Kas N Liidus oli ka midagi head?

[toomas tyrk]

Jah, aga mis mõtet on siis kinnipeetavatest rääkides ainult vanglate statistikale viidata?

Hruštšovi ajast peale oli N Liidus olemas ka selline kinnipidamisasutus nagu "keemia". Kuidas see statistikas kajastub?

[A4]

Vanglates ja laagrites pidevalt kinni istuvatele sadadele tuhandetele tuleks Stalini ajal liita veel „kaugetesse piirkondadesse“ asumisele saadetud, kellede arv alates kollektiviseerimise algusest oli pidevalt mitte sadades tuhandetes, vaid miljonites. Väike osa neist olid laagritest vabastatud (kuid seejärel asumisele jäetud) kriminaalkurjategijad, suurem osa aga inimesi, kelle ainsaks süüks oli vale klassikuuluvus (kõikidest rahvustest „kulakud“) või rahvus (volgasakslased, krimmitatarlased, tšetšeenid jt). Elutingimused ja suremus väljasaatmiskohtades olid teatud perioodidel (kollektiviseerimine, sõja alal) tõenäoliselt hullemad kui laagrites.

[Lemet]

Enamus arsti retseptiga kirjutatud ravimitest oli apteegis täiesti olemas ja ei maksnud aspiriinist rohkem.

Arstid tavapäraselt kirjutasidki välja vaid seda kraami, mida apteegist võtta oli. Tavapãraselt hakkas kirjutamise protsess peale küsimusest, et kas kuskil süsteemis tutvusi on, et Ungari või Poola-Saksa rohtu saada. Kui ei olnud, siis kirjutati tavarohtu. Tõhusaid ravimeid apteegist väga saada ei olnud lootust.

[Kapten Trumm]

Vanglates ja laagrites pidevalt kinni istuvatele sadadele tuhandetele tuleks Stalini ajal liita veel „kaugetesse piirkondadesse“ asumisele saadetud, kellede arv alates kollektiviseerimise algusest oli pidevalt mitte sadades tuhandetes, vaid miljonites. Väike osa neist olid laagritest vabastatud (kuid seejärel asumisele jäetud) kriminaalkurjategijad, suurem osa aga inimesi, kelle ainsaks süüks oli vale klassikuuluvus (kõikidest rahvustest „kulakud“) või rahvus (volgasakslased, krimmitatarlased, tšetšeenid jt). Elutingimused ja suremus väljasaatmiskohtades olid teatud perioodidel (kollektiviseerimine, sõja alal) tõenäoliselt hullemad kui laagrites.

Me räägime 1960ndast aastast, kui meenutada tohib.
Peale Stalini surma vähenes nii kinnipandute arv kui ka igasugu laagrites/spetsasumisel olijate arv.
Minumeelest oli tollal isegi mingi metsavendadele suunatud amnestia?

[Kapten Trumm]

Jah, aga mis mõtet on siis kinnipeetavatest rääkides ainult vanglate statistikale viidata?
Hruštšovi ajast peale oli N Liidus olemas ka selline kinnipidamisasutus nagu "keemia". Kuidas see statistikas kajastub?

Ma tegelikult räägin süüdimõistetute arvust.
Perioodil 1960-1970 kõikus süüdimõistetute arv NSVL-s 500 tuhande ja 800 tuhande vahel.
Nagu te teate, siis süüdimõistmine ei tähenda vanglat või laagrit, võib tähendada rahatrahvi, aresti, keemiat ja lõpuks muidugi ka vabadusekaotust.
Kirjeldatud 500-800 tuhandest kindlasti kõik ei istunud kinnipidamisasutuses. Selle arvu poolest (suhtena rahva-arvu) polnud NSVL-s midagi erilist. Taoline suhe oli ka Eesti Vabariigis 2000. a paiku täiesti reaalsus.

On päris selge, et 800 000 süüdimõistetut tollal ei anna mingi valemiga kokku miljoneid vange vanglas. On selge, et vanglas istujaid loeti sadades tuhandetes, võib olla oli miljon. Selles ma ka kahtlen, et 1960+ mingeid "troikasid" enam praktiseeriti.

Omavahel tuleb selgelt vahet teha 1. Stalini aeg 2. Stalini- järgne aeg.
Stalini ajale oli omane nt selline huvitav asi nagu "limiit 1. kategooria alusel" - igas nn liiduvabariigis oli maha lastavate arv piiratud mingi Moskvast tulnud limiidiga, selle suurendamiseks tuli Moskvast luba saada. Siis võisid tõesti olla mingid "vangide plaanid" kah.

[Kapten Trumm]

Enamus arsti retseptiga kirjutatud ravimitest oli apteegis täiesti olemas ja ei maksnud aspiriinist rohkem.

Arstid tavapäraselt kirjutasidki välja vaid seda kraami, mida apteegist võtta oli. Tavapãraselt hakkas kirjutamise protsess peale küsimusest, et kas kuskil süsteemis tutvusi on, et Ungari või Poola-Saksa rohtu saada. Kui ei olnud, siis kirjutati tavarohtu. Tõhusaid ravimeid apteegist väga saada ei olnud lootust.

Mul ausalt öelda kokkupuude puudub.
Tollal oli antibiootikum, mida kirjutati "penitsiliin".
Sellistes klaasist, alumiiniumplekist korgiga pudelikestes olev pulber. Manustati süstla abil tagumenti
Seda oli apteegist saada alati
Lisaks oli selline luksusteenus, mida tänapäeval ei ole. Kui haigele määrati penitsilliini kuur (olen seda ise ka saanud), siis tuli kiirabiautoga õde kaks korda päevas kodust läbi ja teostas selle protseduuri. Sellisel juhul ei olnud vaja endal midagi osta. Lisaks puudus ka võimalus antibiootikumi kuur ise pooleli jätta. Tädi oli oma kohvriga lihtsalt kõpsti kohal. Rohud võeti kaasa. Haige juures kodus. Proovige täna midagi sellist. Minu perearst küll täna koju ei tule. Lihtsalt ei tule.

[Kriku]

Tabletid olid 1980-ndatel täiesti olemas erinevate antibiootikumidega.

[AMvA]

Tabletid olid 1980-ndatel täiesti olemas erinevate antibiootikumidega.

Eritromitsiin vist oli väga levinud. Oluliselt rohkem, kui penitsilliin.

[VanaUnt]

Lasteaed polnud ka tasuta. Tartus 70.lõpust vanema poisi puhul oli hind 10 rubla kopikatega, keskmine poiss 80. poole peal maksis juba 12 rubla ja muidugi noorem oli 90. alguses juba krooni ajal tükk maad suurem maks. See oli kuumaks.
Antibiootikume oli mitmeid juba. Lapse kõrvapõletikuga prooviti neid tema peal päris mitmeid, kuna talve jooksul oli keskkõrva põletikke mitmeid. Aga kodus ravimine oli ikka nii, et kuu aja pärast uuesti haige oli, alles, kui haiglasse pandi ja seal nädala ravi sai, oli sellest kasu, et see talv ja kevad enam ei põdenud, järelikult oli see ravikuur haiglas tõhusam, kui kodune ravi. Sama oli mul ka sõjaväes hospitalis, esimene kord vedelesin seal kaks kuud mao- ja sapihädadega. kirjutati välja ja kolme nädala pärast olin ma tagasi, siis tehti kangemate rohtudega mind nii terveks, et pensionini pole enam mao- ega ka sapihädasi enam küljes. Arvata võib, et oli ikkagi asi ravimite hinnas, hiljem kasutati kallimaid ja tõhusamaid ravimeid.

[toomas tyrk]

Kiiresti võis korteri saada noore spetsialistina kuhugi maa-asulasse või kolhoosi tööle minnes.

Mitte ainult, võisid minna ka raudteele või liidulise alluvusega või numbritehasesse tööle. Kui venekeelne seltskond väga vastu ei hakanud.

Selle liidulise alluvusega tehase (ja tegelt ka raudtee osas) ma kahtleks sügavalt.

Nagu ma siin (ja ka mõnes muus teemas) juba korduvalt olen kirjutanud - töötasin nõuka ajal tehases "Ilmarine", mis oli liidulise alluvusega. Energiamasinaehituse ministeerium Moskvas oli see, millele allusime.

Tõsi, tehasel olid mõned oma elamud. Alguses töötasin ca 3 aastat automaatika jaoskonnas. Meil oli brigaadis 2 naist, kel olid korterid seal tehase majas. Mõlemil tehases 20+ aastat staaži. Korterid ei olnud saanud väga värskelt, minu töötamise ajal mingi umbes 5+ aastat ilmselt tagasi. Aga brigaadis oli meil umbes 10 inimest. Osa isegi pikema staažiga, aga ju neil olid elamised mujalt...

BTW üks oli mingi KGB veteran ja pensionär. Sai alati väga vihaseks, kui keegi temalt selle kohta midagi küsis. Päris, et kust sa seda kuulnud oled. Aga üks teine vene vend, kes oli justkui tema "sõber" - see rääkis heal meelel kõigile, et kes ta oli olnud seal KGBs jne... Mida tollelt jälle napsi kõrvalt kuulnud oli.

Brigadir oli meil ka mingi karm mees. Oli saanud Volga ostuloa. Ainuke Volga, mis seal Põhja puiesteel asunud Ilmarise parklas seisis. Aga korterit tal tehase majas ei olnud. Ilmselt ei vajanud.

Kohalik aü komitee jagas peamiselt külmkappide ja värvitelerite ostulubasid. Aastas kord läksid loosi ka mingid sanatooriumi ja turismireisi värgid. Nende minu 3 aasta tootmisstaaži jooksul ei olnud mul sinna järjekordadesse mingit asja. Isiklikult teadsin (nende aastate jooksul) ühte meest, kes sai värviteleka ostuloa.

Pärast ma töötasin mingi ca 5 aastat peakonstruktori osakonnale allunud büroos. Meie büroo juhataja oli omale kuuekümnendatel ehitanud eramaja. Sest mingit korterit üheltki tehaselt ühelgi tavainseneril loota ei olnud. Rääkis vahest oma lugusid sellest ehitamisest, millele kulus ka hea mitu aastat, kuni sai sisse kolida. Ja minu meelest ei olnud see maja tal 100% valmis veel seal kaheksakümnendatelgi. Veel ehitas ja pudis seal midagi kogu aeg.

Üks meie büroo inseneridest aga elas üldse erakas. St üüris seal samas kusagil Mustamäe külje all lille nimega tänavate kandis eramaja teist korrust. Kaks tuba + midagi köögi sarnast. Käisin külas, olen näinud. Seda N Liidus, kus eraomandust ametlikult enam olemas ei olnud. Oli mingi individuaalne omand, ainult enda kasutuseks, millelt ei tohtinud tulu teenida.

Ehk siis lühidalt - ei saanud see ITP ka üleliidulise alluvusega tehastes mitte midagi. Ja ka muidu oli vahe, kas "number" või lihtsalt "liidulise alluvusega".

[Lemet]

Kood: Vali kõik

   siis tuli kiirabiautoga õde kaks korda päevas kodust läbi ja teostas selle protseduuri. Sellisel juhul ei olnud vaja endal midagi osta. Lisaks puudus ka võimalus antibiootikumi kuur ise pooleli jätta 

Et ma ise 15 aastat selles süsteemis silmini sees olin, siis pisut parandan- ei tulnud kiirabiauto, vaid ikka tavalise mossega. Või raamiVolgaga. Kiirabi sõitsid meil Rafid ja UAZikud(harjukad ning ülepea maarajoonid). Ja kõige ravimine penitsiliini/pitsilliini/erotrümütsiiniga kinnitabki fakti, et rohtudega oli tavatõbisel ülimalt kitsas käes.

[Lemet]

Nagu ma siin (ja ka mõnes muus teemas) juba korduvalt olen kirjutanud - töötasin nõuka ajal tehases "Ilmarine", mis oli liidulise alluvusega. Energiamasinaehituse ministeerium Moskvas oli see, millele allusime.

Minul sai "Ilmaimes" töötanud sõber päris kiiresti Humala poe juurde ehitatud majja korteri. Poolteist aastat läks aega, kui mälu ei peta.Tema kuulus küll mitte lipsuseltskonna hulka, vaid oli elektrik.

Dvigatel tagas samuti nii korteri kui ka kroonust pääsemise. Jällegi- tuttav läks sinna tööle, võttis naise, sai korteri, treis kiirelt kaks järeltulijat valmis ja tuli Dvigatelist tulema. Baari administraatoriks.

[kalleb]

toitlustus - töökoha sööklates hind sümboolne (kopikates), koolis tasuta

Ei olnud koolis tasuta. Kuni keskkooli lõpuni korjati meilt söögiraha. Oma suhtumist koolitoidu kvaliteeti (ja sellega seoses selle söögiraha mittemaksmist) - olen kirjeldanud eespool.

Jah nõuka ajal pidid kooli viima pidevalt nn. toiduraha

Üliõpilased pidid oma rahakoti peal sööma või ka nälgisid , ka see oli täiesti reaalne

Kodust võeti kaasa kartulit jne , süüa tehti kas ühikatoas väikese elektripliidi peal või siis ühisköögis aga see oli tihti täis oksendatud või niisama õudne räpane et mõislikum oli toas teha

[Lemet]

Tee ja sai kuuks ajaks oli vist 1.14. Soe toit oli tiba üle kolmeka kuu peale (3.60???) See siis 60ndate lõpp ja 70ndate esimene pool

[toomas tyrk]

Nagu ma siin (ja ka mõnes muus teemas) juba korduvalt olen kirjutanud - töötasin nõuka ajal tehases "Ilmarine", mis oli liidulise alluvusega. Energiamasinaehituse ministeerium Moskvas oli see, millele allusime.

Minul sai "Ilmaimes" töötanud sõber päris kiiresti Humala poe juurde ehitatud majja korteri. Poolteist aastat läks aega, kui mälu ei peta.

Humala pood? Mis koht? Mul hetkel ei koida. Aadress oleks abiks.

Ilmarisel olid mingid majad Õismäel. Need olid valminud mingi aeg enne minu sinna tööle asumist, ja seal olid nende kahe minu brigaadikaaslase korterid.

Kusagil seal kohe minu tööleasumise järel valmis veel 1 maja Mustamäel, millest sai ühikas + hotell. Mingit korterite jagamist minu töötamise ajal ei toimunud.

Hotelli BTW erastas EV ajal endine Ilmarise komsomolisekretär, kes hiljem sai tuntuks bordelliärikana.