Vangi memuaarid Vasalemma "tsoonist" '70-'80 aastatest:
https://olevvask.wordpress.com/Kui poliitvangide mälestusi on laias valikus ilmunud nii trükisõnana kui ka netis, siis hariliku viinaninast päti memuaare ei leia naljalt kusagilt. Igatahes väga huvitav lugemine (vimased peatükid, kus mehest juba paduusklik saab, on natuke läilavõitu, aga sellegipoolest kirjeldavad omaaegseid olusid kaunis ilmekalt). Igatahes täiesti uskumatu, mida kõike tollal juhtus...
Tsiteeri:
Järgmisel päeval see juhtuski: meil jooming käib, kui äkki kõlab uksekell. Teadsime, et ust lahti teha ei tohi. Keskmine vend praeb köögis parajasti kartuleid. Vehin korteri peremehele käega: “Ära tee ust lahti!” Tunnen südames, et need on miilitsad. Kolka aga on nii purjus, et läheb ja teeb ukse lahti. Ma hüppan ukse taha, aga saan veel laua pealt suure õllekannu kaasa haarata: “Kui piirkonnavolinik üksi tuleb, siis selle ma lülitan küll kannuga välja.”
Aga: “Oh häda!” Ukseprao vahelt näen, kuidas nad sisse tulevad – viis või kuus – niipalju jõuan neid loendada. Kõik on erariietes – Rakvere kriminaaljälitusest; kõik on püsti aetud. Püstolid käes hüppavad miilitsad tuppa. Tuleme pärnakaga ukse tagant välja ja istume diivanile.
Samal hetkel tuleb keskmine vend praepanniga tuppa vaatama, mis värk toimub. Nähes mente[7], istub ta minu kõrvale. Rabab siis diivanilauast kinni ja karjub: “Kui te neid klõpse ära ei peida, siis löön teile selle laua pähe kinni!”.
Mendid lükkavadki püstolid taskusse. Keskmine vend pakub seepeale piirkonnavolinikule viina ja see panebki klaasitäie kinni.
Meil kolmel – minul, vennal ja pärnakal kästakse riidesse panna. Kolkat nad ei puutu. Miilitsaid on kokku üksteist. Oleme neljandal korrusel ja aknast välja vaadates näeme, et üks neist jalutab isegi rõdu all. Nii et põgeneda ei ole kuhugi. Meid lüüakse “Villisesse” ja viiakse Rakverre. On laupäev.
Meid paigutati eraldi ja hakati üksikult üle kuulama. Mina muidugi mitte midagi ei teadnud ja ma ei tahtnudki midagi tunnistada. Mulle anti kolakat, nii et ma maha kukkusin. Mul oli veel 8 rubla. Kui nad mulle peksa andsid, lõin raha lauale: “Enne ma ei räägi teiega mitte üks sõna, kui te toote mulle uurija ja kaks pudelit viina!”
Viin maksis 4.12. Üks kriminaaljälitusest läkski viina järele. Vahepeal üritasid nad minult veel midagi küsida, aga ma ei vastanud. Jälle matsud. Aga ikkagi ei rääkinud ma midagi.
Lõpuks nad tüdinesid: “Nii, Vask! Nüüd lähme, uurija on kohal.”
See oli naisuurija – ilus noor naine. Miilitsad näitasid mulle viinapudeleid: “No räägi!”
“Mul pole rääkida midagi.”
Nad tahtsid mulle uuesti matsu anda, aga naine sekkus: “Siin kabinetis kedagi lüüa ei tohi.”
Nad valasid mulle pool klaasi, panin selle kinni. Küsiti jälle, aga mul ei olnud ikka midagi rääkida. Ma usun, et neid kaht pudelit viina ma ära juua ei jõudnud. Enne lülitus minu teadvus välja. Aga vähemalt minu käest nad midagi teada ei saanud.
Tsiteeri:
Mulle anti viisteist päeva. Miilitsad viisid mind sama “rongaga” (furgooniga GAZ-52) Haapsalu raudteejaama hoiukassasse. Panin oma raha – nelisada viiskümmend rubla – hoiukassasse. Kakskümmend viis rubla lubati taskusse jätta. Lisaks pidin veel kainestusmaja trahvid ära maksma. Tagasi minnes lubasid miilitsad mul veel ühe õlle ära juua – tingimusel, et teise neile annan. Lõpuks võttis Udo Reitsak minu hoiukassa raamatu enda kätte.
Hakka või uskuma, et Onu Bella ja ans. Öörahu laulul, mis rääkis kaineris koos miilits Albert Lepatriinuga tinapanemisest, võis isegi mingi tõepõhi all olla.
P.S. Nimetatud laul on mul '89 aasta Öö TV-st lindistatuna siiani kassetil olemas. Annelinnast Sõpruse poe juurest Figaro putkast ostetud Gold Star kassett on, maksis 25 rutsi tol ajal, aga on hoolimata paljukordsest kuulamisest tänaseni nagu uus, isegi see spetsiifiline "välismaa lõhn" on endiselt karbis alles
.
Logi sisse
Registreeru
KKK
Otsi
Kasutajad
