Musta-valge vöödilised purjed

[Telc]

Njah, kangast kooti sel ajal vist peamiselt nii, töö rippus horisontaalselt. Ju nad siis ikke kitsamatest siiludest purje kokku ajasid. Teine oletus - kas ka viikingitel ei võinud purjel olla tugevduseks köitest võrk?

[krizz]

Lugege Edgar V Saksa "Eesti viikingid". Seal on vist ka purjedest juttu (kuigi viidetega ei ole seal kõige paremad lood)..

[lootsman]

ARVAN:,et kui oli vaja rannikut kaitsta ilma kahurväge omamata, tuli lähenev laev võimalikult varakult ära tunda ja siis vajadusel vaenlasele merele vastu sõita, enne kuivaenuvägi kaldale jõuab. Kindlusi ehitasid rannikule ikkagi vallutajad omale tugipunktideks. Seetõttu jään oma arvamuse juurde, et purjetriibul oli oluline tähtsus. Oma laevale polnud ju vaja mehi vastu saata.

[lootsman]

Oma igapäevase töö tõttu tean, et poi hakkab palja silmaga paistma umbes 2 miili pealt. Nähtavuskaugus sõltub vaatleja silmakõrgusest: 2,08 korrutatud ruutjuur vaatleja silmakõrgusega. 5m kõrguselt paistab silmapiir 4,7 miili kaugusele. Eseme nähtavuskaugus sõltub vaatleja silmakõrgus + eseme kõrgus, nii et 5 m kõrguselt näeb teoreetiliselt 5 m kõrgust eset 9,4 miili peale. Kui arvestada tolleaegsete aluste kiiruseks u 5 sõlme, jäi randajõudmiseks ca 2 tundi. 10 miili kaldast, polnud erilist mõtet soodsa tuulega purje maha võtta. Usun, et rannikul olid kõrgemates kohtades vaatluspunktid, kust mereala üle vahti peeti. Kuni ambude tulekuni oldi ikkagi mees-mehe vastu, laev laeva vastu.

[lootsman]

Kujutan küll ette. Selleks pole vaja olla eriline fantasöör. Kui käid ise randu röövimas, tasub ise valvas olla, et su omaga sama ei juhtu. Saaremaa rannik on enamasti kõrgem, kui 5 m merepinnast, nii et nagu kägu oksal istuda pole vaja. Purjetüübitabeleid ka vaja pole, peaasi et omarannameeste alused ära tunned. Seal kus asustus hõredam, nagu ntks Hiiumaal elatigi varjatult, koeri ei peetud, paargusse tehti tuld ainult öösiti. Randa vahtida polnud mõtet, kuna vastuminejaid nagunii vähe. Väinamerre sissepääsud olid kindlasti valvatud mõlemalt saarelt. Raugi liinituli paistab praegugi Harilaiu taha ära ja heltermaa tuled kessu alla. Piisas märgutule süütamisest, et kogu väinamere piirkonda alarmeerida. Muidugi pole merel iga päev head nähtavust ja soodsat momenti passivad röövlid võivad ikka rannikut üllatada. Oleksin tänulik, kui viitaksid, kus on juttu saaremaa ranniku röövimisest. Läänemaa ja virumaa rannikule tehtud röövretkedest olen lugenud.

[lootsman]

lisaks veel, et oma kujutluses näen rannavahtidena vanamehi koos poisikestega.Noored silmad ja elukogemus. Juba herr Hendriku kroonikast vb lugeda, et saaremaa kogukonnad olid väga suured, laevu oli nii et meri mustas ja träälideks oli nii palju võõrtööjõudu, et seda oma kroonikas eraldi ära märkima pidi. See et saarlased sel ajal koobastes elasid ja loomanahka riietatult puunuiasid keerutasid on peaaegu iga vallutaja õigustav muinasjutt.

[lootsman]

Tänan sellise rikkaliku allikmaterjalide loetelu eest. Tunnistan, et kõge selle materjaliga ma muidugi tuttav pole. Kindlasti on saarlastel olnud halvemaid ja paremaid aegu. Aga algteema juurde tagasi tulles, jään ikkagi oma arvamuse juurde, et laevade äratundmine võimalikult varakult, nii merel, kui ka kaldalt oli siis ja on nüüdki oluline. Ja sel ajal sobis selleks ideaalselt purjede välimus, mis paistis kaugele ja tekitas lootust või hirmu, olenevalt, milline see triip oli. Küllap oli ka siis mingi spetsialiseerumine töödes, kes tegi laevu, kes õmbles purjed ja sama meister kippus ikka samasuguseid asju tegema.
Vaielda on ikka mõnus

[Karuke]

Purjetriibu järgi tuvastamine tähendanuks mingeid kindlaid kokkuleppeid ja mitte üksnes oma saare piires, vaid ka kõigi merel seilavate naabritega.
Teades tsipakse keskaja elukorraldusest pean nentima, et selline värk pole kuigi reaalne.
Keskaega Balti mere kandis,iseloomustab ikkagi äärmine killustatus. Iga pealik, vürst või kuningake, tegi täpselt seda mida tahtis ja milleks tal vahendeid oli.
Ei tasu tänapäeva arusaamu sellese aega sobitada...

[Luuraja]

Purjetriibu järgi tuvastamine tähendanuks mingeid kindlaid kokkuleppeid ja mitte üksnes oma saare piires, vaid ka kõigi merel seilavate naabritega.
Teades tsipakse keskaja elukorraldusest pean nentima, et selline värk pole kuigi reaalne.
Keskaega Balti mere kandis,iseloomustab ikkagi äärmine killustatus. Iga pealik, vürst või kuningake, tegi täpselt seda mida tahtis ja milleks tal vahendeid oli.
Ei tasu tänapäeva arusaamu sellese aega sobitada...

Ei tasu tõesti tänapäeva arusaamu sellesse aega sobitada
Purjetriibu värv võidi paljunänud-seilanud (ja kes olid näinud palju teiste purjeid) meremeeste poolt paika panna lihtsalt selleks, et koduranda jõudvad laevad kaugelt ära tuntaks, et neid mitte kivi- ja noolerahega vastu ei võetaks või metsasügavusse pakku ei poetaks.
Ju juhtus ka eksitusi ja teadlikke pettusi, aga sõjakavalused on ju alati olnud.

[Luuraja]

Njah, kangast kooti sel ajal vist peamiselt nii, töö rippus horisontaalselt. Ju nad siis ikke kitsamatest siiludest purje kokku ajasid. Teine oletus - kas ka viikingitel ei võinud purjel olla tugevduseks köitest võrk?

Minu teada oligi köitest võrk purjesse sisse õmmeldud. Vastavalt sellele võis pikklaeva puri olla hoopiski mitte ülalt-alla kulgevate pikkade triipudega, vaid hoopis rombilise struktuuriga, nagu näha sellelt ruunikivi jooniselt

Rombilise puhul võis purje koostada üsna loogiliselt - aluseks köitest-nööridest punutud diagonaalne tugivõrk, mille avadesse õmmeldi linasest või villasest riidest kangatükid. Selline diagonaalne ehitus peaks tuult täis purje hoidma paremini kujus kui pikkades ülalt-alla siiludest konstruktsioon. Ja kui viikingid oma laevad niivõrd nutikalt ehitada oskasid, siis miks ei oleks nad võinud tulla ka selle peale?
Seega on üsna küsitav viikingilaevade purjede vertikaaltriibulisus üldse. See võib pigem olla 19. saj. Põhjala rahvusromantiliste kunstnike vaimulooming. Sihuke silmahakkav sümbol ju

[Luuraja]

Veel üks mõte - kust saadi must värv?
Piinasin siin traditsiooniliste käsitöötehnikate huvilist Abikaasat, kes pskas mulle öelda ainult üht - musta värvi kangast saadi ainult musta lamba villast või kusesinisest tahma sissesegamisega.
Siis aga hakkas mõte liikuma, sest laevameistri üks abivahendeid on...õige...TÕRV. Pealegi on tõrvatud kangatükk üsna tuuletihe.

Kuigi üleni tõrvatud purje on ilmselt üsna raske rehvida - ei taha hästi painduda (eriti külmas) ja vallandamisel kipub kuuma ilmaga kokku kleepima. Tundub üsna mõistlik vaheldada tõrvatud tükke mittetõrvatutega.

Ehk siis mina olen oma deduktsioonides mäele jõudnud. Kas see ajalooliselt õige on, ma ei tea. Kes teaks?

[Basilio]

Ehk on asi hoopis lihtsam kui meie arvame. Kes on lugenud veneaegset Robert Vaindlo lasteraamatut "Viirulise purje all", siis seal on Võrtsu kalur Unipiha Mihkel hädas hallitama läinud purjega, mida ta siis hoolega läbi suitsutas. Tulemuseks - musta-valge-halli-kirju puri, sest suits ei jagunenud ühtlaselt. Ja tahm on teadupärast asi, mis niisama veega uhtudes maha ei tule. Tean omadest kogemustest et määrdunud puri ei taha iseenesest kuidagi puhtaks minna. Seilasime jahil mitu hooaega laenatud spinnakeriga, millel suur roostekarva laik allservas. Keegi olla kunagi kajutis näppu lõiganud ja purje ära määrinud. Nüüd on "Räime tomatis" meenutav laik seal vist juba kümmekond aastat ja maha, kurat, ei tule! Olla proovitud ka igasuguste vahenditega, aga ei tule maha! Ja tegemist on sünteetilise materjaliga. Maavillane peaks igasugu sodi veel paremini sisse tõmbama. Nii et ehk oli väidetava triibulise purje põhjuseks purje (talvised) hoiutingimused?