Kaitsetahe? Ja riigikaitse ning kehalise õpetusest koolides.

[potentate]

... isamaakaitseks!
Mida tuleks ette võtta, et sellist - jooksen ära kui jama kaelas tendentsi vähendada!

[stilett]

Kas on ikka probleem nii suur? Ja kui ongi suur, kas on seda kõikides regioonides. Läänemaal, kus ma elan, pole probleeme, et noormehi ajateenistusse kutsuda. Pigem on nurinat a'la "miks mind ei võeta?". Eriti torkas see silma, kui töötasin ühes majas kohaliku riigikaitseosakonna bürooga. Nägin seda tungi ja noormeeste siirast soovi sõjaväkke saada. Olles ka tihedalt seotud Kaitseliiduga, saan kinnitada, et vähemalt meie maakonnas on asi paranenud, ja järjest rohkem ja rohkem tuleb noori juurde.

Nii, et ilmselt probleemid on regioonides erinevad.

[Takishi]

mulle pakuti 500.- eest ennast vabaks osta sõjaväest. Ei tea, oli see nüüd loll nali või tüübil tõsi taga. Korraks läks juhe aga totaalselt kokku.

[potentate]

Mina tean paljusid, kes ei ole nõus minema sõjaväkke, sest neile tundub see aasta maha viskamisega väga tähtsast eluetapist!

Mõtlesin, et miks see nii on! Kas ei ole see sama nagu oma koduga, kui laod lihtsalt raha letti ja ostad endale maja, kus võõras mees sul kogu aeg muru pügab - siis ei ole nagu see sulle tähtis ka, kõigest koht, kus vihm pähe ei saja! Kuid kui mees näeb ise vaeva oma kodu juures, kasvõi kasvatab porgandeid või värvib aeda on koht palju kallim talle!

Võtame nüüd näiteks kooli. Varem olid sellised asjad nagu kooli toimkonnad ju! Iga üks virises selle üle, et miks me peame kartulit panema ja kooli kasvuhoonet värvima jne. Kuid kui tagantjärele vaadata, siis on see põllutükk ja maalapp väga kallis kõigile, kes selle kallal vaeva nägid!
Tekib nagu kodukoha tunne.
Äkki on selle moraali languse süü lihtsuses?

--------------------------------
Segane jutt, kuid äkki keegi sai aru!

[HeiniR]

Filosoofilist laadi küsimus tekkis seoses kolonel Paavo Talvela (Talve- ja Jätkusõja karmikäeline ja legendaarne rindekomandör) hinnanguga Eesti sõjaväe õppuste vaatlejana 1929. jaanuari lõpus.
Jari Leskinen "Vendade riigisaladus"´t tsiteerides:
" Juba varasematel Eesti-reisidel on mulle niisugune mulje jäänud, et Eestis tehakse usinasti tööd ning arenetakse. Siiski on eestlaste rahvuslik meelsus minu silmis küsitavaks muutunud,st. nende rahvuslik teadvus ja tahe olla eestlane alati ning kuni viimse hetkeni - ohverdada kõik Eesti eest.
Minu arvates suudab vaid niisugune rahvuslik meelsus hoida üleval sellist maad nagu Eesti, mis on olnud iseseisev alles kümmekond aastat ning oli jõudnud enne seda Venemaaga tublisti ühte sulada. Ka praegusel reisil ei saanud ma kinnitust sellele, et eestlaste rahvuslik meelsus oleks õitsele löönud. Kui jälgisin manöövritel ning kasarmutes sõdureid, vaatlesin nende siiraid tervisest pakatavaid nägusid, mõtlesin ikka, et kas tolle mehe sisimas võiks peituda teadmine selle kohta, miks ta sõjaväes teenib, miks tuleb Eestit kaitsta ning miks peab ta sõja süttides kõik Eesti eest andma.
Minu arvates sõjaväe kõige suuremaks jõuks seal valitsev meelsus. Ilma selleta ei talu sõjavägi raskusi. Siis on see kui palgasõdurite vägi: edu puhul suurepärane, raskuste saabudes aga võimatu. Ja Eesti peab valmistuma ennekõike sõjas raskusi taluma.
Otsin asjatult sügavat rahvuslikku innustust. Kas eestlased ei tahtnud seda niisugused igapäevaelus välja näidata või jäi see mul lihtsalt kahe silma vahele. Loodetavasti on asjalood siiski sedapidi, sest ilma rahvusliku innuta pole võimalik minu arvates Eesti kogu jõudu välja arendada.
Eespool mainitule, mitte niivõrd küll sõjaväge puudutavatele seikadele, pöörasin tähelepanu seepärast, et minu arvates mõjutab see kaudselt maa kaitseseisukorda.
Eriti tahan veel rõhutada seda,et minu esitatud mõtted on oletused, mitte aga väited."

Lugedes eelnevat arvamust, mis on sellise inimese poolt kirjutatud, kes ise on täpselt selliselt reaalselt väga raskes sõjas käitunud, tuleb vahel tõdeda, et ka praegu pol olukord teine.

Kuigi meil on asjad paremad ja riigikaitse alal on siiski mingisugune konensus kogu rahva poolt saavutatud, siis ei pruugi seegi meid kriisiolukorras väga päästa.
Võrreldes antud arvamuse põhjal Eesti ja Soome valikuid, siis võib päris kindlalt öelda, et soomlased käitusid just nii nagu eelpool kirjeldatud, nad andsid ja olid valmis andma endast kõik. Eestlased polnud selleks veel 1939.a aga valmis.

Eestis läbib ajateenistuse vaid kolmandik kutsealustest, vaatamata poliitilisele konsensusele riigikaitse vajadusest, vaadatakse tihti riigikaitselistele kulutustele viltu. Käiakse "üksmeelsusest" koos laulmas, samas tundub see eestimeelsuse koha pealt tihti enese petmine.

Seega, mida foorumikaaslased asjast arvavad?

[Kapten Trumm]

Kui meil tulnuks 1991 iseseisvudes ka vähe pauku teha ja enda eksistentsi nimel võidelda, siis oleks paljud asjad täna teistmoodi. Keegi ei esitaks küsimusi "milleks", vaid küsimusi "kuidas". Paraku on igal kergel asjal ka oma hind - see hind on tarvitajate arvates madal ja selle võiks vahetada sobiva koguse eurode vastu.

Soome ajalugu on olnud tiba erinev, nii 20. sajand kui ka varasem. Mõiste "orjaveri" tähendabki seda, et vastupanumeelsem, nutikam, sõjakam ja agressiivsem genofond on siit süstemaatiliselt hävitatud (viimati 40ndatel) ja alles on jäänud kuulekamad, alalhoidlikumad, paindlikumad jne.....

Ma ei oska öelda, mis saanuks genofondist 1939. vastuhaku korral, aga täna võib kindlasti öelda, et mittevastuhaku tulemusena suurenes ka tublisti "orjavere" osakaal ja seda maksame tänaseni. Kas vastuhaku korral oleks läinud teisiti, oleks spekuleerimine.

[HeiniR]

Just Sinu viimast lõiku pidasingi silmas, et inimesed võivad koos laulda ja eks laulda ole vahest tõesti tore, aga peale seda lauluüritust on ikka kõik endine. Ja minu arvates ei pane Talvela selles mööda, kuna ta ei väida, et üldse eestimeelsust pole, vaid seda on kõvasti vähem kui võiks olla.

Laulupeod on vägevad, istud ja ümised koos naise/sõprade jne., limpsad õlli kõrvale, aga kas ka "kogunemisele" samasuguse eestimeelsus tundega tuldaks?
Meil on ajateenijate arv kutsealustest 30-36% vs. Soome ca.90% või enam veel.
Siin tuleb muidugi mängu KaptenTrummi poolt öeldu, kuid samas näitabki see ju eestimeelsust.

Ei taha küll kedagi solvata, kuid samas märkimisväärne osa elukutselisi (eriti muukeelsed) on Kaitseväes vaid raha pärast, mida nad missioonilt saavad.
See on jällegi üks varjupool, mis näitab eestimeelsuse kui sellise puudumist neis, kelle positsioon seda nõuab.

Usun, et eestimeelsusega siin foorumis ja foorumiliikmete hulgas tõesti probleeme pole, kuid siia ju kuulubki selline seltskond, kelle jaoks Eesti ja riigikaitse on tähtsad.

Samas on meil aga palju rohkem neid siin riigis, keda üldse ei huvitagi riigikaitse, kuna neid pole ka õpetatud seda hindama ja niikaua kuni eestimeelsus ei tugevne, ei hakkagi need inimesed riigikaitsest huvituma, mis tähendab meile kokkuvõttes kordades vähem ressursse.

[Karuke]

Et kas on Eestimeelsust?
Ja on - ja isegi piisavalt palju.
Seda eriti kui arvestada süvenevat sotsiaalset ebavõrdsust ja majandusraskusi.
On ja seda tänu vanemale põlvkonnale.
See tähendab, et vastupidiselt 1929 aasta tendentsile on rahvus(lus)(lik) globaliseeruvas maailmas siiski taandarengu faasis ja patriotism seeläbi kaotamas oma traditsioonilist aluspõhja.
Kas aga lihtsalt eestimaalaseks olemine ka patriootismiks küllaldane on?
Seda ei mõista mina mitte vastata

[Kapten Trumm]

Ühtekuuluvustunde kohta on huvitav arutelu Kangilaski raamatus "Norra - maa, inimesed, kunst" vms. Seal on võrreldud WWII järgse Norra tegemisi EV-s toimunuga 90ndate hakul. Lugege, huvitav.

[kaur3]

HeiniR ütles:

Ei taha küll kedagi solvata, kuid samas märkimisväärne osa elukutselisi (eriti muukeelsed) on Kaitseväes vaid raha pärast, mida nad missioonilt saavad.

HeiniR, kui ma õigesti aru saan, siis räägid skautidest? Kui jan, siis on kurb, et sellise üksuse ümber ehitatakse Eesti sõjalist kaitset.

Kaitseväe operatiivstruktuuri põhijõud on rahuajal sõjaliselt väljaõpetatud reservis olevad üksused. Samas on kaitseväe struktuuris ka täielikult elukutselistest kaitseväelastest koosnevaid üksusi ja nende kõrval selliseid, kus elukutseliste kaitseväelastega on täidetud vaid osa ametikohtadest. Suurim ainult elukutselistest kaitseväelastest moodustatud üksus on Scoutspataljon, vaid osaliselt kaadrikaitseväelastest koosnev üksus on näiteks 1. Jalaväebrigaadi staap

http://www.kmin.ee/et/sojaline-riigikaitse

Kuidas lahendada patriootide põud ja leida parim sõjalise kaitse lahendus sellises olukorras? Kust leida patrioote?

[HeiniR]

Kaur3 täpselt nii. Ei tahtnud küll sildistada, kuid sellega tegin hoopiski vastupidist, sildistasin kogu kaitseväe elukutselised.
Pidasin tõesti silmas siiski Scoutpati ja ja sealt tulnud instruktoreid.
Samas kordan veel, et see ei käi kõigi kohta, vaid siiski mingi hulk.
Olen näinud tõsiselt pühendunud emakeelena võõrkeelt rääkivaid Eesti elukutselisi sõdureid ja kelle kohta ütlen pigem rohkeid kiidusõnu kui väljendan kriitikat.

[Kuperjanov]

...

[Lemet]

Kuidas lahendada patriootide põud ja leida parim sõjalise kaitse lahendus sellises olukorras? Kust leida patrioote?

Eks ikka kasvatada. Maast-madalast. Kodus. Koolis. Terves ühiskonnas. Pikk ja igav lugu muidugi, aga teist võimalust paraku pole. Aga taas- kui vaadata, mida Aadu enda käsutuses olnud seitsme-kaheksa aastaga saavutas, siis vast päris lootusetu ettevõtmine kah mitte. Kui riigi juhtkonnas (sest selline asi peab sealt peale hakkama) sellist sihti tugevalt silmas peetaks. Praegu seda muret ilmselt pole. Seda enam, et väga millelegi uhke olla pole ka põhjust- Vabadussõda jääb kaugeks ja hilisema osas kummardatakse "teise põse" teooriaid.
EDIT:
Neid mehi, kes Sinimägedes oma paremas usus sõdisid, ei pea riik miskiks ja paljud kipuvad neid Kolmanda Riigi ja pruuni katku eestvõitlejateks, mitte kodumaa kaitsjateks pidama.
Kergem oleks nooremat seltskonda motiveerida küll ilmselt "Käopesa" peategelase fraasiga "Ma vähemalt proovisin!" kui seletada, et "vaat me selline põliselt kaval ja rehepaplik rahvakild, kel mitte vastuhakkamiseks nii ja naasugused kavalad õigustused..."

[kaur3]

Lemet ütles:

mida Aadu enda käsutuses olnud seitsme-kaheksa aastaga saavutas, siis vast päris lootusetu ettevõtmine kah mitte.

1. Mis see Aadu muinasjutt rahvale küll oli?

2. Kus kasvasid selle muinasjutu juured?

3. Kas Eestis on eeldusi samadel alustel muinasjuttu luua?

Oleme siin 5000 aastat elanud, võitlus saksa vallutajate vastu jne. Loen Hvostovi "Mõttelist Eestit" ja jään mõttesse ...

II MS traumadel rajanevat narratiivi on ka küll ja küll ekspluateeritud. Kaua Sa ütled venekeelsele, et ta on okupantide, mõrvarite jne järeltulija ning mingu koju? Võib-olla tema sugulased said samuti hukka Stalini repressioonide ja ambitsioonide täitmise käigus. Aa, nad saabusid siia töösust looma ja ei läinudki koju? Paneme vagunitesse ja saadame minema. Ei tule vist välja. Jäämegi sellist käsi rullis mängu edasi mängima?

Edasi jõuame Lauri Mälksoo ja õiguskantsler Tederi arutlusteni, et peaks looma kodanike riigi (mitte rahvusel põhineva). Siis kui hakkame mõtlema kodanike ja nende lojaalsuse peale, siis öeldakse, et hundid vaatavad ikka metsa poole (kes emamaa poole, kes oma kirikuisade poole jne). Mul endal on raske ette kujutada, et teeme siin rahvaste sulatusahju nagu USA's.

Tulles tagasi HeiniR poolt tsiteeritud Soome ohvitseri tähelepanekute juurde, siis esimeses raundis andsid Päts, Laidoner jne ohjad käest, kuid kui hiljem eesti mehi relva alla kutsuma hakati ning öeldi, et Eesti eest minek, siis anti tuld küll ja veel - Suvesõda, JR 200, ernakad, teised Saksa poole üksused jne.

Küsimus on minu jaoks hoopis selline, et kuidas see metsik, anarhiline, kaootiline patriotism erinevatel kujul esinevate sõjategevuste korral sünergiaga tööle panna?

[Lemet]

Kaua Sa ütled venekeelsele, et ta on okupantide (võib-olla tema vanavanemad said ka hukka Stalini repressioonide läbi) järeltulija ning mingu koju?

Ega sa saagi talle täie õigusega nii öelda...teab teine kohe, et ise te nõukogude väed(selle on nad kenasti selgeks saanud, et need nõukogude väed olid, sõja võitjaks aga peavad loomulikult vene rahvast)sisse lasite, miks te ei hakanud vastu...