Kas esimene nimeliselt teada eestlasest ohvitser?

[Ursus]

Avaldasin Sõduris nr 1, 2008 ühe loo, millest osa teisiti pakituna ja ilma viideteta siia üles panen.

Ohvitseri elukutse tekkis 16. sajandil koos vastavate auastmenimetuste jmt-ga. Vähemalt juba Liivi sõja ajal olid auastmed siinmail kasutusel mitte ainult ametinimetustena. Rittmeister või kapten (Hauptmann), leitnant, lipnik, Moskoovias rittmeistrile vastav голова... Liivimaalaste seas oli nende ja kõrgemategi auastmete kandjaid tollal hulgi ning neist nii mõnelgi olid või võisid olla eesti juured. Ehkki see polegi nii tähtis, sest hilisemate baltisakslaste esivanemate nii ammused põlvkonnad on ühtlasi nagunii ka tänaste eestlaste esivanemad. Tänased eestlased kipuvad endid siiski ennekõike või isegi ainult tollaste eestlaste, st talupoegadega samastama. Esimeseks eestlasest ohvitseriks pakutakse vahel selle sõja lõpuaastail salakuulajana oma karjääri alustanud ja muidugi Rootsi poolele võidelnud, hiljem ühe talupojalipkonna rittmeistrit. tegelikult muide mitte eestlast, vaid (ranna)rootsi vabatalupoegadest põlvnenud Ohtra Jürgenit. Taolisi pealikke oli mitmeid, oli ju talupojasalkade tegevus Liivi sõja ajal väga ulatuslik, kuid sellest teatakse senini väga vähe. Vahel oli see talupoegade isetegevus, vahel võimude poolt suunatud. Näiteks Rootsi võimud Tallinnas formeerisid mitte ainult tuntud Ivo Schenkenbergi talupojalipkonna, vaid teisigi. Talupojad rüüstasid siiski kõige sagedamini omasuguseid, sealhulgas ka samal võimualal. See viis vahel kaebuste ja süüasjadeni, mille kohta on säilinud üksikuid teateid, tänu millele on meil olemas teatud pilt maameeste sissitegevuse mitte kuigi verisest argipäevast ning teada mõnevõrra rohkem sissipealike nimesid kui juba nimetatud, ajalookirjutuses rohkelt ekspluateeritud Ivo Schenkenberg ja Ohtra Jürgen. Nii on 27. aprillil 1579 Tallinnas toimunud ülekuulamistel talupoeg nimega Immota Hans Andresson tunnistanud ühe ilmselt rootslaste ja venelaste valduste piirialadele tehtud rüüsteretke kohta, et: „talupojad – 70 meest, nende hulgas ka tema, millise salga eesotsas olid Jürgen Hinn, Cassina Bendt, Cory Jaan ja Villicky Jürgen, rüüstasid täiesti möödunud reedel Pyrreküla ja võtsid kaasa 100 karielajat, 3 hobust, riided, liha, vilja, jahu ja kõike, mida nad kätte said. Ühe talupoja, nimega Hayde Lull naist haavasid nad kirvega raskesti ja ühe sulase peksid nad vigaseks ja pimedaks. Talupoegade vabaduskirjad [s.o kaitsekirjad Rootsi võimude poolt selle kohta, et nad on Rootsi alamad – A. A.] võttis Jürgen Hinn enese kätte ja rebis need katki, öeldes „mis küsin ma sarnastest kirjadest”. Siis on tulnud neile tee peal vastu üks bojaari sulane, nimega Vassily, kes ei osanud eesti keelt; selle on nad kinni võtnud ja vabastanud alles siis, kui nad on saanud ta käest 5 rubla ja 5 leisikat rukist.” Kus see Pyrreküla asus ja millist nime nüüd võiks kanda (kui küla peaks säilinud olema), pole teada, kuid eriti kaugel Tallinnast ei võinud see asuda, sest kõigest mõni päev hiljem olid küla esindajad jõudnud toimunu kohta Tallinnas kaebuse tõsta, süüdistatavad ja tunnistajad olid leitud, kohale ilmunud või toodud ning juurdlus käimas. Üks teine sissipealik, Vapper Hannus, koos kellegi Maidu, teise nimega Paülo Lull, ja Tõnisega tulnud 150 talupojaga Mäema külla ning võtsid jõuga ära 7 paari härgi ja 3 lehma (kusjuures ühe härja ostsid paljaksröövitud külamehed tagasi), 4 saagi, 1 kirve ja 1 püssi. Ohtralt näiteid talupoegade sissitegevuse ja selle langemise kohta peamiselt nende seisusekaaslaste turjale on Russowi kroonikas. Toon veel ühe vähe teistsugune näide selle kohta, kuidas talupojad mitte ainult omasuguseid, vaid ka härrasrahvast koorisid. 1576 leppis Tallinna lossipealik 10 talupojaga Koluvere lossiläänist kokku, et need aitavad üllatusrünnakuga venelastelt vallutada Koluvere lossi, mille eest neile maksti 10 marka ja pool tünni soola. Mõni aeg hiljem tulid talupojad Toompea lossi asja uuesti arutama, et endile ja veel viiele talumehele suuri privileege ja igaühele paar härga välja kaubelda. Neile anti siiski vaid veel 15 marka ja veel pool tünni soola kamba peale. Koluvere jäi sellise koonerdamise juures sedakorda muidugi vallutamata.

Tooksin järgnevalt siiski näite hoopis vastaspoolelt, Vene sõjateenistusest. Eriti Liivi sõja varasemas staadiumis kasutasid ka venelased eesti talupoegi ja sissisalku oma huvides, küll luurajate, küll rüüstajate, küll voorisulastena. Kindlasti ka Eesti ala teenismõisnike sõjaholoppidena, sest kust mujalt kui oma mõisast oli noil mehi võtta. Eestlasi on nimetatud isegi Polotski vallutamisel 1562 – loetelus „kaasanlased, astrahanlased, nogailased, sakslased, tšuhnaad, permilased ja teised”, kes tormijooksus osalesid ja linna rüüstasid. Vastavaid teateid (ja venelaste teenistuses olnud talupoegadest luurajate, teejuhtide jne nimesid) on teada ka sõja teisest poolest. Näiteks Viljandi kandi talupoeg nimega Ayleta Pulck, „lühike paks mees suure ninaga”, olevat venelaste seas alul teejuhina suures lugupidamises olnud. Pulck kogunud palju talupoegi ja tsaar olevat tahtnud neid kasutada garnisonides 1578 Võnnu all langenud streletside asemel. Veel 1579 kaebasid Virumaa taluperemehed, et kõik nende noored sulased olla (pärast Narva väga õnnetut piiramist rootslaste poolt) tatarlaste rüüstesalkade teenistusse astunud. Üks huvitav, kuid allikate nappuse tõttu läbiuurimata teema on veel Vene võimu all olnud Eesti ala teenisaadlikud. Nende seas võiks oletada ka eestlasi, sest tollastes vene allikates nimetatakse Liivimaa mittevenelastest teenistuslasi eestikeelse nimetusega мызник – mõisnik. Näiteks loetelus „meie pärusvalduse Liivimaa mõisnikud ja sakslased ja lätlased ja tšuhnaad”, kus eestlased võivad esineda kahe nimetuse all, tähenduses: mõisnikud – nii sakslased, lätlased kui eestlased. Venelastest teenisaadlikke kutsutakse neis allikais помещик. Mõni eestlane võis korralikku karjäärigi teha, kuid õigeusku mineku järel nende nimed venestati ja me ei pruugi neid allikatest ära tunda.

Nüüd siis pealkirjas lubatud näide – Paide venelaste kätte langemise (1573) järel oli seal Vene teenistusraamatute kohaselt üheks голова’ks Tšudin Novosiltsov – teatud mööndustega tõlkides Eestlane Uusmõisnik või Uusasukas. Kui ta tõepoolest eestlane oli, siis kas ta komandas eestlastest üksust? Vastuargumendid: Novosiltsovid (Novosiltsevid) on ka ühe tuntud vene aadlisuguvõsa nimi (mis ei välista aga selle kasutamist ka muudes seostes); Tšudin oli ka Venemaal kasutatud eesnimi, tähenduses: Imeline (mida esines aga väga harva); голова oli küllaltki kõrge karjääriaste, milleni jõudsid vähesed vene teenistusaadlikud (ent Liivimaal spetsiifilistes oludes võidi eirata traditsioonilist Vene kohajärglussüsteemi, mis arvestas kohtadele määramisel mitte ainult konkreetse isiku, vaid ka tema vanaisa, isa, onude ja vendade varasemaid teeneid ja teenistust). Võimalik, et nimetatud Tšudin oli sama isik 1577. aasta suvise sõjakäigu järel Raunasse üheks pealikuks jäetud Tšudin Novokštšenoviga – vabas tõlkes Eestlane Vastristitu. „Vastristituiks” kutsuti küll valdavalt usku vahetanud tatarlasi, kuid mitte ainult neid; lisaks jäeti antud juhul garnisoni ka 150 hertsog Magnuse jalameest, viimaseid sai too aga värvata vaid oma võimuala lihtrahva seast ja nende ohvitserid pidid niisiis eesti keelt valdama. Sama mees esineb sel sõjakäigul ühe abipealikuna suurtükiväe kolmanda vojevoodi juures ja tema isanimeks on märgitud Grigorjevitš. Seda võib taas mitmeti tõlgendada, kuid toodud isanimi peaks igatahes välistama tema tatari päritolu. Suurtükiväe juurde kuulus tööjõuna ja voorimeestena tuhandeid talupoegi, keda sellele sõjakäigule aeti ka Eesti alalt ja keda pidid kamandama nende keelt oskavad mehed. Ootuspäraselt olid ka suurtükiväe esimesele ja teisele vojevoodile abiks määratud vähesed teenistusaadlikud Eesti alalt, vastavalt Paide ja Narva ümbruse mõisnikud, kes – või kelle mehed – ju mingil määral eesti keelt pididki oskama.

Nii et mitte just „vürst Gabriel“, kuid midagi oletada nagu võiks.

[jackpuuk]

Tõsiselt intrigeeriv ja huvitav lugemine! Aga nüüd laseb corvus sellele viskemasina põlevad kivid peale. Et proovige siis peale vastulööki jääda ka meie jaoks huvitava lugemise piiridesse!

[Jaanus2]

Siiski on veidi imelik, et goloval e. pealikul (tähtis nina!) ei ole nime, on ainult hüüdnimi. Kui ta tõesti eestlane oli, oli tal endal selle Tšudini väljahääldamisega tublisti tegemist, kui tahtis end oma vene kamraadidele neile arusaadavas vormis esitleda.

[Ursus]

Esiteks, kuivõrd need nimed esinevad teenistusraamatutes (razrjadnõe knigi), siis pole tegemist enam otseselt hüüdnimedega, ehkki hüüdnimed võisid muu-usulise õigeusku pöördumisel kujunedagi pärisnimedeks. Teiseks, hüüd- v pärisnimed -- kas see muudab midagi? Ega minagi ju tea, kas nimetatud tegelane oli sünnilt eestlane v mitte (kirjutasin "kas" ja panin küsimärgi), ma tõin esile vaid võimaluse.

[Ursus]

Muide, lihtsalt seetõttu, et kirjutasin hiljuti ka kindral Michelsoni teemal -- Michelsoni võimalik eestlus seisab märksa nõrgematel jalgadel, aga eriti keegi nagu ei taha kahelda.

[Karuke]

Oma nigela aruga kipun arvama, et see mida me tänapäeval rahvuseks nimetame omas neil kaugetel aegadel pisut teistsugust tähendust.
See võis olla rohkem sotsiaalne staatus (saks jms) ja ei pruukinud üldse kajastada isiku etnilist kuuluvust või emakeelt.
Väga võimalik, et tõus ühiskondlikus hierarhias muutis ühe kaasneva atribuudina ka iskiku identiteeti.
Ohvitserihärral oli sobilik kanda korralikku ristiinimese nime nii nagu see vastavas (aga ka kõrgemas) ühiskonnakihis kombeks oli.
Sellisele edasijõudnud inimesele ei passinud maarahva keeles suhelda ja valjusti oma päritolu mainida.
"Ausasti sündimine" oli ju tähtis edasise käekäigu huvides.

Aga kui lühidalt - siis arvan, et esimese "eestlasest ohvitseri" leidmine üks tänamatu töö on kuna uurimise alune ise tegi ilmselt kõik selleks, et see ei õnnestuks

[Ursus]

Osalt nõus, osalt mitte. On tõsi, et siinmail seisuse- ja keelepiirid sageli kattusid. Kuid ajalookirjutuses väga levinud arvamus, et rahvused on moodsad leiutised, mistap millalgi 16.-17. sajandiga seoses neist, rahvustundest jne rääkida olla kurioosum, rääkida tulevat seisuslikest eesmärkidest, eelarvamustest, solidaarsusest jne -- see on ise eelarvamus ega ole lähemal vaatlusel allikatega sugugi nii kooskõlas kui on moekas arvata. Tõin esile rea fakte ja asjaolusid -- lähtuge palun neist, mitte ärge arvake midagi "üldiselt".

[Karuke]

Tõin esile rea fakte ja asjaolusid -- lähtuge palun neist, mitte ärge arvake midagi "üldiselt".

No siis ma arvangi üldiselt teie toodud faktide kohta... et te ei saa mitte muffigi tõestada
Tol ajal lihtsalt ei fikseeritud inimese rahvust vaid päritolu.
Kui keegi Johann Jakobi poeg, on pärit ütleme Runö kihelkonnast -
siis võib ta olla eestlane kuid ka sama hästi sakasa, rootsi, vene või soome juurtega

[Ursus]

Kulla Karuke, seda ju minagi! Kirjutasin "kas" ja panin küsimärgi. Edasi mõelge ise.