No katsun ilma emotsioonideta läbi ajada ja seletada oma pikaajalistest ning tihedatest kokkupuudetest genekatega. Esiteks on vaja teada kui palju on eeldatav võimsusevajadus, ehk siis tarbijate kogu võimsustarve. Kui see on selge, siis tuleb sellele numbrile liita üks kolmandik, saab teada minimaalse vajamineva geneka võimsuse. Järgmine punkt, kas tarbijate hulgas on elektrimootoreid? Need tahavad käivitamise hetkel kolmekordset võimsusvaru (näiteks kilovatine relakas tahab vähemalt kolmekilovatist genekat), saab ka kahekilovatisega hakkama, aga siis tõmbab teistel tarbijatel konkreetselt hinge kinni (ehk pinge kõikumine on tõesti räme). Ja ei aita ka pingeregulaator, see aitab ainult ülepinge korral. Aitaksid nimetet akupatarei või süsteemi ühendatud kondensaatorid. Kokkuvõttes peaks olema genekas 3X võimsam kui eeldatav tarbimine, siis ei tohiks probleeme tekkida. Kütust ei söö võimsam kah märkimisväärselt rohkem, sest enamik aega lõksub see tühikäigul, lahjem aga peab kogu aeg pingutama. Pingeregulaatori suhtes, liinil viimane maja, kui naabrimees oma loomapeedi purustaja käima pani, siis tõmbas minul telekapildi tikutopsi suuruseks, regulaator oli vahel (vana hea telekas oli, ei visanud lusikat nurka kogu selle jama peale
). Elektriga on organismi eripärade tõttu minul suhe hea, mina ei puutu teda, tema mind kah
(ma saan löögi isegi 24-lt voldilt akuklemmi paigaldades).
PS. Juhtme ristlõige on kah väga oluline tegur. Kui ikka tarbija lisamise järel juhe "kortsu" tõmbab, siis pole see kaabel tarbimiseks õige (enamik siinseid on vast elektroodkeevitusega kokku puutunud, sinna oleks kah jämedamaid kaableid vaja, aga see oleks sigakallis ja neid on vaja ju liigutada kah, vase kaaluga olete vast ikka kursis).
Härra võiks nüüd ise ka vahepeal sekkuda ja vooluandja otstarvet täpsustada, enne kui jutt päris rappa jookseb...
