www.militaar.net

Teinegi sarnane juhtum pärineb Viljandimaalt ning on seotud ühe vanema vene keelt kõneleva prouaga. Politseiuurija rääkis, et sel korral sai vanem kohalik proua kõne välismaiselt numbrilt ning vene keelt kõnelev hääl telefonitorus pakkus naisele kiiret teenimisvõimalust, milleks ei pidanud soliidses eas naine ise suuremat pingutamagi. „Peagi pensioniikka jõudev proua lasi libekeelsetel kelmidel oma arvuti ekraanipildi üle võtta ning andis seeläbi võõrastele juurdepääsu oma arvutile ja isiklikele andmetele. Proua sisestas programmi oma paroolid, kandis investeeringuna üle 500 eurot ning jäi siis raha kasvamist ootama,“ kirjeldas Pilt. Ta lisas, et õigepea hakkasid kelmid naist aga survestama ning raha juurde nõudma, mispeale aimas proua halba, keeldus edasistest tehingutest ja pöördus politseisse.

Politseiuurija selgitas, et seni on Viljandi inimestele helistatud nii välismaiste suunakoodidega numbritelt kui ka Eesti numbritelt. „Tavaliselt kõnelevad helistajad vene keeles, on väga usutava, ent pealetükkiva jutuga ning survestavad inimest seni, kuni ohver sööda alla neelab. Üldjuhul soovivad kelmid üle võtta ohvri arvuti või survestavad inimesi tegema erinevatele firmadele ülekandeid. Ja kuigi praegused ohvrid on olnud väga erinevas vanuses, on suurem riskigrupp siiski vanemad inimesed, kel vene keel küll soravalt suus, ent on internetis vähem kogenenud ning seetõttu ka haavatavamad,“ hoiatas Pilt.

Z03 kirjutas:Ei ole kunagi selliseid kõnesid saanud. Hakkasin teemat lugedes mõtlema, et ei tea, mis mul siis viga on, et isegi petised ei helista.

VENE PILK | Putin tuleb? Putin on juba siin!

Kas teie ei seisaks tunde sabas, et kordki oma kauge kodumaa kohta arvamust avaldada?

ANDREI ŠUMAKOV
vene Delfi peatoimetaja

Möödunud nädalal kutsus Eesti president Kersti Kaljulaid oma Venemaa kolleegi Vladimir Putini Tartusse. Aga Putinit ei ole vaja Eestisse kutsuda, sest ta on juba siin. Näitan teile, kuidas.
Olen Eestis elades proovinud hääletada vaid korra, 2018. aasta märtsis. Tulin kodust välja kell 10, võtsin kaasa kahepealise kotkaga passi ning jõudsin umbes veerand tunni pärast Venemaa saatkonna juurde. See, mida ma nägin otse jõuka Tallinna südames, ei meenutanud vähimalgi määral valimisi. Küll aga tõi see mulle elavalt meelde koduse Uurali 1980-ndate lõpul, 1990-ndate algul, kui käibisid talongid ja kogu kaup oli defitsiitne.
Teisisõnu, ma nägin tohutut järjekorda. See keerdus ümber saatkonna otsekui müütiline kolmesajameetrine madu. Ning kõik inimesed, kes selle mao sees seisid, olid tulnud hääletama.

Pidu, mitte morn kohustus
Ühesõnaga, sarnasus Nõukogude Liidu lõpu aegsete järjekordadega oli kõigest väline. 30 aastat tagasi seisid järjekordades, kus mul algklasside õpilasena tuli kohta hoida, mornid ja väsinud inimesed. Puhkesid kohalikud konfliktid seeriast „teie siin ei seisnud” ja „kuhu sa trügid?” ning oma liitri hapukoort kätte saanuna (rohkem ei antud) kiirustasid ostjad kohe koju.
Valimiseelne järjekord Venemaa saatkonna juures oli hoopis teistsugune. Keegi ei kiirustanud kuhugi. Mõni oli juba veidi lõbusas tujus (eile oli ju laupäev!), keegi arutas eilset Spartaki mängu ning tundis suurt mõnu Luiz Adriano väravast (Spartak võitis toona Rubini), daamid võrdlesid aga Maxima ja Rimi hindu. Üldiselt polnud see mitte järjekord, vaid huviklubi, tõeline pidupäev. Ent peamine huvi oli kõigil üks – nad kõik olid tulnud hääletama ühe ja sama inimese poolt.
Sel hetkel võitis professionaalne kohusetunne minus kodanikukohuse. Võtsin telefoni ning hakkasin jäävustama ažiotaaži ilmselt maailma ühtede ettearvatumate valimiste ümber. Tegin videoid, tootsin uudiseid oma toonasele tööandjale, ERR-i portaalile, edastasin infot sotsiaalmeediasse... Tuleb välja, et mu saatkonna juures üles võetud video sai ETV+ Facebooki kanalis üheks kõige populaarsemaks. Ühesõnaga, tegin oma tööd ning valimisjaoskonda mõistagi enam ei läinud. Ja ega ma kavatsenudki nii ettenähtava tulemusega valimistele just ülearu aega kulutada. Nii et olles töö lõpetanud, läksin lihtsalt koju. Siis ma veel ei mõelnud, miks mina lähen minema, aga nemad seisavad ikka edasi.
Ma ei mõistnud lihtsalt seetõttu, et ma polnud veel sugugi kaua Eestis elanud. Kuid teie kindlasti mõistate, eks? Nad ei seisnud seal seepärast, et seal oleks otsustatud nende saatus. Nende saatus ei muutunud valimiste tulemusest karvavõrdki. Nad seisid seal seepärast, et nendelt üle pika aja midagigi küsiti. Nende arvamuse vastu tunti huvi, olgugi et formaalselt, olgugi et sõna kõige otsesemas mõttes linnukese jaoks. Mõistate? Inimeselt, kes omal ajal pidi valima Vene passi ja mittekodaniku passi vahel, ei küsita just kuigi tihti arvamust. Vähemalt mitte temale arusaadavas keeles. Aga siin, näe, tunti huvi.
Võib-olla te ei mõista, kui väärtuslik see on. Aga las ma seletan. Kujutage ette, et te olete sündinud näiteks Saksamaal. Olete seal elanud kogu oma elu, kuid võtnud ikkagi Eesti passi (sest mittekodaniku tunnistus oleks ebasoliidne ja võib-olla koguni solvav) ega ole keelt ära õppinud. Polegi tähtis, miks. Võimalik, et algul rääkis suur osa Saksamaad hoopis eesti keeles. Võimalik, et kursused olid halvasti korraldatud või polnud neid sootuks, aga pärast muutusid nii populaarseks, et neile polnud võimalik pääseda. Võimalik, et te pole ka ise väga pingutanud.
Ja vaat elategi nüüd Saksamaal ning teil avaneb võimalus täita oma kodanikukohust. Valida presidenti! Jah, eestlased presidenti ise ei vali, aga unistagem. Kas te tõesti ei läheks valima? Ei moodustaks inimketti ümber Berliini Eesti saatkonna? Ei arutleks sõpradega kaks tundi Levadia matši üle või ei räägiks oma järjekorda oodates Martin Repinskit taga? Küll seisaksite nagu ennemuiste.
No aga see, et Vene saatkonna juurde tulijad hääletasid peaaegu ühehäälselt, on samuti mõistetav. Venemaal on kõik hästi. Halvasti on Ukrainas. Kui endal ei õnnestugi Venemaale minna, siis selles on süüdi müüdavad ametnikud (mitte mingil juhul oblasti kubernerist kõrgemad), loodus (kuidas sellega ikka hakkama saada), aga ennekõike ikkagi opositsioon ja USA.
President mitte üksnes ei saa olla süüdi, vaid vastupidi, igas positiivses muutuses on tunda tema isiklikke teeneid. Ei usu? Aga ma ise televiisorist nägin. Ning teised Eestis elavad Vene kodanikud näevad seda iga päev koos minuga samuti.
Jätkates Saksamaal elava eestlase analoogiat: kujutage ette, et te vaatate seal eranditult ETV-d, mis räägib teile suure Kersti Kaljulaidi saavutustest ning lakkamatust korralagedusest Lätis. Läti, ärge solvuge, tõin lihtsalt näiteks.

Mõjub ju kõigile
Tegimegi portaalis rus.delfi.ee küsitluse, kus palusime lugejatel hääletada: kas olete selle poolt, et Putin tuleks Eestisse? Üle 80% hääletas selle poolt. Sekundeerisid ka poliitikud: „jah” ütlesid nii Euroopa Parlamendi reformierakondlasest liige Urmas Paet kui ka riigikogu keskerakondlane Mihhail Korb. Ometi pole sanktsioone keegi tühistanud, Krimmi Ukrainale tagastanud, Malaisia reisilennuki allatulistamises süüdistatuid välja andnud.
Ent aeg ja elu lähevad edasi. Venemaa president külastas alles hiljuti Soomet. Eesti võtab sageli oma põhjanaabritest eeskuju. Lõppude lõpuks võitlesid vabadussõjas Eesti relvajõud Punaarmeega – eks ole see ju sanktsioonidest mõnevõrra kõvem –, kuid pärast Tartu rahulepingu allakirjutamist seadsid sisse diplomaatilised suhted. Kõik on võimalik.
Praegu elab Eestis umbes 100 000 Venemaa kodanikku (neist umbes 80 000 täisealist). Kui nad elaksid kõik ühes linnas, võiks see vabalt olla Eestis suuruselt teine asula. Need arvud äratavad aukartust. Isegi kummaline, et Venemaa president pole nende kodanikega kordagi kohtunud.
On ainult üks väike probleem. Vladimir Putin pole Kersti Kaljulaidi kutset vastu võtnud. Kahju siis, et ma toona, 2018. aasta kevadel, ei läinud valimisjaoskonda ega andnud oma häält Ksenija Sobtšakile, nagu plaanisin. Saabuval pühapäeval näidatakse Tallinnas Kuldse Maski festivalil etendust „Slava”, mille lavastas tema mees Konstantin Bogomolov. Tema tuleks juba kindlasti. Isegi kui Kaljulaid ei kutsuks.

Troll kirjutas:Noh, selle direktori eestimeelsusega on nigu on, tegemist on ju sellesama endise Gustav Adolfi gümnaasiumi direktoriga, kelle suursaavutuseks oli nõukogude laulude festivali korraldamine Tallinna pommitamise päeval.
https://w3.ee/vol2/openarticle.php?id=3181968&lang=est

Svejk kirjutas: Pedagoogide siseringi sahinad, et tegu on omavolitseva, alluvate suhtes jõhkra, suhteliselt piiratud mõistusega karjeristiga.
Ma ei imestaks, kui nimetatud õppeasutuses algab kaadri äravool.