiment, mis midagi head kaasa ei too. Lapsed [Eestis] käivad naabri botikutega. (...) Ja kord aastas viiakse neid kuidagi ooperisse, kui laps on piisavas koguses tühje pudeleid ära andnud.»
«Narval oli eriline roll mitte ainult Eesti majanduses, vaid kogu loodeosa [NSVL] majanduses. (...) Säilinud on suhted Venemaa energiasüsteemiga, tõsi küll, ainult üldise regulatsiooni tasemel. (...) Narva sai esimesena tunda lööki, mis tabas transiiti. (...) Kui me räägime sanktsioonidest ja kogu sellest jampsist Venemaa ja Euroopa Liidu vahel. (...) Kogu ühiskondlik elu vajub täiesti kiiva.»
«Meil on piisavalt vastik olukord, meil on õudne valimiste süsteem... Faktiliselt ei vali me parlamenti, faktiliselt valime me valitsust. (...) Võimust kinni hoidvate parem-liberaalsete erakondade huvides diskrediteerivad massiteabevahendid parlamenti.»
«Kohe, kui meile [Eestisse] tuleb soomustehnika, tekivad ka objektid raketi- ja pommilöökidele [Venemaa poolt], kohe, kui tekib NATO baas, saate te taktikalise tuumarelva [Venemaa] tõenäoliseks sihtmärgiks. Kui ma kuulen, et nad [reformierakondlased ja sotsiaaldemokraadid] neljakümne soomuki ostuga suurendavad riigi julgeolekut, meil ei piisaks isegi 50 protsendist SKTst, et tõepoolest vastu seista tõenäolisele vastasele, keda nad sellisena näevad, kindlustades endale julgeolek, see on raha asjatu raiskamine, mida kellelegi ei ole vaja, see vähendab, ei suurenda meie julgeolekut.»
«Kogu see välispoliitiline retoorika on põhimõtteliselt mõeldud siseriiklikuks kasutamiseks, see on valimiseelse kampaania osa, ja teiseks, meid hirmutatakse idanaabriga, põhimõtteliselt ei olegi seda vaja varjata, kõik saavad niigi aru, et jutt on Venemaast, Venemaa meid ei ründa, me oleme NATO liikmesriik, siis see tähendaks, nagu peaksime me võimalikuks, et suur riik soovib kolmanda maailmasõja alustamist, sest nagu teada, peavad kõik NATO liikmesriigid Eestile kohe appi tulema, või me ei usu, et NATO meid kaitseb, ja siis kerkib küsimus, miks me ülepea oleme selle organisatsiooni liikmed. Me kas usume kolmandat maailmasõda või me ei usu NATO tegusust, mõlemal juhul ei ole üldse loogiline arutleda mingi Venemaa-poolse agressiooni üle.»
«Hädavajalik on mõista, et hääletades sotsiaaldemokraatide poolt, valite te Reformierakonna ja praeguse kursi jätkamise.»
«Need inimesed (sotsiaaldemokraadid) viivad meid finants- ja majanduskatastroofi, kõigis valdkondades.»
«Meil on viimane võimalus muuta elu selles riigis [Eestis]. (...) Teist võimalust ei tule, sest nelja aasta pärast lõpeb Euroopa-poolne rahastamine, meile jääb eelarve, kuhu ei laeku, lõhutud majandus, hävitatud põllumajandus ja laiali jooksev elanikkond, seejuures järsult vananev, kui me ei lähe valima ega vaheta välja seda rahvavaenulikku valitsust.»
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Kolumnist ja vene keele õpetaja Andrei Kuzitškin: „Eesti ühiskond – jah, just nimelt! – on juba ammu sügavalt lõhestunud rahvuslikul põhimõttel ja pelga üleskutsega «Hakkame elama sõbralikult!» seda olukorda ei paranda. Tahaksin pöörata tähelepanu ainult kahele näitajale: Eesti kuulumist NATOsse toetab 92 protsenti eestlastest ja ainult 33 protsenti maa venekeelsetest elanikest. Pole sugugi imekspandav, et kõige aktiivsemad NATO-vastased Eestis on venelased, kes ei oska üldse või oskavad kehvalt eesti keelt, samuti vanema põlvkonna inimesed, kel puudub Eesti kodakondsus. Tallinn ei osta sugugi juhuslikult eetriaega Venemaaga seotud telekanalites – just see venekeelne massimeedia on otsekui sisse kirjutatud eestivenelaste kodudesse. 2017. aastal oli siinsete mitteeestlaste seas kõige populaarsem telekanal Rossija, mida jälgis 16 protsenti vaatajaskonnast. Sellele järgnesid ... PBK 15 ja NTV 14 protsendiga. Meie maa venekeelne elanikkond on sisuliselt eestikeelsest meediast isoleeritud, samal ajal ahmib aga aplalt ja peatumata infoprodukti, mida vaaritavad Kremli «köögis» Venemaa propagandistid. Koostasin ka ise Lasnamäe elanikest ühe küsitlusgrupi. Selgus, et 95 protsenti (!) küsitletutest (ligikaudu 100 inimest) saab maailma ja Eesti (!) sündmustest teada Venemaaga seotud telekanalite vahendusel. Eesti Televisiooni venekeelset «Aktuaalset kaamerat» vaatab viis protsenti küsitletutest, venekeelse kanali ETV+ ühiskondlik-poliitiliste saadete vastu ilmutab huvi kaks-kolm protsenti. Mis puudutab teavet NATO kohta, siis Eesti venekeelne ajakirjandus tervikuna käsitleb seda teemat tasakaalustatult: palju fakte, sündmusi, vähe hinnanguid. Sellise seisukoha eest on Eesti venekeelse meedia toimetused saanud Venemaa propagandaportaalis BaltNews isegi tublisti sõidelda. Eksperdid kinnitavad, et Peterburi «trollivabrikus» luuakse robotite abiga ja levitatakse libakontode vahendusel tohutus koguses informatsiooni, mis näitab NATOt eranditult negatiivses valguses. Sealjuures on Eesti vastu suunatud ligemale pool kogu NATO-teemalisest väljundist. Mulle on jäänud mulje, et Piiteri trollid on meie maal oma lemmikobjektiks, mille varal õõnestustegevust edendada, välja valinud venekeelse Delfi. Mulle tundub, et vähemalt praegu on NATO kaotanud sõja Eesti venekeelse elanikkonna teadvuse pärast. Ja see on õige absurdne. Saan veel aru, et NATO infostruktuuridel on raske läbi lüüa Venemaal: tsensuur ja Venemaa eriteenistused kaitsevad valvsalt ja tarmukalt venemaalaste «infosüütust». Kuid Eestis ju niisuguseid takistusi ei ole – ent pole senini ka sõjalise bloki positiivset kuvandit siinse venekeelse elanikkonna seas. Lisaks kinnitavad uurijad, et NATO toetus meie maa mitteeestlaste seas on 2015. aastast alates pidurdamatult kahanenud. Armastama sundida ei ole võimalik, aga austust pälvida on küll võimalik ja seda ongi vaja.“
https://arvamus.postimees.ee/4350299/an ... asta-natot
Majandusteaduste doktor ja G. V. Plehhanovi nimelise Venemaa Majandusülikooli professor Jelena Džandžugazova: „Juba Nõukogude Liidu ajast alates on toona veel liiduvabariik olnud Eesti Vene turistile huvi pakkunud. Teenindusega hellitamata Nõukogude kodanikule oli puhkus Baltikumis peaaegu võrdväärne turismireisiga mõnda Ida-Euroopa riiki. Aga kui ka meil tekkis valikuvabadus, ei lakanud meie armastus Eesti vastu. Sugugi mitte – ka praegu kütkestab Eesti venemaalasi. 2016. aastal külastas Eestit 201 000 Venemaa turisti, mida oli 14 000 ehk kaheksa protsenti enam kui 2015. aastal. Tõsi, majanduskriis ja rubla kursi langus 2014. aastal avaldasid Venemaa turistide voo mahule ja intensiivsusele negatiivset mõju, kuid sellest hoolimata kuulub Eesti Venemaa turistide silmis kuue kõige populaarsema riigi hulka, isegi kui praegune turistide hulk on 2010.-2012. aastaga võrreldes peaaegu kaks korda väiksem. Eesti hotellide andmetel on praegu kümnendik öömaja vajavatest külalistest venemaalased. Samal ajal on venemaalaste Eestis, eriti aga Tallinnas puhkamise viisid aastatega muutunud: suur osa on tänapäeval autoturistid, kes Eestis ööbima ei jää, vaid sisuliselt sooritavad ühepäevaseid ekskursioone Eesti linnadesse. Selline formaat on täiesti mõistetav, sest Eesti pealinna Tallinna on Peterburist 360, Pihkvast 350 kilomeetrit. Head teed võimaldavad niisuguse vahemaa läbida kiiresti ja mugavalt. Tavapäraselt on Eesti olnud menukas Loode- ja Kesk-Venemaa elanike seas, aga nüüd sõidab Eestisse üha enam inimesi ka Volgamaalt, Uuralist ja mujalt Venemaalt. Hea ligipääs transpordivahenditega (ligemale 60 protsenti venemaalastest saabub Eestisse eraautoga), teede hea kvaliteet ja inimeste kasvavad sissetulekud on täiesti loomulikult laiendanud venemaalaste rännuteede geograafiat. Samal ajal iseloomustab Eesti turismi ja eriti sõite Tallinna väga selge hooajalisus. Broneeringute järgi on ilmne, et Eesti ja eriti Tallinn on populaarsed just uusaasta paiku ja armunute tähtpäeva ajal 14. veebruaril. Neil tähtpäevadel jääb Tallinn Euroopa pealinnade seas maha ainult Prahast, mis on venemaalaste seas vaieldamatult menukaim romantiliste sõitude sihtpunkt. Eriti armastavad Tallinna Peterburi elanikud: sinna sõidab koguni 64 protsenti Neevalinna elanikest. Kusjuures arm on vastastikune: eestlaste populaarseim linn Venemaal on just Peterburi. Üldse võib öelda, et tänast Venemaa-Eesti turismi hinnates torkab silma poliitika allajäämine majandusele. Nõukogude ajal ei oldud Eestis venelaste suhtes nii külalislahked kui praegu. Nüüd ollakse Venemaa turistidele tänulikud, sest nad annavad märkimisväärse panuse maa majandusse. Venemaa turistid aga just hindavadki külalislahkust, elanike kultuursust ja puhtust. Keskmiselt kulutab Venemaa turist, kes ei jää Eestis ööbima, päevas 71 eurot, millest 55 kulub kaupade ja 16 toidu peale. Ööbima jääva turisti päevane kulu on keskmiselt 88 eurot, millest 61 kulub toiduainete, kaupade ja teenuste ning 27 öömaja peale. Venemaalaste seas kõige populaarsemad linnad on Tallinn, piirilinn Narva ja vana ülikoolilinn Tartu. Õigupoolest võib reisi jõuluaja Eestisse pidada parimaks kingiks nii iseendale kui ka oma lähedastele! Tallinna süda, vanalinn, on erakordselt romantiline, rahulik ja meeldiv koht, pealegi veel UNESCO kultuuripärandi pärl. Seal on lihtne orienteeruda, kõik on köitev ja meeldiv ning kitsukesed tänavad sobivad imehästi aeglaseks jalutamiseks. Vana Tallinn – sama nime kannab ju kuulus Eesti liköör – koosneb ülalinnast, kus asus rüütlilinnus, ja all-linnast, muistsest Hansa kaubalinnast, ning saab alguse kuulsa Viru värava ja Katariina käigu juurest, kus juba keskajast peale kaubeldakse lillede, suveniiride ja käsitöötoodetega. Sealt kulgeb tee Raekoja platsile, kus asub Euroopa vanim apteek, milles müüakse iidsete retseptide järgi valmistatud maiusi. Raekoja platsilt võib minna mööda vana Pikka tänavat Rannavärava ja Paksu Margareeta tornini, millesse on majutatud Meremuuseum. Tallinna vanalinnas asub üldse rohkelt põnevate ajalooliste nimedega torne: Nunnatorn, Saunatorn, Pikk Hermann, Paks Margareeta, Neitsitorn, Kiek in de Kök. Ühes muistse linnamüüriga annavad need vanalinnale imeliselt õdusa romantilise atmosfääri. Jõuluaeg Tallinnas võib pakkuda ohtralt meeldivaid elamusi, kui minna näiteks imetlema vanalinna vaimustavat panoraami Toompeal asuvalt väikeselt vaateplatvormilt, uudistada Raekoja platsil põnevat jõululaata ja otse tänaval, karget õhku sisse hingates, mekkida hämmastavalt aromaatset tulist hõõgveini, soovi korral kohe maitsvat ingveriküpsist peale hammustades. Tallinna tõelised arhitektuuripärlid on Toomkirik ja Aleksander Nevski katedraal, linna tähtsaim õigeusu kirik. Väga sügavalt hinge läheb jalutuskäik Kadrioru pargis, mis mõneti tuletab meelde Peterhofi ja Tsarskoje Selod. Tallinnaga tutvumist võib jätkata veel kaht eredat vaatamisväärsust külastades: lauluväljak, kus toimuvad Eesti kõige väljapaistvamad muusikasündmused, ja teletorn, mis on ehk üks populaarsemaid turismi- ja kultuurikeskusi Eesti pealinnas. Pika jalutuskäigu lõpetuseks võib aga maha istuda Olde Hansa restoranis, mis asub vanalinnas kunagises kaupmehemajas. Selles vanamoelise interjööriga restoranis saab lasta hea maitsta traditsioonilistel eesti roogadel, sealhulgas põhilisel jõuluroal - verivorst marineeritud kaalika ja hapukapsaga.“
https://arvamus.postimees.ee/4354637/je ... ks-kingiks
Eesti Päevalehe peatoimetaja Urmo Soonvald: „Kuidas informeerida ja siduda Eestis elavaid venelasi, on tegelikult aastateks kaotatud lahing. 2014. aastal juhtis venekeelse jaama loomise komisjoni kultuuriministeeriumi kantsler Paavo Nõgene. Sinna kuulusid veel Tartu Ülikooli Narva kolledži direktor Katri Raik, ajaloolane ja pedagoog David Vseviov, Tartu Ülikooli emeriitprofessor Marju Lauristin, Tartu Ülikooli kommunikatsiooniuuringute professor Triin Vihalemm, eksperdid Raul Rebane ja Hanno Tomberg ning ajakirjanik Viktoria Ladõnskaja, kes oli kutsutud venekeelse arvamusliidri, mitte mõne toimetuse esindajana; ning ERRi Raadio 4 peatoimetaja Mary Velmet, ERRi venekeelse «Aktuaalse kaamera» toimetaja Jelena Poverina, ERRi uudistetoimetuse juhataja Urmet Kook, ekspert ja produtsent Raivo Suviste, peaministri büroo juhataja ja peaministri nõunik Liina Kersna, kaitsepolitseiameti peadirektori asetäitja Martin Arpo, kultuuriministeeriumi kultuurilise mitmekesisuse asekantsler Anne-Ly Reimaa ning ministeeriumi kunstide osakonna audiovisuaalvaldkonna peaspetsialist Indrek Ibrus. 2014. aasta suvel, mil me koos TV3ga nägime, et erakanalites on kordades ja kordades enam venekeelseid lugejaid/vaatajaid, tegime kultuuriminister Urve Tiidusele ettepaneku, et riik teeks lepingud nende venekeelsete keskkondadega, kus juba on inimesed olemas. Käisime selle jutuga ka minister Tiiduse vastuvõtul. Ta kuulas, vist isegi küsis midagi, aga oli enam kui selge, et riiki ei huvita venelasteni tegelik jõudmine, vaid see, et nad saavad raporteerida: tegime Eestis elavate venelaste jaoks telejaama. Tunnistan, et ma ei ole sellest kirjutades 100% neutraalne ja sõltumatu, kuid kodanikuna on kurb vaadata, kuidas riik põletab raha. Kui ma vaatan ETV+ kava, siis see püüab kõnetada haritud Tallinna kosmopoliiti, mitte aga (eakamaid) inimesi, kes on kasvõi osaliselt Venemaa ajakirjanduse mõjusfääris. Ratsionaalsele Eestile ei sobi käituda aeglaselt, ükskõikselt ja variserlikult.“
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/urmo-s ... d=80598571
Samsungi president Baltimaades Byunghee Choi: „Eestlane on väga eripalgeline tarbija. Teatavasti kasutab osa siinseid elanikke ikka veel nuppudega telefone ja kardavad nutimobiilile üle minna. Samas on muljetavaldavalt suur hulk ka neid inimesi, kes eelistavad vaid tippklassi mobiilide kasutamist. Kõige enam lähevad kaubaks muidugi odavamad keskklassi seadmed. Kui tegelikult ei ole inimeste jaoks kõige olulisem see, kui uus või kallis seade on, palju olulisemad on nende jaoks telefonide kindlad hädavajalikud omadused, mida seadmed neile pakkuda saavad. Ning selles osas on Eesti tarbija väga teadlik nõudja. Mis omakorda muudab Samsungi jaoks siinse turu väga väärtuslikuks. Eesti on üks väga huvitav maa. Siin elab vaid veidi üle miljoni inimese ning meie vaatevinklist on turg üliväike. Kuid meie arvates on Eesti seejuures väga oluline turg. Siin proovitakse kogu aeg midagi uut, elu areneb siin väga tormiliselt, kõike proovitakse digitaliseerida. Võtame või TTÜ Mektory – suur hulk inimesi proovib seal iga päev innovatsiooni luua. Jah, te olete väikesed, kuid huvitavad, kuna see on ideaalne koht ka meie jaoks millegi uue katsetamiseks. Meil on Eestis käimas mitu projekti täiesti uute lahenduste testimiseks – võtame näiteks eSIM’iga varstatud nutikellade katsetamise või ühe proovi TV-kanali.“
https://tehnika.postimees.ee/4356319/sa ... ks-sammuks
26. detsembril pöördus Venemaa Leningradi oblasti Kingissepa politsei poole Eesti kodanik Svetlana, kelle ettevõtjast abikaasa Anatoli oli kadunud. Reklaamiäriga tegelev mees sõitis 13. detsembril Peterburgi materjalide järgi, kuid ei naasnud koju. Mees sõitis piiri taha valget värvi autoga SsangYong Rexton, millel on Eesti numbrimärk 133 AYZ. Auto originaalvärv oli must, kuid masin on valge kleebisega kaetud, va arvatud katus, mis on jätkuvalt originaalvärvi. 22. detsembril helistas mees naisele ja lubas järgmisel päeval koju jõuda. Pärast seda kõnet pole naisel õnnestunud mehega ühendust saada. Pangakaardi andmetest nähtub, et ta on teinud sisseoste Ivangorodi Neste tanklas ja järgmine sisseost on olnud hoopis Kingissepas. Naise sõnul elavad nad juba ammu Eestis ning sõpru ja tuttavaid perel enam Venemaal ei ole. Varem ei ole mees nii mitmeks päevaks kodust ära läinud.
Svetlana: „Mees on üles leitud.“
http://47news.ru/articles/132105/
Vene saadik Riias Jevgeni Lukjanov: „Igal inimesel on õigus saada emakeelne haridus, kuid kui ta üritatakse sellest võimalusest ilma jätta, on see vägivaldne assimileerimine. Venemaa ametlik seisukoht vene keele olukorra kohta Lätis on hästi teada ega vaja kordamist. Me ei saa keelata või tühistada mingeid välisriigi siseprotseduure, kuid oma suhtumist väljendame väga selgelt. Keel ja kultuur on omavahel väga tihedalt seotud. Igal inimesel on õigus emakeelsele haridusele, sellest ilmajätmine on vägivaldne assimileerimine. Lätis elavad venekeelsed inimesed teadvustavad enda samasust ja kultuuri suurepäraselt ja tahavad need säilitada, see ei tähenda Läti kultuurist eemaldumist. Kui nad siin elavad, peavad nad Läti keelt ja kultuuri tundma, kuid seda ei tohi teha emakeele arvelt. Ma ei näe haridusministeeriumi katsetes mõtet ega soodsat tulemust. Samas mõistan teatud inimeste soovi saavutada sellised muutused, sest nad arvavad, et taolised muudatused tulevad ühiskonnale kasuks.“
https://maailm.postimees.ee/4357963/ven ... eerimiseks
PBK esindaja Eestis Margus Merima: „ETV+ juures on tehtud vigu ja tehakse ka praegu. Ka turg on kümne viimase aastaga palju muutunud. Nullist telekanaleid käima panna pole lihtne, nagu see oli kümme või viisteist aastat tagasi. See (Riigi) raha tundub võib-olla suur, aga kui tahaks tõepoolest tulemust saavutada, peaks seda palju rohkem olema. See ei ole nii lihtne. Kui Eestis olid pronksiöö sündmused, siis lõppes see ETV2 käivitamisega, millest tuli hoopis midagi muud… Kuid ka toona oli see teema üleval ja me kohtusime ametnikega ja poliitikutega ning pakkusime koostööd. Täpselt sama oli pärast Ukraina sündmusi, mis käivitasid ETV+. See asi polnud nii, et andke raha PBKle, vaid me oleme ikkagi meediaorganisatsioon ja võime teha kas uue kanali või leida muid lahendusi. Me olime väga avatud sellele. (Eesti riigi poolt huvi) ei olnud. Kuulati ära ja seal oli mingi komisjon, kes arutas ja otsustas. Aga ei midagi. Oleme omalt poolt variante pakkunud. Oleme äriettevõte ja meil on omad eesmärgid… Jah (teenida kasumit), kuid siin polnud kindlasti seda, et propaganda või midagi. Jutt käis ju vastupidisest propagandast. Meie poolt ei olnud mingit probleemi, kuid mingit huvi selle vastu ei olnud. Meie Eesti uudised on kanali üks vaadatumaid saateid. Tuleb arvestada, et telekanalit ei tee päevas vaid üks või poolteist tundi, vaid see on terve hunnik tunde, siis on vaja see ära täita kvaliteetse materjaliga, mis inimestele meeldiks. Siin on osa vastusest ka ETV+ küsimusele: ühe või kahe saatega kanalit ei tee. Seepärast on meie ärimudel võtta doonorkanalist sisu ja teha ise midagi juurde ning adapteerida seda siinsele turule. Puhttehniliselt küll (on Pervõi Kanal meile doonor). Meil on leping Pervõi Kanal Vsemirnaja Setiga, millel on Pervõi Kanali saadete õigused väljaspool Venemaad. Ostame põhimõtteliselt hulgi sisse ja siis vaatame, kuidas saame seda ümber mängida. Kommentaarid, et Venemaa telekanalid meile midagi topivad, on jama. Tegelikult küsivad nad selle eest raha ja mitte vähe. Meie vaatajatel pole mingeid probleeme (PBK ja Pervõi Kanali eristamisega). Põhiliselt teevad vigu poliitikud ja kommentaatorid. Ma arvan, et mitte selle pärast, et nad ei teaks, aga meelega. Kui võtta viimase kahe nädala poleemika, siis võtta selle käima tõmmanud Raul Rebase artikkel, siis ma ei usu, et ta on rumal, vaid ta teab seda ise väga hästi. Ta võttis ette mingisuguse Ukraina uuringu, aga Ukrainas pole ju PBK, vaid Pervõi Kanal… Ma ei tea, kuidas nad (Eesti partnerid) said seda (PBKd) jälgida… Neid asju (Vene telekanaleid ja Vene kanaleid) aetakse Eestis segi järjekindlalt. Vene kanal ja Venemaa kanal… PBK on Baltikumi kanal. PBK tegutseb Lätis väljastatud litsentsi alusel ning väljastab kolme signaali: Eesti, Läti ja Leedu oma. Meil on erinevad saated, erinev reklaam. (Firma on registreeritud) Lätis. On ka Inglismaale registreeritud firma ja osa meie kanaleid on sealt Ofcomi litsentsi saanud. Kuid sellel on omad põhjused, mitte et me sooviksime millestki kõrvale hiilida. Ofcom kontrollib väga põhjalikult tegevust. Me oleme Eesti uudiseid teinud üle kümne aasta ja kui see asi käima läks, siis oli meil arutelu, kus me otsustasime, et välisuudiseid me ei tee ning võtame oma programmi «Vremja», kus on olemas välisuudised. Ma ei kommenteeriks seda (Vremja saates kirutakse põhiliselt mädanevat läänt). Meie otsus põhines sellel, et me ei suuda toota välisuudiseid ja jätame selle lahenduse. Jah, seepärast on meid palju kirutud, kuid sellise otsuse me tegime. Mis puudutab Keskerakonda, siis ma arvan, et kogu viimaste nädalate poleemika läks lahti sellest, et Tallinna linnavalitsus tegi oma järgmise aasta eelarvet ja seal on mingi summa plaanitud saadete ostmiseks. Nad on varem ka PBKlt saateid tellinud. See ei ole meie asi öelda, kui meilt tellitakse mingi saade, kui palju peab seal on linna sisu ja erakonna sisu. Kui üks erakond on linnas võimul, siis ongi keeruline öelda, kus üks lõppeb ja teine algab. Eriti kui linnaametnik on partei liige. Meile tundub, et PBK on toodud mängu ebaõiglaselt ja meile esitatakse liiga palju süüdistusi. Põhimõtteliselt küll (oleme kapitalistid). Me oleme rõõmsad, kui keegi tahab saadet osta ja eetriaja eest maksta. Ühelgi telekanalil pole liiga lihtne oma eelarvet täis teenida. See lihtsalt on nii. Ostetud sisu peab olema lihtsalt seaduslik ja kui see on seaduslik, siis las tellija tellib. Põhimõtteliselt küll (Linna tellitud saated kukuvad sellised välja, nagu nad on, kuna see, kes maksab, tellib ka muusika). Kui tahate mingit saadet tellida, siis me vaatame, millal see eetriaeg on ja siis räägime loomulikult hinnast. Kui näeme, et see pakub vaatajale huvi, siis oleme nõus. Vaatame seega kaht poolt: tulu ja vaatajate maitset. (Kas mina saaksin «Nasha Stolitsasse» eetriaega osta nii, et mind näidataks seal, saate aru, ilusti? Kuidas ma lõikan linte läbi ja aitan vanureid üle tee. Kas see oleks võimalik?) Ma arvan küll. Kui te kandideerite Keskerakonna ridades… (Ma läheks pigem oma valimisliiduga.) Siis peate rääkima ikkagi Tallinna linnavalitsusega, kas te sobite saatesse. Meie seda ei otsusta. (Aga äkki ma saaksin mingi teise kokkuleppe teiega, et mujale saaks minu näo panna?) No, võimalik. Kuhugi mujale, jah. (Peaasi, et ma oleks selline kangelaslik ja ilus, et valijale meeldiks.) Vene keeles oleks mõistlik esineda… (Sellega ma saan hakkama.) Siis peaks olema põhjused, saabuvad valimised näiteks. (Jah, valimisteks ma mõtlesingi.) Kui me räägime reklaamist, siis valimiste ajal reklaamisid meil ka sotsiaaldemokraadid ja IRL. Reformierakond vist ka. Põhimõtteliselt on meil valimiste ajal ikka suurimad erakonnad reklaami tellinud. Me vastutame selles mõttes, et seal (Linna saates) ei oleks midagi kriminaalset, sest kanal on ka selles mõttes kaasvastutav. See on, nagu teil ajalehes. Te vaatate, et see mingit kohtuasja kaasa ei tooks, aga muus osas on tegemist inimese arvamusega. (Te edastate Pervõi Kanali uudistesaadet «Vremja». Kui Eesti satuks umbes samasse olukorda, kui Ukraina kolme aasta eest – massiline desinformatsioon vene kanalites, üleskutsed jne –, siis kas inimestel jääks «Vremja» PBKst nägemata?) Sellist olukorda pole olnud ja pole oodata. (Ukrainas seda ka ei oodatud.) Meil on võimalus mingeid asju mitte edastada, sest meil on õigus otsustada, mida näitame ja mida mitte. Ning me oleme lojaalsed Eesti vabariigile, meil on siin registreeritud ettevõtted ja… («Vremja» tegijad ei ole ju Eesti vabariigile lojaalsed.) Siis teeksime otsuse, mis lähtuks meie tulust ja heaolust ning meie parimast äranägemisest. Praegu ma ei oska täpselt vastata…“
https://pluss.postimees.ee/4358411/pbk- ... aoiglaselt
https://arvamus.postimees.ee/4350299/an ... asta-natot
Majandusteaduste doktor ja G. V. Plehhanovi nimelise Venemaa Majandusülikooli professor Jelena Džandžugazova: „Juba Nõukogude Liidu ajast alates on toona veel liiduvabariik olnud Eesti Vene turistile huvi pakkunud. Teenindusega hellitamata Nõukogude kodanikule oli puhkus Baltikumis peaaegu võrdväärne turismireisiga mõnda Ida-Euroopa riiki. Aga kui ka meil tekkis valikuvabadus, ei lakanud meie armastus Eesti vastu. Sugugi mitte – ka praegu kütkestab Eesti venemaalasi. 2016. aastal külastas Eestit 201 000 Venemaa turisti, mida oli 14 000 ehk kaheksa protsenti enam kui 2015. aastal. Tõsi, majanduskriis ja rubla kursi langus 2014. aastal avaldasid Venemaa turistide voo mahule ja intensiivsusele negatiivset mõju, kuid sellest hoolimata kuulub Eesti Venemaa turistide silmis kuue kõige populaarsema riigi hulka, isegi kui praegune turistide hulk on 2010.-2012. aastaga võrreldes peaaegu kaks korda väiksem. Eesti hotellide andmetel on praegu kümnendik öömaja vajavatest külalistest venemaalased. Samal ajal on venemaalaste Eestis, eriti aga Tallinnas puhkamise viisid aastatega muutunud: suur osa on tänapäeval autoturistid, kes Eestis ööbima ei jää, vaid sisuliselt sooritavad ühepäevaseid ekskursioone Eesti linnadesse. Selline formaat on täiesti mõistetav, sest Eesti pealinna Tallinna on Peterburist 360, Pihkvast 350 kilomeetrit. Head teed võimaldavad niisuguse vahemaa läbida kiiresti ja mugavalt. Tavapäraselt on Eesti olnud menukas Loode- ja Kesk-Venemaa elanike seas, aga nüüd sõidab Eestisse üha enam inimesi ka Volgamaalt, Uuralist ja mujalt Venemaalt. Hea ligipääs transpordivahenditega (ligemale 60 protsenti venemaalastest saabub Eestisse eraautoga), teede hea kvaliteet ja inimeste kasvavad sissetulekud on täiesti loomulikult laiendanud venemaalaste rännuteede geograafiat. Samal ajal iseloomustab Eesti turismi ja eriti sõite Tallinna väga selge hooajalisus. Broneeringute järgi on ilmne, et Eesti ja eriti Tallinn on populaarsed just uusaasta paiku ja armunute tähtpäeva ajal 14. veebruaril. Neil tähtpäevadel jääb Tallinn Euroopa pealinnade seas maha ainult Prahast, mis on venemaalaste seas vaieldamatult menukaim romantiliste sõitude sihtpunkt. Eriti armastavad Tallinna Peterburi elanikud: sinna sõidab koguni 64 protsenti Neevalinna elanikest. Kusjuures arm on vastastikune: eestlaste populaarseim linn Venemaal on just Peterburi. Üldse võib öelda, et tänast Venemaa-Eesti turismi hinnates torkab silma poliitika allajäämine majandusele. Nõukogude ajal ei oldud Eestis venelaste suhtes nii külalislahked kui praegu. Nüüd ollakse Venemaa turistidele tänulikud, sest nad annavad märkimisväärse panuse maa majandusse. Venemaa turistid aga just hindavadki külalislahkust, elanike kultuursust ja puhtust. Keskmiselt kulutab Venemaa turist, kes ei jää Eestis ööbima, päevas 71 eurot, millest 55 kulub kaupade ja 16 toidu peale. Ööbima jääva turisti päevane kulu on keskmiselt 88 eurot, millest 61 kulub toiduainete, kaupade ja teenuste ning 27 öömaja peale. Venemaalaste seas kõige populaarsemad linnad on Tallinn, piirilinn Narva ja vana ülikoolilinn Tartu. Õigupoolest võib reisi jõuluaja Eestisse pidada parimaks kingiks nii iseendale kui ka oma lähedastele! Tallinna süda, vanalinn, on erakordselt romantiline, rahulik ja meeldiv koht, pealegi veel UNESCO kultuuripärandi pärl. Seal on lihtne orienteeruda, kõik on köitev ja meeldiv ning kitsukesed tänavad sobivad imehästi aeglaseks jalutamiseks. Vana Tallinn – sama nime kannab ju kuulus Eesti liköör – koosneb ülalinnast, kus asus rüütlilinnus, ja all-linnast, muistsest Hansa kaubalinnast, ning saab alguse kuulsa Viru värava ja Katariina käigu juurest, kus juba keskajast peale kaubeldakse lillede, suveniiride ja käsitöötoodetega. Sealt kulgeb tee Raekoja platsile, kus asub Euroopa vanim apteek, milles müüakse iidsete retseptide järgi valmistatud maiusi. Raekoja platsilt võib minna mööda vana Pikka tänavat Rannavärava ja Paksu Margareeta tornini, millesse on majutatud Meremuuseum. Tallinna vanalinnas asub üldse rohkelt põnevate ajalooliste nimedega torne: Nunnatorn, Saunatorn, Pikk Hermann, Paks Margareeta, Neitsitorn, Kiek in de Kök. Ühes muistse linnamüüriga annavad need vanalinnale imeliselt õdusa romantilise atmosfääri. Jõuluaeg Tallinnas võib pakkuda ohtralt meeldivaid elamusi, kui minna näiteks imetlema vanalinna vaimustavat panoraami Toompeal asuvalt väikeselt vaateplatvormilt, uudistada Raekoja platsil põnevat jõululaata ja otse tänaval, karget õhku sisse hingates, mekkida hämmastavalt aromaatset tulist hõõgveini, soovi korral kohe maitsvat ingveriküpsist peale hammustades. Tallinna tõelised arhitektuuripärlid on Toomkirik ja Aleksander Nevski katedraal, linna tähtsaim õigeusu kirik. Väga sügavalt hinge läheb jalutuskäik Kadrioru pargis, mis mõneti tuletab meelde Peterhofi ja Tsarskoje Selod. Tallinnaga tutvumist võib jätkata veel kaht eredat vaatamisväärsust külastades: lauluväljak, kus toimuvad Eesti kõige väljapaistvamad muusikasündmused, ja teletorn, mis on ehk üks populaarsemaid turismi- ja kultuurikeskusi Eesti pealinnas. Pika jalutuskäigu lõpetuseks võib aga maha istuda Olde Hansa restoranis, mis asub vanalinnas kunagises kaupmehemajas. Selles vanamoelise interjööriga restoranis saab lasta hea maitsta traditsioonilistel eesti roogadel, sealhulgas põhilisel jõuluroal - verivorst marineeritud kaalika ja hapukapsaga.“
https://arvamus.postimees.ee/4354637/je ... ks-kingiks
Eesti Päevalehe peatoimetaja Urmo Soonvald: „Kuidas informeerida ja siduda Eestis elavaid venelasi, on tegelikult aastateks kaotatud lahing. 2014. aastal juhtis venekeelse jaama loomise komisjoni kultuuriministeeriumi kantsler Paavo Nõgene. Sinna kuulusid veel Tartu Ülikooli Narva kolledži direktor Katri Raik, ajaloolane ja pedagoog David Vseviov, Tartu Ülikooli emeriitprofessor Marju Lauristin, Tartu Ülikooli kommunikatsiooniuuringute professor Triin Vihalemm, eksperdid Raul Rebane ja Hanno Tomberg ning ajakirjanik Viktoria Ladõnskaja, kes oli kutsutud venekeelse arvamusliidri, mitte mõne toimetuse esindajana; ning ERRi Raadio 4 peatoimetaja Mary Velmet, ERRi venekeelse «Aktuaalse kaamera» toimetaja Jelena Poverina, ERRi uudistetoimetuse juhataja Urmet Kook, ekspert ja produtsent Raivo Suviste, peaministri büroo juhataja ja peaministri nõunik Liina Kersna, kaitsepolitseiameti peadirektori asetäitja Martin Arpo, kultuuriministeeriumi kultuurilise mitmekesisuse asekantsler Anne-Ly Reimaa ning ministeeriumi kunstide osakonna audiovisuaalvaldkonna peaspetsialist Indrek Ibrus. 2014. aasta suvel, mil me koos TV3ga nägime, et erakanalites on kordades ja kordades enam venekeelseid lugejaid/vaatajaid, tegime kultuuriminister Urve Tiidusele ettepaneku, et riik teeks lepingud nende venekeelsete keskkondadega, kus juba on inimesed olemas. Käisime selle jutuga ka minister Tiiduse vastuvõtul. Ta kuulas, vist isegi küsis midagi, aga oli enam kui selge, et riiki ei huvita venelasteni tegelik jõudmine, vaid see, et nad saavad raporteerida: tegime Eestis elavate venelaste jaoks telejaama. Tunnistan, et ma ei ole sellest kirjutades 100% neutraalne ja sõltumatu, kuid kodanikuna on kurb vaadata, kuidas riik põletab raha. Kui ma vaatan ETV+ kava, siis see püüab kõnetada haritud Tallinna kosmopoliiti, mitte aga (eakamaid) inimesi, kes on kasvõi osaliselt Venemaa ajakirjanduse mõjusfääris. Ratsionaalsele Eestile ei sobi käituda aeglaselt, ükskõikselt ja variserlikult.“
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/urmo-s ... d=80598571
Samsungi president Baltimaades Byunghee Choi: „Eestlane on väga eripalgeline tarbija. Teatavasti kasutab osa siinseid elanikke ikka veel nuppudega telefone ja kardavad nutimobiilile üle minna. Samas on muljetavaldavalt suur hulk ka neid inimesi, kes eelistavad vaid tippklassi mobiilide kasutamist. Kõige enam lähevad kaubaks muidugi odavamad keskklassi seadmed. Kui tegelikult ei ole inimeste jaoks kõige olulisem see, kui uus või kallis seade on, palju olulisemad on nende jaoks telefonide kindlad hädavajalikud omadused, mida seadmed neile pakkuda saavad. Ning selles osas on Eesti tarbija väga teadlik nõudja. Mis omakorda muudab Samsungi jaoks siinse turu väga väärtuslikuks. Eesti on üks väga huvitav maa. Siin elab vaid veidi üle miljoni inimese ning meie vaatevinklist on turg üliväike. Kuid meie arvates on Eesti seejuures väga oluline turg. Siin proovitakse kogu aeg midagi uut, elu areneb siin väga tormiliselt, kõike proovitakse digitaliseerida. Võtame või TTÜ Mektory – suur hulk inimesi proovib seal iga päev innovatsiooni luua. Jah, te olete väikesed, kuid huvitavad, kuna see on ideaalne koht ka meie jaoks millegi uue katsetamiseks. Meil on Eestis käimas mitu projekti täiesti uute lahenduste testimiseks – võtame näiteks eSIM’iga varstatud nutikellade katsetamise või ühe proovi TV-kanali.“
https://tehnika.postimees.ee/4356319/sa ... ks-sammuks
26. detsembril pöördus Venemaa Leningradi oblasti Kingissepa politsei poole Eesti kodanik Svetlana, kelle ettevõtjast abikaasa Anatoli oli kadunud. Reklaamiäriga tegelev mees sõitis 13. detsembril Peterburgi materjalide järgi, kuid ei naasnud koju. Mees sõitis piiri taha valget värvi autoga SsangYong Rexton, millel on Eesti numbrimärk 133 AYZ. Auto originaalvärv oli must, kuid masin on valge kleebisega kaetud, va arvatud katus, mis on jätkuvalt originaalvärvi. 22. detsembril helistas mees naisele ja lubas järgmisel päeval koju jõuda. Pärast seda kõnet pole naisel õnnestunud mehega ühendust saada. Pangakaardi andmetest nähtub, et ta on teinud sisseoste Ivangorodi Neste tanklas ja järgmine sisseost on olnud hoopis Kingissepas. Naise sõnul elavad nad juba ammu Eestis ning sõpru ja tuttavaid perel enam Venemaal ei ole. Varem ei ole mees nii mitmeks päevaks kodust ära läinud.
Svetlana: „Mees on üles leitud.“
http://47news.ru/articles/132105/
Vene saadik Riias Jevgeni Lukjanov: „Igal inimesel on õigus saada emakeelne haridus, kuid kui ta üritatakse sellest võimalusest ilma jätta, on see vägivaldne assimileerimine. Venemaa ametlik seisukoht vene keele olukorra kohta Lätis on hästi teada ega vaja kordamist. Me ei saa keelata või tühistada mingeid välisriigi siseprotseduure, kuid oma suhtumist väljendame väga selgelt. Keel ja kultuur on omavahel väga tihedalt seotud. Igal inimesel on õigus emakeelsele haridusele, sellest ilmajätmine on vägivaldne assimileerimine. Lätis elavad venekeelsed inimesed teadvustavad enda samasust ja kultuuri suurepäraselt ja tahavad need säilitada, see ei tähenda Läti kultuurist eemaldumist. Kui nad siin elavad, peavad nad Läti keelt ja kultuuri tundma, kuid seda ei tohi teha emakeele arvelt. Ma ei näe haridusministeeriumi katsetes mõtet ega soodsat tulemust. Samas mõistan teatud inimeste soovi saavutada sellised muutused, sest nad arvavad, et taolised muudatused tulevad ühiskonnale kasuks.“
https://maailm.postimees.ee/4357963/ven ... eerimiseks
PBK esindaja Eestis Margus Merima: „ETV+ juures on tehtud vigu ja tehakse ka praegu. Ka turg on kümne viimase aastaga palju muutunud. Nullist telekanaleid käima panna pole lihtne, nagu see oli kümme või viisteist aastat tagasi. See (Riigi) raha tundub võib-olla suur, aga kui tahaks tõepoolest tulemust saavutada, peaks seda palju rohkem olema. See ei ole nii lihtne. Kui Eestis olid pronksiöö sündmused, siis lõppes see ETV2 käivitamisega, millest tuli hoopis midagi muud… Kuid ka toona oli see teema üleval ja me kohtusime ametnikega ja poliitikutega ning pakkusime koostööd. Täpselt sama oli pärast Ukraina sündmusi, mis käivitasid ETV+. See asi polnud nii, et andke raha PBKle, vaid me oleme ikkagi meediaorganisatsioon ja võime teha kas uue kanali või leida muid lahendusi. Me olime väga avatud sellele. (Eesti riigi poolt huvi) ei olnud. Kuulati ära ja seal oli mingi komisjon, kes arutas ja otsustas. Aga ei midagi. Oleme omalt poolt variante pakkunud. Oleme äriettevõte ja meil on omad eesmärgid… Jah (teenida kasumit), kuid siin polnud kindlasti seda, et propaganda või midagi. Jutt käis ju vastupidisest propagandast. Meie poolt ei olnud mingit probleemi, kuid mingit huvi selle vastu ei olnud. Meie Eesti uudised on kanali üks vaadatumaid saateid. Tuleb arvestada, et telekanalit ei tee päevas vaid üks või poolteist tundi, vaid see on terve hunnik tunde, siis on vaja see ära täita kvaliteetse materjaliga, mis inimestele meeldiks. Siin on osa vastusest ka ETV+ küsimusele: ühe või kahe saatega kanalit ei tee. Seepärast on meie ärimudel võtta doonorkanalist sisu ja teha ise midagi juurde ning adapteerida seda siinsele turule. Puhttehniliselt küll (on Pervõi Kanal meile doonor). Meil on leping Pervõi Kanal Vsemirnaja Setiga, millel on Pervõi Kanali saadete õigused väljaspool Venemaad. Ostame põhimõtteliselt hulgi sisse ja siis vaatame, kuidas saame seda ümber mängida. Kommentaarid, et Venemaa telekanalid meile midagi topivad, on jama. Tegelikult küsivad nad selle eest raha ja mitte vähe. Meie vaatajatel pole mingeid probleeme (PBK ja Pervõi Kanali eristamisega). Põhiliselt teevad vigu poliitikud ja kommentaatorid. Ma arvan, et mitte selle pärast, et nad ei teaks, aga meelega. Kui võtta viimase kahe nädala poleemika, siis võtta selle käima tõmmanud Raul Rebase artikkel, siis ma ei usu, et ta on rumal, vaid ta teab seda ise väga hästi. Ta võttis ette mingisuguse Ukraina uuringu, aga Ukrainas pole ju PBK, vaid Pervõi Kanal… Ma ei tea, kuidas nad (Eesti partnerid) said seda (PBKd) jälgida… Neid asju (Vene telekanaleid ja Vene kanaleid) aetakse Eestis segi järjekindlalt. Vene kanal ja Venemaa kanal… PBK on Baltikumi kanal. PBK tegutseb Lätis väljastatud litsentsi alusel ning väljastab kolme signaali: Eesti, Läti ja Leedu oma. Meil on erinevad saated, erinev reklaam. (Firma on registreeritud) Lätis. On ka Inglismaale registreeritud firma ja osa meie kanaleid on sealt Ofcomi litsentsi saanud. Kuid sellel on omad põhjused, mitte et me sooviksime millestki kõrvale hiilida. Ofcom kontrollib väga põhjalikult tegevust. Me oleme Eesti uudiseid teinud üle kümne aasta ja kui see asi käima läks, siis oli meil arutelu, kus me otsustasime, et välisuudiseid me ei tee ning võtame oma programmi «Vremja», kus on olemas välisuudised. Ma ei kommenteeriks seda (Vremja saates kirutakse põhiliselt mädanevat läänt). Meie otsus põhines sellel, et me ei suuda toota välisuudiseid ja jätame selle lahenduse. Jah, seepärast on meid palju kirutud, kuid sellise otsuse me tegime. Mis puudutab Keskerakonda, siis ma arvan, et kogu viimaste nädalate poleemika läks lahti sellest, et Tallinna linnavalitsus tegi oma järgmise aasta eelarvet ja seal on mingi summa plaanitud saadete ostmiseks. Nad on varem ka PBKlt saateid tellinud. See ei ole meie asi öelda, kui meilt tellitakse mingi saade, kui palju peab seal on linna sisu ja erakonna sisu. Kui üks erakond on linnas võimul, siis ongi keeruline öelda, kus üks lõppeb ja teine algab. Eriti kui linnaametnik on partei liige. Meile tundub, et PBK on toodud mängu ebaõiglaselt ja meile esitatakse liiga palju süüdistusi. Põhimõtteliselt küll (oleme kapitalistid). Me oleme rõõmsad, kui keegi tahab saadet osta ja eetriaja eest maksta. Ühelgi telekanalil pole liiga lihtne oma eelarvet täis teenida. See lihtsalt on nii. Ostetud sisu peab olema lihtsalt seaduslik ja kui see on seaduslik, siis las tellija tellib. Põhimõtteliselt küll (Linna tellitud saated kukuvad sellised välja, nagu nad on, kuna see, kes maksab, tellib ka muusika). Kui tahate mingit saadet tellida, siis me vaatame, millal see eetriaeg on ja siis räägime loomulikult hinnast. Kui näeme, et see pakub vaatajale huvi, siis oleme nõus. Vaatame seega kaht poolt: tulu ja vaatajate maitset. (Kas mina saaksin «Nasha Stolitsasse» eetriaega osta nii, et mind näidataks seal, saate aru, ilusti? Kuidas ma lõikan linte läbi ja aitan vanureid üle tee. Kas see oleks võimalik?) Ma arvan küll. Kui te kandideerite Keskerakonna ridades… (Ma läheks pigem oma valimisliiduga.) Siis peate rääkima ikkagi Tallinna linnavalitsusega, kas te sobite saatesse. Meie seda ei otsusta. (Aga äkki ma saaksin mingi teise kokkuleppe teiega, et mujale saaks minu näo panna?) No, võimalik. Kuhugi mujale, jah. (Peaasi, et ma oleks selline kangelaslik ja ilus, et valijale meeldiks.) Vene keeles oleks mõistlik esineda… (Sellega ma saan hakkama.) Siis peaks olema põhjused, saabuvad valimised näiteks. (Jah, valimisteks ma mõtlesingi.) Kui me räägime reklaamist, siis valimiste ajal reklaamisid meil ka sotsiaaldemokraadid ja IRL. Reformierakond vist ka. Põhimõtteliselt on meil valimiste ajal ikka suurimad erakonnad reklaami tellinud. Me vastutame selles mõttes, et seal (Linna saates) ei oleks midagi kriminaalset, sest kanal on ka selles mõttes kaasvastutav. See on, nagu teil ajalehes. Te vaatate, et see mingit kohtuasja kaasa ei tooks, aga muus osas on tegemist inimese arvamusega. (Te edastate Pervõi Kanali uudistesaadet «Vremja». Kui Eesti satuks umbes samasse olukorda, kui Ukraina kolme aasta eest – massiline desinformatsioon vene kanalites, üleskutsed jne –, siis kas inimestel jääks «Vremja» PBKst nägemata?) Sellist olukorda pole olnud ja pole oodata. (Ukrainas seda ka ei oodatud.) Meil on võimalus mingeid asju mitte edastada, sest meil on õigus otsustada, mida näitame ja mida mitte. Ning me oleme lojaalsed Eesti vabariigile, meil on siin registreeritud ettevõtted ja… («Vremja» tegijad ei ole ju Eesti vabariigile lojaalsed.) Siis teeksime otsuse, mis lähtuks meie tulust ja heaolust ning meie parimast äranägemisest. Praegu ma ei oska täpselt vastata…“
https://pluss.postimees.ee/4358411/pbk- ... aoiglaselt
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Pelgulinna raamatukogus on selline tore raamatuvahetuskastike kõikidele. Sealt leidsin sellise raamatu:
https://www.e-reading.club/book.php?book=1006984
Raamat oli aga pühendusega:
http://nagi.ee/photos/Castellum/25141097
75-aastase juubeli puhul oli kingi saaja taat nimega Fjodor Ivanovitš Kiridi (Kyrides, kreeka Κυρίδης), elas 25.02.1937-09.08.2016, maeti 12.08.2016 Tallinna Pärnamäe kalmistule. Selle pühendusega tuli mitu mõtet pähe -
- raamat ise on tähelepanuväärse suunaga, "Venemaa Vahemerel" - ikka vaatega sinnapoole, kus võiks olla võimalik ajada "vene asja"
- kuna raamatus on ka üsna palju juttu 1770-74 eksiteerinud nn Helleeni kubermangust, kust tuli enamik Krimmi ja Aasovi kreeklasi - ehk oli meelega selline juurtele viitav raamat valitud? Samas, kogu see kreeklaskond läks Stalini rahvusparagrahvi alla ja küüditati kõige täiega (vene saitidel on mitu represseeritud Kyridest)
- ja sellisest päritolust ja repressioonidest hoolimata tegeles taat andunult "meie suure ajaloolise kodumaa" laevastiku kummardamisega - sellesama kodumaa, kes tema rahvusele jalaga virutas
- ja kui taat lusika lepikusse viskas, viisid pärijad suure kilekotiga kogu tema tavaari kus kuhu - hea, et raamatud kokku viidi, mitte otse prügimäele. Ehk siis, mida arvavad mõned järgmised põlvkonnad "meie suurt ajaloolist kodumaad" kummardanutest...
Pühenduse kirjutaja on selline taat:
http://baltnews.ee/obc/20160202/1014422785.html
https://www.e-reading.club/book.php?book=1006984
Raamat oli aga pühendusega:
http://nagi.ee/photos/Castellum/25141097
75-aastase juubeli puhul oli kingi saaja taat nimega Fjodor Ivanovitš Kiridi (Kyrides, kreeka Κυρίδης), elas 25.02.1937-09.08.2016, maeti 12.08.2016 Tallinna Pärnamäe kalmistule. Selle pühendusega tuli mitu mõtet pähe -
- raamat ise on tähelepanuväärse suunaga, "Venemaa Vahemerel" - ikka vaatega sinnapoole, kus võiks olla võimalik ajada "vene asja"
- kuna raamatus on ka üsna palju juttu 1770-74 eksiteerinud nn Helleeni kubermangust, kust tuli enamik Krimmi ja Aasovi kreeklasi - ehk oli meelega selline juurtele viitav raamat valitud? Samas, kogu see kreeklaskond läks Stalini rahvusparagrahvi alla ja küüditati kõige täiega (vene saitidel on mitu represseeritud Kyridest)
- ja sellisest päritolust ja repressioonidest hoolimata tegeles taat andunult "meie suure ajaloolise kodumaa" laevastiku kummardamisega - sellesama kodumaa, kes tema rahvusele jalaga virutas
- ja kui taat lusika lepikusse viskas, viisid pärijad suure kilekotiga kogu tema tavaari kus kuhu - hea, et raamatud kokku viidi, mitte otse prügimäele. Ehk siis, mida arvavad mõned järgmised põlvkonnad "meie suurt ajaloolist kodumaad" kummardanutest...
Pühenduse kirjutaja on selline taat:
http://baltnews.ee/obc/20160202/1014422785.html
Kindlusarhitektuur on osa meie elukeskkonnast
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Narvast pärit Moskva Spartaki jalgpalliklubi endine mängija ja treener Valeri Karpin võtab uue aasta vastu Narva-Jõesuus koos Narvast pärit muusikaõpetaja Daria Gordejeva ja 16-aastase tütre Valeriaga.
https://www.instagram.com/p/BdUzt-4lhEF/
https://www.instagram.com/p/BdTNle7lKF5/
Vene suursaadik Eestis Aleksandr Petrov: „Lõppev aasta kinnitas, et Eesti ja Venemaa elanikkond tunneb teineteise vastu tõmmet. Eesti ja Venemaa võikods olla rahul sellega, kuidas on arenenud piiriäärne ja regioonidevaheline koostöö. Selle taustal võib näha aga ka seda, kuivõrd on veel kasutamata mõlema riigi koostööpotentsiaal teistes valdkondades. Samas annab see mõlemale riigile kätte sihid, millistes suundades algaval aastal töötada. Venemaa on selleks tööks valmis. Eesti- ja venemaalaste vastastikust huvi kinnitab statistika, mis näitab oluliselt suurenenud turistide arvu. Nimelt on Eestit väisavate Vene turistide arv kasvanud peaaegu 20 protsendi võrra. Umbes sama suhtarv iseloomustab ka Eesti turistide voogu Venemaale. Mõlemal riigil võiks olla ka vastastikune huvi nii kultuuri, kunsti kui ka vaimumaailma vastu. Aasta jooksul on tõepoolest toimunud terve rida suuri sündmusi, mis seda illustreerivad. Näiteks teatrifestival Kuldne Mask Eestis, Peterburi kohtumised Tallinnas ja Narvas peetava kultuurifestivali Sõpruse Sild. Kui rääkida olukorrast maailmas tervikuna, andis aasta 2017 väga palju põhjust muretsemiseks. Ainult ühises koostöös saab edukalt võidelda uute ohtudega. Avaldan soovi, et Eesti ja Venemaa osaleksid selles võitluses üheskoos – saaksid koos aru globaalsetest muredest ja töötaksid koos selle nimel, et need lahendada. Soovin edu, optimismi ja kindlustunnet homsesse päeva ning head uut aastat ja uut õnne.“
https://www.youtube.com/watch?v=bpnkodvgJXA
https://www.instagram.com/p/BdUzt-4lhEF/
https://www.instagram.com/p/BdTNle7lKF5/
Vene suursaadik Eestis Aleksandr Petrov: „Lõppev aasta kinnitas, et Eesti ja Venemaa elanikkond tunneb teineteise vastu tõmmet. Eesti ja Venemaa võikods olla rahul sellega, kuidas on arenenud piiriäärne ja regioonidevaheline koostöö. Selle taustal võib näha aga ka seda, kuivõrd on veel kasutamata mõlema riigi koostööpotentsiaal teistes valdkondades. Samas annab see mõlemale riigile kätte sihid, millistes suundades algaval aastal töötada. Venemaa on selleks tööks valmis. Eesti- ja venemaalaste vastastikust huvi kinnitab statistika, mis näitab oluliselt suurenenud turistide arvu. Nimelt on Eestit väisavate Vene turistide arv kasvanud peaaegu 20 protsendi võrra. Umbes sama suhtarv iseloomustab ka Eesti turistide voogu Venemaale. Mõlemal riigil võiks olla ka vastastikune huvi nii kultuuri, kunsti kui ka vaimumaailma vastu. Aasta jooksul on tõepoolest toimunud terve rida suuri sündmusi, mis seda illustreerivad. Näiteks teatrifestival Kuldne Mask Eestis, Peterburi kohtumised Tallinnas ja Narvas peetava kultuurifestivali Sõpruse Sild. Kui rääkida olukorrast maailmas tervikuna, andis aasta 2017 väga palju põhjust muretsemiseks. Ainult ühises koostöös saab edukalt võidelda uute ohtudega. Avaldan soovi, et Eesti ja Venemaa osaleksid selles võitluses üheskoos – saaksid koos aru globaalsetest muredest ja töötaksid koos selle nimel, et need lahendada. Soovin edu, optimismi ja kindlustunnet homsesse päeva ning head uut aastat ja uut õnne.“
https://www.youtube.com/watch?v=bpnkodvgJXA
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
värskelt jEesti aasta naissportlaseks valitud neiu instagrami kontolt võib leida ka järgmise pildihttps://www.instagram.com/p/2c8sJIHw_b/ ... ljajeva_ju
Kahjuks tundub, et vene ajupesu on efektiivne ka noor-venelaste seas, kel ometigi peaks keeled suus ja piirid lahti olema. Eesti riik ja eestlased on neiut toetanud nii emotsionaalselt kui ka rahaliselt.
Just selliste näidete pärast peaks igasugu PBK jms jama toetamise lõpetama - me taastoodame sellist kontingenti, millel Eesti vastu lojaalsust 0% ja kes putinoidide poolt lükata-tõmmata...
Kahjuks tundub, et vene ajupesu on efektiivne ka noor-venelaste seas, kel ometigi peaks keeled suus ja piirid lahti olema. Eesti riik ja eestlased on neiut toetanud nii emotsionaalselt kui ka rahaliselt.
Just selliste näidete pärast peaks igasugu PBK jms jama toetamise lõpetama - me taastoodame sellist kontingenti, millel Eesti vastu lojaalsust 0% ja kes putinoidide poolt lükata-tõmmata...
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
"Vällamaa onkud" on lõpuks ka üsna reaalsele pildile Eestist ja Narvast pihta saanud ehk siis lühidalt pole NATO fänne, kuid ei soovi ka keegi "suure kodumaa" rüppe ja kolkasse tagasi, sest sealpoolsete sugulaste elutingimused on silmad avanud.
https://maailm.postimees.ee/4371727/taa ... 1438002618
https://maailm.postimees.ee/4371727/taa ... 1438002618
Unforeseen consequences
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
29-aastane venelanna Lydia Dotsenko: „Me oleme ikkagi n-ö kaasaegsed inimesed, vaatame palju ülekandeid arvutist. Televiisor mängib rohkem taustaks. Aga mõnda šõud vaatame muidugi peaaegu alati, näiteks „Kes? Kuidas? Millal?. Ja mõistagi vaatame regulaarselt uudiseid. PBK Venemaa liigat üle ei kanna ja üldse pühendab Vene spordile vähe tähelepanu. Vahest ainult suurimaid hokimatše saab näha. Isegi ETV+ annab mõnikord spordi poolest PBK-le silmad ette. Ja mõnikord on abiks Eurosport.“
Eestis on levinud arusaam, et üldiselt on meie ressurssidega võimatu Vene kanalite vastu saada. Kasvõi sellepärast, et sealsed šõud on head, aga nii kallid, et meil pole mõtet nende liigasse trügidagi.
Lydia: „Iseenesest küll! „Õhtune Urgant”, mida juhib tuntud nõukogude näitleja Andrei Urganti poeg Ivan Urgant. See on tore ja lõbus, tehakse palju nalja! Ilmselt kulub sinna tõesti palju raha. Aga see-eest on ka šõu! Või „Golos”, kus noored talendid pürivad lauljateks. Leiba ja tsirkust, mida rahval ikka vaja läheb!“
31-aastane aserbaidžaanlane Aleksandr Dotsenko: „Möödapääsmatud on muidugi kommunaalteemad… Teed. Kõik need igavesed teemad. Teed ja lollid!“
Lydia: „Aga poliitikat on viimasel ajal vähem. Rohkem käsitletakse inimeste igapäevaelu. Eks poliitika ole tavainimestest ka kuidagi kaugel. Aga vaat kommunaalprobleemid, isegi ilm…“
Lydia ja Aleksandr: „Poliitika meid eriti ei huvita, ei Venemaa ega Eesti oma. Selles vallas sõna võtmiseks peaks justkui asjaga pidevalt tegelema. Aga kui ei tegele, siis pole mõtet sinna nina toppida.“
Lydia: „Üldiselt teame poliitikast nii palju, kui PBK õhtused uudised näitavad. Internet aitab ka muidugi. Näiteks Delfi portaal. Ausalt öeldes pole ma mitte kordagi tundnud, et kuskil (PBKs) oleks mingit vastasseisu õhutatud. Pigem on nad täiesti neutraalsed. Esitatakse fakte. Järelduste tegemine jäetakse vaataja hooleks.“
Aleksandr: „Ütleksin, et viimastel aastatel üritavad just Venemaalt transleeritavad uudised patriotismi õhutada. Aga kodumaine plokk küll kuidagi emotsioonidele ei rõhu. Propaganda? Nii ma seda ei nimetaks. PBK Venemaalt tulev osa on pühendatud ikkagi Venemaa siseprobleemidele, Venemaa elanikele. Pärast raskeid aegu vähenes inimeste usk oma riiki märkimisväärselt. Seda probleemi üritataksegi massimeedia kaudu lahendada.“
Ent kas telekanalist kiirgab vaenulikkust Eesti vastu?
Aleksandr: „Absoluutselt mitte!“
Lydia: „Ei, absoluutselt, seda võib kohe kindlasti öelda. Kuidagi ei saa väita, et nende eesmärk oleks zombistada Eesti venekeelset elanikkonda. Nad tegelevad oma siseprobleemidega ega ole meist eriti huvitatud. Eesti tuleb väga harva jutuks. Üldiselt tundub, et „Hommikune Tallinn” ja see teine saade, mis ta nimi nüüd oligi, kajastavad eelkõige kultuurisündmusi. Räägitakse kommunaalküsimustest. Muidugi ei minda ka poliitikast mööda. Ent mulle pole küll jäänud kordagi sellist muljet, et mind mõjutataks näiteks hääletama mõne kindla partei poolt. Või siis talk-show „Vene küsimus”, kus on eri parteide esindajad. Kõik saavad sõna.“
Aga kui rahuldada oma uudistejanu ETV+ kanalist?
Lydia: „Mis vahet seal on! Uudised on uudised, mis seal vahet, kes neid esitab? Muidugi, kui teha seda objektiivselt. Ent PBK puhul pole ma kunagi tajunud mingit propagandaefekti.“
Venekeelne ETV+ pole Dotsenkode pere telekanalite esmavalikus, aga vaadata seda muidugi saab. Infoallikaid on praegu niigi palju.
Aleksandr: „Mina saan üldse suurema osa teavet ümbritsevatelt inimestelt. Ei saaks öelda, et televisioon minu arvamust kuigivõrd mõjutaks.“
Lydia: „Küll aga võib ta mõjutada su sõprade arvamust.“
Aleksandr: „Pole välistatud, pole välistatud.“
Lydia: „Muidugi massimeedia mõjutab meid ja me saame hästi aru, et fakte on võimalik erinevalt esitada. Kuid üldiselt jääb mulje, et seda tehakse Eestis igati neutraalselt.“
Mis pilt Eestist kujuneb, kui pidevalt PBK-d vaadata? Teate ikka, mis on peamised probleemid?
Lydia: „Hm, ei teagi kohe.“
Alkoholi hind?
Lydia: „Jah, muidugi! Ja pensionid on liiga väikesed, see ongi Eestis peamine mure.“
Aleksandr: „Mina arvan, et täielikku haridust pole võimalik anda mingis muus keeles peale emakeele, pikemas perspektiivis on see riigi jaoks ohtlik. Ilmselt püütakse selle katsega lahendada mingit probleemi. Aga kui küsimus on keeles, siis lahendab selle ennekõike ümbritsev keskkond. Õppisin Narvas kogu aeg eesti keelt, aga mul polnud seda kellegagi rääkida. Kui Tallinna tulin, olin šokeeritud, kui vähe ma seda tegelikult oskan.
Lydia: „Ent eesti keelt peab mõistagi oskama. Ikkagi riigikeel.“
Kuid kas ei jää muljet, et mõned poliitikud üritavad rahvuste vastuolusid teadlikult üles kütta?
Aleksandr: „Jääb. Jääb küll. See kurvastab. Kui rahvas mingi küsimuse pärast lõheneb, on see halb.“
Lydia: „Seda enam, et Eesti on me kodumaa. Oleme kogu elu siin elanud, teeme siin tööd ja tahame siia jääda. Sai kunagi ka mõeldud, et võiks kuskile mujale sõita. Aga ma ei taha. Mul on siin mugav! Hea riik, hea elatustase, kõik on käe-jala ulatuses. Igati mõnus.“
Lydia ja Aleksandr: „Huvitav, et eestlastega suheldes ei tunne üldse mingeid vastuolusid. Nii kui ületad keelebarjääri, jäävad maksimaalselt puhtinimlikud probleemid, mis eksisteerivad ka igas rahvas, mitte üksnes rahvaste vahel.“
Kelle oma on Krimm?
Aleksandr: „Praegu? Sellele saavad vastata Krimmi elanikud ise. Nii palju kui oma infoallikatest nägin, oli tegemist tõepoolest Krimmi rahva enamuse valikuga. Saan aru, et nad praegu ei kahetse. Muidugi oli tegu mastaapse operatsiooniga. Teatud piirini võib seda nimetada ka annekteerimiseks. Kuid otsuse langetas ikkagi kohalik elanikkond. Mina olen patsifist ja igasuguste sõjavägede vastu.“
Lydia: „President Kersti Kaljulaid ütles, et NATO üksuste eesmärk on угрожать. Keda või mida me ähvardame?“
Aga kas teie näiteks pärast Krimmi sündmusi otsest sõjaohtu ei tundnud – nagu paljud mu eestikeelsed tuttavad?
„Ei! Ma olen ju Narvast pärit. Näen sealt iga päev Venemaad. Meil pole ju mingit hirmu minna jõe äärde jalutama. Ei ole ju inimesi automaatidega. Ei seisa tanke. Seal elavad samasugused inimesed kui meie.“
Miks tekkisid pronkssõduriga seotud rahutused?
Aleksandr: „Teise maailmasõja teema on vene juurtega inimeste jaoks väga terav. Peaaegu kõik kaotasid sõjas oma lähedasi. Kuju mujale viimine polnud üldsegi eriti halb, see on praegu võib-olla isegi paremas kohas. Ent tegemist on küsimusega, mis haavas tugevalt suurt osa Eesti elanikkonnast. See oli vene elanikkonnale liiga ootamatu ja sellepärast puhkesidki meeleavaldused. Kõike tulnuks teha aegamööda, inimesi ette valmistada. Inimesed saanuks seda arutada, oma hinnanguid anda. Aga algul ei öeldud isegi seda, et sammas ümber paigutatakse. Saime aru, et see võetakse lihtsalt maha!“
http://epl.delfi.ee/news/lp/kas-pbk-zom ... d=80758983
Aastatel 1977 kuni 1989 Ämari lennuväljal raadioremondigrupi ülemana töötanud Andres Eriks: „Sinna (Ämari lennuväekalmistule) on maetud terve ports sõdureid, kes said surma, kui metsavennad neid ründasid. Selliseid 1940ndatest pärit haudu peaks olema umbes paarkümmend, kuid need on tähistamata. Nõukogude ajal hakati kalmistule panema lennukite tiivadetaile mälestustähisena lenduritele, kes Ämari baasis teenides hukkusid. Hukkunud lendureid ei maetud lennuväekalmistule, vaid nende põrm saadeti kodumaale. Alla kukkunud lenduritest jäi vähe järele, umbes pool padjapüüritäit, aga nad maeti nagu kord ja kohus. Toona oli tavaks, et põrmu kodumaale viiv lennuk tegi Ämari lennuvälja kohal tiiru ja n-ö lehvitas tiibadega. Vaid üks Ämaris hukkunud lendur on maetud Eestisse, aga temagi põrm on Tallinnas kaitseväe kalmistul. Ka mälestusmärkidena kasutatud tiivad pole pärit õnnetusse sattunud lennukitest. Ega alla kukkunud lennukist suurt midagi järele jää, vaid väiksed tükid. Mälestusmärkidena on kasutatud lennuvõimetuks tunnistatud lennukite osi, mis enne kalmistule panemist korda tehti. Üks suurem mälestuskivi on neile, kes hukkusid, kui 1978. aasta 12. aprillil lennuväljal sõitsid kokku lennuk ja auto ning 12 inimest põles sisse. Hukkunute seas oli nii kursante kui ka ohvitsere. See oli kole vaatepilt. Ka kõigi selles tragöödias hukkunute põrm saadeti kodumaale. Tol korral sõitis lennueskadrilli tehniline meeskond Ämarist oma töökohta Padise alla. Mehed istusid presendiga kaetud veoautos. Õnnetuseks aga liikus ruleerimisteel lennuk ning see sõitis auto kütusepaaki, paak lõhkes ja presentkate lahvatas põlema. Lisaks tosinale hukkunule said paljud põletushaavu. Algul oli kavas panna hukkunute mälestuskivi lennuväljale õnnetuse toimumiskohta. Aga siis hakati vastu, et see traumeerib lendureid ja lennuvälja töötajaid. Kuigi lennukitiivad torkavad kalmistul enim silma, siis on seal ka mitu kalmu, kuhu on reaalselt omal ajal inimesi maetud. Kui 1990ndatel olid Eestis moes metallivargused, siis pelgasin, et äkki tullakse ka kalmistut rüüstama, kuid õnneks seda ei juhtunud. Kalmistu heakorra eest kannavad hoolt kohaliku kooli õpetajad, kes organiseerivad, et kevaditi oleks see enne 9. maid korda tehtud. Ka käivad seal Venemaa saatkonna töötajad. See on õige mõte, sest kui me Saksa sõjaväe haudu hoiame korras, siis on hea, kui venelased seda ka oma haudadega teevad.“
Muinsuskaitseamet: „Ämari lennuväekalmistu ei ole mälestis, eraldi ei ole kaitse all ka ükski sealsetest haudadest.“
https://tallinn.postimees.ee/4369757/ga ... u-kalmistu
Savisaare valimisliit ja Tegus Tallinn juht Edgar Savisaar: „Räägime Venemaa presidendivalimistest. Kunagi kirjutasin USA presidendivalimistest Donald Trumpi toetuseks. Nüüd on aeg kirjutada Vladimir Putinist. Oleme elus mitmel korral kohtunud ja mul jäi temast hea mulje. Putinist saab ka selleks hooajaks tugev ning sihikindel president. Ta sobib Venemaa inimestele. Ma ütlen Keskerakondlasena, et aeg maailma jaoks on keeruline ja sellisel ajal on vaja tugevaid riigijuhte. Nagunii on enamus riigitegelasi sellised , et ühega viska teist! Kui ma elaksin Venemaal ja oleksin Vene kodanik, siis hääletaksin Putini poolt. Soovin, et koera aasta oleks talle edukas. Koerad on ustavad sõbrad, soovin talle selleks aastaks ustavaid võitluskaaslasi.
P.S.
Järgmisel nädalal on Moskvas Euroopa meistrivõlstlused iluuisutamises. Ka mina kui Eesti uisuliidu President kavatsesin sealt osa võtta, paraku jäi see plaan katki. Minu diabeet läheb aina halvemaks, südameinfarktist on uusi järelmeid ja jalg annab järjest tugevamaid fantoomvalusid. Tuleb ikka kuulata minu raviarsti doktor Põderit, mõistlikkuse piires.“
https://www.facebook.com/edgar.savisaar ... 2456086810
Eestis on levinud arusaam, et üldiselt on meie ressurssidega võimatu Vene kanalite vastu saada. Kasvõi sellepärast, et sealsed šõud on head, aga nii kallid, et meil pole mõtet nende liigasse trügidagi.
Lydia: „Iseenesest küll! „Õhtune Urgant”, mida juhib tuntud nõukogude näitleja Andrei Urganti poeg Ivan Urgant. See on tore ja lõbus, tehakse palju nalja! Ilmselt kulub sinna tõesti palju raha. Aga see-eest on ka šõu! Või „Golos”, kus noored talendid pürivad lauljateks. Leiba ja tsirkust, mida rahval ikka vaja läheb!“
31-aastane aserbaidžaanlane Aleksandr Dotsenko: „Möödapääsmatud on muidugi kommunaalteemad… Teed. Kõik need igavesed teemad. Teed ja lollid!“
Lydia: „Aga poliitikat on viimasel ajal vähem. Rohkem käsitletakse inimeste igapäevaelu. Eks poliitika ole tavainimestest ka kuidagi kaugel. Aga vaat kommunaalprobleemid, isegi ilm…“
Lydia ja Aleksandr: „Poliitika meid eriti ei huvita, ei Venemaa ega Eesti oma. Selles vallas sõna võtmiseks peaks justkui asjaga pidevalt tegelema. Aga kui ei tegele, siis pole mõtet sinna nina toppida.“
Lydia: „Üldiselt teame poliitikast nii palju, kui PBK õhtused uudised näitavad. Internet aitab ka muidugi. Näiteks Delfi portaal. Ausalt öeldes pole ma mitte kordagi tundnud, et kuskil (PBKs) oleks mingit vastasseisu õhutatud. Pigem on nad täiesti neutraalsed. Esitatakse fakte. Järelduste tegemine jäetakse vaataja hooleks.“
Aleksandr: „Ütleksin, et viimastel aastatel üritavad just Venemaalt transleeritavad uudised patriotismi õhutada. Aga kodumaine plokk küll kuidagi emotsioonidele ei rõhu. Propaganda? Nii ma seda ei nimetaks. PBK Venemaalt tulev osa on pühendatud ikkagi Venemaa siseprobleemidele, Venemaa elanikele. Pärast raskeid aegu vähenes inimeste usk oma riiki märkimisväärselt. Seda probleemi üritataksegi massimeedia kaudu lahendada.“
Ent kas telekanalist kiirgab vaenulikkust Eesti vastu?
Aleksandr: „Absoluutselt mitte!“
Lydia: „Ei, absoluutselt, seda võib kohe kindlasti öelda. Kuidagi ei saa väita, et nende eesmärk oleks zombistada Eesti venekeelset elanikkonda. Nad tegelevad oma siseprobleemidega ega ole meist eriti huvitatud. Eesti tuleb väga harva jutuks. Üldiselt tundub, et „Hommikune Tallinn” ja see teine saade, mis ta nimi nüüd oligi, kajastavad eelkõige kultuurisündmusi. Räägitakse kommunaalküsimustest. Muidugi ei minda ka poliitikast mööda. Ent mulle pole küll jäänud kordagi sellist muljet, et mind mõjutataks näiteks hääletama mõne kindla partei poolt. Või siis talk-show „Vene küsimus”, kus on eri parteide esindajad. Kõik saavad sõna.“
Aga kui rahuldada oma uudistejanu ETV+ kanalist?
Lydia: „Mis vahet seal on! Uudised on uudised, mis seal vahet, kes neid esitab? Muidugi, kui teha seda objektiivselt. Ent PBK puhul pole ma kunagi tajunud mingit propagandaefekti.“
Venekeelne ETV+ pole Dotsenkode pere telekanalite esmavalikus, aga vaadata seda muidugi saab. Infoallikaid on praegu niigi palju.
Aleksandr: „Mina saan üldse suurema osa teavet ümbritsevatelt inimestelt. Ei saaks öelda, et televisioon minu arvamust kuigivõrd mõjutaks.“
Lydia: „Küll aga võib ta mõjutada su sõprade arvamust.“
Aleksandr: „Pole välistatud, pole välistatud.“
Lydia: „Muidugi massimeedia mõjutab meid ja me saame hästi aru, et fakte on võimalik erinevalt esitada. Kuid üldiselt jääb mulje, et seda tehakse Eestis igati neutraalselt.“
Mis pilt Eestist kujuneb, kui pidevalt PBK-d vaadata? Teate ikka, mis on peamised probleemid?
Lydia: „Hm, ei teagi kohe.“
Alkoholi hind?
Lydia: „Jah, muidugi! Ja pensionid on liiga väikesed, see ongi Eestis peamine mure.“
Aleksandr: „Mina arvan, et täielikku haridust pole võimalik anda mingis muus keeles peale emakeele, pikemas perspektiivis on see riigi jaoks ohtlik. Ilmselt püütakse selle katsega lahendada mingit probleemi. Aga kui küsimus on keeles, siis lahendab selle ennekõike ümbritsev keskkond. Õppisin Narvas kogu aeg eesti keelt, aga mul polnud seda kellegagi rääkida. Kui Tallinna tulin, olin šokeeritud, kui vähe ma seda tegelikult oskan.
Lydia: „Ent eesti keelt peab mõistagi oskama. Ikkagi riigikeel.“
Kuid kas ei jää muljet, et mõned poliitikud üritavad rahvuste vastuolusid teadlikult üles kütta?
Aleksandr: „Jääb. Jääb küll. See kurvastab. Kui rahvas mingi küsimuse pärast lõheneb, on see halb.“
Lydia: „Seda enam, et Eesti on me kodumaa. Oleme kogu elu siin elanud, teeme siin tööd ja tahame siia jääda. Sai kunagi ka mõeldud, et võiks kuskile mujale sõita. Aga ma ei taha. Mul on siin mugav! Hea riik, hea elatustase, kõik on käe-jala ulatuses. Igati mõnus.“
Lydia ja Aleksandr: „Huvitav, et eestlastega suheldes ei tunne üldse mingeid vastuolusid. Nii kui ületad keelebarjääri, jäävad maksimaalselt puhtinimlikud probleemid, mis eksisteerivad ka igas rahvas, mitte üksnes rahvaste vahel.“
Kelle oma on Krimm?
Aleksandr: „Praegu? Sellele saavad vastata Krimmi elanikud ise. Nii palju kui oma infoallikatest nägin, oli tegemist tõepoolest Krimmi rahva enamuse valikuga. Saan aru, et nad praegu ei kahetse. Muidugi oli tegu mastaapse operatsiooniga. Teatud piirini võib seda nimetada ka annekteerimiseks. Kuid otsuse langetas ikkagi kohalik elanikkond. Mina olen patsifist ja igasuguste sõjavägede vastu.“
Lydia: „President Kersti Kaljulaid ütles, et NATO üksuste eesmärk on угрожать. Keda või mida me ähvardame?“
Aga kas teie näiteks pärast Krimmi sündmusi otsest sõjaohtu ei tundnud – nagu paljud mu eestikeelsed tuttavad?
„Ei! Ma olen ju Narvast pärit. Näen sealt iga päev Venemaad. Meil pole ju mingit hirmu minna jõe äärde jalutama. Ei ole ju inimesi automaatidega. Ei seisa tanke. Seal elavad samasugused inimesed kui meie.“
Miks tekkisid pronkssõduriga seotud rahutused?
Aleksandr: „Teise maailmasõja teema on vene juurtega inimeste jaoks väga terav. Peaaegu kõik kaotasid sõjas oma lähedasi. Kuju mujale viimine polnud üldsegi eriti halb, see on praegu võib-olla isegi paremas kohas. Ent tegemist on küsimusega, mis haavas tugevalt suurt osa Eesti elanikkonnast. See oli vene elanikkonnale liiga ootamatu ja sellepärast puhkesidki meeleavaldused. Kõike tulnuks teha aegamööda, inimesi ette valmistada. Inimesed saanuks seda arutada, oma hinnanguid anda. Aga algul ei öeldud isegi seda, et sammas ümber paigutatakse. Saime aru, et see võetakse lihtsalt maha!“
http://epl.delfi.ee/news/lp/kas-pbk-zom ... d=80758983
Aastatel 1977 kuni 1989 Ämari lennuväljal raadioremondigrupi ülemana töötanud Andres Eriks: „Sinna (Ämari lennuväekalmistule) on maetud terve ports sõdureid, kes said surma, kui metsavennad neid ründasid. Selliseid 1940ndatest pärit haudu peaks olema umbes paarkümmend, kuid need on tähistamata. Nõukogude ajal hakati kalmistule panema lennukite tiivadetaile mälestustähisena lenduritele, kes Ämari baasis teenides hukkusid. Hukkunud lendureid ei maetud lennuväekalmistule, vaid nende põrm saadeti kodumaale. Alla kukkunud lenduritest jäi vähe järele, umbes pool padjapüüritäit, aga nad maeti nagu kord ja kohus. Toona oli tavaks, et põrmu kodumaale viiv lennuk tegi Ämari lennuvälja kohal tiiru ja n-ö lehvitas tiibadega. Vaid üks Ämaris hukkunud lendur on maetud Eestisse, aga temagi põrm on Tallinnas kaitseväe kalmistul. Ka mälestusmärkidena kasutatud tiivad pole pärit õnnetusse sattunud lennukitest. Ega alla kukkunud lennukist suurt midagi järele jää, vaid väiksed tükid. Mälestusmärkidena on kasutatud lennuvõimetuks tunnistatud lennukite osi, mis enne kalmistule panemist korda tehti. Üks suurem mälestuskivi on neile, kes hukkusid, kui 1978. aasta 12. aprillil lennuväljal sõitsid kokku lennuk ja auto ning 12 inimest põles sisse. Hukkunute seas oli nii kursante kui ka ohvitsere. See oli kole vaatepilt. Ka kõigi selles tragöödias hukkunute põrm saadeti kodumaale. Tol korral sõitis lennueskadrilli tehniline meeskond Ämarist oma töökohta Padise alla. Mehed istusid presendiga kaetud veoautos. Õnnetuseks aga liikus ruleerimisteel lennuk ning see sõitis auto kütusepaaki, paak lõhkes ja presentkate lahvatas põlema. Lisaks tosinale hukkunule said paljud põletushaavu. Algul oli kavas panna hukkunute mälestuskivi lennuväljale õnnetuse toimumiskohta. Aga siis hakati vastu, et see traumeerib lendureid ja lennuvälja töötajaid. Kuigi lennukitiivad torkavad kalmistul enim silma, siis on seal ka mitu kalmu, kuhu on reaalselt omal ajal inimesi maetud. Kui 1990ndatel olid Eestis moes metallivargused, siis pelgasin, et äkki tullakse ka kalmistut rüüstama, kuid õnneks seda ei juhtunud. Kalmistu heakorra eest kannavad hoolt kohaliku kooli õpetajad, kes organiseerivad, et kevaditi oleks see enne 9. maid korda tehtud. Ka käivad seal Venemaa saatkonna töötajad. See on õige mõte, sest kui me Saksa sõjaväe haudu hoiame korras, siis on hea, kui venelased seda ka oma haudadega teevad.“
Muinsuskaitseamet: „Ämari lennuväekalmistu ei ole mälestis, eraldi ei ole kaitse all ka ükski sealsetest haudadest.“
https://tallinn.postimees.ee/4369757/ga ... u-kalmistu
Savisaare valimisliit ja Tegus Tallinn juht Edgar Savisaar: „Räägime Venemaa presidendivalimistest. Kunagi kirjutasin USA presidendivalimistest Donald Trumpi toetuseks. Nüüd on aeg kirjutada Vladimir Putinist. Oleme elus mitmel korral kohtunud ja mul jäi temast hea mulje. Putinist saab ka selleks hooajaks tugev ning sihikindel president. Ta sobib Venemaa inimestele. Ma ütlen Keskerakondlasena, et aeg maailma jaoks on keeruline ja sellisel ajal on vaja tugevaid riigijuhte. Nagunii on enamus riigitegelasi sellised , et ühega viska teist! Kui ma elaksin Venemaal ja oleksin Vene kodanik, siis hääletaksin Putini poolt. Soovin, et koera aasta oleks talle edukas. Koerad on ustavad sõbrad, soovin talle selleks aastaks ustavaid võitluskaaslasi.
P.S.
Järgmisel nädalal on Moskvas Euroopa meistrivõlstlused iluuisutamises. Ka mina kui Eesti uisuliidu President kavatsesin sealt osa võtta, paraku jäi see plaan katki. Minu diabeet läheb aina halvemaks, südameinfarktist on uusi järelmeid ja jalg annab järjest tugevamaid fantoomvalusid. Tuleb ikka kuulata minu raviarsti doktor Põderit, mõistlikkuse piires.“
https://www.facebook.com/edgar.savisaar ... 2456086810
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Kui see kõik nüüd lõpuni tõele vastab, siis on küll tegemist imelise tervenemisega. Ainult natuke nõutuks teeb see erinevate partide vahel sagimine.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=80798385
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=80798385
Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Kui nüüd võlli jutus vastab tõele, et ta oli kuni 2014. aastani Vene kodanik, siis ei saakski ta kuuluda ühtegi Eesti erakonda.Saunik kirjutas:Ainult natuke nõutuks teeb see erinevate partide vahel sagimine
Seda on küll juhtunud, et erakonnad vägagi vabalt tõlgendavad oma liikmeskonda (nagu ikka, raha?). Ennastki olen leidnud IRL-i nimekirjast, ehkki pole kunagi sinna astunud - IRL lihtsalt kaaperdas kuidagi kõik kunagi ERSP-sse kuulunud inimesed...
Kindlusarhitektuur on osa meie elukeskkonnast
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 37 külalist