1976 aasta suvel tehti Murmanski kandis kahjutuks relvamüüjate bande. Tegu oli nonde aegade kohte metsiku juhusega, toona polnud millegipärast relvamüük eriti kombeks. Kui kõik kurikaelad kätte saadi, selgus järgmist.
Koola poolsaare ühe asula elanikud avastasid paadiga järvel olles läbi läbipaistva vee mingid järvepõhjas lebavad kastid. Akvalangistivarustust neil polnud, kuid rüübanud kalale kaasavõetud „šilot“(nii nimetatakse sealkandis piiritust) sukelduti jäisesse (vesi on sealkandis alati jäine) vette ning seoti ühe kasti külge nöör.
Kollektiivi ühiste jõupingutustega tiriti kast veest välja ning avati. Aborigeenide vaimustusel polnud piire- kastis olid uhiuued, tehasemäärdega kaetud ja pergamenti pakitud saksa automaadid MP-40, mis olid veest absoluutselt kahjustamata. Hädakaupmehed jäid aga küll kohe relvamüügi katsel Murmanskis vahele ning saadeti peale sündmuskoha ettenäitamist kinnipidamiskohta karistust kandma.
Kastide väljatoomiseks otsustati kasutada akvalangist-sapööre. Meie grupp, keda koolitati toona välja Kamenets-Podolskis asuva insenervägede õppeasutuse juures sellele erialale, vastas ideaalselt kõigile nõudmistele. Üldine eriala oli meil küll teine, kuid viimastel õppustel olime kenasti silma paistnud. Meil õnnestus allveevarustust kasutades “mineerida“ üle mägijõe minev sild Karpaatides ja kõrgemal pool tehti otsus anda seegi ülesanne meile.
Niisiis, helikopter lendas minema, jätnud meid toidutagavara, parve PSN-20, mis pidi endast hakkama kujutama ujuvbaasi, kahe paadi LAS-5, akvalangistivarustuse ja kompressoriga „Start“ maha. Meid- see tähendab kuute ajateeniat koos pealiku, vanemleitnant Kolesnikoviga, kelle hüüdnimi oli Kolli ja kahte „organite“ esindajat, kes pidid silma peal hoidma, et meie midagi pihta ei paneks ja üles tähendama kõik selle, mida me vee alt välja toome. Samuti selle kõik perioodiliselt kuhugi edasi saatma. Parv ankurdati otse kastide kohale ja juba esimesel päeval toodi üles üle kümne kasti. Avasime- kuus olid täidetud nendesamade automaatidega MP-40, mida meie maal nimetatakse ekslikult „scmeisseriteks“. Kahes olid padrunid, ülejäänutes aga 1938 aastal valmistatud lihakonservid. Kõik see oli eeskujulikult pakitud ning polnud pea üldse veest kannatada saanud. Konserve katsetasime- olid täiesti söödavad. Koeri, kelle peal reliktliha katsetada, meil polnud, tuli iseennast teaduse huvides ohverdada. Psühholoogilist barjääri polnud kellelgi, pärast ellujäämiskursusi, mille käigus tuli meil madusid konnadega süüa, oleks isegi igikeltsast väljasulanud mammut meile delikatessiks olnud. Et ülemused olid meid varustanud standartse armee kuivpajukiga, mis koosnes põhiliselt pudrudt ja surmani äratüüdanud nõukogude sealihakonservist arvestusega purk kahe peale päevas, tundus Wermachti kingitus meile jumalate annina. Järgmisel päeval tõime põhjast välja kastid jääkirkadega, mis olid märgistatud alpikanni kujutisega, juba tuttavad MP-40d ning kastid kummaliste purkidega, mahutavusega umbes poolteist liitrit, mis koosnesid otsekui üksteise kohal asuvast kahest poolest. Väiksema osa peal oli pööramissuunda tähistav nool. Arvates, et keerates seda vajalikku suunda, purk avaneb, tegigi üks komiteelastest seda. Kostus krabin ja sisin. Heitnud purgi eemale, viskusid kõik igaks juhuks pikali. Äkki on tegu mingi tundmatu konstruktsiooniga miiniga? Muideks, juba siis, kui purk veel alles lendas, tuli mitmele pähe mõte, et tegu on soojendusega lihakonserviga, millest ennegi oli olnud juhust kuulda. Liginesime, katsusime- purk oli soe. Tegime pirgi lahti- pudru lihaga. Kusjuures oli liha rohkem kui putru. Jaaa!! Sakslased ikka oskasid oma sõdurite eest hoolt kanda. Valmis lõuna, ettevalmistusajaga paar minutit, ilma kütust kulutamata ja end suitsuga demaskeerimata. Kaloririkas ja maitsev. Luurajatele on selline kuivpajuk lausa asendamatu.
Arutasime pikalt, kui targad ja ettenägelikud sakslased ikkagi olid ja kui hästi oli neil väeosade varustamine paika pandud. Purkidel olevate kirjade järgi oli see ju valmistatud juba 1938 aastal. Ja kui lihtne. Põhja pööramisega lastakse kokku kustutamata lubi ja vesi. Reaktsiooni tulemuseks on kuumus. Võta, sõdur, vastu kingitus füürerilt, Vaterland peab sind meeles. Ja kui kvaliteetselt veel tegid, raisad! Üle kolmekümne aasta vees lebanud, polnud lubi kustunud, hermeetilisus oli säilinud ja liha kvaliteet oli väljaspool kahtlust.
Mõtisklenud teemal „Kuidas see kõik siia sattus?“, tulime järeldusele, et sakslastel, otsustades mägijäägrite jääkirkade põhjal, puudus taganemisel võimalus varustust, mis paiknes järve kaldal ladudes, kaasa viia. Ilmselt uputati varustus järve, et venelastele ei jääks. Arvatavasti toimus see talvel, sest kui uputatud oleks paatidest, olnuks varandus vedelemud kõikjal laiali, mitte aga ühes hunnikus 50 meetri kaugusel kaldast. Järvepõhja otsisime loomulikult risti ja põiki läbi, kuid rohkem midagi ei leidnud. Üldse sai välja toodud ligi kahesaja kasti jagu varustust. Paaril korral lendas kohale Mi-8 ja vedas kogunenud kastid minema. Kus täpselt Koola poolsaarel see järv asus, me teada ei saanudki. Helikopteriga toodi, helikopteriga viidi. Kuid 15 aasta pärast sai lugu ootamatu järje.
1991 aastal viis saatus mind Leningradi muuseumisse, kus töötas mu tuttav. Muuseumis tutvusin ka huvitava taadiga, kes osutus olevat tõeliseks kogu maailma armeede varustuse, relvastuse ja mundrite entsoklüpeediaks alates iidsest Sumerist ja Babülonist kuni Teise Maailmasõja lõpuni. Kaasaegne sõjavägi, tundus vähemalt nii, teda ei huvitanud. Jutuks tuli Wermachti varustus ning ma jutustasin talle loo saksa lihakonservidega. Rääkisin, toetudes mälule, ettenägelikkusest ja sakslaste, kes juba 38-ndal aastal sellise kasuliku leiutise kasutusele võtsid, teistest headest omadustest.
Taat kuulas mu tähelepanelikult ära ja lausus:
„Noormees, see on vene inseneri Fjodorovi leiutis, mis tehti juba 1897 aastal, toodangut hakati välja laskma XX sajandi alguses. 1915 aastal hakkas vene armee kaevikutes seda ka saama, tõsi küll, väikestes kogustes. Nendest rääkis oma memuaarides kindral Lkuro*, kes oli Esimeses Maailmasõjas Kaukaasia rindel plastuunide* salga komandör. Türgi tagala oli nende pidevaks asukohaks ning need konservid aitasid neid vägagi palju. Hiljem tootmine lõpetati ja peale Kodusõda unustati see tehnoloogia lõplikult. Sakslased aga, kes Esimeses Maailmasõjas seda konservi nägid ja trofeeks said, hindasid ideed vääriliselt ning korraldasid juba enne Teise Maailmasõja algust selle tootmise. Ja nüüd tunneme meie nende üle vaimustust. Meil on ju alati niimoodi. Leiutame, ja siis unustame. Ja aastate pärast ostame oma leiutist välismaalastelt!“
Kuid ka see pole veel kõik. 1997 aastal lugesin ühest ajalehest kasulikust leiutisest, mille on teinud Jaapani teadlased. Kirjelduse põhjal- ikka seesama. Lihakonserv kahekordse põhjaga, kustutamata lubi ja vesi. Käivitati tootmine turistide ja alpinistide tarvis. Ilmselt hakatakse peagi ka Venemaal müüma. Saatuse iroonia. Saja aastaga on ring sulgenud. Võib rahad valmis panna, peagi on võimalik osta jaapanlaste uudistoodet.
Автор Виктор АФОНЧЕНКО
http://topwar.ru/7684-podvodnaya-tushenka.html
*Kindral Lkuro- siin valitseb mingi segadus. Kindral Lkurot ei õnnestunud netiavarustes tabada(peale selle jutu), järsku mõeldi aastatel 1869-1919 elanud kindral Vladimir Platonovitš Ljahovit. Küll on aga minu jaoks pisut kahtlane, kas suhteliselt noorelt otsa saanud mees toona jõudis memuaare kirjutada ja veelgi kahtlasem- kas tol segaduste ajastul neid keegi ka trükkida võttis. Samuti sobiks ka Andrei Grigorjevitš Škuro, kes elas märksa kauem, sõdis ka Teises Maailmasõjas saksa poolel kindral-leitnandi (täpsemalt küll SS gruppenführeri) auastmes ja jättis ka endast memuaarid maha.
*plastuunid- algselt jalgsikasakad Kubani väes 19 sajandi lõpus ja 20 algul, kes toimetasid valve ja luureteenistust Kubanis, hiljem kasakaväe jalgsikasakate üldnimetus. Plastuunideks valiti parimaid laskureid, vastupidavaid inimesi, kes suutsid terveid päevi rasketes oludes võitlusvõime säilitada. 1842 aasta määruse põhjal asutati plastuunide allüksused kõigis kasakate jalgsi- ja ratsaüksuste juurde.
. Hommikusöögi sööb sõdur ise, lõuna jagab kamraadiga, ja õhtusöögi annab lahkelt vaenlasele. Gaasimask pähe, kontrollvardad välja ja üleõla võssa, konservipurk aga hoogsa viskega vaenlase kaevikusse. Head isu ja hüva leili! Mwahhahhaa!!! 
