www.militaar.net

Kapten Trumm kirjutas: Võibolla need välismaa teksad olid Tallinnas levinud.

Võibolla tõesti.

Kapten Trumm kirjutas: Mina elasin 12 000 elanikuga rajoonikeskuses

Mina elasin 4000 elanikuga tööstuslinnakeses. Kes ikka sai, käis ka seal mitte Sangari vägisikuluvates ja Tartu "jooksukingades", vaid nimetatud aksessuaarides. Ei tea tõesti, kuidas tolles 12 000 elanikuga rajoonikeskuses asjad käsisd, aga meie 4000 elanikuga tööstuslinnakeses oli õpilastel ka kooliväline aeg, kus ei pidanud vormi kandma. Muide, näiteks talvel oli kooli täiesti lubatud ilmuda 25-rublase Karhu mütsi ja tontteabkuikalli Luhta jopega. Need tuli mõistagi koolivormi pealt ära võtta ja garderoobi jätta.
Aga kooliväliseks ajaks loeti näiteks koolipeod, -diskod, spordivõistlused jms ning sinnagi pandi paremad riided (loe: Montana, Karhu, Adidas) selga.
Kodus trööbati üldiselt 4000 elanikuga tööstuslinnakeseski Sangari röökideskuluvate või miks ka mitte Marati viltdressidega.
Tallinna kohta, veelkord, ei oska sõna võtta.

Veider lugu aga käisin just 10 minutit tagasi õues dressipluusiga, mille tootjaks Marat. Just paras tänase ilma puhul.

Meile oli maale nurka vedelema jäänud 1950ndatel välja antud Stalini-aegset lastekirjandust: «Vasjok Trubatšov ja sõbrad» – Ukraina partisanidest, «Paradiisilapsed» – Ameerika laste raskest elust ja nii edasi. See oli ka omamoodi huvitav lektüür, kuigi sellesse sai juba tollal allikakriitiliselt suhtutud.

Tõesti-tõesti, oli ka midagi head. Raamatu nimi on tegelikult "Sinepiparadiisi lapsed" (Tallinn 1952) ja see on nii võimas möga, et lööb pika puuga kõiki naljaraamatuid. Mina lugesin seda viimati juba EVs

Wrangleri teksaseid müüdi kaheksakümnendatel ka poes suht vabalt. Ma küll ei mäleta kas olid kõigile või aint kooperatiivi liikmetele. Minusuguse poisitati jaoks olid nad niiehknaa liiga kallid. Sada ruublit maksis paar. Marati püksid olid head küll, koledad, aga vastupidavad. Igapävaseks õuesjooksmiseks olid kas hiina ketsid või tšehhi botased. Tartu tossud olid muidu üpris mugavad, aga nende tald määrdus ja lagunes väga kiirelt. Ja siis oli see ohtlik hullus mida puukingadeks nimetati. Mul siiamaani kulmus lünk. Ootasin bussi ja kaks mingit algklasside päkapikku läksid samas kaklema. Üks vist tahtis teisele jalaga virutada, aga lõi mööda ja niimoodi ma saingi tolle kobakaga vastu pead. Nagu oleks lehm sõraga löönud.

Mis arvate sellisest kirjutisest (eespool arutelu "eitava eduraportöörluse" teemal):
https://arvamus.postimees.ee/3912485/ma ... a-uus-vorm
Ei puudu ka aktuaalne teema nomenklatuurist.
Faktoloogia tõele ei vasta - olen juba varem kirjutanud.

Borja kirjutas: ..tõesti huvitav.. let me guess - kas see polnud mitte ühe Euroopa väikeriigi jutukas naispresident, kes kusagil eelmise aasta paiku oma lapsepõlve nõukaaja tõttu avalikult õnnetuks kuulutas

Ma omast arust olen piisavalt vana ja elu näinud, et saada aru, mis on ühe või teise ühiskonnakorra plussid-miinused.
Ühiskondlikes asjades muide on "vorstil 2 otsa" - üks näiliselt probleemne asi võib anda positiivse tulemuse mujal.
Seda on üks põhilisi asju, mis ma oma teise kõrghariduse omandamisel TTÜ haldusjuhtimise instituudis omandasin.

Näide: kõik mäletavad tühjust poodides ja toiduainete sabasid (negatiivne) - samas taoline inimtekkeline kättesaadavuse piiramine tähendas, et paljusid tänased terviseprobleeme tollal ei tuntud. Näiteks meil epideemiana leviv 2.liigi ehk elustiilist tulev diabeet oli siis üli haruldane probleem (positiivne).

Seega, ühiskondlike asjade analüüs saab olla pluss-miinus stiilis.

Aga nüüd, tulles tagasi KK antud inteka juurde (ma ka ise omal ajal seda lugedes imestasin - ma pean seda analoogseks "eitavaks eduraportöörluseks*" nagu eelmises postis viidatu), siis taoline arusaam minuarust on napivõitu üldistusvõime/analüüsivõime tulemus. Või on tegemist tõesti tahtliku "eitava eduraportöörlusega" tegemist. Minu tähelepanekute kohaselt olid lapsed ka siis rõõmsad ja õnnelikud, nagu on nad isegi Süüria kodusõjas. Mis ei tee sõda normaalsuseks, aga täiskasvanu teadmisi on ka rumal laste pähe projitseerida.

* - eitav eduraportöörlus - soov näidata tänase ühiskondliku elu aspekte paremana, näidates minevikust vaid negatiivset või lausa omistades sinna faktiliselt väära "tarkust".

Wrangleri teksaseid müüdi kaheksakümnendatel ka poes suht vabalt.

Mida kimume??? Ütlemata mõjus kraam peab see olema. Meil siin on teemaks ikka ENSV, mitte Suomen tasavalta. Kui teksaseid suht vabalt poes müüdi, siis millisel imelisel moel küll oli võimalik neidsamu wranglereid käest-kätte 150 rublaga müüa? Montana oli "odavfirma", mida 80ndate teises pooles ka 120 eest sai müüa. Olgugi et sisuliselt õmmeldi neid kõiki ühes kohas, ühest ja samast materjalist ning samade inimeste poolt samadel masinatel.

Sama ka siin. Wrangleri teksased soomekeelsete siltidega (Soomest toodud) maksid rubla ajal meie komisjoni poes 150- 200 rubla, mis võrdus vanema kuupalgaga. Noh, peavad ikka lahked vanemad olema, kes võimaldavad lapsele kuupalk maksvaid pükse kord aastas (ega need rohkem kestnud kah).
Minul selliseid polnud, pidin leppima Sangari omadega. Mida muide kandis ikka valdav enamus. Või olid iseõmmeldud. Toona oli selline moekaup nagu "kesapüksid" (sellised lohvakad ruudulised cargopükste stiilis) - neid õmmeldi edukalt kodus ise. Need Wranglerid olid ikka üsna vähemuses toona.

Pigem oli minu silmis probleem spordivarustusega - Tartu tossud (need valgete taldadega) kõlbasid joosta küll, aga ei pidanud kaua vastu ja neid polnud ka igapäev poest osta. Adidase tossud (sellised tumesinised, kolme valge triibuga) olid asi, mida mul pole olnud - ju siis polnud õigeid sidemeid.

Ühesõnaga, seda importvärki liikus küllalt vähe, et rääkida, kuis terve väikelinn nendega käis, pole minu silmis tõsi. See võis kuskil 1990 nii olla, mitte varem.

Lemet kirjutas:

Wrangleri teksaseid müüdi kaheksakümnendatel ka poes suht vabalt.

Mida kimume???

Võibolla oli tegu mingi anomaaliaga aga kuskil 82-83 neid Rakveres igatahes müüdi.

Kas keegi kuskil väitis, et "terve väikelinn" käis ringi defitsiidis, impordis ja Virunurgatagantsaadus? Tutvuks mälestustega sellisest väikelinnast heameelega põhjalikumalt.

Lemet kirjutas:

Wrangleri teksaseid müüdi kaheksakümnendatel ka poes suht vabalt.

Mida kimume??? Ütlemata mõjus kraam peab see olema. Meil siin on teemaks ikka ENSV, mitte Suomen tasavalta. Kui teksaseid suht vabalt poes müüdi, siis millisel imelisel moel küll oli võimalik neidsamu wranglereid käest-kätte 150 rublaga müüa? Montana oli "odavfirma", mida 80ndate teises pooles ka 120 eest sai müüa. Olgugi et sisuliselt õmmeldi neid kõiki ühes kohas, ühest ja samast materjalist ning samade inimeste poolt samadel masinatel.

Tarbijate Koperatiividel olid mingid oma huvitavad ärid, näiteks saematerjal välismaale ja siis kaup vastu. Näiteks Keila TÜ kauplustest oli võimalik nõuka ajal kooperatiivi liikmena päris tihti soome riidekaupa saada, mis mujal kaubanduses ei liikunud. Õnnestus endalgi sealt paar Luhta jopet sedasi saada ja TopMani kingi.

AMvA kirjutas: Tarbijate Koperatiividel olid mingid oma huvitavad ärid, näiteks saematerjal välismaale ja siis kaup vastu. Näiteks Keila TÜ kauplustest oli võimalik nõuka ajal kooperatiivi liikmena päris tihti soome riidekaupa saada, mis mujal kaubanduses ei liikunud. Õnnestus endalgi sealt paar Luhta jopet sedasi saada ja TopMani kingi.

Kinnitan , aga päris ilma tutvusteta juhtkonnas vähemalt Pärnu kandis ei saanud midagi.

Mina olin juba kooliajal mudelihuviline. Käisin enamvähem iga päev läbi kaubamaja vastavast osakonnast - kuna ma olid toona umbes pool kooliaega teises vahetuses, siis hommikul. Ja üldiselt vääris saak käimist - tavainimese külastusajal oleks tühi lett olnud. Kuskil tund aega peale avamist oli aga üllatavat stuffi. Ka vene asjad olid siis tükati defitsiit - no tuli mingi 10 karpi, ei jaguneid neid letile seisma. Olen sedasi saanud ühe Lääne-Saksamaalt toodud laevamudeli, mis sõitis ja maksis sümboolne 3 rubla.

Oli ainult üks erand. Selline suhteliselt kallis asjake nagu nn tuletõrjekaater. Selle hind oli 25 rubla ja see seisis vastavas osakonnas pea aasta, niiet karpki oli ära pleekinud.

Selline: https://www.osta.ee/vana-tuletorjekaatr ... 86979.html

Hiljem tegelesin fotograafiaga ja kasutasin sama nippi nii kaamerate kui nt filmi ostmisel. Oli teada, et Svema filmid olid head ja Tasma omad kippusid murduma. Suvalisel hetkel oli saada ainult viimast, kui aga regulaarselt käia. Sama oli ka kaameratega - seda kõige lihtsamat, kahte vinnastamist vajavat Smena-15 oli saada kogu aeg. Aga korraliku vinnastusega Smena-M tuli passida.

Mul üks klassivend (vist 7 klassis) sai sedasi Modern Talkingu vinüülplaadi omanikuks. Täiesti inglisekeelsete kirjadega. Kuulasime siis neid Brother Louie stiilis laule peale tunde vaimustunult grammofonilt.

Pidage nüüd oma luiskamise ja muinasjutuvestmisega ikka piiri- no ei olnud nõuka ajal nii, et suvaline kooperatiiv läks lasi kaupluse tagant metsa maha, müüs selle Soome ja tõi tarbekaupa vastu. See sai toimuda kuskil 89-90, mitte varem. Ja siis polnud see enam nõukogude aeg. Valuuta ja kaubandus oli asi, mille eest võidi seina äärde panna, igatsugu sellelaadsed liikumised toimusid ainult läbi Moskva ja selle valvsa pilgu all

Sam Beaver kirjutas:

Lemet kirjutas:

Wrangleri teksaseid müüdi kaheksakümnendatel ka poes suht vabalt.

Mida kimume???

Võibolla oli tegu mingi anomaaliaga aga kuskil 82-83 neid Rakveres igatahes müüdi.

Minu mäletamist mööda oli samuti üks periood kui neid sai osta kaubandusvõrgust, isegi nn mägedemaal, seal kauges kolkas. Aastate koha pealt ei võta igaks juhuks sõna. Slantsõst sai igal juhul osta Luhta jopesid, mingi kolme triibuga hambapasta oli ja vist veel mingit mudru. Ah jaa, neid 1:43 mudelautosid oli samuti seal.