Tulevane näljahäda - kas saab midagi veel päästa?

[metssiga]

Rannarootsi kallid konservid kah seepärast valikus, et ei oleks pärast füüsilisel tegevusel mingeid häirivaid röhatusi ja kõrvetusi.

Väike soovitus - avatud konservi peal või servas olev tahke rasv ei kõlba sellisena süüa (pudru või supi sees termiliselt töödelduna igati hea). Aga see on lihtsalt füsioloogia ja mitte vabamüürlaste või teab kelle poolt konservidesse topitud E-mürgid

[metssiga]

Mingis ENSV teemas oli kõva vaidlus, et nõuka ajal polnud vorstis kuigi palju liha

Huvitav, kas nõuka ajal oli mingi toidukaup nimega "vorst"? Enne seda lõplikku kokkukukkumist oli ikka vorste igasuguseid, Doktorivorst oli hea, aga kahtlen kas isegi mõni nõukanostalgik siin paneks suhu Stepivorsti või Liivrivorsti Viiner nimega Piimaviiner kõlbas süüa, viiner nimega lihtsalt Viiner oli jäle kartulijahu ja mingi rasvaine (kombizir??) sodi. Sardellid, oli siis nende sort ja nimi mis tahes, olid head, sellised pannkoogimoodi, siis kui vanaema oli need pooleks lõiganud ja ära praadinud. Lihast oli neis lõhn ja sedagi vähe. Nõukaajal olid täiesti korralikud täissuitsuvorstid, aga maksid rohkem kui korralikult ja poes oli neid lihtsalt harva. Ma ei saa lihtsalt aru sellest jutust, et nõukaajal olid poes paremad lihatooted. Olen ise oma elust suurema osa sellel ajal elanud, puudust ei olnud (vanemate keskmisest kõrgem sissetulek kui oma tööala spetsialistidel, ema sõbranna oli lihapoemüüja, onu oli lihakombinaadi vorstimeister jms), aga selle aja vorste ma küll taga ei igatse.

[Lemet]

Liivrivorst (50 kop/kg) kõlbas süüa küll. Olgugi et koerarõõmuks kutsuti. Stepivorsti ei mäleta...

Nõukaajal olid täiesti korralikud täissuitsuvorstid, aga maksid rohkem kui korralikult ja poes oli neid lihtsalt harva.

Kaheksakümnendatest ei mäleta, et poes oleks näinud...mitte heast elust ei jagatud Kirovis talonge oma singi ja vorstitsehhi toodangu ostmiseks. Oleks sedasinast kaupa poes lõdvalt võtta olnud, poleks keegi sellega jampsida viitsinud.

[Svejk]

Liivrivorst (50 kop/kg) kõlbas süüa küll. Olgugi et koerarõõmuks kutsuti. Stepivorsti ei mäleta... .

Liivrivorst Liiva poest Muhus on iga Saaremaa reisi raudlaks. Võtan pakendi kaupa (pildil) ja vitsutan hoolega, mõlema suupoolega.
Koerale meeldib kaa, ega ma kade ei ole

Koostisosad: magu, puljong, sooned, kops, sealiha, seakamar, seapekk, nisujahu, sibul, keedusool, porgand, maitseained

Kõik aus kaup nagu näha
Hind on kah ok, aga ma ostaks siis kaa, kui 2 x kallim oleks...

[Mõmps]

Tere!

Tundub, et teema hakkab vaikselt rappa kiskuma, prooviks tagasi teemasse minna. Ja ütleks ka oma arvamuse...
Kui me läheme ajas tagasi ja arutleme teemal, et kas oleks olnud võimalik blokaadi tingimustes hakkama saada, siis siia paneks olukorra iseloomustuseks ühest artiklist ühe lõigu, mis annab hinnangu EW aegsetele taludele :
Omaaegne Pikksaare küla seitsme taluga pidi metsas varjulolevaid mehi toitma. Riided andma, varustama kõige vajalikuga. Kujutlege seitset külatalu tänapäeval toitmas poolt tuhandet meest... Vist jääks asi juba kolmandal päeval katki. Siinsed talud pidid ikka väga rikkad olema. Maja, kus istume, ehitati 1939. aastal, aga selle maad olid igal juhul 19. sajandi lõpuks vabaks ostetud.
See annab omaaegsetest taludest ja nende võimekusest. Selle põhjal ütleks, et EW ajal oleks ehk blokaadi tingimustes ilmselt mingi riie seljas olnud ja ilmselt kõht ka täis.
Panen lingi artiklile ka: http://www.loodusajakiri.ee/loodus/arti ... _1387.html

Nii, ja nüüd kiire hüpe tänapäeva. Olukorra iseloomustamiseks annaks ülevaate olukorrast oma kodukülast. Mida sealt täieliku blokaadi korral saada oleks ja kui pikalt.
Enne oli põhimõtteliselt igas majas kanad-kuked, sead ja enamikus majapidamises ka lehm. Tünn oli soolaliha täis, munadest ja sellisest peenemast kribust pole mõtet rääkidagi. Kui oletada, et diiselkütust oleks saada, siis poleks olnud vähemalt toiduga probleeme. Vähemalt iseendal. Kui oleks kriisiolukorras organiseeritud riigi poolt toiduainete kokkuost, siis ilmselt oleks ka linnarahva lauale üht teist jõudnud. See kõik oli...
Tänapäeval pole praktiliselt üheski majapidamises isegi kanu, muudest lojustest ei hakka parem rääkimagi. Loomi on paaril talunikul, kellel on suurem majapidamine, neist ühe kohta kuulsin, et pidi ka loomapidamise katki jätma ja vihmausse kasvatama hakkama. Kriisiolukorras poleks midagi isegi rekvireerida. See puudutab, siis lihasaadusi ja mune. "Juurikatega" on asi pisut parem, vähemalt kartuleid ja köögivilja veel külarahvas kasvatab, küll palju vähem, kui enne, kuid asi seegi. Vähemalt kogemus on olemas, ka noorematel.

Nii ja nüüd oletame, et tekib selline blokaadilaadne olukord, et rahvas peaks hakkama jälle loomi pidama. Jällegi oletame, et diiselkütust oleks saada, kasvõi ainult neile, kes riigile toiduaineid annavad/müüvad. Kas oleks võimalik tagasi üldise loomapidamise juurde pöörduda?
Minu isiklik arvamus on, et nii kaua, kui elavad inimesed, kes loomi pidasid ja on võimalik ära kasutada nende teadmisi ja kogemusi, on võimalik veel tagasi pöörduda. Kui need algteadmised kaovad, siis on juba väga raske.

Nii ja et asi väga nukraks, ei läheks siis kiire ülevaade ka maal elavate vanemate olukorrast(kelle juurde ka ise kriisiolukorras koliks) , mida on ja mida pole. Loomapidamine meie majapidamises lõppes millalgi 2002-2003, täpselt ei mäleta enam, kuid olukord pole siiski päris lootusetu. Taat on nimelt jahimees ja konservid oleks endal võtta. Nii liha kui kala. Kodus valmistatud, väga maitsvad. Kartul ja muud juurikad on olemas. Ise olin kalamees, ilmselt saaks oma toiduks merest-jõest veel kala kätte küll. Iseendal ja perel hoiaks "naha toore" ka olukorras, kus kütust saada pole. Ühe pere kartulid ja värgid teeb ka käsitsi ära. Seega isiklikult poleks nälga vaja karta ka olukorras, kus poest midagi saada pole.
Isiklikust vaatepunktist, seega pole asi üldse lootusetu

[Castellum]

Teisest teemast sobiks paremini ehk siia:

Uus tegija
http://parnu.postimees.ee/3598965/lugu- ... e=ilmajaam

[vanahalb]

Minu kodakülast ülevaade - minumeelest keegi kodus küll keegi loomi ei pea ja kartulit on parimal juhul küla peale paar vagu. Küll aga peavad kolhoosi erastanud "punaparunid" kolme ühistut - üks tegeleb piimakarjaga, teine taimekasvatusega ja kolmandal on sigala. Maa on muidugi renditud. Ajalehtedes neist ei kirjutata, sest pole äsjaavatud eurolautadega uhkustada.
Piimast tean ma sellepärast natuke rohkem kirjutada - jama on majas neil, kes laenu on võtnud ning hakanud välist fassaadi parandama. Kellel põhivara endisest ajast ja vaid hädapäraseid töid teeb, suudab ära toita nii oma küla kui mitu pataljonitäit mehi. Loomasöödaks on kõige odavam teha silo, suurde auku, aga see tuleb üsna kiires tempos ka ära süüa. Ma ei mäletagi, mis siis kilo hind tuli, aga 200 lehmaga on asjal mõtet. Talunik oma kahe lehmaga poleks nagunii konkurentsis. Heina ei tehta ammu, sest see sõltub hirmsasti ilmastikust ja kus seda hoida? Kui küün põlema peaks minema, on kogu söödavaru läinud. Sellepärast tehakse rulle, neid on põlluveered täis ja varud on ohutuse mõttes laiali hajutatud.

Iseenesest saavad talunikud Eesti toitmisega hakkama küll ja siin kirjeldatud hüpoteetiline blokaad on 90-ndate alguses üle elatud. Minu mäletamist mööda oli see 1990 sügisel kui Venemaa päevapealt kütusetarned ära lõpetas. Kolhoosidel polnud siis ka mingit varu, sest aegade algusest veeti kütust ette vastavalt tellimustele. Meil jäi sügiskündki pooleli. Järgmise sammuna ehitati varustaja Aviasse sisse kaks kombaini kütusepaaki ja ta hakkas nendega ise Venemaalt piima ja liha eest kütust tooma. Niipalju kui ta ette jõudis vedada, läks kõige hädavajalikematele töödele. Sügiskünd jäi lõpetamata, sest tegelikult pole vajagi. Võib ka kevadel künda, see pole mullastikule nii hea, kuid käib kah. Ja nii edasi. Mõne kuu pärast saadi Paldiski sõjaväelastega kaubale ja need hakkasid oma NZ varusid salaja maha müüma. Ma isegi tõin talusse tonni bensiini 1000 rubla eest , kuigi alles pool aastat tagasi oli olukord vägagi roosiline ja kütust kolhoosis nii palju, et valati kraavi.
Tänapäeval saab ka samas põllul kasvatatud rapsist kodustes tingimustes päris hästi põlevat kütust teha - vastavad suurte isemõtlejate pakutud aparaadid olid vist suurusjärgus 5000 eur kui mälu ei peta. Põllumehele pole see mingi kontimurdev summa kuid kas täna peaks raha selle alla kinni panema on iseasi.
90-ndate alguse blokaad oli ka selles plaanis blokaad, et peale kütuse taheti kõige muugi eest ainult valuutat ja kui seda polnud, siis jäi ostmata (väetis, masinate varuosad jne)
Mart Laar läks sel ajal põllumajanduse hävitajate nimekirja, sest lubas hakata riiki tollivabalt vedama mujal maailmas utiliseerimisele minevat toitu. Need olid saksa plastikkeeksid, USA kanakoivad jms. Vastutustundlikumad riigid nagu Leedu ja Poola ei lubanud riiki maailma prügimäeks teha ja seal on põllumajandus hetkel tunduvalt paremal järjel. Ka Lätil olid minumeelest mingid kaitsetollid.

Kõikvõimalikke stsenaariume ei jõua nagunii ette näha ja seepärast liigne tõmblemine ning paanitsemine pole hea. Ma ise peaksin mingit looduskatastroofi palju tõenäolisemaks kui sõda. Kasvõi seesama varemalt mainutud päikesepurse, mis elektrisüsteemid rivist välja lööb. Selle tagajärjel ripuks ilmselt mitmel pool kuuselatvades noorema põlvkonna esindajate elutuid kehi, sest lõustaraamat kadus ära.
Kes sellest shokist üle saab, jääb ellu. Sealsamas külas millest rääkisin, on põllumajanduses endiselt alles veneaegsed avariigeneraatorid. See on ilma mingi peenelektroonikata traktorimootor, mille öövaht või keegi asjapulk vajadusel käima paneb.
Euroametnikud tahaks muidugi, et oleks täisautonoomne süsteem nagu haiglates, koos akupangaga ja kõige õigem oleks see sertifitseeritud tootjalt osta ja ilmtingimata laenu võtta ja projekt kirjutada ja nii edasi. Sellised ametnikud on kõige õigem jalahoopidega oma majapidamisest välja peksta. Isegi haiglas saab operatsiooni ilma elektrita jätkata - eeldusel, et anestesioloog püstijalu ei maga.

Rabaserva mööda hiilides veel - GOST standardid, mille järgi vorsti tehti, ikka muutusid ajas ja nõuded läksid ratsionaliseerimise käigus leebemaks.
Stepivorsti ma mäletan küll, see oli suht tumedast ollusest ja mingid kõvemate tükkidega, mida mäludes pudedamad hambad kergesti murdusid. Siis irvitati veel , et suslikulihast.
Umbes samal ajal tuli müügile Ülemiste (nn "ülemuste") vorst, mis minumeelest lausa järve ümbert laasitud lepavõsast oli tehtud.
Seevastu Lastevorst oli lõpuni välja kõva Harju keskmine ning kõlbas nii paljalt süüa kui praadida. "Kevadine" on väga hea , mida leiva, või ja muude ballastainetega ei raatsinud rikkuda.

GOST standardil tuleb vaadata sidekriipsu tagant viimaseid numbreid, need viitavad kehtestamise aastale ja lihakonserv näiteks GOST xxxxxx - 76 võib päris söödav olla. Seevastu GOST xxxxxx - 86 paneks natuke mõtlema, sest neil aegadel "tekkisid lihatoodetega ajutised raskused"
GOST xxxxxx - 32 ehk 1932 aasta normide järgi tehtud vorsti pole õnnestunud maitsta.
Ka peaks ära märkima, et isand Svejkil näikse olevat vulkaniseeritud kummist magu

[Seersant Steiner]

https://www.youtube.com/watch?v=CSKKb3d_6lY

[Lawrence]

Lugesin seda teemat ja tegelikult tekkis päris palju mõtteid just seoses nende suurlautadega. Olen päris mitme lauda ehitusel kaasa löönud ning ei kujuta ette, et need töötaksid ka sõjaolukorras samamoodi nagu rahuajal. Ehk siis, kui täna arvab osa tegelasi, et probleemi pole sest eesti ekspordib pea pool piimatoodetest, siis sõjaajal see ikka nii ei jää. Enamuse lautade hingeks on arvutijuhtimisega tehnoruumid, arvutijuhtimisega robotlüpsimasinad ning pumbad. Väga võimsad pumbad. Nii puhta veega varustamiseks kui reovee ärajuhtimiseks. enamus nendest pumpadest on sagedusmuunduriga ning samuti arvuti poolt juhitavad. Kui peaks tekkima voolukatkestus rohkem, kui 12 tundi on jama..... SUUR jama sest talumees võib ju kolm lehma ka ämbrisse lüpsta ja piima kaevus jahutada aga 3000 lehma ikka käsitsi ei lüpsa. Ja isegi kui seda läbi ussim..i teha, ei ole võimalik piima jahutada, näiteks suvel. Tänapäevast ülikeerulist tehnoruumi enam niisama lihtsalt rubilnikute peale ringi ei tee. Ja kui vool peaks üleüldse ära minema? Toome generaatori? Palju meil eestis üldse on 20+ kw generaatoreid?
Lisaks. Eestis pole just väga palju inimesi, kes oleksid võimelised seadistama näiteks robotlüpsimasinaid või siis sagedusmuunduritega pumpasid. Veelgi suurem jama on siis kui midagi nendest katki läheb või maha põleb ning tellimiskeskus millegi pärast ei tööta.
Lisaks sellele on suurlaudad tohutu suured kompleksid, mida on lihtne sihtida ning kokkuvõttes polegi neid ju väga palju.
Seega arvan, et täna oleme oluliselt lihtsamini haavatavamad kui siis, kui igas majapidamises olid veel loomad.

[trs]

Loogiline, et sellisel moel ei saa sõjaaja puuduliku elektrivarustuse korral piimafarmid toimida. See ei tähenda aga maailma lõppu, vaid lihtsalt uuesti kasvavat vajadust töökäte järgi. Sama teema ka igal pool mujal, sest erinevate võrkude ja elektri puudumisel langeb efektiivsus kolinal. Samas on see paramatus. Ei saa ju soodustada või nõuda ebaefektiivset tootmist. Niigi seda igasuguste toetustega soodustatakse, aga on selge, et iga eramaja ja murulapi omanik ei saa pidada kodus lehma ja siga. Juurikakasvatus on moodi minemas jällegi, aga loomulikult mitte mahus, mis võimaldab perekonda aasta läbi ainult sellest elatada. Ühe või paari lehmaga majapidamistest jahuvad tavaliselt need, kel pole selget ettekujutust loomade pidamisega seonduvast. Loomi ei huvita riigipühad, omaniku tervislik olukord või puhkuseplaanid. Kui pühendumuse tulemuseks on enamvähem kadunud vajadus leibkonnal poest piima osta, siis hakkab enamik mõtlema.

[vanahalb]

Piimakarjakasvatus on ilma sõjatagi ilge nikerdamine. Samas pole piim just esmavajalik toiduaine. Hea kui on, aga kui pole, ei juhtu ka suurt midagi, Liha on olulisem ja sea pidamine on õnneks tunduvalt lihtsam. Kõvemad ässad on sellega Lasnamäe korteri vannitoaski hakkama saanud. Seakasvatuse vallas tegi see eelmine Eesti valitsus küll kõva laastamistööd kuid minumeelest on vajadusel tootmismahud kiiresti taastatavad.

[eeru]

Lugesin seda teemat ja tegelikult tekkis päris palju mõtteid just seoses nende suurlautadega. Olen päris mitme lauda ehitusel kaasa löönud ning ei kujuta ette, et need töötaksid ka sõjaolukorras samamoodi nagu rahuajal. Ehk siis, kui täna arvab osa tegelasi, et probleemi pole sest eesti ekspordib pea pool piimatoodetest, siis sõjaajal see ikka nii ei jää. Enamuse lautade hingeks on arvutijuhtimisega tehnoruumid, arvutijuhtimisega robotlüpsimasinad ning pumbad. Väga võimsad pumbad. Nii puhta veega varustamiseks kui reovee ärajuhtimiseks. enamus nendest pumpadest on sagedusmuunduriga ning samuti arvuti poolt juhitavad. Kui peaks tekkima voolukatkestus rohkem, kui 12 tundi on jama..... SUUR jama sest talumees võib ju kolm lehma ka ämbrisse lüpsta ja piima kaevus jahutada aga 3000 lehma ikka käsitsi ei lüpsa. Ja isegi kui seda läbi ussim..i teha, ei ole võimalik piima jahutada, näiteks suvel. Tänapäevast ülikeerulist tehnoruumi enam niisama lihtsalt rubilnikute peale ringi ei tee. Ja kui vool peaks üleüldse ära minema? Toome generaatori? Palju meil eestis üldse on 20+ kw generaatoreid?
Lisaks. Eestis pole just väga palju inimesi, kes oleksid võimelised seadistama näiteks robotlüpsimasinaid või siis sagedusmuunduritega pumpasid. Veelgi suurem jama on siis kui midagi nendest katki läheb või maha põleb ning tellimiskeskus millegi pärast ei tööta.
Lisaks sellele on suurlaudad tohutu suured kompleksid, mida on lihtne sihtida ning kokkuvõttes polegi neid ju väga palju.
Seega arvan, et täna oleme oluliselt lihtsamini haavatavamad kui siis, kui igas majapidamises olid veel loomad.

Kui oled selliseid lautu vaid ehitanud. Ei maksa sellist jura postitada. Need farmid ei sõltu millestki. 500 kuni 1000 loomaga farmid funkavad autonoomselt pikalt.

[eeru]

Ei olnud kindel. Helistasin naabrile. Neil on farmis vaid 15 pluss kw genekas. Tavalise rubilnikuga.

[Some]

Arvatavasti saab farmidele põhipeavaluks, mida piimaga teha kui kombinaadid seda mingil põhjusel vastu võtta ei suuda. Piimajahutid on arvestatud igapäevase äraveo jaoks. Aga eks suure hädaga võib maha valada.

[Saabel]

Rannarootsi sealiha konserv on ok. maximas aegajalt ca 1eur karp[/quote]

Tjah, lasen väiketegijal oma lihast konservi teha ja ainuüksi karbi hind 0.80 senti konservi valmistamisel?