kalleb kirjutas:mart2 kirjutas:kalleb kirjutas:… Aga mis N.liidus ka defitsiit polnud - no enamus asju oligi puhas defitsiit sest poes polnud mitte midagi saada
Mäletan, et isegi ajalehed, kuigi rahva "poliitilised valgustajad", olid selline defitsiit, et kui hakkas ettetellimine, siis mindi eelmisel õhtul järjekorda. Kuid ega seegi alati ei taganud lehe saamist...
Paremad raamatud olid ka koos mõne mitte-populaarse teosega nn. "leninlikus pakis". Selline müük muidugi tõstis meie rahva lugemuse mahtu, sest arvestati raamatutes inimese kohta.
Ajalehtesid kasutasid leidlikud nõukogude inimesed aga loomulikult oma tagumike pühkimiseks ...
Ajalehti kleebiti ka seintele et parandada krohviseina ebatasasusi ja sinna peale kleebiti veel tapeet ....
Sellised olid asjad n-liidus
Ajalehti jms paberit tariti koju pakkidena ka selleks, et ahju ja pliiti kütta.
Timurlased jäid eriti maapiirkondades enamasti pooltühjade kätega, kui oma vanapaberirallit tegid.
IMHO kõige ja pideva defitsiidi põhjuseks olid kaks tõsiasja:
1. Plaanimajandus tootis plaanide, mitte nõudluse järgi
2. Valdaval enamusel toodetel oli mõttetult madal ja olematu hind, mis ei kajastanud toote tegelikku väärtust
Need kaks punkti soodustasid lisaks seda, et kui midagi kuskil saada oli, siis see osteti kokku olenemata sellest, kas seda üldse vaja oli ja kui palju vaja oli.
Sealt ka need igasugust nänni igaks juhuks täis korjatud sahvrid.
Svejk kirjutas:Walter2 kirjutas:
Banaanid olid aeg-ajalt ka vabamüügis kui aega ja kauplust oskasid valida.
Toompea minnnõukogu puhvetis oli pastojanno...
Näiteks kus nad oma ananassid said, kui "Pisuhända" filmisid...?
eee...
kas need polnud mitte plastmassist ananassid ja banaanid igalpool filmides, teatrites ja televisioonis?
*
Mulle meenub veel üks koomiline seik aastast 1990.
Välja jagati ostukaardid.
Olin pooljuhuslikult Lätis ja vaja oli sokke. Ühte paari.
Sokid ja aluspesu oli teatavasti eridefitsiit. Isegi neid erimõnusaid nailonsokke polnud saada
Läksin siis Apes mingisse poodi ja imedeime! Froteesokid riiulil müügis
Ladusin paar paari (sest ei saanud ju head võimalust käest lasta) korvi, kallis abikaasa leidis riiulilt ka mingi naiste aluspesu komplekti.
Kassas aga selgus tõsiasi, et ka lätlastel on mingi ostukaart välja mõeldud ja Eesti omaga seal midagi osta ei saa.
Pikkade läbirääkimiste tulemusel oli poemüüja nõus n.ö. "oma ostukaarti laenates"
müüma meile ühe paari meeste sokke ja naiste aluspesu komplektist ainult rinnahoidja.
Veel.
* Põhja-Eestist sai 1990 käidud Vastseliinas õmblusmasina nõelu ostmas, sest mujal neid ei müüdud. Keegi teadis kedagi, kes teadis kedagi, kes oli just sealt neid saanud ja siseinfo oli õige.
* Enne 1980 olümpiamänge "paisati" elektroonikapoodidesse värvitelekaid mingi kogus. Tutvuste kaudu sai sellest kolm päeva ette teada, et esmaspäeval hakatakse müüma. Juba pühapäeva hommikul tekkis poe ukse taha saba. Meie pere võttis samuti aktsioonist osa. Nii sai vahetustega käidud seal järjekorras seismas. Paar-kolm tundi ema, siis isa, siis mina ja siis uuesti otsast peale. Ööseks ei tahetud mind sinna seisma lasta, seega öise vahetuse jagasid oma vahel ära vanemad. Ja imede-ime, me saime tookord omale "ilma tutvusteta ja leti alt" lahenduseta esimese värvi TV !
* Mingi aeg (1990-1991) oli räige bensiinipuudus. Kalendrikuus sai tanklast 20 ja mingi aeg ainult 10 liitrit bensu iga sõiduvahendi kohta, millel oli olemas tehniline pass, ning tanklas löödi iga kuu pitsat tehnilisse passi, et "see riistapuu on oma normi see kuu kätte saanud". Kuna sõitsin toona "erataksot", siis 10 või 20 liitrit oli täiesti ebabiisav kogus. Nii sai siis kokku otsitud kõikvõimalikud tehnilised passid ja see patakas alati tanklatöötajale esitatud. Sellele vaatamata ei taganud see bensiini kättesaadavust, sest pidevalt oli ikkagi bensiin otsas. Nii oli mul olemas terve märkmiku täis EK (Eesti Kütuse) tanklate numbreid üle Eesti ja siis sai helistatud need iga päev läbi, et kas on ja kus on bensiini. Tihti pidi 10 või enam liitrit lihtsalt maha sõitma, et natuke rohkem bensu saada, kui paagis alles on.
Teine probleem oli see, et mul ei olnud Lada A-76 või A-72 bensu peale ümberehitatud, aga just A-72 ja 76 bensu oli rohkem saada, kui AI-93 ja siis hakkasid tööle kodused keemialaborid, kus 72/76 bensule segati sisse naftaliini. Mul seisis mingi 50kg kott seda väärt kraami, mis sai suure vaeva ja äritegevuse käigus hangitud lihakombinaadi nahkade tsehhist, garaažis.
Öösiti (pime ja vähe rahvast) sai vahest bensu ka sinkide ja vorsti eest ilma tehnilist passi esitamata. Kui palju, olenes singi ja vorsti kogustest. Sink ja vorst ei tähendanud seda, et sa bensu tasuta said. Bensu eest pidi maksma ikkagi.
* Mingi aeg samal perioodil oli eridefkaks ka filtriga sigaretid. Filtrita "Priimat" ja "Astrat" toodeti kahe erineva paberiga - triibuline ja triipudeta paber. See triipudeta paber oli aga selline saast, et taga aeti just triibulise paberiga "Priimat" ja "Astrat". Aga taksojuhtidele pakuti ärikate poolt kastide kaupa igasugust kraami, sest toonased taksod olid paralleelselt ka liikuvad müügipunktid
Nii oli mul pidevalt pagasiruum täis triibulise paberiga "Priima" ja filtriga "Stewardess" sigarette vaheltkasuga müügiks. Vahel harva ka "TU-134". "Rumba", "Tallinn", "Leek" ja "Djubekk" (ning isegi "Vana Toomas" ja "Aegna") olid eridefkad isegi taksode peal.
Sellised jutud