NA hoiatussildid

[kalleb]

Ma usun et postamendi otsas oli vast mingi õpperakett võibolla ka lihtsalt korpus välisdetailidega komplekteeritult

Olen ise karauulis käies rappinud SS-21 raketti sest aeg oli igav oota ja kruvikeeraja ning näpitsad olid sineli taskus olemas

Vedeles teine lihtsalt kuuseheki all , meie divisjoni sideülem oli selle Kapustin Jarist õppustelt kaasa tassinud

Tegelikult polnud vist teguviis päris legaalne sest ta sai selle eest bizulei ja peitis raketi mingi auto kongi ära , eks ta mõtles sealt seest elektroonikajubinaid välja korjata , güroskoope oli seal palju , kõik paksu laki ja makrofleksi moodi mödiga koos

[vanahalb]

Minagi olin võitmatus Nõukogude Armees poole kohaga kunstnik... allakäigutee sõjardist kunstnikuks algas sellest hetkest kui märgati, et mul on suht loetav käekiri ja kõlbaks kirjutajaks hakata (hoolimata vene keele oskuse puudumisest). Ja sealt edasi arvati, et kui kirjutada oskad, siis ilmselt joonistada ka. Minu eriarvamust, et kalligraafia ja monumentaalkunst on täiesti erinevad valdkonnad, ignoreeriti kõikide nende pikkade aastate jooksul. No mingil määral oskasin tõesti joonistadagi - lammas ja hobune olid mu piltidel selgelt eristatavad (hobusel oli saba pikem).
Umbes sellise http://izhig.ru/nagrudnye-znaki-svs/zna ... strany.php
pildi suudaksin samuti tellisseinale manada.

Lausa sõimata oma plakatite eest ei saanud, sest väeosas kehtis sama põhimõte nagu Metsiku Lääne kõrtsis - ""Ärge tulistage klaverimängijat - mees teeb nii hästi kui oskab". Küll aga küsiti vahel huviga, et millal mul tekkis mõte panna plakati pealkirjaks "Eesrindlased viljakoristamisel" . Kasutatud värvitoone ja kompositsiooni arvestades oleks õigem olnud "Nad langesid Kodumaa eest". Sellistel hetkedel olin isegi natuke solvunud, sest sai ju räägitud, et teeme käepäraste materjalidega. No ei olnud muid värve käepärast kui must tušš ja äsjase poodu karva kirjutustint (selline tint oli üks nõukogude kroonumajanduse eripära - umbes seda värvi on tänapäeval Telia telefonikompanii logo)

Kes iganes hakkavad seinale üleelusuurust soldatit maalima - mul oli kaks tehnoloogiat:
-kopeerimine postkaartilt või kirjamargilt ja
-diaprojektoriga õigesse formaati ning samad värvid seina.
-ja ma olen alati imetlenud neid , kes metroojaamas istudes foto järgi või lihtsalt otsa vaadates meeter korda meeter pliiatsijoonistuse valmis teevad. Need on talendid.

Diaprojektoriga (teie võb-olla mäletate, aga mul vist kuskil keldris on) tegemine eeldab vastavate piltidega diafilmi, mitut sumedat augustiööd ja hirmus palju valget viina läheb ühes. See-eest saab peaaegu nagu päris. Kopeerimine on lihtsam - ma tõmbasin postmargile 3x3 mm ruudustiku, seinale vastavalt vajadusele , no 30x30 cm ruudustiku ja kandsin igasugused nurgad ja kumerused ruutude kaupa üle. Üldjoontes tuli enam-vähem. Tähele tasub panna, et sellistel piltidel on värvide vahel alati järsud üleminekud, sest minusugused äramagatud käega kunstnikud toonimist suurt ei hinnanud.

Kui lausa Leninit tuleks joonistad ja nii et keegi ei solvuks, siis selle jaoks olid targad mehed spets seadme välja mõelnud... kui jumal nüüd mälu annaks.... rapidograaf? kalliograaf? - niisugune trapets, kus tõmmati käsitsi väikesel pildil jooni ja trapets kopeeris need vajaliku suhtarvuga suurele pildile. Arvutite-eelsel ajastul olin see seade minumeelest igas endast lugupidavas konstrueerimisbüroos.
Üleüldiselt varustati meid Leninitega tsentraliseeritud korras, üksikud valminud pildid üle linna ei paistnud ja täiesti hukkaläinud töödele korraldati zampoliti valvsa pilgu all sõjaväelinnaku katlamajas tuleriitus.

Seina peale tehtud piltide puhul tuleb sedagi arvestada, et mitte iga värvitoon polnud kättesaadav. Igasuguset aukirjade ja postkaartide peal oli kuldne lausa enesestmõistetav kuid majatarvete poes ulus sellel riiulisektsioonil vaid jäine tuul. Hõbedast oli seevastu nii et tapab - seda värvi müüdi alumiiniumpulber+mingi möks kujul ja sihtotstarbeliselt oli ta mõeldud kuhugi katlamajanduse tarbeks. Kui nitrovärvidega teha, siis muidki toone jagus, aga mitte lausa tänapäevase RAL-värvikaarti mahus. Tinahall, kasarmupruun, kroonuroheline, hobusepasa värvi jms olid tõenäolisemad kombinatsioonid pluss kärtspunane ja elektrisinine.

Siseruumides kasutatavate plakatite puhul oli keerulisem (umbes demblitöö tasemel) lahendus selline kus puutöömees lõikas kõigepealt paraja lahmaka soome pappi, lõi puuliistudest raami taha, et läbi ei painduks ja värvis ühe jutiga halliks. Sinna peale maaliti guaššvärvidega. Guaššiga sellepärast, et etüüdil peab olema jõulisust. Akvarelliga jääks pastelne nagu hipsteri köök.
Tekstide jaoks oli üldtuntud lahendus tušš ning plakatisuled. Tušš pani jällegi värvivalikule piirangu - näiteks kollast tušši polnud minuteada olemaski. Must, punane ja sinine, mingil määral ka roheline kuigi meil oli see viimane põlu all.
Plakatisuled ("plakatnoe pero" vene keeles) on jällegi üks kõrgtehnoloogia, mida tänapäeval saab vist ainult Putini Venemaalt. Aga võib-olla ka igast hästivarustatud kirjatarvete poest - pole julgelt viimased 25 aastat enam vaja läinud.

Plakatisulega kirjutamisel peavad tähe kõrgus ja sule laius õiges proportsioonis olema. Kui teha laia sulega madalaid tähti, jääb tulemus perverssne ja liiga peene sulega kõrgustesse pürgides hakkab käsi värisema. Seda saab parandada , kui joonlaud ja kaks knopkat abiks võtta. Viimased selleks, et joonlaud õhus püsiks - muidu valgub tušš selle alla ja rikub lõuend iära. Ja paremaskäeline peaks kirjutama paremalt vasakule, kui on ikka kindel plaan ühe ööga plakat valmis saada.
Üleüldiselt ei tohiks plakatisulega joonistamine keskmisele tänavakunstnikule üle jõu käia. Mulle õpetas üldpõhimõtted ühe õhtuga selgeks üks minumeelest juudist leitnant, täiesti mittejuudipärase nimega Moskalenko. Vastutasuks lubasin, et ei märgi pataljoni uude isikunimekirja ta rahvuseks - juut. Kirjutajana sain hajameelsusest üht-teist segi ajada ning ei saanudki päris täpselt aru, et miks mõned 1987 a oma rahvust niimoodi häbenesid.

Šablooniga tehtud hoiatussiltide valmistamise ortodoksne tehnoloogia on selline, et kõigepealt joonistatakse "Stojat, kazbekk! " vms papile ja siis lõigatakse tähed ziletiga välja. Sellest ka iseloomulik omadus - a, o jms -tähe sisemus on alati peenikese riba kaudu välisilmaga ühendatud. Mõnikord jookseb värvimata riba läbi terve teksti - muidu hakkaks sabloon märjaks saades liigselt lainetama.
Järgmise sammuna võetakse see sabloon ja tükk vahtkummi (kõige parema vahtkummi saab kombati uaziku istme seest kui istmekatte dermatiin eelnevalt sellesama ziletiga katki lõigata) ning tupsutataks värvi sisse kastetud vahtkummiga sablooni abil tekst paika. Mõned mehed tõmbasid eelnevalt sablooni avade servadesse sulega jooned, et tekst liiga karvaseks ei jääks. Tõsi, meil algas selline täpsus üldreeglina alles diviisi tasandilt.

Sellised täna enesestmõistetavad asjad nagu aerosoolvärvid või viltpliiatsid oleksid küsimise peale esile kutsunud möirgava naeru saalis.

[Fucs]

kui jumal nüüd mälu annaks.... rapidograaf? kalliograaf?

Pantograaf oli see

[isakene]

Minagi olin võitmatus Nõukogude Armees poole kohaga kunstnik...

...krt, kus piixus see koht siin siis nüüd ongi, kus sellele tekstile "like" saab panna? Paneks kohe kolm tükki...

[holt]

...
Šablooniga tehtud hoiatussiltide valmistamise ortodoksne tehnoloogia on selline, et kõigepealt joonistatakse "Stojat, kazbekk! " vms papile ja siis lõigatakse tähed ziletiga välja. Sellest ka iseloomulik omadus - a, o jms -tähe sisemus on alati peenikese riba kaudu välisilmaga ühendatud.

Pilti loomulikult ette näidata ei ole aga Rakvere külje all Kuusiku õhutõrjeraketibaasi pehkivate postidega okastraataial rippusid 70-80-ndatel just täpselt sellisel meetodil produtseeritud sildid, millel seisis: SEISA TULISTAVASD! Mitte mingeid "stoi-streljat-budu"-sid ei mäleta ühtegi näinud olevat. Ehk et pandagu tähele - selle väeosa juhtkonna arvates tuli aborigeenide eest rohkem hoolt kanda kui oma rahvuskaaslaste eest tsiviilis.
Selles mõttes oli tegu omast ajast tublisti ette jõudnutega, kes püüdsid juba ennetavalt praktikasse rakendada 90-ndate alguses mingi humoristi poolt tehtud ettepanekut muulaste seas eesti keele oskuse kiiremaks levitamiseks: surmaohu eest manitsevaid hoiatussilte (näiteks "Happevanni serval kõõlumine keelatud!") peaks kirjutama eranditult ainult eesti keeles ja looduslik valik ise asuks meie liitlasena suurendama eesti keelt valdavate muulaste osakaalu nende koguhulgas

[vanahalb]

Noojah,,,, ja seesuur, et selliste hoiatussiltide tegemiseks on hea kasutada nitrovärvi või pentaftaalemaili. Ma ei tea, et keegi lausa õlivärviga oleks teinud - see kuivab aastatuhandeid ja protsessi käigus valguvad tähed formaadist välja.
Värvide lahustamiseks on hea atsetoon, nitrolahusti või segu nr 646. Headus seisneb siin selles, et need lahustid lahustavad väga edukalt ka värvi pealekandmiseks kasutatavat vahtkummi ja tulemus jääb kunstipäraselt krobeline kus irdunud vahtkummitükikesed on värvi all. (tõsi, konkureeriv koolkond, keda esindasid väljaõppinud kunstnikud pidas niisuguseid "tükati karvaseid " silte pederastlikeks ja soovitas taolised riputada perimeetri võsapoolsetesse servadesse)

Ilmselt on kõikide nende komponentide väljaajamine tänapäeval keerulisem kui sildi valmistegemine

[isakene]

Ilmselt on kõikide nende komponentide väljaajamine tänapäeval keerulisem kui sildi valmistegemine

Üldsegi mitte. Lätlaste Pentaprim värv on iga teise marketi remonditavaari riiulis kõigis levinumates toonides esindatud ning nitro ja atsetoon ka, just täna kohalikus coopi poekeses vaatasin. 646 on tiba spetsiifilisem kraam, aga kusagil ehitusmarketis jäi ka see hiljaaegu silma...

[Aspelund]

Jäi silma selline klipp: https://youtu.be/0VaEzUEFY9Q?t=33m9s

Dateering on küll vale.

A.

[Kriku]

http://www.postimees.ee/4256669/viimsil ... erevaelase

[kalleb]