400 eestlast tegid 50 000 venelasele tuule alla

Muistsed linnused, keskaegsed kindlused, kõik sõjad ja lahingud. Mis iganes leidis aset enne XX sajandit...
Vasta
Kasutaja avatar
priit0001
Uudistaja
Postitusi: 7
Liitunud: 23 Nov, 2009 9:36
Asukoht: Tartu
Kontakt:

400 eestlast tegid 50 000 venelasele tuule alla

Postitus Postitas priit0001 »

Mart Laari pajatus „Eestimaa Hannibalist" Ivo Schenkenbergist, kelle väesalk päästis Tallinna 50 000 venelase piiramisest.

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=394585

Päris hea teema, huvitav kui palju fakte selles loos tõestatud on?
Kasutaja avatar
TTA
Liige
Postitusi: 1762
Liitunud: 07 Sept, 2010 6:51
Kontakt:

Re: 400 eestlast tegid 50 000 venelasele tuule alla

Postitus Postitas TTA »

priit0001 kirjutas:Mart Laari pajatus „Eestimaa Hannibalist" Ivo Schenkenbergist, kelle väesalk päästis Tallinna 50 000 venelase piiramisest.

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=394585

Päris hea teema, huvitav kui palju fakte selles loos tõestatud on?
Ilmselt need et Tallinna piirati ja et Ivo Schenkenbergi nimeline mees tõepoolest olemas oli
Ursus
Liige
Postitusi: 144
Liitunud: 11 Nov, 2009 10:06
Kontakt:

Postitus Postitas Ursus »

Lisan ühe tekstijupi, ehkki viideteta, mis lihtsalt kopeerides kaasa ei tulnud. Autor Andres Adamson.

Vene vägede arvukusest Liivi sõja ajal

Tollaste kroonikute teated Vene vägede tohutust arvukusest on üldiselt valdavalt ebausaldusväärsed. Sama võib öelda sõjavangidelt saadud teadete, kirjapandud kuulujuttude jmt andmete kohta. Moskoovia sõjajõudude tuumikuks oli aadlimaakaitsevägi. Sellesse tuli vajadusel – sisuliselt igal aastal – saata üks varustatud-relvastatud ratsanik iga 300 tšeti (setverti) ehk 150 tiinu põllumaa kohta nii pärus- kui teenistusmõisatest. Vene allikates on tegelikult küll öeldud: üks mees iga saja tšeti kohta. Asi on selles, et Vene adraarvestuses loeti põllumaad ainul ühel väljal kolmest (valdav oli kolmeväljasüsteem). Tšett võrdus poole tiinuga, 1 tiin = 1,09–1,14 hektarit. Maksustatud talumajapidamiste arv oli Moskoovias hinnanguliselt u 350 000, reaalselt tuli välja panna üks ratsanik u 10 majapidamise kohta. See oli n-ö normaalsetel aegadel täiesti mõistlik suhe, näiteks Liivimaal oli aadli ratsateenistuse sõjaaegne norm veidi hiljem umbes sama suur, kuid Ivan Julma valitsusaja teisel poolel hakkas see Moskoovias sõjaliste, majanduslike ja rahvastikukatastroofide tõttu kiiresti üle jõu käima.
Reaalselt suutis keskmine teenisaadlik siiski ka enne seda teenistust kanda vaid korra kahe aasta jooksul. Maakaitseväkke kuulus kokku maksimaalselt 30 000 bojaaripoega ja teenisaadlikku (tõsiseltvõetavad hinnangud kõiguvad 20 000 ja 45 000 vahel, sisaldades ka tsiviilteenistuses olnud aadlikke) koos umbes sama suure arvu relvastatud kaaskondlastega (sõjaholopid). Peaaegu kõik ratsavägi. Tegelikud mobilisatsioonivõimalused, nagu öeldud, olid väiksemad. Lisaks oli mõni tuhat streletsi, osa jala, osa samuti ratsa, ja paar tuhat suurtükiväelast. Siis veel, tõsi küll, palgatud või sunniviisiliselt kaasa võetud tatarlased, marid, mordvalased, samuti valdavalt ratsavägi. Peamiselt Kassimovi khaaniriigi, Gorodetsi jm Vene võimula tatarlaste aina laialdasem kasutamine Liivi sõja lõpuaastail on aga seletatav alternatiivide puudumisega: maa laostus, sõda aga laienes. Samal ajal ja samadel põhjustel laienes pidevalt ka kasakate (kes tollal olid suures või isegi suuremas osas mittevenelased), maride, mordvalaste jt kaasamine. Ivan Julm kasutas sisuliselt palgasõduritena laialdaselt ka nogailasi, hoides nõnda ühtlasi ära Moskvast ajuti vasallisõltuvuses, ajuti vaenujalal olnud Suur-Nogai hordi kallaletungid Vene aladele. See õnnestus vahel isegi omavahelise sõjaseisukorra perioodidel – näiteks hoiti 1579 nogailaste vaenutegevus ära Suur-Nogai vürsti Urussi saadiku Jantemir-mursaa ja tema kaaskonna saatmisega sõdima Liivimaale. 1555. aasta kohta tehtud arvutuste kohaselt võis Moskoovia teoreetiliselt välja panna kuni 70 000 meest, pool sellest aadlimaakaitsevägi.
Moskoovia säilinud teenistusraamatute ja vene sõjajaloolaste arvestuste alusel on Vene sõjajõudude tollase arvukuse küsimusega erinevates kampaaniates tegelenud Erik Tiberg , kes muuhulgas arutleb pikemalt teemal, kuidas suhestada vene auastmenimetust голова (sõna-sõnalt sama tähendusega, mis kapten ja Hauptmann mujal – pealik) ja selle auastme kandjatele alluvate meeste arvu, kõheldes 100 (sest aadliratsavägi jagunes сотня’teks, sõnast сто – sada) ja 500 (sest streletsi-голова’de alluvuses oli vormiliselt just nii palju mehi) vahel, samas kui teadaolevad pealike ja meeste arvud annavad keskmiseks suhteks hoopis 1 : 200. Et teenistusraamatutes toodi ära vaid pealike nimed, võimaldab õige suhte teadmine täpsemalt hinnata vägede suurust. Tegelikult pole siin mingit vastuolu. Aadlimaakaitseväe sotnjate moodustamisel “loeti” vaid aadlikke, nende sõjaholoppide lisamisega saamegi u 200 meest igal üksikjuhul. 200 mehe ja nende 400–500 hobusega oli vaeva ja vastutust sama palju või rohkemgi kui streletsipealikel oma poole tuhande mehe ja mõnekümne voorivankriga nende jaoks. Võibki vist lihtsustatult öelda, et ühel juhul loendati hobuseid ja teisel – mehi. Liivimaa suunal on голова’de arv teada järgmistel puhkudel: jaanuar-veebruar 1558 (Šahh-Ali rüüsteretk) – 38; suvi 1558 (Tartu stifti vallutamine) – 47; jaanuar-veebruar 1559 – 45; 1560. aasta algus – 54; suvi 1560 (Härgmäe lahing, Viljandi vallutamine jne) – 93; talv 1577 (Tallinna piiramine) – 61. Näiteks viimasel juhul opereeritakse ajalookirjanduses üsna kindlalt Balthasar Russowi poolt käiku lastud arvuga 50 000 meest. Ülaltoodud arvestus annaks aga vaid 12 200 meest, mis on kõvasti usutavam, ehkki ilmselt ikkagi ülepakutud, sest ei arvesta neid jõude, mis tuli juba enne Tallinnat maha jätta piiramisväe tagala ja järelveo kindlustamiseks, sotnjate vaegkomplekteeritusega jne. Teisalt võis see kompenseeruda streletside jm jalaväeosade suurema rivikoosseisu arvelt.
Suurt osa Moskoovia sõjajõududest vajati aga pidevalt hoopis riigi lõunapiiril, Okaa jõe joonel, et tõrjuda Krimmi tatarlaste võimalikke sissetunge. Pea igal suvel, ka siis, kui luure mingist ohust ei teatanud, seisis seal 10 000–20 000 meest. Teist nii palju tuli hoida varus, kasutada siseriigis mitmesuguste rahutuste mahasurumiseks (pea pidevalt oli käimas mõni maride, tatarlaste, mordvalaste vm poolalistatud rahvaste ülestõus, keda endid seetõttu samuti mobiliseerida ei saanud) või polnud võimalik otsekohe kokku kutsuda meeste ja hobuste kurnatuse, majanduslike võimaluste puudumise vmt tõttu. Ka need u 7000 või veidi enam meest, kes jaanuaris 1571 Tallinna alla saabusid, saadeti Okaa äärest teele oktoobris, pärast seda, kui tatarlaste retki tol aastal enam karta ei olnud.
Lisaks ei saadetud kaugematele retkedele sugugi kõiki aadlikke, vaid ainult majanduslikult jõukamaid, väljavalituid, sest sõjakäigud olid seotud suurte kulutustega, mis teenistuslastel valdavalt endil tuli kanda. Kaugretkedele tuli ilmuda kahe hobusega igale mehele, voorisulasega iga nelja-viie mehe kohta ja teemoonaga. Venemaa kiirtempos laostumise jätkudes jäi selleks suutelisi teenistusmõisnikke aina vähemaks. Liivi sõja alguses suudeti kaugematele retkedele läkitada kuni 18 000 aadlikku, sõja lõpuaastatel suurte raskustega vaevalt 10 000. Pluss nende sõjaholopid, kelle arv samuti langes ja tõenäoliselt kiiremini kui teenistuslaste endi oma. Kuid neid jõude tuli rakendada kõikides ilmakaartes.
Siiski suudeti üksikjuhtudel mobiliseerida vägagi suured jõud. Näiteks 1562. aasta sõjakäiguks Polotski vallutamiseks pani Venemaa välja suurima kogu Liivi sõja jooksul ükskõik millise osapoole poolt kogutud väliväe. Sellesse kuulus 17 400–17 995 bojaaripoega ja teenisaadlikku koos umbes sama arvu sõjaholoppidega, kuni 12 000 (mis peaks olema selgelt ülepaisutatud arv) streletsi, 5550–7200 kasakat, u 4800 tatarlast ja mordvalast ning 1200 meest linnadest. 1577. aasta suvise retke ajal Üleväina-Liivimaale oli sõjaväe suuruseks kuni 35 000 meest. Viimase suure kampaania ajal Liivimaal 1578. aastal – 39 951 meest (sh 10 521 aadlimaakaitsest). Ühelise täpsusega tulemused on saadud muidugi üksikute täpselt teada ja enamike väga ümardatud arvude liitmise teel ning on niisiis samuti “umbes”-arvud. Võrdluseks veel: Moskoovia tuleviku jaoks elulise tähtsusega Kaasani vallutamisel 1552 oli sõjaväe suuruseks u 50 000 meest (kroonikate järgi aga 150 000). Lisaks otseselt sõjaväele võeti retkel ja piiramisel vajalikuks tööjõuks kaasa talupoegi nii jala kui hobuste ja vankritega. Polotski retkel olnud neid koguni 80 900, Liivimaal 1577 aga 13 000, ent neis arvudes on ka kaheldud.
Liivimaa vallutatud osa maafond eriti suuri kohalikke jõude luua ei võimaldanud, abijõude, tavaliselt aastase tähtajaga (годовщики), tuli siia pidevalt komandeerida. Liivimaa sõjateatris lasus peamine koormus Novgorodi- ja Pihkvamaa teenistusaadlil, keda ülejäänud Moskoovia aeg-ajalt toetas. Näiteks 1563 oli Tartus (Юрьев) teenistuses 464 või 465 teenisaadlikku, sh 110 Tartumaa mõisnikku; Viljandis olid need arvud 170 ja 20, Põltsamaal 113 ja 40, Rakveres 194 ja 90, Narvas (Ругодив) 197 ja 50, Laiusel 50 ja ?, Kirumpääl (Керепет) 30 ja ?, Vasknarvas (Сыренск) 15 ja ?, kokku niisiis Vene võimualal Eestis vähemalt 1233–1234 teenisaadlikku, kellest vähemalt 310 omasid Eesti alal teenistusmõisu. Tegelikud arvud olid arvatavasti mõnevõrra suuremad, sest nimetamata on Tarvastu aadlikud (Tarvastu vallutati 1562 leedulaste poolt, võeti aga väidetavalt moskoviitide poolt samal a-l tagasi; viimases pole siiski täit selgust, siiski on 1562/63. aasta talvel toimunud Polotski retkes osalejate seas nimetatud ka Tarvastu mõisnikke, kuid nende arvu ära toomata ). Lisaks oli eesti-läti keelepiiril Aluliinas (Алыст) 72 teenisaadlikku ”ja kohalikud”. Viidatud allikapublikatsioonist selgub muuhulgas, et Liivimaal teeninud mõisnikest 443 osalesid Polotski retkel ja et enamik tol aastal Liivimaal aastases lähetuses olnud teenisaadlikke olid Novgorodimaa Bežetski viiendikust. Arvestades hilisemaid Paide, Pärnu, Läänemaa ja Padise vallutamist venelaste poolt 1573–1576 ulatus Eesti alal teenistusmõisaid omanud vene teenistusmõisnike üldarv selle kõrghetkel ilmselt u 500-ni, arvestades aga ka tsiviilametite eest maad saanud teenistuslasi – djakid, tõlgid jne – u 550ni. Iseasi, et reaalselt kõigile asustatud ja kindlalt kontrolli alla võetud talumaid ei jätkunud ning teenismaad anti seetõttu ka näiteks tegelikult hõivamata Hiiumaal või mujal, kus teenistuslased ise oma sõna maksma pidid panema.


Ja Ivo Schenkenbergist:

Eluaastad u 1549–1579. Hilisem kuulus Tallinnas moodustatud talupojalipkonna pealik a-st 1576 kuni oma vangilangemise ja hukkamiseni Pihkvas. 1569–1574 Tallinna Mustpeade vennaskonna liige, kellena (või mõisamehena?) sai Tallinna rae protokollideraamatu järgi Tallinna asehaldur Clas Åkesson Tottilt 1572. a alul passi sõitmiseks Põltsamaale, kus sellal viibisid H. Boismanni ja J. Maydeli juhitud endised Rootsi teenistuses olnud mõisamehed. Sama aasta lõpul tegi Iwo Schenkenberg maakuulamisreisi Vigalasse, mis kuulus Pärnu mõisameeste valdusalasse. Vt Põltsam, I. Sõjakas Ivo Schenkenberg. – Eesti Ekspress, 05.08.2003. Ka 1575 esineb mõisameeste nimekirjades. 1577. a Tln kaitsmisel osales tema lipkond linna tuletõrjekomandona.

Nii et mitte 50 000, vaid kõige rohkem 12 000 meest ja Schenkenbergi lipkond osales pms tuletõrjujaina.
Karuke
Liige
Postitusi: 1445
Liitunud: 12 Veebr, 2006 19:49
Asukoht: Stockholm
Kontakt:

Postitus Postitas Karuke »

Väike nupuke antud teemal.
Aastal 1815 kirjeldab vene ajalooteaduse legend N.Karamzin Tallinna piiramist järgmiselt:


Н.М. Карамзин. История государства Российского.

Настал 1577 год, ужаснейший для сей земли несчастной, предзнаменованный (как думал народ) страшными осенними ветрами и неслыханными зимними метелями, так что море Балтийское покрылось остатками разбитых кораблей, а берега и пути трупами людей, утопших во глубине вод и снегов, равно бурных. В сие время 50000 Россиян шло от Новагорода к Ревелю, коего граждане тщетно ждали вспоможения морем, из Финляндии, Швеции, Любека: корабли с запасами и с воинами тонули, или, уступая силе противных ветров, обращались назад. Все было в ожидании и в страхе; а Король Шведский, как бы в шутку, писал к Иоанну, что им нет никакой причины воевать друг с другом; что Швеция продает Ревель Немецкому Императору и что Царь, желая иметь сей город, может требовать его от наследника Максимилианова!

Но Ревельцы ободряли себя воспоминанием 1571 года - то есть Магнусова бегства от их стен - и под начальством Шведского Генерала Горна встретили Россиян с хладнокровным мужеством. Первыми Воеводами Царскими были юный Князь Федор Иванович Мстиславский и старший из Московских Полководцев Иван Васильевич Меньший Шереметев, который дал слово Государю взять Ревель или положить там свою голову. Тяжелым снарядом огнестрельным управлял Князь Никита Приимков-Ростовский, имея многих пушкарей Немецких и Шотландских. 23 Генваря началась осада, 27 пальба изо всех наших укреплений - и продолжалась недель шесть без всякого решительного действия. Церкви, домы загорались; но граждане тушили огонь, ответствовали на пальбу пальбою и в частых вылазках иногда одерживали верх, так что число Россиян от битв, холода и болезней значительно уменьшалось. Шереметев сдержал слово: не взял Ревеля, но положил свою голову, убитый ядром пушечным. Тело сего храброго Воеводы отвезли в Москву вместе с добычею и пленниками Эстонскими и Финляндскими, ибо Князь Мстиславский, несмотря на заключенное двухлетнее перемирие с Финляндиею, посылал Татарскую конницу через лед залива опустошать сию землю. Для устрашения Ревельцев и для ободрения своих, Воеводы Московские распускали слух, что сам Государь к ним едет; но первые знали (от изменника, Мурзы Булата, ушедшего из стана в крепость), что Царь в Москве; что в Полководцах наших нет бодрости, а в воинах нет доверенности к Полководцам - и с гордостию отвергали все миролюбивые предложения Мстиславского. 13 Марта Россияне, зажгли стан, наполненный трупами и, велев сказать гражданам, что прощаются с ними ненадолго, удалились.

Следствием сего вторичного торжества Ревельцев было опустошение всех Иоанновых владений в Ливонии: не только Шведы и Немцы, но и самые Эстонские крестьяне везде нападали на малочисленных Россиян. Явился витязь, сын Ревельского монетчика, Ив Шенкенберг, прозванный Аннибалом за смелость: предводительствуя толпами вооруженных земледельцев, он взял Виттенштейн, сжег Пернау, ограбил несколько городков и замков в Ервене, в Вирландии, близ Дерпта; злодейски мучил, убивал наших пленников и тем возбудил жестокую месть, которая скоро пала на Ливонию: ибо войско, столь неудачно осаждавшее Ревель, было только нашим передовым отрядом...

(Arv 50 000 pärineb Karamzinil, ikka vist selleltsamalt Russowilt)
Mitte millal vaid miks?
KÕIK KARUKESTEST
Kasutaja avatar
Rotalane
Liige
Postitusi: 77
Liitunud: 23 Sept, 2010 13:36
Asukoht: Bordeaux
Kontakt:

Postitus Postitas Rotalane »

Numbrid on ajaloos alati üles puhutud. Tôsiasi on aga see, et Schenkenberg oli tegija ja venelased teda kartsid. Minu arust on kahju, et temast meie ajalooraamatuis äärmiselt vähe räägitakse (nojah, eks see saksi päritolu välistab tema aktsepteerimist meie ajaloo osana...). Olgu vôi sakslane, aga ta ikkagi on täieôiguslik osa Eesti ajaloost. Ja üheks meie ajaloo sangariks vôiks teda ka pidada, tema väesalk oli ju puhtalt eestlastest koosnev.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 6 külalist