Minu vanaema, kelle juures oma toona oma suved ja koolivaheajad veetsin, oli sündinud 1925 Vabadussõjas osaleja pisikeses kahe hobusega asundustalus (mida anti Vabadussõjas käinutele), mida õnnestus pidada 1940ndate lõpuni (ei tehtud kulakuks) ütles enam kui kord (olid siis 80ndad), et tema elu pole nii jõukas varem olnud.LISATUD: Nõukogude võimu mõtestamise suhtes on üldiselt saabunud halb aeg. Vanaemade-vanaisade põlvkonnaks on saanud pärast sõda või sõja ajal sündinud, kelle lapsepõlve ajal (aga lapsepõlv on teadagi alati kuldne) läks elu ka igati objektiivselt võttes paremaks.
Ilmselt valitseb meil ka teatud Pätsu-aja ilusaks mõtlemine. Pätsu aja taluinimese elu oli suuresti töörabamine varavalgest hilisõhtuni (sulaseid jaksasid palgata vähesed), elu üsna primitiivsetes tingimustes ja tegelikult ka vaesus. Õmblusmasinat osta ei jõudnud, üks jalgratas peres oli, raadiot ei olnud.
Ja see ei olnud kolhoosi algusajad 1950ndatel, vaid eraomand, turumajandus jne. Ei ole mõtet väga oletada, et vot seal 1930ndatel elati väga jõukalt.