www.militaar.net

Seoses sellega, et nüüd on Merivälja temaatika värskeks teleseriaaliks vormunud, otsustati TTÜ geoloogia instituudis salapärase sulami koostis nii-öelda üle mõõta. Tulemusi tutvustati instituudis täna lõunal ja nüüd on selgus majas - sulami koostises on 68% kroomi, 23% rauda ja 7% niklit, lisaks üliväikesel määral muid elemente.

Rutt Hints ütles, et materjal on tõepoolest tehislikku päritolu ja koostise järgi võiks öelda, et see on väga sarnane ferrokroomile - laialt kasutatavale sulamile, mida kasutatakse terase tootmisel selleks, et terasele korrosiooni- ja kulumiskindlus anda.

Urmas Vahe ülevaateloos oli juttu ka sellisest Merivälja leiutükist, millest avastati väidetavalt 38 metalli, neist mitmed üsna haruldased. "Tean, et Raukas on käinud välja selgituse, et tegu oli ferrosiliitsiumiga, mis on samuti terasetootmisel kasutatav sulam ja sealt leiti tõesti 80ndatel rida elemente, mis pole ferrosiliitsiumile tüüpilised. See võis olla metallitööstuse jääk, midagi, mis tuleb välja kolletest, jääb kusagile šlakina või räbuna - ja nii saamegi väga põneva elementkoostisega materjali."

Roamless kirjutas:..sama kehtib ka Estonia laevahuku kohta, polnud seal pommi, ega "salapärast" vesiiri avamist seestpoolt, vaid Saksa laevatehase poolsed räiged konstruktsioonivead, siis rootslaste ebakompetente ja/või kuritahtlik sertifitseerimine, lisaks sõsarlaevadega juba juhtunud väiksemad õnnetused ja oligi katastroof, mis hüüdis tegelikult tulles..

Borja kirjutas: Ja paistab, et müstilised mõõtmed omandanud "Merivälja fenomenil" lasti ka nüüd (lõpuks) õhk lauluga välja

Kiht, mille vastu Hõbekuuse tänaval toimunud kaevetöödel põrgati, oli aga püriit ehk kassikuld, mis on sealkandis väga tavapärane mineraal ja mida on samalt krundilt ka hiljem palju leitud.

Et juttude järgi oli kaevetöödel vastu tulnud kiht sile ja kõva, tekitab see teistlaadi küsimusi - püriiti tavaliselt nimelt niisuguse kihina ei leidu. "Kuid seal lähedal paiknevad Kallavere ja Türisalu kihistu kivimid, Kallavere kihistus sisaldub püriit ning Türisalu omas meie graptoliitargilliit ja nende kahe piiril on selline püriitne kiht, mis istub liivakivi pinnal ja on väga kõva," selgitas Hints. "Kui üritada sellest kaevu läbi kaevata, siis jah - see nõuab natukene jõudu ja ka sulfiidne metalne läige tekitab segadust."

Walter2 kirjutas:

Borja kirjutas: Ja paistab, et müstilised mõõtmed omandanud "Merivälja fenomenil" lasti ka nüüd (lõpuks) õhk lauluga välja

Läheks siis algusesse tagasi ja küsiks miks sel krundil ikkagi ei õnnestunud hoolimata korduvatest katsetest puurkaevu puurida? Jätaks variandid á la puurija polnud pädev, oli purjus, puur oli nüri, maksti vähe jne välja. Puurkaevude puurijad tundsid oma tööd juba Vene ajal piisavalt hästi.

Roswelli Slaidide Uurimisrühma liige postitajanimega Neb Lator uuris kõrgresolutsiooniga pilti veebist hõlpsasti leitava tarkvaraprogrammiga SmartDeBlur Pro. Mitu tundi hiljem oli plakati [sildi - Kriku] ülemine rida lugemiseks piisavalt selge:

“MUMMIFIED BODY OF TWO YEAR OLD BOY” (Kaheaastase poisi mumifitseeritud surnukeha).

Hägususe kõrvaldamine avalikustas suurema osa plakatil kirjutatust: “Matmise ajal oli surnukeha riietatud (pole loetav) puuvillast särki. Surilina koosnes nendest väikestest puuvillarättidest. Laenatud muuseumile hr (pole loetav) poolt San Franciscos Californias. ”

Dew oli pahviks löödud. “Pole võimalik, et nad lugesid kahe päevaga välja selle, mille dešifreerimiseks kulutasime meie kolm aastat,” ütleb ta. Tema arvates pidid hägustamata pildid olema fabritseeritud.

Sarnaselt Dew´le keeldusid Carey ja Schmitt paar päeva uskumast, et plakatit oli tegelikult loetud. Nad süüdistasid Roswelli Slaidide Uurimisrühma plakati photoshoppimises. Carey tegi avalduse, milles kutsus rühma liikmeid klounideks ja süüdistas neist üht aastatetaguse UFO-pettuse kaaskorraldamises.

Kuid varsti tuli päevavalgele uusi üksikasju. Täpsem lugemine tuvastas, et muumia annetaja on keegi SL Palmer. Müüdimurdjad otsisid üles valitsuse dokumendid, mis näitasid, et Palmer avastas surnukeha 1896. aastal Montezuma kindluse lähedalt, mis asus umbes 30 miili kaugusel garaažist, kust Beasoni õde slaidid leidis. Dokumentide hulgas olid ka tõendid, et leitud laps oli põlisameeriklane, samuti fotod matmispaigast koos veidi pärast avastust tehtud piltidega tekil lebavast surnukehast.

Muumia jälgi ajades jõuti Chapin Mesa arheoloogiamuuseumini, mis asus Mesa Verdes Colorado osariigis. Muuseumist kinnitati, et lapse surnukeha oli juba aastaid nende näitusel vaatamiseks. Seal klõpsisid advokaat Hilda ja geoloog Bernard 1940ndate lõpus arvatavasti ka oma fotod.