Europarlamendi saadik Yana Toom: ,,Plakatid tähendavad lihtsalt seda, et Olga Ivanova on otsustanud alustada oma valimiskampaaniat juba praegu, enne Keskerakonna ametliku kampaania algust. Keskerakonna logo plakatitel tõesti ei ole, kuid selle kujunduses on kasutatud rohelist värvi, mis viitab Keskerakonnale. Mul ei ole mingit kavatsust erakonnast lahkuda ja selleks ei anna põhjust ka erinevad vaated. Ega Keskerakond pole Vene Föderatsioon, kus iga nelja aasta tagant president jälle tagasi valitakse. Keskerakonnas valitakse uus juht iga kahe aasta tagant. Keskerakonnas eksisteerivad küll vastandlikud seisukohad, kuid need ei ole erakonna esimehega seotud. Võib öelda nii, et Yana Toom räägib ühte juttu, aga aseesimees Jaanus Karilaid teist. Meil on vastandlikud seisukohad, kuid erakonna erimees Jüri Ratas üritab hoida ennast keskel. Minu avaldused pole partei pealiiniga vastuolus. Erakonna pealiin kujuneb liikmete konsensuse alusel. Kui pealiin pannakse paika kinniste uste taga, siis seda liini tegelikult ei eksisteeri."
http://poliitika.postimees.ee/4149177/y ... st-lahkuda
Vene keele õpetaja ja kolumnist Andrei Kuzitškin: ,,Pärast seda, kui ilmus minu artikkel Keskerakonna juhitava valitsuse kavandatud maksureformi ränkadest tagajärgedest Eesti majandusele, sain kirja lausa kolmest ministeeriumist. Üks minister küsis päris otse: «Härra Kuzitškin, mispärast te meid kohe sugugi ei armasta?» Otsustasin vastata ajakirjanduse kaudu. Ja vastata nii: «Armastan teid kõiki. Igaüht teist eraldi. Aga mulle ei meeldi see, mida te koos teete.» Tõepoolest, mulle meeldis väga endine rahandusminister Sven Sester. Ta hurmas vahetuse ja sarmiga. Mäletan tema valimiseelseid kampaaniamaterjale, milles härra Sesterit kujutati koos lapselapsega, kes küsis: «Vanaisa, aga miks sul nii suur nina on?» Aga kui lapselaps küünitas vanaisa nina poole, siis härra Sester ise vedas päris selgelt ninapidi Eesti ärimehi, kes jälgisid õudusega, kuidas päevast päeva muutusid rahandusministeeriumi kehtestatavad reeglid. Mulle meeldis väga kaitseminister Margus Tsahkna, kes oli kindlasti väga võimekas inimene, aga miskipärast ei sobinud Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) uuele juhile. Isegi peaminister Jüri Ratas meeldib mulle: ta on selline armsake ja tuletab sonimütsis väga meelde Moskva kunagist meeri Juri Lužkovi. Ka Ratase poliitilised avaldused ületavad julguse poolest Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) juhi Mart Helme väljaütlemisi Venemaa kohta. Aga siin on üks suur «aga». Võin kätt südamele pannes kinnitada, et uue valitsuskoalitsiooni tegevus toob Eestile kaasa majandusliku katastroofi. Arvudest. Alustuseks pisut statistikat. Eurostati kinnitusel oli eurotsooni aastane inflatsioon aprillis 1,9 protsenti, mais aga aeglustus 1,4 protsendi peale. Ent Eestis oli mais inflatsioon 3,5 protsenti – Euroopa Liidu kõrgeim. Eesti palgad kasvavad samuti, aga kui 2016. aasta esimeses kvartalis oli kasv 7,3 protsenti, siis 2017. aasta esimeses kvartalis 5,2 protsenti. Eesti Panga prognoosi järgi tuleb Eesti aastane inflatsioon 3,2 protsenti, sisemajanduse kogutoodangu kasv 3,5 protsenti, nominaalpalk aga kasvab 5,7 protsenti. Niisiis tuleb peaaegu kogu Eesti majanduse kasv hindade kasvust, see aga sööb põhijoontes ära palgatõusu. Paraku on see prognoos hakanud juba tõeks saama. Tegelikkus on palju koledam, kui inimesed tahaksid ette kujutada.
Vaadakem neid kaht tšekki. Sooritasin ühtede ja samade toiduainete ostud ühest ja samast Maxima poest üheksakuuse vahega. Ainult täpselt sama marki hapukoort ja marineeritud kurki ei õnnestunud osta, sest neid lihtsalt polnud poes, aga nende toodete teiste markide hinnad olid sisuliselt kattuvad. Nagu näha, on ostuhinna erinevus 5,65 eurot. Tšeki väärtus on kasvanud 65 protsenti. Odavnenud on ainult leib ja sibul, see-eest piimatoodete hinnad on kasvanud kaks või enam korda. Kusjuures sel suvel algas Eestis juba teine piimatoodete kallinemise laine. Nimelt tõusis meie maal piima kokkuostuhind hiljuti 40 protsenti. Euroopa kvaliteedistandardid nõuavad, et piimatoodete valmistamisel asendataks taimsed rasvad piimarasvaga. See on suurendanud nõudlust piima ja koore järele, nende pakkumine põllumajandussektoris on aga vähenenud. Seepärast võib ennustada, et või, piima, rõõsa ja hapukoore, juustu ja muude toodete, kus piimarasva rohkelt leidub, hind kasvab 1,5–2 korda. Samuti olen täheldanud šokolaadi, kohvi, tee, seebi, hambapasta, pesupulbri hinna kasvu – ja need on teadagi kõige levinumad esmatarbekaubad. Magusad gaseeritud joogid muutuvad luksuskaubaks vähemalt vaesemate perede lastele, kelle eest Eesti uus pahempoolne valitsus muidu nii suurt hoolt kannab. Usun, et ostjad juba tunnevad, kuidas nende rahakott poeskäiguga aina tühjemaks jääb. Nii et pered, kellele keskerakondlased lubavad kindlustada 500 täiendavat eurot aastas, on selle lisatulu juba sisuliselt kaotanud: Eesti galopeerivad hinnad, mille üle kurdavad isegi soomlased, on selle juba nullinud. Aga kas Ratase valitsus näeb Eesti majandust ähvardavat hinnakriisi? Mulle tundub, et näeb, ainult ei tea, mida sellega peale hakata. Seepärast panevad ministrid ette kustutada inflatsioonipalangut, heites lõõmavasse lõkkesse juurde «bensiini» kõrgete toetuste ja palkade kujul. Siin tekib mul igati õigustatult küsimus: kas valitsuse liikmed on ikka üldse omandanud niisuguse aine nagu turumajandus? Kas meie ministrid on lugenud Milton Friedmani töid, kas nad tunnevad John Keynesi diskussioone Friedrich von Hayekiga? On ju täiesti ilmne, et vaba turumajanduse tingimustes kannavad ettevõtjad igasuguse maksukoormuse tõusu edasi tarbijate õlule. Just Friedman kirjutas, et «kapitalism on hani, kes muneb kuldmune, aga sellele hanele tuleb süstida humanismi». Igasuguse äriedu alus peitub maksimaalse tulu saamises minimaalse kuluga. See on lihtsalt majandusteaduse klassika. Riik võib koormata ärimaailma üha uute maksudega, aga sellisel juhul kolib ettevõtlus mõnda muusse riiki, kus maksud on väiksemad, või vähendab kulusid, kärpides töökohti ja palku. Kasvavate kulude kompenseerimiseks aga tõstetakse kaupade ja teenuste hinda.
Voilà – selline ongi elu ise, kuni kapitalistlik «hani» ei ole muudetud humanistiks. Omal ajal suundusid ettevõtjad kõrgete maksude pärast Prantsusmaalt Saksamaale, mis tõi kaasa majandusliku seisaku, poliitilised vapustused, valitsuse ja majandusarengu paradigma vahetumise. Või kui tuua päris värske näide: Skandinaavia suurim pank Nordea teatas pärast Rootsi valitsuse otsust kehtestada uus pangamaks, et kaalub peakorteri üleviimist Stockholmist Helsingisse. Rootsi valitsusel on samal ajal vaja erakordselt palju raha inimeste sotsiaaltoetuste tagamiseks. Kõik teavad, et Rootsi kuningriik on tõeline sotsialismikants, kus pahempoolsed erakonnad on peaaegu katkestuseta valitsenud väga palju aastaid. Nüüd on siis tulemus käes: kõrge elatustase, kõrged maksud, kõrged hinnad ja suur hulk immigrante, kes on saabunud kõrgete sotsiaaltoetuste jahil. Keskerakonna juhitav Eesti valitsus kavatseb astuda sellele samale suurepärasele teele: tõstame aga meie maa vaeste kodanike heaolu. See on suurepärane eesmärk, äärmiselt tore siht, ainult et mitte eriti värske. Nüüd aga küsimus suurele ringile: mille arvelt kavatsetakse vaeste heaolu tõsta? Valitsus vastab: rikaste ja ettevõtluse maksustamise arvelt. Vaat sulle säh! Eesti pahempoolne valitsus on veendunud, et majandust saab edendada nõudluse stimuleerimise ja riiklike investeeringutega. Nimelt seda pakkus omal ajal välja Keynes. Ent Hayek tõestas, et äri areneb edukamalt seal, kus riik majandusse ei sekku. Keynesi retseptid Eestile ei sobi, sest siin ei ole emissioonikeskust, me ei saa erinevalt Rootsist trükkida oma raha. Seepärast tuleb riiklikeks investeeringuiks raha võtta riigikassast, kaapides sealt välja kõik reservid, mis jõudsid koguneda reformistide pikkade valitsusaastate jooksul. Eelarves on juba auk ja defitsiit, mis praegu on küll puhtalt tehniline, aga kui reservid lõpevad, siis muutub see igati reaalseks. Kes ja kuidas peaks siis seda auku täitma hakkama, ei ole selge. Ent keskerakondlased ja nende liitlased paistavad olevat täis otsusekindlust. Näiteks süüdistas tervise- ja tööministri nõunik Igor Ljapin telekanali ETV+ eetris reformierakondlasi selles, et nood on seadnud oma majanduspoliitika sihiks kasumi ja ettevõtluse, peaksid aga seadma elanike sotsiaalse kaitse. Sellise sõnavõtu järel tuleks see noormees koos kogu kolaga kohe ministeeriumist välja tõsta täieliku ebaprofessionaalsuse ja võhiklikkuse tõttu. Ministri nõunik ei saa aru isegi kõige elementaarsematest asjadest: just ettevõtlus tekitab ühiskondlikku heaolu. Normaalse riigi ülesanne on luua tingimused, milles ettevõtlus saaks areneda ja ettevõtete tulu kasvaks. Siis saab ka «korjata saaki» maksude kujul ja nende abil hakata lahendama sotsiaalseid probleeme. Kui ettevõte areneb edukalt, kasvavad ka ettevõttes töötavate inimeste palgad, suureneb sotsiaalmaksude osa. See ongi tõhus ja toimiv sotsiaalne kaitse. Nagu öeldakse: kes on tugev, teeb tööd, kes on vaene, selle eest kantakse hoolt. Inimesele tuleb anda kala asemel õng, sest muidu muutub sotsiaalne infantiilsus riiklikuks probleemiks. Neid lihtsaid tõdesid mõistavad isegi majandusteaduse tudengid, aga paistab, et Eesti ametnikele käivad need üle jõu. Olgu peale, see oli lõppeks mingi ministri nõunik, kes nägi pealegi Reformierakonna valitsuse häda selleski, et peaministril Taavi Rõivasel olid Euroopas ringi sõites jalas eri värvi sokid – jah, sedagi rääkis härra Ljapin avalikult. Aga ka ettevõtlusminister Urve Palo tõrjus ettevõtjate taotluse loobuda aktsiisi tõstmisest. Ministri sõnul olevat ärimaailma esindajate teade, et nad on sunnitud töökohti koondama, kõigest püüe valitsust hirmutada. Kus alles ütles! Ja mina arvasin veel naiivselt, et ettevõtlusministri asi on ettevõtjaid toetada. Tuleb välja, et Eestis peavad ettevõtjad ettevõtlusministeeriumit ohuks pidama. Mihhail Bulgakovi kuulsa jutustuse «Koera süda» tegelane professor Preobraženski ütles, et laos majas algab laosest selle elanike peas. Ah, kui aktuaalselt kõlab see tänases Eestis: keskerakondlased ja sotsiaaldemokraadid, keda valdavad pahempoolsed sotsiaalse õigluse ideed, lammutavad innuga majanduslikku vundamenti, millele toetub kogu Eesti heaolu."
http://arvamus.postimees.ee/4153133/and ... trite-peas
20. juunil vahistati Peterburis narkoärikate pika tagaajamise käigus kolm isikut, nende seas Narvas sündinud Eesti kodanik, poksija Aleksei Filipjev. Mees üritas läbilastud rehvidega soomustatud Toyota Land Cruiser maasturit juhtides politsei eest põgeneda. Maasturi kinnipidamisel leiti sellest pakk, milles oli ligi üks kilo valget pulbrilist ainet. Filipjev nõudis kinnivõtmise järel eesti tõlki.
http://www.fontanka.ru/2017/06/21/070/
Reformierakonna Riigikogu liige Deniss Boroditš: ,,Kogu taasiseseisvumise aja on pidevalt diskuteeritud, kas ja kuidas peaks vene keelt kõnelevaid elanikke Eesti ühiskonda lõimima. Ühe variandina on laual olnud ainult eestikeelne haridus, millele on tuliseid pooldajaid ja ka vastaseid. Oma juurte tõttu mõistan ma tegelikult mõlemat osapoolt. Aga ehk oleks aeg dramatiseerimine eesti- ja venekeelse hariduse üle jätta ning läheneda teemale emotsioonivabalt? Lõppkokkuvõttes ei toimu selline muudatus üleöö ja puudutab veel sündimata lapsi. Aga siiski puudutab see tulevasi maksumaksjaid, kes meie armsat riiki peavad üleval pidama hakkama. Mis on praeguse kakskeelse koolisüsteemi probleem? Inimarengu aruanded ja ka mitmed teised uuringud näitavad selgelt, et venekeelse koolihariduse mudel ei ole enam jätkusuutlik ning on lausa pahatahtlik seal õppivate laste suhtes. Kuidas nii? Esiteks on venekeelsete koolide hariduse kvaliteet madalam. Seda näitavad PISA testide tulemused, mille järgi on venekeelsete õpilaste teadmised eestikeelsete õpilaste teadmistest pea aasta jagu maas. Ja kindlasti ei ole selline olukord tekkinud seetõttu, et venekeelsed lapsed oleksid kuidagi rumalamad. Teiseks tähendab nõrgem gümnaasiumiharidus automaatselt väiksemat võimalust omandada kõrgharidus. 2014. aastal oli vene emakeelega tudengeid Eesti ülikoolides 16%, mis on oluliselt alla vastava rühma osatähtsuse elanikkonnas. Oluline on fakt, et osa nendest 16% on lõpetanud eestikeelse kooli ehk venekeelsete koolide lõpetanute osakaal on tegelikkuses veelgi väiksem. Kolmandaks mõjutab hariduse kvaliteet ja eesti keele oskus oluliselt ja otseselt inimese karjäärivalikuid ja sissetulekut. Eesti keele mitteoskamine teeb võimatuks karjääri tegemise avalikus sektoris ning vähendab oluliselt mitte-eestlaste võimalust saada hästi tasustatavat töökohta erasektoris. Erinevatest uuringutest nähtub, et kõikidest juhtidest Eestis moodustavad eestlased 85%. Mitte-eestlaste pärusmaaks on aga suuremas osas teenindussektor ja vähest kvalifikatsiooni nõudvad ametid, sest venekeelse kooli tase ei loo kahjuks paremaid eeldusi. Jah, teenindussektorisse on ka töötajaid vaja, aga samuti on Eesti riigil vaja kõrgharitud tippspetsialiste – insenere, IT-spetsialiste, arste jne. Ja meil on nad tegelikult oma kodanike hulgast võtta. Kuigi eesti- ja venekeelse hariduse teemal sõnavõtjaid on palju, ja ma ei heida seda neile ette, ei ole enamikul neist isiklikku kogemust. Minul on. Minu emakeel on vene keel ning eesti keele õppisin ma selgeks eestikeelses lasteaias. Mängides, lauldes ja tantsides oma lasteaiakaaslastega. Ja võin julgelt väita, et tänu eesti keele oskusele on mul olnud võimalik omandada selline haridus, nagu ma ise tahtsin ning teha sellist karjääri, mille ma olen ise valinud. Ma olen õnnelik inimene, et minu vanemad tegid sügaval nõukogude ajal, kaheksakümnendate alguses, tolle aja kohta väga julge otsuse. Täpselt sedasama tahan pakkuda ka oma lastele, mistõttu olen ka nemad suunanud eestikeelse õppega lasteaeda. Tulemuseks on kaht keelt rääkivad lapsed, kelle väikeses suhtlusvõrgustikus on nii eestlasi kui ka venelasi. Tegelikult peaks sellised võimalused olema kõigil Eestimaa lastel. Aga näiteks 4800 Tallinna lapsel selline võimalus päriselt puudub. Eesti ühiskonna integratsiooni monitooringu tulemuste järgi pooldavad ligi 80% uuringus osalenud venelastest eestikeelset lasteaiaõpet. Tegelikult on nõudlus ju olemas, aga pakkumist ei ole. Jah, loomulikult on võimalik ühtse kooli mõtet ka kritiseerida. Näiteks öelda, et Eestis 1998. aastal kasutusele võetud keelekümbluse metoodika ei tööta. Tegelikult töötab küll. Näen seda ju oma laste pealt. Veelgi enam, 1965. aastal Kanadast alguse saanud meetod on praeguseks hetkeks võetud kasutusele paljudes maailma riikides, alustades Jaapanist ja Austraaliast lõpetades Hispaania ja Soomega. Ning seal on laste hulk, kes sellise programmi järgi õpivad, sadades tuhandetes. Ka kriitika, et eesti keele õppimine ja omandamine tuleb emakeele arvelt, ei pea erinevate uuringute järgi paika. Kelleltki ei ole ühtse kooli rakendamisel plaanis võtta võimalust õppida süvitsi vene keelt või vene kultuuri ja ajalugu. Kusjuures on väga reaalne, et seda võimalust hakkavad kasutama ka eesti noored, kes vene lastega koos lasteaias käies keele selgeks on saanud. Tulebki tunnistada, et ühtse kooliga kaasnevad keerulised ning lahendamist vajavad aspektid. Seda ei ole mõtet varjata. Aga need tuleb võtta teadmiseks ja nendega tegeleda – olgu selleks siis õpetajate kvalifikatsiooni arendamine või suurenev vajadus logopeedi teenuse järgi. Minu hinnangul on kõik need lahendatavad. Selleks tuleb nii riigil kui ka omavalitsusel probleemkohtade lahendamine prioriteediks seada ja vaeva näha, aga see ei ole midagi ilmvõimatut, kui soov ja tahe on olemas. Kui eesti keel saab selgeks juba lasteaias, siis loogiliseks sammuks on kool, mis loob võrdsed võimalused hea hariduse omandamiseks kõigile lastele. Minu silmis on ühtne kool ka seetõttu oluline, et aitab eesti ja vene noortel üksteist paremini mõista ning vältida lõhestumist kahe paralleelühiskonnana, mida meie haridussüsteem praegu tegelikult viljeleb. Tekivad suhtlusvõrgustikud, kusjuures mitte üksnes lastel, vaid ka nende vanematel ja eri rahvustest õpetajatel. Värskes Eesti inimarengu aruandes on öeldud, et eesti keele oskus omandatakse kõige enam igapäevase suhtlemise käigus ning väga oluline on eesti- ja venekeelsete inimeste omavahelise suhtlemise tihedus. Ma annan endale aru, et täiskasvanud eestlasi ja venelasi on ühtäkki keeruline suhtlema sundida, nendel on juba väljakujunenud sõpruskonnad ja paraku ka harjumus teineteisega paralleelses keelelises maailmas ja inforuumis elada. Küll aga on lapsed eelarvamustest vabad, imavad infot ja teadmisi ning suudavad väga lihtsalt omavahel ühise keele leida. Ma olen täiesti nõus inimarengu aruandes kirjutatuga, et alternatiivina eesti keele tundide arvu suurendamine praeguses venekeelses koolis ei aita lõimumisele ega eesti keele omandamisele kaasa, kuna tihtilugu puudub vajadus ja võimalus eesti keelt kasutada. Seega on aeg küps, et asendada eestikeelne ja venekeelne kool ühtse ning ühetaolise Eesti kooliga, mis põhineb eestikeelsel õppel, kuid arvestab ka vene keele- ja kultuuriruumiga. Igal vene noorel, ja miks mitte ka eesti noorel, jääb alles võimalus õppida vene keelt, kultuuri ja ajalugu süvitsi. Paraku on praegune olukord selline, et osad vene keelt emakeelena kõnelevad lapsed kasvavad alates teisest eluaastast, mil nad vene lasteaeda pannakse, eestlastega paralleelmaailmas, ja see paneb paika noore tulevased väljavaated: väiksemad võimalused kõrghariduse omandamiseks ning kehvem positsioon tööturul. Milline lapsevanem oma lapsele nii teeb? Teadlikult ilmselt mitte keegi. Aga milline riik oma tulevaste maksumaksjate ja oma võimalustega niimoodi käitub? Eesti on nii väike, et me ei saa endale enam sellist luksust lubada. Praegu on viimane aeg muutuseks. Mõelgem kaasa ja otsigem lahendusi, mitte põhjendusi ja ettekäändeid, miks midagi ei ole võimalik teha. Teeme ära!"
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/borodi ... d=78614358
Eesti juurdlusorganid peavad kuritegeliku jõugu «Kolhoos» vaimseks juhiks Vitali Kozintsevi.
Kozintsevi isa Viktor Kozintsev: ,,Kui ta on süüdi, siis peab ta vastutama seaduse silmis, aga elusana, mitte surnuna. Vitali on poolteist aastat vahi alla ja selle aja jooksul on tema tervis halvenenud. Hiljuti helistas advokaat Sirje Must ja sõnas, et asi on väga halb. Tervise halvenemine sai alguse 2011 aastal, kui Vitali sai ühes Oru baaris toimunud tulistamises kaheksa kuulihaava. Üks kuulidest jäi selga alles. Kui kuul hakkas häda tegema, siis pöördus ta arstide poole, et teha operatsioon, kuid mees peeti enne seda kinni ja lõikus jäi ära. Selle üle, millist meditsiinilist abi ta vanglas saab, saan vaid otsustada tema välimuse põhjal. Kui ma teda viimati nägin, siis oli ta kehakaal langenud 80 kilogrammilt 57-le. Kõne oli aeglane, venitatud. Pojaga kohtunud advokaat rääkis, et Vitali tervis on väga halb, et ta on sisuliselt suremas. Mind teeb murelikuks, et Viru vanglas ei ole võimalusi tema raviks, aga teist varianti ei pakuta. Ma ei tea, kuhu pöörduda või mida teha. Olen teinud mitmeid taotlusi, kuid vangla kinnitusel on mehele tagatud meditsiiniline abi. Mina ei kujuta ette, kuidas ta sellises seisundis suudab osaleda kohtuprotsessil. Mul õnnestus ainult saavutada meditsiinilise ekspertiisi tegemine. Kohus määras ekspertiisi ja see peab saama teoks enne 17. juulit, täpset kuupäeva ei määratud. Kuid ta tervis on juba halvenenud."
Vitali Koznitsevi advokaat Sirje Must: ,,Ta praktiliselt enam ei kuule, ei räägi ning ei saa aru ümbritsevast."
Kas mikroinsuldi üleelanud vahialuse tervis on kontrollinud arst ning kas isa ja advokaadi väited peavad paika?
Eesti justiitsministeeriumi pressiesindaja Dagne Mihkels: ,,Justiitsministeeriumil ja vanglal pole paraku võimalust seda teemat kommenteerida isikuandmete kaitse seadusest tulenevalt. See, mida Te küsite, liigitub siiski kinnipeetava terviseandmete alla ja terviseandmete jagamine pole paraku lubatud."
Eesti õiguskantsleri kantselei pressiesindaja Janek Luts: ,,Meie kantselei kontrollkäikude osakonna nõunikud ei anna ilma tausta uurimiseta hinnanguid, kas kinnipeetavaga on käitutud õigesti. Kindlasti ei anna õiguskantsleri nõunikud hinnanguid arstide otsustele, kas need otsused on õiged või valed ja kas ravi on olnud õige."
Viktor Kozintsev kohtub oma pojaga 30. juunil. Esimene istung on 4. oktoobril.
http://rus.postimees.ee/4152735/roditel ... it-do-suda
Kolumnist Ivan Makarov: ,,Mõned mehed poliitikas ei käitu nii, nagu meestele kohane. «Triibuliste valimisnimekirjade» pooldajad arvavad, et nüüdisaegsed mehed ei tohigi olla naistest ühestki otsast kõvemad. Kuid olulise osa valijatest moodustavad ikka veel «Kolme musketäri» lugejad ja «Viimse reliikvia» vaatajad ning konservatiivne ettekujutus sellest, kuidas peaks käituma üks õige mees, mõjutab meie valikuid. See, kuivõrd mitteaumehelikult koheldi Marina Kaljuranda presidendivalimistel, soodustas mingil määral Siim Kallase ja seejärel ka kogu Reformierakonna ebaedu. Ka Kallase anekdootlikult «valikuline mälu» kadunud miljonite loo asjus ei olnud nende imagole hea. Kuid nii nagu tragöödia võib korduda kunagi farsina, võib farss korduda ka tragöödiana. Edgar Savisaare tukkumine kohtusaalis, kanderaamidega sanitarid ja ihuarsti Peep Põdderi väide kohtualuse «tõsistest mäluhäiretest» ei olegi lõbus etendus, kuna tegemist on ikkagi kabuhirmus invaliidiga. Samas ei seganud mälulüngad tal teadmast, millal on Venemaa päev, et minna pärast kohut pidutsema Venemaa saatkonda. Kuigi selle riigipüha tähendust ega täpset päeva ei ütle hoobilt paljud venemaalasedki. Edgar Savisaare kangelasena mandumine algas veel siis, kui «lindiskandaali» süü üritati veeretada tema naise õlgadele. Ja jõudis lõpule siis, kui alamad hakkasid Savisaare nimel kerjama raha rikka mehe bioonilise jala tarvis mutikestelt, kelle äärmisest vaesusest aastaid ise pajatati ning kellele mädanenud kartuleid ja puid almusena jagati. Puuduvale jäsemele kaeblik viitamine kordub poliitilise argumendina juba mitu aastat, ning teadjanaised Olga Ivanova ja Oudekki Loone võiksid lõpuks tuletada oma patroonile meelde, et lendur Maresjev roomas partei ja ühegi jala abita kolm nädalat mööda metsi, süües puukoort, marju ja käbisid, ning mõne aja pärast pidas täiesti jalutu mees uusi võidukaid õhulahingiud fašistidega. Alanud kohtusaagat oli oma «Surnud hingedes» juba ammu kirjeldanud Nikolai Gogol: «Kuidas sa siis oled tema vastu range? Eit tuli sellise eidena, hakkas nii kiljuma, oli nii põdur, nii haige, mässis ennast nii koledatesse ja vastikutesse lappidesse... «Mine, mine, ainult kao mu silmist! Jumal sinuga!» rääkis vaene kohtumõistjast mõisnik ja kohe nägi, kuidas väravast väljunud haige juba kähmles naabriga mingi naeri pärast ja andis talle sellise koosa, millist ei suudaks anda ka terve tugev talumees». Meie juhtumi puhul aga tormatakse kiirabiga kohtusaalist valimiskähmlusesse. See, et meie riigimehed pälvivad aina vähem lugupidamist just (härras)meestena, on ühiskonna vaatevinklist ehk hullemgi probleem kui korruptsioon, sest põlgus ei ole tunne, mida inimesed demokraatlikus riigis peaksid oma juhtide vastu tundma. Iga erakond on oma valijaskonna peegel, ja Tallinna peremeeste endiselt kõrge korrumpeerituse on heaks kiitnud Keskerakonna kõrgeealine valijaskond, kelle alateadvuses elab ikka veel suhtumine, mille kohaselt varastada (nõukogude) riigilt ja rahvalt pole mitte patt, vaid ainuvõimalik eluviis. Vene kanalite vaatajast valija on endiselt Kremli meeste vaimne alam, kuigi Navalnõi paljastas Medvedevi muinasjutulised salavarad ja ka seda, et ainuüksi Putini isiklik kokk on varastanud kümmekond miljardit. Nii et varasta, kui oled macho. Vladimir Putin lendab kurgedega taevas, sukeldub vaaladega, taltsutab tiigreid, ja see on nõukogude tsirkuse ajast pärit või sinna tagasi ajupidi surutud inimese jaoks määrav. Putin on teadagi «alfaisane», meil aga peidavad poliitikud end naiste, karkude ja «osalise mälukaotuse» taha, sõimlevad ja räägivad teisi sotsiaalmeedias taga nagu klatšimoorid (vabandan siinjuures sugude võrdõiguslikkuse seisukohalt ebakorrektse väljendi pärast, kuid see sobib konteksti nagu mehe rusikas teise mehe silmaauku). Erupresident Lennart Meri hakkas omal ajal demonstratiivselt ilmuma lausa igale üritusele, millest pidi ametlikult osa võtma EV president Arnold Rüütel, kuigi Meri ise oli öelnud: «Eestile on kombeks üks president korraga». Seega sattus tollane tegevpresident kahemõttelisse olukorda: Lennart Meri ümber kogunesid kohe meie vaimueliidi parimad pojad, et talle austust avaldada, ja kui päris president kohale jõudis, «olid tunnid juba alanud». Tegemist oli naiselikust arsenalist laenatud võttega: kiuslik daam ilmub igale ballile, kus kavatseb särada tema rivaal, ja paneb samasuguse kleidi ka selga. Mõned aastad tagasi kirjutas üks venekeelne keskerakondlasest riigikogulane lausa vene paberlehes, et reformierakondlasest naisminister riietub nagu prantsuse prostituut. Ja mitte ükski poliitfeminist ei tõstnud kisa, nagu tehti seda keskerakondlasest ministri peast rasedaks nimetamise pärast kinnisvarategelase poolt tunduvalt kitsamas ringis. Mõlemad teod on kahetsusväärsed, tagajärjed aga totaalselt erinevad. Millest selline vahe? Kas suure kella külge panemist otsustab solvajast mehe rahvus või solvatud naise erakondlik kuuluvus? Enne «triibulise valimissüsteemi» pealesurumist tuleks saavutada see, et praeguse sooliselt ebaühtlase võimuvõileiva tingimustes mehed käituksid meestena ja suhtuksid vastavalt ka olemasolevatesse naistesse. Ja miks mitte ka teistesse meestesse."
http://arvamus.postimees.ee/4157295/iva ... lgu-jaanud
Õllesummer Festivali peakorraldaja Marje Hansar: ,,Õllesummer on alati mõelnud ka vene publikule ja vene muusika austajatele. Näiteks oleme toonud Tallinnasse sellised hiigelartistid nagu Zveri, Nyusha, Bi2, Gradusy, Mumiy Troll, 5nizza. Ja nendel kontsertidel ei käi kunagi ainult venelased. Eestlane ja venelane seisavad käsikäes ja laulavad järjest kõik laulud kaasa! Sõnad on mõlemal peas. No palun, öelge mulle, millal me integratsiooni edendamise eest vimpli saame? Sest eks see on teistpidi ka – kui venelased juba oma artiste nautima on tulnud, tulevad nad ja kuulavad ka Eesti muusikat. Mis saaks olla ühendavam, kui selline üksteise kultuuride rahumeelne nautimine?"
http://publik.delfi.ee/news/summer/vene ... d=78496799
Keskerakonna liige Yana Toom: ,,Saate sellest teada, kui on õige aeg. Otsus tuleb tõenäoliselt lähipäevil. Olukorraga, kus oma nimekirjaga valimistele minek võib lõppeda erakonnast väljaheitmisega, olen arvestanud."
Keskerakonna esimees Jüri Ratas: ,,Yana Toom andis mõista, et tema nimekiri on üsna tõenäoline. Tallinna elanikud on andnud erakonnale tugeva toetuse ning on õigem minna ühise meeskonnana valmistele. Selles on meie jõud. Kui inimesed soovivad teha oma nimekirja ja seda jõudu lõhkuda, siis kätt ette panna ei saa. Keskerakond läheb Tallinnas valimistele välja ühe nimekirjaga. Kahte nimekirja ei ole. Seda, kas eraldi nimekirjaga minejad heidetakse erakonnast välja, otsustab juhatus."
Keskerakonna peasekretär Mihhail Korb: ,,Viimaste kuude arvamusküsitlused näitavad selgelt Keskerakonna poliitikale valijatelt väga tugevat toetust. Näeme, et erakonna liikmetel kõikjal Eestis tuleb tööd teha tugevate erakonna nimekirjade loomiseks. Juhatus võttis vastu ka vastavalt põhikirja punktidele otsuse, et erakonna osakonna, piirkonna juhatustel või erakonna juhatusel tuleb anda hinnang nendele liikmetele, kes kandideerivad teiste erakondade ja valimisliitude nimekirjades 2017. aasta kohaliku omavalitsuste volikogu valimistel. Kindlasti ootame, et erakonna liikmed kandideerivad Keskerakonna lipu all kõikjal Eestis. Meil on tugev toetus ja inimesed usaldavad meie poliitikat."
http://poliitika.postimees.ee/4158695/v ... snimekirja
Rus.postimees.ee pakkus Lasnamäe elanikele valida, kas nad eelistaksid eelolevatel valimistel - juhul, kui Keskerakond peaks poolduma - partei praegust juhtkonda või nö potentsiaalseid lõhestajaid. Ühte paigutasime need keskerakondlased, kes teoreetiliselt võiksid lõhenemise puhul toetada praegust partei juhtkonda ja tema ametlikke kandidaate kõrgetele kohtadele linna juhatuses (Mihhail Kõlvart, Maria Jufereva ja Taavi Aas). Teise tinglikusse nimekirja sattusid potentsiaalsed lõhestajad (Yana Toom, Edgar Savisaar ja Olga Ivanova).
http://rus.postimees.ee/4158301/ulichny ... predpochli
Sotsiaaldemokraat Jaak Allik: ,,Inimarengu aruandes on esile toodud asjaolud, mida me ju aimasime, kuid millest nii kompleksselt pole veel keegi kirjutanud. Eestivenelaste hulgas on viimase viie aasta jooksul oluliselt suurenenud Eestis elavate rahvusrühmade sotsiaalmajandusliku ja poliitilise ebavõrdsuse tajumine. Kohalike eestikeelsete meediakanalite jälgimine venekeelse elanikkonna seas on kümnendi jooksul järjepanu vähenenud. Etniline eraldatus nii Eesti asustussüsteemis tervikuna kui ka Tallinnas pidevalt kasvab. Venekeelne elanikkond koondub üha enam neisse elamispiirkondadesse, kus elanike sotsiaalmajanduslik seisund on tervikuna kehv. 50 protsenti eestivenelastest töötab peamiselt venekeelsetest koosnevais töökollektiivides. Eestivenelastele on eestlastega võrreldes ka võrdsete eelduste korral raskem soodsatele ametipositsioonidele pääseda. Eestis sündinud ja Eestis iseseisvunud teise-kolmanda põlvkonna eestivenelastest (25–34-aastased) valdavad eesti keelt kõnes ja kirjas vaid pooled, s.o vähem (!) kui 35–49-aastaste seas. Peaaegu kõigi 2000. aastal Tallinnas elanud vene emakeelega elanike jaoks muutus kodu ümbrus aastail 2000–2011 venekeelsemaks. Selliseid väljakirjutusi võiks jätkata. Ja kuigi aruandes pole kusagil kasutatud sõna «getostumine», siis mida muud ülaltoodu ikka tähendab. Kui 1991. aastal oleks keegi ennustanud, et veerandi sajandi jooksul getostumine ning Vene Föderatsiooni kodanike suhtarv Eesti elanike seas kasvab, oleks seda inimest hulluks peetud. Aga nüüd on olukord just selline. Vaevalt et see ühelegi vastutustundlikule inimesele rõõmu teeb. Ka eestivenelastele mitte, sest aruandes rõhutatakse korduvalt, et praegune seis pole kujunenud eestivenelaste vabatahtliku kapseldumise tulemusena. Autorid kirjutavad ka tekkinud olukorra põhjustest. Nad nendivad, et lõimumist takistab ühise meedia- ja arutlusvõrgu puudumine, mille algpõhjused on ennekõike senises eestikeelses ja muukeelses hariduskorralduses, ning et lõimunud ühiskonna ülesehitamist on muu hulgas takistanud eestlaste vähene soov ja valmisolek kaasata Eestis elavaid vähemusi ühiskondlikku ja kultuuriellu. Mida ette võtta, selleks pole sisulist programmi ühelgi erakonnal. Keskerakonnal pole seda seni vaja olnud, sest nad on nautinud venekeelse elanikkonna absoluutset valimistoetust getostunud piirkondades. Ka Reformierakonnale on vastandumise süvenemine olnud kasulik ning huvi sellest üle saada puudub, millest annab tunnistust seegi, et 2009. aastal, kui neil oli võimalus võtta endale rahvastikuministri portfell, nad selle hoopis kaotasid. Ettepanek venekeelsed haridusasutused sulgeda on valimispropaganda, mis tekitab Ida-Virumaal vaid iroonilise muige. Kui see erakond peaks aga Tallinnas võimule pääsema, siis ma ei tahaks uskuda, et nad asuvad bolševike kombel inimesi vägivaldselt õnnelikuks tegema. Kui muidugi mitte eeldada, et uue pronksiöö esile kutsumine ongi nende poliittehnoloogiline eesmärk. Või kujutab keegi tõsimeeli ette, et praeguses noorte pedagoogide nappuses leidub soovijaid, kes «siseneksid getodesse» ja hakkaksid seal vene lapsi vägivaldselt «eestistama»? Kui aga arvatakse, et seda hakkavad keeleinspektsiooni piitsa all ka nooremas kooliastmes tegema vene õpetajad ise, siis nii saadava väljundi keelt ja meelt pole vist vaja kommenteerida. Arvan, et alustada tuleks meist, eestlasest. Üks aruande autoritest, professor Anu Realo on kirjutanud, et rahvuslikult-keeleliselt lõhestunud Eesti on julgeolekurisk ennekõike eesti keele ja kultuuri säilimise väljavaadetele. Selle tõdemusega nõustumine võiks olla vundament realistliku tegevusprogrammi loomiseks. See aga tähendab, et poliitikud peaksid andma endale aru ning julgema selgitada oma valijaile, et ligi 30 protsenti meie venekeelsest elanikkonnast pole enam migrandid, kellele võib nõudmisi esitada, vaid inimesed, kellele on Eesti nende ainus võimalik kodumaa, paljudele ka sünnimaa. See on paratamatus, millega tuleb arvestada, ning maha matta lootus nende lahkumisele või assimileerimisele. See tähendab, et eesmärk peaks olema kujundada meie venekeelne elanikkond eestimeelseks, mille puhul eesti keeleosuks on vaid abivahend. Paradoksaalselt tuleks ühtse haridusvõrgu loomist sel juhul alustada mitte ähvardusest venekeelsed koolid ja lasteaiad sulgeda, vaid eestivenelaste õiguse tunnustamisest hoida oma emakeelt ja saada selles ka haridust. Sundolukorra asemel tuleks luua valikuvõimalus ja ei maksa arvata, et lapsevanemad ei oskaks arvestada, mis nende lastele tuleviku huvides kasulikum on. Seda kinnitab ka aruande tõdemus, et juba täna panevad just sotsiaalmajanduslikult paremal järjel venekeelsed lapsevanemad oma lapsed nii keelekümblusega lasteaedadesse kui ka eestikeelsetesse koolidesse. Sellise valikuvabaduse realiseerimiseks tuleks liikuda (seal, kus võimalik) ühtsete koolikeskkondade loomise poole. Klassiõpe neis koolides toimuks loomulikult emakeeles või kui leidub pedagooge, siis ka kahepoolse keelekümbluse meetodil, kuid kindlasti on ka aineid, mida saab õpetada segarühmades. Mis aga peamine: väärtuskasvatus oleks neis koolides ühtne ning seal kujuneks ka tulemuslikuks keeleõppeks vajalik suhtluskeskkond. Mõistagi peab kaasnema eesti keele õpetuse taseme märkimisväärne parandamine juba alates lasteaiast. Neile noortele, kes on aga kindlasti otsustanud oma tulevikku mitte siduda Eestiga, peaks jääma vabadus lõpetada gümnaasium vaid elementaartasemel eesti keele oskusega. Aga isegi see tagasihoidlik eesmärk on raskesti saavutatav. Tallinnas põrkub idee eelkõige mitte venelaste, vaid eestlaste vastuseisule. Võimalikke olmehirme pole mõtet üles lugeda. Kakskeelne kool tähendab sedagi, et lisaks ühisele võõrkeelele õpivad eesti lapsed seal algklassidest peale ka vene keelt. Loomulikult ei saa kedagi sellisesse lasteaeda või kooli vägisi saata, eestlastele võiks aga võimalus panustada venekeelsete kaaskodanike tegelikku muutmisse meie inimesteks olla tõepoolest patriootlik väljakutse. Narvas, kus kakskeelsete haridusasutuste loomine on aga võimatu, oleks vaja üldrahvuslikku liikumist, et kasvatada selles linnas eestikeelse elanikkonna osakaal vähemasti kümne protsendini. Selleks on vaja riigi abi sealse elamufondi ja sotsiaalkultuurilise taristu ajakohastamiseks. Kuna praegusest 30 protsendist lisatasust ei piisa, siis vajame ka roteerumissüsteemi, et sinna läheksid kasvõi ajutiseltki tööle eestlastest keeleõpetajad. Muidugi võib sellisele arengule eeldada ka vastutöötamist teatud vene ringkondadest, kes kaotaksid oma menüüst olulise poliitilise kondi. Meenub, et Jevgeni Ossinovski haridusministriks oleku ajal töötati välja realistlik ja rahaga kaetud plaan eesti keele õpetamise parandamiseks venekeelsetes põhikoolides koos teatud tingimustel valikuvabaduse andmisega gümnaasiumidele. Tol ajal opositsioonis olnud Keskerakond kuulutas selle veretööks venekeelse kooli kalla ja IRL katseks eesti koolisüsteemi venestada. Muidugi viskasid järgmised ministrid plaani prügikasti ja valisid loosungitega vehkimise. Kuidas murda aga psühholoogilisi barjääre? Kolme bussipeatuse kaugusel Tallinna Kaubamajast asub suurepärane teatrisaal – Lindakivi keskus. Kõik minu katsed reklaamida seda külalisetenduste paigana eestikeelsetele teatritele on jäänud tulemuseta, kardetakse, et eesti vaataja ei tule sinna isegi kassatükkidele. Kurtes, et venekeelne inimene ei ela meie meediaruumis, tuleks aga kõigepealt vaadata peeglisse. Aprillis vahetus küllalt dramaatilistel asjaoludel pealinna peaväljakul asuva Vene Teatri kunstiline juht, mais toimus Tallinnas XV slaavi laulu- ja tantsupidu «Slaavi pärg». Venekeelsetes veebiportaalides ja televisioonis olid need sündmused suure tähelepanu all, eestikeelne meedia isegi ei teavitanud neist. Kvintessentsiks kogu võõrdumisele sai poleemika Mihhail Kõlvarti arvamuse üle, et laulupeol ühe venekeelse laulu kõlamine suurendaks venekeelse elanikkonna positiivset huvi peo suhtes. Olukorras, kus kümned venekeelsed koorid esitavad laulupeol juba aastaid kümneid eestikeelseid laule, jõuti koguni arvamuseni, et üks venekeelne laul võiks kaasa tuua selle, et eestlased jätavad peole tulemata. Anu Realo mõttekäiku arendades võiks aga hoopis arvata, et selline laul mitte ei suurendaks, vaid vähendaks ohtu meie rahvuskultuurile. Kogu see lugu nagu ka soov keelata venekeelse haridus peegeldab eelkõige seda, et paljud rahvuskaaslased ei tunne ennast meie maal peremeestena ja seetõttu püüavad endisi «peremehi» – tegelikult ju nende lapsi ja lapselapsi – igati kiusata. Kuid iga jõud kohtab vastupanu. Kujukas näide on, kuidas meedia tähelepanu ja jaburate poliitiliste seisukohavõttudega oleme kujundanud meie liitlastele enesestmõistetava Teise maailmasõja Euroopa-lahingute lõpupäeva tähistamisest nüüd venekeelsele elanikkonnale juba tõelise «vastupanusümboli». Asi hakkab sarnanema omaaegse Kuperjanovi haual käimisega jõuluaegses Tartus. Vene noor, kes pronkssõduri juurde ei lähe, on argpüks ja reetur ning eestlane, kes sinna läheb, on muidugi Kremli-meelne. Tuletan meelde, et 2007. aastal asetas hauasambale pärja Andrus Ansip ning ka tänavu Eesti kaitsevägi, mis tõestab, et selle paiga külastamine ei ole ei kangelastegu ega rahvuse reetmine. Kui arvata, et üks venekeelne laul röövib laulupeolt kogu tema pühaduse, siis äkki piisaks peaministri lilledest pronkssõdurile ka kogu seal loodud tähendusrituaali «rikkumiseks»? Kui me aga mõtleme, kuidas teineteise püha või rituaali rikkuda, selmet neid austada või vähemalt mõista, siis pole lõimumisest mõtet rääkidagi. Siis on meie tulevik selge: getostume edasi."
http://arvamus.postimees.ee/4157307/jaa ... stuv-eesti
SDE Tallinna linnapea kandidaat Rainer Vakra: ,,Keskerakonna soov on jätkata pealinna kolmes koolis eestikeelsele õppele ülemineku asemel gümnaasiumiastmes venekeelse õppega. Meie seisukoht on, et tegemist on Kõlvarti personaalse valimiskampaaniaga. Sotsiaaldemokraadid seda ei toeta ja ei pidanud seda nii tähtsaks küsimuseks, et selleks pidanuks volikogu erakorraliselt kokku tulema - no see kindlasti pole mõistlik ja kannab lähenevate valimiste templit."
Teisipäevasel Tallinna linnavolikogu erakorralisel istungil otsustati esitada valitsusele taotlus, millega Tallinna Linnamäe Vene Lütseum, Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasium ja Lasnamäe Gümnaasium võiks gümnaasiumiastmes jätkata venekeelse õppega eestikeelsele õppele ülemineku asemel. Ettepaneku vastu olid kõik Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu saadikud. Eelnõud toetas 37 Keskerakonna saadikut. SDE saadikud volikogu istungil ei osalenud. Mulle on mõned Tallinna elanikud ja ka Keskerakonna saadikud kinnitanud, et tegelikkuses need koolid ei soovinud seda erisust ja Kõlvart käis neid keelitamas nõudes, et nende koolide hoolekogud vastavad kirjad teeksid. Ka ajakirjanduses on need koolijuhid algselt kinnitanud, et neil pole praeguse süsteemi vastu midagi. Keskerakond soovib taaskord venekeelsetele valijatele tõestada, et nemad on nende kõige suuremad kaitsjad. Samas pole selles kampaanias ka mingit sisu, sest tegelikkuses ju enne kooliaasta algust midagi teha ei jõuta. Kõik haridusalased muudatused tuleb teha eelmise aasta aprilliks. Kuigi Tallinna volikogu otsustas valitsuselt erisust paluda, on reaalne, et enne sügisesi valimisi valitsus selle teemaga üldse ei tegele. Keskerakond püüab näidata end vene keelt rääkiva valija eestseisjana, aga tegelikult seal tegusid taga pole."
Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvart: ,,Sotsiaaldemokraatide tegevus on kahetsusväärne. Vakra levitab valeväiteid. Sotsiaaldemokraadid pole suutelised isegi linnavolikogu istungil osalema, et kujundada sel teemal oma seisukoht. Just sotside esimees Jevgeni Ossinovski kutsus haridusministrina kokku eksperdid, et hinnata venekeelsete gümnaasiumide õppe tulemuslikkust eestikeelsele õppele üleminekul. Valminud raportist ilmnes, et õpetajad ei valda piisavalt eesti keelt, õppematerjalid on liiga rasked ja koolidel pole keelenõuete täitmiseks vajalikke ressursse. Toetan Tallinna linnavolikogu Reformierakonna fraktsiooni algatust pöörduda hinnangu saamiseks õiguskantsleri poole. Pealinna pilootprogrammi vastased üritavad luua muljet, et vene koolides ei taheta õppida eesti keelt ning justkui töötatakse integratsioonile vastu. Nüüd on aga Tallinna eesmärk tõsta pilootprogrammi kaasatud gümnaasiumide lõpetajate eesti keele oskus C1-tasemele, samas hoides teiste õppeainete kvaliteedi heal tasemel. Nii saavad koolid ise valida igas aines õppekeele ning ühtlasi suurendada eesti keele õppemahtu."
http://www.err.ee/603455/sde-on-vastu-v ... -andmisele
New Yorgis Manhattani lõunaosas Linnavalitsuse pargis avati eelmisel nädalal Eesti kunstniku Katja Novitskova skulptuuride näitus - "Maa potentsiaal". Seitsmel ümmargusel alumiiniumskulptuuril on kujutatud planeete koos erinevates biotehnoloogilistes uuringutes kasutatud pisiorganismidega. Kõrvutades mikro- ja makromaailmu, julgustab kunstnik vaatajat uurima, kuidas on tehnoloogiline areng muutnud inimkonna suhtumist loodusesse ja kuidas me tajume oma planeedi potentsiaali. Skulptuuripark on avatud 9. novembrini. Katja Novitskova teosed on üleval ka Veneetsia rahvusvahelisel kunstibiennaalil Eesti paviljonis.
Novitskova: ,,Minu jaoks on see suur saavutus ja ma tahan vaadata, kuidas inimesed reageerivad nende skulptuuride peale, kuidas need hakkavad siin oma elu elama. See on üks samm minu jaoks. Minu töö on läbi aga kunstitööde jaoks alguseks."
http://kultuur.err.ee/604277/new-yorgis ... ide-naitus
Millistena paistavad Eesti – Vene suhted Venemaa poolt?
Vene Föderatsiooni suursaadik Eestis Aleksandr Petrov: ,,Meie suhted elavad üle mitte kõige lihtsamaid aegu, võib öelda, et praegu on suhetes raske periood. Me fikseerisime omalt poolt mitu positiivset momenti, mis toimusid sel aastal meie riikide suhetes. See oli peaminister Jüri Ratase visiit Peterburi 8. aprillil ja ka piiriülese koostöö edendamise kokkuleppe allkirjastamine 18. mail – sellist lepet ei olnud meie vahel juba mitmeid aastaid. Mõistagi saab positiivseks nimetada ka Riigikogu saadikute ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi asekantsleri osalemist Moskvas messil TransRussia. Tasub märkida, et sellisel tasemel Eesti delegatsioon ei olnud Moskvat külastanud kümmekond aastat. Kõik see andis meile positiivset tooni. Kahjuks oleme praeguseks fikseerinud aga teistsuguseid momente, mis paistavad vähem optimistlikud, ja kahjuks oleme me sunnitud nendest rääkima. Need puudutavad seda, et meie kaks Narva saatkonna töötajat on tunnistatud persona non grata'deks ning Vene kodaniku Dmitri Ganini tapmise asjaolude kriminaalmenetlus lõpetati aegumise ettekäändel. Samas pole see saladus, et me juhtisime tähelepanu sellele, et selline uurimise lõpetamine tekitab meie suhetes uue ärritava momendi. Me räägime palju, et on oluline luua Eesti - Vene suhetes hea õhkkond, tänu millele saaksime edukalt lahendada enamiku meie suhetes olevaid probleeme. Aga viimase aja sündmused ei aita sellise õhkkonna loomisele kuidagi kaasa. Meil on sellest väga kahju."
Kas saab midagi teha selleks, et poliitilised suhted ei segaks nii väga kahe riigi majandussuhteid?
Petrov: ,,Eesti iseenesest asub geograafilises mõttes väga heas kohas. Meenutan ühe Eesti ärimehe sõnu, kes ütles, et eestlased istuvad transiidi mõistes kullakoti otsas. Seni oleme aastast aastasse sunnitud tunnistama transiidi valdkonnas Eesti ja Venemaa koostöös mahtude langust. Ma olen näinud andmeid, mille järgi on Eesti viimasel kümnendil kaotanud transiidis 350 kuni 500 miljonit eurot aastas. Need on väga muljetavaldavad arvud ja räägivad ise enda eest. Eesti ja Venemaa on loodud selle jaoks, et aktiivselt omavahel naabritena koostööd teha. Ma ei hakka siinkohal rääkima meie pikast ühisest ajaloost ja sellest, mis meid on ühendanud. Kui vaatame tänapäeva, siis me oleme naabrid ja peaksime arendama heanaaberlikke, mõlemale riigile kasulikke, eelkõige kaubanduslik-majanduslikke suhteid. Venemaa on igati selle poolt ja tahaks Eesti poolt leida rohkem mõistmist. Eesti majandusinimestega suheldes olen tunnetanud seda, et nad oleks valmis vastu võtma Venemaa väljaulatatud koostöövalmis kätt. Toonitan, et sellest võidaks mõlemad osapooled."
Ütlete, et Eesti majandusinimesed tahaks vastu võtta Venemaa ulatatud käe. Kas võite kinnitada, et Vene pool on teinud kõik selle nimel, et seda kätt anda?
Petrov: ,,Me oleme sellel teemal mitmeid kordi rääkinud. Praegu tuleb tunnistada, et Euroopa Liidu poolt Venemaale kehtestatud sanktsioonid mõjuvad kahjulikult mõlemale poolele. Nad mõjuvad halvasti Eestile ja me ei varja seda, et nad tekitavad kahju ka Venemaale. Küsimus on selles, kes sellest võidab? Selliseid ei ole. Mõlemad pooled kaotavad. Kas poleks aeg seda asja reaalselt vaadata ja selgitada välja, kes surub neid sanktsioone peale, kellele on need vajalikud ning miks nende tõttu peavad lähedased naabrid kannatama."
Kui tuleme tagasi kahe Vene saatkonna töötaja persona non grata'deks tunnistamise juurde, siis kui palju need mõjutavad Eesti-Vene suhteid?
Petrov: ,,Nad on juba mõjutanud, sest sellisel juhul saab teoks vastukäikude põhimõte, mille tagajärjel kaks Eesti diplomaati pidid Venemaalt lahkuma. Midagi head ma selles ei näe ning nagu ma enne ütlesin, kogu see protsess ei mõju kuigi hästi mõlemaid osapooli huvitava suhete hea õhkkonna loomiseks."
Kas saate öelda, kas ajakirjanikud olid Kiviõli linnapea ja Vene diplomaatide mälestuskiviteemalist väidetavalt emotsionaalsele kohtumisele diplomaatide väljasaatmises olulist rolli andes õigel teel?
Petrov: ,,Eks sellel oli kindlasti sellega mingi seos. Ja kui see tõesti oli nii, siis seda enam tekib mus küsimusi. Nii palju kui ma olen lugenud, siis kirjutatakse sellest, et kohtumine möödus emotsionaalselt. Aga paljud diplomaatilisel tasandil tehtavad suhtlemised on saadetud emotsioonidest. Kui pärast iga säärast kohtumist võtta kasutusele sellised abinõud, siis paljud riigid riskiksid üldse jääda ilma diplomaatilise korpuseta. Seepärast tuleks sellesse suhtuda mõninga arusaamisega. Kui rikutakse kellegi arvates mingeid õigusi, siis ei peaks kohe kasutama nii rangeid meetmeid."
Kas näete tunneli lõpus valgust? Millal Eesti–Vene suhted teie arvates võiks normaliseeruda?
Petrov: ,,Mida varem, seda parem. Aga selleks peavad tööd tegema mõlemad pooled. Tahaks, et see praegustes suhetes olev optimismiks mitte põhjust andev joon saaks ületatud võimalikult kiiresti."
http://www.err.ee/604316/vene-suursaadi ... -venemaale
12. juuni Pihkva korruptsioonivastasel meeleavaldusel esines üksikvõitluse treenerina töötanud, Pihkva oblastivõimudega konflikti sattunud, poliitik ja nüüdseks Eestisse põgenenud Mihhail Petrov kõnega, milles kutsus üles võitlema korruptsiooniga.
22. juunil joonistas Petrov oma õpilastega Pihkva dessantdiviisi staabi seinale Jubileinaja tänaval joonistused, mis toetasid rahu Ukrainaga. 24. juunil võõpasid sõdurid seina üle.
Petrov: ,,Järsku kuulsin mitmelt poolt, et olen võimude silmis sattunud musta nimekirja. Sellega seoses oli vaja riigi territooriumilt kiirelt lahkuda, kohe peale treeningut, just nii, seljakotis oleva kimono, lühikeste pükste ja t-särgiga. Võimude hinnangul joonistati seinale ekstremistlikke üleskutseid. Ma ei kavatse tagasi Venemaale minna."
Petrov hakkas tegelema poliitikaga peale Pihkva oblastivõimudega konflikti sattumist.
http://gubernia.pskovregion.org/news/ps ... v-estonii/
http://gubernia.pskovregion.org/news/ps ... -ukrainoy/
Eesti tarkvaraarendaja NOW! Innovations juht Üllar Jaaksoo: ,,Kuid ütlen otse, et Eesti taust ei tule kasuks Moskvas ega ka Pariisis. Kui sa lähed keskmisse Prantsusmaa omavalitsusse väitma, et meil on tore IT ettevõte Eestist, siis pead arvestama Ida-Euroopa mainega. Meie teame une pealt, et Eesti on edukas IT riik, aga Euroopas on see kuvand jõudnud väga väheste otsustajateni."
http://majandus24.postimees.ee/4159813/ ... istarkvara
Keskerakonna fraktsiooni liige ning erakonna juhatusse kuuluv Olga Ivanova: ,,Läbirääkimised eraldi valimisnimekirja kohta ning kohtumised Keskerakonna juhtkonnaga toimuvad juba mitu nädalat. Tuleb rõhutada, et jutt ei käi sellest, et keegi tahab kõrgemat palka või soojemat kohakest. Küsimus pole selles, et Edgar Savisaar solvus ja otsustas ust paugutada. Probleem on ideoloogilistes erimeelsustes ja Keskerakonna poliitilise kursi muutmises. Seda tunnetavad mitte ainult «kolm õde», aga ka inimesed regioonides."
Eraldi valimisliidu loomine on vältimatu?
Ivanova: ,,Kõik eeldused selleks jäävad. Võtmemomendiks on see, et me pole siiani midagi rääkinud erakonna oluliste tegijatega – kahe daamiga-ministriga, kellest üks kandideeris partei esimehe kohale kõigest kaks aastat tagasi. Nad pole siiani oma seisukohta toimuvasse välja öelnud ei avalikult, ei eravestlustes. Isegi erakonna juhatuse koosolekul ei pillanud Mailis Reps sõnagi. Erakonna erimeelsused on läinud sedavõrd kaugele, et keskerakondlased näevad minus vaid vaenlast. Minu perspektiivid parteis on üsna udused. Meie eraldi oleva nimekirja valimiseelne programm on valmis. See koosneb 15 punktist. Me oleme ette valmistanud head ettepanekud, mis puudutavad väikese sissetulekuga inimesi, lapsi, sundüürnikke, kes ootavad õigluse jaluleseadmist. Muide, meie katsele teha vastavad muudatused omandireformi seadusesse olid riigikogus vastu mitte ainult koalitsioonipartnerid, aga ka osa keskerakondlasi!"
Milles konkreetselt Keskerakonna poliitilise kursi muutus väljendub?
Ivanova: ,,Otsuste poolikuses. See puudutab keskerakondlaste lubadust kehtestada astmeline tulumaks, loobuda e-valimistest, taotleda presidendi otsevalimisi, lahendada halli passi omanike probleem ja kaitsta mittekodanike õigusi, sealhulgas saavutada nende jaoks võimalus hääletada europarlamendi valimistel. Kõik otsused on poolikud või pole lubadusi üldse täidetud. Poolikus ja osalisus paistab silma kõiges. Ei maksa unustada ka seda, et meid toetavad need, kellel on hääleõigus ainult kohalikel valimistel! Pean silmas halli passi omanikke ja teisi mittekodanikke. Meil on nende ees kohustused."
Nädalase pausi jooksul, mis kuulutati välja tänasel omaette valimisnimekirjale pühendatud pressikonverentsil, vaevalt et Keskerakond oma valimiseelse programmi ümber kirjutab? Millega teid «meelitati»?
Ivanova: ,,Tahaksin vaadata iseendale otsa, juhul kui seda valimisliitu ei sünni. Mulle endale on huvitav, mis saab sellisel juhul minu poliitilisest karjäärist. Eraldi nimekirja loomist me päevakorrast maha ei võta. Praegu lihtsalt tehakse nädalaks paus. Me mõtleme mitte ainult kohalikest valimistest. Lubaduste täitmise tempod meid ei rahulda. Kahe aasta pärast ei rahulda see enam meie valijat."
http://rus.postimees.ee/4160871/olga-iv ... olko-vraga
Yana Toom: ,,Viimane katse erakonna sees ära leppida oli tegemata. Poleks aus tulla täna oma valimisnimekirjaga välja, kui me ei ole seda viimast katset teinud. Valimised on kahepoolne protsess – nagu ka integratsioon peaks olema – mis tähendab, et meie tingimustest on vähe. Ka teisel poolel on tingimused ja see peaks olema läbirääkimiste tulemus. Meil on koalitsioonilepe ja peaksime selle täitmise osas olema põikpäisemad kui seni. Püüan olukorda mõista, kuna koalitsioon pole nagunii üksmeelne seltskond. Leppimiskatse kasuks otsustati valijate nimel. Läheme kaasa nimekirjaga, mis tagab selle eesmärgi. Savisaar pole veel läbirääkimiste laua taha jõudnud, ent soovib kõnelustes kindlasti osaleda. Leppisime kõik oma käigud eelnevalt kokku ega näinud põhjust, miks peaks Savisaar, kes elab väga kaugel, täna siin olema."
Milliseid nõudmisi esitab erakonna tuumik Toomile ja teistele?
Toom: ,,Imelikul kombel pole me selleni veel jõudnud, kuigi me hommikul sõime putru Mihhailiga. Meie soovid on neile teada, seega pall on praegu nende kätes. Otsuseni, kas kandideerida koos või eraldi soovitakse jõuda nädalaga, sest valimiskampaania on juba alanud."
http://video.postimees.ee/4160613/video ... pimiskatse
Keskerakonna juhatuse liige Mihhail Kõlvart: ,,Kokkuleppe saavutamine ei ole lõpp-punkt. Tänased läbirääkimised on ainult osa protsessist, mis käib juba päris pikalt. Ei usu, et erimeelsused lõppeksid nädala pärast. Kui tekib paralleelne nimekiri, tähendab see erakonna lõhestamist. Ükskõik, mis nimekiri siis rohkem hääli saab – me kõik kaotame. Kaotavad ka meie valijad. Kõik juhtpersoonid erakonnas on huvitatud ühtsuse säilitamisest. Nii erakonna esimees Jüri Ratas kui ka Yana Toom. Usun, et leppimise soov on ühtne. Savisaare mõtted ja ettepanekud jõuavad ülejäänud juhtkonnani siiski läbi Yana Toomi ja tema toetajate. On erimeelsused ja pinged, aga see võib juhtuda igas erakonnas. Küsimus on selles, kas suudetakse leppida ja hiljem rakendada ühtset nägemust ka ühiskonnas või mitte. Olen jätkuvalt kindel, et suudame kokkuleppe saavutada. Pole aktsepteeritav, et eestlased saavad omamoodi aru ja venelased teistmoodi. Peame looma keskkonna, kus üksteisest saadakse ühtmoodi aru."
http://video.postimees.ee/4160697/video ... t-ei-loppe
