Taas on puhkenud avalik arutelu 13. sajandi Eesti ajaloo üle. Neis vaidlustes tuleks teha vahet, millised ettekujutused põhinevad reaalsel ajalooallikate infol ja mis on 19.–20. sajandist pärit propaganda. Leian, et nii mõnegi alljärgneva teema uurimises on vaja teha n-ö restart, jätta kõrvale aja jooksul kuhjunud oletused ja vaadata olemasolevat infot värske pilguga. Siinseid mõtteid tuleks võtta kui arutelu elavdamiseks mõeldud hüpoteese.
Näiteks: tuntud ettekujutuse järgi olevat 13. sajandil (mingisugused) sakslased vallutanud Eesti ja Läti. Reaalne info on olemas selle kohta, et 1200. aastatest alates asus Eestisse ja Lätisse ajapikku elama mõningaid saksa sisserändajaid. See oli aeg, mil rahvarohkest Kesk-Euroopast rändas inimesi laiali pea kõigisse Põhja- ja Ida-Euroopa maadesse. Teadaolevalt olid siinsed sakslased vähesed, vaesed ja omavahel tülis immigrandid. Relvi omanud sisserändajate hulk jäi (kümneid) kordi alla kohalike võimuparteide jõule.
Kood: Vali kõik
KOLM MÕTET
- Jah, sakslasi tuli Eestisse, nad osalesid siinsetes konfliktides ja said kõrgetele ametipostidele. Ent pole alust vaikimisi eeldada, et nad olid vallutajad.
- Võimalik, et siin hilisemale saksakeelsele ülemkihile „sakstele” aluse pannud protsess oli ennekõike eesti-liivi-läti eliidi saksastumine.
- Samamoodi toodi ristiusku maale mujalt: võimuahned poliitikud tahtsid kehtestada ristiusku, mis toetas rangemat võimu, ja mõnikord kasutasid enda kehtestamiseks võõramaalastest sõjamehi.
Saksa vallutuse ettekujutus eeldaks, et mõnikümmend relvastatud immigranti vallutasid piirkondi, mille juhid liigutasid mitmetuhandelisi sõjavägesid. Ühegi teise tollase saksa migratsiooni sihtpiirkonna puhul pole arvatud, et sellised vähesed saksa sisserändajad olnuks vallutajad.
Levinud narratiivi järgi olevat väidetava vallutuse juht piiskop Albert rajanud vallutajate tugipunktiks Riia linna. Henriku Liivimaa kroonikast teadaoleva põhjal tuli siiski saksi preester Albert Liivimaale piiskopiks kristlike liivi ülikute kutse peale. Riia asula kasvatasid linnaks liivi kaupmehed, kellele ristiusk soodustas eksporti Saksamaale. Nagu kirjutas misjonikroonik Henrik 1200. aastal, „näitavad liivlased talle [piiskopile] linna kohta, mida nad ka Riiaks kutsuvad”. Juba varasema Riia kaubaasula linnaks kasvatamine oli ühe osa liivi eliidi plaan, millest informeeriti ka äsja hangitud uut piiskoppi.
Ka eelmise piiskopi olid 1196. aastal ametisse kutsunud kristlastest liivi ülikud.
Sündmuste kaasaegse Lüübeki Arnoldi kroonika järgi oli Riia 1210. aastatel seesama asula mis 1190. aastatel, mingist uuest sakslaste linnast polnud juttu. Umbes 80% tollase Riia hooneid olid liivipärased ning erinevad immigrandid elasid selle liivi enamuse keskel läbisegi ja laiali. 1220. aastatel olid Lüübeki tollivabad äripartnerid liivlased, Liivimaa (vähesed) sakslased sellel suure äri tasemel ei figureerinud.
Sakslasi kutsuti lihtsalt appi
Tuntud on ettekujutus, et 1208. aastal olevat sakslased Eestit vallutama hakanud. Reaalselt on teada siiski see, et kristlikud (õigeusku) läti ülikud, kes olid paganlikele eesti ülikutele alla jäänud, tõmbasid omale appi kristlikke (kuigi teist usulahku) riialasi ja andsid vastulöögi. (Riialased olid kõnealuse linna elanikud, olgu sakslased või muust rahvusest – toim.)
Järgnes palju paganlike ja kristlike gruppide, sh eesti kristlaste vahelisi sõdu. Neis osalesid eri kristlaste poolel ka Saksamaalt tulnud relvastatud palverändurid. Näiteks 1216. aastal juhtisid kristlikud Viljandi ülikud mh saksa sõjamehi paganlike Harju ülikute vastu.
Sellised n-ö võõrleegionärid tulid üldjuhul üheks aastaks ja läksid siis jälle koju. Eestisse jäid esimesed teadaolevad sakslased elama siis, kui mõned kristlikud eesti ülikud võtsid neid enda juurde, et kasutada neid oma sõjas Pihkva vastu.
Eesti ajalookirjutuses on vähe tähele pandud tõsiasja, et samamoodi toodi ristiusku maale pea kõikjal Põhja- ja Ida-Euroopas. Võimuahned poliitikud tahtsid kehtestada ristiusku, mis toetas rangemat võimu, ja mõnikord kasutasid enda kehtestamiseks võõramaalastest sõjamehi. Ka Eestist-Lätist säilinud reaalse info põhjal on võimalik jälgida, kuidas eesti, liivi ja läti sõjapealikud kasutasid saksa sõjamehi nii sise- kui ka välispoliitikas n-ö sõjalise võõrtööjõuna.
Eesti aadlikud ja Jack Ma
Põhja-Eesti kohta on levinud müüt, et siia olevat saksa aadlikke asustanud Taani kuningas. Selline protsess oleks laiemas kontekstis olnud unikaalne ja kummaline. Reaalseid jälgi millestki sellisest ei ole. Esimesed teadaolevad Põhja-Eestisse (ajutiselt) elama jäänud saksa sõjamehed tulid maale Virumaa ülikute kutse peale.
1240. aastatest on esimest korda teada suure hulga Põhja-Eesti ülikute nimed ja valdused. Neid on peetud immigrantideks, aga enamiku puhul pole võimalik sisserännet tuvastada. Tollal polnud Euroopa ääremaadel haruldane, et inimesed kasutasid eri olukordades eri nimesid, mis olid vastavas kontekstis tuttavlikud. Säilinud dokumentides esinevad needki mehed tollal paljudes Kirde-Euroopa maades kasutatud kristlike nimede all.
(Võrdluseks võib mõelda sellele, et AliExpressi asutaja Jack Ma pärisnimi on siiski Mǎ Yún ehk 马云.)
Mõnede 1240. aastate Põhja-Eesti aadlike puhul saab tuvastada saksi või taani päritolu. Enamiku, sh muinaslinnuste ümber asunud suurte valdustega magnaatide puhul on aga ainus spekulatsioonidest vaba järeldus see, et tegu oli eestlastega. Arheoloogilised jäljed näitavad, et eesti ülikud elasid läbi 13. sajandi edasi samades linnustes, kus varemgi. Seda, et ülekaalukas enamik Põhja-Eesti aadlikke olid eestlased, nenditi ka 1290. aastatel Liivimaa vanemas riimkroonikas.
Äkki Saaremaad ei vallutatudki
Saaremaalt on selgeid jälgi iseseisvusest läbi 13. sajandi. On oletatud, et ju neil oli saksa vallutajate võimu all suur autonoomia. Aga kas ei peaks mõtlema veelgi julgemalt – seda väidetavat sakslaste vallutust ei ole ju võimalik tuvastada.
Saaremaa paganlikud ülikud tapsid ja röövisid 1210.–1220. aastatel nii Mandri-Eestis kui ka Liivimaal. Sõjavägi, mis läks seejärel 1227. aastal Saaremaale kätte maksma, koosnes u 95% ulatuses kristlike eesti, liivi ja läti ülikute vägedest, keda ärgitas sellele ristiretkele paavsti itaallasest eriesindaja üleskutse.
Väidetava saksa vallutuse tõendiks mh Saaremaal on peetud seda, et kui mõne Eesti või Läti piirkonna ülikud astusid ristiusku, siis hakkasid katoliku vaimulikud seal koguma kirikumaksu ja mõistma kirikuseaduste järgi kohut. Aga ärgem unustagem, et samamoodi funktsioneeris tollane katoliku kirik siiski kõikjal Euroopas.
Sageli vaadatakse mööda faktist, et 1241. aastal pöördusid Saaremaa valitsejad omal algatusel katoliku kiriku poole ja astusid ristiusku.
Mõnikord on Saaremaa vallutajate võimu kantsiks peetud Pöide kindluskirikut. 1297. aastast teadaolevalt oli Pöide siiski kristlastest saarlaste tugipunkt.
Fakt on see, et 1345. aastal, juba hoopis teistsugusel poliitilisel ajastul kui 13. sajandi algus, Saaremaa vallutati. Ent ajaliselt ja ruumiliselt lähima algkujul säilinud, Wartberge Hermanni kroonika järgi juhtis nn jüriöö ülestõusu aegu Saaremaad saarlasest rex ehk kuningas. Sama krooniku silmis olid samamoodi rex’id Leedu suurvürst ja Taani kuningas.
Ordulaste rahvus pole selge
13. sajandi alguse suurte sõdadega jõudis lõpule pikemaajaline protsess, mille tulemusena sai ristiusk Eestis ja Lätis keskseks religiooniks. Väärib aga laiemat teadvustamist, et see protsess oli selleks ajaks kestnud tõusude ja mõõnadega juba umbes sajandi. Vähetuntud, aga olulise faktina on juba 12. sajandi keskpaigast teada eesti kristlaste ja paganate vahelisi sõdu.
Uudsusena said omale 13. sajandil Eestis ja Lätis suuri maavaldusi ja muid tuluallikaid esmalt Mõõgavendade, seejärel Teutooni ordu sõdurmungad. Sealjuures on suure osa nende munkade etniline päritolu 13. sajandil ebaselge. Kõiki praktilisi asjaolusid arvestades ei ole alust oletada suure hulga saksa sõjameeste ümberasumist tundmatule Liivimaale, elamaks siin eluohtlikku ja kasinat sõdurmungaelu. Ent juba 1200. aastatest on teada süvakristlikke liivi sõdalasi, kes ka paganatest piinatuna oma usust ei loobunud. Ka mõõgavendade esimese ordumeistri rahvus pole teada.
Kokkuvõte. Eestlaste eliit saksastus
Nagu need mõned aspektid võiksid ilmestada, on ettekujutus sakslaste 13. sajandi Eesti vallutusest kõigest üks võimalikke tõlgendusi. Nii mõnedki selle olulised eeldused on vaid spekulatsioonid ja hulk reaalset ajalooallikate infot räägib sellele vastu.
Kahtlust pole selles, et 13. sajandi alguse erinevate Eesti ja Läti paganlike ja kristlike parteide vahelised sõjad muutsid siinset ühiskonda märgatavalt. Muutus poliitiline kaart, mitu uut paika said uute riigikeste pealinnadeks.
Seejuures elatustase paranes, kasvas eksport suure nõudlusega Saksa turule. Eesti rikkad ja mõjukad suhtlesid tihedalt oma partneritega Saksamaal, inimesi rändas sisse ja välja, loodi segaperesid. Seetõttu integreeruti vähemalt eliidi tasandil Kesk-Euroopaga ja ülemkihi (ka nt eesti ja läti ülikute vahelise suhtluse) keeleks sai saksa keel. Saksa keel kujunes sel ajal eliidi keeleks mitmel pool mujalgi, sh Skandinaavia linnades.
Siiski, veel 1380. aastatel kurtis üks sakslane, kelle paavst määras Saare- ja Läänemaale piiskopiks, et seal küll paljud ettevõtjad oskasid saksa keelt, ent rahvas (kellega piiskop pidanuks asju ajama, ilmselt ülemkiht) rääkis muud keelt.
***
Kahtlemata esines 13. sajandil sakslaste migratsiooni värskelt kristlikku Eestisse, saksa immigrandid osalesid ka siinsetes konfliktides ja mõned sakslased saavutasid mõjukaid ühiskondlikke positsioone.
Ent pole alust vaikimisi eeldada, et sakslased olid vallutajad. Samal ajal ja paljuski samamoodi rändasid sakslased mujale Põhja- ja Ida-Euroopasse kohaliku eliidi (ühe osa) juhtimisel ja huvides.
Nii võiks hüpoteesina arendada mõtet, et ka siin hilisemale saksakeelsele ülemkihile „sakstele” aluse pannud protsess oli ennekõike eesti-liivi-läti eliidi saksastumine. Seejuures võis määrav jõud olla Saksamaa turu ja raha ahvatlus. Analoogsed protsessid toimusid nt Pommeris ja Tšehhis.
Ka Eestis ja Lätis olid 13. sajandi alguse sõdades konfliktide algatajatena vastamisi enamasti erinevad eesti, liivi ja läti sõjapealikud. Nende sõdade tagamaid võikski otsida Eesti ja Läti tollasest poliitikast, mitte süüdistada väheseid esimesi saksa immigrante.
SAMAL TEEMAL
Ivar Leimus, Mati Nuut: „Müüt 700-aastasest orjapõlvest kuulub ajaloo prügikasti” (EPL, 23.9)
Lauri Vahtre: „700-aastane orjapõli ei ole müüt, vaid poolpoeetiline termin” (EPL, 24.9)
Aga et sa ei saaks Riias resideeruvate ristisõdijate arvu minu eksituse läbi kahtluse alla panna, siis võtsin kroonika ja lugesin täht-tähelt: 