Jäägritest on siis lisaks Raidi (2010), Muuli (2012), Kaasi (2013) ja eelkirjutaja mainitud Lembit Kolgi raamatule ilmunud hulga ajaloolisi dokumente esmakordselt avaldav "Läänemaa vabatahtlike jäägerkompanii" (2016), Tiit Merenäki ja Jaak Mosina sulest. Mõnedele siin eelpoolmainitud väidetele on selles raamatus järgmisi vastuväiteid/täpsustusi:
lk 236:
12.10.1994 Rahva Hääles kirjutas J. Mosin:
"Tolleaegsed poliitikud väitsid, et Eesti on järjepidev riik, mis on rajatud 24. veebruaril 1918. aastal. Samad mehed nõudsid aga ka seda, et sõjavägi ja Eesti esimene üksus - Kuperjanovi pataljon- annaks truudusevande [ENSV] Ülemnõukogu Presiidiumile. Sealt tekkisidki lahkarvamused. Sõjavägi ja allohvitseride koosseis keeldusid peaaegu nagu üks mees truudusevandest. Keeldumine oli sõnastatud nii, et enne toimugu valimised ja moodustatagu valitsus- alles siis me vannume truudust.
Siis tulid kohale polkovnikud Luks, Värk ja Raemets ning ähvardasid vanas KGB stiilis. Kert põgenes pataljonist 1992. aasta juunis. Pataljon oli kaks päeva isoleeritud. Eesti avalikkus ei teadnud tegelikust olukorrast midagi. Ermus ütles kaadrisõjaväelasena, et me ei pea nendel positsioonidel vastu viit minutitki. Kuid tegelikult tol ajal ei olnud Eestis jõudu, millega meid rünnata. Saime informatsiooni, et meid rünnatakse Pihkva dessantdiviisi üksustega. Ühesõnaga, et tagada isikkoosseisule julgeolek, pidime pataljoni sealt välja tooma. Viisime pataljoni Otepääle, sealt manöövrite ettekäändel Tartu alla. Manöövrid registreerisime peastaabis. Sedasama asja nimetataksegi sõjaväeliseks riigipöördeks.
Nn. punapolkovnikute taustast on raamatus mitmel puhul juttu, üks pikemaid kirjeldusi on Jüri Toomepuult toodud lk 155-156, siin viidatakse tema kirjatükile 17.9.1993 aasta Ekspressis:
...Riik, kus viibivad relvastatud okupatsiooniväed ja kus valitsus rikub põhiseadust, on erakorralises olukorras. Meie riigi kaitsevägedes on olukord eriti erakorraline. Needsamad "isamaalased", kes lubasid oma 1992. aasta valimisprogrammis võimulepääsnutena "vältida nõukogulikku mentaliteeti kaitsejõududes", on nüüd loonud kaitseväe, kus kõikide lahingupataljonide ülemad on kas endised NL punaarmee sõjakomissarid või sõjakomissariaadi ohvitserid.
Kuperjanovi pataljoni ülem on endine Võru sõjakomissariaadi töötaja Viljard Tuisk. Kalevi pataljoni ülem, samuti endine Võru sõjakomissariaadi töötaja, on Alar Laaneman (Laneman). Ta oli ENSV aegse Lasnamäel asunud armee kogumispunkti viimane ülem, punaarmee ehitusvägede poliitkooli vilistlane, Viru pataljoni ülem on endine Jõgeva sõjakomissar Prants. Vahipataljoni ülem Uno Ilm oli ENSV-aegne Rummu vangilaagri ülem.
KJPS juhib endine Tartu sõjakomissar Ants Laaneots, kes enne, kui ta Tartusse sõjakomissariks toodi, oli "Postimehe" andmetel kurikuulsa punadiktaatori
Mengistu Haile Mariami sõjaline nõuandja Etioopia Eritrea provitsis, seega ametikohal, mida punaarmees teatavasti kontrollis GRU. (Tegevus Etioopias siis sisuliselt Eritrea rahva iseseisvuspüüdluste mahasurujana).
Peastaabi juhataja abi, polkovnik Raul Luks oli varem tubli ALMAVÜ partorg. Alampolkovnik Valdeko Leek, äsjane peastaabi vastuluure ülem, sai oma aukraadi miilitsateenistuse NL-i siseministeeriumilt. Praegune EV kaitsejõudude peastaabi ohvitser Kuno Hein oli varem NL-i sõjakomissar Tallinna Mererajoonis. Nõukogude Liidu sõjakomissarid või komissariaaditöötajad olid ka peastaabi ohvitserid Paas, Eenmaa ja Ravell. Rida peastaabi ohvitsere nagu Raemets kolmandast osakonnast, tagalaülema asetäitja Vello Ilves ja polkovnik Kuritskes ei olnud isegi vastu võtnud Eesti auastet-see ohustaks tasu, mida nad ikka veel saavad NL-i õigusjärglase, Vene Föderatsiooni sõjaväest.
Usun, et mõned teenelised punaarmeelased tahavad siiralt teenida Eesti riiki, aga nad lihtsalt pole millegi uue loomiseks suutelised.
Kõige rohkem saab mõjutada punaarmeelaste võimu Eesti sõjaväes ohvitseride atesteerimise komisjon. Kuid Eesti kaitsejõudude kõrgeim juht, president Lennart Meri isegi ei suvatse vastata süüdistustele oma KGB-mineviku kohta. Komisjoni esimeheks määras president Meri Vello Vare, kes kunagi raamatus "Mina, kommunistlik noor" hooples sellega, kuidas ta jahtis ja hävitas diversante, st eesti vabadusvõitlejaid, kellest paljud ellujäänud on koondunud Kaitseliidu ridadesse.
Sellisel erakorralisel ajal on Eesti sõdurid, kes tõesti tahavad kaitsta oma kodumaad, väga raskes olukorras....
Uuesti tuuakse välja ka Kommeri kinnipidamine, kus osalenuvat valge Toyota mikrobuss, mis kandis kaitsejõudude numbrimärki, ja sealt ka tulistati. Väidetavalt sõitsid bussiga mehed, kes moodustasid endise KGB eriüksuse/teise versiooni järgi kuulus buss Pikaro meestele/K-komandole. Huvitav asjaolu ka, et tulistamine jäi kogemata helilindile, kui Raadio 2 ajakirjanik sealsamas saadet tegi, ainuke koopia olevat "Postimehe" uudistetoimetuses, kuid uurimise käigus seda asitõendit ei uuritudki. Valgest mikrobussist avatud tulest rääkis kohtus bussipeatuses seisnud tunnistaja E. Kuzmin, kes jäi oma ütluste juurde ka kohtus. Vahemärkusena, Pikaro üritas viimatimainitut ennem mõjutada, et ta ei räägiks, nagu asi oli, kuid kohtu ees jutustas tunnistaja ikka enda versiooni. Pikaro oli kohtus näost punasena röökinud: "Miks sa nüüd valetad, räägi tõtt!"
Kommeri autojuht Rene Pohl kinnitab, et neid kinni pidanud Pikaro VAZ 2104-l puudusid vilkurid ja ka saua keegi ei näidanud, auto kihutas lihtsalt linna keskel neile teele ette, lasi signaali, autost hüppasid välja neli meest ja avasid tule. Seega siis esimesed 2-4 lasku Kommeri auto pihta tegid valgest bussist väljahüpanud mehed mustas, selle peale kõmmutas Kommer juba Aunapuud-Pikarot. Politseinik Argo Aunapuu kandis väidetavalt lühikese rauaga Kalašnikovi. Kommer tulistas oma Berettast. Tulistas veel Andres Putting ja Mini-Uzit kandnud neljas mees Pikaro autost, väidetavalt Toomas Sildam (vt lk 233). Viimatinimetatu osalemist pole siiani kuskil mainitud, ja arvestades ka täna veel 27-aastast salastatust kogu Jäägrikriisi kuue toimiku ümber, on tõenäoline, et Pikaro jalast võetigi välja just Sildami/valge mikrobussi meeste Uzist pabinas täristatud kuul. Hiljem EMEXi ladude juurest relvitu Kommeri ja Pohla arreteerimise järel käis nende tohutu peks, Kommer kaotas korduvalt meelemärkuse. Peks jätkus ka politseis, K-komando liikmed, samuti KriPo mehed andsid üksteist välja vahetades täiega. Läbipekstud Toomsood, Pohla ja ehk ka Kommerit nägid (osaliselt ka peksmist ennast) siseminister Parek, KV juhataja Einseln, KL ülem Kert, Riigikogu liikmed Toomepuu ja Linde.
Seoses Kommerile inkrimineeritud ärimees Kalmõkovi väidetava tapmise ja matmisega, oli minule uus jäägritepoolne versioon. Kommer viibis üksikkongis eraldi toitlustamisel, ühel hetkel oli tal seljas uus haav, mille kohta arvab, et sinna opereeriti mingi kapsel, mis tema tunnistuste andmist mõjutas kinnitama neid asju, mida uurija tahtis (sel teemal vt
http://www.bbc.com/news/magazine-24371140).
Seda kinnitavat ka 11.8.1994 Rahva Hääles avaldatud
avaldus, mille tegi kohtule kinnipidamiskohtade ameti endine tervishoiu peaspetsialist Virve Siirak.
Siirak tegi teisipäeval Tallinna Linnakohtule avalduse, paludes kontrollida endise LVJ ülema Asso Kommeri tervislikku seisundit enne mõne tunnistuse andmist, Siiraku sõnul on tal põhjust kahtlustada Kommeri meditsiinilist mõjutamist enne, kui ta andis tunnistusi Pavel Kalmõkovi tapmise ja mahamatmise kohta.
Siiraku väitel jäi talle teisipäevasel Kommeri kohtuprotsessil mulje, et meditsiiniliselt mõjutati ka eeluurimisisolaatoris viibivat LVJ-i endist ülema kohusetäitjat Mihkel Seina. Seina kahtlustatakse isikult ebaseaduslikult vabaduse võtmises. "Seina eilsed tunnistused olid ebamäärased ja kõne segane," väitis Siirak.
Siirak kinnitas, et ta on Kommeri kohtuprotsessist informeerinud ka rahvusvahelise õiguskaitseorganisatsiooni "Amnesty International" peakontorit Londonis. "Tegin seda eesmärgiga kaitsta kohut võimaliku välise surve eest. Teatavasti kuuluvad Eesti kohtud justiitsministeeriumi süsteemi, mis on maailmas üsnagi ebaharilik," ütles Siirak.
Lähiajaloo huvilistele kohustuslik tükk lugemist!
