www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 18 Sept, 2019 0:13

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 4 postitust ] 
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Weneriigi tung lõunasse
PostitusPostitatud: 24 Aug, 2005 9:13 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 22 Sept, 2004 16:58
Postitusi: 264
Asukoht: Tartu
Wenemaa ja Konstantinopol

I

Wenemaale awaneb tee oma
esiwanematelt päritud ülesannete
täitmiseks Mustamere rannal.

Need Keisri Majesteedi sõnad Tema sõjamanifestis Türgimaa wastu, mis nelja kuu eest (20. okt. 1914) räägitud, liginewad pikkamööda, aga järjekindlalt täideminekule. Küll ei ole meie Türgi wastu wõitlew Kaukasia sõjawägi seni weel kaugemale Türgi riigisse tunginud; seda on peale muu ka käesolew talveaeg takistanud, mis tänawu sealpool iseäranis wali on. Aga Türgi sõjawägi on ennejõulustes lahingutes Kaukasias ja jaanuarikuul Persia pinnal põhjalikult löödud ning sellega meie wägedele wõimsaks edasiminekuks tee ette walmistatud, kui selleks aeg tuleb. Ei ole ka sugugi tarwis, et Wene wägi siit küljest Türgi pealinna alla tungiks; see on pikk ja waewaline tee. Waid Wenemaa jõuab oma suurele sihile, enda wõidukat lippu kuulsa keisrilinna Konstantinopoli kohale kanda, lühemal teel. Mustamerel walitseb juba Wene laewastik täieste; ilma et enne tõsist merelahingut oleks olnudki, on Türgi sõjalaewastik sunnitud end peidus hoidma, kuna meie laewad ta kauba= ja weolaewastikku häwitawad; üle pooleteistsada Türgi meresõiduriista on juba põhja lastud. Ainult paar (Saksamaalt saadud) uuemat ja tugewamat sõjalaewa usaldasid seni tegevad olla ja käisiwad ka wahel meie sadamaid tülitamas, kuid needki on paaril korral wõitlustes meie poolt wigastatud ning nähtawalt ei julge need meie laewastikuga tõsisele wõitlusele asudagi.

Wiimased teated kuulutasid juba, et kõigetugevam Türgi sõjalaew "Goeben" enam kaugemale merele tulla ei tohigi, waid temale on ülesandeks tehtud, Bosporuse merekitsuse suud walwata, et Wene kiired miinilaewad sellest läbi Türgi pealinna alla tungida ei saaks. Nõnda siis tuntakse Konstantinopolis juba tõsist hirmu Wenemaa otsekohese pealekäimise ees. Hoopis suurem hädaoht ähwardab Türgi pealinna lõunapoolt Dardanellide merekitsusest, kus Wenemaa liitlaste, Prantsuse ja Inglise, laewastikud juba mõnda aega tegewad on. Kord suutis üks Inglise weealune paat koguni juba Dardanellidest läbi Marmori merde tungida ja seal üht Türgi soomuslaewa põhja lasta. Wiimastel päewadel on nimetatud laewastikud Türgi kindlustusi mõlemal Dardanellide kaldal mõjusalt pommitanud ja mitmed nendest ära lõhkunud. Nad wõiwad siin üsna julgelt töötada, sest laewade kangete suurtükkide kuulid ulatuwad kaugelt kindluste pihta, kuna maakindluste nõrgad suurtükid oma kuulisi laewade pihta nii kaugele saata ei suuda, kui nad seisawad. Merekitsuse suu kantsid on juba ära purustatud ja liitlaste laewad õige kaugele wäinasse tunginud, kus nad wäina miinidest puhastawad ja kalda kantsisi edukalt lasewad, mida teised laewad ka Gallipoli neeme tagant teewad. Ka toowad liitlased siia suuri maawäe salkasi merewäele abiks.

Et wäin umbes 70 wersta pikk, wõtab ka wõtmine aega, aga wist mitte enam kaua. Jõuawad aga Prantsuse ja Inglise laewad Dardanellidest läbi, siis wõtawad nad Konstantinopoli kui mängeldes ära, sest sel enesel ei ole enam mere pool mingit kindlustust ees. Sellepärast ongi Konstantinopolis päris hirm waraks. Teatatakse, et Türgi walitsus, rahapangad jne. juba sealt wälja on kolinud, Aasia poole riiki, Konia või Brussa linna. Wahest on see sõnum ekslik, sest ametlikult polt pole niisuguseid teateid tulnud. Aga mis täna weel sündimata, wõib homme tulla.

Et Wenemaa oma liitlastega täitsa ühiselt wõitleb, siis tähendaks nende ilmumine Konstantinopolisse sedasama, mis Wene otsekohene wõit. Iseenesest mõista, awaneks siis kohe ka Bosporuse kitsus Wene laewadele ning wõiks Wene merewäe kuulus Andrease lipp Konstantinopolis üles kerkida.

Sellega saaks Wenemaa oma suurele sihile, millele ta üle 200 aasta jooksul järjekindlalt ja mõjukalt on püüdnud, kuhu aga seni weel pole saanud. See pole ime. Sest suured asjad nõuawad täidesaatmiseks palju aega ja rasket tööd ning Wenemaa püüe Konstantinopoli poole on nii üliwäga suur sündmus, tähendab ajaloo käigus nii ütlemata suurt pööret, et selle kordasaatmiseks paar sada aastat mitte pikk aeg pole.

Ei keegi wähem kui Weneriigi suur uuendaja, tema ilmariiklise seisukorra põhjendaja, Wene wõimu looja, Peeter Suur oli see, kes kohe oma troonile saamise järel, juba 17. aastasaja lõpul, enda terawa kotkapilgu Konstantinopoli poole sihtis. Suur keiser tundis hädaste tarwiliseks Wene riiki ta senisest kitsast olukorrast lausa mannermaa riigina, kelle piirid kusagil mujal mere juurde ei ulatanud kui kaugel põhjas Jäämereni, mille kaudu laewakäik wäga wilets oli, nii et Weneriigil nagu hingamiseks kopsud puudusid, wabastada, temale teed merele awada, nii et ka muu maailmaga ühendusesse wõiks astuda, kui enda otsekoheste piirinaabritega. Waja oli, senisesse Wene riigi umbsesse seinasse "akent raiuda Europasse waatamiseks". Wenemaa "tung merele" oli ühtlasi kahele poole sihitud: Põhjast Läänemerele, lõunast Mustamerele. Wähemalt ühte nende juurde pidi Wenemaa saama, kui jõudsamalt kosuda ja hingata tahtis; kui wõimalik, püüti mõlematele saada. Aga saamine oli raske, sest teel oliwad tõkkeks ees Rootsi ja Türgi riigid, mõlemad siis wägewad, palju tugewamad kui Wene riik.

Tähelepandaw on asjalugu, et Peeter Suur oma pilgu waremalt lõunasse sihtis, kui põhjasse, enne Mustamerele püüdis saada kui Läänemerele. Selleks tõukas teda küll nagu iseenesest selleaegne politika olukord. Peetri troonile saamisel oli Wene riik juba Türgiga sõjas. Sõjawäljaks Wene ja Türgi wahel oli seni Dnepperi jõekond olnud, sest siit küljest pigistas Türgi wõim Wene riiki wäga tuntawalt, ta sirutas oma karmi käe otse Wenemaa südame ligidale. Terwe läänepoolne osa Dnepperi jõe maadest oli Türgi päralt ning lõunapoolne jõekond ühes ta suuga täieste; kõik nüüdne Lõuna=Wenemaa ja osa Wäike=Wenemaast seisis kas otsekohe Türgi või ta liitlase Krimmi khaniriigi all. Wene wäe püüe Türgiga sõdides oli seni ikka olnud siit küljest Türgi wõimu kaugemale rõhuda, aga õnnestunud oli see wähe, sest Türk oli tugewam. Niipea aga kui Peeter oma mõju sõja asjus maksma sai panna, juhtis ta kohe Wene wäe tõukejõu teisale: Kaugele idapoole Asowi mere äärde. Tema kange iha käis mererannale jõudmise poole, aga hästi äratundes, et Dnepperi jõe jooksu kaudu sinna saamine wõimata oli, kuna siin Türgi wäga kõwa sõjajõud wastu seisis, arwas ta täie õigusega eemal idas hõlpsama tee awanewat. Sest seal, Türgi riigi kaugel põhjaida serwas. oli ta wõim teadagi nõrgem. Ja tõeste õnnestas Peetril, kuigi alles pikema piiramise järele, a. 1696. Türgilt Asowi kindlust nimetatud mere rannal ära wõita. Iseenesest ei olnud selle wäikese kindluse kättesaamine mitte just tähtis, aga et sellega Wene riik suure mere rannale pääsis, kuigi alles selle ühele sopile (sest Asowi meri on õieti Mustamere laht), see oli Wene riigi ajaloos ülimõjuw, päris käänet tegew sündmus. Sest nüüd wõis Wene riik omale kohe siia laewastikku nõutama hakata, ja suur keiser ajas asja nii agaralt, et juba 3. aasta pärast esimesed Wene laewad Mustamerele wõisiwad ilmuda, isegi Konstantinopoli all end näidata, külll mitte sõjaliselt, waid rahuliste külalistena. Sest neid saadeti sinna sultanile Wene walitseja poolt terwitusi wiima, ühtlasi nagu rahulepingut kinnitama, mis parajaste Wene ja Türgi wahel oli tehtud.

Sest kuigi Asowi wõitmine esiotsa Peetrile suured lootused edaspidiseks wõiduteeks awas, pidiwad need kohe katkema, kui 1699 a. Austria riik Türgiga Karlovitshis rahu tegi. Sel ajal oli alles Austria Türgile palju wägewam waenlane kui Wenemaa; Et Türgi suurem jõud Austria wastu seisis, selle mõjul õnnestaski Wene riigil ka omalt poolt Türgit lüüa. Oli aga Austria, omale suurt wõidusaaki kätte saades, Türgiga rahu teinud, oli Wenemaa muidugi lootuseta, üksi weel sõda jatkata; ta jäi siis sellega rahule, kui Türgimaaga Asowi oma kätte saamisel rahu teha wõis.


Seisukorda hästi selgitaw on see asjalugu, et kumbki sõdija seekord sõdimist õieti weel lõpetatuks ei lugenud, waid aga ajuti katkestatuks. Seda tunnistab nähtus, et rahu mitte määramata ajaks ei tehtud, nagu harilikult, waid määratud aja peale, esiti kuueks aastaks, aga kui sultan oma palee ette tulnud Wene sõjalaewu silmitsedes tundis, et Wenelane temale nüüd hoopis teine wastane on kui seni, pikendas ta rahu 30 aastaks. Sellega oli Wene riigil esimene, olgugi alles lühikene, samm Mustamerele ja nõnda kaudselt ka Konstantinopolisse saamiseks astutud ning järgnewateks sammudeks tee ette walmistatud. Nendest kõneleme teinekord.

Meie Mats nr. 29; 7. (20.) märtsil 1915.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 24 Aug, 2005 9:15 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 22 Sept, 2004 16:58
Postitusi: 264
Asukoht: Tartu
Wenemaa ja Konstantinopol

II

Wanas Sofia kirikus kerkib
uueste üles Kristuse altar, ta
ees kumardab end Wenemaa
tsaar ja tõuseb püsti Kõik=
slaawi tsaarina.

Lõunapoole oli Wene riigile "wäraw Europasse" ainult praokile läinud. Selgelt äratundes, et seda riigi kosumisele wäga wähe oli, pööras Peeter kohe oma pilgu põhjasse ja hakkas juba järgnewal aastal siinpool palju awaramat wärawat otsima, mis temal ka täieste korda läks, olgugi alles paarikümne aastase pika ja raske Põhjasõja järele. Läänemere idarand sai Wenemaa osaks. Selle tegewuse ajal läks aga lõunapoolne wäikene wäraw jälle üsna kinni. Rootsiga sõdides sai Wenemaa kibedalt tunda, kui halb see temale oli, et ta teine kange wastane, Türgimaa, alles wõitmatana seisis ja ta piirid niiwäga Wenemaa õue alla käisiwad. Poltawa lahingu (1709) suuremoeline wili oleks peatselt kaduma läinud, kui löödud Rootsi wägi and ligidalolewa Türgi piiri üle päästa oleks suutnud, mida ta katsus. Ainult sellepärast, et Dnepri jõelt küllalt ruttu üle ei saadud, sattus Rootsi wägi wangi ja alles selle mõjul sai Poltawa wõit täieliseks. Rootsi raudpealine kuningas jõudis wähese wäega ikka Türgi riiki ja seal läks temal korda, Türk uueste Wene wastu sõdima ajada, seletades, et Wenemaa wägewaks saamine ka Türgile wäga hädaohtlik on. Sultan tunnistas siis Wenemaaga 1699. a. tehtud rahulepingu, mille kestwuse ajast ainult kolmandik mööda oli, niisama "paberilipakaks", nagu nüüdse sõja algataja seda Belgias ütles, ning saatis oma sõjawäed Wenemaa wastu wälja. Peeter astus Türgile nüüd küll hoopis suurema wäega wastu kui tal Rootsi sõjas tarwitada olnud, kuid tema äpardas siin üsna, nii et Pruti jõe ääres Türgi wäe lõksu langes, millest teda ainult ta abikaasa Katarina osawus päästis (kes oma annetega Türgi peaministri rahule meelitas). Aga Asowi kindluse ja selle mereäärse maa pidi Wene riik rahutegemisel ometi käest ära andma. See äpardus mõjus Peetri meele peale nii raskelt, et ta ka 1718. a., mil Türgimaa jälle Austriaga sõdis ning sellelt lüüa sai, mitte ei usaldanud ka omaltpoolt sõda uuendada. Aga unustanud ei olnud ta oma põhjapoolse wärawa awamise juures ka lõunapoolset sugugi mitte. Wäga palju on saladuslisest "Peeter Suure testamendist" kõneldud, milles ta oma järeltulijatele kindlaks kohuseks teinud, wältimatult suure sihi poole käia, et Wenemaale waba teed "Tsaargradi" awada (nagu Konstantinopolit Wene rahwa seas hüüti, ammu enne kui Wene riigisse oma Tsaarilinn tekkis). Olgu nüüd see testament olemas wõi mitte, selge on aga, et kõik järgnewad Wene walitsejad nimetatud juhtmõtte järele käinud on; terwest Wene ajaloost 18. ja 19. aastasajal läheb see siht läbi kui punane lõng nööri sees. 30 aastat pärast Asowi kaotust astus Wenemaa jälle Türgiga sõjasse, seekord uueste Austriaga ühes. Õnnelik see sõda küll ei olnud, sest pikema sõdimise järele pidi a. 1739 Austria suure maakaotusega rahu tegema. Wenemaa sai omale ometi wähe wõidusaaki: Asowi uueste tagasi.

Selles järjes seisis olukord jälle 30 aastat, siis astus keisrinna Katarina II, kes paljudes muudes asjades Peeter Suure tööd jätkas, ka Wene wõimu lõunapoole laiendamises tema jälgedesse. Uues Türgi sõjas (1769-1774) näitas end Wenemaa tugewaks küllalt üksi Türki ära wõitma ning rahuleping oli temale siis ka wäga kasulik: Wene riigi piirid ulatati nüüd laialt Mustamere rannale, ta omandas Dnepri Dnjestri jõgede suud, ja mis weel enam: sai omale Donau riikide (nüüdse Rumenia) kohta "kaitseõiguse", kuna aga Krimmi khaniriik, mis seni Türgi ülemwalitsuse all olnud, sellest lahti tunnistati, nimepidi iseseisvaks, aga tegelikult tähendas see muutus Krimmi riigi Wene walitsuse alla saamist, mis kümme aastat hiljem ka wormilikult täide saadeti. Sellega sattus terwe Mustamere põhjarand Wenemaa omaks ja ta toetas end siia kindla jalaga, omale Mustalmerel merewäge luues.

Ja selle najal asus keisrinna oma walitsuse lõpuajal täie tõega juba wäga suure sihi teokstegemisele: Türgi riiki, kelle nõrkust ta wiimases sõjas tunda saanud, Europast hoopis wälja tõrjuda ning Konstantinopoli jälle kristlikuks linnaks teha, sellega muidugi ka Wene riigile ta lõunaküljest õieti awarat teed ilmameredele awada. Sest Mustamerele saamise tähtsus oli seni ikka alles poolik, kui selle mere lõunapoolne läbikäik Wahemeresse: Bosporuse ja Dardanellide wäinad, Mustamere võti, alles Türgi käes seisiwad. Selle wõtme oma kätte saamine oli meie riigile hädasti tarwiline. Et aga Wenemaa jõud siis weel üksi selleks ei ulatanud, lepiti Türgi wana wastase, Austriaga, kokku, et ühiselt teda wõitma minna. Kuid juba siis tuliwad Türgile toetajad mujalt Europast, kellele Wene wõimu kaswamine ei meeldinud, nimelt Preisi ja Inglise riigid (kellest nüüd üks Wenemaa kõwem wastane, teine aga ta lepinglane on). See asjaolu nõrgestas Wenemaa tegewust, aga ka Türgi wastupaneku jõud oli ikka hoopis suurem kui seda mõeldud, nii et wiie aastase kange sõja järele Austria omale midagi wõita ei suutnud, Wenemaa omandas ometi tüki Mustamere randa ligi, tähtsa Otshakowi kindlusega (1792).

Katarina ettewõtmine oli suurem olnud kui seekord korda saata wõimalik oli. Aga Wenemaa tung lõunasse oli nende sündmuste mõjul ometi uut ja suurt hoogu saanud ning Wene rahwa hingesse jäi sellestsaadik palaw iha elama, kord ikka ristilippu Tsaargradi kanda ning seal püha Sofia kiriku tornile Türgi poolkuu asemele jälle ristimärki seada. See mõte kujunes Wene rahwustunde üheks awalduswiisiks ning elustas luuletajate meelt, sellele ihale nagu kehastust andma, sarnastes sõnades, millest eespool näitus toodud.

Järjekindlast püüdis nüüd edaspidi Wenemaa oma piiri Mustamere mõlemal küljel edasi ajada, Tsaargradile ligemale. 19. aastasaja algul, keiser Aleksander I ajal, astuti selleks mõlemal poolemõjuwad sammud. Uues Türgi sõjas (1806-1812) oli Wenemaa juba kõigeparemal teel, terwet Rumeniat oma alla saama, kuid Napolenon I "Moskwasse tulek" takistas teda selles, ometi sai ta Bessarabia omale ja wõis nii oma piiri Pruti jõeni tõsta ning sellega Donau jõeni jõuda, kuid ainult ta suu äärde. Idapool Mustamerd omandas Wene riik terwe Georgia (Grusia) kuningriigi Taga=Kaukasias; sellega jäi Kaukasia mäestikumaa, kus Muhamedi usulised Tsheressi rahwad Türgi nimelise=ülemwalitsuse all elasiwad, igast küljest Wene riigi sisse ning nende Wene alla heitmine sai ainult ajaküsimuseks. Poolesaja aasta jooksul saadeti wisa wõitluse järel see ülesanne täide.

Kange keiser Nikolai I asus kohe oma walitsuse hakatusel uueste täie rõhuga Peeter Suure jälgedes edasi kõndima. Türgi sõjas (1828-29) ilmus Wene wägewus ja Türgi jõuetus juba oma täies suuruses: Türk wõideti täieste ära, Wenemaa tungis üsna pealinna ligikonda Adrianopolisse ning tema oleks küll juba siis Konstantinopoliski ära käinud – Türgist enesest polnud enam keelajat –, kuid teised Europa riigid ei suutnud oma kadeduses seda sallida. Et nende wahelesegamist ära hoida, oli Wene keiser juba sõja hakatuses tõotanud, Türgilt mitte Eruopas maid ära wõtta. Seda sõna pidas ta ka, ja nii ei omandanud Wene riik selle wäga wõiduka sõja järele midagi muud otsekohest tulu kui maariba Aasias, Kaukasia piiril. Kuid kaudne tulu oli wäga suur. Donau riigid tehti nüüd Türgi alt tegelikult lahti, seati aga Wene kaitse ning nõnda ka mõju alla. Weel suurem tähtsus oli seadusel, et Wene keiser kõigi Türgimaa kristlaste eestkostjaks tunnistati, nõnda omale õiguse sai, tarbe= ja soowikorral Türgi riigi sisemistesse asjadesse puutuda. Ka uuendati ja täiendati juba endistes rahulepingutes saadud luba, et Wene kaubalaewadel wäinadest waba läbikäik peab olema. See luba kujunes järgnewatel aastatel peatselt Wenemaa täieks walitsuseks wäinade üle. Kuna sultanile tema tõrges laenuline, Egiptuse asekuningas Mehmed=Ali, wäga kardetawaks sai, sest see Türgi riigis suuremat wõimu oma kätte kiskuma hakkas, otsis sultan omale toetust enda hiljutise waenlase, Wene tsaari, käest, kelle tugewat käewart ta tunda saanud. A. 1833 tehti Hissaris (Konstantinopoli ligi) Wene ja Türgi wahel imeline leping, mis wähemat ei tähendanud kui Türgi riigi Wene kaitsealuseks astumist. Selle järgi wõeti Konstantinopolisse Wene kaitsewägi wastu, wäinade läbikäigu ülewalwajaks sai õieti Wene keiser, Wene laewadel (nii sõja kui kauba=) oli läbisõit täiesti waba, muude riikide laewad wõisiwad seal aga üksi sultani ja Wene keisri lubaga käia.

Asjalugu näis siis nõnda kujunewat, et Wenemaa rahulisel teel oma suure sihi, Mustamerest wäljakäigu wabaduse kätte saab. Türgi walitsus oleks Konstantinopolis Wene mõjualusena siis muidugi edasi kesta wõinud. Kuid muude Europa riikide kadedus ei sallinud seda. Nimelt läänewõimud (Prantsuse ja Inglise, nüüdsed Wene sõbrad) seisiwad siis Wenemaaga waljus wastuolus, nad töötasiwad Türgis kõigest wäest Wene wastases sihis, astusiwad oma poolt sultanit Egiptuse wastu toetama, ning nõnda kaotas Hissari leping oma mõju, kuigi seda wormilikult ei lõpetatud. Nähes, et rahulikul teel asjaga ometi joonde ei saa, astus siis keiser Nikolai a. 1853 jälle Türgi wastu sunniteele: Nõudis Wene mõju täielist maksmapanemist Türgi riigis, wastasel korral mõeldi Türki (keda Wene keiser tüsedalt ja tabawalt "haigeks meheks" nimetas) Europast wälja ajada, wäinad Wenemaale awada. Türgi enese pärast oleks see wististe juba ka siis sündinud, aga eelnimetatud Läänewõimud tuliwad nüüd otse Türgile abiks. Ning kolme aasta pikkuse kurwa Kirmmi sõja tagajärg oli nõnda Wenemaale wäga halb. Ta pidi Mustamere maadel edasisaamise asemel nüüd taganema – ainuke kord pärast Peeter Suure aega. Donau jõe äärest tõrjuti ta eemale ning sõjalaewastiku arw Mustal merel piirati: ainult 6 laewa wõis seal hoida. Weel raskemalt kaalus määrus, et Türgi riik "Europa riikide perekonda" wastu wõeti, nõnda iga Wene mõju awaldus ta kohta wõimataks tehti. Aga Krimmi sõjas saadud kahju tasus Wenemaa peagi. Laewastiku kitsenduse määrusest wabastas tema end juba a. 1871 ning uus Türgi sõda a. 1877-78, (mida juba meie rahwapõlw tunneb), wiis Wene wõiduka wäe hoopis Konstantinopoli ukse ette, San Stefanosse, kus ka 19. weebruaril 1878 rahu tehti, millega Türgi riik küll uute Balkani riikide tuluks wäga alandati ja wähendati, Wenemaale aga ei tulnud sellest peale sõjakulu saamise suuremat otsekohest tulu. Sest Konstantinopoli ärawõtmist ja wäinade walitsuse oma kätte saamist keelasiwad jällegi teised kadedad riigid, kõigepealt Inglisemaa. Tugew Inglise laewastik seisis Dardanellide suus Besika lahes, tarbekorral wäljaastumiseks walmis. Sõjast wäsinud Wenemaa ei suutnud uute waenlastega wõitlema hakata, ta andis Berlini kongressil muude surumisele järele ja astus oma suurest sihist tagasi, millele jõudmine seekord õige ligidal seisis. Kaudselt oli aga seegi sõda Wenemaale ikka wäga mõjuwaks teewalmistuseks "Tsaargradi poole".

1877-78 sõja järele tuli Wene ja Türgi wahel pikem rahuaeg, kui sellest saadik kunagi olnud, mil Wenemaa Türgiga kokkupuutuma hakkas: ligi 37 aastat. Wenemaal polnudki enam waja Türgi nõrgendamiseks waewa näha, selle ülesande oliwad nüüd Türgi endised alamad, uued Balkani riigid, oma peale wõtnud, kes kõik Wene wõitude mõjul oliwad asutatud. Kahe aasta eest wõitsiwad need Türgi nii täieste ära, et Konstantinopoli langemist igapäew oodati. See jäi seekord ometi sündimata ja Türgi riik Europas edasi elama. Nüüd on ta aga edewalt end ise jälle sõjasse seganud ja sellega Wene riigile wõimaluse awanud oma ammuse igatsuse täidesaatmiseks.

Meie Mats nr. 30; 14. (27.) märtsil 1915.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 05 Sept, 2005 9:36 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 22 Sept, 2004 16:58
Postitusi: 264
Asukoht: Tartu
Wenemaa ja Konstantinopol

III

Kompassinõel näitab põhjasse,
Wene riigi kosumise ajaw wedru on
ta tung lõunasse.

Selle kirjatüki algul nimetasime, et Wenemaa teeotsimine Konstantinopoli poole juba Peeter Suurest saadik olemas on. Kuid oma olu poolest on see Wenemaa "tung lõunasse" weel wäga palju wanem – niisama wana kui Wene riik ise, õieti wanemgi. Sellele aluse panijate, sõjakate põhjamaalaste, püüe ja iha Bosporuse äärse kuulsa keisrilinna järele tekkis ja tõusis juba sel ajal, mil Põhjalas wägewate "wiikerlaste" ajajärk oli, mille kestwusel kanged Põhjamaa pojad kaugetele maadele wõidu= ja saagiteele läksiwad, sinna koguni mitmed riigid rajasiwad. Aegsaste saiwad nad siis ka Konstantinopoliga tuttawaks, mis kahe ilmajao läwel olles laialiste maade üle walitses ja ülitähtjas kaubanduse=koht oli. Põhjalaste rohket ja elawat läbikäimist selle linnaga tunnistab selgelt nähtus, et nad temale otse oma keeli nime andsiwad: "Mikla gard" (suur linn); wiimasest sõnast ongi Wenekeelne linna nimetus (gorod) tekkinud.

Esiti asusiwad põhjalased sinna küll aga äri tegema: nad teenisiwad Greeka keisrikoja sõjalastena, kus nende terawast mõõgast wäga lugu peeti. (Greeka riik oli siis umbes sellel asemel, mis wiimasel ajal Türgi riigi omaks oli; ta walitses Mustamere lääne= ja lõunapoolsete ning ajuti ka põhjapoolsete maade üle; Krimmis oliwad greeklastel tähtsad asundused). Kui aga 9. aastasaja keskel tähendatud Põhjamaa sõjalaste tõukel ja ettewõttel Ilmajärve (Ilmeni) ja Soome lahe wahelistele maadele uus elujõuline riik rajati (mis warsti Wene riigiks kujunes), wõtsiwad Põhjamaa sõjalased siit warmalt ka sõjakäigud Mikla gardi ette. Juba Ruriku aegne wikerlaste (wõi wikingite) würst Dir, kes Kiiewis käskija oli, usaldas oma labaste Dnepperi jõe laewadega täies põhjalaste südiduses Mustamere üle sõita ja Bosporusest läbi tungida. Mõnikümmend aastat hiljem käis Ruriku järeltulija Oleg sedasama teed. Wene riigi püüdel Konstantinopolisse saamiseks on nõnda terwelt tuhat aastat pikk minewik selja taga. Esimesed Mikla=, hiljem Tsaargradi käigud oliwad ainult katsed. Aga aastal 941 ilmus kolmas Wene riigi walitseja Igor juba päris suure sõjawäega: 40 000 meest 100 laewa peal, Bosporuse ette, häwitas wäina mõlemad rannamaad ning ähwardas kõwaste ka pealinna. Greeklaste jõud ei suutnud ta wastu seista, aga nende nõu käis põhjalaste omast üle. Kohutaw Greeka tuli (mis ka wee sees põles; see oli pärastise püssirohu eelkäija) häwitas Wene laewastiku ning sundis riismed kodu pöörama.

Otse see tema juba warane "tung lõunasse" sai Wene riigi saatuse kujunemise kohta mõõdu= ja mõjuandjaks.

Oma edaspidises arenemise käigus on Wene riik küll Wäga palju suuremal moel ida= ja põhjapoole laienenud kui lõunasse, aga see sündis asjaolude mõjul ja sunnil. Põhjas ja idas ei olnud temal kedagi riigilist wõimu tõkke tegijaks, sinna walgus siis Wene walitsus nagu weewool madala maa üle, loomulikult, peatselt rahulikul teel. Lõunapool aga, kuhu küll kõige suurem laienemise püüe sihitud oli, seisis kõwa keelaja teel ees: Greeka keisririik, mis wägewa Rooma riigi jatkuna nii sõjawäeliselt kui kulturaliselt tugew oli, kuigi tema siis juba oma waibumise ajajärgus seisis.

Õieti tähele pandaw on asjalugu, et waewalt asunud Wene riik juba kohe selle põliselt wana riigiga wõitlema wõis astuda, koguni ta pealinna alla sõdima minna.

Õige pea aga ilmus selleaegses Ida=Europa riikide wahekorras nahtus, mis ka muidu ajaloo käigus tihti märgataw on: Mõõga wõit kultura üle on mõnikord küll suur, kuid ta ei suuda püsima jääda. Waid ajajooksul wõidab kultura ikka mõõga ära. Nõnda kujunes ka põhjalaste Tsaargradis käikude tagajärg hoopis wastandliseks kui esiotsa näis tulewat. Wälimiselt wõitjad wõideti sisemiselt ära. Põhjalaste waprus ja sõjaline waimustus rauges greeklaste paremate sõja=abinõude ning nende kõrgema kultura ees, mis isegi sõjakaid põhja=poegi aukartusele sundis. Pea pärast Igori sõjakäiku asuti Greeka riigiga juba rahulisesse asjaajamisesse, tehti temaga kaubaleping ja hakati õhinaga Greeka kulturat omandama, ühtlasi sellega ühenduses olewat ristiusku. Kiiewisse kerkis ristiusu kirik (püha Elia nimeline), ning sellest saadik hakkas Tsaargradist ristiusk ja Greeka kultura rahulikul wiisil Dnepperi maadele woolama. Greeka osaw riigikunst mõistis ka peagi Wene riiki enda lepinglaseks bulgarlaste wastu meelitada, kes temale ligemal elades kardetawamad oliwad kui kauged wenelased. Nii ei wõitnud Wenemaa mitte Greeka riiki ühes ta tähtsa pealinnaga politikaliselt ära, waid see wõitis Wene riigi kulturaliselt enda poole. Senine waenlus ja wastuolu nende riikide wahel lõppes ning asemele asus elaw sõbralik läbikäimine.

Seda arenemisekäiku katkestas küll korraks weel Wene sõjakas würst Swjatoslaw, kes 970 a. 60,000 mehega Donau maadele sõtta läks, esiti küll bulagrlaste wastu, aga kui sõda õnnestas, tungis ta ka üle Balkani, wõttis Filipopoli ära ja põrkas siis ka greeklastega kokku. (Nii on siis Wene wäed ju ligi tuhande aasta eest korra Konstantinopoli ligidal ära käinud.)

Kuid seekord walitses Greekas tubli keiser Johannes Zimiskes; see läks ise Swjatoslawi wastu sõtta, wõitis teda, piiras ta Silistrias ümber ja sundis rahu tegama, mille juures wanad lepingud uuendati.

Pea tuli nende riikide wahekorrasse ülisuur pööre. Würst Wladimir kosis Greeka keisri Basileos II õe Anna abikaasaks, wõttis sellega ühtlasi ka ristiusu wastu, mida ta riigi kultura tõstmiseks hädapärast tarwiliseks tundis (988), sai selle järgi greeklaste sõbraks, toetas sede riiki oma poolt ka muude waenlaste wastu ja aitas teda nii uuele kosumisele, hoolimata sellest, et nõnda Wene wõimu Mustamere äärest, kuhu see end juba pesitama hakanud, jälle tagasi tõi.

Aga see taganemine wõis ainult ajutiseks olla; Wene riigi Mustamereni laienemine näis üksi ajaküsimus olewat. Küll eraldas teda sellest siis weel petshengelaste riik, mis terwet nüüdset Lõuna=Wenemaad ja Rumeniat oma all pidas. Aga see riik oli jõuetu ja lõdew ning ei oleks "Wenemaa tungi lõunasse" suuremat takistada suutnud. Järgnewa paarisaja aasta jooksul lagunes see ka iseenesest ära. Loomulikul asjakäigul oleks nüüd Wenemaa petshengelaste päranduse omale saama pidanud, selle järel oleks ta wististe keelamata weel kaugemale lõunasse laienenud, nõnda wahest waibuwa Greeka riigi asemele Idamaade walitsejaks kerkinud. Sest Greeka wõimu õõnestasiwad ühtelugu järjekindlalt läänest Slaawi rahwad, idast kange Islami (Muhamedi usu) murdlaene.

Aga ajaloo=käigul on omad tujud ja iseäralised pöörded. Esimese kahesaja aasta pikkuse wõimsa kosumise ja kaswamise aja järele tuli Wene riigile 400 aasta pikkune nõrkemise ja waibumise ajajärk. Enne õnnetu osariikideks jagunemise mõjul, pärast wälimisel rõhumisel, Mongoli ikke all. Niisugusel asjalool polnud riigi laienemisel enam juttugi, waid ta wähenes weel suurelt.

Kui aegapidi olukord jälle muutus, Wene riik 15. aastasajal wõimsate Moskwa würstide juhil end uueste koondas, Mongoli ikke ära heitis ja osariigid ühendas, oli ta seisukord ometi wäga palju halwemaks saanud kui Wladimiri päewil. Sest ta oli nüüd pahemale maapinnale tõrjutud, enam põhjasse tagandatud, Mustast merest aga hoopis kaugele jäänud. Ning sinnapoole uueks liginemiseks ei olnud esiotsa enam lootustki. Sest wahepeal oli kõdunew Greeka riik (a. 1453) lõpulikult kustunud ning ta asemele wäga tugew Türgi riik astunud, mis, nagu eespool kuulsime, siis koguni Kiiewi ligidale ulatas, Wenemaale Mustamere teele kõwa riiwi ette lükkas.

Kui aga Wene riik 17. aastasaja teisel poolel jälle jõudu wõtma hakkas, asus ta warmalt Türgi wastu sõjale. Esiti argselt, tsar Aleksei ajal, aga Peeter Suurest saadik järjekindlalt ja mõjurikkalt, nagu eelmistes numbrites kuulsime. Kaheteistkümnes Türgi sõjas on Wene riik Türki järk=järgult Dnepperi maadelt Europas üsna ta pealinna ligikonda surunud, temalt warematl wõidetud maid endale omandades, pärast Balkani maadel uusi ristiusu riikisid rajades, mille loomulikuks kaitsejaks ta end õigusega peab.

Nüüd on siis "suur tund tulnud", mil Wenemaa oma ülesande, mille kallal ta üle tuhat aastat töötanud, täiele lõpule wõib wiia. Asjaolud, mis teda seni selles ikka takistanud, on nüüd kõigiti ta kasuks pöördunud. Põlised sidemed, mis Wene riiki ta algusest saadik Tsaargradiga köitnud, mis sealt ristiusu omandamisega otsegu pühitsetud saanud, kujunewad nüüd tihedaks, katkestamata kangaks... Nüüdne kolmasteistkümnes Türgi sõda jääb tõenäitlikult wiimaseks.

See kindel lootus täidab nüüd terwet Wene seltskonda ja ajakirjandust ning awaldas end õige selgelt ka wiimasel riigiwolikogu ja riiginõukogu koosolekul, kus ka walitsuse juhid seda mõtet omaks tunnistasid.

Wälimiste asjade minister Sasnow kõneles asjast weel ettewaatlikult ja tagasihoidlikult, et mitte kuidagi tulewiku jaoks oma käsa köita, aga ütles ikka selgelt küll: "Aeg on ligidal, mil Wenemaa majanduslised ja politikalised ülesanded, mis wabale merele pääsemisega ühenduses on, ära otsustatakse." Palju awalikumalt teatas peaminister Goremõkin oma awamisekõnes "Wenemaa ajaloo hiilgawast tulewikust temale nii tähtsa Tsaargradi müüride juures." Weel palju julgemalt ja kindlamalt ilmusiwad rahwasaadikute soowid. Riigiwolikogus seletas rahwawabaduslane Miljukow, et Wenemaa nüüd oma põlise püüde, Balkani slaawlaste ja kristlaste kaitsjana Bosporuse ääres käskijaks saada, täide peab saatma. Riiginõukogus tõi endine minister Gurko õige tüseda seletuse ette: "Meie tahame kindlaste loota, et nüüd Tsaargradi omandame, sest ainult siis wõime lõuna=slaawlastega tõsisesse ühendusesse jõuda ning nende ühe osa juures praegu wõimul olewat germanismuse häwitawat mõju kõrwale saata. Peatakistus selle ettewõtte täidesaatmiseks on nüüd õnneks kadunud, nimelt Lääne=Europa riikide wastuseisk, keda meie nüüd oma waprade lepinglastena austame. Siis saab ilmsi tõeks see armas unenägu, mis luuletaja awaldanud (ütles need sõnad, mis 30. nr. kirjatüki eesotsas seisiwad)." Würst Golzin=Murawlin seletas: "Nüüd külwatakse meie maapinnasse suur seeme ja meil on oma piiride taga õige suur lõikus oodata."

Nõnda elab meie riik praegu üliwäga tähtsat aega läbi, wahest tähtsamat, kui ta ajaloos kunagi enne olnud. Konstantinopolit omandades, mis "kahe maailma=jao wärawa wahiks" on, tõuseks ta mõju määratu suurelt. Kuida sellega lugu läheb, näitab küll juba lähem aeg. Sest Dardenellidest läbimurdmiseks töötavad Prantsuse ja Inglise laewastikud wõimsalt, suurem wäina=osa on juba nende käes ning kõige kitsama ja kõwema koha kantside purustamiseks talitatakse agaraste. Kui wäga tõsiseks asjalugu juba läinud, näitab selgeste see, et Türgi ministrite=nõukogu Konstantinopoli äraandmise pärast nõu pidanud on, ning kindlamalt kui enne teatatakse, et sultan sealt ära Aasiasse läinud. Sest juba ähwardadakse Türgi pealinna ka teiselt poolt, Bosporuse wäina küljest, mis sellel üsna õue ees on. Meie laewastik on paaril korral Bosporuse ees käinud ja sealseid kindlustusi pommitanud. Meie miinide otsa on Bosporuse juures seni terwelt tosin Türgi laewu sattunud, nendest 8 hukka saanud. Suurem tegewus meie poolt on küll weel tulemas, ei ainult mere=, waid vist ka maawäe jõuga.

Sellega astub Konstantinopoli poole tungimine üsna uuesse ajajärku ja senine asjakäik muutub hoopis. Türk peab end nüüd kahelt poolt kaitsma, nõnda aga jääb ta mõlemal pool nõrgaks ja Konstantinopoli saatusline tund ligineb raudse järjekindlusega. Wenemaa omandab omale "Tsaargradi" kohta õigused ei üksi oma lepinglaste kaudu, waid enda jõuga. Otse tänawu, kus 900 aastat Püha Wladimiri surmast täis saab, kes esimesena kõwad ja kestwad sidemed Wenemaa ja Konstantinopoli wahel sõlmis, saawad need täieliseks ja püsiwaks ühenduse paelaks. See on ajaloo=käigu järjekindel saadus.

Meie Mats nr. 34; 11. (24.) aprillil 1915.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 06 Sept, 2005 22:08 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 22 Mär, 2005 10:44
Postitusi: 110
Asukoht: Emajõe delta
Tuleb meelde laul "See keisririigi säädus on ropp ja roojane," kuigi see ühest teisest sõjast räägib. :D


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 4 postitust ] 

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt