Hoiame Eesti metsa, keskkonda ja loodust
Re: Hoiame Eesti metsa, keskkonda ja loodust
Ega jah, akf allatah ja veel mõned kaasfoorumlased on teistsugusel seisukohal. Mitte õigemal ega valemal vaid lihtsalt teistsugusel. Mina pole samuti kõiki oksi metsast välja viitsinud vedada, neid sai omal ajal talvel põletatud ja praegult on metsatükk n.ö kultuursem kui varem. Käsitluste erinevus vist ongi selles, et minumeelest peaks mets pärast iga lõikust olema puhtam ja hoolitsetum ja oponentide arvates piisab sellest kui saaki kokku koguda ja ülejäänu teeb loodus ära.
See, millest ma räägin on päris kindlasti see kallim variant . Niisuguste dilemmade kohta ütles üks tark mees, et "keegi ei küsi, et kui kaua seda tehti, kõik küsivad et kes tegi".
akf davidsoniharald, su raiesmikul oleks metsmaasikad hakanud kasvama ka ilma oksarisuta. Nad tekivadki sellistesse kohtadesse. Põhiline vahe on siis kui neid korjama hakkad - kas oksavaaludes teed tehes või valge inimese moodi.
Ja räige offtopic Kapten Trummile Ida-Viru kaevanduste paekivist killustiku tootmiseks ehitati Estonia kaevandusse täitsa muljetavaldav kompleks. Kui ma sellise asjaga veel kokku puutusin oli põlevkivikaevanduste killustiku hädaks, et see oli ilma sertifikaadita sorditu killustik. Oma tarbeks platse jms teha ei keelanud keegi kuid riigi maanteedele ta ei kõlvanud. Sertifikaadi saamiseks pidi ta nõuetekohase arvu külmumistsükleid vastu pidama. Kuidagi ei kestnud, sest see paekivi oli välja murtud lõhkamisega ja lõhkamised tekitasid mikropragusid. Lõhatud paekivist väravapostki pudeneb tükk maad varem liivaks kui piikvasaraga väljalöödu.
Harjumaa põhjaveesolkijad töötavadki karjäärides piikvasaratega ja nende killustik on hoopis teine tera. Iseenesest saadeti Ida-Virust vagunitega ka Tallinna killustikku kuid keegi ei tahtnud eriti osta.
Ma tänast seisu muidugi ei tea - seadustel ja normidel on imeline komme ajas muutuda.
(Ja Soomes, heh-heh,-heh , kes siis Soomes paekivist teed ehitab? Soomes polegi niisugust materjali. Ikka graniidist tehakse!)
See, millest ma räägin on päris kindlasti see kallim variant . Niisuguste dilemmade kohta ütles üks tark mees, et "keegi ei küsi, et kui kaua seda tehti, kõik küsivad et kes tegi".
akf davidsoniharald, su raiesmikul oleks metsmaasikad hakanud kasvama ka ilma oksarisuta. Nad tekivadki sellistesse kohtadesse. Põhiline vahe on siis kui neid korjama hakkad - kas oksavaaludes teed tehes või valge inimese moodi.
Ja räige offtopic Kapten Trummile Ida-Viru kaevanduste paekivist killustiku tootmiseks ehitati Estonia kaevandusse täitsa muljetavaldav kompleks. Kui ma sellise asjaga veel kokku puutusin oli põlevkivikaevanduste killustiku hädaks, et see oli ilma sertifikaadita sorditu killustik. Oma tarbeks platse jms teha ei keelanud keegi kuid riigi maanteedele ta ei kõlvanud. Sertifikaadi saamiseks pidi ta nõuetekohase arvu külmumistsükleid vastu pidama. Kuidagi ei kestnud, sest see paekivi oli välja murtud lõhkamisega ja lõhkamised tekitasid mikropragusid. Lõhatud paekivist väravapostki pudeneb tükk maad varem liivaks kui piikvasaraga väljalöödu.
Harjumaa põhjaveesolkijad töötavadki karjäärides piikvasaratega ja nende killustik on hoopis teine tera. Iseenesest saadeti Ida-Virust vagunitega ka Tallinna killustikku kuid keegi ei tahtnud eriti osta.
Ma tänast seisu muidugi ei tea - seadustel ja normidel on imeline komme ajas muutuda.
(Ja Soomes, heh-heh,-heh , kes siis Soomes paekivist teed ehitab? Soomes polegi niisugust materjali. Ikka graniidist tehakse!)
Re: Hoiame Eesti metsa, keskkonda ja loodust
Kuna oleme siin ikkagi loodusehoiu teemas (aitäh akf-ile, kes meelde tuletas!) märgin veelkord ära, et esimene variant on loodussõbralikum. Kütust kulub vähem, tulemus (kõdunev puit metsas) on looduslikele protsessidele lähemal.vanahalb kirjutas:Käsitluste erinevus vist ongi selles, et minumeelest peaks mets pärast iga lõikust olema puhtam ja hoolitsetum ja oponentide arvates piisab sellest kui saaki kokku koguda ja ülejäänu teeb loodus ära.
See, millest ma räägin on päris kindlasti see kallim variant .
Miks Venemaa Ukrainas sõdib?
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.
-
- Liige
- Postitusi: 137
- Liitunud: 20 Okt, 2010 16:11
- Kontakt:
Re: Hoiame Eesti metsa, keskkonda ja loodust
Jalutasin täna hommikul läbi kahehektarise noorendiku, mille 2003.a. kevadel ise istutasin.kromanjoonlane kirjutas:Sihukesi vaalusid olen palju näinud- pakun, et on veel looduses eristatavad , aga pehmeks ja madalaks mädanenud. Ja möödasõitja ei kiru, sest noorendikust nad välja ei paista. Ja aastal 2027 pole neist enam jälgegi.vanahalb kirjutas: Mahajäetud vaal seevastu.... ma pean minema spetsiaalselt vaatama, et kas ühes kohas (raiuti minumeelest ca 2007) olnud vaalud on veel alles või on nad põrmuks varisenud või on karu nad oma koopaks tassinud. Ilma vaatamata pakuks, et on alles ja looduses selgelt eristatavad ja möödasõitjad kiruvad metsameeste laiskust.
Palju selgemalt on eristatavad nõuka-ajal metsaadraga tehtud vaod, mille harjadele isututati kuusetaimed. See ei olnud väga hea lahendus, sest tuul kipub vaoharjal kasvavaid kuuski ridamisi ümber lükkama. Need vaod on kindlasti veel 2027.a. kah alles.
15 aastat tagasi oli seal niisiis lank oksavaaludega. Praegu pole vaaludest jälgegi- kadund kui kuseudu. Ka poriauku, kust maapinnamasin välja tuli tõmmata, ei leidnud enam üles.
-
- Liige
- Postitusi: 1027
- Liitunud: 16 Veebr, 2010 22:57
- Kontakt:
Re: Hoiame Eesti metsa, keskkonda ja loodust
Akf vanahalb, proovi nüüd ka ikka lugeda mis ma kirjutasin:vanahalb kirjutas: akf davidsoniharald, su raiesmikul oleks metsmaasikad hakanud kasvama ka ilma oksarisuta. Nad tekivadki sellistesse kohtadesse. Põhiline vahe on siis kui neid korjama hakkad - kas oksavaaludes teed tehes või valge inimese moodi.
davidsoniharald kirjutas:
Minu metsas on kaks lageraie lanki hetkel. Ühe lõikasin ise viis aastat tagasi. Oksad jäid suvaliselt, kuna pole eriline metsamees. Saan mootorrattaga igas suunas üle sõita ja teen seda regulaarselt. Võrreldes ajaga, mil seal oli kõrge mets, on selle raiesmiku elu tohutult muutunud. Liigirikkus on ma pakun kümnekordistunud. Sel aastal on seal nii palju metsmaasikaid, et minu pere ei ole jõudnud neid ära süüa. Võib mitu tundi järjest süüa ja vähemaks ei jää.
MINA langetasin seal puid, lasin nad lihtsalt järjest maha ja vedasin traktoriga välja. Oksad jäid suht suvaliselt. Ei mingeid vaale. Välja vedades trampis traktor nad vastu maad ja minu pere küll mingit käimistakistust ei tunne seal kõndides. Aga võib olla ma olen lihtsalt harjunud metsas jalgu tõstma. Eks ma paras maakas olen.
metsapoole kirjutas:Väga rumalad on just need, kes sellist jama suust välja ajavad. Siin teemas käib selline jura korduvalt läbi.davidsoniharald kirjutas:Kõige nõmedam on aga see, et igasugused uhuu rohelised vaatavad oma linnamaasturi aknast raielanki ja kisavad fakbukis kuidas loodust hävitatakse ja risustatakse. Jalutuskäik paar kilomeetrit teest eemale on liiga suur pingutus. Jätaks arvamised asjatundjatele, muidu võib ise kangesti rumal välja paista.
Loodus vajab kaitset ja ei tasu ilkuda vastaspoole üle. Kui asju nimetada omade sõnadega siis käib räige looduse hävitamine, suunal kõik peab meile üha kasvavas tempos pappi sittuma. Süsteem tarbi aina rohkem ja elu on lill, saame rikkaks ja saame veel rohkem laristada.
Miks on saanud "roheline" sõimusõnaks?
Teema on (Hoiame Eesti metsa, keskkonda ja loodust) või muutke pealkiri ära.
Loodus vajab kaitset eelkõige rumalate inimeste eest. Olgu need siis rumalad looduskaitsjad, kes juuriks kännud ja korjaks oksad igalt raiesmikult või rumalad ärimehed, kes tegelevad ainult lageraietega. Tänasel hetkel käib Eesti looduse majandamine ikkagi teaduspõhiselt, ning tasakaal majandamise ja kaitse vahel on olemas.
Vanasti kui facebooki ei olnud veel, teati ainult oma pere sees, kes loll on.
Re: Hoiame Eesti metsa, keskkonda ja loodust
Kes siis meie metsadest kasu saab http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=83051479
Re: Hoiame Eesti metsa, keskkonda ja loodust
Akf davidsoniharald - ei tee ka sulle paha lugeda natuke jahedama ilmaga uuesti.davidsoniharald kirjutas:Akf vanahalb, proovi nüüd ka ikka lugeda mis ma kirjutasin:
Ma kommenteerisin hakatuseks akf allatah Skandinaavias tehtud fotot kus olla oksi ikka üksjagu maas. Kommentaar oli umbes selline, et kõige hullem just pole , aga saaks paremini. Oksi oli kukkunud sinna kuhu juhtub ja taamal oli vist latvadest või suurematest okstest kuhi tehtud. Edasi läks teooria niimoodi, et käib küll. Eriti hea oleks kui oksad ära koristataks või ühte kohta hunnikusse pandaks ja eriti halb (täisporno) siis kui okstest vaalud tehakse.
Kui ma nüüd uuesti lugeda võtan, siis sinu oma kätega laasitud langil ongi ju oksad maas nii nagu nad puu otsast kukkusid ja traktoriga maadligi tallati ehk kategoorias "käib kah". Sellises kohas saabki kõndida ja mootorrattaga sõita, aga mine kõnni kuskil vaalust läbi.
Üks tegur on ka metsa koosseis, mida seal raiusid. Kui oli vanemapoolne männimets kus käsivarrejämedused oksad veel kütteks lähevad ja muu oksamajandus on üksikud tutid ladvaosas, siis ei tulegi sealt mingeid oksi. Kui korraliku kuusemetsa niimoodi maha võtsid siis ma järeldan, et sul on pikad jalad.
akf kromanjoonlase 2003 aastal tehtud vaalude kadumaminek ei tohiks kedagi jahmatada - sellest on juba 15 aastat ehk hakkabki varsti inimpõlve poole kiskuma. Ma ise olen nii kärsitu, et pärast talvist metsalõikust tahaks järgmisel sügisel langil juba ilma kepita ja käed taskus ringi lonkida. Enne lõikust oli ju metsaalune samuti selline, et ei pidanud mingeid kuresamme tegema.
A ma vaatan kui Eestisse sündmuskohale juhtun: teen pildid RMK stiilinäide 10 aastat hiljem ja enda metsalõikus umbes samast ajast.
-
- Liige
- Postitusi: 1063
- Liitunud: 15 Veebr, 2006 17:04
- Asukoht: Tallinn/Tartu/Võrumaa
- Kontakt:
Re: Hoiame Eesti metsa, keskkonda ja loodust
Delfilt ilmus üks artikkel. Tegemist on tõeliselt hea, pädeva ja asjaliku looga. Selle läbilugemiseks ja kaasasolevate videoklippide vaatamiseks kulub kokku umbes tunnike.
http://longread.delfi.ee/artiklid/mets?id=82898567
Sealt saab huvitavaid teadmisi nii ajaloost kui ka tänasest päevast ja tõesti soovitaksin kõikidel nendel, kes metsanduse vastu huvi tunnevad või metsa tuleviku pärast muretsevad, see läbi lugeda.
http://longread.delfi.ee/artiklid/mets?id=82898567
Sealt saab huvitavaid teadmisi nii ajaloost kui ka tänasest päevast ja tõesti soovitaksin kõikidel nendel, kes metsanduse vastu huvi tunnevad või metsa tuleviku pärast muretsevad, see läbi lugeda.
Riigi kaitse on liiga tähtis asi, et seda teistele usaldada.
Re: Hoiame Eesti metsa, keskkonda ja loodust
Mina jälle ei saa aru kuidas inimesed kes telefoni iga kahe aasta tagant välja vahetavad ja autot maksimum 5 aastat peavad ning kodutehnika sellepärast välja vahetavad, et tootjad toovad turule veelgi "rohelisema" ja energiasäästlikuma mudeli, ennast rohelise mõttemaailma esindajateks peavad.Väga rumalad on just need, kes sellist jama suust välja ajavad. Siin teemas käib selline jura korduvalt läbi.
Loodus vajab kaitset ja ei tasu ilkuda vastaspoole üle. Kui asju nimetada omade sõnadega siis käib räige looduse hävitamine, suunal kõik peab meile üha kasvavas tempos pappi sittuma. Süsteem tarbi aina rohkem ja elu on lill, saame rikkaks ja saame veel rohkem laristada.
Miks on saanud "roheline" sõimusõnaks?
Teema on (Hoiame Eesti metsa, keskkonda ja loodust) või muutke pealkiri ära.
Iga paari aasta või isegi lühema ajavhemiku tagant väljavahetatavate asjade tootmiseks tuleb ju põletada fossiilseid kütuseid ja kasutada igasuguseid mürke. Neist ülejäävatest tarvitamiskõlblikest või väikese veaga asjadest prügi pole ka nagu probleem. Minu arusaamist mööda prügikäitlus tänapäeval on ju ka üks suur mull. Kergesti ja odavalt kättesaadav osa läheb taaskasutusse, aga ülejäänud segu maetakse maa sisse. Igasugu toodetesse nn taasksutatavatest materjalidest osade lisamine tähendab sageli ainult vana välimusega disainielementide lisamist!
(Üli)koolitamata,aga lugeda kirjutada mõistan.
-
- Liige
- Postitusi: 315
- Liitunud: 16 Apr, 2012 17:31
- Kontakt:
Re: Hoiame Eesti metsa, keskkonda ja loodust
See kahe aasta jutt rohelises valguse on natuke vildakas. Tarbimist kujundavad välja ikka need kes kasu saavad aga mitte looduskaitsjad. Osav müügimees kasutab ära kõik, mis hetkel müüb sealhulgas ka mingitele standartitele vastavad normid on need siis punased rohelised või lillad.
See, et mitte kestvaid tooteid tehakse on kasulik ainult rahamaailmale.
See, et mitte kestvaid tooteid tehakse on kasulik ainult rahamaailmale.
Re: Hoiame Eesti metsa, keskkonda ja loodust
Oehhh…metsapoole kirjutas: ...Loodus vajab kaitset ja ei tasu ilkuda vastaspoole üle. Kui asju nimetada omade sõnadega siis käib räige looduse hävitamine, suunal kõik peab meile üha kasvavas tempos pappi sittuma. Süsteem tarbi aina rohkem ja elu on lill, saame rikkaks ja saame veel rohkem laristada.
Miks on saanud "roheline" sõimusõnaks?...
Kuidas teha selgeks "rohelistele" (puukallistajast looduskaitsjale), et looma naha asemel kunstkarusnaha kandmine ei ole looduse ja loomade kaitsemine; et elektriakude tootmine ja hilisem utiliseerimine on tänapäeval veel saastavamad kui bensiiniga uhamine; et puidu kasutamine on loodussõbralikum kui keemiatööstus naftast, gaasist ja kivisöest; et noor mets absorbeerib keskkonnast rohkem CO2 kui vana mets; et noorendikus on tänu vanadele okasvaaludele ja kändudele suurem liigirikkus kui põlislaanes;...
Ja seda, et metsa elutsükkel on sama pikk kui inimesel ning selle pärast me üldjuhul näeme mingis kohas ainult paari eluetapi muutumist. Me lihtsalt ei ela nii kaua, et näha täisringi.
Väljaarvatud energiavõsa ja hall/valge lepp.
Jah, tarbimist kujundavad tõesti need kes kasu saavad - isegi öko-asjad on üles haibitud ja ülehinnatud just kasumi saamiseks. Ainult ökopõllumajandusega jääks enamus "rohelisi" nälga ja ostuvõimetuks … Tasub uurida tingimusi vastava märgistuse saamiseks - palju eri erine tavatootmisest!
Paljude raamatute lugemine teeb inimese palju lugenud isikuks, kuid ei pruugi teha teda targaks...
-
- Liige
- Postitusi: 315
- Liitunud: 16 Apr, 2012 17:31
- Kontakt:
Re: Hoiame Eesti metsa, keskkonda ja loodust
Ega peaga vastu seina tagudes ei teegi midagi selgeks. Aga aitäh oma maailmavaate selgitamise eest.
Re: Hoiame Eesti metsa, keskkonda ja loodust
Mu kirjeldatud metsa ideaal näikse teaduskirjanduse olema tuntud nime all "püsimets". Siin artiklis on sellele natuke valgust heidetud.
http://vana.loodusajakiri.ee/eesti_mets ... l40_5.html
On nii eeliseid kui puuduseid välja toodud. Üldiselt tegeletakse sellise teemaga Kesk-Euroopas. Kuigi, nagu ma aru saan, siis Norra on alates 2016 aastast lageraied keelustanud ja edaspidi on neilgi vaid püsimets
http://www.pealinn.ee/newset/norra-keel ... ie-n171165
Nii nagu varemaltki ja lambist seletasin, siis mets peaks olema ajajoonel jätkuvalt mets. Mitte etappidena noorendik, raieküps mets ja raiesmik. akf allatah viidatud artiklis on just seda viimast kujutatud ja jääb mulje, et lõpliku tõena. Niimoodi saab metsa majandada kuid see pole ainuke võimalus.
Püsimetsa kasvatamist takistab Eestis eelkõige sobivate puuliikide vähesus. Kesk-Euroopas on valik suurem ja seepärast ongi taoline metsandus seal rohkem levinud. Pidevalt metsast ainult n-ö gurmeepalki võttes peaks uut põlvkonda samavõrra peale kasvama ja Eesti häda on see, et ega peale kuuse midagi eriti teise rindena kasvada ei tahagi. Mainisin juba eespool.,et kuuseheki alla mändi istutada pole hea mõte Kesk-Euroopas on varjutaluvaid liike rohkem, tamm ja pöök tulevad kohe meelde. Kliimasoojenemist arvestades oleks asjal tegelikult jumet.
Töömahtu majandamisel on muidugi rohkem kuid ka selline puit maksab oluliselt rohkem kui paberipuu või mõttetu tselluloosivõsa.
Teine asi, mis mul akf allatah artiklist silma torkas, oli, et ümarpuit ehk siis ilmselt paberipuu moodustab Eestis (rahaliselt) ainult 6 % kogu puidu ekspordist. Tselluloositehase pooldajate retoorikat kuulates jäi mulle küll mulje, et see protsent on pigem 40-50 ning olukord puidu väärindamises täiesti katastroofiline. Ja seetõttu pole mulle endiselt arusaadav, et kust nii suur tehas omale tooret hakkaks hankima (ei arvesta nüüd seda kui riik lubaks suurema osa RMK metsast mingi tagatoaleppe aluselt tselluloosiks teha). Erametsakeskuse tehtud prognoosi põhjal on puidust pigem puudus ja seda isegi ilma tselluloositehaseta. http://www.eramets.ee/wp-content/upload ... i_2018.pdf
Raiemahud võiks Erametsakeskuse prognoosi kohaselt suuremad olla. Kuigi mitmetele akf-dele tuletaks siiski meelde, et kui asi tõsiselt ette võetakse, siis saab metsast lõpuks jagu küll. See, et neegrid Sahara kõrbe järjepidevalt suurendavad, tuleneb suuresti nende peaaju ehitusest ning maakera kliimast kuid ka vihmametsade vähenemise üle käib üks pidev hala. Eesti tühjaksraiumine "peale meid tulgu või veeuputus - põhimõttel" pole puhttehniliselt mingi küsimus. Uus mets kasvab samuti peale, kuskil 50-60 aasta pärast.
Vanu artikleid tuhlates jäi seegi silma, et umbes samas suurusjärgus tselluloositehast kavandati oma 15-20 aastat tagasi Lätti http://vana.loodusajakiri.ee/eesti_mets ... 4_342.html, aga sellest ei saanudki lõpuks asja. Läti valitsus ei lubanud tselluloosi pleegitamiseks kloori kasutada ja nii see jäi. Küsimus et tselluloos või puitmajad vms on ka seetõttu oluline, et tuleks mõelda, et mis juhtub mingi tootmisavarii korral.
http://vana.loodusajakiri.ee/eesti_mets ... l40_5.html
On nii eeliseid kui puuduseid välja toodud. Üldiselt tegeletakse sellise teemaga Kesk-Euroopas. Kuigi, nagu ma aru saan, siis Norra on alates 2016 aastast lageraied keelustanud ja edaspidi on neilgi vaid püsimets
http://www.pealinn.ee/newset/norra-keel ... ie-n171165
Nii nagu varemaltki ja lambist seletasin, siis mets peaks olema ajajoonel jätkuvalt mets. Mitte etappidena noorendik, raieküps mets ja raiesmik. akf allatah viidatud artiklis on just seda viimast kujutatud ja jääb mulje, et lõpliku tõena. Niimoodi saab metsa majandada kuid see pole ainuke võimalus.
Püsimetsa kasvatamist takistab Eestis eelkõige sobivate puuliikide vähesus. Kesk-Euroopas on valik suurem ja seepärast ongi taoline metsandus seal rohkem levinud. Pidevalt metsast ainult n-ö gurmeepalki võttes peaks uut põlvkonda samavõrra peale kasvama ja Eesti häda on see, et ega peale kuuse midagi eriti teise rindena kasvada ei tahagi. Mainisin juba eespool.,et kuuseheki alla mändi istutada pole hea mõte Kesk-Euroopas on varjutaluvaid liike rohkem, tamm ja pöök tulevad kohe meelde. Kliimasoojenemist arvestades oleks asjal tegelikult jumet.
Töömahtu majandamisel on muidugi rohkem kuid ka selline puit maksab oluliselt rohkem kui paberipuu või mõttetu tselluloosivõsa.
Teine asi, mis mul akf allatah artiklist silma torkas, oli, et ümarpuit ehk siis ilmselt paberipuu moodustab Eestis (rahaliselt) ainult 6 % kogu puidu ekspordist. Tselluloositehase pooldajate retoorikat kuulates jäi mulle küll mulje, et see protsent on pigem 40-50 ning olukord puidu väärindamises täiesti katastroofiline. Ja seetõttu pole mulle endiselt arusaadav, et kust nii suur tehas omale tooret hakkaks hankima (ei arvesta nüüd seda kui riik lubaks suurema osa RMK metsast mingi tagatoaleppe aluselt tselluloosiks teha). Erametsakeskuse tehtud prognoosi põhjal on puidust pigem puudus ja seda isegi ilma tselluloositehaseta. http://www.eramets.ee/wp-content/upload ... i_2018.pdf
Raiemahud võiks Erametsakeskuse prognoosi kohaselt suuremad olla. Kuigi mitmetele akf-dele tuletaks siiski meelde, et kui asi tõsiselt ette võetakse, siis saab metsast lõpuks jagu küll. See, et neegrid Sahara kõrbe järjepidevalt suurendavad, tuleneb suuresti nende peaaju ehitusest ning maakera kliimast kuid ka vihmametsade vähenemise üle käib üks pidev hala. Eesti tühjaksraiumine "peale meid tulgu või veeuputus - põhimõttel" pole puhttehniliselt mingi küsimus. Uus mets kasvab samuti peale, kuskil 50-60 aasta pärast.
Vanu artikleid tuhlates jäi seegi silma, et umbes samas suurusjärgus tselluloositehast kavandati oma 15-20 aastat tagasi Lätti http://vana.loodusajakiri.ee/eesti_mets ... 4_342.html, aga sellest ei saanudki lõpuks asja. Läti valitsus ei lubanud tselluloosi pleegitamiseks kloori kasutada ja nii see jäi. Küsimus et tselluloos või puitmajad vms on ka seetõttu oluline, et tuleks mõelda, et mis juhtub mingi tootmisavarii korral.
Re: Hoiame Eesti metsa, keskkonda ja loodust
Kui väga palju raha on ja puidutööstust vaja ei ole, siis võib ka kogu riigist looduskaitseala teha, miks mitte. Ainult et saamata jäänud tulu peaks maaomanikele kompenseerima, mitte nagu meil praegu lendoravaga.
Kui aga selles nunnus ökoriigis puitu & paberit edasi kasutatakse, siis tähendab see muidugi lihtsalt mujalt rohkem tooraine varumist. Ehk siis keskkonda koormavad tegevused suunatakse Kolmandasse maailmasse nagu tavaliselt.
Kui aga selles nunnus ökoriigis puitu & paberit edasi kasutatakse, siis tähendab see muidugi lihtsalt mujalt rohkem tooraine varumist. Ehk siis keskkonda koormavad tegevused suunatakse Kolmandasse maailmasse nagu tavaliselt.
Miks Venemaa Ukrainas sõdib?
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.
Re: Hoiame Eesti metsa, keskkonda ja loodust
https://www.postimees.ee/5904523/emajoe ... uks-uurimaAprillis kirjutas ökoloog Kristjan Zobel, et Võrtsjärve-Emajõe-Peipsi vesikond on üks läbiuuritumaid siseveekogude ökosüsteeme maailmas. «Ka tänapäeval uurib ja seirab pidevalt selles vesikonnas toimuvat suur ja maailmatasemel teadlaste meeskond peamiselt sama ökosüsteemi serval paiknevast Eesti Maaülikooli limnoloogiakeskusest, aga ka Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudist,» kirjutas Zobel Postimehes. Ta ei oskavat «ökoloogina pakkuda, mida olulist me selle veeökosüsteemi juures ei tea».
«Mida uurida? Sotsiaalseid ja majanduslikke mõjusid pole mõtet uurida, kui ökoloogilises mõttes on vabriku ehitamine ilma Peipsit ning Emajõge tuksi keeramata niikuinii täpselt sama võimatu nagu teist liiki igiliikurit,» kirjutas Zobel.
Tartu Ülikooli rektoriks kandideerinud Margit Sutropki teatas, et kõik on läbi uuritud. Jäi mulje, et isegi teadlased seisavad uuringute vastu.
Eesti Maaülikooli limnoloogiakeskuse juht, merebioloog Kalle Olli ütleb, et see on soovmõtlemine. «Need, kes väidavad, et uuringuid pole vaja, ei ole kokku puutunud veekogude ökosüsteemidega. Kui argumendid on emotsionaalsed, viib see demagoogia, mitte demokraatiani,» osutas ta. Seda ei saanud teadlane enda sõnul keset kuuma arutelu välja öelda.
Väga õige. Iga kord, kui kisakoor võidab, kaotab tõenduspõhiste argumentide alusel otsustamine.
Tasuline artikkel, mul ei ole.
Miks Venemaa Ukrainas sõdib?
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.
Re: Hoiame Eesti metsa, keskkonda ja loodust
https://www.postimees.ee/5904523/emajoe-teadlased-tselluloositehase-moju-pidanuks-uurima kirjutas: Tehasekismast jäävad maha müüdid
Tiina Kaukvere reporter
Vale on väita, et Emajõe puhul midagi uurida pole, leiab Eesti Maaülikooli limnoloogiakeskuse juht ning hüdrobioloogia ja kalanduse professor Kalle Olli.
Tselluloositehasega seotud arutelu algas kohe võitlusega selle vastu.
Kui nüüd uurida, kes ja millal eksis, viibutatakse sõrme teiste suunas.
Postimees küsitles teemaga kursis olevaid teadlasi ja seotud poliitikuid.
Tselluloositehasele tõmmati pidurit – rahvas on rahul, emotsioonid vaibunud. Poliitikud endal kismas mingit süüd ei näe, ent Emajõge uurinud teadlased ütlevad nüüd välja, et tegelikult tulnuks tehase võimalikke mõjusid uurida, sest ühiskonnal on vaja teada, kui suurt survet võime oma veekogudele avaldada. See surve jätkub nagunii, sest ka inimketis seisnud protestijad soovivad elada mugavamat elu ja tarbivad aina rohkem.
Põhjuseid, miks Emajõgi on hapras seisukorras, ei pea seetõttu otsima mujalt kui iseendast. Neist osale leidub lihtsamaid lahendusi, osa nõuab kogu ühiskonna arutelu. Küsimus on, kas inimesed tahavad seda arutelu emotsioonideta pidada või eelistatakse kirglikult müütide pärast võidelda.
1. Teadlased tahtsid uurida
Aprillis kirjutas ökoloog Kristjan Zobel, et Võrtsjärve-Emajõe-Peipsi vesikond on üks läbiuuritumaid siseveekogude ökosüsteeme maailmas.
«Ka tänapäeval uurib ja seirab pidevalt selles vesikonnas toimuvat suur ja maailmatasemel teadlaste meeskond peamiselt sama ökosüsteemi serval paiknevast Eesti Maaülikooli limnoloogiakeskusest, aga ka Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudist,» märkis Zobel. Ta ei oskavat ökoloogina pakkuda, «mida olulist me selle veeökosüsteemi juures ei tea».
«Mida uurida? Sotsiaalseid ja majanduslikke mõjusid pole mõtet uurida, kui ökoloogilises mõttes on vabriku ehitamine ilma Peipsit ning Emajõge tuksi keeramata niikuinii täpselt sama võimatu nagu teist liiki igiliikurit,» kirjutas Tartu Ülikooli evolutsioonilise ökoloogia professor.
Tartu Ülikooli rektoriks kandideerinud Margit Sutropki teatas, et kõik on läbi uuritud. Jäi mulje, et isegi teadlased seisavad uuringute vastu.
Eesti Maaülikooli limnoloogiakeskuse juht, merebioloog Kalle Olli ütleb, et see on soovmõtlemine. «Need, kes väidavad, et uuringuid pole vaja, ei ole kokku puutunud veekogude ökosüsteemidega. Kui argumendid on emotsionaalsed, viib see demagoogia, mitte demokraatiani,» märgib ta.
«Arvan, et iga teadlane – kaasa arvatud Kristjan Zobel – teab, et pigem ei ole valdkondi, kus ei oleks enam midagi uurida,» lisab Emajõe vesikonda uurinud hüdrobioloog Peeter Pall.
Olli ja Palli sõnul on uurida küll ja veel. «Põhimõte, et uurida pole vaja, läheb minu filosoofiaga vastuollu. Kui riigis hakatakse emotsioonide põhjal tegema otsuseid, siis on see nagu Novgorodi veetše ja tekitab kõhedust,» sõnab Olli.
Seda ei saanud Olli enda sõnul keset kuuma arutelu välja öelda. «Pidin hoidma madalat profiili ja neutraalsust, sest kui uuring oleks tehtud, siis oleks tõenäoliselt minu õppetoolist olnud keegi, kes oleks selles osalenud. Kui ma oleks enne arvamust avaldanud, oleks öeldud, et kogu uuring on kallutatud,» põhjendab maaülikooli hüdrobioloogia ja kalanduse õppetooli professor. «Aga kui nüüd minult küsida, mis ma tehasest arvan, siis ma ei tea. Oleks tahtnud enne seda uuringut näha.»
Uurida on palju. «Meil on riiklik jõgede seire, aga ühiskond on vaene ja tehakse täpselt nii vähe või palju, kui raha jätkub. Näiteks kalastiku seiret pole peaaegu olnudki, aga selle uuringu raames oleks olnud,» räägib merebioloog.
Teada oleks saanud ka, kui suur oleks tehase fosforipanus jõkke võrreldes teiste reostusallikatega ning mida tähendaks see Emajõele ja Peipsi järvele.
«Laias laastus oleks see fosforikogus viinudki meid võib-olla kuus aastat tagasi. Aga kas kuus aastat tagasi oli Emajõe seisund selline, et kõik karjusid appi? Ei olnud,» ütleb Olli. Kui nõukogude ajal suunati kogu sodi silma pilgutamata Emajõkke, siis nüüd nähakse olukorra parandamiseks kõvasti vaeva.
Igasugune tagasiminek oleks mõistagi olnud löök. «Kood vaevaga kampsuni ja siis tuleb keegi, kes sellest ropsuga kolmandiku üles harutab – teeb tuska küll. Oleks olnud ka viise, kuidas riske maandada, aga selle kõigeni ei jõutudki,» lisab merebioloog.
«Me oleks saanud öelda, kui suur oleks see fosforikogus olnud Peipsi üldisest fosforikogusest. Võib-olla mõni protsent. Siis oleks olnud ühiskonna öelda, kas see mõni protsent on dramaatiline. Aga nüüd me ei tea, sest uuringut ei tehtud,» ütleb ta.
Olli mõistab enda sõnul ühiskonna hirme: et kui juba uuritakse, küllap siis tehas ka tuleb. «Aga peame neist hirmudest üle saama. Kujutage ette ühiskonda, kus tähtsad otsused hakkavad sündima emotsioonide põhjal, et ärme igaks juhuks uuri. See on masendav ühiskond ja kahjuks võib olla väga reaalne.»
Limnoloogiakeskuse juhi sõnul võimaldas lähteülesanne teadlastel ausalt otse asju välja öelda.
«Teisel lehel oli lähteülesandena kirjas, et Emajõe seisund ei tohi halveneda. Ja tagant teisel lehel oli, et «võimalik on teha erandeid». Ehk meil oleks olnud vabad käed öelda ausalt välja, mis juhtuma hakkab, me ei oleks pidanud keelt hammaste taga hoidma ja survet tundma, sest meist ei sõltu kokkuvõttes midagi – kui poliitikud nii leiavad, on kõik võimalik,» märgib ta.
Surve oleks langenud poliitikutele, kellel suurt usalduskrediiti paraku pole.
2. Reostaja paistab peeglist
Loodetavasti ei unusta inimketis seisjad, aga ka teised tehase pooldajad ja vastased, et Emajõgi on reostunud suuresti inimeste endi tõttu.
Üks veekogude ja põhjavee saastaja on näiteks reovesi, mida ei koguta ühiskanalisatsiooniga piisavas mahus kokku. Kogu Eesti peale on ühiskanalisatsiooniga ühendamata umbes 80 000 – 85 000 majapidamist ehk ligi 200 000 inimest. Nemad peavad oma reovett samuti nõuetekohaselt koguma, mitte suunama seda kuhugi kraavi.
Emajõe valgala suurus on kokku ligikaudu 10 000 ruutkilomeetrit, mis on umbes 22 protsenti Eesti territooriumist. Emajõel on 12 lisajõge.
«Seega ei piisa ainult kitsalt Emajõe ääres toimuva jälgimisest, vaid tuleb vaadata valgala tervikuna, sest kõik valgalas toimuv avaldab mõju ka Emajõele,» sõnab keskkonnaministeeriumi veeosakonna juhataja Karin Kroon.
Tänavuses riigikontrolli aruandes öeldakse, et riigil puudub ülevaade, kus asuvad ja millises seisukorras on inimeste oma reoveesüsteemid. «Omavalitsused ei kontrolli, kas mahutid on lekkekindlad ning kas neid tühjendatakse regulaarselt,» seisab aruandes.
«Kui palju on kusagil, sealhulgas Emajõe valgalal kanaliseerimata alasid, oskavad tõenäoliselt öelda kohalikud omavalitsused,» ütleb keskkonnainspektsiooni avalike suhete nõunik Leili Tuul.
Paraku omavalitsused seda ei tea. «Sellise reostuse täpne ulatus ei ole teada. Näiteks mõnes suvilapiirkonnas, kus puudub ühisveevärk, satub reovett loodusesse,» nendib Luunja vallavanem Aare Anderson (Isamaa). Tema sõnul ollakse suvilates sageli vaid ajutiselt ja reovett tekib väikeses koguses, mõnes aga tekib seda siiski ka rohkem.
«Meie jaoks ning ka keskkonnaalaselt on probleemne tiheda asustusega piirkondades loodusesse sattuv reovesi,» tunnistab Tartu vallavanem Jarno Laur (SDE). Tema sõnul leidub vallas kohti, kus majandusbuumi ohvritest arendajad on maha jätnud poolikud süsteemid. «Meile on teada paar sellist ohukollet ja koos vee-ettevõtjaga loodame need kohad ka võrku ühendada.»
Luunja vallajuhi Andersoni kinnitusel ei ole võimalik tagada, et pinnast ja vett üldse ei reostata. Lahendus oleks, et kõik majapidamised saaksid ühisveevärgi või muu nõuetekohase lahenduse. Selle nimel käib töö nii euroraha kui ka omavahendite abil. Ka tartlased on oma reovee puhastamisse kõvasti panustanud.
«Ka üks okas on terav. Tehniliselt on munitsipaalheitvett kordades kergem ära puhastada kui põllumajandusest tulevat hajureostust, mille vastu pole maailmas võluvitsa,» koputab ka hüdrobioloog Kalle Olli inimeste südametunnistusele.
«Kui reovesi jõuab kraavi ja sealt pinnavette, siis see on saatanast küll. See on sama, et me ei viska kommipaberit maha – me ei jäta endast maha saasta,» lisab ta.
Tähelepanu vajavaid saastajaid on veelgi. Näiteks on vanade ravimite koht apteegis või jäätmejaamas. Ka ei tasuks oma aias kasutada taimekaitsevahendeid ega väetada või üles künda veekogude kaldaid.
Olli sõnul aitaks ainuüksi see, kui inimesed mõtleksid lihtsalt oma tarbimisharjumustele. Ta meenutab, kuidas üks Rootsi kool ehitas endale pisikese reoveepuhastamise süsteemi ning igaüks võis oma silmaga näha, kuidas mahutites vett ökoloogiliselt puhastati, nii puhtaks, et viimases mahutis elutsesid vähid.
«Seal käis busside kaupa inimesi igalt poolt ja selle kommuuni veekasutus vähenes poole võrra,» räägib teadlane.
Tarbimisharjumustele paneb mõtlema see, et suurim osa Emajõe reostusest tuleb meid toitvast põllumajandusest.
3. Halb valik: reostus või nälg?
Üks suurimaid Emajõe (ja üldse põhjavee) reostajaid on põllule laotatav lämmastik- ja fosforväetis. Inimesed tarbivad aina rohkem, põllumajandus läheb järjest intensiivsemaks.
«Nõukaaja lõpus polnud põllumeestel lihtsalt raha, et väetist osta,» ütleb merebioloog Kalle Olli. «Fosfor on siseveekogudes saastaja number üks, vähendamine iga grammi võrra on meeletult oluline.»
Kui Emajõe vahetus läheduses leidub põlde vähe, siis lisajõed tekitavad hajureostuse. Planeeritud vabriku fosforipanus oleks põllumajanduse kõrval ilmselt väike.
«Paberivabrikust lisanduv saaste Emajõe vesikonda oleks lihtsalt kirss tordil. Tordiga me tänapäeva teadmiste juures toime ei saa. Kas aga pidulikku kirssi tordile vaja on, otsustagu valijad,» leiab ökoloog Kristjan Zobel.
Fosforit veest ja setetest täielikult kokku koguda pole tänapäevase tehnoloogiaga võimalik. Põldudele külvatav fosforväetis on aga pärit maakoorest.
«Kui fosforiidimaardlad ammenduvad, algab ilmselt ellujäämissõda. Selle võidab oodatavalt Hiina, kes on juba ammu kategooriliselt keelanud oma riigist fosforiidi ekspordi,» lisab Zobel. Ta räägib, et Hiina riisipõllud ei vaja lisaväetist tänu veesõnajalale, mille lehtedes elab sinivetikas Anabaena.
«Kui inimestel oleks olemas moodne ja tegus tehnoloogia, mille abil põldudelt välja leostunud või heitvetega ookeani sattunud fosforit püüda, oleks maailm hoopis teistsugune,» arvab Zobel.
Tänapäeval aga kannavad inimesed hoolega fosforit kaevandusest põllule ja hiljem kaob see veekogudesse. «Fosforivarud on piiratud ja kui rahvas näljaseks läheb, siis me ei tea, mis saab,» ütleb Olli, nõustudes, et fosfori vette uputamine pole jätkusuutlik. Samas ei saa põllumehele öelda, et loobugu ta päevapealt väetise kasutamisest.
«Saame ühiskonnana mõelda, kuidas fosforit põllule tagasi tuua mitte maardlast, vaid puhastusjaamadest. Ka järved töötavad looduslike puhastusseadmetena. Kui vaatame Peipsi või Võrtsjärve setteid, siis seal on meetreid muda akumuleerunud. Kasvõi selles võiks näha ressurssi,» pakub ta.
Olli lisab, et võluvitsa meil ei ole, aga kui hoolib ühiskond, hoolib põllumees, on võimalik midagi muuta. Vajadusel karmistada ka nõudeid.
4. Kas jõe seisund saab olla «hea»?
Argumendiga, et Emajõe seisund on «halb», lajatati Kalle Olli sõnul tselluloositehase debatis pidevalt.
«Poliitikute ja ühiskonna jaoks on tähtsad värvid. Kui on punane, siis on halb. Meie tahame, et see oleks roheline ja hea,» märgib ta. Samas on teadlase sõnul hulk looduslikke kriteeriume, mille järgi ongi seisund «halb».
Üks, mis muudab vee kvaliteedi halvaks, on vee väike hapnikusisaldus.
«Võrtsjärvest tuleb järveelustik, mis laguneb. See tarbib hapnikku ja viib taseme loomulikult allapoole. Tegemist ei ole ju kärestikulise jõega,» lausub Olli.
«See, kunas midagi halvaks ja heaks lugeda, on meie endi seada. Kui näeme, et teatud hapniku piirnorm ei olegi Emajõe puhul saavutatav, siis ehk oleme vindi üle keeranud?» arutleb limnoloogiakeskuse juht.
Hüdrobioloog Peeter Pall julgeb pakkuda, et aasta tagasi teadis Emajõe seisundist midagi vaid piiratud hulk spetsialiste ning selle seisundihinnangu usaldusväärsust oskas hinnata veel vähem inimesi. ««Üldteada faktiks» muutus see üsna hiljuti ja sõnale «fakt» peaks siinkohal panema palju jutumärke,» räägib ta.
Pall nendib, et Emajõgi on eriline, sest see on väikese languga (lang on jõelõigu pikkuse ja selle languse suhe; Emajõe lang on vaid 0,04 m/km ehk jõe langus 100 km kohta on 4 meetrit – toim), Eesti mõistes suur jõgi, mis saab olulise hulga veest rohketoitelisest Võrtsjärvest. Seetõttu on selle seisundi hindamiseks keeruline leida võrdlustingimusi.
«Aga elustik on see, mida Euroopa Liidu liikmesriigid veekogude seisundi hindamisel esmatähtsaks peavad,» selgitab ta ning lisab, et tehase puhul diskussioon elustikuni ei jõudnudki, aga vee kvaliteeti ju selleks taga aetaksegi.
Palli sõnul on Emajõe väikesel hapnikusisaldusel looduslikud põhjused, kuid oma osa on ka inimtegevusel.
«Tehase tööga ilmselt oleks sattunud vette veel orgaanilist ainet, mis vees lagunedes hapnikku veelgi kulutanuks. Võimalikuks ohuks oleks olnud ka veetemperatuuri tõus tehase sooja heitvee korral, kuna soojemas vees lahustub hapnik halvemini, aga lagunemisprotsessid intensiivistuvad. Aga täpsemalt, mis ja kui palju, jäi praegu välja uurimata,» arutleb ta.
Olli lisab, et toitainete lisandumine vetesse on looduslik protsess. «Kui meid maamunal ei oleks, kasvaks järved ikka kinni. Meie ainult kiirendame neid protsesse,» ütleb ta.
5. Keegi ei õppinud midagi
Miks ikkagi oli rahvas isegi uuringute vastu? Miks on ühiskonnas usaldamatus poliitikute ja ärimeeste suhtes? Kui osalistelt uurida, kas keegi midagi õppis või ise valesti tegi, näidatakse näpuga teiste peale.
«Tselluloositehast planeeriti eriplaneeringu instrumendi kaudu kohalikust omavalitsusest, tema rahvast ning otsustuspädevusest üle sõites,» sõnab näiteks Tartu linnapea Urmas Klaas (Reformierakond). «Vabariigi valitsuse jaoks peaks olema nüüd selge, et niimoodi planeerida ei tohi, sest diskrediteeritud on nii eriplaneeringu instrumenti kui ka valitsust.»
Värske riigihalduse ministri Janek Mäggi (Keskerakond) arvates tegi aga valitsus tselluloositehase eriplaneeringu algatamise ja lõpetamisega kõik õigesti. Ta viskab kivi hoopis ettevõtja kapsaaeda.
«Selgitustöö on oluline. Neil tuleb inimestele veenvalt selgitada, miks projekti tehakse, mis see kogukonnale tähendab, ning seejärel loomulikult kuulata, mida asjast arvatakse,» kõlab tema seisukoht.
«Võrdleme end tihti Soomega, arvestamata, et nad on pindalalt meist üle seitsme korra suuremad. See tähendab, et neil lähevad ka suured projektid valutumalt läbi,» lisab endine suhtekorraldaja.
Est-For Investi juhatuse liige Margus Kohava räägib õppetundide asemel aga lootusest.
«Austrias, Saksamaal ja Skandinaavia riikides on sobivad lahendused selliste tehaste ehitamiseks leitud. Pole ilmnenud uusi fakte, mille kohaselt peaksime tehase rajamist Eestis võimatuks pidama,» vastab ta.
Kõrvalpilk näeb siiski õppetunde. Näiteks Peeter Pall meenutab, kuidas mullu tutvustas arendaja Narvas üritusel «Puutetundlik Peipsi» oma plaane ning teatas, et kasutatakse «moodsaimat tehnoloogiat».
«Kuid küsimusele, millist heitvee puhastamise tehnoloogiat kavatsetakse kasutada, jäi arendaja sisulise vastuse võlgu, mainides midagi stiilis, et see pole veel otsustatud. Muidugi tekitas see pahameelt,» räägib teadlane.
Palli sõnul oleks arendaja võinud pakkuda oma variante: kas näiteks vett plaanitakse korduvkasutada või hoopis filtreerida nii, et fosforisisaldus oleks isegi väiksem, kui seadusega nõutud. Teadlased oleks saanud siis analüüsida, milliseid variante jõgi välja kannab.
«Perspektiivis oleks just ühiskonnal vaja teadmist, kui palju võime oma veekogusid survestada, et nendega midagi hullu ei juhtuks. Olgem ausad, see survestamine jätkub niikuinii, ühiskond areneb, elanikkond tarbib rohkem, uued tehased tulevad varem või hiljem, ka inimeste elu peab edenema,» sõnab hüdrobioloog.
Samas on Palli kinnitusel positiivne, et pärast vaidlust teadvustatakse laiemalt Emajõe seisundit ning seda, et uurida on jätkuvalt vaja. Peale otseselt tehasega seotud küsimuste on vaja teada, palju leidub veekogudes ohtlikke aineid: ravimijääke, ravimiresistentseid mikroobe, plastosakesi... Kui vaadata nimekirja, siis on uurimisvajadus teadlase sõnul isegi hirmuäratav.
Limnoloogiakeskuse juht Olli ütleb, et eestlased ei oska varasemast eriti õppida. «Hiiumaal mässati tuuleparkide vastu, aga sellega, et meil lükatakse igal aastal ahju tonnide kaupa põlevkivi, oleme harjunud. Nõnda on ju kogu aeg olnud, aga see, et sealt tuleb saastet ja sööme oma maapinda ära, ei huvita kedagi,» märgib ta.
Merebioloog meenutab, et tehasega seotud arutelu algas kohe võitlusega selle vastu. «Ei arutletud selle üle, kuhu teha, vaid kuhu mitte teha. Kui me ise oma majandust ei arenda ja investor riske ei võta, siis seda ei tee keegi.»
See kõik paneb mereteadlast mõtlema, kas Eesti ühiskond ikka on viimase 20 aasta jooksul nii palju edenenud või ei suuda eestlased taibata, et oleme endiselt suhteliselt vaene ühiskond.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: _dumbuser_ ja 21 külalist