küsimus usuatribuutika kohta Hendriku Liivimaa kroonikas

[Luciano]

Nimelt 1. raamatu 12 peatükist võib lugeda järgmist
"... Nähes, et ta maalt välja ei pääse, sai see liilaste varitsusest vaga kavalusega võitu, sõites hobusega ratsa, stoola, raamat ja pühitsetud vesi kaasas, otsekui haiget külastama; ...)

küsimus siis järgmine: millisel kujul see "raamat" olla võis - kas juba 12 sajand oli piibel ramaatukujulise käsikirjana igal mungal kaenlas?
ja millisel kujul munk kandis pühitsetu vett kaasa - lähker? oli selleks mõni kindel anum? savikann?

[Reserv]

Tõenäoliselt ei olnud see raamat Piibel (mis muutus tähtsaks alles luterluse tulekuga) vaid käsiraamat ehk breviaar.

[Luciano]

breviaar või piibel ei olegi hetkel minu jaoks oluline vaid pigem selle andmekandja vorm - ehk siis kas tegu meiemõistes köidetud raamatuga?

corvuse toodud lingis on näha, et 13 sajandi raamat oli juba väikses mõõdus 13,4 x 8,8 cm - ehk siis taskuraamat. Kas 12 sajandi algul võis tegu olla suure ja paksu köitega või olid need ainult kloostris lauapeal lugemiseks ja ristikäikudel kanti kaasas mingeid väikevorme?

Et Hendrik seda eraldi välja toob kui silmatorkavat rekvisiiti mille abil eksitada talumees, siis võib oletada, et raamat ikka mingit mõõtu omas ja selgelt ka näha oli, samas vaevalt, et munk ratsustas raamat peos.

[Jaanus2]

Liivlased-latgalid olid ka õigeusu ja selle kaudu raamatutega varem (ja rohkem) kokku puutunud kui eestlased ja teadsid tõenäoliselt rohkem, misasi raamat on, kui ka lugeda ise ei osanud. Pühitsetud vesi ja raamat (pühakirja jupp) viitaks justkui sellele, et haige oli ikka väga haige ja lausa suremas. Päris veenvad rekvisiidid mu arust.

[Luciano]

Tänud.

Nii, et kui ma kujutan oma munka meie mõistes suur paks raamat käes, siis peaks ajastutruu olema küll!

[Arnold]

Tänud.

Nii, et kui ma kujutan oma munka meie mõistes suur paks raamat käes, siis peaks ajastutruu olema küll!

Pane raamatule Olustverest leitud vidin kah, mida raamatulukuks peetakse.

[Luciano]

Tänud.

Nii, et kui ma kujutan oma munka meie mõistes suur paks raamat käes, siis peaks ajastutruu olema küll!

Pane raamatule Olustverest leitud vidin kah, mida raamatulukuks peetakse.

kardan, et minu oskused piirduvad raamatuga

[Dan]

Tänud.

Nii, et kui ma kujutan oma munka meie mõistes suur paks raamat käes, siis peaks ajastutruu olema küll!

Pane raamatule Olustverest leitud vidin kah, mida raamatulukuks peetakse.

Kas kuskil raamatus/internetis pilti on ? On seostatav kuidagipidi Vabadusvõitluse ajastuga ?

[Reserv]

No ma mõtlen ikka, et see oli väike käsiraamat. Suurt telliskivi lihtsalt mulje avaldamiseks kaasa vedada: pole ametikohuste täitmisel vajalik, on lihtsalt tülikas ja suur pärgamendist raamat oli keskajal ikka selline väärtus, mida ketiga riiuli küljes hoiti (kas seda igal väikesel preestril oligi - kindlasti mitte). Vision mungast suure raamatuga (või veel parem - kahega) kaenla all tuletab meelde pilti noorest paljasjalgsest Tõnissonist. Paksud raamatud olid keskajal statsionaarsed. Niisiis väike raamat paunaga kaasas (tänapäevalgi ei kanna haritud inimesed suurt kallist raamatut lahtiselt kaenla all), koos muude, samuti sissepakitud (kõik koos õlal kantavas kotis?), vajalike esemetega. Vahimehed nägid, et Theodorich varustusega ratsutamas, küllap siis asja pärast. Tõenäoliselt oli ta oma varustusega juba niivõrd tuntud kuju, et igaüks teadis, millised asjad tal on.

[Luciano]

suur - väike selles kogu küsimus tegelikult ongi? Kui väikseid raamatuid üldse käsikirjalisena köita suudeti tollel ajal? Selge, et kogu "maailmatarkust" kaenlas ei kantud kuid tehnoloogia pidi siiki omad piirid seadma antud perioodil ja ilmselt siia Liivimaa põrgusse esimese hoogi kõige suuremaid toeituseid ei makstud ja seega ka munkade vahendid olid piiratud.