Elu-olu Ukrainas (MITTE sõjategevus)

[alax]

Kõik mis ei ole seotud praeguse Ukraina konfliktiga. Teretulnud on postitused Ukraina ajaloost, isiklikud muljed Ukrainast ja ukrainlastest. Ukrainlased NLiidu sõjaväes.

Miks osa ukrainlased on hohollid?

[Avatar]

Hohol.
Ilmselt sarnase kujunemistaustaga nagu Tšuutõ, Nemtšõ, Smojeedõ jne eri ajastutel.
Solvang, või mitte - selles suhtes seisukohta ei võta. Võib-olla veidi sarnane suhtumine nagu mutanahalistel Ameerikas, Kui valge ütleb nigga, siis on rusikas rullis, aga kui sama värvi semu ütleb vabas õhkkonnas ja õiges situatsioonis, siis ok.

Tsiteerin:
Ukrainlastega seonduv nimi -hohol(e.meestel pikk juuksesalk otsmiku ülaosas-ülejäänu pealagi aeti paljaks, kanti ka taga kuklas patsi punutuna juukseid)pärineb juba Bogdan Hmelnitski aegadest ja arvatavasti veel sajandeid kaugemaltki.
Tollal polnud sellist mõistet-nagu ukrainlane. Sellepärast idapoolsed slaavlased sidumaks piirkonda inimese iseärasustega hakkasid sealseid sõjamehi nimetama “hohol´ideks”. Seondub veel vana vene sõnaga “hohma” e. nali, naljakas.V.s.sõnaga"hohla",“hohl”-s.t tuust,juuksesalk,pats, vms. Sellise soengukultuuri juured aga algavad hoopiski läbi osmanite impeeriumi Hiinast.
http://trip.ee/node/57284

http://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%A5%D0% ... 9%D0%B5%29

[kalleb]

hohollide eripäraks on eriti suur ahnus , kui sellest kaptjorshik sai siis oli kohe tunda , koju saatis tavaari suurte pakkidega

aga üldiselt talutavad tegelased võrreldes mingite mägilaste, aserite või tsutsmekkidega

[vanahalb]

Krt, ja mina veel mõtlesin omal ajal, et mispärast meil, varustusväeosa (OBMO) juhtkonnas on nii suur ukrainlaste osakaal
Kombat, komissar (zampolit) ja staabiülem olid kindlasti ukrainlased, varustusülem (zampotõl) vist ka , aga ta ei julgenud seda öelda. Nimi oli minumeelest venepärane, aga kasutas igapäevavestluses imelikke murdesõnu. Ibiomat venepärase joptvmat asemel jne. Reakoosseisus oli ukrainlasi vähe ja eriti nad sõna ei võtnud - olid juhtkonna poolt niigi soositud. Ahjaa, kõige hullem prappor, hüüdnimega Gestaapenko, oli samuti ukrainlane.

Niivähe kui ma hiljem Ukrainas olen käinud siis näiteks kui on mingi lett tänaval ja lahke mutike müüb midagi. Kui minna ükskõikse näoga, et ma võin Dneprist ka juua kui vaja ja küsida palju vesi maksab, siis maksab pudel dollari. Kui minna nuttev laps käekõrval kes juua tahab, maksab see pudel kolm dollarit. Eestis ja Soomes sellist pornot küll pole kohanud. Venemaal on ka niimoodi, et istub babulja kes kehamassilt hobusele ära teeb, närib sihvkasid ja pudel on kõigile kaks dollarit. Pole tema asi, kes ja kas üldse ostab.
Seda peab ka muidugi arvestama, et Odessas, Kiievis on juute küll ja veel, kes ennast ukrainlasteks valetavad. Kõige õigem olekski tänaval käia, Himmleri-aegne välimääraja näpu vahel, et aru saada kes sul parasjagu nahka üle kõrvade tõmmata tahabki.

[aest]

Ukrainlastest jäi vene kroonus mulje kui omaenda maad ja iseäranis rahvust häbenevatest inimestest. Ukrainlastena nad end ei defineerinud, kui küsisid rahvust siis oli vastuseks et sovetski ning vene keelt kasutati isegi omavahelistes jutuajamisteks. Põhjendus sellele oli et ei taheta näida maakate või külaelanikena. Paistab et neid oli eelnevate aastakümnete jooksul palju rohkem mutta tambitud kui meid.

[vanahalb]

Ukraina nime kohta olen ukrainlastelt endeiltki kuulnud, et see tuleb venekeelsest sõnast "okraina" mis on siis ääremaa või agul. Samamoodi nimetatakse neid väikevenelasteks (sõnast malorossija minuteada) ja pole neid kunagi niiöelda täisväärtuslikuks rahvaks peetud. Sellepärast nad vist vene kroonuski tagasihoidlikku joont hoidsid. Üks vene rahvusest ohvitser seletas, et eestlased ja ukrainlased on natuke sarnased: kui väeosas on 1-2 sellest rahvusest, ei tea paremat sõdurit tahtagi. Kui see hulk mingi kriitilise piiri ületab, on tõsine jama majas, sest ülemusi enam ei kuulata, vedeletakse saapad jalas koiku peal ja õõnestatakse muul kombel sõna ning teoga nõukogude võimu.

Rahvust ennast iseloomustab minumeelest hästi üks Kiievis sündinud lugu:
Ma istusin eesti sõpradega välikohvikus, suht kesklinnas, aga mitte peatänaval ja vaid mõni üksik inimene sattus mööda minema. Siis tuli üks soliidne proua. Välimuselt umbes nagu praegune kultuuriminister Urve Tiidus - hästi riides, midagi kullasarnast paistis kaelas ja nii edasi. Me seletasime seal omavahel eesti keeles ja kohakuti jõudes manas see proua paluva näo ette ning hakkas minu kõrva jaoks heas inglise keeles oma kurba elu kurtma. Ma jõudsin teistele öelda, et ärge raha küll andke, ajage mingit mäda. Ukraina emand seletas siis kui raske elu siin ikka on, kaalikas ja teevesi on põhitoit, hea kui kuskil vorstinahka saab nuusutada ja andke natukenegi söögi jaoks raha. Teised eestlased seletasid, samuti inglise keeles, et selliste asjade jaoks on ju Päästearmee või Punane Rist. Või kirik, näe sealsamas ongi üks, väravad valla. Kirikust tulebki küsida, sest puudustkannataja minemaajamine pole jumalale meelepärane tegevus. Proua jaoks oli ilmselt selline heaoluühiskonnale omane lähenemine arusaamatu: miks peaks päikeselõõsas kirikuni vantsima kui raha võiksite anda teie ja kohe praegu.
Lõpuks lõi käega ja minema hakates ütles juba vene keeles umbes: koslõ-jebutshie, kust küll sellised välja on karanud? Siis tegin mina ka suu lahti ning andsin parimate kasarmutraditsioonide vaimus (ma Puškini vene keelt hästi ei oskagi) väärilise vastulöögi - nimetasin teda huijariks ja umbes nii.

Nüüd pöördus kogu viha minu vastu, et miks ma varem ei öelnud, et vene keelt oskan ja lasin tal tükk aega lolli mängida? Umbes sellise tonaalsusega, et öelnud kohe, et omad olete! Ma tegin ilmsüütu näo, et ise alustasid ju inglise keeles, mismoodi mina nüüd jälle äärmiseks osutusin? Lõpuks läks ridiküliga vihaselt vehkides minema ja pööras 4-5 maja edasi ühest trepikojast sisse. Seal oli alumisel korrusel turismibüroo. Ei viitsinud pärast oma teooriat kontrollima minna, aga minumeelest tuli kuskilt asjaajamiselt või lõunalt ning seal kontoris ta hea koha peal töötaski. Vaatas, et lollid fraierid istuvad ja sellistelt tuleb raha ära võtta, sest jumal teab kuhu niisugune oma tengelpungaga läheb või kellele laiali jagab. Kasetohu järamine ja lörtsivee pealejoomine oli lihtsalt väike kunstiline liialdus

[toomas tyrk]

Ukrainat ja ukrainlasi niimoodi isiklike mälestuste järgi paika panna on ilmselt suht lootusetu teema. On vähemalt 2 Ukrainat, kui mitte rohkem.

Oma mälestustest võin rääkida mingi 198x lõpp, kui sai käidud Donbassis ühes SEJ automaatikat testimas. Vist oli Svetlodarsk. Praegu tagantjärele google'ist neid jaamu vaadates ja mälestustega kokku ajades tundub kõige rohkem klappivat. Aga ehk oli midagi muud. Peab üle küsima.

Siis oli igatahes seis selline, et 2 nädala jooksul, mis kohapeal sai oldud, kuulsin mina ukraina keelt ainult 1 kord. Üks naisterahvas kontorist helistas kuhugi kellelegi (ilmselt mingi isiklik kõne) ja rääkis ukraina keeles. Telekas oli ka. Mingi 30 min uudiseid ukraina keeles. Ukraina riiklikult kanalilt. muu programm vene keeles. Kohalikud suhtlesid ainult vene keeles. Lühidalt - täielik N liit.

Sõbra isa aga istus kuskil viiekümnendail vene vangilaagris. Tema mälestused ukrainlastest on hoopis midagi hoopis teisest klassist. Sel ajal olid ukrainlased seal vast ka kõige suurem "poliitiliste" grupp. Endised metsavennad. Kõiksugu baltlased ja muud tulid pärast pärast pikka tühja maad. Hoolimata 1949 a küüditamisest. Ja mis eraldas ukrainlasi baltlastest - ukrainlased hoidsid kokku. Krimkad kartsid neid. Ja kui oli mingi lööma olnud krimkad versus ukraina, siis olid ukrainlased löömingu ajal ka karjunud "za samostinuju ukrainu". Vanglalöömingus.

Tema peab ukrainlastest väga lugu.

[Lemet]

Samas lõppes minu kaks aastat Lääme-Ukrainas sellise keelekompotiga, mille üle ukrainlased naersid nii et silmad märjad. Polnud see enam ühesti otsast vene keel, ega ka mitte veel ukraina keel. Tšernovtsõ, Kamenets-Podolsk, Lvov, Sambor, Strõi, Javorov, Stororžinets- ikka ja valdavalt ukraina keel. Tsara pobatšes, robit nado, opivdni, kovbasa, sir etc oli igapäevane kõnepruuk.

[kalleb]

Lõpuks lõi käega ja minema hakates ütles juba vene keeles umbes: koslõ-jebutshie, kust küll sellised välja on karanud? Siis tegin mina ka suu lahti ning andsin parimate kasarmutraditsioonide vaimus (ma Puškini vene keelt hästi ei oskagi) väärilise vastulöögi - nimetasin teda huijariks ja umbes nii.

Nüüd pöördus kogu viha minu vastu, et miks ma varem ei öelnud, et vene keelt oskan ja lasin tal tükk aega lolli mängida? Umbes sellise tonaalsusega, et öelnud kohe, et omad olete! Ma tegin ilmsüütu näo, et ise alustasid ju inglise keeles, mismoodi mina nüüd jälle äärmiseks osutusin? Lõpuks läks ridiküliga vihaselt vehkides minema ja pööras 4-5 maja edasi ühest trepikojast sisse. Seal oli alumisel korrusel turismibüroo. Ei viitsinud pärast oma teooriat kontrollima minna, aga minumeelest tuli kuskilt asjaajamiselt või lõunalt ning seal kontoris ta hea koha peal töötaski. Vaatas, et lollid fraierid istuvad ja sellistelt tuleb raha ära võtta, sest jumal teab kuhu niisugune oma tengelpungaga läheb või kellele laiali jagab. Kasetohu järamine ja lörtsivee pealejoomine oli lihtsalt väike kunstiline liialdus [/quote]

hea et kerjuse käest teritatud kruvikeerajaga selga ei saanud

aga ta võis küll ikka täiega ehmatada kui mattidega hakkasid teda kostitama

v nature

[Drax]

Sai just äsja jälle käidud, lääne pool ja väga Ukraina-meelses seltskonnas. Sõgedaks polnud keegi muutunud, poliitika oli vaid üks teemadest - selle üle vaid hea meel. Aga jube palju on ikka seda nn. "vene värki", ligadi-logadi orgunn, "küll kuidagi ikka saab" mentaliteet jpm. Kui keegi ilma selge alluvusliinita palub teisel "võtta see ja viia kuhu vaja" siis järgneb sellele kindlasti minutijagu kõnekunsti, kus üksteist kirutakse, kiidetakse, paika pannakse ja siis lõpuks asi ära tehakse. Mängu ilu .

[vanahalb]

Veel üks nägemus. Mai 2015. Krt, see asi läheb aina hullemaks Maad mööda pole rohkem julgenud minna...

"Kamraadil tuli neil päevil mõte minna Ukrainasse ärireisile - et läheks hindaks üldist olukorda ja pakuks väärt kraami. Kaup ise oli üsna spetsiifiline - antibakteriaalsed padjad, madratsid ja muu värk mida tavaliselt haiglates või kriisikolletes kasutatakse.
Taustaks veel niipalju, et mina olen Ukrainasse üsna tihti sattunud, aga lennukiga, Tema jälle käib tihti Venemaal, aga Ukrainas oleks esimest korda.
Nüüd siis asjast: ladusime auto haiglavarustust laeni täis ja sihtisime Kiievi poole, täiesti omaalgatuslikult. Trassi valisime läbi Venemaa, sest hakkasime kartma Läti bensiinivedajaid ning mingit kahenädalast ooteaega Daugavpilsis, Valgevenesse sisenemisel.

Eesti piiri nagu ei mäletakski. Ilmselt kontrolliti passe ja saadeti sõna lausumata Venemaale.

Vene piiril tuli migratsioonikaart täita ja ausate inimestena kirjutasime reisi sihtkohaks loomulikult Kiev, Ukraina. Kratsiti natuke kukalt, et miks siitkaudu. Lätlaste sõimamine aitas suures osas hädast välja. Mainisime veel, et viime oma kola Kiievisse ja kui tervis lubab, oleme 9.mail kindlasti Moskvas Võiduparaadil. Siis hakati juba umbusklikult uurima, et kas tõesti on nii suur tahtmine paraadi vaadata. Noh, tuli särk rinnal lõhki rebida ja meenutada, et “meie , blja… omal ajal vene kroonus”. See läks maksma oma 8 euri (särgi hind), aga pani muidu iroonilise tolliametniku huvituma teenistuskohast ja muutis ta hetkega kõigi eestlaste sõbraks.

Venemaa ja Valgevene vahel piiri ei olegi. Mingi blokkpost nagu oleks, aga seal kössitav härrasmees viipas lahkelt automaadikabaga, et laske edasi!

Ääremärkusena, et Valgevenes leitakse igaühele tööd. Põhjapoolses osas , mis on klassikuid tsiteerides “täitsa soo ja kole” on põlismetsa kollaseid kuldnokapuure pandud, põllukivid on ilusti vikerkaarevärvidega kaunistatud ja kõik elektripostid traktoristidele hoiatuseks mehekõrguselt valgeks vööbatud.
Lõuna poole minnes hakkavad tee äärde kariloomad ilmuma. Iga küla on oma uhkuse välja pannud. Ühes kohas nägime kaelaketiga hobust, aga muidu olid tavaliselt lehmad ja mõnel jõukamal asulal härg. Enne Gomelit on PGT ehk linna tüüpi asula nimega Bolshevik, otse rahvusvahelisel trassil. Seal oli kits. Ma juurdlesin omaette kuni Ukraina piirini välja, et kas tõestii on kuskil Batja Luka süsteemis kallutatud jõud või pani selle sinna mõni pahaaimamatu eideke ja vastavad organid juba töötlevad teda.

Valgevene piir ei jätnud vähemalt mulle esmapilgul kuigi head muljet. Lühikesed ja järsud käsklused nagu hitlerlastel. Halt! Ausweis! Huvitav, kust neil selline iseloom? Kas tõesti sõja järelkajad, paljukannatanud maa nagu ta on?
Vähemalt pikalt kinni ei peetud ja ainuke piir kus ei tulnud autostki välja ronida.

Ukraina piir oli täiesti omaette maailm. Piirivalve oli selgelt segaduses. Ühelt poolt arusaadav, sest Venemaa poolelt tulevad kaks meest madratsikoormaga ja tahavad Ukrainat abistada. Igaüks hakkaks lõksu kahtlustama. Teisalt tabasin madratseid kompava tolliametniku silmis mingi iseäraliku läike, ilmselgelt ei otsinud ta sealt peidetud automaate. Teine tollimees, kes südapäeval suvalistesse kohtadesse taskulambiga valgust näitas, kontrollis samuti kuidagi imelikke kohti. Niisugustesse kohtadesse ei peideta midagi vaid seal hoitakse väärtuslikumaid asju - rahakotti, fotoaparaati, võib-olla ka konservikarpi. Väga raske ohkega tuli neilt seekordne head teed soovimine.

Müsteerium lahenes tagasiteel kui tegime saatusliku vea ja ilmusime piirile öösel. Minu dialoog ametnikega jäi lühikeseks:
Eesti kodanik? - Jah.
Kas vene keelt oskate? - Enamvähem.
Kas need on teie madratsid - Ei
Kas sularaha on kaasas? - Siin vastasin juba ebatsensuurselt, et da netu nihhujaa, kõik jõin Kiievis maha.
Hetkega liigitusin ukraina piirivalve silmis mõttetuks joodikuks ja seda põhjalikumalt keskenduti “ärimehest madratsivabrikandile”, kellelt tuleb välja pressida vähemalt eurot viiskümmend.

Kõrvaltvaatajale on see suhteliselt ebameeldiv vaatepilt, mis algab paljutähendava, venitatud häälel inisetava lausejupiga “….aaaaga maaadratsid on teil head… “ nagu mingis Ostrovski romaanis kui kari punakaartlasi on tabanud kulak-külakurnaja. Täiesti varjamatult kaubeldakse omale madratsit või patja kingituseks, keeldumise korral hakatakse autot üksipulgi tühjaks tõstma. Eesmärk on leida midagi keelatut või väidetavalt keelatut. Täiesti vabalt võidakse väita, et mingi ese on Ukraina seaduste järgi keelatud ja kuulub konfiskeerimisele kuigi tegelikkuses see nii ei ole.
Operatsioonis osaleb terve vahetuse koosseis. Pole vaja lasta end ära petta mõnest justkui juhuslikult ilmuvast tollitöötajast, kes püüab esindada headuse alget. See liigutus on eesmärgiga nõuda endale see padi, vastutasuks lastaks rahus minna. Samuti pole ime kui samamoodi, näiliselt juhuslikult, tuleb huvitatult lähemale vihmavarjuga naine. Tema ülesanne on varjata sobival hetkel kaamera, mis iseenesest tollipunktis üleval on.

Ega suurt ei aita ka meenutamine, et meil Eestis kogub rahvas annetusi, et teid siin aidata, Noorematele ja rohelisematele võib see piinlikusepuna näkku tuua, kogenumad tõlgendavad asja niimoodi, et järelikult peategi need madratsid meile andma, selleks nad siia ju toodigi.

Minu, mõttetu joodiku roll oli mitte segada menetluse käiku. Lonkisin mööda piiripunkti ringi, uudistasin rahvast. Igasuguseid läks üle: üks bussike ilmselt peoseltskonnaga, hulk vilavate silmadega vennikesi seljakottidega, mingi vanapaar… niimoodi südaöösel… võimalik, et sõitsid Bresti kindlusesse pidustustele. Kõigile oli näkku kirjutatud, et meilt pole midagi võtta.
Vahepeal käisin jälle auto juures ja ei tahtnud see “šmon” seal kuidagi lõppeda, sest lihtsalt polnud millestki kinni hakata. Ometi rippus hoopis minul päris tõsine tantoteraga pussnuga vööl ja ukraina “seaduse” järgi oleks selle leidmisel sõjaroimar hetkega käes olnud. See puss rippus seal tegelikult juba Eestist saadik, aga vene kombe kohaselt särki pükste peal kandes ei paistnud silma. Ja ei tule ju ometi minusugune piiriametnikele nuga selga lööma kui nad seal omavahel padjahunnikus lõrinal kaklevad. Kus midagi sellist enne nähtud, vähemalt nende loogika järgi.

Pääsemine tuli hoopis ühe ukraina numbrimärgiga auto näol, mis niiöelda “Kadaka turu nänni” laeni täis oli laotud. Seal ikka oli neid kingakarpe ja teksapaare, mida kohe möttes jalga hakati sobitama. Meil kästi varjualune vabaks teha,. Einoh, mõnisada eurot oli kindalaekasse jäänud rahakotist muidugi selle vihmavarjuga žonglöörimise abil kaduma läinud, aga üldiselt läks isegi hästi. Ilmselt jõi toimkond selle raha hiljem meie auks maha ja vahetuse vanem tantsis külapeol uutes Adibas-tossudes. Niisugused inimesed tähistavad alati võidupüha.

“Madratsivabrikant” , kes senini teadis ajalehtede põhjal Eesti ja Ukraina vennalikust sõprusest, oli pehmelt öeldes nördinud. Leebeimad väljendid, mis ta suust tulid olid umbes et“ sellised rotid peaksid Donetski all tankis põlema, mitte piiril Ukraina riiki häbistama!”
Ma suhtusin asjasse natuke mõistvamalt, sest olin näinud Oranzi revolutsiooni ja ka seda millega asi lõppes ning ammu võtnud ukrainlaste suhtes seisukoha - tehke neid revolutsioone kui huvi ja raha on, aga mina teile appi ei tule.
Nüüd ei läinudki vaja revolutsiooni vaid lihtsalt ühte piiriületust, et veel üks minusugune juurde tekitada.

Sajatamiseks ja filosofeerimiseks aega oli, sest vihma sadas ja Valgevene eelpost andis meile läbivettinud piiriületusblanketid. Pärast kuivatamist kõlbasid kirjutamiseks küll.

Valgevene piir oli jälle vanas heas Suur-Saksamaa stiilis. Et lõpuni ausaks jääda, rääkisime taaskord haiglatarvikutest, mille näidistega Ukrainas käisime. Sealne ohvitser manas näole hambavalulise ilme. Tundus, et sellise transiidi jaoks oleks pidanud vist juba sisse tulles mingi deklaratsiooni täitma, aga mäletatavasti Venemaa suunal piiri polnudki. Ilmselgelt ei tahtnud ta ka öösel ning paduvihmas suuremat masinavärki hakata käima tõmbama. Haritud inimene lahendas olukorra delikaatselt, haugatades lühikese käsu: “Kiievist ostsite oma tarbeks, selge!”

Loomulikult selge, oleks selline intelligent juba Valgevenest väljasõidul kontrollima juhtunud, oleks kogu porno Ukraina piiril olemata jäänud. Lihtsalt inimesed sõidavad sugulastele oma madratsitega külla ja magavad autos. Nii suur on vaesus. Ei mingeid bisnessmane ega kaupmehi.

Valgevene ja Venemaa vahel vaevuti tagasi tulles vähemalt passi vaatama - suur Võidupüha tulekul ja igatsugu inimrämpsu võib sisse imbuda. Kaup ei huvitanud kedagi.

Vene piir enne Eestit oli taaskord kuidagi lõbus. Tootenäidiseid vaadates muigas tolliametnik kaastundlikult, et sellised asjad maksavad meil palju vähem kui Eestis. Kas teil ongi harjumus puid metsa vedada? Võib-olla lähete ehk järgmine kord Donbassi kivisütt pakkuma?
Viimane piirivalvur kiikas aknast sisse, et kahekesi oletegi, jah? Siis, juba peale auto liikumahakkamist hõikas, et kelle jalad sealt madratsi alt välja tolknevad ning viipas naerdes teed Eesti poole.

Eesti piir sarnanes kõige rohkem Valgevene omale, seekord jälgisin tähelepanelikumalt. “Tere! Kõik dokumendid minu kätte! Need ei ole KÕIK dokumendid!” (autojuht andis ainult enda omad)
Surmvaikus. “Kõik autouksed lahti!” Surmvaikus. Lonkisime putka juurde kuhu passid viidi. “Nimi!”
Ütlesin. Surmvaikus. Põrnitsesime läbi klaasi teineteist. Pass anti tagasi. tulin auto juurde. Ainult üks uks oli veel lahti. Seisin auto kõrval ja vaatasin hetke tähistaevast. Küsisin, et kas tohib sisse istuda. Jälle vaikus. Istusin autosse. Pärast väljakantud pausi tõmbasin ukse kinni. Kamraad pani mootori käima ja hakkasime liikuma. Keegi järgi ei jooksnud. Ju siis pidigi nii olema.


Nüüd siis veel eraldi eemalseisja tagasihoidlikud nõuanded piiriületuseks:

Eesti ja Valgevene piirid on suhteliselt sarnased. Piisab kui täita ametnike korraldusi ja kõik peaks sujuma tõrgeteta. Isiklikku initsiatiivi mitte näidata ja asjatuid küsimusi mitte esitada.

Venemaa piir on nendega võrreldes hulga lõbusam. Täiesti võimalik, et FSB viimaste ringkirjade kohaselt tulebki piiril luua sundimatu “tantsujut vse! “ õhkkond. Need , kes siis massi ei suuda sulanduda, nurgas mossitavad ja närveldavad oleksid selle teooria järgi kahtlased ning tuleks võtta terevama luubi alla. Tagasihoidlikumad eestlased võiksid enne piiriületust võtta kohustuslikud 50 grammi. Kui midagi juba väga kahtlane hakkab tunduma, siis piiripunktis on suured tahvlid telefoninumbritega, kuhu saab abiküsimiseks ja korruptsioonikahtluse korral helistada. FSB vihjetelefon on näiteks +7(495)224-22-22 ja nad kuulavad huviga. Analoogne info on ka Valgevene piiripunktides.

Ukraina piiril tuleks kasutada kõiki ettevaatusmeetmeid, mis kehtivad vaenuliku riigi territooriumil viibides. Kõike seda üles kirjutada võtab vähemalt sada poognat leheruumi ja nagunii meelde ei jää. Piir ületada tööpäeval ja tööajal, telefonid abiküsimiseks, videoregistraator autos, võimalusel valida koht piiriametnikuga vaidlemiseks registraatori vaatevälja jne jne.
Selektsioon piiril toimub selle järgi, et inimesel kas on raha või tal seda pole. Viimastel pole midagi karta. Kellel vähegi võimalik, võiks eelnevalt külastada eliitprostituute - niisuguseid , kes töötavad kallites hotellides ja salongides ning paluda hinnata oma maksevõimet. Nemad oskavad samuti rahvahulgas ühe proffessionaalse pilguga leida ärimehe, kellel on raha ja kellega võib töötada. Külastus ja konsultatsioon lähevad muidugi mõnevõrra maksma kuid säästavad hiljem suurtest ebameeldivustest Ukraina piiril. Iseenesest Ukraina piiriametniku ja prostituudi mõttemaailmad kattuvad. Võin seda täie vastutustundega väita piiripunkt Novi Jarilovitši 740700, vahetus 051 näitel."

[kuido20]

Palju on Ukrainas sellist rahvast, kes peab kõige süüdlaseks riiki

[Svejk]

Sõbra isa aga istus kuskil viiekümnendail vene vangilaagris. Tema mälestused ukrainlastest on hoopis midagi hoopis teisest klassist. Sel ajal olid ukrainlased seal vast ka kõige suurem "poliitiliste" grupp. Endised metsavennad. Kõiksugu baltlased ja muud tulid pärast pärast pikka tühja maad. Hoolimata 1949 a küüditamisest. Ja mis eraldas ukrainlasi baltlastest - ukrainlased hoidsid kokku. Krimkad kartsid neid. Ja kui oli mingi lööma olnud krimkad versus ukraina, siis olid ukrainlased löömingu ajal ka karjunud "za samostinuju ukrainu". Vanglalöömingus

РЕДИ БАНДЕРОВЦЕВ НЕ БЫЛО СТУКАЧЕЙ. УКРАИНЦЫ И "СУЧЬИ ВОЙНЫ"
http://neskorena-nacia.com.ua/novyny/82 ... vojny.html

«На воле я слышал о бандеровцах только черные слова, — пишет поэт Анатолий Бергер в мемуарах „Этап“. В 1969-1974 годах он отбывал наказание за „антисоветскую агитацию и пропаганду“ в Мордовии. — Вероятно, и такие слова нелживы: убийств и жестокости у них хватало. Но в лагере эти люди производили сильное впечатление. Лица у них были не такие, как у полицаев. Эти лица светились, дышали убежденностью и верой. Среди них не было стукачей. Сидя те же 25 лет, они сносили тяжкое наказание достойно. К евреям в лагере относились дружелюбно. Да и вообще среди бандеровцев было много людей образованных, знающих европейские языки. Они твердо верили в свое предназначение, в грядущую независимость Украины, в правоту своего дела».

Во время Второй Мировой войны в Красную армию мобилизовали около миллиона заключенных. Пришлось брать оружие в руки и «ворам в законе» — хотя их «кодекс» запрещал любое сотрудничество с властью. Когда через несколько лет рецидивисты вернулись на «зону», начались проблемы с теми, кто ее не покидал. Так возникло деление на «чесняг» — тех, кто придерживался «воровского закона», и «сук» — предателей. В лагерях начались так называемые сучьи войны (на самом деле сучьи войны были инициированы и инспирированы Сталиным и его окружением. Игра в чесняг-предателей лишь послужила поводом. Власть пыталась заменить законников на стукачей и сук. Таким образом, сучья кремлевская система прививалась и в пенитенциарной системе

«Воры в законе пытались держать в полном подчинении и остальных зэков, — пишет Валерий Ронкин в книге „На смену декабрю приходит январь“. — Коллега рассказывал и о том, как к ним в зону, где царил воровской закон, прислали большой этап бандеровцев. Те пошли к пахану и попробовали договориться с ворами, чтобы они не трогали политиков. Но на следующий день демонстративно был убит политический, не пожелавший делиться посылкой с ворами. После очередного убийства бандеровцы подожгли воровской барак, предварительно заколотив его двери. Выскакивавших из окон бросали обратно. С той поры воровская власть в зоне кончилась».

[Kriku]

Aitäh huvitava loo eest akf vanahalvale! Kusjuures see on on informatiivsem eesti ajakirjanduse kui Ukraina suhtes

Umbes kaks aastat tagasi suure sõja ajal käisime Ukrainas ja kogemus jättis na soovida. Kirjutasin loo ja pakkusin ajakirjandusele. Loeti ja naerdi ja nokutati kaastundlikult peaga, et mõistad isegi - sellist poliitilist ebakorrektsust ei saa massimeedias avaldada! Loomulikult mõistan, ikkagi 11 aastat külakooli ja natuke pealegi. Kesknädalas oleks ilmselt vastu võetud, aga ei viitsinud pakkuma minna. Sokutasime materjali hoopis Ukraina saatkonda, las klaarivad omavahel ise ja avaliku kärata kui altpoolt tuleva kriitika vastu huvi on.

Ajakirjanikel, kes seda siin loevad - ma tean, et neid siin palju käib - võiks nüüd häbi olla. Kasvõi õige natuke.

[Saturn]

Ei tea kas õige teema, aga Orbani EL-i poolset Ukraina abi blokeerimist siin teemas kajastati, siis samal teemal ka Eesti poolt.
Ehk siis see väärikas seltskond hääletas vastu EL-i laenule Ukrainale. Õnneks on Eestis ka arukamaid poliitikuid ja see eelnõu võesti vastu.

Eelnõu algteksti tutvustus
Eelnõu näeb ette Euroopa Komisjonile riigigarantii summas 7 402 387 eurot. Pärast otsuse heakskiitmist sõlmitakse komisjoni ja Eesti vahel tagatisleping. Otsuse rakendamine ei too Eestile kaasa vahetuid otseseid kohustusi.

Iseenesest Kunnasest ootasin rohkem. Käib ju tihti sellest sõjast meedias rääkimas. Oleks võinud kasvõi saalist ära minna, kui Helmed ei lubanud poolt hääletada.