www.militaar.net

_________________
Palun alati pakkuda märke, medaleid, riste, autasusid tsaari, eesti ja saksa ajast. Samuti dokumente, postkaarte ja fotosid igal teemal, vorme, kiivreid, pandlaid, mõõku jms. 52-23353 ri28le@hot.ee

kümme punkti

__________

Mina arvan keskmise muinaseesti sõdalase varustuseks:

Riidevarustus: hästiõmmeldud linane hame ja püksid, kaunistustega. Hästiõmmeldud villane hame linase peal, nõelutud sokid, jalarätid, saapad. Karusnaha ja vaselistega ääristatud nahast müts. Ehted: ohtrad sõled, sõrmused, kaelaketid.

Kaitsevarustus:
nahast turvis, käe- ja jalakaitsmed, nende all polsterdatud vammus, nahast kindad, ohtralt kaunistatud kilp (võimalik et venelaste ja skandinaavlastega kokkupuutunud kasutasid tilgakujulist kilpi ka), võibolla ka teine, seljale visatuna. Kiiver, tõenäoliselt värvitud. (kiivrite vähesus arheoloogiliste leidude seas ei ole mingi näitaja, sama perioodi kiivreid pole peaaegu ühtegi leitud, näiteks see kuulus saksa pott on vaid üks. Egas sakslased siis ilma kiivrita ringi ei lasknud.) Krooniku kirjeldust, et paistis mõni helkiv kiiver, võib lingvistiliselt võtta ka nii: paljude (kiivrite) seast paistis mõni helkiv, st värvimata. Kiivreid oli tollal kombeks kaunistada samamoodi nagu kilpe.
Relvastus:
2.50 - 3 m pikkune oda, kirves või mõõk, kaks-kolm viskeoda. Nuga. Oda on peamine ja kõige efektiivsem relv. Mõõkade rohkust leiuainest võrreldes mõne muu riigiga võib võtta mitmeti kuid Hendriku antud vihjed lubavad oletada mõõkade rohkust. Viikingiaegsest kallist mõõgast oli tolleks ajaks saanud juba tarbeese ning neid valmistati ka kohapeal nn. pikad võitlusnoad ehk üheteralised mõõgad (euroopas mujal sellist mõõgatüüpi ei leia). Need on päris efektiivsed löövad, samahästi nagu kaheteralised, järgi proovitud.

Transport:
Pea iga kolmas mees võis istuda hobuse seljas kui uskuda Hendrikut.
Hobused olid väheldast kasvu kuid vastupidavad ja lahingus metsikud (kippunud vastase hobuseid hammaste ja kapjadega lõhkuma)


Siin väljaöeldud mõtteid nagu olnuks eestlased kaltsakad ja mõõkasid vähe, ei pea ma tõsiseltvõetavaks.

Eestlaste hobused olid üpris tuntud sõjahobused veel Rootsi ajal.

_________________
Me oleme ju siin, et isamaad kaitsta. Aga prantslased on ju ka siin, et oma isamaad kaitsta. Kellel siis õigus on?
Erich Maria Remarque “Läänerindel muutuseta”

lembetu kirjutas:

Kui kiivreid väidetavasti värviti ,ja ka kilpe siis on ju teada et kilbid tõmmati üle nahaga ...kas sama ei võidud teha kiivriga???Sellest siis vähene helk lahinguväljal?Ja kust üldse on ilukirjandusse tulnud väljendid
härjanahksed mütsid,rautatud mütsid.

Veel väike küsimus täpsustamiseks:
mis on tapper....kas viskekirves?
mis on kärp...kas viskenui?
mis riie on vatmal(vatman)..kas mingi vateeritud riie(vatikuue eelkäija)

Ei usu, et kaeti nahaga. Nahast kiivrite olemasolu kohta ei oska midagi kosta. Põhimõtteliselt võimalik kergemaid kõkse taluvat nahast kiivrit teha, kui nahka keeta ja see puust vormi sisse suruda.



tapper ehk sõjakirves. Selle mõiste alla läheb ka viskekirves.
kärp on kiskudega sõjanui. Rahvuromantikute meelest on kärp "tubli eesti mehe pihku surutud jämedaotsaline lühem puust malakas, mis oli sõjas väga ähvardav relv". Terve mõistusega inimene ei läinud tollal sõtta puukaikaga kui vabalt oli saada odaotsi ja kirveid ja metallotsaga nuiasid. Kärp on minu meelest midagi selletaolist: http://www.armor.com/view.html?pole147a.jpg

Kilbid kaeti nahaga selleks, et kaitsda habrast ja lõhenema kippuvat puud. Puu andis kilbile tugevuse, nahk sitkuse. See ei lasknud ka kord lahti löödud pinnul enam edasi lõheneda. (järele proovitud Eesti taaskehastajate poolt, sama efekti annab välja ka kilbile liimitud riie)
Metallist kiivrit polnud mingit mõtet nahaga katta, hooldus muutuks raskemaks, kuna juba naha ja pleki vahele sattuvat niiskust keeruline kätte saada. Minuteada pole ka mujalt leitud kiivrite hulgas leitud jälgi sellest, et midagi sellist oleks tehtud (siin võin täiesti eksida).

Rauda vähemalt Eestis jagus
tsiteerin lõigu raamatust Eesti 1200

Umbes aastaks 1200 oli kohalik rauatootmine ja sepatöö saavutanud muistses Eestis oma kõrgeima taseme. Selleks ajaks oli omamaine rauatoodang kasvanud sedavõrd suureks (arvestuslikult 3000 - 4000 tonni umbes kahe ja poole sajandi jooksul), et pärast kohaliku vajaduse katmist jäi umbes pool müügiks.

_________________
Meie võitluslipp sini-must-valge
aatekõrgusse näidaku teed!
Lehvi, lehvi sa hõõguma palged.
Süüta südames õilsuse leek.

Kasutati nahaga ülelöömist muude turviseosade puhul, küll 13. sajandist alates -14-ndani. Otepää linnusest väljakaevatud kürasside jäänused näitavad selgelt sellist konstruktsiooni, ja mõni selline on Lääne- Euroopa muuseumifondides suhteliselt kõbusas olekus hoiul. Kasutati ka riidega katmist. Miks nii tehti - on peatükk kaitsevarustuse konstruktsioonilise arengu loost.

Kiiver on aga teine asi - pole üldse hea kui ülalt alla (või küljelt-alla) löök kiivrisse tulles kiivrisse kinni jääb - kogu löögi energia neeldub siis selles vaeses mehes (ja eelkõige tema kaelaluus, eeldusel et kiivrit ei läbistatud) kes pihta sai. Palju efektiivsem on selline kiiver, mille pinnalt löök maha libiseb.

Nahaga olid kaetud "kolbenturnierhelm"-ed - aga neid kasutati AINULT (nagu ka nimi ütleb) puukaigastega jalgsivõitlus-turniiril. Kui ei eksi siis 16. sajandil. Ning nahk oli seal pigem dekoratsiooniks (aga võib-olla ka mingit sorti pehmenduseks ? Ei ole järgi proovinud et teaks väita).

Üldiselt ei mõelnudki asja praktilist külge,nagu ka praegu nii ka muinasajal meeldis inimestele ennast ehtida,teistest parem paista.Nii nagu VAZ-i mees paneb omale spoila et auto ülbem näeks(kuigi sellest sittagi kasu pole) nii võis ka muinassõdalane oma kiivri või kiivriserva üle tõmmata et oleks uhkem.( näiteks jänesenahk on õhuke ja ei tõmba lööki eriti endasse).Ärge vaadake asju ainult praktilisuse vaatenurgast..eputamise nimel on alati ebapraktilisi asju tehtud!

Kuivõrd palju muinaseestlased kasutasid peakatte ehtimiseks näiteks linnusulgi? Kiivri või sõjakübara küljes päris hea eraldusmärk. Või varesejalg või jänesekäpp, no mida iganes teoreetiliselt võis ju eraldusmärgina kasutada.

_________________
Et notre Parole s'appelle Fidélité !

Hm. Kipun siiski arvama, et paljud siinkirjutanud on tiba liiga optimistlikud eestlaste relvastuse ja kaitsevarustuse suhtes. See 3000 tonni rauda (raud pole teras, rauast sõjavarustuseks kõlbliku teraseni on hulk maad) 2 ja poole sajandi jooksul teeb mingi 12 tonni rauda aastas, no suur osa sellest kulus ka millelegi muule kui sõjavarustusele. Üle Eesti panna sellega kõik need tuhanded turvisesse ja korralikult relvi.... ei ole võimalik. Veel hilisel keskajal kuulusid isegi vaesemad aadlikud piigilohistajate hulka, mõõk ei ole mitte juhuslikult relv, millega vaid aadlikel päid võeti - see oli elitaarne relv ja mingi palgasõdur seda endale küll lubada ei saanud, ammugi Eesti maamees. Selge, et mõõku oli, aga kindlasti üsna vähe. Kirves ja piik - see on isejutt. Ja õige mehe käes on piik ja eriti selle edasiarendused ning hübriidid kirvega (nt hellebard) kaugelt tõhusamad kui mõõgad, kusjuures oluliselt odavamad, kui mõõgad - ei vaja sellise kvaliteediga sepatööd. Sõjavarustus on läbi aegade olnud ülikallis ja kui arvestada, et selle valmistamine oli tegelikult luksus (seda ei andnud kasutada igapäevaelus), on isegi väike tehnoloogiline lihtsustus sageli määrav.

Siiski jääb pisut arusaamatuks, miks peeti mõõga olemasolu sellal niivõrd problemaatiliseks? Ei olnud ta ju mingi best-before-kaup, et toimib anlt teatud ajahetkeni ja siis heidad prügikorvi.
Meisterdasid kohalikud sepad, toodi kaubaretkelt vahetuskaubana, sõjaretkilt nö trofeena. Vanavanavana-isa sai nt rootsi viikingilt 'laenuks' mõõga ja miks see ei võinud seinal rippuda põlvest põlve....?
Saan aru, et iga mats just ei omanud, aga et anlt ülikud....

_________________
TÕDEONAJATÜTAR

Hr.Sollmann kirjutas:



Valmistamistehnoloogialt väga keeruline relv.
Olevat Ojamaal 30 lehma hinna maksnud.

_________________
Mitte millal vaid miks?
KÕIK KARUKESTEST

Parafraseerides klassikuid - mind on sellest juba informeeritud

Tean, et mõõk oli kallis ja tehnoloogiliselt keerukas instrument.
Sõjavanker veeres aga alailma siia-sinna ja ka relvad vahetasid tihtipääle omanikku.
Rahulikumais-rikkamais kihelkonnis võis ta ju pikkade-pikkade aastakümnete jooksul koguneda pea igasse teise-kolmandasse tarre.

Teine asi - hellebard, oli ta ikka nii vägev ja väärt riistapuu? Võrreldes piigiga tunduvalt raskem ja kobakam, eriti ebamugav on ta pikil rännakuil ja imho temaga oskuslik tegutsemine nõuab ka kauemaaegset ettevalmistust

_________________
TÕDEONAJATÜTAR

Oli ikka väärt asi küll.
Hellebard tegi vaese jalamehe soomustatud ratsarüütliga võrdseks - võimaldas viimase sadulast maha tõmmata.
Ja siis...
Oskuslikes kätes tõeliselt hirmus riist.
Sõnaga - hinna ja effektiivsuse suhe oli ilmselt parim.

_________________
Mitte millal vaid miks?
KÕIK KARUKESTEST