www.militaar.net

http://www.scoutspataljon.ee/index.php? ... iew&id=116

See aasta latti medali saamiseks alla lastud... Mina mineja, kui midagi ootamatut ette ei tule.

mul tuli ka mõte ennast natuke retsida. Vorm pole seljakotiga jooksmiseks loomulikult sama mis kunagi ajateenistuse ajal kui sedasorti tegevust sai tihti harrastatud. Jalad jalgadeks, põhiline et põhja alt ei löö. Siis on asi nutune

Eelmise aasta pildid: http://www.mil.ee/~fotek/gallery/view_album.php?set_albumName=album20

Sa ei peagi jooksma - eelmine aasta jäi küll vahele, ent üleeelmisel sai rõõmsalt 4,5 tunni sisse mahutud pideva käbeda astumisega. Meeles veel, et need, kes jooksid - enamikuga kohtusin 20 km söögikohas, kus need rahumeeli pirukat nosisid. Mina kõplasin ühtlaselt edasi ja jõudsin nendest ligi tund aega varem kohale.

Kole plaan on endalgi minna. Esimene kord pidada väga valus olema... Teadjamad rääkisid...
Ehk mõni keskpärases füüsilises vormis olev persoon räägib omadest kogemustest. Kui sellised superkujud oma kogemusi pajatavad, siis minusugune naisterahvas suurt ju targemaks ei saa.

_________________
not bulletproof

Käidud, nähtud, tehtud. Lisaks medalile-diplomile sain kergelt villis jalad (vanad soome patad ja vedel ködi kogu tee ulatuses ). Lisaks on hetkel selline mõnus surin jalgades, mida raha eest ka ei saa. Aeg 4:38. Ei pingutanud, ent peatusi ka ei teinud.

Õnnitlen! Kas medalist pilti ka saaks?

_________________
Palun alati pakkuda märke, medaleid, riste, autasusid tsaari, eesti ja saksa ajast. Samuti dokumente, postkaarte ja fotosid igal teemal, vorme, kiivreid, pandlaid, mõõku jms. 52-23353 ri28le@hot.ee

oeh, küll nooruses sai igal nädalavahetusel 35km astutud. pruta elas nimelt nii kaugel ja alati jäin tagasitulekul viimasest bussist maha

kerge maso oli kah muidugi mängus. kesköö paiku hakkasin astuma tasakesi ja varahommikuks olin tartus. noh, linnapiirilt km mudugi 4-5km koduni (sisuliselt läbi linna teises otsas). ei leia, et midagi koledat oleks kuigi tõesti - seljakotti seljas ei olnud.

kole oli aga mõne aasta eest, kui oktoobri alul pidin väga tobedate asjaolude tõttu õhtul kell 10 hakkama jõgevalt tartusse astuma. seljas jope ja t-särk. kui kohale jõudsin, olid tallad ümmargused ja nädal aega jalgu alla ei võtnud (füüsilisest vormist vaid kauge mälestus ja eks kehakaal oli kah 10 aastaga 20 kilo võrra kasvanud)

selliseid astumis teeks aga veel. jätkuvalt mingi maso-tuhinaga. ainult, et tegu peab olema millegi ekstreemsega. a'la marsi kohale või külmu maanteekraavis. muidu on igav. pole õiget motivatsiooni ega mootorit taga. ma nimelt nisuke, et kui VAJA, sis hüppan üle majakatuse aga kui vaja pole, sis lasen tugitoolis mugavalt peeru.

Mis pilti tast ikka teha - tavaline ümmarune medal, skautpati sarvedega muumitroll esiküljel.
Edit: Kui väga soovi, siis homme teen.

Endal kah käidud - 4.20 ja jalad enam vähem. Ühe varba küüs oli jäänud pisut pikaks ja näris teise varba ribadeks. Peaaegu. Aga sellest hoolimata - kogemus järjekordselt hea. Rada oli eelmine aasta parem aga see aasta oli ilm jällegi soodsam. Kolm korda kukkusin maha. Lible oli.

Sai koos pojaga ka rännak läbi tehtud. Nooruse vastu enam ei saa - poisil aeg 4.42, mul 5.32. Rada oli kohati päris libe, korra sai põlv päris valusalt maha pandud. Kõige raskem oli endal 20-25 kilomeeter, eriti see megapikk metsasiht(tee), millel ei paistnud lõppu tulevat ja kui see 25 km punkt lõpuks paistis oli see nagu valgus tunneli lõpus. Kõva üritus oli ja müts maha kõigi ees kes, selle alla 5 tunni läbi tegid

_________________
Olen huvitatud Kaitseliidu ja Kaitseväe rinnamärkidest, autasudest, dokumentidest ja sümboolikast 1918 - 1940. Võimalik erinevad variandid - ost, vahetus jne. Telefon 5092935.

Kas marsruuti kaardi peal ka kuskil on? Huvitaks, mis teid mööda liigutakse konkreetselt.

sai siis ise ka esimest korda käidud, aeg 4:47 mõistlikus tempos, mõningate 2-5 minutiliste pausidega (camelpacki täitmine, sokkide vahetus, põie tühjendamine). Rada oli vahepeal jah päris hull, lihtsam oli joosta kui kõndida jää peal. Praegu paar villi ja puusad natuke valusad, muidu täitsa ok. Lõpp asfaldil tappis jalgu päris palju, pehmemetel teedel oli muretu kõndida. Endalgi oli raske hetk see metsasirge, kus kõigele lisaks ka vesi otsa sai. Siis sai küll ainult eesmineja kandu vaadatud ja tahtejõuga edasi surutud. Paar kilti enne lõppu oli veremaitse suus juba kuid üks skaut ütles ühele antennile osutades, et seal ongi väeosa. Peale seda läks palju lihtsamaks. Korralduslikult ei oska muud ette heita kui räiget tränssi, mida pataljoni territooriumil kõlaritest vahetpidamata lasti. Järgmine aasta kindlasti uuesti.

edit: Kaart on siin: http://www.mil.ee/~fotek/gallery/view_photo.php?full=1&set_albumName=album121&id=afv

Tänan kaardi eest!

protokollist oli kena näha ARTE gümnasiastide rohket osalust. kergejalgsed tüdrikud tegid nii mõnelegi sõjardile ära!

Paraku ei kandnud nad ka sellist vormi, mida kannavad kaitseväelased ja samuti ei olnud neid relva, mis soovib kui kurivaim
Aga seda küll, et hea on vaadata, et ka tsiviile oli seal ikka natukene