Sageli on spartalasi püütud homodeks teha. Päris nii ta siiski ei olnud. Kõige rohkem kirjutasid sellest just Sparta vaenlased, ja neid viimaseis polnud tal just väha.
PLUTARCHOS, LYKURGOS 16-19, 21-22 (TLK ERVIN ROOS)
Üldajaloo lugemik. I vihk: vana-aeg. Valiku teinud ja redigeerinud Pärtel Haliste, tõlkinud Ervin Roos. Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, Tartus 1933, lk 12-15.
Spartlaste noorsookasvatus
Isa ei olnud õigustatud oma last üles kasvatama, vaid viis ta kohe pärast sündi teatud paika, mida võiks nimetada raekojaks, kus olid koos sugukonna vanemad, kes vaatasid lapse üle ja käskisid ta üles kasvatada, kui ta oli hea kehaehitusega ning kasvujõuline, määrates talle seejuures ühe üheksast tuhandest liisuosast; oli ta aga armetu ning kidur, siis lasksid nad ta viia niinimetatud Apothetai’sse[1], Taygetos’e[2] lähedasse kurisetaolisse paika, arvates, et inimene, kes kohe algusest peale ei oma head kehaarengut ja jõulisust, on pärastises elus koormaks iseendale ja riigile. Sparta ammed avaldasid suurt hoolikust ja oskust. Nad kasvatasid imikuid ilma mähkmeteta, et arendada neis liikmete ja kehavormi vabaolekut; nad õpetasid neid leppima iga toiduga ja mitte nõudlikud olema, võõrutasid neist pimedas jubedusetunde ja üksilduses hirmu ja hoidsid neid sündsusetu jonni ning virina eest.
Lykurgos ei usaldanud spartlaste poeglapsi ostetud või palgaliste kasvatajate hoolde, ka ei tohtinud keegi ise kasvatada ja õpetada oma poega, nagu ta heaks arvas, vaid võttes kõik poisid, niipea kui nad said seitsmeaastaseks, ise oma hoole alla, jaotas Lykurgos nad rühmadesse ja, võimaldades neile ühise kasvatuse ning ülalpeo, harjutas neid üksteisega koos mängima ja õppima. Iga rühma ülemaks pani ta nende hulgast arukuse poolest kõige silmapaistvama ning võitluses kõige südima poisi. Selle võtsid teised endile eeskujuks, kuulasid ta käskusid ja alistusid ta karistustele, nii et kasvatus oli sõnakuulmise kool. Täiskasvanud vaatasid pealt nende mängu ja, õhutades tihti neis tüli ja taplusehimu, õppisid tundma üksikasjaliselt, missugune on keegi neist loomulaadilt: kas on ta ka südi ja ei põgene võitluses vastase eest. Kirjaoskust õppisid nad ainult vajaduse piirides; kõige muu kasvatuse eesmärgiks oli aga täppis alistuvus, visa kannatus ja võidukus võitlustes. Sellepärast raskendati ka vanuse kasvades aina nende eluviisi: nad pöeti paljaks ja harjutati neid käima jalanõudeta ning mängima enamalt jaolt alasti.
Kaheteistkümnendast eluaastast peale ei kandnud nad mingit aluskuube, käies kogu aasta üheainsa vammusega. Nende kehad olid kasimatud ja nad ei tohtinud end pesta ega salvida, välja arvatud mõned vähesed päevad aastas, millal nad said säärase hoolitsuse osaliseks. Nad magasid salguti ja rühmiti üheskoos põhul, mille nad ise enestele kokku kandsid, murdes paljaste kätega ilma noa abita Eurotase[3] ääres kasvava pilliroo latvu. Selles eas pühendasid vanemad inimesed neile veel rohkem tähelepanu, käies gümnaasiumes[4], et seal kaasa elada nende võitlustele ja vastastikustele nöökamistele, mitte osavõtmatute pealtvaatajatena, vaid igaüks tundis end teatud määral kõikide nende isana, kasvatajana ja juhina, nii et kunagi ega kuski polnud puudu neist, kes oleksid manitsenud ja karistanud eksijaid. Neile määrati ka pedonoom[5] tublide ning ausameelsete meeste hulgast, ja nad ise valisid rühmiti üle kahekümne aasta vanuste noormeeste seast kõige arukama ning vahvama endile ülemaks. See juhtis temale alluvaid poisse võitlustes, kodu aga olid nad tal söögivalmistusel käsilisteks. Suuremail käskis ta puid tuua, väiksemail aga keeduvilja. Poisid käisid seda varastamas: ühed ronisid aedadesse, teised hiilisid hästi kavalalt ning ettevaatlikult meeste ühissöögitubadesse, kusjuures nad tabamise korral said palju piitsahoope selle eest, et nad olid vargil käies talitanud nii hooletult ning saamatult. Ka muid toiduaineid varastasid nad võimalust mööda, õppides osavalt varitsema magajaid ja hooletult valvajaid. Tabatule said karistuseks hoobid ja näljutus.
Nende toit oli kehv, et nad oleksid sunnitud end ise hädast välja aitamiseks harjutama julgust ja kelmust. Vargil käies ilmutasid poisid säärast hoolikust, et keegi, kes oli varastanud noore rebase ja hoidis teda varjul oma vammuse all, lasknud loomal oma kõhu küünte ja hammastega lõhki rebida ning nõnda vargust kannatlikult varjates end surmata. Ja seda ei tule pidada usutamatuks, arvestades Sparta praegusaegseid noormehi, kellest olen näinud paljusid Artemis’e altari ääres löökide all hinge heitvat.
Pärast sööki heitis rühmavanem pikutama, käskides mõnel poisil laulda või esitades mõnele küsimuse, mis nõudis nupukat vastust, näiteks missugune mees on kõige parem või kuidas tuleb vaadata kellegi teoviisile. Niimoodi harjusid nad aegsasti tunnetama õilsust ja kaaskodanikke teraselt jälgima. Sest kui keegi küsimuse puhul, kes on tubli kodanik või kes pole kiiduväärt, jäi vastusega kimpu, siis peeti seda totra ning vooruse-püüdetu meelelaadi tunnismärgiks. Vastus pidi olema põhjendatud ning tõestatud ja lühidalt ning kokkuvõtlikult sõnastatud; valesti vastaja sai rühmavanemalt karistuseks hammustuse pöidlasse. Sagedasti karistas ta poisse ka vanemate inimeste ja ülemuste juuresolekul, et näidata, kas ta karistab, nagu kord ja kohus. Teda ei takistatud karistust toime panemast; kui aga poisid olid eemaldunud, tuli tal vastust anda, kui ta oli karistanud üleliia karmilt või jälle liiga loiult ning hooletult.
Nad õpetasid poistele kasustama salvavaid, ent ühtlasi meeldivaid väljendusi ja mahutama vähestesse sõnadesse rohkesti tuumakust. Laulude ja viiside õpetust ei rõhutatud sugugi vähem kui väljenduse tabavust ja selgust, vaid nende viisid olid otsekui astlad, mis õhutasid südikust ja sisendasid vaimustusrohket ning teovõimsat hoogu, ja ka sõnastus oli lihtne ning jõuline käsikäes üleva ning kombekauni sisuga. Nende laulud sisaldasid enamalt jaolt ülistust, milles Sparta eest langenuid kiideti õnnelikeks, ja argade hurjutust, kus näidati, kui vaevaline ja vilets on viimaste elu. Teiste laulude sisuks oli lauljate vanuse kohaselt kas mehisuse tõotus või suurustelu selle üle. Pidude puhul moodustati kolm koori vastavalt kolmele elueale. Vanadekoor laulis kõige enne:
„Me olnud ennemalt kord võimas meeste hulk!”
Sellepeale vastas noormeestekoor:
„Meil praegu käes see järg; kui soovid, proovi tee!”
Kolmandaks laulis poistekoor:
„Me saame sangareiks veel palju kangemaiks.”
Sõja ajal kergendati noormeeste karmi eluviisi. Neil ei keelatud siis kaunistada oma juukseid ja ehtida relvi ning riideid, vaid tunti rõõmu, kuidas nad sõjahobuste kombel toretsesid ja turtsusid tapluse-ihas. Nad lasksid küll noormeheikka jõudes oma juuksed kohe pikaks kasvada, kuid ainult eelolevate hädaohtude puhul hoolitsesid nad, et juuksed oleksid võitud ja ilusasti lahku soetud, mäletades Lykurgose ütlust juuste kohta, et nad teevad ilusad inimesed veel nägusamaks, inetud aga hirmsamaks. Ka kehaharjutused olid neil sõjakäikude ajal kergemad ja muuski eluviisis ei painutatud siis noori nii väga karistuste ning ülevaatuse alla, nii et spartlased olid ainsad inimesed, kellele sõda oli sõjalistest harjutustest puhkuseks.
[1] täh. „äraheide”.
[2] Mäeahelik lääne pool Spartat, mis lahutas Lakoonia Messeeniast.
[3] Jõgi Lakoonias.
[4] Algtähenduses koht, kus korraldati alasti võimlemisharjutusi.
[5] Noorsookasvatuse ülevaataja.
Allikas: http://www.fl.ut.ee/526491?print=1
Müüt Vana-Kreeka homolembusest
Ühest muistsete hellenitega seonduvast stereotüübist
Antiiki on inimkonnal olnud kõige rohkem aega uurida. Sellest tuleneb, et antiigiga seondub ka kõige enam stereo-tüüpseid kujutelmi, mida on harjutud respekteerima absoluutsete tõdedena. Üheks selliseks stereotüübiks on kujutelm hellenite ühiskonnas domineerinud homoseksuaalsusest. Kõikjalt võib lugeda, et hellenite ühiskond oli eksklusiivne meeste ühiskond, mis pidas au sees meestevahelisi seksuaalsuhteid. Naised seevastu olid tõrjutud kuhugi majade tagaruumidesse, neid vajati vaid seaduslike laste saamiseks. Abielud olid äritehingud, abikaasadevahelist armastust ei olnud ning naisest kui naisest ja naise ilust eriti lugu ei peetudki. Seda stereotüüpset kujutelma, mis on küll kasulik niihästi homoseksuaalide (Juba muistses Hellases peeti homoseksuaalsust auasjaks! Aga meid siin halvustatakse!) kui ka feministide ideoloogiale (Naise tagaplaanile surumine sai alguse muistsete hellenite juures!), on asjatundjal ometi võimalik vaidlustada.
Armastusluule
On levinud arvamus, et hellenite armastusluule oli valdavalt homoseksuaalne. Lähemal vaatlusel selgub, et see pole kaugeltki nii. On olemas küll luuletused, mis on pühendatud poistele, kuid neist võib enamasti välja lugeda vaid luuletaja imetlust noorusilu vastu ilma igasuguse seksuaalse tagamõtteta. Archilochos, kuulsamaid armastuslaulikuid, pühendas oma luuletused neiule nimega Neoboule. Anakreon unistas “Lesbose neiust” (arvatakse, et Sapphost), Platon püüdles kellegi Xanthippe armastust. Ka paljud sellised luuletused, milles ei esine armastatu nime, on pühendatud naistele, seda saab nimelt kindlaks teha neis esinevate grammatiliste naissoovormide põhjal. (Vt Kattri Türgi tõlked Vana Hellase luulest, Looming 1996/7.)
Sappho probleemid
Sapphol, keda Platon nimetab kümnendaks muusaks, oli Lesbosel tütarlastekooli-taoline asutus. Tuntud on väide, et Sapphol olid oma kasvandikega homoseksuaalsed suhted. Tegelikult hakati Sapphole homoseksuaalsust omistama alles umbes Augustuse ajast alates (1. saj pKr). 4.–5. saj eKr aga jutustati lugusid kuulsatest poeetidest, kes olid Sappho armastuse pärast rivaalitsenud. Kord olid nendeks Alkaios ja Anakreon, siis jälle Archilochos ja Hipponax. Sappho lesbilisust on välja loetud tema luuletustest, mida ta pühendas oma kasvandikele. Neis ülistab ta tütarlaste ilu ning kurvastab nende koolist lahkumise üle. Jällegi on tegemist ühelt poolt lihtsalt noorusilu imetlemisega. Teisalt on õpetaja nukrus armsaks saanud õpilaste lahkumise üle igati mõistetav inimlik tunne, millele mingi seksuaalse tagamõtte omistamine on kindlasti vägivaldne. Sappho kirjutas armastusluulet ka meestest, seda saab taas kindlaks teha vastavate grammatiliste meessoovormide põhjal. Hellenistlik kirjamees Menandros aga jutustab, et Sappho lõpetas elu enesetapuga õnnetu armastuse pärast Phaoni-nimelise noormehe vastu.
Tendents vaasimaalis
Loomulikult on hellenite vaasimaalis rohkelt meestevahelise armastuse stseene, mõttetu oleks seda eitada. Samas on aga homoseksuaalsete stseenide esinemist ületähtsustatud ning jäetud tähelepanuta asjaolu, et heteroseksuaalse armastuse kujutamist tuleb ette niisama palju. Ühtlasi võib armustseenide kujutamisel hellenite vaasimaalis täheldada huvitavat tendentsi. Kujutades mehe ja naise vahekorda, on tegemist tõeliselt kauni erootilise stseeniga, armastajad on kahekesi intiimses ümbruses. Hoopis teistsugused näevad välja meeste vahekorda kujutavad stseenid. Peaaegu alati on mehed mitmekesi, sageli on kaastegevad saatürid. Tegemist on tõeliste grupiseksi piltidega, õhkkond on orgialik, igal juhul mitte normaalne. Sellist tendentsi võib ehk tõlgendada homoseksuaalsuse suhtes halvustavakski.
Sparta
Kõigile teadaolevalt valis Sparta sõjamees endale noorukist kasvandiku, kellega tal olid homoseksuaalsed suhted. Vana Hellase kirjamees Xenophon, kes kirjutas “Sparta riigikorra”, väidab aga oma teoses, et Lykurgos, muistne Sparta seadusandja, pidas homoseksuaalsust häbiväärseks ning et Spartas seda ei esinenud. On Xenophonil õigus või mitte, oluline on siingi tema kirjutise tendents. Väitega, et Spartas homoseksuaalsust ei olnud, Xenophon otsekui püüaks oma lemmikuid, spartalasi, puhtaks pesta millestki häbiväärsest, mida neile on alusetult omistatud – homoseksuaalsusest.
Seega võib arvata, et muistsete hellenite puhul on domineeriva homoseksuaalsuse asemel tegemist äärmisel juhul tolerantse suhtumisega sellesse, kohati aga ka taunimisega. Tolerantsuse alla kuulub meeste armastuse kujutamine vaasimaalis ja luules. Kristlik ühiskond, kus homoseksuaalsus oli jubeduste jubedus, puutus kokku hellenite sellekohase tolerantsusega ning tembeldas hellenite ühiskonna ühemõtteliselt homoseksuaalseks. Pärast selle stambi omaksvõtmist nähti kõike läbi homoseksuaalsuse prisma. Ometi võime asjaolude lähemal vaatlemisel näha, et see, mida peetakse homoseksuaalsuseks, on lihtsalt hellenite iluarmastus kõige laiemas mõttes.
Allikas: http://paber.ekspress.ee/arhiiv/Vanad/1 ... alugu.html
Sparta võitleja- hopliit
Sellise kahe terava otsaga oda ohutu käsitlemine nõudis omajagu harjutamist. Vastasel korral võisid oma mees haavata (nagu praegu granaadiheitjatega
).
