Mis Te vanad kamraadid arvate,kui pajataks õige lugusid WW2 sündmustest Eestis tsiviilelanike silmade ja kogemuste läbi.
Ühe mu tuttava vanaema rääkis ,et sõja ajal olevat tema külas äkitselt koerad kaduma hakanud ja varsti olnudki ringluses suuremas koguses vorste Ega ei pea vist geenius olema,et ära arvata nende vorstide peamist komponenti
Ühe mu tuttava vanaisa käis jälle sakslaste punkris Soldino kandis suppi söömas,ja nii igapäev.Nii et ka sakslastel oli süda õige koha pääl.
Kes elab minevikuta,see elab tulevikuta.
Ps,kohtume Berliinis.
tervist,
sõda tsiviilelanike silme läbi..võin rääkida lyhidalt oma vanaema mälestustest .seda siis saksa ajal.tema räägib saksa sõduritest vaid head.saksa sõdurid jagasid (seda siis vähemalt Lõuna-Eestis) lastele selliseid omapäraseid silindri-kujulisi komme ning suhtusid kohalikesse hästi.minu teine vanaema,kes elab Tallinnas ytleb ka,et kui õhtul saksa sõdur tänaval ringi käis,siis ei pidanud kartma,et sinuga midagi halba võiks juhtuda. ka olevat olnud väga head suhted Eesti tydrukute ning Saksa sõdurite vahel (need andmed siis jällegi lõunas elava vanaema suust pärit).venelaste kohta ei oska ta midgai head välja tuua.
(+kui keegi arvab,et ma siinkohal natsismi õhutan,siis seda mitte,räägin vaid,mida olen kuulnud oma esivanematelt)
Endal kuuldu sarnane, kuid jah samuti pärineb kuuldu L-Eestist. Tänu sakslastele sai minu vana-vanaisa ka raudteele tööle. Tänu sellele, et ta sinna sai ja välja õppis oli perel ka rasketel aegadel leib laual, kuna kuskilt rongilt ikka midagi sai kui muud polnud.. Ta saatis sealt(Sõmerpalust) minema viimase saksa rongi ning võttis vastu I vene rongi. Tol ajal ei julgenud ta tööpostilt lahkuda, kuna kodus naine koos viie lapsega, keda poleks saanud tänu teada tuntud vene kommetele koju üksi. Ega midagi paha pole sakslastest kuulnud. Muidugi ei tohi jätta mainimatta ka saksa shokolaadi ja komme, mida lastele anti. Seda mõlema poolsete vanavanemate sõnul. Venelastest räägiti niipalju, et peale sõda viisid lehma ja lamba minema, tahtsid rohkem võtta, kuid said aru, et nad ei saa neid võimaluste puudumisel minema viia.
Ning üks asi veel, sakslastel olid paremad kombed, inimest austati, niisama relvaga tuppa räuskama ei tuldud. Relv jäeti kas ukse taha või üldse õuest välja aia najale. Saabastega kah sisse ei tuldud.Muidugi see juba rohkem koduse kasvatuse värk
Kuid samuti ei poolda ma ei sakslasi, ega venelasi, sest mõlemal juhul oleks meil vabadus kadunud. Tõenäoliselt oleks meil saksa reziimi ajal halvemini läinud, seda just nende juhi tõttu, mitte selles riigis elava tavakodaniku tõttu.
Mu vanaema põdes 1944 aasta suvel düsenteeriat. Kui mööduvad sõdurid poleks tallu vett küsima tulnud ja sõjaväearsti kohale kutsunud siis...
Vanaonu jälle armastab meenutada, kuidas 1944 aasta augustis Saksa väeosa nende talu lähedal peatus ning ohvitserid nende õue peal plaani pidasid. Muu hulgas lubanud üks härradel ohvitseridel kaasas olnud sõduritest poisikesel (st vanaonul) oma püssist lasta, nõnda ilus olnud trasseri kaart soojal augustikuu õhtul jälgida... Ära minnes lubas üks ohvitseridest, et me tuleme veel tagasi, küll te näete. Vanaonu meelehärmiks pole aga siiani tulnud.
Kõlab tõesti ehk jälle "natside" ülistamisena, aga mis seal siis ikka:
Rääkija 1924.a. sündinud naisterahvas (minu vanaema): Saksa sõduritega ei olnud iial mul (naisterahvana) mingeid probleeme, loomulikult püüdsid puhukusel viibivad sõdurid juttu teha ja end kojusaatjaks pakkuda, kuid alati piisas visakast EI-st ja lahkuti vabanduste saatel. Venelasi kartsin aga nagu tuld, ei julgenud iial üksi töölt koju tulla.
Või 1941.a. mälestused: Olin sel ajal Järvakandi lähedal isatalus, ei tahtnud Tallinnas (tankitõrje)kraave kaevama minna (vanaema elas ja õppis siis Tallinnas) ja tulin tulema. Saksa sõduritega oli esimene kokkupuude siis kui meie talu hoovi jõudis 3 saksa sõdurit (nähtavasti 1941.a. august), küsisid viisakalt, kas võiks end pesta ja palusid luba juua, püssid visati aia najale, keegi neid ei kartnud.
Või mälestusi Võrumaalt, Vastseliina lähistelt (rääkija minu 1930-ndatel sündinud sugulane eelmisel aastal, tegevusaeg 1944.a): Meie talus oli majutatud sõja ajal saksa ohvitser (kahjuks ei osanud sugulane nimetada ei tema aukraadi ega väeosa). Oli vaikne ja rahulik mees, elukutselt samuti talunik. Tema majutamiseks oli antud meie talust 2 tuba, kuna saksa ajal polnud kuskilt midagi saada, siis tõi meile tihti seda, mida sai - toiduaineid, petrooli, riiet. Meelde on jäänud see, kuidas valmistas koos oma kaaslastega munalikööri (nähtavasti tol ajal Eesti külas üsna tundmatu naps). Kui rinne lähenema hakkas, siis ütles meile, et nüüd pole enam pikka pidu, venelased tulevad ja päästku end kes päästa saab, lubas aidata transpordiga, aga pere keeldus - kuhu sa ikka loomad ja majapidamise jätad. Sakslased läksid minema, peremees keeras uksed lukku ja mindi koos perega metsa.
Rinde üleminek elatigi õnnelikult üle. Tagasitulles oli talu rüüstatud, lukud katki murtuid ja kogu väärtuslik kraam laiali tassitud. Rüüstajateks vene sõdurid ja kohalikud venelaste kaasajooksikud (osa kraamist saadi hiljem külast tagasi).
Arvan, et iga eestlane võiks oma vanematelt või vanavanematelt kuuldu põhjal umbes analoogset juttu kirjutada. Nii palju kui mina olen vanemate inimeste juttu kuulanud, pole veel kuulnud seda, et saksa sõjaväe kohta oleks midagi halba (tavalisel inimesel) olnud öelda ei 41 ega 44 aastal. Samas pole iial kuulnud ka mingit sakslaste ülistamist, lihtsalt tavalise inimese jaoks olid sakslased 41.a. võrreldes venelastega tõelised härrasmehed. Mis ei tähenda muidugi seda, et nad ei oleks ka meie kodumaal sigadusi korda saatnud.
Minu sugulane pole sakslastest ja venelastest kumastki
head rääkinud.Ütles vaid seda et lolli venelasega saab
veel koos elada, aga targa sakslasega küll mitte.
[quote="VecGL"]minu teine vanaema,kes elab Tallinnas ytleb ka,et kui õhtul saksa sõdur tänaval ringi käis,siis ei pidanud kartma,et sinuga midagi halba võiks juhtuda. quote]
Huvitav,ka minugi vanaema,kes Tallinnas elas rääkis just sellest et oli ôhtuti julge tunne kui märkasid hämaruses ketikoerte helendavaid kaelamärke.
Minu vanaema talupidamises aga tegid sks sõdurid igasuguseid maatöid - kündsid ja külvasid, istutasid ja korjasid kartuleid.
Väga sõbralik ja asjalik läbikäimine ühes-ga.
Tulid Vasjad, algas röövimine ja varastamine. Päeval ja öösel pidi kaikaga valves olema, et viimast ära ei viidaks
Minu vanaema rääkis, et kui sõjaajal venelane tuli, siis oli küla peal koguaeg kõik hirmunahas. Varastati ja peksti jne. Sakslane aga tuli, siis rääkis, et ühed olevad seepi andnud ( sellist hea lõhnaga ikka ) - sellist tolleaegses Eestis ikka ei leidunud ju. Ja siis oli noortel saksa sõduritel silm veele läinud, kui väikeseid lapsi nägid. Siis olevat vanaemale veel oma laste pilti näidanud. Olid kah midagi tööd aidanud natuke teha. Midagi tõsta vms. ei mäleta enam mida vanaema täpselt ütles. Aga jah tema jutu järgi sakslane oli inimene aga venelane.....(mõtlen ikka sõdureid)
Nii minugi vanaema ja -tädi teadsid rääkida.Ja tänu sellele ma olengi kogu elu pisut saksa soost olnudki.Aga,kas äkki sakslased ei arvanudki,et nad oma eneste maad on tulnud vabastama,mis 1918 a.kommud ära võtsid.Äkki oli kultuur ja ka 700 aastat ,mis siinkandis valitsetud ikkagi oma jälje jätnud.Nad oli tõesti nagu kodus.
Sakslastest olen ma küll kuulnud, et nad teatsid, et nad tulid meid vabastama ja, et nad ei tundnud siin end nagu kodus, seda näitas ka käitumine, usun, et 700a okupatsioonist ei teadnud enamus neid, kes 41a. siia tuli mitte midagi
Meie võitluslipp sini-must-valge
aatekõrgusse näidaku teed!
Lehvi, lehvi sa hõõguma palged.
Süüta südames õilsuse leek.
Jah pean ka lisama, et vanaema ja ema rääkisid, et kui saksa kolonnid liikusid ja sõdurid talusse tulid - küsisid alati viisakalt vett ja piima ja mõnikord ka mune ja kui peres lapsed olid ei jäänud keegi ilma kommita või shokolaadita ja ütles et tava oli, et saksa sõdur relvaga tallu ei sisenenud - relv jäeti ukse juurde. Kui aga hakkasid venelased mööda voorima oli asi hull - need ei küsinud kunagi vaid võtsid ise Jah ja kui venelased mu vanasia otsisid (pere oli laiali eestimaal - lapsed ehk siis isa ja tema vend eiteadnud kus keegi asub) ja isale ehtsat nagaani pakkusid ja vastutasuks vanaisa asukohta tahtsid teada. Õnneks isal polnud aimugi kus ta võiks olla. Aga jah sedasi manipuleeriti väikeste lastega
Paljud tahavad, et tõde oleks nende poolel, kuid ise ei taha olla tõe poolel.
Ega ei pea vist geenius olema,et ära arvata nende vorstide peamist komponenti 
:
Jah ja kui venelased mu vanasia otsisid (pere oli laiali eestimaal - lapsed ehk siis isa ja tema vend eiteadnud kus keegi asub) ja isale ehtsat nagaani pakkusid ja vastutasuks vanaisa asukohta tahtsid teada. Õnneks isal polnud aimugi kus ta võiks olla. Aga jah sedasi manipuleeriti väikeste lastega