Leedu peaprokurör Evaldas Pašilis: „Avalikkusele tuntud Leedu kodanik peeti kinni. See on Algirdas Paleckis. Peeti kinni ka teisi isikuid. Tegevus kestis pikka aega, see oli eesmärgistatud ja tahtlik. Vene luure jaoks töötanud isikutel olid sidemed ka parlamendiväliste erakondadega.“
Leedu riikliku julgeolekuameti (VSD) juht Darius Jauniškis: „Süüaluste tegevuse eesmärgiks oli mõjutada Leedu poliitikat. Inimesi värvatakse sellel eesmärgil, neil on võime mõjutada poliitparteide programmi ja struktuuri otse või läbi vahendajate, kasutades erinevaid meediakanaleid, et tugevdada Venemaa pehmet jõudu siin riigis. Sotsialistliku Rahvarinde liige Rafael Muksinov, kes valiti Vilniuse linnavolikokku, on esimees Leedu Kaasmaalaste Nõukogus, mida toetab Vene välisministeeriumiga seotud agentuur Rossotrudnitšestvo.“
Leedu peaminister Saulius Skvernelis: „Meie julgeolekuteenistused astusid õigeaegselt samme Vene luurerühma vastu Leedus ja hoidsid ära riigi julgeolekut ohustava tegevuse. Need ei olnud üksikjuhtumid, vaid meie riigi vastu suunatud metoodiline tegevus.“
Vene välisministeerium: „Kinnipidamised Leedus on järjekordne näide venevihast ja demokraatiast taganemisest.“
https://www.postimees.ee/6481140/leedus ... itu-isikut
https://www.postimees.ee/6482468/leedu- ... iooniruhma
35-aastane Leedu õhuväe kapten Sergejus Pušinas: „Minu vanaisa, kelle julgust ja elutarkust ma väga imetlen, oli olnud Nõukogude armee ohvitser. Vabal ajal juhtis vanaisa ohvitseride jahindusklubi. Üks selle liikmeid oli nüüdseks 67-aastane Sergei Moissejenko, Nõukogude polkovnik ja endine Šiauliai sõjaväehaigla ülem. Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel lahkus Moissejenko Leedust ja elas mõnda aega Venemaal, kus hakkas ajama äri. Aga jahile ilmus ta vahetevahel siiski, alati ilma ette hoiatamata, seljas parimad riided, mida kõige kallimast jahimeeste poest saada võib. Ta võis saabuda sünnipäevale, kaasas suur lillekimp ja kingitus, näiteks väga kallis jahinuga. Kord kurtnud minu vanaisa, et tal ei jagu autole uute rehvide ostmiseks raha. «Не проблема,» ütles Moissejenko ja ulatas talle rahapaki. 2001. aastal astusin Leedu sõjaväeakadeemiasse. Kaheksa aastat hiljem saadeti mind teenima NATO õhuväebaasi Šiauliai lähedal ja umbes samal ajal hakkasid Moissejenko külaskäigud sagedasemaks muutuma. Ma ei kahtlustanud midagi. Need oli tavalised sõbralikud jutuajamised. Aastatega jäi minu vanaisa aina vanemaks, kuni ei suutnud enam lapselapsega koos jahile minna. Nii hakkasin jahil käima Moissejenkoga kahekesi. Rüüpasime kuuma teed ja lobisesime vanadest headest aegadest – ning mõnikord ka minu tööst. Nägin (2012/2013. aasta talvel Põhja-Leedus Šiauliai piirkonna metsas), et Moissejenko taskus sähvatas punane valgus. Naersin ja pärisin, kas ta salvestab mind. Ta läks natuke närvi. Ta ütles, et see oli telefon, aga ma nägin, et telefon lebab jahitorni aknalaual. Siis ta ütles, et ärgu ma pööraku sellele tähelepanu. Mõtlesin vahejuhtumi peale, aga ülematele sellest ette ei kandnud. Samuti polnud mul julgust otse Moissejenkolt täpsemalt pärida – oli too ju ikkagi vana perekonnasõber ja see oleks tundunud noriv, isegi paranoiline. Mõne kuu pärast läksime uuesti jahile ning kui metskits oli maha lastud ja adrenaliini keres parasjagu, söandasin viimaks välja öelda selle, mis oli mind juba kuid vaevanud. Kuule, aga tõsiselt, mis eelmine kord päriselt juhtus? Kas sa tõesti salvestad mind? Moissejenko jäi rahulikuks. Ta uuris tapetud ulukit ja lausus siis: «Sergei, sa tead seda ise ka väga hästi: sellist asja nagu endine polkovnik ei ole olemas.» Ütlesin, et ei mäleta järgnevast vestlusest mitte midagi. Vapustus oli nii tohutu, et ma ei suutnud ülekuulamisel mitte midagi meenutada. Ma ei mäletanud isegi seda, mis aastaaeg oli. Mõne kuu pärast kohtusime taas, aga seekord soovis ta kokku saada Šiauliais asuvas garaažis, kus ta hoidis oma jahivarustust. Seal leidin Moissejenko eest nokitsemas vana Mercedes-Benz 400 kallal. Ma olin närvis. Ma teadsin, millest me rääkima hakkame. Aga Moissejenko käitus, nagu poleks midagi juhtunud. Keset garaažipõrandat oli auk, selline, millesse laskutakse autot altpoolt remontima, aga Moissejenko oma oli eriline. See varjas väikest ruumi, kus me edaspidi nelja silma all kokku saime. Veidi aega garaažis viibinud, sõitsime vaikides jahile. Kui metsa jõudsime, katkestas Moissejenko vaikuse: «Me oleme huvitatud kõigest, mis puudutab sinu [sõjaväe]teenistust.» Mul ei olnud aimugi, mida ta mõtles «meie» all. Ma sain alles ülekuulamise ajal teada, et olin töötanud GRU heaks. Moissejenko öelnud ainult, et töötab «Keskuse» heaks, mis soovib saada igasugust teavet Leedu relvajõudude ja nende NATO partnerite kohta. Ja õhuväebaasis teenides sain sellist teavet koguda. Iga mõne kuu järel sain Skype’i vahendusel sõnumi tulla garaaži kohtuma. Püüdsin leida midagi väheolulist, et kui ma selle talle annan, siis jätab ta mind jälle. mitmeks kuuks rahule. Igal kohtumisel andsin GRU-le teada NATO sõjaväelendude graafiku. Kolmanda salakohtumise ajal ulatas Moissejenko mulle ümbriku ja sõnas: «Tervitusi Keskusest.» Ümbrikus oli 300 eurot. Enne seda olin ikka mõelnud: ma suudan selle asja lahendada. Kui olin raha vastu võtnud, teadsin, et see ei ole võimalik. Aja jooksul kasvas summa 500, siis 1000 euro peale. Tollal oli see peaaegu võrdne minu teenistusega Leedu sõjaväes. Mind hakkas vaevama stress. Kohtumistelt Moissejenkoga tulin koju närvilise ja riiakana. Perekonnas puhkes tülisid, aga ma ei suutnud öelda, milles tegelikult asi on. Ma ise seda (teabe jagamine teiste Šiauliai baasi ohvitseride kohta) siiski oma suurimaks kuriteoks ei pea. Ühel viimastest kohtumistest andsin Moissejenkole üle Leedu sõjaväeluure aruande, milles olid kirjas Venemaa saatkonna töötajad, kes tegelikult olid luurajad. See nimekiri lebas laua peal. Arvasin, et ega see palju kahju tee: nad saavad lihtsalt teada, et meie omad teavad neist. 29. detsembril 2014 sain taas sõnumi Moissejenkolt, kes tegi ettepaneku kohe kokku saada. Tavaliselt kavandasime kohtumisi omajagu ette, nii et see muutis mind närviliseks. Läksin garaaži, aga millestki erilisest me seal ei rääkinud. Lobisesime tühjast-tähjast. Siis ta ütles, et peab ära minema. Äkiline lahkumine tegi mind veel ärevamaks. Olin juba peaaegu koju jõudnud, kui märkasin kaht Škodat ja kaht tundmatut meest, kes tegid tema trepikoja ukse juures suitsu. Selle vaatepildi peale läks Pušinasel südame alt õõnsaks. Olin kohe valmis uurijatega koostööd tegema, lootes vähendada nagunii ees seisvat vanglakaristust.“
Moissejenko 2016. aasta suvel kohtukoridoris: „Tervist, Sergei! Kuidas käsi käib?“
Pušinas: „Tema järgi ei saanud arugi, et midagi on juhtunud, ta käitus täiesti tavaliselt.“
Leedu kohtumaterjalid: „Moissejenko on GRU ohvitser, kes elas Venemaal, kuid tegutses ka Balti riikides.“
Leedu sõjaväevastuluure AOTD: „Juhtum näitab ilmekalt, kuidas Venemaa luure tegutseb: inimene tõmmatakse kaasa järk-järgult, tekib vastastikune usaldus, nii et värvatu hakkab tundma, et on midagi võlgu. Pušinase otsustav eksitus oli sellisest lähenemisest mitte teada anda.“
Leedu õiguskaitseorganid: „Kõige tõsisem süüdistus puudutas seda, et ta oli jaganud teavet teiste Šiauliai baasi ohvitseride kohta.“
https://www.15min.lt/naujiena/aktualu/l ... 56-1077622
USA Föderaalne Juurdlusbüroo (FBI) pidas 2018. aasta 29. detsembril seoses ebaseadusliku sõjatehnika impordiga Guamis kinni 39-aastase Vene Föderatsiooni kodaniku Dmitri Makarenko. Makarenko toimetati Põhja-Mariaanide saarelt Floridasse.
Vene Föderatsiooni välisministeerium: „Teda kahtlustatakse militaartehnika ebaseaduslikus maaletoomises. Läbi kohaliku diplomaatilise esinduse taotletakse mehele konsulaarjuurdepääsu.“
28. detsembril vahistas FSB Venemaal USA kodaniku Paul Whelani, alustades tema suhtes kriminaaljuurdlust Venemaa kriminaalkoodeksi paragrahvi 276 järgi, mis käsitleb spionaažitegevust.
https://www.reuters.com/article/us-russ ... SKCN1OZ09S