www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 18 Okt, 2019 2:09

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 1045 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1 ... 31, 32, 33, 34, 35, 36, 37 ... 70  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
PostitusPostitatud: 17 Dets, 2016 12:22 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 16 Okt, 2005 19:42
Postitusi: 7856
Asukoht: Siilis
..aga kohalikel muulastel on see-eest jälle(gi) oma märter, kelle kurva saatuse üle halada..

VESTERINEN juristina on muidugi tühi koht aga küllap see vallandatud vorst hüaanatoomi abiga "jevropa kohtusse" upitatakse - ning tollest instantsist on ju meile ennegi paska tulnd :|

Muuseas, lahe näha ju, kuda aff on oma retoorikat (vahepeal) muutnud - nüüd ta enam ei irvitanudki Eesti (ja tema riigikaitse) üle - nüüd, tuleb välja, juhtis ta hoopis "tähelepanu puudujääkidele".. Huvitav millistele siis - et Eesti iseseisvuspäeva paraadi massilisus, formatsioonid ja rivisamm ei vastanud kremli kaanonitele vä :lol: :lol:

_________________
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
PostitusPostitatud: 26 Dets, 2016 23:53 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 17223
Tra, tegelikult olla vaene päästja kõva häälega välja ütelnud selle, mida kõik mõtlevat... :twisted:

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
PostitusPostitatud: 27 Dets, 2016 21:49 
Eemal
Liige

Liitunud: 22 Okt, 2005 21:57
Postitusi: 2735
Tsiteeri:
«Aga mis pederastide lipp see niisugune on?» kommenteeris S.Menkov Balti kaitsekolledži liputoimkonna möödumist. «Rahvas muidugi rõõmustab, et meil on sellised kaitsjad. Terve rahvahulk on kohal.» «Meie neegrid, oih, meie mustad sõbrad,» kommenteeris päästja ning lisas Kuperjanovi pataljoni kohta, et tegemist on «SS-laste lastelastega». «Kui kõik meie sõdurid on siin, kes siis piiri kaitseb?»

Seda siis nimetatakse tänapäeval "konstruktiivseks kriitikaks". Tule taevas appi! Muide, kas seda Vesterineni ei saaks samas vastutusele võtta viha õhutamise eest, kas ta polnud mitte üks, kes levitas nn Eesti jagamise kaarti oma Facebooki lehel?

_________________
Unforeseen consequences


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
PostitusPostitatud: 28 Dets, 2016 0:41 
Eemal
Liige

Liitunud: 16 Apr, 2008 19:19
Postitusi: 1311
Asukoht: Soome
Sarnasust on küll natugene:

Pilt

Pilt


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
PostitusPostitatud: 28 Dets, 2016 9:20 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 28 Dets, 2008 0:29
Postitusi: 1832
Asukoht: Tallinn
Sul on toodud õige vikerkaarelipp, seitsme värviga. Vikerkaarelippe kasutab üle maailma mitmeid kümneid eri liikumisi.

Õiged vikerkaarevärvid nt siit:
https://fi.wikipedia.org/wiki/Sateenkaari

Homode lipp pole päris vikerkaarelipp, seal on kuus värvi (six-band rainbow flag), kahe sinise asemel on üks sinine.

_________________
Kindlusarhitektuur on osa meie elukeskkonnast


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
PostitusPostitatud: 28 Dets, 2016 13:40 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 16 Okt, 2005 19:42
Postitusi: 7856
Asukoht: Siilis
Ohtralt juriidilis-lingvistilist pidetut möla aga eks see käib meil(-ülipüüdlikel eestlastel) asja juurde :lol:

Tsiteeri:
Kirsti Vainküla
„Pohhui“ ja „SS-laste lapselapsed“ – kaitseväe paraadi sõimanud tuletõrjuja ei mõista, miks ta lahti lasti

Kaitseväe paraadist roppude kommentaaridega video teinud tuletõrjuja Sergei Menkov pole nõus enda vallandamisega ja kaebas Päästeameti kohtusse. Päästeamet lasi tema sõimu ära tõlkida.
Ettevaatust! Lugu sisaldab väga roppe sõnu.

„Muidugi, kui nii, lits, siis võib terve päeva käia, lits, ma panen selle praegu veel Facebooki ka kõik üles…“
Nii ütles päästeameti Tallinna Kesklinna komando rühmapealik-tuletõrjuja Sergei Menkov tänavu veebruaris vabariigi aastapäeva paraadi jälgides. Ta oli koos nelja kolleegiga valves ja istus Vabaduse väljaku servas tuletõrjeautos. Aga paraadi algus venis. Igav oli. Menkov mõtles, et ajaviiteks filmib paraadi.
Ta vürtsitas toimuvat venekeelsete roppude kommentaaridega ning pani 15minutilise video¬lõigu Facebooki üles. Kulutulena levima hakanud videot vaatas 50 000 inimest ja sellega oli Menkovi saatus otsustatud. Ta vabastati teenistusest. Menkov pole sellise kohtlemisega nõus.

Kuhu paraad jääb?
Viimased kümme kuud Sergei Menkov (57) enam tuletõrjujana ei tööta. Aga kui möödub tossavast prügikastist, mõtleb kohe: mis seal põleb ja kaua see põlenud on. „Kogu aeg on instinkt üleval. Päästja pole kunagi endine – ta jääb elu lõpuni selleks,“ ütleb 28 aastat ja 9 kuud tuld tõrjunud Menkov.
Sergei juhendamisel päästeti 2002. aastal Pühavaimu kirik suuremast hävingust. Ta on tulest välja toonud 20 inimest. Ühe põlengu ajal tõi ta mööda redelit alla kaks vanainimest ja sai selle eest elupäästjamedali.
Kunagi ei lähe Menkovil meelest psühhoneuroloogiahaigla patsientide karjed, kes jäid tulle 1996. aasta veebruaris. 19 haiget hukkus, õues oli 25 kraadi külma.
„Me ei saanud neid majast välja, nad olid trellide taga, nägin, kuidas nad põlevad...“ mäletab Menkov. Ta on kustutanud sadu põlenguid, korra ka ise vingumürgituse saanud ja haiglasse sattunud.
„Mind õpetati nii – mina pean tuld ründama. See on Ameerika taktika. Ohtlik. Paljud hukkuvad, kuid see on efektiivne. Jah, paljud ehk mõtlevad, et põleb ära, kindlustus maksab – seegi on taktika, aga kui on võimalik tule kallale minna, siis tuleb minna.“
Menkov võtab sisse asendi, nagu oleks tal voolik käes ja tulekahju siinsamas.
„Luure peab olema. Juba autost näen, mis värvi suits on,“ selgitab Menkov. Kui on valge, siis juba kustutatakse. See on aur. Kui on must, põleb keemia, nafta, kummid ja muu selline asi. Hallikas-kollakas suits tähendab, et tulekoldes puudub hapnik, võib plahvatada…
„See on mehe töö. Meil on paljud läinud staapi tööle, kuid tulnud tagasi. Bürokraatia pole mehe töö. Meil on,“ räägib kahe lapse isa ja kolmekordne vanaisa.
Aga mis siis juhtus tubli tuletõrjuja ja vanaisaga tänavu paraadil, et ta ropendama kukkus ja tööst ilma jäi?

Kus kõik on?
„Me olime kaitses, valmis, et kohe reageerime,“ räägib Menkov oma elu pea peale keeranud päevast. „-Ootame, millal see paraad algab, oleme juba väsinud sellest… Poolteist tundi oodanud. Midagi ei näe. Millal see paraad siis algab? Vaatame, inimesed on siin-seal, aga ei ole paraadi!“ Kõik mehed olid ninapidi telefonis. Ja kui esimene „karp“ mereväelasi tuli, hakkas Sergei filmima.
Tulid lipumehed, kolm meest. Nende selja taga mereväelased. Siis ei tulnud kedagi.
„No kurat, mis siis juhtus…“ mõtles Menkov. „On paraad või ei ole? Miks on nii suured vahed jäetud? Igaühte ajab ju see ropendama!“
Ja sündiski näiteks selline sõnavaling (väljavõte Päästeameti ametlikust tõlkest): „Ei, seal on veel, vot lits, on laiali venitatud, kolonnide vahe on, oma, lits 30 m, türa otsa, isegi rohkem, oma 50, ma nikun, vot see on paraad, ehhee!“
Siin toobki Menkov ette ropendamise peamise põhjuse – paraad venis!
„Eesmärk polnud kedagi solvata! Aga kuulge – kui sa vaatad seda paraadi, siis mis see oli? Kus on inimesed? Ei ole ju kedagi. Mida ma niisama siis vaatan? Muidugi ma pean eetri täis rääkima, sest pausid olid nii suured. See jutt tuli iseenesest.“
Menkov võtab kõik sõnad omaks. Ta ei häbene. Ta on teatris ja filmis hullematki kuulnud.

Järgneb paraadivideo tõlge:
Eesti spetsnazi omad, ..., roheline sektor, viisakad inimesekesed, ehee, kõik?
Ei, seal on veel, vot, lits, on laiali venitatud, kolonnide vahel on, oma, lits, 30 m, türa otsa, isegi rohkem, oma 50, ma nikun, vot see on paraad, ehehee!
Muidugi, kui nii, lits, siis võib terve päeva käia, lits, ma panen selle praegu veel Facebooki ka kõik üles. Oo, lits, kindral läheb, üleni medaleid täis riputatud, kus ta küll võitles, türa otsa?
Saksa lipp. Mis, sakslased või? Prantsuse leegion, lits, meid päästavad need 4 inimest, lits.
Poolakad, lits. Ei, need on leedukad, leedukad, lätlased, blin[i], poolakad, poolakad ¬¬¬¬¬¬– need on ju vanad sõjamehed, see on kõik selge.
Ja kõik? Aga ei, sealt kusagilt 100 m kauguselt nurga tagant tuleb veel keegi, jah, lits, Moskva, lits, kadesta, lits, vahi, kui palju vägesid tuleb meie tänavaid mööda, blin …
See on ju lihtsalt üle mõistuse, a mis lipp see on, pederastlik mingi või? Kõik? Aga ei, seal on veel kusagil.
Oo, niku sinu ema, kuulete lennuki häält? See on ju pizdets[ii], NATO kaitsjad, lits, a seal vist, lits, mingisugune droon lendas.
Ee, paraad! Lits, niku sinu ema, seal kusagil nurga taga, veel päris kiriku juures, mitte munnigi, kilomeetri peale, lits, on välja veninud.
Aa! Need lähevad nähtamatud väeüksused! Aa, niku sinu ema, ma sain sust aru, lits, kindralid on ees, aga tagapool, lits, nähtamatu rinne, lits, niku sinu ema, vot see on alles, türa otsa, ohujet![iii]
Isegi mat’iga ja hakka pikkima, lits, no on ikka kindralid. Vot pikk tropp läheb, lits, teda on kaugele näha.
Kuperjanovi pataljon on see, jah? Või kes see on? No vot sellest ma saan juba aru, aga seal läks ainult ohvitserkond, aga siin, muidugi, jah.
Ja läksid, ah, vaata, seal veel miski 300 m tagapool tuleb keegi, ja-ah.
Rahvas muidugi rõõmustab, et neil sellised kaitsjad on, näe, terve rahvasumm, vaata, seal nad on.
Noh, olen juba poolt Eestit näidanud. Kus järgmine vägi on? Näe, tulevad, tulevad, seda teile televiisorist ei näidata.
V a h i p a t a l j o n. Kuidas seda tõlgitakse? Jälgimispataljon, jah? Vahi-, vaatepataljon, vahi, vaata, vahi, jah?
Oo, lumeinimesed lähevad, inimesed valges, Viru, jalavägi, blin … kõik väed toodi siia, aga kes siis piiri valvab?
Vot, meie neegrid, oi, meie sõbrad, mustad.
Ameeriklased. Aga kes need on, väikese punase lipuga? Ka ameeriklased? Saabaste järgi näen, et ameeriklased.
Meil käisid niiviisi süüdimõistetud (lits)[iv], selles, trahvipataljonis, ilma vöörihmadeta, lits, aga neil terve vägi, ameerika oma.
Ooh, piraadid lähevad. Kuperjanovi pataljon, ütlevad veel, et meil ei tohi filmida, vaatas minu poole nii, näod tõsised kõik. SS-laste lapselapsed, a poisid on kuidagi maha jäänud.
Need on tuletõrjujad või, kes lähevad? Või kes need sellised on? Vaata, kõik on üleni medaleid täis, kus ta sõdis? Need on miskid teistsugused, need pole meie omad. Kelle väed need on? Prantslased vist, jah.
Ja kõik? Ei, seal tagantpoolt tuleb veel kaks kindralit, mingisugused, ei hoia rivisammu, aga hea küll, midagi hirmsat ei ole, aga kes need sellised on?
Trelva, need pole Eesti lõvid.
Oi, seal kaugel on veel keegi maha jäänud.
Miks keegi hurraa ei hüüa? Taustaks on selline vinge muusika, et ehee, ja-ah, siin ei jõua järgmisi ära oodata.
Kõik? Ee, sealt tuleb veel keegi. Jah, muidugi, niiviisi kolonne venitada, on ohoo.
Ja kelle see lipp selline on?
Oh, tüdruk rivis!
Näha on, et tudengid tulevad veel tagapool, no need on kindlalt kodumaa kaitsjad. Need – nagu kokku kogunevad, raamatute-sulepeade-joonlaudadega – , oeh, tal on rapiirid!
Sa vaata ainult! See on professuur.
Politsei! Isegi mingisugust laulu laulavad. Sapöörid, või kes see seal läheb, aah? … Vertuhai[v].
Siin on meie päästjad. Aga kes need sellised on? Üldse esimest korda näen.
No nüüd läks tehnika, kusagil kaugel-kaugel. Mu jumal! Kaks tanki.
Eh, laon selle kõik moskvalastele naermiseks välja.[vi]
Vot nii, nalja ja teravmeelsusega, võtab meie rahvas esimest maid vastu.
Ronin teie katusele? Roni peale!
(Peatati)

[i] blin – блядь’i (eesti k lits) viisakam asendus, tõlkes ’pannkook’
[ii] pizdets – ¬vabatõlkena näit ’täitsa perses’ vms, (üliuniversaalne väljend)
[iii] ohujet – vabatõlkena näit ’no mine perse’, ’täitsa lolliks võib ju minna’ vms
[iv] (…) ebaselgema diktsiooniga
[v] slängis vangivalvur
[vi] et nad saaksid selle üle naerda

„Kas ma ütlesin kellegi kohta konkreetselt, vahi, ta on jobu, läheb seal?“ küsib Menkov ja vastab: ei. „Mina kasutasin roppusi ainult sidesõnadena.“
Kui ta nägi kaugelt lähenemas lippu, millel vikerkaarevärvid, ei saanud Menkov aru, mis pataljon see on. Siis ta ütleski nii (väljavõte Päästeameti tellitud tõlkest): „See on ju lihtsalt üle mõistuse, a mis lipp see on, pederastlik mingi või?“
Kui tuli tehnika, kommenteeris Menkov: „No nüüd läks tehnika – kusagil kaugel-kaugel. Mu jumal. Kaks tanki.“
Sellest lausest sai inspiratsiooni ka näitleja Ott Sepp, kes tegi sellest oma stand-up-kavasse terve sketši. Sepp seisab paraadil ja näeb – tuleb tank. Vaikib 15 sekundit. „Veel üks tank!“ Rahvas saalis aplodeeris. Paraadi tögamine jõudis kohale.
Kui paraad lõppes, läks Sergei tagasi Kesklinna komandosse. Kella 15 ajal pani ta video Facebooki üles ja jagas seda kõigile, kuigi tegelikult tahtis näidata vaid oma sõpradele. Kolme tunni pärast jõudis video Youtube’i, Menkov käskis selle kohe maha võtta (võeti ka), kuid tegu oli tehtud – õhtuks oli kogunenud 50 000 vaatamiskorda.
Sõbrad irvitasid, kuid Sergei manitses neid mitte naerma: „See on tegelikult kurb!“
„Meie, eestlased ja venelased, saame sellest teemast ühtemoodi aru – paraad venis! Me ju käisime kõik nõukaajal paraadil, kõik oli korraldatud. Teadsime, et kolonnide vahel mingit vahet jääda ei tohtinud.“ Sergei meelest oleks olnud ilus, kui Kaitseväe paraadil läheks kõik kiirelt üksteise järel.

Palume tööle mitte tulla!
25. veebruari hommikul kell 8 lõppes Menkovil vahetus. Enne kojuminekut helistas talle Päästeameti pressitöötaja, kes käskis video Facebookist maha võtta. Menkov ei võtnud, kuid piiras ligipääsu. Siis teatas komandopealik, et „võid tööle mitte tulla, oled teenistusest kõrvaldatud. Algab distsiplinaarmenetlus.“
28. veebruaril nõuti Menkovilt seletuskirja, mida ta tegi paraadil. Menkov kirjutas: „Olin valves, istusin autos ja ootasin, millal paraad läheb mööda. Kõik.“
31. märtsil vabastas Päästeameti peadirektor Menkovi teenistusest. Põhjus: rühmapealik-tuletõrjuja Menkov oli ropendamisega kaotanud kolleegide usalduse. Video on solvav ja ebaeetiline. Käskkirjas seisab, et Menkov päästeametnikuna laimas ja halvustas teisi riigiasutusi ja välisriikide esindajaid.
„Mulle heidetakse ette, et mina rikkusin oma ametnikueetikat. Kuna ma olen päästeametnik, kas ma siis ei tohi väljendada oma mõtteid?“ küsib Menkov. Ta mõistaks karistust, kui oleks läinud põlengule ja alustanud seal filmimist: „Näete, siin on joodikud, raisad, panid põlema maja. Ise olete süüdi, jobud. Ma ei kavatsegi teid päästa.“
Sel juhul nõustuks ta teenistusest vabastamise otsusega. Aga praegu, arvab Menkov, on ta vallandatud oma arvamuse väljendamise pärast.
Kohtul tekkis küsimus, kas päästeamet on üldse venekeelseid kommentaare analüüsinud. Kuna tõlge puudus, ei saanud kohus hinnata Menkovi süüd ega seda, kas karistus oli propotsionaalne.
Või on küsimus vene rahvuses, ehkki Menkov kõneleb puhast eesti keelt? Sellele viitab tema sõnul üks teine juhtum. Kaitseliidu avalike suhete osakonnas töötanud kunagine telediktor Urmas Reitelmann nimetas mullu Facebookis pagulasi „Euroopasse valgunud saastaks“ ja 300 000 Eestis elavat venekeelset elanikku „300 000 parasiteerivaks tiblaks“. Reitelmanni ei vabastatud ametist, vaid viidi teisele tööle.
Aprillis kaebas Menkov ametist vabastamise kohtusse, ta nõuab käskkirja tühistamist ja hüvitist – Menkov palub hüvitise suuruse ise kohtul määrata. Menkov oli päästeametis kõige kauem töötanud rühmapealik, tal pole olnud ühtegi tööalast rikkumist. Ta kavatses töötada veel seitse aastat, selle ajaga oleks ta teeninud 91 000 eurot. Kuna avaliku teenistuse seaduse muudatuse tõttu ei saa teda tööle ennistada, kaotab Menkov tublisti pensioni suuruses. Praegu saab 25 tööaasta eest teenistuspensioni – 40 protsenti palgast. Kui ta oleks töötanud 30 aastat (nagu plaanis), kasvanuks teenistuspension 50 protsendini.

Päästeamet tellis tõlke
Päästeamet leidis juunis, et Menkovi „kommentaarid videole pole mitmeti tõlgendatavad“ ja tõlget polegi vaja.
Oktoobris saabunud halduskohtu määrus põrmustas selle seisukoha. Menkovi ametist vabastamise käskkirja nimetati „üldsõnaliseks ja ebamääraseks“. Kohtul tekkis küsimus, kas päästeamet on üldse venekeelseid kommentaare analüüsinud. Kuna tõlge puudus, ei saanud kohus hinnata Menkovi süüd ega seda, kas karistus oli proportsionaalne. Seega tuleks käskkiri tühistada. Kohus andis Päästeametile erandkorras võimaluse täiendada oma tõendeid. Päästeamet telliski videole tõlke.
Menkovi tasuta juriidiliselt nõustav Andrei Vesterinen selgitab, et tõendite esitamine kohtumenetluses on vastuolus seaduse ja Riigikohtu otsusega. „Päästeamet oleks pidanud juba distsiplinaarmenetluses esitama tõendid, kuidas Menkov ikkagi soovis riivata teiste tundeid. Nüüd soovib Päästeamet oma vigu parandada kohtus,“ imestab Vesterinen.
Päästeameti pressiesindaja Annika Koppel möönab, et tõlke küsimus tõusis kohtumenetluse käigus. Kuid tõlketagi on Päästeamet kindel, et Menkov halvustas „nii Päästeameti kui ka teiste Eesti riigi institutsioonide väärtusi ning levitas seda sihilikult ja avalikult“.

Kas blin on pannkook või midagi veel?
17. oktoobril esitaski päästeamet kohtule video tõlke, kuid palus istungi vähemalt nende tõlgete arutamise ajaks kinniseks kuulutada. Näiteks iga mõistlik inimene saab aru, et järgnevad sõnad on riigiametnikule kasutamiseks lubamatud. Menkov kasutas venekeelseid sõnu ja väljendeid, mis on eesti keelde tõlgituna järgmised: блядъ – lits, ни хуя – mitte munnigi, стропа – pikk tropp, еб твою мать – niku sinu ema, снежные люди – lumeinimesed (EKSS, Tln, 2009 on lumeinimene oletatav ürginimeselaadne karvane olend), внуки СС-овцев – SS-laste lapselapsed, педарастический – pederastlik, блин – otsetõlkes pannkook, litsi viisakam asendus, пиздец – vabatõlkena „täitsa perses“, охуеть – täitsa lolliks võib minna, no mine perse jms.
„Ma ei tea, keda ma solvasin,“ ütleb Menkov.

_________________
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
PostitusPostitatud: 28 Dets, 2016 14:48 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 17223
Väga leebe tõlge...kontekstis tuleks ju tõlkida, et Kupi poisid pole mitte "mahajäänud", vaid pigem ikka "alaarenenud". Ja sedasorti asju on seal palju...

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
PostitusPostitatud: 28 Dets, 2016 18:38 
Eemal
Liige

Liitunud: 22 Okt, 2005 21:57
Postitusi: 2735
Ma ka ei mõista, kuidas nüüd tahetakse väita, et sulaselge vene šhovinistlikus stiilis mõnitamine, on nüüd järsku "kriitika paraadi korralduse aadressil". Ekspressis võiks välja tuua, ka mis masti mees Vesterinen ise on.

_________________
Unforeseen consequences


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
PostitusPostitatud: 29 Dets, 2016 1:08 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 23 Veebr, 2015 1:14
Postitusi: 327
...
Natuke kannatust, uus teadusharu yanatoomia avab silmad!

_________________
Shit stalo ludshe, shit stalo veseleje (J.V.Stalin)


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
PostitusPostitatud: 29 Dets, 2016 1:36 
Eemal
Liige

Liitunud: 12 Nov, 2005 23:59
Postitusi: 1965
Asukoht: Lõuna
Seitsmekümne seitsme pagulase elust antakse iga paari nädala järel põhjalik ülevaade, kuid seni pole meedias olnud ühtki artiklit tuhandetest uusimmigrantidest, kes saabuvad siia Venemaalt ja endistest SRÜ riikidest, kirjutab kolumnist Kaire Uusen.

http://arvamus.postimees.ee/3960803/kai ... 1482505759

Tsiteeri:
Seitsmekümne seitsme pagulase elust antakse iga paari nädala järel põhjalik ülevaade, kuid seni pole meedias olnud ühtki artiklit tuhandetest uusimmigrantidest, kes saabuvad siia Venemaalt ja endistest SRÜ riikidest, kirjutab kolumnist Kaire Uusen.

Miks ei taha me teada, kui paljud viimastel aastatel tulnud nn uusvenelastest on Eestis töö leidnud, kuidas neil läheb ja millised on nende väljavaated Eestis hakkama saada?

Statistika järgi on ida poolt Eestisse tulnud inimeste arv aga aasta-aastalt kasvanud – märgatavamalt umbes 2006. aastast. Eelmise aasta 6000 immigrandist olid pooled venekeelsed. Ohumärk on aga see, et rahvastikuteadlaste sõnul sukelduvad Venemaalt ja SRÜst tulijad peamiselt venekeelsesse ellu. Ja seda ajal, kui eesti keele mitteoskamine ja töövõimaluste piiratus on üks peamisi rahvuslike, sotsiaalsete ja majanduslike lõhede tekitajaid. Kehv integratsioon on juba niigi meile tagajärgi toonud – muukeelsete hulgas on rohkem väiksema sissetulekuga inimesi, rohkem töötuid ja halvale teele kaldujaid ning seepärast rohkem ka neid, kes Eestit halvustavad või unistavad suurest riigist.

Fakt, et igal aastal tuleb Eestisse vaat et Otepää-suuruse linnakese jagu nõukogude taustaga inimesi, peaks meid mõtlema panema nagu pagulaste puhulgi – mis neist edasi saab ja kas me aitame neil vajalikul määral Eesti ellu sisse elada? Me ei saa muuta enam seda, mis puudutab aastakümneid Eestis elanud venelasi, kes tulid siia teise riigikorra ajal, kel olid oma elu ja tuleviku suhtes hoopis teistsugused ootused, kuid me saame muuta uute immigrantide suhtumist ja käitumismalli.

Kahjuks ei tõmba eesti keel ja meel neidki, kellelt seda eeldaks. Oktoobris kirjutas Jaak Prozes Sirbis, et siinsetel soomeugri rahvastel on tendents hoopis venestuda ja seda veel 25 aastat pärast Eesti taasiseseisvumist! Seega fakt, et meile tuleb igal aastal tuhandeid venekeelseid uusi immigrante, mõjutab Eesti tulevikku rohkem kui pagulased või Euroopast tulevad tippspetsialistid, kes viie aasta pärast on siit lahkunud.

Samas peaksime ka teadma, miks on ida poolt tulevate immigrantide arv kasvanud? Venemaa poliitilistes avaldustes sarjatakse Eestit kõvasti. Samuti pole siin heldet sotsiaalsüsteemi ega erilisi töövõimalusi. Lisaks on Eesti ja Läti saanud otsaette sildi kui venelaste diskrimineerijad, mis peaks tulijaid pigem pelutama kui tõmbama.

Kui hiljuti avaldati Inimõiguste Instituudi tellimusel tehtud uuring uus-sisserändajatest, mainiti artiklites ja uudistes vaid põgusalt, et oluline osa immigrantidest tuleb Venemaalt ja endistest SRÜ riikidest. Isegi EKRE ja IRL, meie tulised rahvuslased, ei ole sel teemal sõna võtnud. Kirjutame vaid moslemitest või mustanahalistest ja muretseme nende, mitte aga kümneid kordi suurema arvu inimeste pärast. Kohati meenutab olukord Benny Hilli nalju, et sellal kui ühte väikest mehikest klohmitakse ja tema sisenemist takistatakse, jookseb selja tagant ilma takistuseta läbi suur inimparv.

Noorte venelaste imetlusväärne eesti keel

Kuid venelastest uusimmigrantidest ei taha ma kirjutada sugugi negatiivsest aspektist.

Pärast pagulaskriisi algust on eestlaste suhtumine venelastesse märgatavalt paranenud, isegi kommentaarides, kus kirutakse mustanahalisi ja moslemeid, räägitakse venelastest kui omadest. Paljud ettevõtjad on avalikult öelnud, et kui saaks, avaks nad uksed venelastele, ukrainlastele ja teiste endiste nõukogude riikide tööjõule. (Mis sest, et mu vanaisa pööraks selle jutu peale hauas ringi.)

Jah, Eestis elab ja töötab väga palju äärmiselt intelligentseid ja meeldivaid venelasi, kellele tahaks teha sügava kummarduse. Nõukogude ajal poleks uskunud, et tuleb aeg, kui nii paljud vene noored räägivad puhast eesti keelt või et vabas Eestis võivad poliitilisteks liidriteks tõusta vene taustaga inimesed. On märgata, et eesti keeles hariduse saanud venelastes on midagi muutunud, nad oskavad märksa paremini mõista eestlase hingeelu, isegi kui nad kõigi vaadetega ei taha (veel) nõustuda.

Mitmedki eestlased, sh kultuuriinimesed on saanud tänu soojadele sõbrasuhetele häid ametikohti Venemaal ning eestlaste seas on jätkuvalt neid, kellele vene kultuur on südamelähedasem kui Vabadussõda või 1920.–30. aastate Eesti elu ja lood. Ükski taanlane või norralane ei saa aru, miks nii suur hulk üle 50-aastastest eestlastest kuulab vene laule, pisar silmas, või vaatab euroopa filmi asemel meelsamini Šuriku seiklusi või Moskvat, mis pisaraid ei usu. Ja paljud põllumehed tahaks teha Euroopa «ülbete ja rikaste» asemel äri hoopis Venemaaga, mis sest, et venelane kord peksab, kord armastab. Ehkki ükski eestlane ei unusta veel niipea esivanematele tehtud ülekohut, sh Siberit ja vangilaagreid, näitab inimlik tasand eestlaste leebumise märke.

Eesti integratsioonipoliitikas on unustatud ära üks väga oluline asi. Nimelt see, et vabatahtlikult ei taha ükski võõras eestlaseks saada, vaid selleks on vaja präänikut, mille sees peidab end sundus. Nii on igas lääneriigis. Kui meile jääb mulje, et välismaal kõigutavad immigrandid jalgu ega tööta, siis Rootsi, Taani, Saksamaale ja mujale sõites avastate, et enamik neist, sh vähese haridusega sissesõitnud, olgu kahekümnesed või kuuekümnesed, õpivad kohaliku keele kiiremini selgeks kui Eestis aastakümneid elanud inimesed. Olen tõsiselt kade olnud, kuidas Albert Ghanast, Nizar Süüriast ja Julia Venemaalt räägivad vaid pooleaastase koolituse järel Taanis olmetasandil kohalikku keelt. Taani keelt, mida pole sugugi lihtne õppida, eriti selle hääldust.

Aafriklased, araablased, isegi venelased, kes Lääne-Euroopasse on läinud, ei ole keelt selgeks saanud õpijanust, vaid ikka majanduslike huvide tõttu: saada tööd, raha (toetusi), elupaika ning elada tulevikus rahulikku-turvalist elu. Toetused, hüved jm on igas riigis seotud keele-, töö- jm nõuetega. Isegi Rootsis, mis näiliselt kummardab sissetulijate ees, ei saa mitte ükski inimene tööd rootsi keelt oskamata ega Rootsis oma haridust/kutseoskust täiendamata. Lääneriigid ei lase erinevalt Eestist ja Lätist sissesõitnutel pähe istuda, näiteks ei nõuta rootslaselt kunagi sissesõitnute emakeele oskamist.

Ja mis toimub Eestis? Kõik võivad rahulikult oma keelt rääkida, eesti keele oskus polegi nagu oluline. Selle taustal võib küsida, kas Eesti on ikka iseseisev riik, kui me ei julge või ei taha end vajalikul määral kehtestada? Seega, kui immigratsioon üha suureneb, kui tulijate huvi on majanduslik, siis tuleks seda Eesti ühiskonna ja majanduse huvides tugevamalt mõjutada, kallutades-painutades tulijaid meie järgi, mitte vastupidi.

Kui seda kohe ei tee, on hiljem raske midagi nõuda või ultimaatumit esitada. Mida annab teha, et uusimmigrandid idast õpiks kohalikku keelt, nagu nad teevad läände minnes? Tuleb riiklikul tasandil otsustada, et teisiti Eestis elades hakkama ei saa (mis sest, et on näiteid, et saab). Eesti keel olgu nagu pilet või viisa, millega tulevad kaasa kõik muud hüved ja ka isikliku arengu võimalused. Alles siis tekib inimesel vajadus ja huvi õppida.

Eestis ei tohiks enam olla tähtajatu lepinguga töökohti, kus saab töötada eesti keelt oskamata (see on isegi ohtlik, kui ei saada aru näiteks ohutusreeglitest). Kui muu ei aita, võiks eesti keele õppimise mingiks perioodiks siduda tuleviku hüvedega – miks mitte kas või maksusoodustuste või esimestel aastatel üürikulude hüvitamisega, sest tänapäeva maailmas paneb raha rattad käima, see on ju peamine tegur, miks üldse riigist riiki liigutakse.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
PostitusPostitatud: 30 Dets, 2016 10:57 
Eemal
Liige

Liitunud: 31 Mai, 2007 14:17
Postitusi: 2945
Kõige olulisem jäetakse millegipärast nimetamata - üheski eeskujuks toodud riigis ei ole suurimale immigrantidele grupile sellises mahus riiklikku emakeelset haridusprogrammi nagu Eestis ja Lätis. Kui oleks, oleks neil ka täpselt samasugused probleemid, ainult natuke väiksemad. Juriidiliselt on meil üks riigikeel, aga faktiliselt kaks riigikeelt. Kuni seda sallitakse riiklikul tasemel, seni ei maksa ka viriseda, kui midagi ei meeldi. Kuni pole kultuurilist tõket, jätkub sisseränne idast. Haridussüsteem on esimene, mis peab igas riigis kultuurilise kaitsetõkke tekitama. Mis jääks järele Prantsusmaast, kui seal oleks lisaks veel araabiakeelne riiklik haridus lasteaiast alates? Mitte et neil praegu probleeme vähe oleks. Lisaks keelele mõjutab haridus ka meelt, levitades iga keeles oma meelismüüte. Ühtedele räägitakse omas keeles, et Muhhamed ja Allah on üle kõige ja teistele, et nad on poole Euroopa vabastajad ja kultuuritoojad.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
PostitusPostitatud: 30 Dets, 2016 17:18 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 17223
Hea lugemine eesti spiooni teemadel...

Tsiteeri:
Gocha Beltadze: kuidas kohalik kärarikas lumpen teenib Vene eriteenistuse huve2

Gocha Beltadze
vabakutseline ajakirjanik
30. detsember 2016 13:34


Inimestel on tavaliselt komme unustada asju kiiresti ja vahel paratamatult ka jäädavalt. 1. jaanuari lähenedes on mul tekkinud tunne, et üks käesoleva aasta minu arvates siiski väärt uudistest on läinud täpselt sedasama saatuserada pidi. Aga mis seal ikka. Tuletame meelde ja puhume sellele uuesti kas või viivuks hinge sisse, kirjutab Gocha Beltadze.

13. mail teatas Vene föderaalne julgeolekuteenistus (FSB) väidetavalt Eesti kasuks luuranud spiooni tabamisest Peterburis. Esmapilgul tundus kogenud Eesti diversandi kinnipidamine – nagu edastati mõningates Vene meediakanalites – järjekordse tšekistide töövõiduna. Ent on alust arvata, et tegelikult toimus see vastastikusel kokkuleppel.

Asi on selles, et spioonimaailmas toimub sissekukkunud agendi «vastuvõtt» karmilt. Kogu selle tegevuse eesmärk on inimese murdmine. Kuna teatavasti selle saavutamine on hirmutamise ja kõikide teiste olemasolevate vahendite abil eriteenistuste puhul aksioom, siis tihtipeale osutub kahtlusaluse rääkima panemine vägivaldseks – nii füüsiliselt kui ka vaimselt.

Aga Arsen Nodarovitš Mardaleišvili kinninabimine ja sellele järgnenu paistsid toimuvat täielikus idüllis, kus kõik läks ladusalt stsenaariumi järgi. Effessbešniku küsimusele, kas Mardaleišvili teab, mis põhjusel ta peeti kinni, vastas väljapuhanud ilmega mees stoilise rahuga, et spionaaži eest.

Pärast seda tuli stseen, kus kaks musta ülikonda riietunud julgeolekutöötajat – nagu sotsialismi ajastu parimates nõukogude traditsioonilistes kinofilmides – võtsid süüteos kahtlustatava käe alt kinni ja toimetasid ta mikrobussi.

Ent mitte kordagi ei surutud teda vastu maapinda, nagu on tavaks, sest sel korral ei olnud tegemist järjekordse episoodiga igipõlisest võitlusest Vene vastuluure ja Eestist pärit «diversandi» vahel – värvikas kinnipüüdmis-show, mida nägime kaitsepolitsei (kapo) ohvitseri Eston Kohvri puhul, jäi lihtsalt ära.


FSB 2013. aasta 14. mail tehtud foto Moskvas asuva USA saatkonna töötajast Ryan C. Fogle'ist. Saatkonna poliitosakonna kolmanda sekretärina töötanud mees peeti kinni väidetavalt sel hetkel, kui ta püüdis suure rahasummaga värvata Vene eriteenistuse ohvitseri. Vene vastuluure hinnangul oli vastu maad mahasurutud isik CIA salaagent.

Selle asemel söödeti meediale ette kasina sisuga teave, milles märgiti, et FSB pidas Vene Föderatsiooni kriminaalkoodeksi paragrahvi 276 (spionaaž) järgi toime pandud kuriteos kahtlustatuna kinni 1969. aastal sündinud kodakondsuseta Eesti elaniku Arsen Mardaleišvili. Teates lisati, et mees «kogus Eesti kaitsepolitseiameti ülesandel eesmärgipäraselt sõjalise iseloomuga salajasi andmeid Venemaa relvajõudude kohta. Leke, mis välismaal oleks võinud anda riigi kaitsevõimele löögi.» Täiendavaid üksikasju väidetava välisriigi luuraja või tema kinnipidamisoperatsiooni kohta Vene eriteenistus ei soostunud avaldama.

Nagu öeldakse, peitub saatan detailides: lugu pandi kiiresti kalevi alla, sest Mardaleišvili minevikust torkavad silma skandaalsed nüansid.

Mardaleišvili minevik

Noores eas paelus Mardaleišvilit väga seadusliku varga elu. Et selleks saada, peab kriminaalset karjääri tegev platnoi vähemalt korra oma elus kinni istuma. Noor Arseni (1) ei pidanudki kaua ootama, kui ta 1996. aastal mõisteti Krasnodari krais röövimiste eest kaheksaks aastaks parandusasutusse, kus ta tegi läbi karmi elukooli.

Pärast vabanemist tutvus ta mingil hetkel kirja teel ühe Kohtla-Järves elava naisega ja armus temasse. Sageli tavatsetakse rääkida, et tõeline armastus ei tunne piire. Nii oli see sõna otseses mõttes ka meie Pierrot' ja Malvina puhul, kui romantikust Mardaleišvili sõudis paadiga üle Narva jõe kallima juurde.

Meie aja «kangelase» visadus ei jäänud tasumata. Nimelt aitas Mardaleišvili teost kuulda saanud ja sellest heldinud kodakondsus- ja migratsiooniameti naisametnik tal hiljem saada halli passi, võimaldades endisel illegaalil jääda Eestis paikseks ja rajada kodu.

Siiski jäi tuntud revolutsionääride suguvõssa kuuluvale (2) ja mässajast Gruusia rahvuskangelase Arsena Marabdeliga (3) sama nime kandvale mehele sellest väheks. Mardaleišvilil olid suuremad ambitsioonid elus – ta otsustas pühenduda kohaliku venekeelse elanikkonna kaitsele.

Veelgi enam.

Ajakirjanduse andmeil õpetas ta lastele käsitsivõitlust «Vene stiil». Hoolimata sellest, et Mardaleišvili ei ole kunagi õhudessantvägedes teeninud, organiseeris ta noorte margelovlaste (4) jaoks dessantlaste klubi ja korraldas neile väljasõite Venemaa sõjaväebaasidesse, kus harjutati langevarjuga hüppamist. Peale selle tegi 2008. aastal Öise Vahtkonnaga liitunud ja selle Kohtla-Järve piirkonna üheks juhiks saanud Mardaleišvili ettepaneku luua Eesti venekeelsele elanikkonnale sportlik-patriootlik klubi.



Video «Vene stiili» seminarist Krimmis 2013. aastal.

Möödusid veel mõned kuud ja Mardaleišvili pääses niinimetatud antifašistliku liikumise kitsasse otsustajate ringi. Ent juba 2010. aastal lahkus ta sealt koos mõttekaaslastega. Ametliku põhjusena toodi välja, et Mardaleišvilil tekkisid juhtkonnaliikmetega lahkhelid, aga mõningate vahtkondlaste sõnul lahkus mees hoopiski raha varastamise tõttu. Siinkohal peab meelde tuletama avalikku saladust, et Öist Vahtkonda rahastatakse naaberriigist.

Pärast Mardaleišvili kinnipidamist Peterburis asusid paljud tema võitluskaaslased, sõbrad ja naabrid kohe teda salgama. Kõigest üks neist astus «Grusiini» eest välja. Tema sõnul on Mardaleišvili alati olnud lahke. Näiteks olevat mees pidevalt aidanud Kohtla-Järvest pärit trellide taga istujaid ja saatnud neile raha. Samuti sai mainitud lastele antud tasuta võitlustunde. Ent mis kõige tähtsam! Väidetavalt «Arseni järgis ponjatijat (5) ning ei saanud seetõttu olla kits (6) ja teha mentidega (7) koostööd.»


Teised seevastu rääkisid Mardaleišvilist kui taltsutamatust dessantnikust-pujäänist. Meenutati tema igapäevaseid joomatuure ja ebaadekvaatset käitumist. Ka seda, kuidas mees korraldas mürglit kohalikes õllebaarides ja restoranides. Lõpetuseks vihjas keegi ettevaatlikult, et Mardaleišvili ei ole see, kellena ta on paistnud.

Raske öelda, kus peitub siin tõde.

Ja loo alguse juurde tagasi tulles. Milleks oli siis kapol vaja värvata sellist kriminaalset elementi nagu Mardaleišvili? Millist kasu sai tuua selline asjatundamatu ja ebaadekvaatne inimene, kes kunagi tahtis saada seaduslikuks vargaks?

Vana «hea» tuttav

Vastuseid ei pea arvatavasti kaugelt otsima. Niidid peaksid viima riigireeturist kapo endise töötajani Aleksei Dressenini.

Miks nii arvan?

Mitu aastat tagasi kirjutasin Vene opositsioonilisele raadiojaamale Ehho Moskvõ blogi jaoks lugusid Eestis tegutsevatest Moskva heaks töötavatest poliitilistest ühendustest ja isikutest. Peale Öise Vahtkonna uurisin ka näiteks ajalooklubi Front Line juhatuse kunagise esimehe Maksim Demidovi tegemisi. Mees osales aprillirahutustes 2007. aastal ja kandideeris kaks aastat hiljem Tallinna linnavolikokku valimisliidu Klenski Nimekiri koosseisus. Lisaks võtsin uurimise alla kohalikke našiste. Ent ühel hetkel artikli kirjutamise ajal võttis minuga üks allikaist ühendust ja ütles, et kapos tuntakse minu tegemiste vastu huvi. Mulle mainiti ka kindel nimi. See ei olnud ei keegi muu kui Dressen.

Mõne aja pärast järgnes impeeriumilt vastulöök. Lubjanka poisid (8) käisid minu tööandja juures ja tegid viisakalt selgeks, et ei maksa seda teemat enam surkida. Hirmunud kolleegid teisel pool Narva jõge imestasid, kuidas suutsin suisa Eestis Kremli ametnikud vihaseks ajada.

Sellega aga lugu ei piirdunud.

Järgnevalt häkiti sisse minu meili. Lisaks korraldati interneti avarustes minu vastu infooperatsioon. Asjasse kaasati lausa mitte kuidagi Eestiga seotud venekeelne portaal, mis keskendub ainult Põhja-Kaukaasia uudistele. Nende eesmärk oli mind diskrediteerida. Peale selle läks sotsiaalmeedias lahti nõiajaht. «Kes see Gocha Beltadze selline on? Ta tuleb viivitamatult üles leida!» kõlas Facebookis ühe Eestis elava Kremli propagandasõduri venekeelne üleskutse. Mõne aja pärast kustutas ta selle postituse siiski ära – ju sai agitaator ise aru või talle anti märku, et ta läks vähe hoogu.

Näis, et torkisin vägagi hella kohta.

Ning nüüd, aastaid hiljem on too seik aina enam süvendanud minus kahtlust, et vana «hea» tuttav Dressen kaudselt kureeriski selliseid suurvene šovinismist pulbitsevaid ühendusi nagu noored margelovid, Öine Vahtkond, Vene Kaasmaalaste Ühendus jne.

Kas teadsid vahtkondlased ise, et nende kuraator on kapo ametnik, kes töötas Venemaa heaks, kui neid värvati. Usun, et mitte. Ilmselt arvasid poliitintrigaanid, et tegemist on mõne provotseeriva agendiga, keda nad saavad enda huvides ära kasutada. Aga nagu hiljem selgus, polnud Dressen ei Ratškovski ega Sudeikin (9), vaid teenis hoopiski sama peremeest - Moskvat.

Seda kinnitab kas või seik pronksööst, kui Dressen kadus ära kõige pingelisemal ajal koos kapo vastuluureosakonda juhtinud politseidirektori Alo Lepikuga.

Selgus, et rahutuste ajal agentuuri operatsiooni juhtima pidanud Lepik ja tema abiline Dressen jõid kusagil vanalinnas end täis.

Ilmselgelt sai jõuametkonna töö tol ööl seeläbi tõsiselt kannatada. Ja mitte ainult selle pärast! Nimelt võis Öine Vahtkond saada just riigireeturilt Moskva kaudu teavet, millal Aljoša eemaldatakse, andes liikumise juhtidele võimaluse Tõnismäele «õigeks ajaks» rahvas kokku ajada.

Kohutav menüü

Kuigi Dressen teenis salateenistuse ohvitserina, on ta oma hingelt ikka vana militsionäär. Just nõukogudeaegseile korrakaitsjaile omasele värbamiskäekirja järgi kippuski ta kogu aeg lähenema selliste lumpeniks liigituvate sotsiaalsete elementidega nagu Mardaleišvili.

Sestap ei tasu imestada, et aja jooksul võtsid Öise Vahtkonna juhtkonnas koha sisse – pärisnimesid nimetamata – Süfiliitik, Suli, Altkäemakusvõtja, Poevaras ja Maksuvõlglane. Kõik neli eelnevalt kohtuotsusega süüdi mõistetud. Professionaalsele luureteenistujale on selline menüü košmaarselt närune valik.

Muidugi ei saa välistada, et kurjategijast ment värbas töödeldava materjali väljapressimise teel. Küll aga tasub rõhutada, et nad kõik on kusagil seltskonnas kinnitanud oma tutvust endise kapo ametnikuga.

Samal teemal veel midagi huvitavat.

Mitu kuud tagasi tunnistas sotsiaalmeedias üks pedofiilias süüdi mõistetud meesterahvas, et ka tema oli tuttav nüüd Venemaal redutava riigireeturiga. Tegemist on endise ajakirjanikuga, kes esindas süsteemivälist venekeelset opositsiooni (see tähendab mitte Keskerakonda). Selgitav märkus: Dressen jälestas lapsepilastamist ning räägiti, et see oli nende esimene ja viimane kohtumine. Tont seda teab.

Vahtkondlaste tegelik eesmärk

Nagu teada, ei kesta õnn igavesti. Kremli kureeritava Öise Vahtkonna de facto lõpuks võib pidada riigireeturiks osutunud Dresseni kinnipidamist 2012. aasta veebruariõhtut.

Just sel ajal panid paljud vahtkondlased ühendusest jooksu. Need, kes truumeeli alles jäid, põgenesid tormiliselt Venemaale, et jätkata seal võitlust «fašismi» vastu. Üks odioosne neist tuleb iga natukese aja tagant sealse meedia ette välja ja hakkab vahtu kloppima.

Millist kasu tõi see liikumine? Suure tõenäosusega lõi Vene luure selle kära tekitava ja marginaalidest koosneva kaasmaalaste organisatsiooni justnimelt kõrvaliste asjadega tegelemiseks, et juhtida tähelepanu tähtsamalt kõrvale.

Ei pea vast tähetark olema, et näha, kuidas Venemaa huvitub Eesti puhul eelkõige riigis viibivatest välismaa diplomaatidest, salajastest andmetest liitlaste ja loomulikult ka kaitseväe kohta, aga mitte Eesti poliitilisest eliidist ega skandaalsetest, end täis teinud kaasmaalastest.


Väike näide. Eelmise aasta lõpus mõisteti kohtulikult süüdi kolm kohalikku sissekukkunud FSB agenti. Mehed tegutsesid niinimetatud põllul. Kõik nad olid erinevalt marginaalsest Mardaleišvilist endised professionaalsed salakaubavedajad, kelle ülesanne oli jälgida tähtsaid objekte, mille näitas neile kätte kuraator. See on tegevus, mis on oma olemuselt tähtsam kui kaasmaalaste korraldatav kirev avalik üritus, millel otsesed tulemused puuduvad.

Ning lõpetuseks tekib paratamatult veel üks küsimus: milleks oli vaja siis maskeraadi Mardaleišvili kinnipidamiseks? Mehe puhul, kes peale võõraste rasketest rahakottidest vabastamise midagi muud ei osanud. Vastus on taas sama: suitsukate millelegi või kellelegi.

Nagu näha, suutis Vene luure järjekordselt üllatada, mängides mitmekäigulist kombinatsiooni, kasutades ära kogu arsenali selles uues külmas sõjas lääne ja ida vahel.

Ja seda ajal, kui mitmed Eesti eliidi tegelased räägivad suhete soojendamise vajalikkusest Venemaaga ja külastavad erinevaid ärifoorumeid, samal ajal kui tegelik vaenlane tegeleb Eesti kaitsepolitsei ohvitseri, ärimehe (10) ja isegi mõttetu niinimetatud spiooni kinnipüüdmisega.

Mis saab aga Mardaleišvilist, ütleb aeg. Minule teadaolevalt on kodakondsuseta mees loobunud Eesti konsuli abist. Märk sellest, et tegevust orkestreerib FSB. Küll tahab tankist usutavasti millalgi koju minna. Ent kuhu? Eestisse? Kahtlen.

Siinkohal on viimaks paslik meenutada tuntud spioonikirjaniku John le Carré sõnu raamatust «Õilis koolipoiss»: «Kodu on seal, kuhu sa lähed, kui sul pole kuhugi enam tagasi minna.»

(1) Nimi Arseni on venekeelses kultuuriruumis levinum variant kui Arsen. Mõlemad vormid tulenevad kreekakeelsest sõnast arsenikos, mis eesti keeles tähendab «mehelik».

(2) Mardaleišvilid on Gruusias tuntud kommunistide suguvõsa. Nõukogude ajal kuulusid mitu tähtsat ametikohta kohalikus aparaadis neile.

(3) Arsena Odzelašvili (umbes 1797–1842), tuntud ka kui Arsena Marabdeli («Marabdast» gruusia keeles) – oli gruusia lindprii, kes röövis rikkaid, et aidata vaeseid. Kogus lihtrahva seas populaarsust kohalike aadlike ja Tsaari-Vene võõrvõimu vastu võideldes.

(4) Vassili Filippovitš Margelov (1908–1990) – punaarmee kindral ja Nõukogude Liidu kangelane. Juhtis 1954–1959 nõukogude õhudessantvägesid ja uuesti 1961–1979. «VDV õige isa».

(5) Ponjatija (понятия) – «vanglakoodeks» vangis istuvate noorte pättide slängis

(6) Vene keeles сука (otsetõlkes «lita»).

(7) Vene keeles мусор (otsetõlkes «prügi»).

(8) FSB peahoone asub Moskvas Lubjanka väljakul.

(9) Pjotr Ivanovitš Ratškovski (1853–1910) ja Georgi Porfirjevitš Sudeikin (1850–1883) – Tsaari-Vene salapolitsei Ohranka poliitilise jälgimise meistrid. Mõlemad mehed kogusid tuntust keisrivõimuvastaste organisatsioonide hävitamisega.

(10) Veebruaris peeti Moskvas spionaažis süüdistatuna kinni Eesti lennundusärimees Raivo Susi.

Gocha Beltadze on vabakutseline ajakirjanik, kes kajastas 1990ndatel mitmes Venemaa mainekas lehes krimiuudiseid. Viimased 14 aastat on ta elanud Eestis.



http://arvamus.postimees.ee/3962875/goc ... stuse-huve

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
PostitusPostitatud: 07 Jaan, 2017 15:29 
Eemal
Liige

Liitunud: 16 Apr, 2008 19:19
Postitusi: 1311
Asukoht: Soome
Kas keegi võiks panna täismahus selle artikli? http://epl.delfi.ee/news/lp/yana-toom-v ... d=76815906

Tekkis huvi sest lugein Sutropi artikel: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/sutrop ... d=76837900


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
PostitusPostitatud: 07 Jaan, 2017 16:53 
Eemal
Liige

Liitunud: 12 Jaan, 2011 22:13
Postitusi: 547
http://epl.delfi.ee/news/lp/yana-toom-v ... d=76815906

Yana Toom: võin mürki võtta, et iga teine eestlane pole kunagi Narvas käinud
06. jaanuar 2017 14:55
Maris Meiessaar, maris.meiessaar@lehed.ee

Pilt
"Me peame kuidagi sõbralikult üksteise kõrval elama," ütleb Yana Toom, mõeldes eestalstele ja venelastele. "Usun, et olmetasandil oleme selleks täiesti võimelised, aga poliitiliselt… "Foto: Priit Simson

Vene lastele jäetakse integreerumisõppes mulje, et kõik eestlased kodus muudkui ketravad ja külvavad. Sellistest väikestest asjadest kujunebki lõpuks Eesti eestlasi ja venelasi üksteisest eraldav sein, usub europarlamendi saadik Yana Toom.

Europarlamendi saadik, üks Keskerakonna populaarsemaid poliitikuid Yana Toom (50) veetis aasta esimese päeva järjepanu intervjuusid andes. Mõistagi, sest Süürias sõjakurjategijaga vestlemas käimine tekitas inimestes palju küsimusi. Peale selle on tulemas kohalikud valimised ja pole välistatud, et sellestsamast sõjakurjategijaga vestlejast saab Tallinna linnapea. LP käis uurimas, mida arvab Toom tänapäeva maailmast ja kuhu ta sellel pildil enda asetab.

Ütlesite Süüria-kajastuse jooksul mitu korda, et uusaastaööks tuleb koju jõuda, isegi kui see tähendab Alepposse mittejõudmist. Jõudsite ilusti koju?

Jõudsime koju jah. Saabusime 31. detsembril magamata, sest lendasime kõigepealt Beirutisse ja siis Moskvasse. Andrei (Eesti Ekspressi ajakirjanik Andrei Hvostov, kes Toomiga Süürias kaasas käis – M. M.), kellel ei olnud pagasit oodata, läks varem välja ja helistas mulle: mine värvi huuled ära, siin seisavad ajakirjanikud kaameratega. Kujutate ette 50-aastast naisterahvast, kes on maganud 24 tunni jooksul kaks tundi! Joonistasin endale huuled ette ja läksin andsin intervjuu. Ise ei vaadanud, sest pilt oli kole, ma usun.

Kumb püha on teie jaoks tähtsam, kas uusaasta või jõulud?

Ikka uusaasta, ma ei ole usklik inimene ja mis ma siin ikka...

Ütlesite, et käisite Süürias iseendana, mitte europarlamendi saadikuna, Keskerakonna liikmena või kellegi teisena…

Ma käisin seal europarlamnedi saadikuna, kes ma olen, aga ma ei esindanud Euroopa Parlamenti. Seda esindab teatavasti spiiker, kelleks ma pole veel saanud. Mingeid volitusi pidamaks läbirääkimisi mul ei olnud, aga sellegipoolest kutsuti mind europarlamendi saadikuna ja sellises rollis ma sinna läksingi. Mis ei tähenda, et ma esindasin europarlamenti – seal on 751 liiget, kes väga kooris ei laula. Igal kohtumisel, kus ma sõna võtsin, alustasin sellest, et tere, rõõm teid näha, pean ütlema, et mina siin ei esinda europarlamenti, isegi oma fraktsiooni mitte, isegi oma riiki mitte ja kahjuks isegi mitte oma erakonda. Ma esindasin Yana Toomi, kellel on 25 000 valijat, kes mind huviga jälgivad.

Käisite seal siis oma fännide rõõmuks?

Muidugi mitte. Kui kutsutakse Euroopa Parlamendi liikmed, kes tunnevad selle teema vastu huvi ja avaldavad siirast soovi olla osa lepitamisprotsessist, siis on igati loogiline sinna minna. Kuu aega tagasi pärast eelmist visiiti kirjutasin ma Frederica Mogherinile (Euroopa Liidu välispoliitika juht – M. M.) kolm arupärimist Euroopa Liidu humanitaarabi kohta. Kellele see ikkagi läheb? Kas me ikka aitame mõlemat konfliktipoolt või ainult üht? Vastused peaksid saabuma kuskil jaanuari keskpaigaks. Siis vaatame, kuidas edasi minna.

Peamine ülesanne, mille ma olen ise endale pannud, on ikkagi see, et see debatt Euroopa Parlamendis taaskäivitada. Praegu on olukord jabur: Süüria konflikti lahendamisega tegelevad kõik, välja arvatud Euroopa Liit, aga pagulaskriisiga tegeleb Euroopa Liit peaaegu üksinda. See ei ole õiglane ja see ei ole tark.

Üks asi on humanitaarabi, teine asi on see, et me peaksime oma sõna ütlema ka seoses sõja ja rahu olukorraga. Praegu käib Süürias kodusõda ja Euroopa Liit on valinud poole, kuigi on juba väga selge, et Assadist jagu ei saada. Assad jääb presidendiks vähemalt mingiks perioodiks ja teha nägu, et me ei saa sellest aru, on rumal.


”Asi on selles, et on asju, mida venelane ei tohi öelda. See ei ole normaalne ega terve suhtumine, aga selline ta on."


Tuleb leppida sellega, et seal on see kuri mees, sõjakurjategija, ja kannatavaid tsiviilelanikke kuidagimoodi ikkagi aidata?

Just. Iga kord, kui me seame mingi režiimi vastu sanktsioonid, on tulemus see, et kannatavad tsiviilelanikud. Ega Assadil ei ole probleeme, tal ei ole toidu, joogivee, elektri, toasooja puudust. Tal on kõik okei.

Kas Venemaale kehtestatud sanktsioonide puhul kehtib sama paralleel, et nende pärast kannatavad eelkõige tsiviilisikud?

Ma ei tea, kas venelased üldse kannatavad. Ma tean, et on probleeme ravimitega, aga nii palju kui ma Venemaal käin – käin seal päris tihti ja räägin tavaliste inimestega –, siis neil on täitsa suva. Nad söövad mingit imelikku valgehallitusjuustu, mille nimi on Cuban Plaisir. Ma pole seda proovinud, aga väidetavalt on söödav. Jamón’id ja oliivid ei ole see, mille pärast peaks toimuma maailmapildi muutus. Putini reiting tõuseb, kas see meile meeldib või mitte, ja nad saavad nende sanktsioonidega hakkama. Hiljuti oli Äripäevas väga hea analüüs selle kohta, kas sanktsioonid ikkagi kahjustavad või ei kahjusta Venemaa majandust. Oli ka selline lause, et seal tuleb isegi väike majanduskasv. Nii et keda me nendega kahjustame peale iseenda, selles pole ma üldse kindel.

Pigem on see kahjustaja siis nafta hind?

Nafta hind on muidugi see, mis langetas vahepeal rublat, aga kui ma nüüd tahtsin Moskvas midagi osta, siis avastasin, et euro on juba 60 rubla, mitte 73 nagu kolm kuud tagasi.

Kui tihti te Venemaal käite?

Varem käisin päris tihti, kuna mu tütar õppis Moskvas. Nüüd on ta juba siin. Nüüd Süüriast tulles olin ainult lennujaamas, aga enne seda, paar kuud tagasi käisin Solovjovi saates ja siis käisin veel paar kuud enne seda. Moskvas käin, ütleme, kolm korda aastas, Piiteris tihemini, sest mul on Piiteri-sõltuvus. Mulle väga meeldivad raamatupoed, mis on lahti 24 tundi ööpäevas.

Mis teid veel sinna viib?

Piiteris on mul sõpru ja sugulasi. Mu ema on sündinud Leningradis, ma olen seal suurpere osa. Mulle väga meeldib, sest seal ei ole talvemasendust, seal pole kunagi pime ega igav. Suurlinn ja lähedal ka – ma olen Keskerakonna Narva piirkonna juht ja sealt on kahetunnine sõit – oleks patt seda võimalust mitte kasutada.

Eelolevatest valimistest rääkides: ütlesite võimalikust Narva linnapea kohast juba ette ära.

Narva linnapeaks ei tahaks saada jah. Ei taha kedagi kiusata, aga pole unistuste koht. Asi pole isegi kohas, see oleks valijate petmine. Kuna mind valiti Euroopa Parlamenti, siis kui mu Tallinna valijad avastaksid, et tulen Euroopa Parlamendist ära Narva tänavaid sillutama, oleks see neile vastuvõetamatu.

Aga Tallinna linnapea kohale justkui mõtlete. Kas Tallinna tänavate sillutamine oleks parem?

Ma pole seda öelnud. Ma olen öelnud seda, et me pole Jüri Ratasega sellest veel rääkinud. Me pole rääkinud sellest erakonna juhatuses. Otsustab ikkagi erakond, mitte Yana Toom.

Kas teil oleks selle arutelu üle hea meel, kui teile selline pakkumine tehtaks?

Seda otsustab jällegi erakond. Kui nad ütlevad, et on vaja Tallinnas ilmtingimata kandideerida, siis me peame rääkima, milleks ja kuidas. Narvakatele olen ma lubanud, et toetan neid valimistel, ja igal juhul teen seda ühel või teisel viisil.

Kui erakond otsustab nüüd ikkagi teiega pealinna linnapea ametist rääkida, siis mis te neile vastate?

Ma pole kunagi ühegi läbirääkimise käiku meedias avaldanud. Ma ei tee seda ka praegu.

Kohe „ei” ei ütle?

See oleneb mitmest faktorist. Kui tuleb väga hea kandidaat ja on selge, et läheb kakluseks – et ma söön kellegi hääled ära või midagi –, siis ma olen erakonna inimene ja saan aru, et tuleb erakonna vaatenurgast arvesse võtta miljon igasugust faktorit.

Ühest Jüri Ratase intervjuust tuli välja, et ei ole üldse välistatud, et europarlamendi saadik ei lähegi kandideerima. Kui me omavahel kokku lepime, siis ei ole välistatud.


"Jätke venelased rahule. Ärge tuletage meile meelde, et me oleme sisserändajate pojad ja tütred. Et me räägime [eesti keelt] aktsendiga või ei räägi üldse."


Erakond kaotab ju siis palju hääli.

Kaotab. Ühesõnaga, ma andsin praegu teile mõista kolme asja, millest ükski pole välistatud. Aga vähemalt on sõnum väga selge, et see kõik toimub erakonnas, mitte väljaspool seda. Jüril on 9. jaanuarini puhkus ja jaanuari keskel peaksime kokku saama ja arutama. Aega on vähe.

Väga tahaks mängida mõttemängu, et kui Yana Toom oleks Tallinna linnapea, siis mida ta teeks teisiti ja mida samamoodi. Mis on tehtud hästi ja mida võiks paremini teha?

Kõik on tehtud hästi, kuna minu koduerakond on Tallinnas võimul olnud pikki aastaid. Aga alati annab minna paremaks.

Aga enesereflektsioon ja arenguruum?

See on loomulikult väga tähtis. Kusjuures tagantjärele häirib mind juba ammu – sellest ajast, kui olin abilinnapea, mis oli minu esimene poliitiline koht – see, et käitusime opositsiooniga, kuidas ma seda nüüd ütlengi – väga ebasõbralikult. Kui ma ise sattusin riigikogus opositsiooni rolli, siis oli kohe tunda, et vot, ma tegin neile seda. See oli väga hea õppetund. Pärast seda on Euroopa Parlamendis olla lust ja lillepidu, sest seal keegi ei vaata, milline on sinu positsioon ja poliitiline grupp. Kui sul on mõistlik ettepanek, siis võetakse arvesse. On küll üks erand: vaene Marine Le Pen, keda kiusatakse igalt poolt. See on ebaõiglane, sest tal on samasugune mandaat nagu minul.

Kuidas Keskerakonnaga praegu on – kas Spisok Savisaara on teema?

Ei tea. Kui ta on teema, siis erakonnaväliselt. Mind seal ei ole.

Ainult laulus on siis olemas?

See on üks võimalus, mis võib täitsa laual olla, aga hetkel ma ei näe, kes selles Spisokis võiks olla.

Palju on räägitud sellest, et Reformierakonna edu pant on vastandumine Edgar Savisaarele. Savisaar on pildilt kadunud, järgmine loogiline sihtmärk oleks järgmine erakonna häältemagnet Yana Toom. Kas te tunnete midagi sellist?


Ma ei tea, kas see vastab tõele.

Teid ei ole kuidagi eriliselt sihikule võetud?

Olen sihikul olnud kõik need kaheksa aastat, mis ma olen poliitikas olnud, nii et midagi uut siin küll ei ole. Ma ei tea. Antikangelase tunnet mul absoluutselt ei ole. Ma sain ka pärast eelmist kurikuulsat Süüria-visiiti väga palju toetuskirju, ka eestlastelt. Ei ole see sugugi nii mustvalge, nagu võib tunduda Eesti lehti lugedes.

Kui Eesti lehtedest rääkida, siis mina tundsin ennast küll puudutatuna, kui te ükskord ütlesite, et eesti keel hakkab tasapisi välja surema, mis pole ju üldse vale. Läksin siis ja lugesin ka originaalteksti ja sealgi oli kõik adekvaatne, aga eesti keeles kirjutati sellest alusetult süüdistava nurga alt...

Asi ei ole üldse selles, kust midagi lugeda, asi on selles, et on asju, mida venelane ei tohi öelda. See ei ole normaalne ega terve suhtumine, aga selline ta on. See on ka põhjus, miks ma siis vabandasin. Ma ei võtnud oma sõnu tagasi, aga ütlesin, et ma saan aru, et see on teile tundlik teema, millest võite endi seas rääkida. Küll ma ootan ära selle aja, kui see on ka mulle lubatud. Aga veel ei ole see aeg.

Kas praegu ikka veel ei saa neist asjust rääkida?

Miks ma peaksin? Kas ma peaksin iga poole aasta tagant täiega reha peale hüppama ja mõtlema, et nüüd ma äkki ei saa vastu pead? On muidki asju, millega tegeleda.

Mis teemad veel eestlase närvi ajavad, kui venelane neist rääkima hakkab?

Paljud teemad, millega ma paraku tegelen. Keelenõudmised tööturul. Siin on probleem selles, et inimene lihtsalt ei tea, millest ma räägin. Kui ma räägin, et Narva taksojuht ei pea esseed kirjutama, siis alati on argument, et miks nad ei taha keelt õppida. Keele valdamine olmetasemel ja essee kirjutamine ei ole üks ja sama. See on ilmne. Narva-suuruse linna puhul on 500 taksojuhti. Nad ei ole mingid profid, nad on inimesed, kellele see on viimane võimalik tööots. Kui see talt ära võetakse, siis ta jääb nälga. See ei ole mingi luksusteenus, sest igasse linnaotsa maksab taksosõit kaks eurot. Ja me võtame keele pärast inimeselt võimaluse ära! See on ebainimlik. Tavainimesed lihtsalt ei tea seda. Selliseid probleeme on mustmiljon. Halli passiga inimesed näiteks. Tavainimene lihtsalt ei tea seda, ei taha rääkida ega süveneda ja see on väga kurb.


”Tegelikult ei ole naiste klaaslagi üldse süsteemne. Meie klaaslaed on meie enda mehed. Eduka naise kõrval on väga ebamugav olla, kui sa ise nii edukas ei ole."

Kas kuulajaid-süvenejaid tuleb juurde ka?

Kindlasti on juurde tulnud ja ma tunnetan väga selgelt, et eestlaste põlvkond vanuses kuni 30+ on palju avatum. Ma saan aru, et oli väga kurb ajalooline kogemus, aga juba mitu põlvkonda on möödas ja me ei pea kogu aeg tagasi vaatama ja mõtlema, mis 1944. aastal oli. Oli mis oli, elame edasi.

Noored ei lange kohe afektiseisundisse, kui okupatsiooni meelde tuletatakse?

Absoluutselt mitte. Kohtusin näiteks Tartu ülikooli tudengitega – esitati mõistlikke küsimusi ja viitsiti kaasa mõelda. Neil ei ole ajus selliseid ZIP-faile, mida sa ei ava, aga tead, et nii asjad on. Tuleb neid asju arutada ja seda teha on nendega palju huvitavam kui vanemate poliitikute põlvkonnaga. Vanemad poliitikud on väga kinni omaenda konstrueeritud reaalsuses, sest nad on omal ajal oma valijatele lubanud, et me [Eesti venelased] kõik sõidame ära. Ja nüüd nad peavad seda lubadust ikkagi õigustama, et olgu, nad ei sõitnud ära, aga me ikkagi surume nad alla. Inimestel ei ole kodutunnet. Paljudel ei ole siin kodutunnet. See on halb ja see on ka ohtlik.

Kuidas seda tekitada?

Kodakondsus. Muud ei ole. Anda kodakondsuseta inimestele kodakondsus. See oli minu mõte, millega ma tean, mindi koalitsiooniläbirääkimistele. Läks nii, nagu läks. Ehk järgmine kord läheb paremini. Happy hour halli-passi-inimestele – aasta jooksul saaksid kodakondsuse kõik, kes seda tahavad. Kes ei taha – ise loll, teema on maas. Enam kunagi sellest ei räägi. Minu üllatuseks ja rõõmuks toetas seda kuumalt Andres Kollist, kes omal ajal leiutaski halli passi kui ajutise lahenduse, sest siis ei teatud, mida nendele inimestele anda. Arvati, et nad võtavad Venemaa kodakondsuse. See pidi olema viis-kuus aastat. Nad ei võtnud Vene kodakondsust, aga ikka surutakse neid sinnapoole. Sellest tuleks järeldused teha. Kas meil on vaja siia juurde Vene kodanikke, arvestades meie suhteid Venemaaga? Vist ikka ei ole.

Integratsioon. Kuulda pidevalt juttu, et integreeru, sa pole piisavalt integreerunud, piisavalt hea meie jaoks – see tekitab inimestes protesti, eks ole?

Teate, mul on viis last, kes kõik on sündinud Eestis. Vanem on 27-aastane, noorim on 10-aastane, sündis 2006. aastal. Tal on koolis arengukavas selline peatükk nagu integratsioon. Teda integreeritakse oma sünniriigi ühiskonda. On see normaalne? See on täielik leninism – seal oli selline asi, et enne kui me lähme ühtseks, peame minema laiali. Väikese lapse pähe sisendatakse, et ta ei ole päris see. Ta pole päris siin. Ta peab õppima mingeid kombeid. Tuleb töövihikuga koju ja seal on imelikud asjad, et kuidas su vanaema ketrab. Ma väga vabandan, me oleme linnainimesed. Meie vanaema ei ketra. Ka vanavanaema ei ole kunagi kedranud. Ta loeb seda nagu mingit muinasjuttu ja me vääname päid, et mis vanamoodi rahvuslikke kombeid me kodus teeme… Sorry, meil ei ole talu. Pole kunagi olnud. Me ei külva midagi maha. Lapses tekitab see sellise tunde, justkui kõik inimesed peale tema külvaksid. Raamat ju kirjeldab reaalset elu. Kõik ketravad ja külvavad, aga meie siin istume. See on kõik kuidagi ülepeakaela tehtud.

Kui läksime temaga esimest korda Piiterisse, oli ta kuus aastat vana. Käis mööda Nevskit, vaatas ja ütles: emme, mulle nii meeldib! Mina vastasin: muidugi meeldib, see on ilus tänav. Tema ütles: ei, mulle meeldib, et ma saan kõigest aru. Ja luges silte: bulotšnaja, pratšetšnaja, rjumotšnaja… Kui väikesel lapsel tekib välismaal tunne, et ta on rohkem kodus kui oma kodus, ju me siis teeme midagi valesti. Kusjuures ma tean, mida ütleb selle peale eesti lugeja: oleks tulnud panna ta eesti lasteaeda, eesti kooli ja probleemi poleks. Kuid ma ikkagi leian, et venelane peab jääma venelaseks, aga kooliõpe on meil selline, nagu ta on. Laps ei räägi eesti keelt seniajani, kuigi eesti keelt on neli tundi nädalas. Küll ma talle selle selgeks õpetan, aga praegu on niimoodi, et neljas klass ja keelt ei ole.

Niisiis praegu on vene koolis lapsele eesti keele õpetamise koorem vanema kanda?

Sisuliselt on. Õpetajate koormust ja arvu arvestades… Arvestades, kui palju keeletunde juurde tuleb – meil ei ole lihtsalt nii palju keelt valdavaid õpetajaid.

Mida teha?

Esiteks õpetaja palk, millega tegeleb praegu päris jõuliselt Mailis [Reps]. Kui kaugele eelarve lubab seda teha, ma ei tea. Inimesed ei taha eriti kooli minna. Ma pean tunnistama pattu, et kui mu enda tütar, kes on sündinud pedagoog, ütles, et tahab minna kooli, siis mina ütlesin: ära palun seda küll tee, sellega ei toida peret ära. Kuhu sa lähed? Nii kahjuks on, kuigi ma näen, kuidas ta lastega tegeleb. Tal on selle jaoks annet!

Aga kui vaadata meie koolipilti, siis on kurb. Koolide optimeerimine peaks nüüd mingi tulemuse tooma, aga kui me vaatame ministeeriumi ja seda, kuidas ministrid vahetuvad nagu... (Lööb sõrmedega mitu nipsu.) Mida tegi härra [Jürgen] Ligi? Milleks ta üldse sinna saadeti? Oli see talle mingi karistus või mis see oli? Haridusinimesed räägivad, et tal puudus igasugune huvi selle ameti vastu. Jevgeni Ossinovski oli korralik minister – pidi tema sealt välja viskama! No väga kurb.

Oleks minu teha, teeksin ma üldse mõned ministeeriumid poliitikavabaks: ametnik oleks eesotsas ja olekski kord majas.

Mis ministeeriumid need olla võiksid?

Haridus oleks kahtlemata üks neist – ei mingit poliitikat. Kultuuriministeerium ka. Integratsioonist rääkides: miks meil on selline asi nagu MISA ehk integratsiooni ja migratsiooni sihtasutus? Miks meil ei tegele rahvusvähemuste kultuuriga kultuuriministeerium? Miks on selleks vaja eraldi sihtasutust? Viimane asi, mida mulle just rääkisid tublid ajakirjanikud PBK-st: kultuuriministeeriumis on tööl uus ametnik, kes hakkab tegelema integratsiooniga, aga parasjagu ei valda vene keelt üldse. See on natuke imelik.

Siis äkki on venelastega töö tehtud?

Äkki ongi. (Muheleb.) Kõige parema integratsiooniprogrammi kirjutas kunagi 2007. aastal minu kolleeg Andrei Babin ajalehes Den za Dnjom. Kõlas väga lihtsalt: jätke venelased rahule. Ärge tuletage meile meelde, et me oleme sisserändajate pojad ja tütred. Et me räägime [eesti keelt] aktsendiga või ei räägi üldse. Aeg teeb oma töö. Kõik räägivad siin 20 aasta pärast ühte keelt. Ärge suruge peale.

Üks koht, kust keelt õppida, on televiisor. Kas eestikeelseid saateid vaadates ei võiks areneda?

Selleks et neid vaadataks, peavad need olema huvitavad ja põnevad. Kui ma vaatan eestikeelseid jutusaateid – ma vaatan poliitikuid, sest ma pean olema asjadega kursis... Kui ma võrdlen neid venekeelsete jutusaadetega Vene televisioonis, siis pean ütlema, et see ei ole ikkagi seesama. Inimene tahab ikkagi sõud. Ma saan aru Lasnamäel elavast Maria Ivanovnast, kes vaatab Solovjovi saadet ja ei vaata „Foorumit”. Esiteks ta ei saa sellest aru või saab aru halvasti ja teiseks see ei ole see. Räägitakse viisakalt, rahulikult, igavalt. See ei ole see.

Temperamendi vahe siis? Inimesed on erinevad?

On, vastab tõele. Temperamenti muutma hakata oleks ka imelik. Me peame kuidagi sõbralikult üksteise kõrval elama. Usun, et olmetasandil oleme selleks täiesti võimelised, aga poliitiliselt… Rein Ruutsoo väljend oli, et meil oli enne 2007. aastat positiivne neutraliteet. Siis läks asi täiega lõhki ja pole seni taastunud. Poliitiline narratiiv – unustame selle pronkssõduri korraks ära – poliitiline narratiiv muutus niimoodi, et Reformierakond hakkas kohe kaitsma eestlasi venelaste ja karvase Kremli käe eest ja Keskerakond hakkas esindama lõviosa venelasi. Ja nii see asi liigub, et me pole suutnud siiani seda kuidagi välja ravida.

Olete öelnud, et ükski narvalane ei tahaks elada Venemaa Föderatsioonis. Aga millises Eestis elamisest nad unistavad?

Usun seda siiralt. Muidugi tahavad inimesed, et palk oleks kõrgem, aga seal on inimestele kaks põhilist asja kodakondsus ja keel. Mul on näiteks Narva haiglas üks tuttav günekoloog. Keelt ei valda, vanem daam. Käis 11 korda keelekursusel. Ütles mulle, et teab, kuidas on eesti keeles Amazonase vihmametsad, aga ei tea, kuidas on – mina ka ei tea – придатки матки. No ei tea. Meil ei ole erialast keeleõpet. Õpitakse mingeid imelikke asju à la „akna taga oli vaikne talveõhtu”. See on kõik väga kasulik, aga oma töös ei lähe tal seda vaikset õhtut mitte kunagi vaja. See on üks möödalaskmine. Ja see, et keeleinspektsioon inimesi pidevalt, vabandage väljendust, peedistab – see teeb neid väga murelikuks.

Sellisel juhul tuleks see arst saata natukeseks tööle Eesti teises otsas asuvasse haiglasse. Nagu need eesti arstid, kes Soome tööle minnes keele kuu ajaga suhu saavad.

Aga siis peab olema keegi arst, kes tuleb tema kohale Narvasse. Täna just arutasime siin minu bürooga, et hakkame tellima Saar Pollilt ühte uuringut, nagu me pidevalt teeme. Mõtlesime küsimusi ja ma ütlesin, et ma tahan esitada inimestele integratsioonialase küsimuse: kas te olete käinud seal ja seal ja seal? Ma võin mürki võtta, et iga teine eestlane pole kunagi Narvas käinud. Võib-olla isegi mitte iga teine. Ida-Virumaa ongi eestlase jaoks mingi terra incognita. Mis ma sinna lähen, seal pole ju eestlasi? Ja sama kehtib narvakate puhul, kes pole ilmselt kunagi käinud Paides. Me oleme nii väikesed, aga me suudame elada endale väga tuttavas piirkonnas. Jah, Tallinnas on Ida-Virumaad küll ja veel, aga Viljandimaal vist ei ole. Selles mõttes on presidendi jõulukaart muidugi märgiline, kuigi seal võiks olla ka üks venekeelne lause – oleks viisakam. Aga selle peale ei tuldud. Või ei mindud.

(Kaardil triivisid Maarja Nuudi hüpnootilise loop’imise saatel üksteisele lähemale jäälaamad, millest moodustus Eesti kujutis. Animatsiooni lõpus oli presidendi sõnum: eesti keeles „maa, mis kõlab kokku” ja inglise keeles „we are stronger together” ehk „koos oleme tugevamad” – M. M.)

President ei käi kirikus ja teie ka ei käi. Selles mõttes on vist teie vahel kõik hästi?

Ma käin kirikus, aga see on väga intiimne asi. See ei ole see, mida ma näitan. Mõned saadikud lähevad enne seda, kui nad sisenevad parlamenti, Aleksandr Nevski katedraali ette, löövad seal laia risti ette ja alles siis lähevad sisse. Seda ma ei tee, need on intiimsed asjad ja oma suhted jumalaga jätan enda teada.


”Oleks minu teha, teeksin ma üldse mõned ministeeriumid poliitikavabaks: ametnik oleks eesotsas ja olekski kord majas."


Olgu siis. Mida te vastate Marko Mihkelsonile ja Andrei Hvostovile, kes väidavad, et Yana Toomil puudub mõju?

Midagi ei vasta. Absoluutselt mõttetu on Mihkelsoniga vaielda, see on ajaraiskamine. Mis Hvostovi puutub, siis arutasime just temaga, et kahjuks ei saa inimesed enam irooniast aru, kui sa sinna smailit juurde ei pane. Tegelikult jaa, välispoliitiline mõju puudub. Aga miks see repliik üldse tuli? Talle saadeti mingid lollid küsimused, kus oli kirjas umbes nii: Assadi, Kossatšovi ja Toomi kokkulepe – mis on absurdne! Sest Yana Toom on üks europarlamendi 751 liikmest, Kossatšov on Venemaa föderatsiooninõukogu välisasjade komisjoni esimees ehk natuke kõrgem ja Assad on riigijuht. Mis kokkuleppest või paktist me üldse räägime? See on see probleem, kuidas mõtleb meie publik tänu meie meediale ja poliitikutele. Poliitikutega on ju nii, et poliitikud tihtilugu ei tee mitte midagi. Poliitiku peamine ülesanne Eesti meedias on õigel ajal nagu vedrujänes välja hüpata ja kohal olla. Justkui oleksid asja juures.

See kokkusattumus, et ma sattusin sinna samal ajal, kui nad sellele rahule alla kirjutasid... Kui uskuda Putinit, kestsid läbirääkimised kaks kuud – ja sel päeval olen ma enda jaoks täiesti juhuslikult seal ja siis selgub, et mul on seal mingi käsi mängus. Justkui pean seal mingeid läbirääkimisi. Midagi sellist ma seal ei teinud. See oligi see, mida Andrei kirjutas: eeldada, et Toomil on Assadiga mingi salakokkulepe, on ikka absurdi tipp. Siin ei ole midagi vastu vaielda, tal on täiesti õigus.

Siin saab nüüd öelda, et Toom on kasulik idioot, kes ei tea ise, kuhu ja millal läks?

Noh, ma ei oska selle koha pealt vaielda. Väljend „kasulik idioot” toob mulle kohe vaimusilma ette sellise asja nagu kasutu idioot. Mis ma siis nendega vaidlen?

Mis asi on teie arvates see „kasulik idioot”?

Ärge minu käest küsige, mina selliseid väljendeid ei kasuta, isegi oma oponentide kohta mitte. Ma ei oska öelda. Mihkelson kirjutas mulle juurde kuulumise mingisse aktiivi või internatsionaali, millest ma kuulsin siis esimest korda. Mõtlesin, et okei, las ta olla. Tegelikult ma arvan, et suhted Venemaaga hakkavad Euroopa Liidus muutuma, see on väga selge. Maailmas muutub üldse kogu välispoliitiline vektor. EL-is samuti. Siis on kõik minu kriitikud väga ebamugavas olukorras, sest nad peavad hakkama kannapööret tegema. Mitte minu suhtes, vaid lihtsalt maailm meie ümber muutub ja see on paratamatu. Ma vaatan veel, kes valitakse Prantsusmaa presidendiks. Kuidas läheb Merkelil Saksamaa valimistel? Mida hakkab Trump tegema? Kõik see koos ja täielik iseseisvuse puudumine vähemalt oma mõtlemises, on see, mis riivab mind kõige rohkem. Ma võin inimesega vaielda, nagu ma Hvostoviga vaidlesin. Tema saab asjadest hoopis teistmoodi aru kui mina, tal on omad argumendid, mul on omad, aga see oli diskussioon. Siin seda ei ole. Milleks hakata vastu vaidlema? See žanr seda ei eelda. Ma lihtsalt seisan püsti, pesen ennast puhtaks ja ootan järjekordset pasaämbrit kaela.

Kellele teil mõju on?

Ma mõtlesin sellele ise, kui nägin ennast seal pingereas (Delfi ja Eesti Päevalehe 2016. aasta mõjukate edetabelis – M. M.) 11. kohal. Ma arvan, et minu mõju seisneb selles, et ma julgen öelda asju, mida eriti ei juleta öelda. Ma ei võta vastu seadusi, ma ei mõjuta elu otseselt. Aga inimesed, kes julgevad rääkida asjadest nii, nagu nad on, mõjutavad avalikku arvamust juba sellegagi.

Kas välispoliitika muutumine tähendab, et lääs hakkab lõpuks Putiniga koostööd tegema?

Ma arvan, et nii võib täiesti minna, aga Assadiga lepitakse kahtlemata. Kui vaatame kaardilt, mis olukorras oli Assad enne Venemaa sekkumist, siis oli tema kontrolli all päris kitsas rannariba. Nüüd said nad tagasi väga arvestatava osa territooriumist. Assad jääb mingiks perioodiks presidendiks, see on selge. Ja teha nägu, nagu see ei oleks nii, pole lihtsalt mõistlik, kui me tahame, et need süürlased läheksid koju tagasi – mida me ju tahame. Peame kuidagi pingutama selle nimel, et seal oleks rahu. Ja mängigu oma mängu seal ise, mitte Euroopa pinnal. Just sellest räägivad Frontexi inimesed: süürlased pole mingid mugavuspagulased, nad tahavad sinna tagasi.

Kuidas te selles tõejärgses propagandaühiskonnas teate, kuidas asjad tegelikult on? Kas teil on enda jaoks mingi kontrolliprotseduur?

Ma üritan kontrollida iga asja, mida ma ütlen. Ma olen endine ajakirjanik, endine toimetaja – ma olen väga hea toimetaja, uskuge või mitte. Ma oskan fakte kontrollida. See on ka põhjus, miks ma käin ka ise kohal. Ja see on ka põhjus, miks ma lähen näiteks Moskvasse või Damaskusesse. Ma annan endale aru, mis sellega kaasneb, aga ikkagi on oma silm igal juhul kuningas. Kuigi pean ütlema, et seekord tekkis mul Damaskuses palju rohkem küsimusi kui eelmisel korral, kuigi ma nägin umbes sama. Mida vähem sa tead, seda vähem on sul küsimusi.

Loen Vene meediat, Eesti meediat, Ameerika meediat, prantsuse keeles ma paraku ei loe, loen UK lehti, Poola lehti, mul on iga päev briif laua pea. Ühesõnaga ma teen sama, mida tegi sügaval nõukaajal mu vanaisa, kes kuulas „Aktuaalset kaamerat”, „Vremjat” ja Golos Amerikit veel pealekauba ja üritas siis aru saada, mis tegelikult toimus. Paraku sa tänapäeval ilma selle oskuseta kaugele ei jõua.

Pilt
"Ma ei ole näinud eriti palju õnnelikke naispoliitikuid. On vähe mehi, kes suudavad olla naispoliitikule kaljukindel tagala," ütleb Yana Toom ja rõõmustab: tema on sellise mehe leidnud. Foto: Priit Simson

Möödunud aasta oli naiste nähtavuse poolest hea. Presidendiks sai naine, kandidaatide seas oli tublisid naisi, naisministreid sai järsku mitu, akadeemikute hulka sugenes neid juurde jne. Kas teie tunnete ennast kuidagi sellest lainest puudutatuna?

Absoluutselt mitte. Ma tunnustan neid ja mul pole sellega mingit probleemi, aga see on minu arvates niivõrd iseenesestmõistetav. Ma pole kunagi puutunud kokku mingi soolise diskrimineerimisega – saan aru, et mul on vedanud. Ma tean, et probleem on olemas, aga see probleem ei ole kindlasti Stenbocki majas. See probleem on selles, et naised on surutud eluvaldkondadesse ja töödesse, kus väga vähe makstakse – kassapidajad, õpetajad ja medõed... Teine asi on see, et ma olen ise olnud tööandja ja tean, et naised on palgaläbirääkimistel palju leplikumad.

Tegelikult ei ole naiste klaaslagi üldse süsteemne. Meie klaaslaed on meie enda mehed. Eduka naise kõrval on väga ebamugav olla, kui sa ise nii edukas ei ole. Asi pole süsteemis, asi on mehes.

Äkki on mehed süsteemselt selliseks haritud?

Muidugi. Soorollid ongi sellised. Sellest tuleb rääkida, aga et ma oleksin nüüd vaimustuses sellest, et valiti Kersti Kaljulaid – ei ole ma vaimustuses. No ei meeldi ta mulle. Mulle meeldiks rohkem Siim Kallas, kuigi ta pole naine.

Ikkagi, kas praegune naistebuum näitab mingit muutust ühiskonnas või on see juhuslik?

Jään vastuse võlgu. Ma ei ole näinud eriti palju õnnelikke naispoliitikuid. On vähe mehi, kes suudavad olla naispoliitikule kaljukindel tagala. Alustasime sellest, et pidin olema uueks aastaks kodus – sellist meest, kellele sa saad öelda, et kallis, ma tulen uueks aastaks koju, ja siis helistad üle ja ütled, et ma ei tule, ma lähen Alepposse, ja tead, et pärast seda sa ei lähe abielu lahutama – neid mehi annab tikutulega taga otsida.

Naised on selles mõttes palju mõistlikumad. Naine saab aru, et kaasal on vastutusrikas töö, nutab natuke, aga ootab ära. Mees käitub sellises olukorras tihtilugu hoopis teistmoodi. Asi pole süsteemis, asi on meestes.

Aga teie ju ei läinud Alepposse?

Mind ei saadetud sinna, kuna teelõik ei ole turvaline ja seal käib pidev tulevahetus. Muidu ma oleksin iga kell läinud ja minust oleks kodus aru saadud. Selleks vanuseks olen suutnud endale sellise suhte tekitada, et minust saadakse aru. Aga see vajas pikki otsinguid, ma ütleksin.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
PostitusPostitatud: 07 Jaan, 2017 18:55 
Eemal
Liige

Liitunud: 16 Apr, 2008 19:19
Postitusi: 1311
Asukoht: Soome
Tsiteeri:
Kui väikesel lapsel tekib välismaal tunne, et ta on rohkem kodus kui oma kodus, ju me siis teeme midagi valesti. Kusjuures ma tean, mida ütleb selle peale eesti lugeja: 1. oleks tulnud panna ta eesti lasteaeda, eesti kooli ja probleemi poleks. Kuid ma ikkagi leian, et 2. venelane peab jääma venelaseks, aga kooliõpe on meil selline, nagu ta on. 3. Laps ei räägi eesti keelt seniajani, kuigi eesti keelt on neli tundi nädalas. Küll ma talle selle selgeks õpetan, aga praegu on niimoodi, et neljas klass ja keelt ei ole..


1. Oleks, jah, pidanud. Laps õppigu kõigepealt eesti keel kui ta elab Eestis.

2. Seda vene kultuuri ja kombed võib iga üks vanem õpetada lapsele kodus. Seda pole vaja Eesti koolis.

3. Olen sõnatu, laps on 10 aastane, elab Eestis ja ei räägi eesti keelt.

Tsiteeri:
iga teine eestlane pole kunagi Narvas käinud

Mina (soome kodanik) olen ühe korra käinud. Teist korda ma vist ei tahagi, nii krdi masendav linn paistis olevad minu silmis.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 1045 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1 ... 31, 32, 33, 34, 35, 36, 37 ... 70  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 22 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt