mart2 kirjutas:
Oktaanarvust ka.
Üks väga levinud vahend oktaanarvu tõstmiseks oli kastoorõli. Mul sõitsid kaks ema venda ringrajal ning motokrossi ja seetõttu üht-teist mäletan. Kes üle 50 ja käis ringrajavõistlusi vaatamas, see mäletab hästi väga spetsiifilist kütuse põlemise lõhna.
Mäletan lapsena kuuldud väljendeid - kolvide lihvimine, düüside viilimine, kastoorõli.
Seda kastoorõli käisid veemootorsportlased veel 90-ndatel minu abikaasa juurest apteegist ostmas.
Kastoorõli ei oma oktaanarvuga küll mingit seost, paned villast mart2
Kastoorõli oli kasutusel võidusõidus kahetaktilistel mootoritel bensiini sisse segamiseks.
Kuna NSVL-s ei tuntud normaalset kahetaktilise mootori õli ja tavalise mootoriõli kasutamine tõi kaasa hirmsa tossu ja küünla/põlemiskambri kiire kattumise põlemisjääkidega, siis peeti kastoorõli paremaks.
Õlil bensiini sees on teemaga vaid niipalju ühist, et õli mingil määral vähendab põlemiskiirust ja seega toimib nagu detonatsioonivastase lisandina, aga see efekt pole kuigi suur. Samas tavaline mootoriõli (mida võrrimehed, mootorratturid ja paadimehed) õli sisse segasid, ei põle ottomootoris eriti ära, tossab jubedalt ja saastab mootorit seest poolpõlenud õli jääkidega.
Tänapäeval on muidugi vastavad õlid kõikjalt saada. Seejuures on eraldi õlid aeglasekäigulistele (paadi päramootorid) ja kiirekäigulistele (saed, trimmerid ja mootorrattad). Seejuures paadiõlid on päikse toimel lagunevad (jäävad veepinnale hõljuma). Kuna õlid on head, tuleb neid panna ka vähe (1:40 kuni 1:50), mis tähendab, et suitsevad vähe. Hiina mootorsaagides tuleb aga panna 1:20 või 1:25 ja need tossavad ikka nagu vene Druzba ka hea õliga.