Vene meeste mälestused armeest.

Muljeid teenistusest. Nii Eesti väeosades, N Liidus, luures või vastuluures, või hoopis partisanide juures. Kuidas kellelgi juhtunud on.
Vasta
Radist86
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 14 Jaan, 2009 1:16
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Vene meeste mälestused armeest.

Postitus Postitas Radist86 »

Kuna reaktsioon paistis positiivne olevat, siis tegin uue teema.
Nurksulgudes on minu kommentaarid ja täpsustused. Niisiis, sõidame!

1

Fotosessioon

Koos minuga teenis kordonis keegi Marik. Flegmaatiline poiss, mitte eriti silmatorkav, küllaltki hoolikas ja kohusetruu, heas kirjas. Fotod olid sel ajal ainult must-valged aga ükskord saadeti Marikule kodust värvifilm. Tsivilistide kaudu sai selle saata Sarkandi linna fotoateljeesse, kus see meeletu raha eest ilmutati ja pildid tehti. Kokku oli meid 18 ajateenijat, seega tuli 2 pilti kärsa peale, mis pidid olema demblialbumi apoteoosiks, sest monokroomse foto peal näeb Piirivalvur välja täpselt samamoodi, kui nõukogude armee võitleja, või, hoidku Jumal, siseväelane. Muide, teenitud aeg meil tähtsust ei omanud ja dedovštšinast olin ma ainult teoorias lugenud ja teiste väeliikide ajateenijate käest kuulnud. Pagunite rohelus ja furaška on kallid.
Sel päeval käisid kõik ringi kroonu fotoaparaadiga FED, hoolikalt fotosessiooni jaoks anturaaži ja rakurssi valides. Näiteks mina lasin eriliselt originaalitsemata end pildistada oma täku seljas, loomulikult maskeerimismantlis ja binokliga. Keegi seisis valvetornis, tõstes käe kulmude kohale [nagu päikese eest silmi varjates], UAZ-iku juht Miha näiteks kulutas oma 2 kaadrit, pildistades erinevates plaanides harkisjalu seisvat praporštšik Arbekovit, kummargil ГСМ [Горюче-Смазочные Материалы; kütus ja määrdeained; ka nende hoidla priskete mahutitega, vähemalt meil oli] mahuti kohal, poos meenutamas eelseisvat tagalaülema revisioni, kontrollimaks bensiinikulu ratsakordonis.
Meie üllatuseks ületas meid kõiki Marik. Filmi omaniku õigustes, pildistas ta viimasena, lootuses mitte kahele, vaid enamale kaadrile. Võttis kantseleist ülemusele kuuluva Tõelise Piirvalvuri Furaška, läks koos koerajuhiga koerakasvandusse, et seal poseerida. Oh, oli see alles Furaška! Ma oleks mõtlemata mõne kuu üle aja teeninud, kui oleks pakutud võimalust sellisega demblisse minna. Me närisime jõuetult [hobuse] sadulat, et mõte end Selles Furaškas pildistada pähe ei tulnud.
Marik lasi end pildistada koeraga, mitte vähem tähtsa Sümboliga, kui tähed ПВ [piirivalveväed]. Ma nägin hiljem resultaati: ilma retušeerimata oleks selle võinud panna igakuise ajakirja Piirivalvur esikaanele. Pärast pildistamist jooksis Marik kuidagi ehmunult ja hädiselt kuivatusruumi riideharja järele. „Ah, ma pillasin selle kogemata puuris maha ja Aidar (lambakoer) tallas selle peal,” õigustas Marik, kuivatades ülemuse peakatet köögis pliidi kohal. On alles tolvan, jäi mul üle ainult mõelda.
Päev jõuab õhtusse, kuulutan välja lahingloenduse (armee razvod-i analoog, mis toimub õhtuti kell 20) [боевой расчет, развод; kes vene kroonus käinud, teavad une pealt, mida siis tegema peab - kes suundub piirile luusima, kes karauuli]. Meie major saabus täpselt kell kaheksa, pani automaatselt furaška pähe ja väljus kantseleist, et püstitada ülesanded järgmiseks Piirivalvuri ööpäevaks.
- Joondu!
- Valv...
- Jätta!
- Agapov, bljäd, mitu korda on sulle räägitud, et koeri puurist välja ei laseks: haiseb koerasita järele, nagu vivaariumis!
Mina tõmbusin kortsu, Agapov ahmis õhku ebaõiglase „sissesõidu” pärast aga Marik nihkus rivi tagumisse viirgu jalgu liigutamata. Major liigutas ninasõõrmeid, nagu põrunud siil, vaatas igasse külge, tõstis mõlemat jalga ja vaatas saapataldu. Kohalt liikumata kallutas end kergelt vasakule, nuusutades praporštšik Arbekovit, kes samuti nägu krimpsutas ja lõua kõrgemale tõstis (nagu öeldes: ja-jah, ma ka tunnen, aga pole sellega täna kuidagi seotud). Seejärel keeras silmamunad maksimaalselt üles, neid kergelt pealuust välja surudes ja võttis furaška peast. Tõmbas käega üle juuste, nuusutas kätt, raputas furaškat ja oh imet! – sealt veeres välja kakatükike. Ma oletan, et see jäi pidama liitekohas vedru juures [on selline terasvits furaškas, mis mütsi vormis hoiab]. Üldiselt pole eksperimenteerinud. Ei tea, kuidas see seal kinnitus.
Kõige tsensuursem sõna järgneva 40 minuti jooksul oli „võjebu” [seda ma praegu tõlkima ei hakka; kes teavad, need teavad].
Mina olin peale seda kümmekond päeva järjest teenistuses, kantselei võtit hoiti ainult ohvitseride juures, aga kõik piirilt vabad inimesed tuletasid sel õhtul meelde kõik taktikalised õppused, kaasa arvatud kaitse massihävitusrelva eest, „sähvatus ülalt”, rännakmarss ja muud seni läbimata treeningud.
P.S. Marik saatis pildid koju, albumisse kleepimata. Furaškat lohistas hiljem ülemuse poeg Serjoga, kuueaastane lontrus.
Viimati muutis Radist86, 23 Jaan, 2009 0:27, muudetud 1 kord kokku.
Kasutaja avatar
Manurhin
Liige
Postitusi: 5192
Liitunud: 09 Jaan, 2007 0:05
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Postitus Postitas Manurhin »

Väga hea! Jätka aga julgesti. Sellistele lugudele leidub lugejaid alati.
Kirves pole mänguasi, raiuge see omale pealuu sisse!
"Suured inimesed on ikka tõesti imelikud," ütles ta endamisi lihtsal moel, kui ta oma teekonda jätkas.
Radist86
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 14 Jaan, 2009 1:16
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Radist86 »

Panen ühe leebema veel. Mul on mõned pooltoored tõlked siin ootel aga need tahavad veidi kohendamist. Ärge neid katseid järele tehke - tapate ennast ära! Radist86.

2

Sõjaväelise meditsiini akadeemias õppides juhtus minuga paljugi naeruväärset. Jutustama hakkan vähehaaval. Täna minu rühmakaaslasest Serjoga Azarovist., hüüdnimega BAZAR. Ta oli loomu poolest väga leiutaja poiss, mille tulemusena juhtus temaga paljugi naljakat.

Istusime kord BAZ-i juures toas ja mängisime kuuekesi kaarte. Sel ajal tegi BAZ oma järjekordset mulistajat kahest trammi all laiakslitsutud teraslusikast (kes ei tea, siis see on selline veekeetja, mille töö põhineb vee elektrolüüsil), tõi kolmeliitrise purgiga vett ja hakkas keetma. See riistapuu ajas värisema mitte ainult purgi, vaid ka meid, kes me istusime laua taga. Kõik kõõritasid kõhedusega selle imeasja poole, kuid jätkasid kaardimängu. Vesi ei läinud keema. Siis otsustas BAZ, et kuna me kavatseme lahustuvat kohvi juua, siis võib selle kohe sisse puistata, milleks aega kaotada. Ja puistas...
Kolm liitrit kohvi lendas mööda tuba laiali koos klaasikildudega ja vandesõnadega. Sellest päevast alates ei lasknud keegi end BAZ-iga koos viibides lõdvaks ja me saime teada, et lahustuv kohvi on elektrolüüt.

Kuna teisel kursusel puudusid tingimused toiduvalmistamiseks, tegeles igaüks omamoodi perverssustega. BAZ otsustas viinerit küpsetada. Toppis viineri sisse metallspiraali, torkas seinakontakti kaks naela ja asetas neile viineri. Alguses ei juhtunud midagi, siis hakkas viiner susisema, mõlemast otsast pudenesid välja söed ja sekund hiljem viiner plahvatas. Kuumad räbalad lendasid üle terve toa.

Talle üleüldse meeldib pürotehnika. Kord oleks teda äärepealt akadeemiast välja arvatud selle eest, et omatehtud plastiklõhkeaine katsetus sundis näoga mulda kukkuma karja Moskva kindraleid. Kogemata tuli sedasi välja. Mis nad siis hiilivad vaikselt põõsaste taga?
Viimati muutis Radist86, 23 Jaan, 2009 0:28, muudetud 1 kord kokku.
Kasutaja avatar
Qtec
Liige
Postitusi: 663
Liitunud: 08 Veebr, 2008 10:34
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Qtec »

Esimese loo peale olid juba silmad naerust märjad :D
Kasutaja avatar
Sollmann
Liige
Postitusi: 1378
Liitunud: 31 Jaan, 2005 19:45
Asukoht: Planeet Maa
Kontakt:

Postitus Postitas Sollmann »

Tubli algus, Radist86! :wink:
TÕDEONAJATÜTAR
Kasutaja avatar
T-62
Liige
Postitusi: 885
Liitunud: 24 Juul, 2007 9:50
Asukoht: Pärnumaa metsad
Kontakt:

Postitus Postitas T-62 »

Qtec kirjutas:Esimese loo peale olid juba silmad naerust märjad :D
Kui asi nii hull on, siis enne õhtut ei loe :wink:
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3173
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Postitus Postitas Troll »

On vist parem, kui ma tõstan selle teema "Mälestused" alamfoorumisse, samuti ka Lemeti teema. Too foorum ongi ju selliste kirjelduste jaoks.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Kasutaja avatar
Manurhin
Liige
Postitusi: 5192
Liitunud: 09 Jaan, 2007 0:05
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Postitus Postitas Manurhin »

Troll kirjutas:On vist parem, kui ma tõstan selle teema "Mälestused" alamfoorumisse, samuti ka Lemeti teema. Too foorum ongi ju selliste kirjelduste jaoks.
Pole tegelikult kindel, kas need just päris ehtsad mälestused on. Mõni lugu võib ka puhas udujutt olla või on vähemalt pool algsel jutustajal omalt poolt juurde pandud. Aga head lugeda igal juhul. Samas, ega erilist vahet ju pole, mis teema all nad on; peaasi, et on!
Kirves pole mänguasi, raiuge see omale pealuu sisse!
"Suured inimesed on ikka tõesti imelikud," ütles ta endamisi lihtsal moel, kui ta oma teekonda jätkas.
Tamm
Uudistaja
Postitusi: 11
Liitunud: 16 Dets, 2008 13:48
Kontakt:

Postitus Postitas Tamm »

Radist86, päris hullud lood :D Naera või puruks :D Viineritriki peaks ka järgi proovima :D
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3173
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Postitus Postitas Troll »

Manurhin kirjutas:
Troll kirjutas:On vist parem, kui ma tõstan selle teema "Mälestused" alamfoorumisse, samuti ka Lemeti teema. Too foorum ongi ju selliste kirjelduste jaoks.
Pole tegelikult kindel, kas need just päris ehtsad mälestused on. Mõni lugu võib ka puhas udujutt olla või on vähemalt pool algsel jutustajal omalt poolt juurde pandud!
No seda võib öelda pea kõikide mälestuste kohta! :wink: Igal juhul sinna foorumisse need siirduvad, ma ootan veel veidi, et teema kadumine siit foorumist kellelegi üllatusena ei tuleks.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Radist86
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 14 Jaan, 2009 1:16
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Radist86 »

Eks neil lugudel on jah tugev ilukirjanduslik element juures. Aga kui klassikuid meenutada, siis vist kadunud Sulev Nõmmik ütles kunagi ühes mälestusteraamatus umbes nii, et ega ta ei valeta, - ta räägib nii, et ilus on kuulata.
Panen ühe loo veel, mille tõlkega enam - vähem rahule jäin.

3

Kahjulik mood

Minu soldateid tabas aeg-ajalt vaikne, kahjutu meeltesegadus. Nad hakkasid oma vormi kaunistama. Kord oli moes püksid kitsamaks õmmelda ja soldatid õmblesidki nii kitsaks, et proovides istuda, vajus neil „tagasild” raginal välja. Kord jällegi kõik, nagu üks mees, tirisid furaškast vedru [vitsa] välja, et need sarnaneksid valgekaartlaste „pannkookidega”...
Meenub, et üks sõdur tõi moodi lipsule värviliste niitidega Nõukogude Liidu vapi õmblemise ja suured mehed tegelesid õhtuti sisisedes ja vandudes Lenini toas käsitööga... Kõik see ei ähvardanud mulle usaldatud „punkti” lahinguvalmidust ja seetõttu ma ei sekkunud, vaid mõnikord tõin lausa soldatitele defitsiitset värvi niite või väikesed viilid, kui moodi läks valgevasest märkide väljaviilimine.
Aga üks juhtum läks mulle maksma pool ämbrit rikutud verd. Keegi praporitest tassis punkti mitu meetrit maha kantud pidurduslangevarjude nööri. Hetkega plahvatas punumise epideemia. Ülitugev nöör harutati lahti ja punuti sellest võtmetele rihmakesi, akselbande ja muud jama.
Ja siis ükskord läks raskes lokaatorijaamas magnetron rikki. Selle vahetamine pole midagi keerulist, seetõttu andsin vastava ülesande operaatorile. Moldaavlane nimega Mankuš naeratas säravvalgete hammastega, krahmas magnetroni ja hüples nagu pärdik künkale, kus seisis lokaatori saate-vastuvõtu kabiin. Mina jäin alla indikaatorimasinasse ootama. Möödus 5 minutit. Sõjamees ei naasnud. Siis veel 5. Ja veel. Muutusin ärevaks. Lokaator on vähemeeldiv tükk: mikrolainekiirgus, kõrgepinge (saatjas kuni 40kV!), ülitugevad magnetid, võimsad servoajamid... Ühesõnaga, 15 minuti pärast ronisin künkale. Nähtu võttis mul põlved nõrgaks: saatjast tolknes välja kramplikult tõmblev soldati tagumik... Keha ülemist osa polnud näha.
Sai surma! Elektrilöögist! Sööstsin kullina juhtimiskapi juurde, lülitasin kõik automaatkaitsmed välja ja ronisin keha ära tirima.
Selgus siiski, et keha ei soovi saatjast väljuda, seejuures tugeva moldaavia aktsendiga lämbuval häälel vandudes. Imestunud kannatanu sellise käitumise üle – keevitus kinni või? – ronisin ise saatjasse, sest see on õnneks pirakas, nagu slaavi kapp. Siis sain kõigest aru.
Selle tola kaelas rippus värskeltpunutud rihma otsas võtmekimp. Kui ta kummardus, tõmbusid võtmed magneti külge. Rihma kaelast ära võtta, veel vähem pooleks rebida ta ei saanud. Tuli läbi lõigata.
Muide, võtmeid kangutati hiljem pool tundi montööritangidega magneti küljest lahti.
Viimati muutis Radist86, 23 Jaan, 2009 0:29, muudetud 1 kord kokku.
LeBon
Liige
Postitusi: 539
Liitunud: 29 Juun, 2007 1:50
Kontakt:

Postitus Postitas LeBon »

See viimane oli hea :lol:
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Postitus Postitas kalleb »

me keetsime teed ka selliste traktoritega ning kartuleid suurte roheliste takistitega

no magnertonil on tugev magned aga et nii tugev et võtmeid sealt lahti ei saaks see on vähe ülepaisutatud

mul on kodus magnertone ...
Lupus
Liige
Postitusi: 872
Liitunud: 02 Juun, 2005 12:44

Postitus Postitas Lupus »

ma ei saa aru mida te arutate kas on nii või ei ole nii. Lugege ja nautige . krt ma alustan iga tööpäeva nende juttude lugemisega ja saan alati endale hea tuju vaatamata majanduskriisile :-)
Kasutaja avatar
T-62
Liige
Postitusi: 885
Liitunud: 24 Juul, 2007 9:50
Asukoht: Pärnumaa metsad
Kontakt:

Postitus Postitas T-62 »

Sama hästi kõlbavad unejutuks :lol: Kohati ikka kuramuse tuttav tuleb see elu-olu ette.
Omal paar tõestisündinud :!: lugu senini meeles, kui teema autor ei pahanda, siis kunagi käin need välja.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 4 külalist