Üht-teist põnevat Postimehest, autoriks seekord Taavi Minnik/Chatham House’i mõttekoja analüütik Lilia Ševtsova: "Miks Trump meid Putinile ei kinkinud?",
https://arvamus.postimees.ee/6545150/mi ... 1538378632
Öelge palun, miks Trump meid Venemaale ei kinkinud, ehkki sellest juba pasundati nii New York Times’is kui ka CNNis?
Trumpi fenomen seisneb selles, et ta on meid kõiki sundinud eksima. Eksis Ameerika establishment, kes kuni lõpuni ei uskunud Trumpi võitu. Ausalt öeldes ei uskunud seda ka Trump ise. Eksis lääs, kes tegi kõik panused Hillary Clintonile. Ning eksis Kreml, kes uskus, et Trump hakkab Venemaa huve ellu viima.
Asi on selles, et ajal, kui vana poliitiline mateeria tükkideks pudeneb, on raske ennustada, mis toimuma hakkab ja miks see nii on.
Selles, et kõige venemeelsem Ühendriikide president ajab kõige aktiivsemalt venevastast poliitikat, on oma loogika. Kuid seda polnud kohe näha. Selle lõi Trump ise oma sooviga Putinile meele järele olla. Just tänu Trumpile hakkas tööle soovimatute tagajärgede seaduspära.
Rääkige lähemalt.
Trump ise seda loomulikult ei soovinud, ent ta tõi Ameerika poliitilisse ellu «vene faktori», muutes Venemaa Ameerika eliidi-sisese vastasseisu allikaks. Soov mitte anda Trumpile võimalust üles näidata sümpaatiat Kremli suhtes konsolideeris demokraate, elavdas Kongressi ja tegi adrenaliinisüsti Ühendriikide meediale. Mida enam Trump üritas minna kompromissile Putiniga, seda enam tekitas see kahtlusi võimalikus «vandenõus» ja seda enam õõnestas Trump enda legitiimsust Ameerika presidendina. Ning seda enam aktiviseeris Trump Ameerika demokraatia institutsioone, mis olid juba tukkuma jäänud.
Kokkuvõttes toimus midagi uskumatut. Trump oli sunnitud kehtestama Venemaale ranged sanktsioonid, tühistama osaluse kesk-ja lühimaarakettide likvideerimise leppes, andma Ukrainale surmavat relvastust ning laiendama sõjalist abi. Lõpuks sundis Trump Euroopa riike suurendama ka oma kaitseeelarvet. Ja mille jaoks? Ikka selleks, et end Venemaa eest kaitsta.
See on ju suurepärane areng!
Jah. Ka kõige pisem kahtlus, et Trump üritab Kremliga mingit sobingut teha, tähendaks talle poliitilist enesetappu. Ja Trump saab sellest hästi aru! Hiljuti valmistas Ühendriikide Kongress ette uue Venemaa-vastaste sanktsioonide paketi, mis seaduseelnõuna kannab nime «Ameerika julgeoleku kaitsest Kremli agressiooni vastu» (ingl. Defending American Security from Kremlin Aggression; DASKA). Selle esimene versioon 2018. aasta augustis kutsus Venemaa turul esile paanika ning rubla kaotas 10 protsenti oma väärtusest. On väljaspool kahtlust, et Trump selle allkirjastab.
...
Kui me viimane kord vestlesime, siis ütlesite, et Trumpi valitsusaeg annab Ühendriikidele võimaluse ümber mõtestada oma sise- ja välispoliitilised prioriteedid. Nüüd on selge, et maailm elab neli aastat Trumpi ilusti üle. Küll on hirmutav, mis tuleb pärast Trumpi, kuna reaktsioonina Trumpi võidule on Ameerika demokraadid pöördunud veelgi rohkem vasakule ja seal on inimesed nagu Alexandria Ocasio-Cortez, kelle retoorika meenutab mõnda kolmanda maailma diktaatorit. Kas Ameerika ja maailm elavad üle Ocasio-Cortesi ja Sandersi-sarnaste kommunistide võimu?
Selge, et Trumpi tulek tõi kaasa probleeme. Kuid ta sundis tänu šokile ameeriklasi nende üle mõtlema. Muidugi tuleb Trumpi pärast palju ümber mõtestada. Kuid ühiskonda vastuseisu tõugates on ta toonud endaga energiat ja «draivi».
Jah, meile kõigile teeb muret, et laguneb maailma liberaalne kord, mis püsis Ameerika valmisolekul etendada moderaatori ja politseiniku rolli. Kuid sellest rollist ütles lahti juba Obama, kes hakkas nõnda kõigutama maailma korda. Ameerika oli väsinud ja otsustas puhkust võtta.
Kuid konfliktsuse kasv ja jõu puudumine, mis oleks valmis vastama globaalsetele väljakutsetele, on vältimatu, et sundida Ameerikat lavale naasma. Ameerika on ainuke supervõim maailmas, kellel on globaalne missioonitunne. Nüüd on lavale ilmunud uus vastane Hiina näol, kel on samuti globaalsed taotlused. Ameerika hegemoonia ohustamine sunnib Ameerikat naasma läänemaailma liidri rolli. Kui seda ei juhtu, ähvardab maailma Jurassic Park!
Kas teile ei tee muret Demokraatliku Partei muutumine kommunistlikuks parteiks? Kui Ameerikal on halb, siis on halb ka tervel ülejäänud maailmal...
Mis puudutab vasakpoolsete voolude tugevnemist Ameerikas, siis see on loomulik. See on vastus kasvavatele probleemidele. Kadunud Zbigniew Brzezinski ütles, et Ameerika peamiseks probleemiks kujuneb õigluse otsimine. See otsing on Ameerika vasakpoolsuse pinnaseks.
Just vasakpoolsed, nende hulgas Sanders ja Ocasio-Cortez, on kujunenud jõuks, mis aitab Demokraatlikku Parteid halvatusest välja tuua. Vana kaardivägi polnud selleks võimeline. Osa vasakpoolsete ideid on väga naiivsed, kuid igal juhul sunnivad uued vasakpoolsed establishment’i diskuteerima sotsiaalsete väljakutsete üle, millega vana eliit polnud võimeline toime tulema.
Sellises stabiilses ning tasakaalustatud võimuga riigis nagu Ameerika ei ole vasakpoolsed võimelised võimu monopoliseerima. Ja mitte keegi pole selleks võimeline! Kuid Ameerika süsteemi toovad nad elavnemist. Nii, et ei maksa muretseda selle pärast, et marksistid hakkavad Ameerikat valitsema.
Mis üldse toimub lääne poliitikutega? Näiteks briti kihlveokontorite järgi on parimad võimalused Suurbritannia peaministriks saada Jeremy Corbynil, endisel Nõukogude Liidu «kasulikul idioodil», kes viib lilli araabia terroristide hauale ja siunab «agressiivset» NATO blokki. Mis toimub?
Liberaalne demokraatia on kriisis. See tuleneb Euroopa ja Ameerika eliidi suutmatusest vastata globaliseerumise ning ebavõrdsuse väljakutsetele. Nad polnud võimelised reageerima rahvusliku identiteedi otsingutele ning oligarhilise ja finantskapitalismi probleemidele. Ent kriis on ainus võimalus tervenemiseks. Teist võimalust funktsionaalsuse kaotanud süsteemil pole. Näiteks 1970ndatel läbielatud kriis viis lääne uuenemiseni.
Probleem seisneb poliitilise tsentri läbikukkumises, mis on toimunud kõigis lääneriikides. Seetõttu on aktiviseerunud äärmuslased ja marginaalid. Neil on energiat ja «draivi» rohkem.
Mis puudutab briti leiboriste, siis pole neil Corbyniga vedanud. Corbyn ei ole hea liider, kellega sellist kurnatuse perioodi läbi teha. Üldiselt on fakt, et suurem osa leiboristidest tahab temast vabaneda. Ma arvan, et tal pole erilisi võimalusi peaministriks saada. Suurbritannia on maa, mille poliitikas domineerivad mõõdukad tsentrijõud.
Ikkagi. Miks annavad läänemaailmas sedavõrd tugevat tooni vasakpoolsed, ehkki pärast külma sõja lõppu pidanuks sotsialismiideede pankrot kõigile ilmne olema?
Vaadake, pea kõigis lääneriikides jätkub vanade parteisüsteemide kriis. Ja traditsiooniliste ideoloogiate kriis, mis ei tule toime uue, globalistliku, avatud maailma mõtestamisega. Eriti kurb on sotsiaaldemokraatide ja vasakliberaalide saatus, kes kaotasid oma trajektoori. Selles olukorras on esiplaanile pääsenud äärmuslased. Kusjuures mõlemal tiival, see puudutab nii parem- kui vasakpoolseid.
Euroopa on haige ja elab praegu üle rasket perioodi. Kuid äärmuste elavnemine on samal ajal proovikiviks, kas sealsed demokraatlikud institutsioonid on vastupidavad ning kas eurooplastel jätkub tervet mõistust. Elame, näeme, kuidas Euroopa selle testi läbib. Igal juhul eelistab 70 protsenti eurooplastest tsentriparteisid.
No one said survival was fun.
