Parvlaev "Estonia" hukkumine

[Imre Kaas]

Homses Postimehes peaks ilmuma intervjuu Andi Meistriga, kes pole ammu sõna võtnud.

[Mati79]

Homses Postimehes peaks ilmuma intervjuu Andi Meistriga, kes pole ammu sõna võtnud.

https://leht.postimees.ee/7091564/eston ... -vaikimist

Väga tänuväärne, et ajakirjandus teemat terava hoiab. Intervjuus endas midagi kardinaalset uut pole, küll aga on tähelepanuväärne, et Meister on pigem pommiteooria poolel ja uus Discovery auk tema arvamusi ei muuda. Sündmuste arengule edaspidi kaasa elades on põnev, et mõjukamate skeptikute ring jaguneb enamvähem pooleks nii pommi- kui allveelaeva teooria vahel.

[Svejk]

Juhin tagasihoidlikut tähelepanu asjaolule, et Piht oli "pääsenutest, kuid hiljem kadunutest" kõige olulisem, kuid veel olulisem on fakt, et samal kombel kadus veel 7 inimest
(pluss üks, kes ilmutati pääsenuks, viibivaks haiglas, kuid hiljm anti välja laibana, koos vastukäivate selgituste ja asitõenditega)
Kõik päästetute nimekirjades olnud, hiljem kadund (või surma saanud) inimesed olid meeskonnaliikmed või laeval tööl.

Kapten Avo Pihti oli nähtud Saksa telekanali ZDF kahes esimeses uudistesaates, Pihti tundsid rahvusvahelise uurimiskomisjoni esimese esimehe Andi Meistri andmetel videolindilt ära Diana II laevaarst Aivar Kaur, laojuhataja Enn Lääne, kaupluse juhataja Raivo Martinson ja reisilaeva hotelli majandusjuht Tõnu Polakes.

Laevas reisijana viibinud kapten Avo Pihti nägid mitmed reisijad jagamas päästeveste. Külmutusseadmete mehaanik Andres Verro nägi Pihti laeva ahtris viimase päästepaadi juures. Ettekandja Sirje Johanson nägi kaptenit samuti tekil käsklusi jagamas ja reisijaid aitamas. Laeva ohutusabi Ervin Roden sai tekil olevalt kapten Pihtilt korralduse minna appi laevapere tüdrukutele, kes püüdsid kaheksandalt tekilt päästeparve vette lasta.Kuid laevahukust pääsenute seletuste kohaselt ei ole keegi neist näinud Avo Pihti vees, parvel, kopteris ega kaldal

Algselt olid pääsenute nimekirjas "Anne Veide" ja "? Veide". Anne oli Hannely kodune nimi ning vanemate arvates võis tüdruk öelda selle šokiseisundis. Sama päeva õhtuks olid nimekirjades juba Hanka-Hannika ja Hannely Veide. Saksamaa Spiegel TV-le rääkis laeva turvateenistuse ülem, et tunnistajate ütluste kohaselt nähti tüdrukuid enne laeva põhjaminekut tekil, sealt hüppasid nad päästeparve, kus oli juba peamehaanik Lembit Leiger ning seni päästeveste jaganud kapten Piht jõudis samale parvele ilmselt viimasena

Kaheksa inimest olid algselt päästetute nimekirjas, kuid kadusid sealt hiljem.
Kapten Avo Piht
Neljas tüürimees Kaimar Kikas
Laevaarst Viktor Bogdanov
Vanemmehaanik Lembit Leiger
Neljas mehaanik Agur Targma
Kaupluse juhataja Tiina Müür
Varieteetantsijatest õed Hannika ja Hannely Veide

[Kriku]

https://leht.postimees.ee/7091564/eston ... -vaikimist

Väga tänuväärne, et ajakirjandus teemat terava hoiab. Intervjuus endas midagi kardinaalset uut pole, küll aga on tähelepanuväärne, et Meister on pigem pommiteooria poolel

Kõige rohkem ütleb ta siiski, et ei tea, kui põhjalikult seda kontrolliti ning võimalust nimetab allpool "õhkõrnaks":

Kui visiir oli üles tõstetud, siis komisjoni esimesel istungil, mis toimus Soomes, ütles Kari Lehtola: «Ma lõikasin visiiri küljest tükid, juhul kui on tarvis neid analüüsida, lõhkeainete jälgi otsida.» Ta tegi seda igaks juhuks. Rohkem see teema päevakorda ei tulnud, sest laeva lõhkamine on isegi sõjaajal kuritegu, rääkimata rahu ajal. [...]

Kas Kari Lehtola tegi visiiritükkidele lõhkeaine proovid ära?

Ma oleksin tahtnud seda tema käest nelja silma all küsida, aga seda vestlust ei toimunud, sest mul lihtsalt sai hing täis ja ma läksin komisjonist varem ära.

Mina ei arva midagi, sest insenerikutse ei luba mul midagi arvata, ma opereerin tõsiasjadega.

Ma ei vaidlusta lõppraporti otsust, et laev hukkus selle tõttu, et visiir kukkus eest ära. Laeva kaadumise pilt kinnitab seda. Küsimus on, kas selle juures võis olla kellegi abistav käsi. Puhas oletus: kui kellelgi tekkis soov kolmas last põhja lasta, siis tõenäoliselt polnud tema eesmärk laevameeskonna huku peale minna. Kui laev läheks ümber [Estonia hukkumise kohas] Utö saare lähedal, viidaks rahvas päästepaatidega Utöle ja kogu lugu. Seda, et laev läheb ümber nii, et keegi enam välja ei pääse, ei oodanud keegi. Visiirist oli teada, et kui vesi pääseb tekile, siis laev läheb ümber, kuid sellist kogemust polnud. Selline õhkõrn võimalus on.

Sellest, miks kokkupõrge allveelaevaga jama on:

Nüüd on Rootsi ajakirjanikud Estoniale sukeldudes leidnud laevavrakist augu. Kas teie olete näinud sellest laevaküljest 1994. aastal salvestatud videomaterjali?

Mina ütlen, et tuukrid otsisid toona vraki kogu nähtava pinna toll-tollilt läbi. Seal ei olnud ühtegi auku. Tuukrid ei raporteerinud mitte ühestki august. On kaks võimalust, kas tunnistada Rootsi tuukrifirma, kes oma maine eest seisab, täielikuks petturiks, kes pumpas riigilt raha välja, või ütelda, et auk tekkis hiljem. Mind huvitabki, millal see auk tekkis.

Millal ta siis tekkida võis?

Nüüd tuleb sinna alla saata tuukrid, Rootsi, Soome ja Eesti meeskond, kes vaatavad selle prao üle. Millal see pragu on sinna lõigatud? On see lõhatud või lõigatud? Mina ei arva midagi, sest insenerikutse ei luba mul midagi arvata, ma opereerin tõsiasjadega.

[2005–2009 Estonia huku uurimiskomisjoni juhtinud] Margus Kurm rääkis nüüd seda, et oli kokkupõrge allveelaevaga, et see lõi laeva viltu ja laine lõi visiiri eest ära. Öelda võib igasuguseid asju.

Allveelaevaga kokkupõrget teie ei usu?

Ei. See oleks maailma ajaloos esimene kord, kus üks laev sõidab teisele sisse ja roolikambris laevaohvitserid ei tunne, et neile külje pealt sisse sõidetakse. Kui selline auk oleks olnud hukkumise hetkel, oleks see surmkindlalt teada olnud. Kuidas meeskond seda kokkupõrget ei tundnud? Ohvitserid komandosillal? Keegi ei maininud kokkupõrget poole sõnagagi.

Olete veendunud, et laev oli toona üleni terve?

Olen näinud kõiki neid videoid. Sellel laeval polnud mingisugust auku.

Teine asi, mõelge korraks ette. Kelle allveelaev see siis oli? Kas rootslased eskortisid salajast pakki allveelaevaga? Oli see Venemaa allveelaev, mis luuras seal ja sõitis külje pealt sisse? On palju lihtsamaid viise laeva põhja lasta kui hakata teda rammima, mille tulemusena saab allveelaev ise kannatada.

[Svejk]

Mitte et see ei oleks siit kordades läbi käinud, aga kordamine on tarkuse ema.

[Kriku]

Kokkuvõtteks, veel üks hoiatav näide, miks niisugune emotsionaalne tagasiastumine halb on. Tagantjärele möönab ta intervjuus isegi, et õiget põhjust nagu polnudki. Panus jäi aga poolikuks ning vastamata küsimused ei anna aastakümneid hiljem talle endalegi rahu.

Tagasi astumine polnud eesmärgipärane

[Kriku]

See on huvitavam.

Operatsioon Estonia: kuidas lahendada laevahuku saladus.
Oliver Kund, Kärt Anvelt

Riigisekretär Taimar Peterkopil on käsil kibedad päevad. Ta peab valitud nõunikega käima lükkama parvlaev Estonia vraki uue uurimise, ilma et see tabaks valusalt mõnd sise- või välispoliitilist kari.

Eesti plaan on panna kokku projektimeeskond, kuhu kuuluks hulk valdkonna eksperte: tuukrid, insenerid, mereteadlased. Nad peavad suutma juba planeerimisfaasis veealust olukorda ette näha. Seejärel peavad nad operatsiooni tehniliselt välja töötama – kes kuhu liiguvad, mida täpselt ja miks uurima hakatakse. Seejärel minnakse plaani Soome ja Rootsiga läbi rääkima.

Praegu otsitakse töögrupile juhti. Töö on täiskohaga ja eeldused on kolossaalsed. Väljavalitu peaks olema niihästi mere- või laevandusekspert, jurist, välispoliitiliselt pädev, tugev administraator kui ka arenenud empaatiavõimega. „Sellist inimest ei ole. Aga peame sellele kirjeldusele võimalikult lähedale saama,” tunnistab Peterkop. Esimene ring kandidaate on juba läbi käidud, aga tulutult. Nüüd ringi laiendatakse.

Punase templiga mappi valmis uurimis- ega ajaplaaniga riigikantseleil praegu pole. See tuleb koostöös ekspertide ja teadlastega alles luua. Plaani lähtekoht on neljaeesmärgiline kava, mille valitsus koostas. Tuleb tuvastada, kuidas on vrakk 26 aastaga merepõhjas liikunud. Kaardistada merepõhi vahetult vraki all ja lähistel. Leida ja dokumenteerida kõik kerekahjustused. Lõpuks tuleb modelleerida, kuidas augud tekkisid ja mis roll – kui üldse – oli neil katastroofis.

Soome ja Rootsiga tuleb alles kokku leppida, mis tasemeni uurimist poliitiliselt juhitakse. Samuti selles, kas uurimisgrupp tuleb rahvusvaheline või hakkavad igas riigis andmeid analüüsima eraldi meeskonnad. Praegu teeb iga riik veel kodutööd: naaberriikides rehkendatakse, mida teha hauarahuseadusega ja milline nende asutus hakkab uurimisse panustama.

Riigikantseleis mõistetakse, et riske on tohutult. Sisepoliitiliselt tuleks vältida, et uurimine politiseeritaks. Välispoliitilist vaekaussi võivad kõigutada uued vandenõuteooriad, mis võivad kahandada riikidevahelist usaldust. Arvestama peab omaste ja pääsenute tunnetega. Osa omakseid on juhtunuga rahu teinud ega nõua uut sukeldumist. „Need inimesed on olukorraga leppinud, aga me tirime haava uuesti lahti. Aga muud võimalust pole,” ütleb Peterkop.

Mitu asja on juba otsustatud. Hukkunute Estonialt üles toomine mandaati ei kuulu. Kui võimalik, tahetakse tõde välja selgitada vrakki sisenemata. Kui uurimiskomisjoni arvates tuleb siseneda, eeldab see kõigepealt seaduste muutmist. Rootsi seadused võimaldavad praegu vrakile sukelduda üksnes keskkonnakaitse eesmärkidel või selleks, et katta vrakk betooniga. „Seetõttu võib puhtpraktiliselt uurimise algus välja näha nii, et kõigepealt teeme esimesed tööd robotitega,” märgib Peterkop.

Eesti on küll selgeks teinud, et töödel saaks kasutada PPA piirivalvelaeva Kapten Kurvits ja veeteede ameti hüdrograafialaeva Jakob Prei, ent tegelikud uurimistööd tehakse lähtudes tehnikast, mis annab järeldusteks kõige parema andmestiku. Kuna tõe väljaselgitamiseks ei tule teist katset, rakendatakse kohe parimaid vahendeid, mis kätte saab, kas Eestist või mujalt. Eesmärk on tagada, et küsitavusi jääks õhku võimalikult vähe. Näiteks on teada, et riikidel on tugev teadus- ja modelleerimiskompetents, aga näiteks tuukrid tuleb paratamatult erafirmalt sisse osta.

Neli etappi vee all

Estonia uue uurimise esimeste faaside kohta on kõik Eesti Päevalehte konsulteerinud eksperdid ühel arvamusel.

Esiteks tuleb hukupaik kaardistada laeva külge paigutatud lehtsonari ja järelveetava külgsonariga. Uuring võtab kohapeal pool tundi, seda ei takista sügistalvine meri ega ilmaolud. Sonarivõime on Eestilgi. Tulemus on kõrgusmõõtudega põhjapilt, mille projektimeeskond saab järgmiste sammude planeerimiseks aluseks võtta. Pildilt on näha vraki täpne paiknemine ja asend, merepõhjas olevad laevaosad ja pinnavormide kõrgused – sisuliselt maakaart.

Seejärel saadetaks vraki juurde allveerobot ROV. Esmalt filmiks see väljast tervet vrakki ja lähistel asuvat aluspinda. Seejärel skannitaks kogu laev üle viisil, mis võimaldab luua kerest 3D fotogrammeetrilise mudeli. Kui kasutada tänapäeva tipptehnikat, näeb sellelt metalli paindeid ja kriimustusi millimeetri täpsusega (vt lisalugu). Sellist tehnikat ja valgustusseadmeid kandev ROV kaalub üle tonni ja Eesti riigil sellist ei ole.

„Mõnevõrra keeruliseks teeb asja see, et kõige rohkem huvitab meid just see merepõhja osa, mis on laeva vahetus läheduses, kuhu ROV-il võib olla keeruline pääseda,” sõnab TTÜ vanemteadur ja laevaehituse doktor Kristjan Tabri. See tähendab, et kohtades, kuhu robot ei mahu, või kui laevast on vaja lõigata materjali katsekeha, tuleb kasutada tuukreid. Nood võivad olla asendamatud ka siis, kui kere kahjustusi tuleb mingil põhjusel seestpoolt filmida või mõõta. Eesti ühe kogenuma tuukri, Archaeology Team OÜ juhi Rait Küti arvates võiks kereaukudele laskuda kaks tuukrit, kellest üks filmib ja teine valgustab. Tuukritel on ROV-i ees eelis, sest nad saavad teha tõendituvastust, mis on vajaduse korral hiljem kohtusaalis vettpidav. „Tuleb vaadata, kas on rebenemisi metalli pinnal, kas on tegu lõikepinnaga, milline on korrodeerumistase – kas rebend on tekkinud laeva uppumise ajal või hiljem,” selgitab Kütt. Metalli paine ja kriimud mõõdetaks markerite abil ja mudeldataks.

Tuukrite kasutamist mõjutab ilm. Sobivaim oleks tööd teha mais-juunis, kui Läänemere keskmised veekihid on soojenenud. Eelistatav oleks kasutada autonoomseid tuukreid, kes saaksid kere juures tööd teha korraga pool tundi, aga oleksid üks operatsiooni odavamaid lülisid. Saturatsioonituukrid ehk voolikuga seotud tuukrid saaksid objektil olla kauem, ent vajavad tööks kallist baaslaeva ja pikka ettevalmistusaega. „Tegelikult oleks tark praegu eeluuringuid teha, kogu talv materjali analüüsida, teha väga hea 3D-mudel. Külmaga on hea teha, heljumit on vähem, sonar näeb paremini põhja. Siis minna alla ROV-iga ja mais-juunis tuukritega,” pakub Kütt.

Tabri sõnul sellega veealune töö veel ei lõpe. Isegi kui merepõhi filmitakse ja kaardistatakse, on vaja määrata selle kõvadus. Üksnes nii saab hinnata, milliseid vigastusi võis selline põhi laevale tekitada. Selleks tuleb pinnast puurida ja proov üles tuua. „Kui põhi on piisava täpsusega skaneeritud, ei ole sellest arvutusmudeli tegemine enam väga suur töö, eriti kui tegemist on väga kõva merepõhjaga. Pehmem põhi eeldab mõnevõrra keerulisemat mudelit,” lausub Tabri. „Eeldades, et põhja skannimine toimub lähiajal ja meil on ligipääs laeva joonistele, oleks realistlik, et esimesed arvutustulemused on olemas ligikaudu aasta pärast.” Teaduste akadeemia president ja mereteadlane Tarmo Soomere ütleb, et suurte kivide olemasolu põhjasetete pinnal ei ole Läänemere põhjas päris tavaline, sest pidevalt settib põhja peent materjali, kiirusega millimeeter kuni sentimeeter aastas. Kuna protsess on kestnud tuhandeid aastaid, on suur osa merepõhjast kaetud suhteliselt paksu ja ühtlase setete kihiga. Mõte leida sealt kivi ei ole päris igapäevane, kuid välistada seda ei saa.

Eraldi küsimus on Estonia vraki asendimuutus. Soomere sõnul esineb meres siselaineid, mis levivad peamiselt paikades, kus vee tihedus muutub kiiresti. „Kui juhtub, et Estonia on jäänud kohta, kus need lained saavad murduda, siis on seal võimalikud suured veekiirused, 20–40 cm sekundis. Superujuja ujub meeter sekundis. See on selline vee kiirus, mis võib suurt laeva mööda põhja nühkida,” arutleb Soomere. Tänavu juunis ilmus Tarmo Soomere ja ta rahvusvaheliste kolleegide värske teadusartikkel, milles mudeldati arvutuslikult Läänemere maksimaalsed põhjalähedased kiirused. Kui Rootsi rannikul on merepõhi uinutavalt rahulik, siis Utö saare kandis, piki Ahvenamaa lõunaserva on kord viie aasta jooksul võimalikud hirmuäratavad põhjakiirused, meeter sekundis. Soomere arvates tuleks nüüd Estonia vrakist mõnesaja meetri kaugusele paigaldada vee siselainete mõõtur, mis oleks põhjas kuus kuud. Andmestikku ja Estonia küljepindala arvestades saaks seejärel mudeldada, millised jõud on vrakile veerandsajandi vältel mõjunud ja kui palju said need rebendi tekkes rolli mängida.

TTÜ teaduri Kristjan Tabri sõnul tekib uurimisse veel üks etapp, juhul kui kahjustusel peaksid ilmnema veepealse kokkupõrke tunnused. Sel juhul on kõige keerulisem tekitada allveelaevade valimit ja nende andmeid koguda. Kui need on käes, saab luua 3D-mudelid ja imiteerida võimalikke kokkupõrkestsenaariume. Selles on eestlased väga head, nagu ollakse ka naaberriikides. „Laboritingimustes tehtud katseid, kus näiteks surutakse mingi keha läbi laeva küljekonstruktsiooni, suudame numbriliselt imiteerida 85–90% täpsusega,” märgib Tabri. See tähendab, et olgu ava milline tahes, lahtiseks asi uurimise lõpuks ei jää. Tabri sõnul soovitas ta riigikantseleile, et uurimise läbipaistvuseks võiks andmed koguda ühtselt, ent neid peaks analüüsima mitme riigi uurimismeeskonnad. Seejärel võrreldaks, kas nad jõuavad mudeldades samale tulemusele. Soomere sõnul on ta oma jah-sõna uurimises osalemiseks andnud. „Ma pean seda lausa oma moraalseks kohustuseks,” rõhutab ta.

Rootsi on ettevaatlik

Enim vandenõuteooriaid kütab küsimus, kas riigid jõuavad uue uurimise üksikasjades kokkuleppele või hakkab mõni osaline mõnd uurimise etappi vetostama.

8. oktoobril saatis välisminister Urmas Reinsalu valitsuse neljaeesmärgilise kava Rootsi. Kiri sedastas, et Eesti hakkab lipuriigina tõe väljaselgitamist juhtima, loodab koostööle ja soovib töid alustada niipea kui võimalik. Selleks tuleks Rootsil kõigepealt määrata uurimise kontaktisik. Meedia haaras kirjast piltlikult öeldes veel enne, kui Rootsi valitsus jõudis selle avada. Vastamise enda peale võtnud siseminister Mikael Damberg selgitas Reinsalule esiti, et sooviks arutada ka võimalikke alternatiive, mis ei rikuks hauarahulepingut.

Läinud kolmapäevaks oli Damberg juba kindlasõnalisem. Ta lubas rahvusringhäälingu SVT otse-eetris, et vrakiaugu uurimine tuleb kindlasti. Esmalt tahaks ta enda sõnul ära oodata kolme riigi ohutusjuurdluskeskuste arvamused uue sukeldumise vajalikkuse kohta. Niisuguse otsuse saabudes muudaks Rootsi tema sõnul nii sukeldumisi keelavat hauarahuseadust kui ka rahvusvahelist lepingut. Juba praegu pooldavad tühistamist kolm parlamendierakonda ehk 154 liiget 349-st. Ent Dambergil tuleb enda seatud eeltingimust omajagu oodata. Eesti ohutusjuurdluse keskuse juhi Jens Haugi sõnul käib keskustes praegu eelhindamine, kas Discovery salvestusmeeskonna avastatu muudab märgatavalt kolme riigi ametlikus juurdlusraportis esile toodud Estonia uppumise põhjusi. Töö võib võtta mitu kuud.

Kõik asjaomased riigid on väljendanud selget toetust selgitamaks välja, kuidas need augud laeva tekkisid. Juhul kui uued faktid muudavad toonased järeldused valeks, avatakse uurimine taas. Keskused vaatlevad katastroofi laevaohutuse seisukohast ja on valitsustest sõltumatud. Seetõttu ütleb Haug, et keskuste analüüs pole tegelikult seotud poliitikute otsusega asja eraldi uurida. „Me oleme nii väikesed võllid, et see, mida riigikantselei otsustab, ei ole meie mõjutada,” märgib ta.

Eestis uurimise ettevalmistust juhtiv riigisekretär Taimar Peterkop ei usu, et uurimine võiks diplomaatiliste erimeelsuste tõttu sumbuda. „Ma ei pea seda tõenäoliseks, sest kõik asjaomased riigid on väljendanud selget toetust selgitamaks välja, kuidas need augud laeva tekkisid,” lausub Peterkop. Tema sõnul on uurimise baashügieen, et kõik pääseksid ligi kogu infole. Riigikantselei ei välista, et avatuse tagamiseks võib osa ees ootavat veealust uurimistööd ajakirjanduses üle kanda. See aga eeldab, et info varustataks eksperdi selgitustega ja toimuv ei tekitaks omastele uusi haavu.

SUURE OSA ESTONIA UURIMISTÖÖD SAAKS TEHA ROBOT

Kui Eesti, Rootsi ja Soome saavad kokkuleppele Estonia lisauurimiseks seoses hiljuti linastunud dokumentaalfilmis tutvustatud uute leidudega, poleks põhjalike andmete saamiseks vaja vraki juurde saata tuukreid. Töö saaks tehtud paljudes maailma ettevõtetes igapäevakasutuses oleva tehnikaga – eeskätt kaugjuhitava allveeroboti ehk ROV-iga –, mis annab täieliku video- ja 3D pildi kogu vrakist.

Eesti ettevõtetest on sellise tehnikaga pikk praktika ESC-l, mis teeb veealuseid uurimistöid üle maailma. Ka praegu on neil Euroopas eri kohtades väljas seitse laeva koos sukeldumismeeskonnaga. ESC allveetööde projektijuht Madis Madalik ei saa konfidentsiaalsuslepingute tõttu detailselt rääkida aastate jooksul tehtud töödest, ent praegu on nende peamine töösuund merepõhjas asuvate lõhkekehade leidmine ja kahjutuks tegemine. Lõhkekehi otsitakse 15 meetri sügavuselt, kusjuures tihtipeale on need kolmemeetrise mudakihi all. Kuid kui magnetomeetriuuring on näidanud metallikogumit, mis teoreetiliselt peaks vastama mingisuguse lõhkekeha mõõtmetele, lähevad ESC tuukrid alla ja teevad töö ära. „Vahel on mingis kohas odavam ja kasulikum enne lasta üle sõita ROV-l ja alles siis saata tuukrid. Meie jaoks on ROV iga päev kasutatav tööriist,” selgitas Madalik.

Just ROV-iga (kaugjuhtimisega veealune sõiduk) saaks uurida põhjalikult ka Estonia vrakki. Samuti kasutasid ROV-d Rootsi dokumentaalfilmi tegijad, ent kui nende aparaadi jaksab sülle võtta, siis professionaalseteks allveeuuringuteks kasutatav ROV on inimesekõrgune ja kaalub 1100 kg. See suudab kiirelt pinnad puhastada, kasutades nii harjakesi kui ka veesurvet. Seejärel saab „käppadega” võtta metalli-, kivimite-või värviproovid – mida parasjagu tarvis. Vajaduse korral lükkavad robotkäed eemale kivid ja kui on tarvis metallitükk üles tuua, teeb masin ka seda. „Vajadust selleks poleks, sest me saame vajaliku kihi kraapida metalli pealt. Eesmärk on ju teada saada, mis selle augu põhjustas. Pinna peal peavad järelikult olema kivimi või mõne teise metalli jäägid.”

Masinale saab paigaldada kaamera, aga mis eriti oluline, ROV-le paigaldatav lasersonar toodab 3D mudeli objektist, mida see on uurima saadetud. Operaator töötab laeval ja saadab alla n-ö tööjuhiseid.

Filmimine võtaks paar päeva

„Kui dokumentaalfilm välja tuli, tekitas see suurt furoori. Enne polnud laevale korralikult ligipääsu, nüüd oli siis välja tulnud koht, kus oli näha auku. Suhteliselt kiiresti tekkis üleüldine foon, et Estonia vrakile peaks kohe ja kiiresti sukelduma. Meie teeme samalaadseid töid maailma suurtele ettevõtetele, meil on kompetentsi. Meile tundub ebaharilik, miks hakata kohe saatma sinna tuukreid ilma plaani ja kindlate juhisteta, mida tahetakse tuukreid alla saates saavutada,” rääkis Madalik. Ta märkis, et praeguse seisuga pole see hädaolukord, kus info tuleb saada eriti kiiresti.

Seetõttu, nagu arvas kümneid sääraseid veealuseid töid koordineerinud Madalik, peaks uurimine olema üles ehitatud tehnikale ja seda tuleks äärmiselt põhjalikult planeerida. Nagu spetsialistid viitavad, säästab iga tund paremini planeerimist vee all minuteid ja need minutid on äärmiselt olulised. ESC poole Eesti riik otseselt pöördunud pole, küll aga on nende valmisolekut kuluaarides kombatud. „Oleme välja käinud, et alustama peaks esmalt kogu vraki täisulatuses üles filmimisest. See pole meeletu töö. Kui seda täpselt planeerida, kulub üks-kaks päeva,” sõnas Madalik.

Alustama peaks esmalt kogu vraki täisulatuses üles filmimisest. See pole meeletu töö. Sellele järgneks 3D mudeli loomine.

Kuid enne vraki filmimist ja seejärel 3D mudeli loomist tuleb ära teha suur töö. „70% ongi eeltöö maismaal, 30% on see, mis toimub vee all. Olgu see siis filmimise, 3D mudeli või tuukritööde tegemine,” selgitas Madalik. „See töö ei käi nii, nagu oli näha dokumentaalfilmist, kus mindi lihtsalt kättesaadava väikese ROV mudeliga alla. Kui me räägime professionaalsest töötegemisest, siis me räägime laevast, mis hoiab end ise kinni positsioonil, millega on võimalik pärast tekitada veealused GPS-koordinaadid. Uurijatele on äärmiselt oluline kogu see info, kus täpselt ROV seal vee all ühe või teise kaadri tegi. See hoiab ära edasised võimalikud vaidlused,” selgitas Madalik töö omapära.

Niisiis, üks asi on kogu vrakki filmida, teine asi lasersonari tehtav 3D mudel. Üks annab täpse pildi filmi kujul, mis omakorda annab võimaluse koostada sukeldumisülesanne. See info annab teadmise, mille alusel võtta detailne hinnapakkumine. „Kui me räägime efektiivsest tuukritööst, siis me räägime saturatsioonituukritest, kes elavad kuu aega kapslis, sukelduvad ja kasutavad tööaega efektiivselt. Kui räägitakse detailse töö tegemisest ja kere lõikamisest, siis see võtab tunde. Aga et tuuker saaks olla põhjas kolm-neli tundi ja teha ka efektiivset tööd, see eeldab äärmiselt põhjalikku ettevalmistust,” kirjeldas Madalik.

Saturatsioonituukreid kasutada on väga kallis, 200 000–250 000 eurot päev. See hõlmab laeva ja mitut tuukrimeeskonda. „Pole midagi teha, praegu see hind selline on. Ja hinna määrab peale töö ohtlikkuse ka sellist tööd tegevate tuukrite suur vajadus üle maailma. Õli, gaas, tuuleturbiinid – kogu seda tööd tehakse sügavustes, kus tavatuukrid on mängust väljas. Samuti nõuab väga pikka planeerimist spetsiaalse laeva saamine. Neid laevu pole maailmas selles mõttes nii palju, et täna tellid ja homme saad.”

Kuid nagu Madalik ütleb, siis Estoniast ja seda ümbritsevast merepõhjast pildi ette saamiseks pole tingimata vaja kasutada tuukreid. „Teisalt ei ürita ma ka seda öelda, et tuukreid ei peaks saatma. Kui räägime laiemas pildis, kuidas käivad hooldustööd objektidel, siis esimese osa teeb ROV. Juhtmeid ja kontrollpaneele see kätte ei saa, selle töö teeb tuuker. Otsus, kuidas edasi, tulebki ROV pildi pealt. Aga kui hästi läheb, siis teeb ROV 100% kogu välistööd,” kinnitas Madalik.

Mudel millimeetri täpsusega

ROV-l olev lasersonar suudab laeva mudeldada millimeetri täpsusega. Sonar saadab eri punktidest saadud pildi üles ning reaalajas on võimalik jälgida, mida aparaat parasjagu näeb. Sügavus siin oluline pole. ROV, mida kasutab ESC, suudab tööd teha 2500 meetri sügavuses. Estonia lebab 80 meetri sügavusel. Madalik näitlikustab oma juttu videoga lasersonari abiga üles võetud vanast USA mereväelaevast, detailirohkus on hämmastav.

Kogu vraki ja põhja filmimine annab pildi, mis näitab Madaliku sõnul lihtsalt seda, millistest huvipunktidest tahavad uurijad 3D mudeleid ning milliseid filmitaks detailsemalt ja mitme nurga alt. Variante vrakkide, sealjuures Estonia uurimiseks, on mitu. Näiteks kas 3D mudel tehakse vaid vigastatud kohtadest või ka muudest osadest. „Tehniline võime on lihtne: pilt, mille võtame sügavusest, tuleb meile laeva ja selle saab voogedastada live’s kõigile, kes seda pilti nägema peavad või näha tahavad,” ütles Madalik.

Laeva tulev ja sealt voogedastuse kaudu edastatav esmane pilt on 720-piksline, 4K pilt salvestub all masinas. Seega saab tehniline komisjon vajaduse korral reaalajas operatiivselt anda uusi tööülesandeid: vaadake veel seda nurka, filmige teist kohta detailsemalt, keerake ROV-d vasakule-paremale, puhastage see koht ja võtke proov. Kui tellija soovib, mudeldatakse peale vraki ka merepõhi ja kõik seal asuvad kivid. Saadud 3D mudeleid on võimalik keerata ja millimeetri täpsusega uurida, millises seisukorras on laevakere augud või merepõhjas olevad kivid. See annab omakorda võimaluse öelda, mis laevakere augud põhjustas. „Meie pole need, kes ütlevad, kas see oli kivi, allveelaev või midagi muud. Meie oleme tehnilised inimesed ega hakka laevahuku või laevaehituse tehnilisteks ekspertideks. Ütleme: palun, siin on teie mudelid – laevast, merepõhjast, kividest – ja nüüd saate teie öelda, mis seal juhtus,” rääkis Madalik.

Kui näiteks ESC palgataks Estoniat uurima, kujutleks Madalik asja nii, et tööga tegeleks rahvusvaheline konsortsium. ESC-s töid tegeva ROV controller’id on sakslased, ROV operaator tuleks Šotimaalt, 3D mudeli jaoks kasutatav tehnika Kanadast, aga seda juhivad omakorda inglased. „Meie meeskond oleks nimelt tehtud hästi rahvusvaheliseks, mis tähendab seda, et igas valdkonnas kasutaksime me ainult kõige kõvemaid spetsialiste. Muidugi tähendab see, et igal hinnalipikul on pisike lisa, aga seal ei teki pärast seda momenti, et keegi saaks näidata näpuga, et see vend ei tea, mida ta teeb. Nad on lihtsalt parimad.” Meeskonna rahvusvahelisus tagaks ka neutraalsuse – keegi ei saaks näpuga näidata, et ühel või teisel oli see või teine poliitiline huvi.

Töö jääks ilmselt järgmisse aastasse

Sellel aastal töid aga suure tõenäosusega teha ei jõuaks. Nagu öeldud, eeltöö ehk ettevalmistused võtavad 70% aega. Dokumentatsioon peab olema äärmiselt täpne. Peale tellija detailsete tööülesannete püstitamise selleni välja, mida alt soovitakse ja mida teha tahetakse, kaardistab ka töövõtja need ise veelgi detailsemalt. Ka kõige lihtsamate sukeldumisülesannete dokumendimapis on vähemalt 140 lehekülge. „Meie saaksime oma roboti üle ääre tõsta suhteliselt kiiresti, kuid kõik meie praegused partnerid on öelnud, et ei usu, et see sellel aastal võimalik oleks.”

Ilmastik siin väga paljut ei mõjuta – 80 meetri sügavuses viibijal pole aimugi, mis üleval toimub. Ainus tingimus on, et laev, kust ROV-d suunatakse, suudaks ühe koha peal püsida. Tegemist on DP või DP2 tüüpi laevadega (arvuti juhitav süsteem hoiab automaatselt laeva etteantud koha peal selle enda sõukruvide ja põtkurite abiga. Laevas on hulk sensoreid nii tuule, lainekõrguse kui ka hoovuste mõõtmiseks). Ka Eestis on selline laev olemas – Botnica, mis praegu teeb töid Kanada lähistel. Eriti keerulistes ilmastikutingimustes, näiteks Põhja-Jäämeres töid tegevate laevade päevahind küündib 100 000–150 000 euroni.

Kui töö tellijad tahavad ikkagi minna laeva sisemusse, saab ka seda teha. Madalik ei näe sellel aga mõtet, sest dokumentaalfilmis esitatud uued avastused, mille tõttu tahetaksegi uut uurimist alustada, on edukalt väljast vaadeldavad, mõõdetavad ja kaardistatavad. „Arvan, et rootslased poleks vastu välisele vaatlusele ja kaardistamisele, küll aga sellele, et laev puistataks otsast lõpuni läbi,” sõnas Madalik. Kuid kui tuukrid saadetakski autodekile, siis tuleb seegi eelkaardistada: kuidas sinna pääseb, kas mahub läbi, millist aparatuuri on pääsu avamiseks. Tööklassi ROV laeva sisse ei mahuks, selleks kasutataks väikest, hästi manööverdatavat ROV-d. Sellise masina kaotsiminekust poleks ka nii kahju, aastate jooksul on eri ettevõtetel neid küll ja küll kaduma jäänud.

Ent siiski – kui valitsus homme ütleb, et mindagu ja tehtagu töö ära, siis kui kiiresti jõutaks pihta hakata? „Kui täpsed tööülesanded on antud, siis hiljemalt kuu aja pärast suudaksime alustada. Esimesel kahel päeval katsetaksime tehnikat ja seejärel läheks tööks.”

Siseminister Mart Helme on rääkinud, et Estonia uurimine võiks maksma minna kuni 20 miljonit eurot, ESC meeskond tõmbab selle summa aga mitu korda väiksemaks. Kui laev saadakse normaalsetel tingimustel (kui tegemist pole eespool viidatud äärmuslikes oludes töötavate laevadega) ja uurimistööd merel võtavad aega umbes viis päeva, siis võiks operatsiooni kogumaksumus Madaliku hinnangul olla miljon, maksimaalselt 1,5 miljonit eurot.

[Kriku]

Lõpparuande kaks lisa millele siin viidati ei ole midagi uut. Kõige paremini iseloomustabki neid arvutusi mudelkatsetustes aruande enda hinnang -

Vöörile mõjuvate löökkoormuste mittelineaarse ja juhusliku iseloomu tõttu tuleb jõudude mõõdetud absoluutväärtustesse suhtuda ettevaatusega. Väikesed muutused nii laeva vööri ja lainete omavahelises asendis kui ka laine profiilis põhjustasid väga erinevaid koormusi. Lõpparuanne Lk 145 III tulp.

Vöörivisiiri ja -rambi purunemise kulgemises on samalaadne hinnang -

Mitmed ebamäärasused teevad detailsed arvutused võimatuks.
Lihtsustatud eeldustest lähtuvad arvutused näitavad siiski, et selline sündmuste kulg on tõenäoline. Lõpparuanne Lk 170 III tulp.

Sellised arvutused ei saagi olla tõend, et kõik just niimoodi juhtus. Küll aga on need tõend, et kõik võis asjaoludest lähtuvates avarates veapiirides nii juhtuda: st. ei ole alust välistada visiiri eraldumist & rambi avanemist loomuliku kulumise, metalli väsimise, kehva hoolduse ning raskete ilmastikutingimuste koosmõjus. Laeva ehitaja tahaks aga mõistetavatel põhjustel öelda, et see polnud kuidagimoodi võimalik.

Lõpparuandes ära toodud versioon on kõige lihtsam seletus juhtunule ning seega eelduslikult kõige tõenäolisem, aga muud liiki tõendid võivad seda arvutuste teel saadud hinnangut loomulikult muuta.

[Mati79]

Olete veendunud, et laev oli toona üleni terve?

Olen näinud kõiki neid videoid. Sellel laeval polnud mingisugust auku.

See on nüüd üllatav väide ja siin peaks ühtteist täpsustama. Kurmil on samuti need videod olemas ja seal on kaamera ajatempli põhjal näha, et 5-10min juppe on välja lõigatud parema parda filmimisel.
Kas Meister oli tõesti ainus, kellel õnnestus ilma lõikamata videosid näha, või ta lihtsalt ei saanud aru, et need on lõigatud?

[Kriku]

Kas Meister oli tõesti ainus, kellel õnnestus ilma lõikamata videosid näha, või ta lihtsalt ei saanud aru, et need on lõigatud?

Ei usu, et ta ainus oli. Ju ikka komisjon neid koos vaatas.

Kui hakata väitma, et ta ei saanud aru, et videoid oli lõigutud, siis võiks sama hästi öelda, et ta ei saanud mitte millestki aru ning pole mõtet teda edaspidi tsiteerida...

---

5 teemas varem öeldut kordavat postitust koos kommentaariga eemaldatud.

[Mati79]

Kas Meister oli tõesti ainus, kellel õnnestus ilma lõikamata videosid näha, või ta lihtsalt ei saanud aru, et need on lõigatud?

Ei usu, et ta ainus oli. Ju ikka komisjon neid koos vaatas.

Kui hakata väitma, et ta ei saanud aru, et videoid oli lõigutud, siis võiks sama hästi öelda, et ta ei saanud mitte millestki aru ning pole mõtet teda edaspidi tsiteerida...

1. Ok, 70 tundi materjali, komisjon vaatas need läbi, auku ei näinud.
2. Hiljem lõigatakse parema parda videodest mitmeid lõike välja.
3. Kurmile edastatakse need videod lõigatud kujul.

Kui kõik oli korras, siis milleks oli vaja just selles kõige olulisemas kohas videosid lõigata?
Kui kõik oli korras, siis miks ei tuldud nende algsete videodega välja Bengmarki, Rabe, Evertssoni tunnistuste ja uurimuste järgselt?

[Kriku]

Sama hästi kui väita, et Meister & tema komisjon ei saanud aru, et videoid oli lõigutud, võiks väita, et Kurm & tema komisjon (või Kurm üksi?) eksis, arvates, et videoid oli lõigutud.

Siin teemas on minu arvates kõige usutavam seletus juba kõlanud. Kurmile mängiti infooperatsiooni käigus ette materjal, mis viiks teda arvamusele, et toimus kokkupõrge allveelaevaga, et diskrediteerida nii teda ennast kui tema katset asja uurida: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 80#p636680

[Mati79]

et Kurm & tema komisjon (või Kurm üksi?) eksis, arvates, et videoid oli lõigutud.

Nüüd läheb juba päris jaburaks. Väita, et Kurm video üleval servas jooksvaid kellaaja numbreid ei tunne...

Siin teemas on minu arvates kõige usutavam seletus juba kõlanud. Kurmile mängiti infooperatsiooni käigus ette materjal, mis viiks teda arvamusele, et toimus kokkupõrge allveelaevaga, et diskrediteerida nii teda ennast kui tema katset asja uurida: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 80#p636680

Siin jookseb loogika kuskilt risti. Kurmi sai ju lõigatud Rockwateri tuukri videod kätte kümmekond aastat tagasi. Allveelaeva versiooni hakkas ta rääkima nüüd peale Discovery avastusi.

[Kriku]

et Kurm & tema komisjon (või Kurm üksi?) eksis, arvates, et videoid oli lõigutud.

Nüüd läheb juba päris jaburaks. Väita, et Kurm video üleval servas jooksvaid kellaaja numbreid ei tunne...

Mitte jaburam väitest, et Meister neid ei tunne.

Kurmi sai ju lõigatud Rockwateri tuukri videod kätte kümmekond aastat tagasi. Allveelaeva versiooni hakkas ta rääkima nüüd peale Discovery avastusi.

Nojah, varem ta tõesti vist räägib ainult võimalikust august, mitte allveelaevast. Miks ta nüüd, kui mingi auk leidus, äkki allvelaeva pardale hüppas, on raske öelda

[Lemet]

Allveelaeva versiooni hakkas ta rääkima nüüd peale Discovery avastusi.

Mäletamist mööda oli see ikka juba kohe teemaks.