Kas N Liidus oli ka midagi head?

[mutionu]

Nagu koolivend (Koidula-kool?) ütleb, siis polnud nendel sööklatel häda midagi nuriseti siis samamoodi nagu praegu. Alati on keegi, kel ei maitse üks või teine asi. Kui kodus ema või vanaema oskas kokata, siis oli loomulikult kodune toit parem.
Aga see eelpool mainitud vili Atlantika kompotis oli kuivatatud viigimari.

Tänud. Lähen poodi viigimarja otsima.

[Manurhin]

Nagu koolivend (Koidula-kool?) ütleb, siis polnud nendel sööklatel häda midagi nuriseti siis samamoodi nagu praegu. Alati on keegi, kel ei maitse üks või teine asi. Kui kodus ema või vanaema oskas kokata, siis oli loomulikult kodune toit parem.
Aga see eelpool mainitud vili Atlantika kompotis oli kuivatatud viigimari.

Tänud. Lähen poodi viigimarja otsima.

Head isu siis! http://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/ae ... d=75663537

[Z03]

Mulle olid koolilõunad tasuta 80ndatel, sest vanemad töötasid kolhoosis ja peres oli 3 last. Koguti sümboolne summa 45 kopikat õppeaasta eest, s.t. 5 kopikat kuus. Ma ei mäleta, mille jaoks seda raha kasutati. Koolitoit oli vilets, aga mitte tooraine tõttu, vaid kuna kokad ei viitsinud/osanud korralikult süüa teha. Kokanduse põhitõed olid jäänud omandamata või neist ei hoolitud. Ei mäleta, et keegi oleks toiduga väga pirtsutanud, sest koolipäev oli pikk ja puhvetit ei olnud, kustkohast saiakesi-limonaadi osta. Klimpis kissell ja pekisupp jäid söömata, aga makaronid hakklihakastmega sobisid küll.

Kas NLiidus oli midagi head? Sotsiaalne turvalisus oli. Kõigile tasuta arstiabi, haridus, töökoht, kommunaalid korterites sümboolse hinnaga. Tänavainimesi ei mäleta, võib-olla suuremates linnades neid oli. Mu lapsepõlv jäi 80ndatesse ja me ei elanud majanduslikus mõttes halvasti. Tõelist vaesust sain tunda alles 90ndatel.

[Kriku]

Tänavainimesi nimetati "parasiitlikuks eluviisiks" ja miilits pakkis nad kokku. Tihtipeale saadeti 101. kilomeetrile silma alt ära.

[vanahalb]

Meil maksis koolilõuna enamasti kinni vanemate töökoht. Sovhoos maksis, kolhoos samuti, remonditehas ka, metskond päris kindlasti ei maksnud, õpetajate lapsi ehk haridusministeeriumit ei mäleta.... seega oli neid, kes lõid sööklaukse jalaga lahti ja oli neid, kellelt klassis söögiraha korjati. See polnud iseenesest suur - kuu toiduraha oli kuskil umbes 2.86-3.12 suurusjärgus ehk 3 rubla. Mis raha see 3 rubla siis oli - kuskil pool pudelit viina ... (üks anektoot tuleb sellega seoses meelde - kaks litsi meenutavad möödunud aegu ja üks küsib teiselt, et kas sina magasid esimest korda armastuse või raha pärast? Loomulikult armastusest - kas kolm rubla oli siis mingi raha!!! solvub teine) Tänapäevases mõistes kuskil 7-8 euro eest kuus peaks igal koolipäeval sooja sööki saama.

Söögi kvaliteet sõltus ikka sööjate arvust. Meil oli koolis minumeelest ca 300-350 õpilast ja toidu üle ei saanud kurta. Kui midagi, siis ainult neljapäev, mis mäletatavasti oli üleliiduline kalapäev ja keedukala oli nagu aamen kirikus igal pool peale a la carte restoranide. Võib-olla oli sealgi neljapäeval sunniviisiliselt kala - vat ei juhtunud neil aegadel nii peenesse kohta. Kala all ei mõtle siin lõhet, forelli jms vaid mingeid tundmatud ja keedetud (mitte praetud) mereelukaid. Ülejäänud kuuel päeval nädalas läks see laar sirgelt sigade ette ja sellepärast oli nõukaaegsel sealihal tihti spetsiifiline kalalõhn juures.

Kolhoosis ja sovhoosis tehti samuti täitsa söödavat lobi, kolhoosis isegi vast selle raha eest liiga head. Sovhoosis seevastu oli supp (koos lihatükkidega muideks) igale soovijale tasuta, kes üle söökla ukseläve suvatses astuda. Leib oli vist üldse igal pool tasuta laual ja kunagi tõi ühiskonnaõpetuse õpetaja selle näiteks kui esimese sammukese kommunismi suunas - et kujutage ette... niimoodi nagu praegult on leib igaühele ja tasuta, saavad olema kõik asjad. Igaüks võtab ainult niipalju kui vaja on ja ei ole mingit vajadust varusid koguda, sest see ei saa kunagi otsa jne jne. Ma ei suutnud toona kogu ta mõttekäiku hoomata.

Väike vahe tuli sisse vene kroonus kus pakutav menüü läheks tänapäeva Skandinaavias keskkonnaohtlike jäätmete nimekirja. Üldse oli nii, et kus suuremate kateldega keedeti, kippus kvaliteet järgi andma. Hea kooli- sovhoosi- ja kolhoositoidu pealt tulnuna sattusin ükskord Tallinna vanalinnas mingisse kuulsasse pelmeenibaari. Kui nüüd jumal mälu annaks.... minumeelest oli see Viru tänaval ja umbes 1990 aastal. Konseptsioon oli selline, et suure katla all põles igavene tuli, sinna valati suurtest kottidest pelmeene ja teie kokk riisus valmiskeenud ning pinnaletõusnud pelmeene samas tempos kokku. Lõi kulbiga kaussi ja lükkas selle järgekordsele näljasele ette. Järjekord ulatus uksest välja. Tallinnlased seletasid, et see on üks üüratult hea söögikoht. Tolleks ajaks oli mul juba kõva armeeköögi põhi all ja teatud mööndusi tehes ma isegi nõustusin nendega

[mutionu]

Tänavainimesi nimetati "parasiitlikuks eluviisiks" ja miilits pakkis nad kokku. Tihtipeale saadeti 101. kilomeetrile silma alt ära.

Ei pakitud kedagi. Või siis pakiti halvasti. Seda ca 1983-84 ja edasi.
Turuvarblased, kellest vast pooled olid nö "bomzid" ehk "ilma kindla töö- ja elukohata", kadusid vahel, miilitsa abil, paariks päevaks kuhugi ja siis olid taas tagasi. Võimalik, et kuskil oli üliusinaid mente, kuigi eriti ei usu.
Laias laastus oli miilitsatel kama kaks.

[Manurhin]

Tänavainimesi nimetati "parasiitlikuks eluviisiks" ja miilits pakkis nad kokku. Tihtipeale saadeti 101. kilomeetrile silma alt ära.

Ei pakitud kedagi. Või siis pakiti halvasti. Seda ca 1983-84 ja edasi.
Turuvarblased, kellest vast pooled olid nö "bomzid" ehk "ilma kindla töö- ja elukohata", kadusid vahel, miilitsa abil, paariks päevaks kuhugi ja siis olid taas tagasi. Võimalik, et kuskil oli üliusinaid mente, kuigi eriti ei usu.
Laias laastus oli miilitsatel kama kaks.

Jah, turuvarblased olid. Neid veeti reeglina kolhoosidesse-sovhoosidesse tööle. Arestandid kupatati ka tööle, ei lastud neil midagi niisama arestikambris vedeleda. Minu isagi vedas neid mõnikord oma RAF-iga tehasesse tööle ja pärast tagasi. Aga päris kodutuid, rahatuid ja räbalates prügikastiinimesi nõukaajal küll ei näinud ühtegi. Igal bomžil mingi pesa ikka oli. Kasvõi pliitahjuga kööktuba kusagil puulobudikus, aga oli. Puukuuris, garaažis või kusagil varemetes ei elanud keegi.

[Kriku]

Igal bomžil mingi pesa ikka oli. Kasvõi pliitahjuga kööktuba kusagil puulobudikus, aga oli. Puukuuris, garaažis või kusagil varemetes ei elanud keegi.

Samas see lühend ise on ju nõukogude ajal kasutusele võetud. Ju sellel ikka mingi alus oli.

[Sektor gazovoi ataki]

Lühendi päritolu on raske öelda, aga vähemalt Tartus oli bomž haruldus. Kuidas selline kodanik toona tekkis? Üks võimalus võis olla peale vanglast vabanemist. Aga tekkis ka just nii nagu Sektor Gaza laulus "Bomž" s.t. maja põles maha ja dokumendid koos majaga. (Siis ei olnud nii lihtne dokumente taastada.) Mina nägin oma esimest sellist kui olin juba teismeline, need olid 2 naist, ema ja tütar musta riietatud (leinariietes?), tänapäeva mõistes siis kerjused, elamiskoht oli neil siiski tõenäoliselt olemas ja nad olid korralikult riides. Ametlikult oli kerjamine ka keelatud. Maja oli maha põlenud ja mees siis tõenäoliselt tulekahjus hukka saanud.

Maal oli nii, et koduta inimesele anti mõni tühjaks jäänud maja kolhoosi poolt ja linnas anti asutuse poolt ühikatuba või mõni elas ka ajutiselt koguni perega soojakus. Turuvarblased elasid päris hästi, kuna ajutist tööjõudu nappis.

[Kriku]

Nojah, krimikroonika stampväljend "ilma kindla töö- ja elukohata" tähendas, et isikul polnud sissekirjutust. Elukoht tänapäeva mõistes tal väga tõenäoliselt oli.

Koeru näiteks asub täpselt 100+ km Tallinnast eemal ja seal oli üks tühi kivimaja bussijaama lähedal, kuhu linnas soovimatut elementi siis saadeti. Tean nii konkreetset maja kui inimesi, kes nendega kokku puutusid.

Tänapäeval jäävad inimesed kodutuks peamiselt seetõttu, et on elamispindade eraomand, st. neid on võimalik maha juua. Nõukogude ajal, kui sulle oli kuskil korter antud, siis sellest mingi kasuga lahti saada oli peaaegu et võimatu.

[Kriku]

Niipalju veel, et väga vaeseid inimesi oli ka NSVL-is. Eeskätt vanakesed, kellel ei tulnud normaalne pensionistaazh täis (mh. seetõttu, et võidi olnud pikema aja Gulagis veetnud). Kaheksakümnendate lõpus, kui hakati asjust vabamalt rääkima, oli ETV-s sel teemal ikka juttu ja rekordina jäi meelde üks tädike, kes sai mingite masendavate asjaolude kokkulangevuste tõttu 16 rutsi pensionit. Võib tunduda uskumatu, aga oli selline number.

101. kilomeetrile saatmine teenis sama eesmärki kui puudega inimeste peitmine - saaks ainult silma alt ära need ebastandardsed kodanikud, kelle üle riik uhkust tunda ei saa.

[Kapten Trumm]

Tallinnas on hetkel kuni 9. klassini koolitoit tasuta, 78 senti päevas maksab riik ja 56 senti Tallinna linn, väljaspool Tallinna makstakse seda 56 senti harva. Mingit gurmeetoitu selle raha eest muidugi ei saa, aga isiklikult pooldan, niigi saadi nendest hamburgeri ja kokakoola puhvetitest suure kisaga koolides jagu. Erakoolidele linn ei maksa. St see poolkohustuslik ja tasuta koolisöök on mingi võimalus sekkuda tänapäeva tihti valesse toitumissse (tüüpi pirukad, burks ja kokakoola).

Kes raha kulutada tahab, selle jaoks on natuke peenem (ja kallim) päevaprae süsteem mõnes koolis.

[Z03]

Kui jutt juba toidule läks, siis tänapäeva sõdurilobi enam vilets ei ole, võrreldes nõukaaegse tatrapudru ja vinegretiga. Onu rääkis, et tema naabrimees käis Tapa sõjaväelinnakus mingeid töid tegemas ja kiitis väga, kui hästi ja korralikult seal süüa pakuti.

[M.R.]

Siinsed kaaspärnakad ja Koidula kooli kasvandikud tuletasid mulle voodisse heites meelde selle, et Koidula koolis oli sõjalise eriklass. Polkovnik Pžuk oli peaesineja ja andis minule kui reaalile kah miltaarseid algteadmisi.
Minuleteadaolevalt ühestki lõpetanust vanemohvitseri ei saanud, aga NA olla neil teenimine tunduvalt lihtsamalt läinud.
Kas mujal maarjamaal oli veel sõjalise klasse? Äkki on keegi siin foorumiski ja valgustaks, kui efektiivne võis olla selline "eri militaarõpe"...

[mart2]

Kui jutt juba toidule läks, siis tänapäeva sõdurilobi enam vilets ei ole, võrreldes nõukaaegse tatrapudru ja vinegretiga...

Nõuka aegne tatrapuder ja vinegret olid kroonus pidupäeva söögid! Tavaline toit oli hirss oma erinevates vormides ...