www.militaar.net

Vana Rooma löömingutes kasutasid pajuvitstest punutud kilpe nii roomlased kui vastaspool, barbarid...

Kirjeldus eestlaste malevast oli tõepoolest Vanemast Riimkroonikast. Ja paljud ajaloolased on selle kohta öelnud, et soomussärkides/raudrüüdes sõjaväe lähenemist on kroonikates "stiilinäitena" tihti kirjeldatud.

Aga mõtlema pani üks lõik Henriku kroonikas. Seal seisab, et ühel lätlaste hõimu (semgalite ?) linnuse piiramisel ronis linnuse vanem linnuse torni/müürile, ning *olles peast võtnud kiivri* kõnetas piirajate juhti. Sellepeale lasti talle ammust nool pähe, mistõttu ta ka suri. Miks pidi ta kiivri peast võtma et rääkida - ainult n.ö. pottkiivrit peab peast võtma et saaks rääkida (või siis kõvema häälega hüüda, olukorra kirjeldusest on selge et näost-näkku vestlust ei toimunud) - teistel tolleaegsetel kiivritel polnud näokaitset. Või oli tegu mingit sorti viisakusavaldusega ???

Dan kirjutas:

Aga mõtlema pani üks lõik Henriku kroonikas. Seal seisab, et ühel lätlaste hõimu (semgalite ?) linnuse piiramisel ronis linnuse vanem linnuse torni/müürile, ning *olles peast võtnud kiivri* kõnetas piirajate juhti. Sellepeale lasti talle ammust nool pähe, mistõttu ta ka suri. Miks pidi ta kiivri peast võtma et rääkida - ainult n.ö. pottkiivrit peab peast võtma et saaks rääkida (või siis kõvema häälega hüüda, olukorra kirjeldusest on selge et näost-näkku vestlust ei toimunud) - teistel tolleaegsetel kiivritel polnud näokaitset. Või oli tegu mingit sorti viisakusavaldusega ???

Siit võiks järeldada, et mees oli turvistes üleni - kuna ammukütt sihtis vallil seisvat vanemat pähe.
Et rikkamad tegijad - vanemad jms. olid hästi varustatud, selles vast kahelda ei tule.
Viisakusavaldus?
Võimalik, et siin on paslik meelde tuletada "auandmise" saamislugu - rüütel tõstis tervituseks kiivri visiiri, et näidata kes ta on
Kuna pottkiivril või näokaitsega "viikingikiivril" visiiri polnud - tuli see nähtavasti viisakusavaldusena peast võtta...

Kuradi tõbras see ammukütt.
Aga näitab ilmsesti, et vallutajad suhtusid kohalikesse kui "alaminimestesse". Mingi rüütlikoodeks poleks sihukest lasku lubanud.
Rüütliseadused kehtisid aga vaid "õilsate" suhtes.

Korvpudelit olete näinud?
Mehed punusid ka ehk endale korvid selga?

See ehk liiga kaugel rõivatehnoloogiast. Aga kui viisutegemist vaadata, siis polegi see asi võimatu,sest viiskegi tehti mitmekihilisi. Arvan ,et sama tehnloogiaga käekaitsed või vestitaoline asi polnud probleem teha.

Ainult üks halb asi on kõige selle juures,selliseid asju pole kuskil mainitud ja pole ka leitud. Mis muidugi ei välista et selliseid asju polnud:(

No see, et leitud pole, ei ütle küll midagi. Kõigi loodusseaduste kohaselt peaks puust turvis jäljetult ära kõdunema, mis asja sa leida loodad mitu sajandit hiljem?

tsikkelröövel kirjutas:Lihtsalt vend mainis kedagi Liivimaa Hendrikut, aga vot sellist ei tea jälle mina
Samas, mis annab aluse spekulatsiooniks teemal, et siin oli mingi oaas võrreldes ümberkaudsete maadega?

Oli jah Põhja-Euroopas. Kui tollest ajast pärit hõbedaleidude rohkuse järgi otsustada. Tolleaegne Ojamaa saaks ehk veel konkureerida. Maa oli lihtsalt rikas. Ja ponnistused selle vallutamiseks tohutud. Ja veel, ainult loll läheb paarikümne aasta pikkusesse sõtta, selleks et kurjade sõdalastega vaest piirkonda alistada. Ikka maiste hüvede pärast.

tsikkelröövel kirjutas:Kujutage hetkeks ette rõngassärgi valmistamiseks kuluvat aega

Näib, et sina ei kujutad ette. Viikingiaja lõpus oli rõngassärk kaunis tavaline asi. Ja raske teha. Aga mitte nii raske. Päevas on võimalik üksi käsitsi teha 75 - 100 m terastraati. Lisa ca 3 minutit ühe kokkuneeditud rõnga kohta. Vaja on neetida aga iga viies, ülejäänud sepakeeviga, 1 rõngas ca 1 minut, kui abiline olemas.

helmet-ss kirjutas:Jään ikkagi arvamuse juurde, et kindlasti oli ka puidust turvist

Ainult narrid teevad puust kui sellest palju paremat materjali -nahka- (ja miks mitte ka luud/sarvi) on laialt käes. Ja tollal oli nahka laialt käes.

Ja ei maksa maha kanda võimalust, et meie esivanemd analoogiliselt paljude teiste muinasrahvastega ei kasutanud üldse turvist.

Karuke kirjutas:Ja ei maksa maha kanda võimalust, et meie esivanemd analoogiliselt paljude teiste muinasrahvastega ei kasutanud üldse turvist.

Osad ei kandnud vahest jah. Aga need pidid väga rumalad mehed olema.

Miks?Julge hundi rind on ikka haavleid täis!
Ega rõngassärk ei olnud midagi imelist, kui väga tahetakse, notitakse ikka maha.
Või teine võimalus: arvati, et taara (või kes iganes see peajumal oli) on inimesele saatuse ette määranud, kui nii pole, pole ju mingit mõtet turvist muretseda.
Kolmas võimalus:ei olnud raha, et osta.

Ainult narrid teevad puust kui sellest palju paremat materjali -nahka- (ja miks mitte ka luud/sarvi) on laialt käes. Ja tollal oli nahka laialt käes.

Nõus. Aga enne nooremat ja vanemat rauaaega oli ka teisi ajastuid! Aega kus rauda ei tuntud. Mis puutub nahkadesse ja luudesse siis neid kindlasti oli ja kindlasti kasutati neid kaitseotstarbel.

Vaatasin 1-päev m/f-i William Wallace'ist koomik M.Gibsoniga peaosas.
Jõudsin sellisele järeldusele, et vibusid võisid muistsed eestlased lahingolukordades tõesti suht-koht vähe kasutada.
1 asi on metsas lindu-looma küttida, teine asi lahingväljal suure kaarega vastasele nool pähe lasta ....
Ikkagi ei mahu see asjaolu hästi pähe - vibu oli ju ometi odav ja kergesti kättesaadav sõjariist ning väljaõpegi arvatavasti üsna kiireloomuline.
Raudmeeste vastu hää vahend nende trans. vahendite, e siis hobuste, vigastamiseks/surmamiseks.
Linnuste piiramisel/kaitsmisel minu arvates sootuks asendamatu.
Ja ometi heideti see vägev riist kõrvale ....

Hr Sollmann kirjutas:

Ja ometi heideti see vägev riist kõrvale ....

No me ei tea seda kas ikka heideti - vibud kahjuks ei säili maapõues 800 aastat. Sellepärast ei tea me muinaseesti vibudest suurt mitte midagi.
Samas on õige, et Hendrik ei kurda eesti vibuküttide üle.
Arvan põhjuseks selle, et Eestlastel puudus piisav massilahingute kogemus ja polnud eraldi väljakujunenud vibumeeste ametit nagu näiteks inglastel.
Ei osatud raudmeestele Agincourt-i teha...

corvus kirjutas:Eestlaste vähest vibukasutamist toetab kaudselt fakt, et 12-13 sajandi kihistusest on Eesti linnustest leitud väga vähe metslooma luid. Kuna põllumajandus oli põhiline, siis enam lihtsalt ei olnud tarvis toidu saamiseks mööda metsi loomi jahtimas käia ja viikingite ajastu vibu "renessanss" (sarveotsad, mida siit leitud on väga sarnased viikingite -ka inglaste- vibutugevdustele) nägi peatselt ka Eestis vibu mandumist marginaalseks nagu see toimus mujal meie lähipiirkonnas.
Läti Hendrik mainib eestlastest vibulaskureid vaid üks kord...

Et mingi 100- 200 naelase vibuga vastast lasta, on vaja pidevalt harjutamist.
Kuna jahipidamise ja siis ka vibulaskmise traditsioon taandus, siis plnd ju ka korralikke vibukütte lahigusse kaasa võtta. Kahjuks.

corvus kirjutas:lihtsalt kommentaariks: 12-13 sajandid on siinsete hõbeda leidude hulgaga ikka suhteliselt tagasihoidlikumad, kui varajasemad paar-kolm sajandit,

Keegi vist ütles, et Euroopas avastati sel ajal arvestatavad hõbedamaardlad (vabandan kui eksin). Ehk on põhjus ka selles, et sõjad laastasid maad varasemast rohkem?