www.militaar.net

Tere.
Kuna on plaanis ise vanainimesi seoses 1944. aasta sõjategevusega Lõuna Eestis küsitlema minna, siis ootan teadjamate käest ideid kuidas asjale läheneda, sest endal vastavad kogemused siiamaani puuduvad. nagu ma foorumist siiamaani aru len saanud, siis omab lähenemine info saamisel suurt tähtsust. Nii, et kel kogemusi , siis palun abi!!

asi on lihtne. on ju kevad,puude lõhkumise aeg on käes.! ?

kui lähed tõesti ainult küsitlema (mitte ei taha pööningutele pääseda) siis võid ju ajada mingit sellist inet, et koostad raamatut vms. ... ja küsitled neid inimesi, kes neid sündmusi pealt nägid näiteks
võta veel kaasa diktofon, mapp ja mõned selle piirkonna kaardid - äratab usaldust, et oledki tõeline fanatt (mida Sa tõenäoliselt oledki) ...
võib proovida ka eelpoolmainitud puulõhkumise varianti aga ma juba kujutan ette, mis näod vanakestel ette ilmuvad kui sa oma kodust kaasa võetud kirvega aia taha või köögi uksele ilmud
võimalusi on kõvasti, kuidas neid rääkima panna!

Maa kohtades mine kusagile poe ette laupäeava õhtul ja kärista pudel kanget pillut mõnele vanamehele välja ja juttu tuleb nii, et ei jõua ära kuulata

võin öelda, et sellisel juhul saad sa äärmiselt vale informatsiooni ... võin tuua konkreetse juhuse, mis juhtus minuga paar aastat tagasi ... läksime ka ühel ilusal hommikul pärnu maakonnas ühe kohaliku poe juurde, kus oli kamp vanamehi, kes ea poolest tõesti oleks võinud saksa sõjaväes teenida (hiljem tuli välja, et tegelt oli alkohol nende näod oma 15 aastat vanemaks muutnud) - niisiis hommikul oli vanamees ähmaselt kuulnud teisest maailmasõjast ja saksa sõjaväest, lõunaks (kui oli u. liiter viina ära joodud) tuli välja, et ta oli ka ise nendes ridades marssinud ja õhtuks (kui vanamees oli täielik ämber) avaldas ta suure saladuse - nimelt oli ta saksa sõjaväes päris kõva tegija ja olnud ja aukraad oli tal SS-Flaksturmführer
Ehk siis omadest kogemustest võin öelda, et küla poodide juures istuvatelt "veteranidelt" saab väga vale informatsiooni - ja seda üle terve eesti - pole vahet, kas oled võistes, virtsus, munalaskmes või vändras ... muidugi on ka erandeid ja võid tõesti sattuda mõne SS allohvitseri peale (kes selle aukraadi tõesti välja on teeninud) - on ka selliseid mehi leitud küla poodide ümbert

Minu juhus oli selline, et samuti papi, kes sobinuks vanuselt veteraniks, rääkis pärast mõningast õllejoomist, et tal on siiani punker kuskil taga metsas ja alles hiljuti vedas sealt punkrist endale Maksim kuulipritsi koju. Samuti oli ta seal punkris koos Rebase endaga kõvasti kärakut võtnud ja oli enda jutu järgi igas Eesti maakonnas võidelnud...lõpuks tuli aga välja et ta oli sõjaajal alles nabanööriga ema küljes ja tema sõda polnudki näinud...igatahes poe juures konutavatest papidest pole 99% veteranid, vaid veini- ja õllesõbrad, kellele meeldib poest võla peale vägijooki võtta ja rääkida küsijale seda mis talle head meelt teeks, peaasi et jooki juurde toodaks.

Tegelikult on nii, et mida Sa sealt külapoe juurest leida loodad. Kas informatsiooni või asju. Arvestades seda, kui palju aega sõjast möödas on ja kuidas nõukogude võim sellistesse meestesse suhtus, kes saksa sõjaväes teenisid, siis arvan, et selliseid mehi enam Eestis palju järel ei ole ja iga aasta jääb vähemaks. Minu isa üks sõber oli saksa sõjaväes leitnant ja istus ka hiljem 15a Siberis selle eest. Tema näiteks rääkis sõjast just ainult juua täis peaga. Mehe elu ja noorus läks perse selle sõja pärast ja kaine peaga ta sel teemal eriti ei lobisenud.
Oma esimese saksa kiivri sain ma aga just küla poe eest joodiku käest. Mees ise oli sõja ajal poisike ja sõjas käind ei olnud. Kuid poisikestele selline kraam meeldis ja üks kiivri näss tal kuuri alla vedelema jäänud oli. Kõik inimesed on ju erinevad ja oleneb kelle otsa satud. Päris palju on veel Eestis elus punaveterane ja minu arust tasuks nendega kindlasti rääkida, sel kes infot kogub. Kõige õigemat infot saab ikkagi inimeselt, kes otse asja juures viibis ja pealt nägi.

Tahaks ka natuke nõu saada.Kui olin umbes 5 aastane poisike mattis sugulane ühte aeda mõningaid asju.Ise täpselt ei mäleta kuid ema teab seda kohta.Selles majas elavad praegu hoopis teised inimesed,endised omanikud on ammu manalas.Kuidas rääkida neile, et tahaks teie maal natuke väljakaevamisi teha?

Arvata on, et uus omanik võib ka sellest aardest huvitatud olla mida välja kaevata tahad. Mis asjad need on?

Vastuseks Kanepi mehele niipalju et, kõige parem on vanemate inimestega jutu peale saada siis kui sul endal on mõni vanem tuttav inimene, ja temal omakorda tuttav (sõja ajast muidugi) jne.
Kui niimoodi lambist minna ja küsitleda siis ei saa midagi teada, vanad inimesed lihtsalt ei usalda noori.
Küla poe juures õlli välja tehes teed sa muidugi mõnele tondile head meelt aga tulemis ma väga kahtlen...
Kokkuvõteks on vaja võita vanainimeste usaldus ja siis tuleb ka reaalset infi.
Panin selle kirja puhtalt oma kogemuste põhjal.

Hugo1le niipalju,et peaksid olema 2 mp d sinna juurde kuuluva kolaga.

dZonn! Kõigepealt, nagu ikka, ole aus oma püüdlustes! Kellega aus olla, seda mina Sulle õpetada ei oska Suur pluss on Sinu asukoht - loodetavasti saat arvu ka võrokiilsest kõnõst ja mõistat vajaduse perrä kohalike kõnõpruugile üle minnä'? Juttu alusta ikka rahulikult ja mitte kohe nelja jalaga selga hüpates, samas ei maksaks ka Ramses II valitsusajast alustada

Aga poe juures võib tõesti lakki saada, mis ei tähenda, et kriitikameelega inimene ei võiks kõiki infohankimise kohti kasutada.
Eelnevad kommentaarid tuletasid meelde ühe vana loo Jõgevamaalt.
Vene ajal olla Jõgeval kulgenud parm, kellel oli huvitav hüüdnimi - Von Joost. Tüübile meeldis lakkutäispeaga seltskonnas praalida teemal: kus kurat omalajal Pihkvamaal - kümme venelast siia auku, kümme venelast sinna auku! Eks ka asotsiaalsete isikute seas leidus "ausaid" inimesi ja lugu jõudis kuhu vaja. Krabatigi ühel ilusal päeval tegelane õlleka tagant ülesse ja veeti eriti tähtsate asjade uurija juurde. Ülekuulaja naeratas mesimagusalt (eks nägi vaimusilmas juba uusi ja uhkemaid paguneid senitabamata hitlerliku sõjaroimari kinnipüüdmise eest) ja küsis mehe nime - Von Joost! - Ahsoo,võinii! - Ja millega tegelesite fašistliku okupatsiooni ajal? - Kümme venelast, jne. ... - Nii,niiii! - Ja teie sünniaasta? - 1939 - Väääljaaa siiit raisssk!!!

Ise ka selle asjaga natuke tegelenud.
Minu arvamus: esmatähtis on inimese sümpaatia võitmine. Kuidas seda teha, on teine asi.
Et inime hakkaks tõsistest asjadest rääkima, peab tal olema selleks vastav tuju. Tuju loomine siis kolmas asi.
Aga kui juba jutuks läeb, siis on raske pidama saada ...

Minu kogemused on seinast-seina...

Põhiliselt Saaremaal, kus käin tuuritamas ja nõuka armee kohta folkloori kogumas.
Olen rääkinud külaelanikega, kelle külas on olnud mõni baas või piirivalve. Inimesed jagunevad tavaliselt kaheks: ühed kes suurima hea meelega rääkivad, mida nad mäletavad - nii head kui halba ning tahavad veel rohkemgi rääkida kui võibolla suutmist kuulata, eriti just kui on näiteks autolahvka külas, seal ümber on päris mõnus kuigi ei saa täheldada, et võetud õlu neist ise ohvitsere ja kindraleid oleks teinud, aga nad jagavad omi mälestusi hea meelega.
Teised jagunevad veel omakorda kaheks: need kes ei räägi midagi põhimõtteliselt - tundub et kuidagi kardavad või midagi sellist ja siis need, kes suhtuvad sinnuse algul väga umbusaldavat ja peavad sind kas ajakirjanikuks või hoopis mingiks nuhiks jne. Kui need inimesed siiski midagi räägivad siis ainult väga pealispindselt ja kolmandas isikus. Küsimuse peale, et kas ka näiteks ´´äri´´ ka sai sõduritega aetud, on vastus kindel EI:))) ilmselt võibolla vastaks isegi nii:))
Ühes külas jooksid külamehed laiali minu sellise küsimuse peale ning kui ühega sain siiski natukene vestelda - öeldi et valus teema kuna kedagi oli haktud millegi sellise pärast (ei saanud nüüd täpselt aru kas sellepärast, et ta oli teeninud seal mingi tegelasena ühes baasis või midagi muud), tagakiusama...