www.militaar.net

kalleb kirjutas:õige santsasti relv oli see

Kui ma olin laps, viisid mu vanemad ja vanavanemad mind tihti pisarateni oma tüütute mälestustega sellest, kui raske oli nende lapsepõlv, kuidas nad pidid jalgsi koolis käima, igal hommikul 15 kilomeetrit ülesmäkke, aga talv kestis siis aastaringselt ning lisaks pidid nad seljas kandma oma 3 alaealist õde.
Nende kooliks oli üks külm tuba, tualett asus õues ning sinna pidi jooksma kilomeetri ülesmäge.
Selle toas õppis korraga 10 klassi, kusjuures kõik said
ainult ümmargusi viisi, kuigi neil polnud paberit ega sulepäid,
seepärast kirjutasid nad pliiatsitega ajalehtede äärtele, olles enne kõvasti ette lugenud artikleid ajalehest, kuna neil polnud ka
raamatuid, hiljem kasutasid neid lehti tolles kaugelasuvas tualetis, kui nad üldse jõudsid selleni joosta. Sest neil polnud ka tualettpaberit.
Kõige selle juures jõudisd nad aidata oma vanemaid kommunaalkorteri koristamisel ning puhastasid tualette iga päev!
Lisaks sellele raiusid nad veel puid, kütsid ahje, koorisid 5 ämbrit kartuleid päevas, sest peale kartulite polnud neil muud sööki ja toiduaineid ei antud, sest kõik saadeti kohe rindele.
Vabal ajal jõudsid nad veel tühjendada kartulivaguneid 25 kopika eest tund ning toitsid selle rahaga kogu oma perekonda, kus elas vähemalt 5-6 muldvana vanaema.
Kuidas nad seda kõike jõudsid, sellest ei saa ma aru.

Siis andsin endale lubaduse: kui mina suureks kasvan, ei hakka ma mingi hinna eest piinama omi lapsi selliste juttudega!
Ma ei hakka neile rääkima kui hea neil praegu on elada ja kui raske minul omal ajal oli!
Kuigi, ... nüüd olen täiskasvanu ja saanud targemaks ... enda ümber ringi vaadates tuleb kõhedus peale nähes praegust noorsugu.!
Te saate kõik liiga kergelt kätte, kurat teid võtaks!
Ma tahan öelda, et võrreldes minu noorusega elate te lihtsalt Utoopias!
Kuigi mul on ebamugav seda öelda, kuid ma pean: teie, tänapäeva lapsed ja noored, ei hinda üldse seda, mis teil on!
Kui mina olin laps, polnud mul ei internetti ega ka televiisorit.
Kui ma tahtsin midagi teada saada, pidin ma jalgsi keset talve ja tuisku minema 5 kilomeetri kaugusele neetud raamatukokku ning
tuhlama seal kataloogides ja raamaturiiulitel!
Isegi e-maili polnud tuhkagi! Kui ma tahtsin kellelegi kirjutada, tegin ma seda pastapliiatsiga ja paberil!
Siis pidin ma kooberdama 5 kilomeetrit läbi linna keset talve ja tuisku mäkke üles postkontorisse ja läks veel nädal aega või isegi rohkem, kui minu kiri jõudis adressaadini!
Ma parem ei räägigi MP3-dest või Kazaast!
Kui ma tahtsin saada muusikat, pidin ma jalgsi keset talve ja tuisku minema 5 kilomeetri kaugusele mäkke üles muusikapoodi ja varastades musti grammofoniplaate riskima otse vastikute müüjate silme all. Või siis ootama terve päev, et saaks
kassettmakile lindistada muusikat raadiojaamadest "Ameerika hääl" või siis BBC-st, kusjuures seda kõike segati nimelt KGB poolt!
Ja saatejuht võis igal momendil keset lugu hakata lobisema ning see oli neetud KGB-st veel hullem!

Tahate veel kuulda raskustest?
Mina ei saanud niisama lihtsalt, nagu teie, võtta ja vaadata pornot! Pidin jalgsi keset talve ja tuisku minema 5 kilomeetri kaugusele mäkke üles mingi vana, 25-aastase lõnguse juurde, kelle oli üks poolakeelne väljalõigatud piltidega Playboy ajakiri 1955. aastast.
Lehed olid kokku kleepunud terve põlvkonna poola ja eesti onanistide ja piirivalvurite spermast.
Või siis mingi 29 aastane litsist vanamutt kutsus endale
õhtul külla, riputas endale kaela mingid luigesuled, jõi end odavast portveinist täis ning näitas trofeena saadud saksakeelset naiste pesu kataloogi 1935. aastast Hitleri pildiga kaanel. Ja kõik!
Mingit muud pornot mul ei olnud! Ei olnud seksitelefone! Polnud kõneposte, automaatvastajat!
Kui ma kuskile helistasin ja seal oli kinni, pidin jälle ja uuesti helistama, kuni kellegi kätte sain.
Ja ma ei kurtnud!

Minu telefonil polnud numbrinäitu. Kui keegi meile helistas, siis polnud meil õrna aimugi, kes see võiks olla! Ja see võis olla ükskõik kes!
Vanemad mingi idiootse ülesandega, klassijuhataja, kes tahtis rääkida mu isaga popitegemise pärast või isegi miilits, kes tahtis teemat arendada minu käitumise üle!
Ma ei teadnud kunagi seda ette!!! Pidin võtma toru ja riskeerima, mu daamid ja härrad!
Polnu mul ka kalleid videomänge nagu näiteks teie Playstation, polnud 3D graafikakaarte!
Ma mängisin oma esimese arvutimängu 25. aastaselt töö juures oleval superarvutil EC-1040 ja see mäng oli must-valge pingpong! 5x5 sentimeetrisel monitoril. Ja arvuti jooksis viletsa protsessori pärast iga 3 minuti tagant kokku. Kuid ma ei kurtnud ja mängisin niimoodi kogu tööaja, 8 tundi!
Sel oli veel "Laevade pommitamine" ja "Asteroidide
tulistamine". Kõik must-valged mängud. Neid mänge polnud võimalik võita, sest mängude tase oli "Suurmeister" ja taset muuta ei saanud.
Tuli mängida nii kiiresti ja senikaua kui murdusid sõrmed või said
infarkti! Kõik see oli nagu tõelises elus!
Kinodes ei olnud tõusvaid põrandaid, kõik istusid ühel tasapinnal! Kui sinu ette istus keegi pikem inimene - perses! Kino ei näinud üldse.
Kaabel TV-st ei rääkinud keegi midagi! Meil oli ainult kolm kanalit, mis kõik näitasid kogu aeg üht pudikeelset vanameest.
Teil on 100 kanalit, on porno, 2 kanalit ainult golfi, 5 - teisi spordialasid, 2 - ainult multifilmid! 24 tundi ööpäevas!
Mina pidin multifilmide nägemiseks jalgsi keset talve ja tuisku minema 5 kilomeetri kaugusele mäkke üles.
Ja kui ilmus TV, näidati multifilme ainult üks kord nädalas! 1 kord! Laupäeva hommikul! Kas te, raisad, kuulete mis ma teile räägin?! Ma pidin ootama TERVE NÄDALA, et näha ühte viletsat multifilmi! Just nii!
Ma räägin sellest juba terve tund! Teie saate kõik liiga kergelt kätte!
Olen kindel, et te olete jalataldadest juusteni rikutud!
Te poleks 1983. aastal 5 minutitki vastu pidanud!"

Kuidas ma Nõukogude võimu vihkama hakkasin...

Kui ma veel väike olin, siis tuli pühapäeviti kesktelevisioonist umbes 16.00 ajal saade nimega Loomariigis. Kes on minu vanune või vanem, see mäletab hästi. Saatejuhiks oli Ivo Nei suurte silmadega venelasest kaksikvend ja ka muidu oli tegemist igava saatega.
Aga ükskord juhtus nii, et selle saate raames näidati üht inglaste tehtud dokumentaalfilmi Aafrika savannist, kus gepard antiloope jahtis.
See oli vinge!
Mul ei lähe elu lõpuni meelest - gepard oli suuteline lühikest maad läbima kiirusel 120km/h! Puhtalt seetõttu ta ei saanud ka väga sageli ühtki antiloopi kätte - põrutas mööda.
Õppisin selle saate ajel gepardit joonistama ja isa kinkis mulle ühe saksakeelse loomade raamatu.
Pärast seda sättisin end igal pühapäeval 16.00 paiku teleka ette kesktelevisiooni vaatama, lootuses, et saates Loomariigis näidatakse jälle mõnda toredat dokumentaalfilmi ägedatest loomadest.

Kuid ei näidatud.
Ei näidatud üks pühapäev, ei näidatud teine pühapäev, ei näidatud kolmas pühapäev. Ikka vaid Ivo Nei suurte silmadega venelasest kaksikvend kohtumas surmigava polaaruurijaga mingi augu servas kusagil põhjas.

Lõpuks hakkasingi Nõukogude võimu vihkama....

Jube jutt