www.militaar.net

Järgmisel päeval see juhtuski: meil jooming käib, kui äkki kõlab uksekell. Teadsime, et ust lahti teha ei tohi. Keskmine vend praeb köögis parajasti kartuleid. Vehin korteri peremehele käega: “Ära tee ust lahti!” Tunnen südames, et need on miilitsad. Kolka aga on nii purjus, et läheb ja teeb ukse lahti. Ma hüppan ukse taha, aga saan veel laua pealt suure õllekannu kaasa haarata: “Kui piirkonnavolinik üksi tuleb, siis selle ma lülitan küll kannuga välja.”

Aga: “Oh häda!” Ukseprao vahelt näen, kuidas nad sisse tulevad – viis või kuus – niipalju jõuan neid loendada. Kõik on erariietes – Rakvere kriminaaljälitusest; kõik on püsti aetud. Püstolid käes hüppavad miilitsad tuppa. Tuleme pärnakaga ukse tagant välja ja istume diivanile.

Samal hetkel tuleb keskmine vend praepanniga tuppa vaatama, mis värk toimub. Nähes mente[7], istub ta minu kõrvale. Rabab siis diivanilauast kinni ja karjub: “Kui te neid klõpse ära ei peida, siis löön teile selle laua pähe kinni!”.

Mendid lükkavadki püstolid taskusse. Keskmine vend pakub seepeale piirkonnavolinikule viina ja see panebki klaasitäie kinni.

Meil kolmel – minul, vennal ja pärnakal kästakse riidesse panna. Kolkat nad ei puutu. Miilitsaid on kokku üksteist. Oleme neljandal korrusel ja aknast välja vaadates näeme, et üks neist jalutab isegi rõdu all. Nii et põgeneda ei ole kuhugi. Meid lüüakse “Villisesse” ja viiakse Rakverre. On laupäev.

Meid paigutati eraldi ja hakati üksikult üle kuulama. Mina muidugi mitte midagi ei teadnud ja ma ei tahtnudki midagi tunnistada. Mulle anti kolakat, nii et ma maha kukkusin. Mul oli veel 8 rubla. Kui nad mulle peksa andsid, lõin raha lauale: “Enne ma ei räägi teiega mitte üks sõna, kui te toote mulle uurija ja kaks pudelit viina!”

Viin maksis 4.12. Üks kriminaaljälitusest läkski viina järele. Vahepeal üritasid nad minult veel midagi küsida, aga ma ei vastanud. Jälle matsud. Aga ikkagi ei rääkinud ma midagi.

Lõpuks nad tüdinesid: “Nii, Vask! Nüüd lähme, uurija on kohal.”

See oli naisuurija – ilus noor naine. Miilitsad näitasid mulle viinapudeleid: “No räägi!”

“Mul pole rääkida midagi.”

Nad tahtsid mulle uuesti matsu anda, aga naine sekkus: “Siin kabinetis kedagi lüüa ei tohi.”

Nad valasid mulle pool klaasi, panin selle kinni. Küsiti jälle, aga mul ei olnud ikka midagi rääkida. Ma usun, et neid kaht pudelit viina ma ära juua ei jõudnud. Enne lülitus minu teadvus välja. Aga vähemalt minu käest nad midagi teada ei saanud.

Mulle anti viisteist päeva. Miilitsad viisid mind sama “rongaga” (furgooniga GAZ-52) Haapsalu raudteejaama hoiukassasse. Panin oma raha – nelisada viiskümmend rubla – hoiukassasse. Kakskümmend viis rubla lubati taskusse jätta. Lisaks pidin veel kainestusmaja trahvid ära maksma. Tagasi minnes lubasid miilitsad mul veel ühe õlle ära juua – tingimusel, et teise neile annan. Lõpuks võttis Udo Reitsak minu hoiukassa raamatu enda kätte.

Vangi memuaarid Vasalemma "tsoonist" '70-'80 aastatest: https://olevvask.wordpress.com/
Hakka või uskuma, et Onu Bella ja ans. Öörahu laulul, mis rääkis kaineris koos miilits Albert Lepatriinuga tinapanemisest, võis isegi mingi tõepõhi all olla.

Käisin kord ühel naispolitseinikul voolumõõtja otsi teistpidi panemas, et voolumõõtja hakkaks maha kerima. Hakkasime tema juures ka jooma – mina, see naispolitseinik ja tema mees. Mees oli endine afganistanets[9]. Kui mees purju jäi, hakkas ta oma naist peksma. Läksin vahele, kuid olin purjus ja mees lõi mulle noaga kätte. Nuga tungis läbi käelaba, vigastas kõõlust ning see mädanes pooleks. Tulemusena jäi parema käe kolmas sõrm ripnema

Nimetatud laul on mul '89 aasta Öö TV-st lindistatuna siiani kassetil olemas.

Abort - legaliseeriti NLiidus / Eesti NSVs 1955. a. Nõukogude Venemaa oli esimene riik maailmas, mis abordi legaliseeris (V. Lenin 1920.a), aastatel 1936-1954 oli tagasilanguse ja tagurluse ajajärk ning 1955 a. taastati tasuta abordi võimalus kõigile nõukogude naistele.

USAs legaliseeriti abort 1973, Rootsis 1975 jne .... ja mujal lääne Euroopas enamasti kusagil 70ndatel.

Eesti naistele oli riigi poolt tasuta võimaldatav abort uus nõukogude võimu poolt kingitud reaalsus, mujal maailmas jõuti abordi legaliseerimiseni "iga naise õigusena" enamasti läbi vägivalla ja terrori või vähemalt läbi ühiskonda lõhestava debati.

Seega Eesti NSV kuulus juba aastakümneid varem maailma kõige progressiivsemate riikide hulka!

Kes hankis "leti alt", kellele tõid välismaa sugulased, kelle kodus vurises õmblusmasin või kolisesid mutrivõtmed hiliste öötundideni.

Head ei olnud ses kõiges küll mitte muhvigi...lihtsalt jabur rabelemine äraelamiseks.

Ära elasid kõik. Ja majad, suvilad või siis kooperatiivkorterid kerkisid ilma pangalaenudeta.

Ära elasid kõik. Ja majad, suvilad või siis kooperatiivkorterid kerkisid ilma pangalaenudeta.

Mina ehitan maja ise, ilma pangalaenuta ja vaba aja arvelt. Üks maja on juba püsti ka.
Ütleme, et elu on muutunud huvitavamaks ja tervis paremaks (ei vedelegi teleka ees ega pole vaja kulutada raha mingi fitness-üritusele).
Hoiad 3 päeva nädalas 12 tundi järjest tööriistu peos ja lihastoonus missugune. Viimati märkasin isegi imestuseks, et jooksmine 20 kilose soomusvestiga oli juba päris kiire. See räägib muidugi sellest (ma pole ehitust õppinud), et see, mida ma vene ajal tegema pidin (tööõpetusest töötamiseni) pole mööda külgi alla jooksnud.

Ükski sugulane või tuttav ei uskunud, et ma midagi püsti saan. Kõik on liiga harjunud rootsi panga dikteeritud elumudeliga - võtame laenu, teised ehitavad sinu eest, ise kasvatame kodus pekki ja jookseme seda pärast raha eest fitness-klubis maha ja maksame spa-le ja reisibüroole (seda ka tükati rootsi panga raha eest), et nad sinu stressiga tegeleks. Teed aga midagi ise oma kätega, aeg lendab, värskes õhus, hing lausa laulab sees.

Vaadates, kuidas meil tervis allamäge läheb ja keskmine ümbermõõt ülesmäge liigub, pole selles elumudelis ju midagi head. Kui meesterahvas ei suuda ise koerakuutigi ehitada või auto ratast vahetada, siis on juba midagi valesti läinud.