hugo1 kirjutas:
Kui järele mõelda, siis juhtide puudus on meil lausa ajalooline probleem

kümme punkti

__________
Mina arvan keskmise muinaseesti sõdalase varustuseks:
Riidevarustus: hästiõmmeldud linane hame ja püksid, kaunistustega. Hästiõmmeldud villane hame linase peal, nõelutud sokid, jalarätid, saapad. Karusnaha ja vaselistega ääristatud nahast müts. Ehted: ohtrad sõled, sõrmused, kaelaketid.
Kaitsevarustus:
nahast turvis, käe- ja jalakaitsmed, nende all polsterdatud vammus, nahast kindad, ohtralt kaunistatud kilp (võimalik et venelaste ja skandinaavlastega kokkupuutunud kasutasid tilgakujulist kilpi ka), võibolla ka teine, seljale visatuna. Kiiver, tõenäoliselt värvitud. (
kiivrite vähesus arheoloogiliste leidude seas ei ole mingi näitaja, sama perioodi kiivreid pole peaaegu ühtegi leitud, näiteks see kuulus saksa pott on vaid üks. Egas sakslased siis ilma kiivrita ringi ei lasknud.) Krooniku kirjeldust, et paistis mõni helkiv kiiver, võib lingvistiliselt võtta ka nii: paljude (kiivrite) seast paistis mõni helkiv, st värvimata. Kiivreid oli tollal kombeks kaunistada samamoodi nagu kilpe. Relvastus:
2.50 - 3 m pikkune oda, kirves või mõõk, kaks-kolm viskeoda. Nuga. Oda on peamine ja kõige efektiivsem relv.
Mõõkade rohkust leiuainest võrreldes mõne muu riigiga võib võtta mitmeti kuid Hendriku antud vihjed lubavad oletada mõõkade rohkust. Viikingiaegsest kallist mõõgast oli tolleks ajaks saanud juba tarbeese ning neid valmistati ka kohapeal nn. pikad võitlusnoad ehk üheteralised mõõgad (euroopas mujal sellist mõõgatüüpi ei leia). Need on päris efektiivsed löövad, samahästi nagu kaheteralised, järgi proovitud.
Transport:
Pea iga kolmas mees võis istuda hobuse seljas kui uskuda Hendrikut.
Hobused olid väheldast kasvu kuid vastupidavad ja lahingus metsikud (kippunud vastase hobuseid hammaste ja kapjadega lõhkuma)
Siin väljaöeldud mõtteid nagu olnuks eestlased kaltsakad ja mõõkasid vähe, ei pea ma tõsiseltvõetavaks.