..välispoliitika vanameistrilt kosutavat vahelugemist TRUMPivaenajatele...
Tsiteeri:
Toomas Alatalu murrab müüdi: Trump ajab süsteemset, mitte ligadi-logadi välispoliitikat
Reedel-laupäeval toimusid Washingtonis USA-Serbia-Kosovo kolmikkõnelused, mille tulemused lähevad kindlalt Donald Trumpi ja USA välispoliitiliste saavutuste hulka.
TOOMAS ALATALU, VAATLEJA
Nagu ikka, saavutati nii lõplikke kui poolikuid lahendusi, näiteks mõni säte kehtib vaid aasta. Ent praegune rahvusvaheliste suhete seis on kaugel sellest, et sünniks midagi kõiki rahuldavat. Pealegi sõlmiti see leping vahetult enne presidendivalimisi ehk siis ülepingutamine oli omamoodi paratamatus.
Tegu oli korraliku kõrgpilotaažiga suures poliitikas, sest Serbia ja Kosovo on riikidena vaenujalal alates veebruarist 2008, mil muu maailma lubadustest tüdinenud Kosovo oma iseseisvuse nii-öelda ühepoolselt välja kuulutas. Tegelikult oodati maailmas kaks aastat varem ehk 2006. aastal kahe uue riigi sündi – Palestiina (kus jaanuaris toimusid seni viimaseks jäänud valimised) ja Kosovo.
Nendega seotud probleeme loodeti n.ö. koos lahendada. Paraku puhkesid eeskätt Euroopa suurriikide valitsuste mängud ja Kosovo puhul iva mõistagi see, et nii sündinuks Vanasse Maailma veel üks moslemi riik juurde (lisaks Albaaniale ja Aserbaidžaanile)
Toonase tegeliku seisu kirjeldusest loobudes möönaks vaid seda, et Serbia ja selle praegune president Aleksandar Vučić on Venemaa ja Putini käepikendus Balkanil, too aga kant, mida nii Pariis, Berliin kui ka London on 1991. aastast peale püüdnud Euroopa Liidust väljas hoida. Kuna ise väidetakse vastupidist, siis olgu lisatud, et nende riikide kõnelused Brüsseliga lihtsalt kogu aeg venivad (nagu see 2001 hakkas juhtuma ka Türgiga ja milleni see viis algul Türgis endas ja seejärel Türgi-EL suhetes, on teada).
Lisagem nüüd seda, et ka EL ja viimati just Prantsuse president Macron üritasid samuti Serbiat ja Kosovot lepitada, ent 24 tunnil sunniti ametist lahkuma Kosovo liider Hashim Thaçi. Järgnes kiire pakkumine Valgest Majast – lahendame selle probleemi ära hoopis USAs. Nii läkski ja homme saavad Euroopa Liidu juhid Vučićilt ja Kosovo valitsusjuhilt Avdullah Hotilt teada, milles Washingtonis kokku lepiti. Riikidevahelistest suhetest rääkides ei sündinud Belgradi tunnustust Prištinale, küll aga võetakse Kosovo Balkani tolliliitu, kus ees Serbia, Albaania ja Põhja-Makedoonia.
Vučić lubas, et ei tee ühe aasta jooksul vastupropagandat Kosovo diplomaatilisele tunnustamisele ja Hoti omakorda lubas, et ei kuluta sama kaua rahvusvaheliste organisatsioonide vastuvõturuume. Pluss kahe riigi koostöö sõja päevil kadunute leidmiseks ja kaotuste korvamiseks. Trump lubas lahkelt majandusabi, USA kompanii Exxon Mobile ehitab näiteks kahte riiki ühendava kiirtee jmt. Ühesõnaga – kokkuleppimine toimus USA rahade ja majandusabi lubamisega.
Olid ka poliitilised tingimused, millest kõneles Trump ise. Mõlemad Balkani riigid olid nõus Liibanoni šiiitide ”Hezbollahi” kuulutamisega terroristlikuks organisatsiooniks ehk siis Valge Maja sai lisapunkti oma Iraani-vastases poliitikas. Serbiat aga kiideti selle eest, et viib oma saatkonna Iisraelis Tel Avivist Jeruusalemma ja et Kosovo olla valmis samaks. Teisisõnu – Trump kasutas Balkani probleemi lahendamist ka oma Lähis-Ida poliitika – milles värskeim samm Iisraeli ja Ühendemiraatide diplomaatiliste suhete loomine – edasiviimiseks. Enamgi veel – tegu on tagasipöördumisega 2006. aasta idee juurde.
Eraldi tasub peatuda mehel, kes need topeltlepped saavutas. Richard Grenell on hetkel USA presidendi eriesindaja Serbia ja Kosovo rahukõnelustel, ent oli veel äsja ka USA suursaadik Saksamaal. Just seda viimaste ametiposti omades määrati Grenell oktoobris 2019 eriesindajaks – käik, mida võis võtta kui märguannet, et Saksamaa poliitika Balkanil lonkab. Trumpi tulise toetaja Grenelli nimi sai tuntuks, kui Valge Maja tegi septembris 2017 teatavaks Saksamaale, Šveitsi, Horvaatiasse ja Eestisse (milline valim!) määratavate saadikute nimed.
Kuna välispoliitika oli Trumpile vastuhaku kuulutanud USA demokraatliku partei pärusmaa, läks kohe lahti vastutegevus ja nagu teada, kukkus Eestisse ametisse pakutud eruadmiral Edward Mass ühel hetkel protsessist välja (Eesti sai uue USA suursaadiku alles mais 2020), Grenell aga kinnitati alles aprillis 2018 ja esitas volikirjad mais 2018. Selle aasta veebruaris tegi Trump temast ajutise USA luurejuhi ja Grenell oli see mees, kes hakkas pöörama 2016. aasta valimiste ajal ja pärast toimunut teise valgusse. Kiirelt tehti selgeks, et Trumpi esimene rahvusliku julgeoleku sekretäri Michael Flynn sattus lõksu jmt. Ehk siis jutt on nn. Vene mõjutustegevuse uurimisest 2016. aastal, mille uusi paljastusi – Grenellil töö välismaal läbi - ilmselt saab kuulda oktoobris ehk siis vahetult enne valimisi.
Samas peaks toodu olema piisav, et mõista Trumpi välispoliitika haaret ja võimet keerukaid, ent kaalutud otsuseid teha. Neile eelnev jutt ja arutlemine on tihti kaugel senistest ettekujutustest välispoliitika tegemisest, ent viimane aeg on harjuda omapäraga, mida Trump on USA kahe leeri võistlevasse poliitikasse toonud.