Kaitsetahe? Ja riigikaitse ning kehalise õpetusest koolides.

[nimetu]

Hindamine seepärast, et noored vorstid on teatavasti täpselt nii laisad, kui neil lastakse olla ja liigutama hakkavad nad alles siis, kui vajadus sunnib.

Ma küll ei tea, et vilets hinne oleks kedagi paremini kaugust hüppama või kiiremini jooksma pannud. Ja minu kogemus noortega on pigem selline, et anna neile vaid pall kätte ja ülejäänud aja suudavad nad täiesti vabalt ise sisustada. See kui hästi keegi lõuga tõmbab (või ei tõmba) või üle kitse hüppab pole küll mingi eriti oluline asi, millelt kedagi hindama hakata. Arvestust võib muidugi pidada - igasugu NATO testidele kirjutan siinkohal alla - aga selle väljendamine mingite hinnete näol on täiesti tarbetu. Tagasiside füüsilise sooritusvõime osas peaks iga lapse puhul niikuinii individuaalne olema (ja põhimõtteliselt ongi). KK puhul piisab tunnistusel täiesti vabalt määratlusest "arvestatud" või "mittearvestatud". Põhimõtteliselt sama kehtib mitme muu õppeainega, nagu näiteks kunstiõpetus või muusika.

[Lemet]

Just praegu raadiost- 30+% elanikest on ülekaalulised, 19% rasvunud. Ei, ärgem sundigem... Elu on niigi ebaõiglane ja stressi tekitav. Ja kui me ei hinda üht ainet, siis mis küll õigustab matemaatiks, füüsika või võõrkeelte hindamist. "Arvestatud" või "mittearvestatud" ongi ju sama hindamine, IMHO.

[Kriku]

Nagu juba korduvalt nii siin kui ajateenistuse teemas öeldud, on 2 KK tunniga nädalas saavutatav treeningmaht marginaalne. Rahvatervise seisukohast pole suurt vahet, kuidas seda korraldada.

Juba minu ajal oli kooliprogrammis muid aineid, mille läbimisel kirjutati tunnistusele "arvestatud". See on üks võimalustest õppetööd korraldada ja ei tähenda, et selle rakendamisel mõnes aines peaks kõigis ainetes nii tegema.

[Lemet]

Vaadates rahva tervise näitajaid, võib tähendada, et pikemas perspektiivis viib Kriku agenda otseteed sohu. Koos südame-veresoonkonna tõbede hüppelise kasvuga.(kujuta ettegi, millone mu oma tervis praegu olrks, kui sellele poleks noorpõlves ohtra liigutamisega alusmüür laotud). Jutud stiilis "anname palli kätte etc" ei päde juba seetõttu, et liikuma peavad KÕIK, mitte paar-kolm, kelle füüsis niigi teistest patem on. Võrreldav näiteks teemaga, et viskame võõrkeele tunnis paar raamatut lauale ja küll nad ise siis toimetavad. Ei toimeta, heal juhul leidub taas paar-kolm huvilist ja ülejäänud molutavad niisama netos. Muideks, koolipapa Leesi oli vist see, kes avalikult ja häbenemata tõdes, et igasugu kooliskäimine ja õppimine on PÕHIMÕTTELISELT repressiivne tegevus. Ükskõik, mida kaunishinged ja lumehelbekesed ka asjast ei arvaks.

[Kriku]

Vaadates rahva tervise näitajaid, võib tähendada, et pikemas perspektiivis viib Kriku agenda otseteed sohu. Koos südame-veresoonkonna tõbede hüppelise kasvuga.

Ma küll ei tea, milline see "minu agenda" akf Lemeti arust olema peaks, kuid juhin siiski tähelepanu, et tema poolt üle-eelmises postituses tsiteeritud sohu, kus on "30+% elanikest on ülekaalulised, 19% rasvunud", oleme jõudnud praktiliselt muutumatuna püsinud kehalise kasvatuse tundide korralduse juures. Ei paista kuskilt, et KK oleks seda protsessi kuidagigi mõjutanud.

[Lemet]

Miska tulekski kehalise kasvatuse osa koolis tõhustada. Mitte seda hoopiski vabaks lasta, nagu Kriku näikse soovivat.

[Kriku]

Akf Lemet on minu soovist täiesti valesti aru saanud. Tsiteerin üht oma üle-eelmise lk postitust:

Ja kas lahenduseks oleks keka tundidest loobumine või?

Kui on selge, et mingi tegevusega eesmärki ei saavuta, siis on põhimõtteliselt kaks mõistlikku lahendust:
1) tegevust intensiivistada;
2) tegevusest loobuda.

Teadaolevalt ebaefektiivse tegevuse senises mahus jätkamine on aja ning materjali raiskamine.

[nimetu]

Ja kui me ei hinda üht ainet, siis mis küll õigustab matemaatiks, füüsika või võõrkeelte hindamist.

Saadakse sama edukalt "arvestatud/mittearvestatud" kasutada ülikoolide õppeainetes, siis pole see ka mingi ulme tavalistes koolides.

Miska tulekski kehalise kasvatuse osa koolis tõhustada. Mitte seda hoopiski vabaks lasta, nagu Kriku näikse soovivat.

Seda ju Kriku üritabki rõhutada. Tõhustada tuleks aga sisuliste tegevuste, mitte lihtsalt mingite formaalsete hinnetega.

[Kriku]

Just - minu soov oleks, et KK tund põhikoolis oleks tehniliste alade jaoks, mida iga inimene võiks osata, aga mida kodust kaasa ei saa (ujumine, suusatamine, ma ei tea, mis veel) ja keskkoolis oleks selle asemel RKÕ. Kui inimene ei ole keskkooliks leidnud endale sobivat spordiala ja trenni läinud või üldse spordist ei huvitu, ei ole KK-l talle ka enam mõõdetavat mõju.

[Saunik]

Ma usun, et peaks siia teemasse sobima: http://www.elvag.edu.ee/uudised/0/readmore/3534/

[Fucs]

Ja tulevased teoreetilised tippsportlased on küll tähtis, kuid siiski ainult üks imeväike osa meie noortest.

Jah, seetõttu ma ei saagi eriti aru, miks sa nende küsimuse tõstatasid.

Ma ei tõstatanud seda eraldi teemana ega küsimusena, vaid loetlesin erinevaid seonduvaid aspekte, milledest üks on ka sporditippude pealekasv.

See pole lapse arengu näitaja, kui lapsevanemad teavad kas laps on paks või kõhn, või seda, kas neile tundub et laps on sportlik või mitte.
Selleks ongi üldtunnustatud normatiivid, mida peetakse ühes või teises vanuses laste arengus normaalseks ja mille baasil saab hinnata alaarengut või ülearengut.

No ja mis sellest kõigest ikkagi kasu on?

Kasu ongi selles, et antakse hinnang füüsilisele võimekusele/füüsilisele arengule erinevas vanuses ja sellele, kas seda peaks rohkem arendama või mitte. Selle tulemusel tekivad (kooli KK tundidest rääkides) 12 aasta jooksul katkematu jadana andmed füüsilise arengu kohta ajas, kust on näha muuhulgas ka seda, kes milles konkreetselt võimekas on või ei ole, kas füüsiline areng on pidev, kas arengus on tagasiminekuid, kas arengukõveras on järske tõuse ja languseid jne. Neid samu andmeid saavad kasutada nii arstid, uurijad (s.h. temaatiliste teadusuuringute koostajad), KK õppekavade ja treeningukavade koostajad ja paljud teised. Nende andmete alusel saab muuhulgas hinnata kas asi (praktiseeritav tegevus) töötab sihipäraselt või ei tööta, kas on vaja midagi muuta ja ümberkorraldada, teha pädevat statistikat ja lõppude lõpuks anda ka hinnanguid erinevatele koolidele ning KK õpetajatele. Ilma konkreetsete numbriliste näitajateta oleks see üks üldsõnaline arvamus. Häma, mula ja jama, nagu Sa Kriku ise siin mitmeid kordi kirjutanud oled, kui pole mõne asja kohta tuua uuringutest välja konkreetseid numbreid ja nähtuste põhjuslikke seoseid.

Ei jõua normaalkaalus kutt mingis vanuses lõuga tõmmata, kuigi mingi bürokraatliku normatiivi järgi justkui peaks jõudma - ja mis siis? Küll järgmisel või ülejärgmisel aastal jõuab. Mis tähtsust sel on, kas ta tõmbab oma esimesed lõuad 5. või 7. või 9. klassis?

Esiteks ei ole/ei tohiks olla (või kui on, siis on midagi valesti) füüsilise/kehalise arengu hindamiseks kasutatavad normatiivid mitte bürokraatlikud, vaid meditsiini, füsioloogia ja teaduspõhised. Ei ole nii, et kui laps 2 aastaselt ei räägi (ei nimeta ümbritsevaid inimesi ja asju, ega suuda koostada lühilauseid) siis see norm, mis ütleb, et ta peaks seda tegema ja mille alusel lapse arengut hinnatakse on "bürokraatlik" ja me ütleme, et "Mis tähtsust sellel on? No ei räägi laps 2 aastasena, küll ta 3 või 4 aastasena lõpuks rääkima hakkab" ja oleskleme midagi olukorra muutmiseks/parandamiseks ettevõtmata edasi.

Teiseks peab keegi kusagil alustuseks süsteemselt ja järjepidevalt panema selle "normaalkaalus kuti" seda n.ö. "lõuga tõmbama" ja andma hinnangu (järjepidev süsteemne protsess, mitte üksik ainukordne tegevus) selle soorituse, poolsoorituse või soorituse tegemata jätmise kohta 5. siis 6. siis 7. ja 8.... 9. klassis. Sellest joonistubki välja hinnang füüsilisele arengule või arengute puudusele lapse ühes või teises vanuses. Lisaks peab keegi õppinud inimene (spetsialist) jälgima ja juhendama/õpetama tehniliselt (et õpitaks ja kasutataks õiged tehnikad, et ei tekiks vigastusi ja traumasid).

Ning kolmandaks: Selle "millal laps tõmbab oma esimesed lõuad" tähtsus selgub pikemal ja pideval jälgmisel ning võrdlustes (millegiga, kellegiga ehk mingi etaloniga). Millal ta oma esimesed lõuad siis ikkagi tõmbab ja millise nihkega üldtunnustatud arengunormatiividest. Või kas üldse kunagi tõmbab. Või palju tõmbavad teised juba siis, kui jälgitav laps oma esimesed tõmbab. Kui 5. peaks tõmbama aga 7. või 9. ka ikka veel ei tõmba, siis selle tähtsus aina tõuseb. Ja ärme keskendu siin ainult "lõua tõmbamisele" kui sellisele eksole. Iga erineva valdkonna kehaline sooritus, soorituse hilinemine üldtunnustatud arengukriteeriumitest lähtuvalt, või sooritamata jätmine, annab erineva hindamiskõvera ajas ja erineva tähtsuse sellele.

Mul isiklikult oli täiesti ükskõik, mis mu KK hinne oli.

Jah. Mõnel on täiesti suva mis ta eesti keele hinne oli, mõnel savi mõnes muus aines. Õpilase hinnang hinde tähtsusele ei saa olla aluseks hindamisnormatiivide kasutamiseks ja kehtestamiseks või mittekehtestamiseks.

KK ja muude õppeainete soorituste vahel sellise võrdusmärgi tõmbamine ei ole õige. KK sooritus paraneb lihtsalt ka loomuliku arengu, st. kasvamise käigus. Ruutvõrrandi lahendamine või ebareeglipärased tegusõnad võivadki aga jääda ära õppimata kuni elu lõpuni. Teistpidi langeb kehalise soorituse võime samamoodi loomulikul teel organismi vananedes - aga ebareeglipärased tegusõnad võivad inimesele surmani pähe jääda.

Eesti keel suhtlustasandil võib ka ise ilma koolita loomulikul teel välja areneda ja sama hästi edasipraktiseerimata ununeda vanaduses. Ruutvõrrandi lahendamise oskus tõesti vaevalt ise välja areneb (samas jällegi ka see oskus võib kaduda kui ei praktiseeri pidevalt), kuid 2+2 saab ka ilma matemaatika tundideta selgeks loomuliku arengu käigus (kui just ei sünnita ja elata kusagil vihmametsades mõne suguharu juures). Küsimus ongi tasemes ja kas on vaja midagi mingi tasemeni arendada või mitte. Mis tasemeni ühes või teises valdkonnas ise arenetakse ja mis tasemeni suunavalt arendatakse, ning millistes valdkondades ja kuhumaani on üks või teine arenemismeetod aksepteeritav, selles ongi küsimus.

Kui laps toob KK tunnist järjepidevalt kolmesid koju ja on teistest nõrgem, võib ta olla lihtsalt aeglasema kehalise arenguga. See veel ei tähenda, et ta kasvuperioodi lõpuks umbes samasse kohta välja ei jõuaks, kuhu eakaaslasedki.

Jah. Ma ei räägigi siin, et kõik peaks viitesi koju tooma. Ma räägingi sellest, et peaks tooma vähemalt kolmesid. Aga praeguse hinnetega mittehindava süsteemi järgi ei tea enam keegi kas mingi areng vastab vähemalt hindele 3 ehk "rahuldav". Kui mingi asi pole vähemalt rahuldav, siis see on mitterahuldav. Ja meie laste ning noorte tervis ning füüsiline ja vaimne areng on üha suuremas osas mitterahuldav. Tähendab ongi juba IMHO keeruline hinnata kas on rahuldav või mitterahuldav, sest puuduvad osad mõõdikud.

Sekkumine peaks tähendama seda, et saades tagasisidet kooli KK tunnist elik õpetajalt (ka need samad hinded), et millistes sooritustes laps ei küündi teatud tasemeni, tuleks KK tunnis teatud õpilastel lasta teha rohkem vastavaid treeninguid ja harjutusi, mis aitaksid lapsel arendada just neid võimeid, milles on puudujääke.

2 tunniga nädalas ei ole see võimalik ning tüüpiliselt on vähem sportlikud lapsed seda paljudel spordialadel korraga.

2 tunniga nädalas sekkub kool ja selle 2 tunni baasil tulebki teadmine, kas on või ei ole vaja sekkuda. Kui ei ole vaja sekkuda, siis on hea. Kui on vaja sekkuda natuke, siis vbl piisab kooli sekkumisest. Kui on vaja sekkuda rohkem, siis sekkub lisaks koolile ka lapsevanem. Kui on vaja sekkuda veel rohkem, siis mingist hetkest alates sekkub juba meditsiin ja kooli KK saadud hinnang muutub/kasvab üle juba diagnoosiks.

Sama paeks tegema lapsevanem, ehk siis suunama lapse vajadusel vastavasse trenni (ma kardan, et praktikas on kõik vastupidi - lapsevanem suunab lapse trenni hoopis teistel kaalutlustel + spetsiifilistes trennides käivad just selle spetsiifilise ala parimad, aga mitte need keda peaks järele aitama ja treenima).

Sellega ei ole mina absoluutselt nõus. Ei ole mitte mingit põhjust vedada last kuhugi trenni, kus tehakse asju, milles ta kõige paremal juhul võiks olla keskpärane. See on aja ning võimete raiskamine "normatiivide" pimeda täitmise nimel. Laps tuleb viia sinna, kus tehakse asju, milles ta on andekas, et talle looduse poolt antut võimalikult hästi ära kasutada.

Et siis teatud puuduvad võimed ja võimekused võivadki jääda südamerahuga tähelepanuta ning "järgi aitamata" ja arendamata?

Ära dramatiseeri nüüd üle. SBK ajal toimub valdaval osal ajateenijatest märkimisväärne füüsiliste võimete paranemine:

Analüüsides ÜFT tulemusi selgus, et enne SBK-d olid 67,3% ajateenijatest suutelised positiivselt läbima kätekõverduste testi (vähemalt miinimum, ehk 60 punkti tasemel), istesse tõusul oli neid noori vaid 57,5% ning 3200 m jooksus veidi üle poolte (51,9%). Baaskursuse lõppedes olid tulemused ootuspäraselt oluliselt paranenud, kuid jooksutulemuste alusel 21,1% ja kerejõu testi andmetel 16,0% noortest ei olnud suutelised ka pärast sõduri baaskursuse lõppu täitma miinimumnorme.

http://www.ksk.edu.ee/wp-content/upload ... ruanne.pdf

Jah. Eriti tsiteeritud viimane lause. Sellest lingitud uuringust saab m.h. lugeda, et

Enamdiagnoositud terviseprobleemideks ajateenistusse astunud noorte hulgas on vigastused, traumad ja mürgistused, liigesehaigused, seljavalud ning allergia. SBK jooksul peaaegu kahekordistub liigese haigustega noorte hulk ning jääb samale tasemele teenistuse lõpuni.

Kalduvus depressiooniks esineb ajateenistuse algul koguni kolmandikul ajateenijatest (32%) ning suureneb SBK jooksul veelgi (36,6%), jäädes ajateenistuse lõpuks samale tasemele (36,9%). Nooremas vanuserühmas (18-19-aastastel) avalduvad depressiooni sümptomid tõusvalt kogu väljaõppe perioodi jooksul. Vanematel ajateenijatel süvenevad depressiooni sümptomid küll SBK ajal, ent ajateenistuse lõpuks enam oluliselt ei muutu.

Pärast SBK-d ei suutnud sooritada miinimumtasemel istessetõusu testi 16% ajateenijatest, jooksutesti 21% ja toenglamangust käte kõverdusi 4% ajateenijatest. Enne reservi arvamist noormeeste ÜFT tulemused oluliselt ei muutunud, jäädes kõikides testides keskmiselt SBK tasemele.
18-19-aastaste ajateenijate keskmised üldfüüsilise testi (ÜFT) tulemused on oluliselt paremad võrreldes vanemate ajateenijate tulemustega. Istessetõusu testis on tulemused keskmises ja vanemas vanuserühmas valdavalt miinimumsoorituse lähedal. Võrreldes eelmiste aastatega, on tulemused mõnevõrra nõrgenenud.

Varasemad uuringud Eesti ajateenijate andmetel on kinnitanud, et vaatamata kõrgele punktisummale, mida ajateenijad saavutavad pärast SBK-d üldfüüsiliste testide (ÜFT) sooritamisel, selgub üksiktestide arvestuses, et nii vastupidavusvõimekuse kui ka kere jõu testis on ligikaudu 3-10% noori, kes ei suuda sooritada teste ka miinimumtasemel (Oja jt, 2016). Samas püsib väljalangemine ajateenistusest enne teenistusaja lõppu tervislikel põhjustel 20% ning väljalangevuse osakaal on jäänud eelmise aruandlusperioodiga võrreldes samale tasemele (Kaitseministeerium, 2017).

Ajateenistusest väljalangemine on suhteliselt kõrge, ca 20%, ja seda peamiselt tervislikel põhjustel (Aruanne kaitseväekohustuse ...,2015). Soomes on vastav näitaja 10% ümber (Salo,2008).

Need on juba meie parimad pojad kellede seast need "põdura tervisega 1/3 Eesti noortest meestest" on mahaarvatud (neid ei ole tunnistatud ajateenistuskõlbulikuks).

Need viimases aruandes viidatud statistilised numbrid pärinevad peaasjalikult 2016-2017 kohta ja käivad peaasjalikult 1993-1999 sündinud noormeeste kohta, kes käisid koolis siis vastavalt ajavahemikus 2000-2011 toonaste kasvatusmeetodite tingimustes. Need noored kes "uuenenud süsteemi ja arusaamade" järgi üles kasvavad jõuavad kaitseväkke alles millalgi tulevikus. Eks siis ole näha kas ja mis on paremuse poole läinud ja mkas või mis mitte. Senised arengud on näidanud kahjuks paljudes olulistes laste ja noorte tervisevaldkondades jätkuvat langustrendi.

[Kriku]

Kasu ongi selles, et antakse hinnang füüsilisele võimekusele/füüsilisele arengule erinevas vanuses ja sellele, kas seda peaks rohkem arendama või mitte. Selle tulemusel tekivad (kooli KK tundidest rääkides) 12 aasta jooksul katkematu jadana andmed füüsilise arengu kohta ajas, kust on näha muuhulgas ka seda, kes milles konkreetselt võimekas on või ei ole, kas füüsiline areng on pidev, kas arengus on tagasiminekuid, kas arengukõveras on järske tõuse ja languseid jne. Neid samu andmeid saavad kasutada nii arstid, uurijad (s.h. temaatiliste teadusuuringute koostajad), KK õppekavade ja treeningukavade koostajad ja paljud teised. Nende andmete alusel saab muuhulgas hinnata kas asi (praktiseeritav tegevus) töötab sihipäraselt või ei tööta, kas on vaja midagi muuta ja ümberkorraldada, teha pädevat statistikat ja lõppude lõpuks anda ka hinnanguid erinevatele koolidele ning KK õpetajatele. Ilma konkreetsete numbriliste näitajateta oleks see üks üldsõnaline arvamus.

Statistika kogumine teadustööks vms. ei kõlba sugugi kehalise kasvatuse olemasolu põhjenduseks. Kas ma pean selgitama, miks?

Ei jõua normaalkaalus kutt mingis vanuses lõuga tõmmata, kuigi mingi bürokraatliku normatiivi järgi justkui peaks jõudma - ja mis siis? Küll järgmisel või ülejärgmisel aastal jõuab. Mis tähtsust sel on, kas ta tõmbab oma esimesed lõuad 5. või 7. või 9. klassis?

Esiteks ei ole/ei tohiks olla (või kui on, siis on midagi valesti) füüsilise/kehalise arengu hindamiseks kasutatavad normatiivid mitte bürokraatlikud, vaid meditsiini, füsioloogia ja teaduspõhised. Ei ole nii, et kui laps 2 aastaselt ei räägi (ei nimeta ümbritsevaid inimesi ja asju, ega suuda koostada lühilauseid) siis see norm, mis ütleb, et ta peaks seda tegema ja mille alusel lapse arengut hinnatakse on "bürokraatlik" ja me ütleme, et "Mis tähtsust sellel on? No ei räägi laps 2 aastasena, küll ta 3 või 4 aastasena lõpuks rääkima hakkab" ja oleskleme midagi olukorra muutmiseks/parandamiseks ettevõtmata edasi.

Tõepoolest. Sellepärast ongi ekslik võrrelda rääkima õppimist lõuatõmbamisega.

Teiseks peab keegi kusagil alustuseks süsteemselt ja järjepidevalt panema selle "normaalkaalus kuti" seda n.ö. "lõuga tõmbama" ja andma hinnangu (järjepidev süsteemne protsess, mitte üksik ainukordne tegevus) selle soorituse, poolsoorituse või soorituse tegemata jätmise kohta 5. siis 6. siis 7. ja 8.... 9. klassis.

Ei pea. Kutt hakkab lõuga tõmbama siis kui tema hakkab, täiesti olenemata sellest, kuidas või mis meetodiga keegi sellele hinnanguid annab. Treeninguga on loomulikult võimalik kutt, kes muidu hakkaks lõuga tõmbama 8. klassis, panna seda tegema näiteks juba 7. klassis, aga ma küsin uuesti, mis mõte on niisugusel eesmärgipüstitusel?

Mul isiklikult oli täiesti ükskõik, mis mu KK hinne oli.

Jah. Mõnel on täiesti suva mis ta eesti keele hinne oli, mõnel savi mõnes muus aines. Õpilase hinnang hinde tähtsusele ei saa olla aluseks hindamisnormatiivide kasutamiseks ja kehtestamiseks või mittekehtestamiseks.

Kui räägitakse hindest kui motivatsiooni kasvatajast nagu sina ülal tegid, siis ainult õpilase hinnang hindele ongi see, mis loeb.

Kui laps toob KK tunnist järjepidevalt kolmesid koju ja on teistest nõrgem, võib ta olla lihtsalt aeglasema kehalise arenguga. See veel ei tähenda, et ta kasvuperioodi lõpuks umbes samasse kohta välja ei jõuaks, kuhu eakaaslasedki.

Jah. Ma ei räägigi siin, et kõik peaks viitesi koju tooma. Ma räägingi sellest, et peaks tooma vähemalt kolmesid.

Hüva. Kui lugeda normi piiresse jäävaks kõik sooritused viiest kolmeni (mis nende hinnete definitsiooni vaadates muidugi ongi õige), siis jõuamegi sinna, millest ma juba varem rääkisin:
1) hinnete 3-5 diferentseerimine ei anna lapsevanemale infomatsiooni, mille põhjalt mingeid otsuseid teha;
2) julgen väita, et õpilase puhul, kes toob sageli koju KK kahtesid, on juba peale vaadates näha, et tal on füüsilise tervise või arenguga mingi probleem ja vastutustundlik lapsevanem ei vaja selle fakti tuvastamiseks KK hinnet (või igatahes peaks sellest aru saama perearst).

Selleks, et KK kahelisi õpilasi muu massi hulgast eristada, ei ole mingil juhul vaja neid iga nädal KK tundi vedada. Selleks on palju odavamaid mooduseid.

Et siis teatud puuduvad võimed ja võimekused võivadki jääda südamerahuga tähelepanuta ning "järgi aitamata" ja arendamata?

Jah. Kui tuua äärmuslik näide, siis Chopin näiteks pandi muusikat õppima ning ta ei omandanudki korralikult ratsutamist, mida tollal loeti üldiselt iga härrasmehe jaoks tavaliseks oskuseks. Seni, kuni inimene igapäevaelus hakkama saab, ei ole vaja tema enda ega teiste aega raisata võimete arendamisele, milles ta on andetu. Kriteerium peaks olema igapäevaelus hakkama saamine.

Need viimases aruandes viidatud statistilised numbrid pärinevad peaasjalikult 2016-2017 kohta ja käivad peaasjalikult 1993-1999 sündinud noormeeste kohta, kes käisid koolis siis vastavalt ajavahemikus 2000-2011 toonaste kasvatusmeetodite tingimustes. Need noored kes "uuenenud süsteemi ja arusaamade" järgi üles kasvavad jõuavad kaitseväkke alles millalgi tulevikus. Eks siis ole näha kas ja mis on paremuse poole läinud ja mkas või mis mitte. Senised arengud on näidanud kahjuks paljudes olulistes laste ja noorte tervisevaldkondades jätkuvat langustrendi.

Just täpselt - langustrend on selgelt olemas, praktiliselt muutumatu KK korralduse juures. Sellest saab IMHO teha ainult ühe loogilise järelduse: senine KK on olnud täiesti ebaefektiivne. Selle tähtsus ei saa olla muud kui marginaalne (mis on ka mahtu vaadates täiesti ilmselge).

[Fucs]

Vaadates rahva tervise näitajaid, võib tähendada, et pikemas perspektiivis viib Kriku agenda otseteed sohu. Koos südame-veresoonkonna tõbede hüppelise kasvuga.

Ma küll ei tea, milline see "minu agenda" akf Lemeti arust olema peaks, kuid juhin siiski tähelepanu, et tema poolt üle-eelmises postituses tsiteeritud sohu, kus on "30+% elanikest on ülekaalulised, 19% rasvunud", oleme jõudnud praktiliselt muutumatuna püsinud kehalise kasvatuse tundide korralduse juures. Ei paista kuskilt, et KK oleks seda protsessi kuidagigi mõjutanud.

Täpsusta palun mida tähendab "praktiliselt muutumatu" ja millist perioodi/ajavahemikku silmas pead?
Korduvalt on muutunud nii õpilaste hindamise kord ja alused, kui ka KK tunnis õpetatava sisu, normatiivid ning mahud.
EV esimene normatiivakt õpilaste hindamisel (s.h. KK) oli "Haridusministri 2. mai 1991. a käskkiri nr 110 «Üldhariduskooli õpilastekäitumise ja hoolsuse hindamise juhendi kinnitamine»". Kahjuks ei ole internetis vabalevis saadaval.
Seda muudeti 1999 ja 2000. Ka sisuliselt. KK-s tuli hinnete asemel kasutusele "arvestatud" ja "mittearvestatud".
Alguses (1999) ainult "Hälvikute hindamisel oskusainetes (kehaline kasvatus, tööõpetus, muusika, kunst) ja meditsiinilisse erigruppi kuuluvate õpilaste hindamisel kehalises kasvatuses võib kasutada hinnanguid «arvestatud» ja «mittearvestatud»", 2000 juba "Oskusainetes (muusika, kunst, kehaline kasvatus, tööõpetus) arvestatakse õpitulemuste arvestuslikul hindamisel ka õpilase individuaalset arengut. I kooliastmel oskusainetes arvestuslikke hindeid ei panda." 2010 "Põhikooli I ja II kooliastmel võib õpilase hindamisel kasutada kirjeldavat sõnalist hinnangut, millel puudub numbriline ekvivalent. Kirjeldavate sõnaliste hinnangute kasutamine koolis sätestatakse kooli õppekavas." Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §29 saab muuseas ka teada, mis on üldse hindamise eesmärk.

Hindamise muutumine:
Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus
1999
https://www.riigiteataja.ee/akt/91256
2000
https://www.riigiteataja.ee/akt/83410
2010
https://www.riigiteataja.ee/akt/13332410

KK ainekava muutumine:
1991-2002 oma kahjuks ei ole

Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56
«Põhikooli jagümnaasiumi riiklik õppekava» lisa 20 Kehaline kasvatus
https://www.riigiteataja.ee/akt/174787

Vabariigi Valitsuse 28. jaanuari 2010. a määruse nr 13
„Gümnaasiumi riiklik õppekava” lisa 7
1. Ainevaldkond „Kehaline kasvatus”
https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/00 ... 275405.pdf

Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a
määrus nr 1 „Põhikooli riiklik õppekava” Lisa 8
Ainevaldkond „Kehaline kasvatus“
https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/12 ... 0lisa8.pdf

27. okt. 2017
Ülevaade kehalise kasvatuse ümberkujundamist liikumisõpetuseks tutvustavatest seminaridest
http://opleht.ee/2017/10/ulevaade-kehal ... inaridest/

*******************************

Kehalise kasvatuse õpetamise tingimused ja Olukord Eesti koolides
Uuringu aruanne Eesti vabariigi kultuuriministeeriumile 2008

Tänasel päeval on Eestis tervikuna spordiklubide- ja koolide ning spordiringide tegevusse kaasatud ligikaudu 70 000 7-18-aastast last. Kuna käesolevas uuringus osalesid ligikaudu pooled kõikidest koolidest, siis võiks spekuleerida, et spordiringides osalevate laste koguarv Eestis võiks olla 15 000 lapse piires ehk 20% kõikidest sportivatest lastet.

Õpetajate hinnang kehalise kasvatuse õppekavale ei ole oluliselt muutunud. Kui 2003.a. uuringu andmetel oli 68% õpetajate arvates ainekava kaasaegne ning valikuid võimaldav, siis käesoleva uuringu andmetel on selliste õpetajate osakaal peaaegu sama (67%).
Vaadates ettepanekuid ainekava muutmise osas (probleemsed kohad), siis peab tõdema, et kõige olulisemad probleemid ei ole muutunud. Käesolev uuring näitas, et üldjoontes võimaldab ainekava õpilaste mitmekülgset kehalist arengut, arvestab individuaalsete eripäradega ning on kaasaegne.
Märgatavalt rohkem on õpetajate seas levinud arvamus, et kehalise kasvatuse tundide arvu peaks suurendama kuni 5 tunnini nädalas (algklassides), kuni 4 tunnini nädalas (teises kooliastmes) ja 3 tunnini nädalas (põhikoolis ja gümnaasiumis). Kehalise kasvatuse tundide suurendamise vajadust märkisid peaaegu 70% vastanud
õpetajatest. Selge on see, et kui kooli kehalise kasvatuse tund jääb lapsele ainsaks kehaliseks tegevuseks nädalas, on 2 tundi igas mõttes vähe. Ameerika Spordimeditsiini Assotsiatsioon ning rahvatervisega tegelevad organisatsioonid on viimase paari aasta jooksul välja pakkunud soovituse, et lähtuvalt mõjust laste tervisele, oleks vajalik igapäevane mõõduka ja suure intensiivsusega kehaline koormus kestvusega kuni 1 tund. Tingimustes, kus koolivälise kehalise aktiivsuse osa väheneb ning suureneb inaktiivsetele tegevustele kuluv aeg (arvuti kasutamine, videomängud, teleri vaatamine, õppimine), on kehalise kasvatuse tundide suurendamise ettepanek igati põhjendatud. Kui käesoleva uuringu tulemustele lisada objektiivsed andmed Eesti kooliõpilaste tervisliku seisundi, liikumisaktiivsuse ja kehalise tubliduse kohta, peaks lähiaastatel tegema konkreetsed ettepanekud Teadus- ja Haridusministeeriumile suurendamaks kehalise kasvatuse tundide arvu kõikides kooliastmetes vähemalt kolme tunnini. Uuringud (Armstrong ja van Mechelen, 2000) mujal maailmas näitavad, et kui kehalise kasvatuse tundide arvu nädalas suurendati kahelt kolmele või neljale, siis paranesid ühe õppeaasta jooksul oluliselt õpilaste kehalised võimed, vähenes ülekaalulisus ning suurenes laste sportimishuvi. Kuna ebapiisavast kehalisest koormusest ning ebatervislikust toitumisest tingitud ülekaalulisus saab suures osas alguse juba esimese 10 eluaasta jooksul, oleks kehalise kasvatuse tundide arvu suurendamine vajalik juba esimeses ja teises kooliastmes. Lisaks on see arenguperiood väga oluline eluks vajaliku liigutuskoordinatsiooni ja osavuse arendamisel. Kui selles vanuses jäävad ebapiisava õpetamise tõttu omandamata liigutusvilumused ning välja ei kujune nende aluseks olevad närviseosed, siis on hilisemas elus seda puudujääki väga raske kõrvaldada (Raudsepp ja Viru, 1996). Kooli kehalise kasvatuse tundide rolli selles lapse motoorse arengu komponendis ei tohiks alahinnata.

Teiseks sagedamini märgitud ettepanekuks on ainekava diferentseerimine klasside lõikes.
Samuti sooviti sarnaselt 2003.a. uuringuga, et ainekavas oleks täpsemalt välja toodud õpilaste hindamise kriteeriumid. Gümnaasiumiklassides lisandus sellele ettepanek viia noormeeste ainekava nõudmised kooskõlla Eesti Kaitseväe kehaliste võimete normatiividega.

....Kehalise kasvatuse õpetajate küsitlusest selgus, et esimeses ja teises kooliastmes täidavad enam kui 75% kehalise kasvatuse ainekava nõudmistest ligikaudu pooled õpilased. Samas on nende õpilaste osakaal, kelle edasijõudmine ainekavas on alla 50%, esimeses kooliastmes 20% ja teises 24%....

Siiski ei saa õpilaste toimetulekut ainekava nõudmistega taandada ainult kehaliste võimete arengu hindamisele. Kooli kehalise kasvatuse eesmärgid on märksa laiemad sisaldades nii erinevate liigutusoskuste- ja vilumuste omandamist kui ka hoiakute ning suhtumise kujundamist üldisemalt kehaliste tegevuste suhtes.
Mitmed uuringud näitavad, et tänapäeva modernses ühiskonnas on kehalise kasvatuse tunnid enam kui pooltele kooliõpilastele ainsaks võimaluseks olla kehaliselt aktiivne (Armstrong ja van Mechelen, 2000). Seetõttu võibki paljude õpilaste jaoks kehalise kasvatuse tund olla kohaks, kus toimub sotsialiseerumine kehalistesse tegevustesse ja sporti. See saab efektiivselt toimuda eelkõige siis, kui tunnid on õpilastele huvitavad, kasutatavad harjutused ja tegevused
jõukohased ning tunni õpikeskkond arengut soodustav (Koka, 2006).

Olulised muutused kooliõpilaste toimetulekus kehalise kasvatuse ainekava nõudmistega toimuvad kolmandas ja neljandas kooliastmes. Kui põhikoolis saab õpetajate hinnangutel ainekava nõudmistega hästi või väga hästi hakkama 40% õpilastest, siis gümnaasiumiklassides väheneb nende õpilaste osakaal 22%-ni. Samas suureneb gümnaasiumiõpilaste hulgas hüppeliselt nende osa, kes täidavad alla poole ainekava nõudmistest. Kui põhikoolis on nende õpilaste osakaal, kes saavad ainekava nõudmistega hakkama alla 50% mahus, ligikaudu 1/3 õpilastest, siis gümnaasiumiklassides on selliste õpilaste osa suurenenud 62%-ni. 57% kehalise kasvatuse õpetajatest leiab, et viimase 5-10 aasta jooksul on kooliõpilaste oskuste ja kehaliste võimete tase muutunud halvemaks.

Saadud tulemused ei ole üllatavad. Võrdlemaks käesoleva uurimuse tulemusi viimase 5-6 aasta jooksul läbi viidud mõõtmistega, võib tõdeda, et alates 12.-13. eluaastast kooliõpilaste kehaline võimekus ja igapäevane liikumisaktiivsus järsult langeb.

Viimase kümnekonna aasta jooksul on palju kritiseeritud kaitseteenistusse tulevate noormeeste tervislikku seisundit ning kehalist võimekust. Seetõttu pidasime vajalikuks ka käesolevas uurimuses küsida gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetajate hinnangut noormeeste kehalise võimekuse kohta astumaks peale kooli lõpetamist kaitseteenistusse.
70% õpetajatest hindas noormeeste kehaliste võimete taset rahuldavaks, 16% mitterahuldavaks, 13% heaks ja 15% väga heaks. Kui võtta eelduseks, et kooli kehalise kasvatuse kaudseks eesmärgiks on noormeeste füüsiline ettevalmistus kaitseteenistuseks, siis selle valguses ei ole uuringu tulemustes midagi üllatavat. Erinevatel andmetel on ligikaudu 40% kaitseteenistusse kutsutud noormeestest erinevate tervisehäiretega ning nõrga füüsilise ettevalmistusega. Seetõttu arvavad paljud kehalise kasvatuse õpetajad, et gümnaasiumiastme ainekava nõudmised peaksid olema viidud kooskõlla Kaitseväe kehaliste võimete standarditega võimaldamaks parandada noormeeste kehalist ettevalmistust. Kindlasti oleks vajalik seda ettepanekut tõsiselt kaaluda ning vastavasisulisele analüüsile tuginedes ka konkreetsed ettepanekud teha.

...Corbin (2004) märgib kehalise kasvatuse probeemistikku käsitlevas ülevaateuuringus tabavalt, et kui 20 aastat tagasi oli paljude kooliõpilaste jaoks kehalise kasvatuse tund koolipäeva tipphekt, siis tänapäeva noored peavad kehalise kasvatuse tunnis osalemist pigem tüütuks kohustuseks. 2003.a. uuringu tulemused näitavad, et õpilasi vabastatakse kehalise kasvatuse tundidest liiga kergekäeliselt ning tunnist vabastamine on sageli põhjendamatu.

....Enam kui 60% kehalise kasvatuse õpetajatest hindavad kooli õpikeskkonda ning ainekava heaks või väga heaks. Kuna võrreldes 2003.a. andmetega ei ole õpetajate rahulolus ainekavaga olulist muutust toimunud, ei ole ka mingit põhjust kehtivat ainekava oluliselt reformida. Märkimata ei saa jätta, et peaaegu 70% õpetajatest peab vajalikuks kehalise kasvatuse tundide arvu suurendamist kompenseerimaks tänapäeva kooliõpilaste mitteküllaldast liikumisaktiivsust.

Kindlasti on ohu märgiks saadud tulemus, mille kohaselt õpilaste toimetulek ainekava nõudmistega teadmiste, oskuste ja kehaliste võimete osas põhikoolis hüppeliselt väheneb. Nii saavad vaid 40% põhikooli õpilastest ja ligikaudu viiendik gümnaasiumiõpilastest õppekava nõudmistega hakkama vähemalt 75% ulatuses. Samuti näitavad tulemused, et kehalise kasvatuse tundidest puudumine on suureks probleemiks põhikoolis ja gümnaasiumis. Sarnaselt 2003.a. uuringuga on endiselt tundidest puudumise kõige olulisemaks põhjuseks terviseprobleemid. Suurenenud on nende õpilaste osa, kes puuduvad kehalise kasvatuse tundidest huvi ja motivatsiooni puudumise tõttu aine vastu.

http://www.spordiinfo.ee/est/g22s165

[Kriku]

Praktiliselt muutumatu all pean silmas seda, et pole toimunud olulisi ja põhimõttelisi muutusi KK aine raames saavutatava treeningmahu osas. Minu teada ei ole seda ka tegevuste osas.

Mitmed uuringud näitavad, et tänapäeva modernses ühiskonnas on kehalise kasvatuse tunnid enam kui pooltele kooliõpilastele ainsaks võimaluseks olla kehaliselt aktiivne (Armstrong ja van Mechelen, 2000).

Eestis see vähemalt mõni aasta enne sinu poolt tsiteeritud allika koostamist nii ei olnud. Mulle on arusaamatu, miks viidatakse välismaa uuringule ja aetakse sinna juurde udu mingist "tänapäeva modernsest ühiskonnast".

sport_huviringides.jpg (81.99 KiB) Vaadatud 2099 korda

http://www.kul.ee/sites/kulminn/files/k ... t_2004.pdf

[Fucs]

Statistika kogumine teadustööks vms. ei kõlba sugugi kehalise kasvatuse olemasolu põhjenduseks. Kas ma pean selgitama, miks?

Ei pea. Statististiliste andmete saamisega ma ei põhjendagi KK olemasolu vajadust. Selle olemasolu vajadus tuleb mujalt juba enne KK-s tehtavate soorituste statistikat. Soorituste ja arenemise kohta statistiliste andmete saamine on üks kasulik ja KK tegevusega kaasas käiv praktiline tulem, mis hakkab tööle kui KK-s toimub hindamine ja hinnangute andmine. Mitte KK vajadus ei tulene sellest, et saaks KK soorituste kohta statistikat, vaid soorituste ja arengu statistika tegemise vajadus ja võimalus tekivad kuna on olemas KK ja seal toimub hindamine.

Statistikat tehakse (ja uurimismaterjale kogutakse/teadustööd tehakse - on vajadus) aga juba ka varem eksole. Enne KK soorituste ja arengute statistikat ja uurimist. Nt statistikat selle kohta, mis saab/mis on vahet kui KK on või kui KK ei ole. Või mis saab/mis on vahet kui lapsed liiguvad või ei liigu. Jne. Samuti statistika ja teadustöö. Ja just see stat ja teadustöö on aluseks siis sellel, et öeldakse, kas KK on vaja või ei ole. Siis kui juba KK on siis korjad oma andmeid juba soorituste kohta ja põhjendad nendega muude asjade olemasolu vajadust. Nt. rööbaspuude või liikumisaktiivsuse.

Mul hakkab juba kergelt imelik siin niimoodi igat lauset lahtiseletades