www.militaar.net

Olen Sinu väitega üldjoontes päri. Laiapindse erakondade ülese kokkuleppe sõlmimise eestvedamine on üks väheseid asju mida Vabariigi President – olles riigikaitse kõrgeimaks juhiks – saaks teoreetiliselt teha. Muuks tööks riigikaitse vallas põhiseadus talle võimalusi eriti ei jäta. Üldiselt on president Kaljulaid ka ise näinud oma rolli pigem nõudliku probleemide sõnastajana ja pikaajalise kokkuleppe sõlmimine riigikaitse vallas võiks olla üks vastustest sõnastatud probleemidele. Kas president saaks kokkuleppe saavutamise oma õlule võtta on juba hoopis keerulisem küsimus ning seda tuleb hinnata põhiseaduse vaimust lähtuvalt.

Eesti põhiseadus presidendile riigikaitse vallas peale probleemile osundamise väga palju rohkem ette ei näe. Presidendi relvaks riigikaitse vallas põhiseaduse kohaselt on eelkõige sõna. Peale sõna jõu rohkem ressurssi presidendile ettenähtu pole. Ja just siinkohal hakkamegi jõudma probleemideni, mis tulenevad põhiseadusest ja põhiseaduses sätestatud riigikorralduslikest põhimõtetest. Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 127 sätestab, et riigikaitse kõrgeimaks juhiks on Vabariigi President. Kuid milles ikkagi seisneb presidendi sisuline roll olla riigikaitse kõrgeimaks juhiks jääb põhiseaduse tasandil mitmeti mõistetavaks. Üheltpoolt on sõnaselgelt öeldud, et president on riigikaitse kõrgeim juht, kuid samas puuduvad tal võimalused ja vahendid juhtimist teostada. Teisalt on võimalused ja vahendid riigikaitse ettevalmistamiseks, korraldamiseks ja läbiviimiseks vabariigi valitsuse valduses, kuid samas selgesõnaline konstateering – olla riigikaitse eest vastutavaks – põhiseaduses puudub. Omakorda kõige selle puhul, mis puudutab laiapõhjalise kokkuleppe sõlmimist, peame vaatama hoopis vist parlamendi suunas, kus erakonnad on esindatud ja kus on ka reaalne võimalus teha põhimõttelisi suunda seadvaid kokkuleppeid. Kui vaadata lähiriike, nagu näiteks Soomet, Rootsit või Taanit, siis on riigikaitse kokkulepped tehtud ikka sel tasandil, kus on võimalus ning vajadus seda teha ja olemas ka hoovad, mille abil saab kokkulepitut ellu viia. Eesti presidendil peale sõna jõu sellised hoovad puuduvad. Parlamendil on olemas võimalus, vajadus ning ka vajalikud hoovad läbi seadusandliku protsessi.

Kahjuks on riigikaitse juhtimise osa meie põhiseaduses ebaõnnestunult väljakukkunud. See vajab muutmist.
Järgnevate päevade jooksul selgitan jõudumööda oma seisukohta lähemalt.

PS. Riigikaitse eelarvega on puutumus minimaalne, sestap vist tuleks mõttevahetus tõsta mõnda muusse teemasse või teha eraldi teema. Austatud jutujuhid ehk moderaatorid oskavad arutelu kindlasti õigesse kohta suunata.

Palun lahkesti.

PS § 127 lg. 2 kehtestab presidendile riigikaitse nõukogu, mille kaudu peaks ka kaitsekulude poliitilise kokkuleppeni jõudmist üritama. http://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&pt=&p=127#c5.

Sinna võiks erakondade juhid külalistena juurde kutsuda ja siis arutada nii palju kui kulub.

_________________
Miks Venemaa Ukrainas sõdib?
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.

Ma arvan, et eelarvekokkuleppe küsimus on praegu ikka pea kõige olulisem. See, vähemalt 2,5% SKT-st vajadus, on tulnud ikkagi meie kaitseplaneerijate parema teadmise järgi ning priiskamine ta kindlasti ei ole. Et sellega on praegusel valmiste eelsel hetkel nõustunud vaid 2 RK-s esindatud erakonda (Isamaa ja EKRE), aga me ei ole nagu eriti kuulnudki, et keegi oleks püüdnudki selles osas mingit üskmeelt leida, on ikka jama lugu küll. Praegu ju on see aeg, mil antakse lubadusi järgmise 4 aasta arengute kohta. Isegi võib öelda, et rong on juba läinud, sest parteid oma põhisõnumeid enam ei muuda.
Aga president tegeleb tõesti pigem igasugu küsimuste püstitamisega, mitte vastuste otsimisega, on õige tähelepanek. Aga - erinevalt paljudest muudest valdkondadest - riigikaitses on tal oluliselt suurem pädevus vastuseid otsida. Võiks lausa öelda, et see on ta töö, mida ei ole õige asendada jutuga laiapindsest riigikaitsest, mida mul jaanilaupäevl Lauluväljakul oli au kuulda.

_________________
Dona nobis pacem!

Siin oleks huvitav teada, mida PS kontekstis tähendab juhtima/juhib/juht ning mida tähendab kõrgeim. Kas juhil on õigus anda juhiseid oma valdkonnas? Kas juht ka vastutab? Kuidas suhestub kõrgeim juht võimu kandjatega, sh ka kõrgeimaga.

Näiteks, kas President saaks minna Riigikogu enamuse vastu ajateenistuse kaotamise osas.

_________________
My fair lady.

https://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&pt=&p=127#c5

Kõikidele sellistele küsimustele leiab vastuse PS kommentaaridest.

_________________
Miks Venemaa Ukrainas sõdib?
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.

Jah, ma olin alles 78 kommentaaride lugemise juures. Tuleb kohe meelde see plakat, et mida oled sina teinud, et ise oma küsimusele...

Aga ootan SS sõnavõttu, sealt tõenäoliselt tuleb midagi lugemisväärset.

_________________
My fair lady.

Presidendi roll riigikaitses, nagu muide ka teistes riigielu valdkondades, on paljuski tseremoniaalne, esinduslik ja teatud asjade puhul n-ö tasakaalustav. On teatud hulk kõrgemaid riigiametnikke ja põhiseaduslike institutsioonide juhte, kellede kandidatuuri esitab Riigikogule president, mitte valitsus või parlament ise. On võimalus mitte välja kuulutada Riigikogu poolt vastu võetud seaduseid, kui presidendile tundub, et seadus on vastuolus Põhiseadusega. On Eesti riigi esindamise roll välissuhtluses (millest omakorda üsna suure osa moodustab julgeoleku- ja kaitsepoliitika). Jne. Ja loomulikult on presidendil soovi korral võimalus teha üleskutseid jms, et mingit probleemi lahendada. Aga mingeid riigijuhtimise arengukavasid või eelarveid president ei tee, kuna selleks on meil seatud ja kutsutud täitevvõim ja parlament.

Presidendil oleva ’riigikaitse kõrgema juhi’ on paljuski üle võetud 1938. aasta presidendi-kesksest Põhiseadusest, nagu ka suurem osa Põhiseaduse riigikaitset puudutavast 10. peatükist. 1992. aastal tehti Eestile täiesti uus, parlamentaarset vabariiki ette nägev Põhiseadus, kuid paremate teadmiste-oskuste puudumisel võeti riigikaitset puudutav osa koos tiitlitega (’riigikaitse kõrgeim juht’, ’kaitseväe ülemjuhataja’, ’riigikaitse nõukogu’) üle 1938. aasta osast – samas ilma, et presidendile oleks selleks antud mingeid eraldi võimuhoobasid. Ainsaks sisuliseks n-ö rahuaegseks võimuhoovaks oli vaid kaitseväe juhataja kandidaadi esitamine Riigikogule, mis 2011. aastal Põhiseadusest välja võeti, kuna tekitas palju tarbetuid konflike ega vastanud Põhiseaduse muidu parlamentaarsele ja täitevvõimu-kesksele mõttele.

Ühe väga olulise sisulise ja tasakaalustava rolli ka tänane Põhiseadus siiski presidendile riigikaitse valdkonnas ette näeb. Nimelt – Põhiseaduse §128 kohaselt on Vabariigi President see, kes kriisi korral teeb Riigikogule ettepaneku sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni väljakuulutamiseks; või Eesti vastu suunatud agressiooni korral kuulutab need korrad ise välja, ootamata Riigikogu otsust. Need on minu arust endiselt täiesti relevantsed ja olulised punktid. Oma olemuselt on need tasakaalustavad ja tagavad, et kui nt valitsus pole rünnaku korral töövõimeline, või Riigikogu ei suuda kokku tulla, siis on ikkagi üks inimene riigis, kes need erikorrad saab ise välja kuulutada.

Seda, kas president peaks või võiks tegelema mingi erakondadeülese kokkuleppe eestvedamisega kaitsekulude tõstmiseks, ei oska ma kommenteerida. Üldiselt kipun arvama, et selliste otsuste tegemiseks on meil rahva poolt valitud Riigikogu ja valitsus, kes riigieelarve kokku panevad ja rahastamisotsuseid teevad, sh riigikaitse valdkonnas. Küll aga märgiks selliste „erakondadeüleste kokkulepete“ kohta järgmist:

- Väga suures pildis on meil kaitsepoliitikas kirjutamata erakondadeülene kokkulepe olemas. Kõik erakonnad on konsensuslikult ühte meelt, et peame kuuluma NATO-sse, et ajateenistus ja reservarmee peavad säilima ja tugevnema, et kaitsekulud peavad olema (ja ka on) vähemalt 2% SKT-st ja et välismissioonidel osalemine on üldiselt vajalik ja mõistlik asi. St põhiküsimustes on kõik erakonnad ühte meelt ja detailide üle arutlemine on jäetud täitevvõimule, kitsamaks Kaitseministeeriumile ja Kaitseväele. Kui täna panna kõrvuti kõikide erakondade riigikaitseplatvormid, siis põhiküsimustes ei ole neil tegelikult võimalik vahet teha.

- Kaitsekulude suurendamiseks 2,5 (või minu poolest ka 3) protsendini ei ole tingimata tarvis mingit parteideülest kokkulepet või isegi seda, et kõik erakonnad selle oma programmi võtaksid. Sarnaselt ka kõikide teiste riigielu valdkondadega on selleks vaja vähemalt ühte koalitsiooniparteid, kelle jaoks on see punkt koalitsiooniläbirääkimistel piisavalt oluline teema, et see läbi suruda (loobudes samas mõne teise olulise ja kalli lubaduse elluviimisest). Näide: 2011. aastal valitsust moodustades nõustusid üldiselt kõik valitsusparteid (sarnaselt eelmise 10+ aastaga), et kaitsekulude tuleks perspektiivis viia tasemele 2% SKT-st, ütlemata samas täpselt, mis ajaks seda teha tuleks. Küll aga oli see toonasele Mart Laari juhitud Isamaale piisavalt oluline punkt, et nõuda sellele tasemele hüppamist kohe, järgmise 2012. aasta eelarvega – mis ka praktikas selle peale kõvasti riigi rahakotti pigistades ära tehti (2011. aastal olid kaitsekulud vist tasemel u 1,7 või 1,8% SKT-st. Hüpe 2,5 protsendile oleks tänaselt 2,17% tasemelt sisuliselt samas mastaabis). Kuu aja pärast elame näeme, millised erakonnad üldse koalitsiooni moodustama hakkavad ja kui oluliseks see 2,5% Isamaale ja EKRE-le siis jäävad.

- Muide, kui lugeda mitte EKRE riigikaitse programmi (see Kunnase kirjutatud), vaid 2019. aasta Riigikogu valimiste n-ö üldprogrammi, siis seal ei ole kaitsekulude tõstmisest enam mitte ühtegi sõna, kuigi see on tegelikult ainukene sisuline hoob, mille abil on sõjalises riigikaitses mingit uut kvaliteeti või kvantiteeti võimalik tekitada.

- Ja ei saa küsimus olla selles, et sellesse üldprogrammi lihtsalt ei tahetud „tarbetuid detaile ja numbreid“ panna, kuna näiteks teadus- ja arendustegevuse kulud lubatakse samas dokumendis näiteks 2% SKT-st tasemele tõsta (täna on need u 0,7%).

- Ja sellele lisaks – paari kuu eest kirjutati Teaduste Akadeemia eestvedamisel ja Vabariigi Presidendi patronaaži all alla „erakondadeülesele kokkuleppele“ nendesamade teadus- ja arendustegevuskulude suurendamisele 1% SKT-st. Ainsa parlamendierakonnana ei kirjutanud alla seesama EKRE, mistõttu ei saa seda kokkulepet enam väga lugeda „erakondadeüleseks“. No pakkuge nüüd ruttu, kas kõigele ja kõigile vastanduv EKRE tuleks alla kirjutama sarnasele kaitsekulude kokkuleppele, kui president kutsuks?


- Igasugustel sellistel „erakondadeülestel kokkulepetel“ on mõte vaid siis, kui need ka reaalselt ellu viiakse. Näiteks Lätis ja Leedus sõlmiti alates NATO-ga liitumisest terve rida selliseid 2% jõudmise kokkuleppeid ja vist isegi seaduseid, aga praktikas kaitsekulud mitte ei kasvanud, vaid hoopis kahanesid 0,7-0,8%-ni SKT-st. No mis mõte on sellistel kokkulepetel? Mis jääb järele selliste kokkulepete sõlmijate ja eestvedajate autoriteedist?

- Neeme Väli poolt viidatud Taanis sünnib see „erakondadeülene kaitsekokkulepe“ niimoodi, et valitsus (st kaitseministeerium) kirjutab selle valmis ja saadab siis parlamendile arutamiseks ja üldjuhul ilma muudatusteta heakskiitmiseks. Sisuliselt on see sama, kui meil ei kiidaks iga nelja aasta tagant uuendatavat 10-aastast Riigikaitse arengukava heaks mitte Valitsus, vaid see saadetaks heakskiitmiseks Riigikogule. Formaalselt parlamendi roll ja vastutus kindlasti suureneksid, aga kas see muudaks midagi ka sisuliselt?

- Kaitsekulud, muide, on Taanis täna tasemel u 1,1% SKT-st ja peaksid selle uue kokkuleppega kerkima 1,3%ni, kui kõik hästi läheb. Pikaajalise alarahastuse mõju on Taani sõjalistele võimetele olnud negatiivne. St. ei saa öelda, et tänu „erakondadeülese kokkuleppe“ eksisteerimisele seal kaitsekulude (=võimega) asjad väga hästi oleksid.

- Olen iseenesest nõus Neeme Väli mõttega, et parlamendiliikmete suurem kaasatus ja omanikutunne oleksid head. Teisest küljest – vaadates näiteks Henn Põlluaasa ja Madis Millingu (mõlemad ise veel kaitseliitlased!) imelisi sõnavõtte TT-raketisüsteemi hanke osas, siis kas me ikka tahame, et Riigikogu mõjuvõim ja otsustusõigus sõjalise riigikaitse arengusuundade määramisel kasvab?

PS 78 paragraafi kommentaaris mainitakse, et PS autorid eeldasid, et VV on poliitilised ja võivad väga kiiresti vahetuda, kuid riigikaitse peab olema stabiilne, kus nähti just Presidendil seda tasakaalustavat rolli. Kas ja kuidas saaks või peaks ta seda tänapäeval tegema? Või on tegemist nägemusega, mis reaalselt kunagi ei rakendunud?

_________________
My fair lady.

Väga asjakohased küsimused. Mis on juhtimine, mis on kõrgeim juhtimine ja üks küsimus oli veel plaanis juurde lisada – mis on riigikaitse? Ega riigikaitsegi mõiste pole olnud päris selge ja vaidlused riigikaitse tähenduse üle põhiseaduses on ajas muutunud. Põhiseaduse Assambleest alanud diskussioonid on kestnud viimased paarkümmend aastat. Samas me võime ennast muidugi lohutada sellega, et täpselt samasisulised ja peaaegu isegi samasõnalised arutelud riigikaitse mõiste üle toimusid ka eelmise iseseisvusperioodi jooksul. Eks ajalool ikka ole kombeks ennast korrata – nõnda vist kõlas üks vanarahva tarkus.
Ühesõnaga mida tähendab lause, et president on riigikaitse kõrgeim juht. Seda vaatakski ja ilma sügavale juriidilistesse nüanssidesse minemata. Proovin läheneda üldarusaadaval kombel.

See protsendikümnenditega žongleerimine meid palju edasi ei aita, kui vaadata seda meie mõistes tormilist arengut, mida idanaaber viimase kümnendiga teinud on.

Siin saab ikka jutt olla, kas 4% või 3,6%. Mitte 2,05% või 2,5%. Kvalitatiivne ja kvantitatiivne kuristik iseseisva kaitsevõime ja idanaabri ründevõime vahel on juba ohtlikult lai.

Kahjuks peab siin tõdema, et aastaid kedratud propaganda teemal, kui hästi on Eesti kaitstud, on oma eesmärgi täitnud - on äärmiselt vähetõenäoline, et eestimaalased oleksid täna nõus ja valmis tegema taolisi püksirihma pingutusi, et tõsta kaitsekulud relevantsesse suurusklassi VF omaga võrreldes. Mis tähendab tõusu ikka 2+ korda, mitte null koma midagi protsenti SKP-st. Keskmine nuustik lihtsalt ei loe siin teemat "VF armee arengud" ega teagi sellest midagi. Vaatab parimal juhul telekast paraadi ja kuuleb midagi raadiost.

Kui habras on aga julgeolekusüsteem maailmas, mida veel 3-4 a tagasi peeti avalikult täiesti vankumatuks, näitavad 2 sündmust - Türgi (ehk NATO sõjajõu nr 2) kiire sattumine Kremli mõjusfääri ja Trumpi tegevus. Ja siin pole midagi teha muud kui tagada olukord, kus Eesti parimad liitlased on 1. Eesti maavägi 2. Eesti merevägi 3. Eesti õhuvägi.

Eriti ohtlik suundumus on praegu eri parteide poolt lubatav "erakorraline pensionitõus". Pensionid tõusevad meil tänu indekseerimisele niigi rohkem kui palgasaajate palgad. Ja need "erakorralised pensionitõusud" on kõige toimivam meetod (riigieelarve struktuuri vaadates) killida igasugune suurem kaitsekulude tõus, sest juba 100 eurone tõus maksab aastas üle 500 miljoni euro (see on pea samapalju kui kaitsekulud täna).

Sestap kutsun üles välistama eesseisvatel valimistel kõiki parteisid, kes taolise ohtliku mänguga tegelevad. Ja tasub meeles pidada - demokraatlikus riigis on igasuguse sotsiaalkulu hilisem äralõikamine samahea kui võimatu.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.

Esmalt tuleks lahti saada sellest arusaamast, et 2% on piisav. Selles osas võiks või peaks president oma õla alla panema küll. Miski ei takista tal selles küsimuses kindlat seisukohta võtta ja seda avalikult väljendada.

Eilset Valimistuudiot vaadates tundus, et see 2% vähemalt poliitikute hulgas mingi püha ja puutumatu ei olnud.
Luik oli pigem konservatiivne, eks ta ole asjale kõige lähemal, aga noh - eks see vana hea poole rehkenduse ministeerium on ka seal külge hakanud.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.

Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 127 sätestab (sama mainib ka § 78 p. 16), et riigikaitse kõrgeimaks juhiks on Vabariigi President. Järgnevalt arutleme kas põhiseadus võimaldab presidendil seatud ülesannet täita.

Juhtimise tähendus
Nagu juba eelnevalt öeldud määrab põhiseadus vabariigi presidendi riigikaitse kõrgeimaks juhiks. Juhtimise tähendust ja presidendi rolli põhiseaduses on analüüsinud Riigikohus oma 1994 aasta otsuses, sõnades järgmist: „Kuna Põhiseaduse § 78 p. 16 nimetab Vabariigi Presidenti Eesti riigikaitse kõrgeimaks juhiks, siis peavad tal olema vastavad, selle paragrahvi teistes punktides nimetamata volitused riigikaitse alal. Juhtimisfunktsiooni teostamise üheks vormiks on korralduste andmine alluvatele. Isikul, kes on mingi valdkonna kõrgeim juht, peab olema õigus anda teatavaid korraldusi selles valdkonnas“ (Riigikohus 07.12.1994 otsus nr – III-4/A-11/94). Minu hinnangul põhiseaduses presidendil juhtimise teostamiseks vajalikku õigust jäetud ei ole, õigus juhtimist teostada ja korraldusi anda on täitevvõimu harul.
Juhtimisteooria raames mõistetakse juhtimist kui eesmärkide saavutamiseks vajalikku sihipärast tegevus, mille käigus ühendatakse erinevad protsessid ja ressursid ühtseks tervikuks. Juhtimine hõlmab eneses nelja peamist funktsiooni: planeerimist, organiseerimist, eestvedamist ja kontrollimist.
Seega hinnates presidendile põhiseaduses kirjapandud kohustust olla riigikaitse juhiks, tuleb hinnata kas on olemas võimalused juhtimise praktiliseks teostamiseks. Tuleb hinnata, et kas juhtimise läbiviimiseks on riigikaitse juhil kasutada vajalikud vahendi? Kas vajalike vahendite üle on juhil korralduste andmise õigus? Tuleb hinnata ressursside piisavust? Kas on olemas vajalikud inimesed ning raha tegevuste läbiviimiseks ja piisav aeg kogu planeeritu tegemiseks? Kas protseduurireeglid juhtimise läbiviimiseks on olemas? Kas ja mis viisil juhtimine on korraldatud? Neist küsimustest lähtuvalt ja võrrelduna reaalse elus toimunuga on võimalik anda hinnang, kuidas põhiseaduse mõte ja tegelikkus omavahel kokku kõlavad. Arvan, et presidendi puhul saab juhtimisfunktsioonide osas rääkida riigikaitse kontekstis pigem sümboolsest eestvedamisest ja probleemide sõnastamisest. Ei enamast.

Viited Vabariigi Presidendi juures tegutsevale riigikaitse nõukogule juhtimise kontekstis ei ole põhjendatud. Riigikaitse nõukogu on nõuandev organ, kus arutatakse riigikaitse seisukohast olulisi küsimusi ning kujundatakse nende kohta arvamust (Riigikaitseseadus § 3 p 1 ja 2). Riigikaitse nõukogu ei ole mõeldud juhtimise funktsiooni teostamiseks, maksimum mida sealtkaudu saaks teha on kooskõlastav tegevus. Ühesõnaga – praeguses põhiseaduses on presidendil kohustus juhtida, kuid võimalust selleks põhiseadus ette ei näe. Võimalused juhtimise teostamiseks on valitsuse pädevuses, kuid selget kohustust riigikaitse eest vastutada põhiseaduse tasandil valitsusel ei ole. Nagu eelnevalt mainitud kohustus ilma võimaluseta on pandud presidendile.

Jätkub...

Jätkame riigikaitse kõrgeima juhtimise teemadel.

Kõrgeim juhtimine

Otsest selgitust kõrgeima juhtimise tähendusele Eesti õigusruumist ei leia. Mõiste kõrgeim juhtimine esineb praeguses Eesti seadusandluses vaid ühe korra, nimelt põhiseaduses, mujal sarnast mõistet ei kasutata. Seega on tegemist küllaltki erandlikku tähendust omava mõistega. Kõrgema juhtimise lahtimõtestamisel annab põhiseaduse kommenteeritud väljaanne mõningased pidepunktid, kuid jätab samavõrra ka vabadust igal inimesel iseseisvalt mõistet sisustada, kommenteerides kõrgeima juhtimise tähendust järgmiselt: „Presidendi roll riigikaitse kõrgeima juhina on sümboolne, tseremoniaalne ning tasakaalustav. Jättes kõrvale seadustes piiritletud pädevuse, sisustab iga president riigikaitse kõrgeima juhi rolli ise selles osas, valides, kuivõrd ta soovib oma tasakaalustava rolli kõrval riigikaitse küsimustes täiendavalt kaasa rääkida“ (Põhiseadus, 2017).

Kõikides teistes seadustes, kus räägitakse juhtimisest, määratletakse küllalt täpselt juhtimise ulatus ja juhi kohused ning õigused. Põhiseaduse olev lisandus juhtimise mõistele, muutes juhtimise kõrgeimaks juhtimiseks, on pigem deklaratiivne ja sümboolne, omamata hetkel mingit sisulisemat tähendust. Kõrgeima juhtimise mõiste ajaloolised juured peituvad nii eelmise iseseisvusperioodi keelekasutuses ja eelkõige toonases poliitilises olustikus ehk rolli- ning võimujaotuses president Pätsi ja kindral Laidoneri vahel.

Sõna kõrgeim iseenesest viitab keelelises tähenduses võrdlusastmele. Kõrgeim saab olla millegi või kellegi suhtes, kõrgeim ehk teisisõnu lõplik instants. Mõningase paralleelina saab tuua põhiseaduse paragrahvid 1 ja 149, kus esimeses deklareeritakse kõrgeima riigivõimu kandjaks rahvas ning teises neist määratakse kõrgeima kohtuna Eestis Riigikohus. Kõrgeim mõlemas paragrahvis tähendab teiste suhtes ülimuslikku ja lõpliku õigust kindla süsteemi piires. Samaviisi tuleks tõlgendada kõrgeima juhtimise tähendust ka paragrahvis 127. Põhiseaduste edaspidise vaatluse juures tuleb hinnata, kas riigikaitse juhil on võimalus kõrgeima juhina olla pelgalt täitev- ja seadusandliku võimu tasakaalustaja rollis või on tal õigus teostada kahe teise võimuharu suhtes ülimuslikku õigust. Tuleb hinnata, et mis olukordades, mil viisil kõrgeima instantsi tähendus kehtib ning võimalik on ja milles seisneb kõrgeima juhi juhtimisõiguse ülimuslikkus. Praeguses põhiseaduses presidendile mingit ülimuslikkust kõrgeimaks juhtimiseks ettenähtud ei ole. Seetõttu on kõrgeima juhtimise puhul tegemist pigem ajaloolise reliktiga ehk meenutusega kunagisest presidentaalsest riigikorraldusest, mida alates aastast 1992 enam ei eksisteeri.
Vähetähtsa ääremärkusena tuleb muidugi esiletõsta presidendi õigust olla sõjaväeliste auastmete andmisel kõrgeimaks otsustajaks. Läbi auastmete mitteandmise on presidendil kaudsel viisil võimalus juhtimist kaitseväelaste osas teostada. Kuid see on ikka väga äraspidine konstruktsioon juhtimise teostamiseks ja mõistlike inimestena presidendid seda võimalust pole kasutanud. Võimalik, et mõni juhtum viimase 27 aasta jooksul on olnud, kus kaitseväe juhataja esitatud ettepanekust on mõni nimi välja jäänud. Mul sellekohane teave puudub.

Järgneb...

Riigikaitse kõrgeim juhtimine. Riigikaitse mõiste.

Varasemalt ja veel tänagi on valdavas osas ühiskonnas levinud arusaamine, mille kohaselt võiks riigikaitse ja kaitseväe vahele tõmmata võrdusmärgi. Riigikaitse – see on kaitsevägi. Tavaarusaamade järgi piirdub riigikaitse ainult kõige sellega, mis puudutab kaitseväge, tema ettevalmistamist ja kasutamist. Sarnane arvamus on läbi kumanud suuremast osast avalikest sõnavõttudest. Samuti võib sama ilmingu esinemist täheldada ka põhiseaduste ning riigikaitse kõrgeima juhi kohuste tõlgendamisel. Riigikaitsest rääkides keskendutakse eelkõige pigem kaitseväelistele teemadele, jättes ühiskonna teiste elualade riigikaitseks vajalikud tegevused tahaplaanile või hoopis ilma tähelepanuta. Kuid rahva rõõmuks ja isamaa õnnistuseks on suund muutumas.

Muutus riigikaitse ümbermõtestamiseks ja riigikaitse laia käsitluse sissetoomiseks taasiseseisvunud Eestis leidis riiklike arengukavade tasandil esmakordselt aset, kui kinnitati „Riigikaitse arengukava 2013 – 2022 mittesõjalised osad“ ja riigikaitse laia käsitluse põhimõtetele tugineva riigikaitse strateegia rakendamisega seoses asendus senine kitsale sõjalisele kaitsetegevusele keskenduv käsitus kogu riigi kaitset ja kõiki elutähtsaid valdkondi hõlmavaga. Ettevalmistustega riigikaitse laia käsitluse sissetoomiseks alustati mõned aastad varem, aastal 2010, kui kinnitati julgeolekupoliitika alused ja riigikaitse strateegia. Kui seni oli riigikaitse rangelt sõjaline, siis nüüd kaasati sellesse ka muud valdkonnad (kokku kuus tegevusvaldkonda). Julgeolekupoliitka alustes ja riigikaitse strateegias seatud suund päädis laiapindse arengukavaga aastal 2013. Sealt peale ei tähenda arengukavade tasandil riigikaitse ainult kaitseväge.

Huvitava ajaloolise tähelepanekuna näeme, et täpselt samad arutelud ja probleemid riigikaitse mõiste üle diskuteerimisel käisid Eesti ka 1920 – 30ndatel. Riigikaitse mõiste evolutsioon kaitseväelisest riigikaitsest laiapindse, kogu riigi kõik osasid hõlmava käsitluseni, leiab Eesti riigi ajaloos aset juba teistkordselt. Nii nagu toona, nii ka praegu kulus selleks ligemale kaks aastakümmet aega ja igapäevast arengu- ning mõttetööd. Eelmisest iseseisvusperioodist leiame esimese laialdasemalt tähelepanu saanud viite riigikaitse laiale käsitlusele aastast 1932, kui ametisse kinnitatud valitsus deklareeris: /…/ et riigikaitse üldine korraldamine ja ettevalmistamine alatasa areneks ja süveneks, haarates laiemaid rahvakihte vabatahtlikul alusel, Vabariigi Valitsus tahab panna maksma selleks vajalikud korraldused. Samal otstarbel tuleb tõmmata kaasa riigikaitse tööle kõiki ametkondi ja omavalitsusi, andes neile konkreetsed ülesanded /…/ (K.Einbundi valitsuse deklaratsioon 1932. juulis). Sügavama huvi korral teema vastu soovitan näiteks lugeda kindralleitnant Nikolai Reegi 1938. aastal tehtud analüüsi „Riigikaitse probleem ja uus põhiseadus“.

Seega hinnates riigikaitse kõrgeima juhi rolli põhiseaduses tuleb riigikaitset mõista laias, mitte kitsas, kaitseväelises tähenduses. Hetkel kehtivas riigikaitse arengukavas väljatoodud definitsioon on järgmine: „Riigikaitse eesmärk on riigi kaitsmine ja selleks valmistumine, kasutades integreeritult kõiki riigi käsutuses olevaid võimeid (sh mittesõjalisi ja sõjalisi võimeid), ning ühendada olulised tegevused nii avalikust, era- kui ka kolmandast sektorist“ (RT III, 04.07.2017,4). Toodud põhimõtetest lähtuvalt tulebki hinnata, kas ja kuidas võimalikud erakondade ülesed sõlmitavad kokkulepped vastavad riigikaitse laiale käsitlusele.

Praeguse põhiseaduse paragrahvi 127 tähendus ei ole presidendi jaoks mitte küsimus kitsalt kaitseväe, vaid laiapindse riigikaitse kõrgeimas juhtimises. Laiapindne käsitlus läheb kokku ka meie praeguse põhiseaduse loojate algse mõttega, kus Põhiseaduse Assamblee mõistis riigikaitset laiemas mahus ja mitte ainult kaitseväe või relvastatud vastupanu raames (Põhiseaduse Assamblee stenogramm nr.8. lk 54).

Tulles nüüd teema alguse juurde tagasi ja soovituse juurde sõlmida erakondade üle kaitsekulude rahastamise kokkulepe, siis arvan, et see on poole rehkenduse stiilis lähenemine. Riigikaitse ei ole ainult kaitsekulud. Samal meelel on ka president, kui ta viitab, et laiapindse riigikaitse teised osad sõjalise riigikaitse kõrval, on kehvasti tehtud ja alarahastatud. Ja see lause ei välista, et kaitsekuludega võiksime rahul olla. Kaugeltki mitte. Vaadates riigikaitse arengukavas 2017-2026 toodud rahalisi mahte näeme, et laiapindse riigikaitse tarbeks, ilma sõjalise kaitseta, plaanitakse aastas eraldada keskmiselt 8 miljonit. Sõjaliseks riigikaitseks antava ligi 600 miljoni kõrval aastas on 8 miljonit häbiväärselt vähe. Iga 74 euro kõrval, mis läheb sõjalisele kaitsele, paneme ainult 1 euro kõige muude laiapindse riigikaitse tegevuste jaoks. Teisisõnu öeldes me käsitleme endiselt riigikaitset tema kitsas ehk kaitseväelises, relv käes, tähenduses, unustades ära põhiseaduse mõtte ja meie riigikaitse alusloogika.
Kui nõuda erakondade ülese kokkuleppe sõlmimisest ei tohi piirduda ainult kaitsekuludele keskendumisega, ikka kogu riigikaitse peab olema leppesse hõlmatud. Riigikaitse taandamine vaid kaitsekulude protsendi üle vaidlemiseks on kehv viis mõistlikku arutelu pidada. See rada viib otseteed enesega rahulolemise mädasoosse – aga soos teatavasti kaob pind jalge alt enne kui arugi saad.

Järgneb. Aruteluga presidendi rolli üle riigikaitses ning hiljem ka mädasoo teemadel.