Kapten Trumm kirjutas:Ma ei tea, kas see on võimalik, lihtsalt nii ma kujutaks asja ette.
Minu silmis on taoline, äkiline kataklüsmiline sündmus kliimasoojenemise suurim risk.
Mille temperatuur seal -60 või -100 kraadi on?Kapten Trumm kirjutas:Kosmos meie planeedi ümbruses on siiski külmem kui -60 kraadi, öeldakse, et orbiidil Maa varjus on alla -100 kraadi.
Ja kas kelvinites või Celsiuse kraadides?Mille temperatuur seal -60 või -100 kraadi on?
Kas sellise jutu kohta on mingi allikas ka? Lapsepõlvest mäletan isegi mingit vene multikat mammutipoja hukkumisest külma ja nälja tõttu. Vist oli lõpuks pilt ka tõelisest mammutipoja muumiast, kelle põhjal multikas tehti. Üsna roju ja äbarik oli seesinane poeg.Suurte katastroofide jälgi on ju küll. Võtame või igikeltsast leitavad mammutid, millistel kohati veel toit suus ja seedekulglas. Järelikult tabas katastroof neid hetkeliselt. Kusjuures mammutite kehad on tihti purustatud mingi tohutu jõu mõjul ning ka külmumine pidi toimuma nii kiiresti, et koed polnud veel lagunema hakanud.
.Mida kujutab endast legend paradiisist? Võib-olla pole see ainult vaevatud inimese unistus tulevasest küllusest ja õiglusest? Võib-olla on see mälestus? Võib-olla oligi Maa peal kord „paradiis“ – inimeste käsutuses tasuta aatomienergia ja kõigi tarvis kõike nii palju kui tahad? Siis aga tulid äkitselt katastroofid, geoloogilised või kosmilised, ja uhtusid merre, põletasid maha, pühkisid meie planeedi pinnalt selle kõrge tsivilisatsiooni? Võib-olla kadus see vee alla koos Atlantisega? Võib-olla kadus koos Kuuga, kui Vaikse ookeani nõgu on tõepoolest Maa küljest eemaldunud Kuu kunagine ase? Meile pole tähtis, mida ütlevad selle kohta arheoloogid, kosmoloogid ja lõpuks filosoofid. Nad muidugi muigavad, aga kõige kohusetundlikumad ja igavamad nende hulgast isegi, pahandavad… Kuid me fantaseerime ja vajame seda kunagist tsivilisatsiooni ainult raketodroomina Maalt lahkunud galaktikalaevale.
Frederick Soddy fantastiline mõttekäik lõppes sellega, et legend paradiisist võib olla mälestus ammu hukkunud aatomitsivilisatsioonist. Aga meie söandame minna pisut kaugemale: tol aatomiajastul võisid inimesed ehitada ka aatomirakette. Või footonrakette. Nad võisid kosmoselaevade kiirust suurendada ükskõik millise valguse kiirusele lähedase kiiruseni. Ja kord asusid nad ekspeditsioonile Magalhaesi Pilvede poole.
Kaugus sinna on „tühine“ – kosmose mastaabis muidugi – kõigest 120 000 valgusaastat. Nad ei arvutanud meist kehvemini ja neile oli muidugi selge, et ekspeditsioon ei jõua Maale tagasi enne 240 000 maapealse aasta möödumist.
Entusiastid kosmonautide sõpruskonnast otsustasid pikemalt mõtlemata igaveseks hüvasti jätta kõigi kaasaegsetega. Nad mõistsid suurepäraselt, et lennates Magalhaesi Pilvedeni, mida tookord muidugi teisiti nimetati, lendavad nad inimkonna ja Maa kujuteldamatusse tulevikku, et kui nad tagasi jõuavad, ei ole enam neid rahvaid, kes nende ajastul Maad asustasid, kaovad endised linnad ja riigid, muutuvad tundmatuseni keeled. Nende laeva kiirus erines valguse kiirusest nii vähe, et kella käik raketi pardal pidi maiste kelladega võrreldes aeglustuma 20 000 korda. Oma laevakalendri järgi pidid nad kuus aastat sinna ja kuus tagasi lendama.
Nad asusid teele. Ja toonased ajalehed ei hakanud avaldama raamitud teateid – see oli elavate jaoks mõttetu. 240 000 aastat! Lahkumine igaveseks. Kuulutati välja ülemaailmne pidulik lein nende auks, kes elavaina taevasse läksid, vabatahtlikult ja mehiselt. Neile püstitati eluajal ranged, rahulikud mälestusmärgid. Ja sellega kõik lõppeski.
Kuid miks tuli meile pähe nii kummaline kujutlus? Põhjus: 1908. aastal, kihutas Tunguusi taiga kohal meteoriit. Selle päritolu pole senini kindlaks tehtud. (Kuigi kõige tõenäolisemaks peetakse, et toimus üliharuldane sündmus – Maa kokkupõrge komeedi tuumaga.) Fantastiliste romaanide autor Aleksandr Kazantsev esitas tõestamata hüpoteesi planeetidevahelisest laevast, mille kõrge tsivilisatsiooniga marsielanikud Maale saatsid.
Kütkestav oletus Teadmishimuliste Vennaskonna poisikeste jaoks! Kuid me näeme kohe: võib muretult fantaseerida ka siis, kui inimkonna teeneid Marsi kujuteldavate tundmatute kontosse ei kirjutata.
1908. aastal võis Maale tagasi pöörduda too legendaarne laev, mis 240 000 aastat tagasi oletatavast maisest paradiisist Magalhäesi Pilvedele suundus. Selline fantaasiapööre pole sugugi halvem. Eks ole, selles on isegi midagi nukralt ligitõmbavat.
…Ainult 12 aasta võrra vananenud astronaudid kunagisest tsivilisatsioonist ei tundnud oma suurepäraste optikariistadega ära lähenevat Maad. Üksnes mandrite kontuurid meenutasid neile esialgu minevikku. Kuid mida lähemale nad jõudsid, seda võõramaks muutus Maa. Mis aga peaasi – seda ei osanud nad kuidagi ette näha! – Maalt olid kadunud kosmoselaevade vastuvõtujaamad. Keegi ei saanud neid maandumisel aidata, koordinaate dikteerida, kuulda küsimusi ja anda vastuseid, ühesõnaga, teha kõike, mida teinuksid nende kaasaegsed ja milleta muistne laev ei saanud õnnelikult maanduda.
Teel olid nad nii tihti erutusega mõelnud tehnika grandioossest progressist Maal: 240 000 aastat pidevat edasiliikumist! Kogu 12 kosmoseaasta kestel olid nad teinud igasuguseid oletusi sel teemal, vaielnud ja isegi tülitsenud tühiste lahkarvamuste pärast, kuid kunagi ei vallanud neid rahutus. Nad olid veendunud, et uued inimesed muidugi teavad neist – ja mitte ainult muistendite, vaid täpsete astronoomiliste tabelite järgi. Ja nad oletasid, et maailmaruumis juba täiesti kodunenud uued maaelanikud võtavad nende laeva vastu kuskil Linnutee läheduses. Kui seda ei juhtunud, aeglustasid nad liikumist ja lootsid vastuvõttu päikesesüsteemi piirimail. Et kedagi polnud näha, Maani aga jäi ainult mõni maapealne lennutund ja kiirust tuli veel tunduvalt vähendada, siis sattusid nad esmakordselt ärevusse.
Kuid neile ei tulnud nüüdki pähe, et kunagine tsivilisatsioon võis mingitel katastroofilistel põhjustel hävida, et inimkond pidi kõike otsast peale – kivikirvest ja ükskordühest – alustama. Neile ei tulnud pähe, et maaelanikel on praegu alles mingisuguse uue ajaarvamise 1908. aasta ja et alles 80 minuti eest laevakella ehk 3 aastat tagasi maapealse kella järgi, 1905. aastal, sai inimkond uuesti teada aabitsaseaduse E = mc2 ja aja aeglustumise seaduse liikuvail kehadel.
Loetakse sedasi: asjad jahtuvad seal -60 või isegi alla - 100 kraadi (viimast siis öösel, planeedi varjus). Päikse käes aga kuumenevad.Mille temperatuur seal -60 või -100 kraadi on?
See on keerulisem. Ka siis, kui "asi" on Päikese käes, on tema teine külg ikka tema enda varjus:Kapten Trumm kirjutas:Loetakse sedasi: asjad jahtuvad seal -60 või isegi alla - 100 kraadi (viimast siis öösel, planeedi varjus). Päikse käes aga kuumenevad.Mille temperatuur seal -60 või -100 kraadi on?
https://letstalkscience.ca/educational- ... and-on-issThe temperature on the side of the International Space Station (ISS) facing the Sun can reach 121 °C. The side facing away from the Sun can go as low as -157 °C.
https://www.space.com/17683-earth-atmosphere.htmlThe stratosphere is the second layer. It starts above the troposphere and ends about 31 miles (50 km) above ground. Ozone is abundant here and it heats the atmosphere while also absorbing harmful radiation from the sun. The air here is very dry, and it is about a thousand times thinner here than it is at sea level. Because of that, this is where jet aircraft and weather balloons fly.
The mesosphere starts at 31 miles (50 km) and extends to 53 miles (85 km) high. The top of the mesosphere, called the mesopause, is the coldest part of Earth's atmosphere, with temperatures averaging about minus 130 degrees F (minus 90 C). This layer is hard to study. Jets and balloons don't go high enough, and satellites and space shuttles orbit too high. Scientists do know that meteors burn up in this layer.
The thermosphere extends from about 56 miles (90 km) to between 310 and 620 miles (500 and 1,000 km). Temperatures can get up to 2,700 degrees F (1,500 C) at this altitude. The thermosphere is considered part of Earth's atmosphere, but air density is so low that most of this layer is what is normally thought of as outer space.
Ma paluksin ka siinkohal viiteid - kui soojast kliimast ikkagi jutt on ja kui palju selliseid juhtumeid on?EOD kirjutas:Mis aga ei klapi, on mammutite suust ja seedekulglast leitud taimestik, mis pärineb soojema kliimaga aladelt. No ei ole võimalik, et mammut võttis suutäie rohelist ning tormas seda neelamata kaugele liustikule, et seal hukkuda. Pealegi pole jutt ju ühest sarnasest leiust, vaid paljudest.
Heakene küll, aga sellise sündmuse kohta nii lähedases minevikus peaks ju leiduma ka suur hulk muid tõendeid kui mammutite maosisu?EOD kirjutas:Vägisi läheb mõte mingile kosmilise kehaga kokkupõrkele, mis liigutas maakoort või geograafiliste pooluste asukoha muutumisele muul põhjusel.
Külmumine ei peagi just ülikiiresti toimuma. Piisab sellest, kui väline temperatuur on napilt alla 0°C ja ei hakka seal mingeid lagunemisprotsesse arenema. Kuniks keha veel soe, seniks siseorganites mingid muutused muidugi toimuvad, aga seda mitte bakterite põhjustatud roiskumise/lagunemise, vaid nt. maohappe ja seedeensüümide tõttu.EOD kirjutas: Igikeltsa külmunult on leitud ka koeri, kalu ja mäletamist mööda ka inimesi. Ja üldpilt just selline, et surm tabas neid ootamatult ning külmumine toimus ülikiiresti, mistõttu koed polnud hakanud lagunema.
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 52 külalist
